Friday, September 30, 2011

Raoul Kurvitz - Cathedral

  
Foto - Lilian Marie Merila
See lugu on sündinud Kanuti Gildi keldris, MKDK stuudios. Seal tehakse eetilise helipildiga muusikat. Ka see lugu on salvestatud niimoodi - eetiliselt. Tavaliselt salvestavad inimesed muusikat nii, et see tekitab kuulajas asjatuid ootusi helidele. Helidele maailmas üldiselt ja ka neile, mida inimene suudab oma kehaga tekitada. Ka mina, Robert, olen salvestanud kaks ebaeetilist albumit. Olen teinud ühest vokaalireast kolmkümmend take'i ja valetanud teile, et ma oskaks justkui laulda. (Pahatihti pole ma viitsinud nii palju take'e teha, esimesel albumil näiteks ei lubanud plaadifirma värdjukid meil nii palju teha, majanduslikel põhjustel. Majanduslikel põhjustel see nii kehvasti kõlabki. Siis jääb muidugi mulje, nagu ma väga ei oskaks laulda, mispuhul meeldib mulle pöörata kuulaja tähelepanu laulule "Šaht. Kapital. Aprikoos", mille salvestamisele eelnevalt istusin ma endale perse rootsi indie-ansabli Kent vokalisti Joakim Bergi ja tegin kuustuhat take'i, et kõlada nagu tema. Ja Martin Luiga päranduse ka. See garanteeris, et ma saaksin neid kuramuse take´e kasvõi aasta aega teha. Aasta tegimegi, circa.)

Tavaliselt need asjad niimoodi käivadki. Nii tuleb "ilus" välja. Tavaliselt tehakse stuudios kõigest tuhat take'i ja valitakse neist kõige ebainimlikumalt täiuslik. Muusikud ja nende oskused on tänapäeval steroidide all salvestamise tõttu pehmelt öeldes alla käinud.

Võib-olla ma ei peaks kõiki oma artikleid purjus peaga kirjutama?

Igatahes, kolmas album, mille juures ma osaline olin, tehti teistmoodi. Mitte et ma UM-i kolmanda alla sada tuhat eurot ei tahaks matta. Mitte, et ma ei tahaks seal kõlada ilusamalt kui mu enda hing. Sugugi mitte, see saab steroidide all tulema. Hemo Hessi all teeme selle! See saab olema üks paras galaktlan. (In an unusual moment of sincerity: galaktlaniks kutsume me oma kitarristiga lugusid, mida me - tihtipeale tehislikult - puššime kõlama nagu Kenti "400 Slag" või The Cure'i "Plainsong". Mida me ühesõnaga forsseerime Maailma Suurimaks Looks. Kurat, mida ma ei annaks, et ajas tagasi minna ja salvestada need kolm esimest salmi "Kirjastus «Pimeduses»" üle, hullult närvidele käivad, keeraksin need klaveriakordid duuri alguses ka palju valjemaks (nagu ookeani!) ja küsiksin Martin Luigalt veel raha, et see Rootsis masterdada... veel ei ole hilja, "Kirjastus «Pimedus»ib kõlada nagu too GALAKTLAN, millena ta mõeldud oli! Veel ei ole hilja, Robert!)

Where was I? Galaktlan! Ah jaa, see lugu ei ole selline. See on MKDK stuudios salvestatud ja sealne produtsent ei luba sul take'e teha. Nii nagu tuli, nii tuli. Ei hakka lakkuma. Isegi siis, kui keegi keset salvestamist toast läbi kobistab. Mõnikord see jääb heale tulemusele ette, aga mitte selle loo puhul. See on puhas ja ilus lugu ja mul on au selles üht intrumenti mängida. Selle nimi on:

ARP Omni Mk2

See ei ole väga nigel instrument. Jean-Michel Jarre on sellega salvestanud. See on imekaunis süntesaator, ma armastan seda rohkem kui ma armastan ilusaid tüdrukuid. Seda võib kuulda loo refrääni all lainetamas, eelviimase ja eriti viimase salmi kohal hiilimas. Vana ja kaunis, lõhnab tolmuse emaplaadi järgi. Plastikuroheliselt, tinutuskohtade hallilt. Seitsmekümnendate lõpust on see pärit. Ka ülejäänud lugu on salvestatud sellisena, nagu ta on. Tühjalt ja musikaalselt. Kontrabassi mängib Siim Soop - mitte just halvasti - ja kitarril on Martin Harak. Temaga koos me tavaliselt galaktlane forsseerimegi. Vaevalt keegi salvestamise protsessist kõrvalseisev inimene selle ilu tõeliselt hinnata suudab, aga see on kuku perseli kui puhtalt lindile võetud. Siinne variant on juba masterdatud, kuigi maitsekalt, aga kahjuks on saatan siiski käe vahele saanud. Kui sa tahad, kallis lugeja, võid sa mulle veiniga külla tulla ja ma võin sulle lasta ka puhast, masterdamata versiooni. Ma lällan sellest pikalt ja silm kisub vesiseks, imelikuks läheb. Siin see on, igatahes. Ära käitu sellega, nagu oma netist korjatud lipakaga. See on päris värk, see ütleb nii nagu on.

Raoul Kurvitz - Cathedral by luiga

Seda ja teisigi lugusid selle eetilise albumi pealt saab kuulata TÄNA. Täna õhtul kell seitse Kanuti Gildis. See maksab ka mingit raha, aga ma ei viitsi sellest rääkida praegu. Okei, vist seitse euri.

Võib-olla peaks kõik oma artiklid purjus peaga kirjutama?

 

9 comments:

  1. ARP Omni Mk 2, ma loodan, nii väga loodan, et meil ei lähe nii nagu mul nende ilusate tüdrukutega on läinud.

    ReplyDelete
  2. Ai, see on ikka üks kuramuse ilus lugu.

    ReplyDelete
  3. Repeat that fucker, but not too much, see ei ole lõppude lõpuks su tavaline netist leitud lipakas jne jne.

    Mulle meeldib rostovi fb-share (Shäre The lõde) - "Kurjusel on kõik juba valmis aga headus sai ka vahepeal ühega hakkama."

    CK, tule ka konzale!

    ReplyDelete
  4. Tegelt tulge KÕIK, hiljem joome punaveini ka.

    ReplyDelete
  5. 7 euri?! mul ei ole ju raha :(

    ReplyDelete
  6. See oli üks ilusamaid kontserte üldse. Mälestus eetikast, aususest ja südametunnistusest. Tänud meenutamast.

    ReplyDelete
  7. See lugu on ka aastal 2013 jätkuvalt super. Ehk siis, kujunenud klassikaks, kui nii võibe öelda. Merci, maestro(d).

    ReplyDelete
  8. Martin hea inimene saatis mulle just plaaditäie Raouli, siis näe, pani veel selle lingi ka. Ma olen iga momendiga järjest enam veendunud Kurvitzate vägevuses, eks. The Bell on nii ülikõvvar, kidra ja trumm seal on geniaalsed, see Robi vokaal on muidugi Raouli mahedalt müstilise hääle taustal lihtsalt nii võimas.Eriliselt südamelähedaseks said veel Love Finds Its Way, Moonshadow Lady, Cathedral, Darkness Darkness ja ma ei ole veel kuulamist lõpetanud. Faking võimas!
    (ja mida tean mina muusikast, ütleks rohkem, kui oskaks vaid).

    ReplyDelete