Saturday, September 10, 2011

Škool II

  
R. Ulase foto
Škool II on loomulik jätk artiklile Škool I. See sisaldab põhiliselt rändööm kriitikaid kõige ettejuhtuva kohta ja kirjeldusi sellest, kuidas ma kooliajal punki panin. Best to get over with soon.

Mida õpetab meile tänapäeva kool? Esiti muidugi orjuse baasi - õigeks ajaks kohale tulemist ning kohal olemist. See on kooliskäimise number üks, ning ilmselt enam väärtustatud kui töö, oskused, teadmised, hoolsus või mistahes muu aspekt. Samuti tuleb silmas pidada, et inimene on sel ajal, kui see peale hakkab, nii noor, et ta ei oska selle vastu midagi teha ja tihtilugu ei oska isegi mõelda, et midagi võiks olla teisiti. Samuti: allumist ühes vaikse protestiga. Ma mäletan veel oma vaikseid proteste, need olid päris well-pronounced protestid. Esimeseks suuremaks oli see, kus ma loobusin kehalisest kasvatusest kunstikooli skulptuuri heaks, kuna nende ajad langesid pärast tunniplaani muutumist kokku, tollal oli mu õppevorm päevane, aga kehaline langes umbes kella üheteistkümne peale ning ma leidsin, et tunniplaani ja minu vaba aja huvide vahel leiab aset ebaaus põrkumine. Sellega läks niimoodi, et ma võitsin. Kui ma kehalisse lihtsalt kohale ei ilmunud ning enesest ei taganenud, ju siis neil oli lihtsam mitte minu suhtes mingeid sanktsioone rakendada, kui minuga muidu suhteliselt normaalselt oli. Üsna eepiline värk mõnes mõttes. Siis-hiljem hakkas levima lukustatud garderoobide mood, kus nad tahtsid minu käest neetud kuus krooni garderoobi võtme heaks. Ma ei ostnud seda võtit kunagi ja võtsin jope ehk mantli kas klassi kaasa või jätsin alla mingi suva nagi otsa. Nad ilmselt leidsid, et jope klassis mõjub ebaesteetiliselt ja seal all võidakse see ära varastada, kuigi tegelikult on selle taga ilmselge puhas tahe allutada. We-ell. Mul ei olnud kunagi mingit tahtmist mingisugustki perekondlikku raha kooli lõugade vahele visata, ma ei käinud ühelgi klassiekskursioonil ennem seda, kui õhtukas mu kümpsi eest Rakverre viis, mis on tõepoolest väga väike raha ja ma olin äärmiselt kindel, et ma lähen sinna tõepoolest omal vabal tahtel. See eluline printsiip lähtus põhimõttest, et kooliharidus on tasuta ja seega peaksid ka koolihariduse lisad olema tasuta, kaasa arvatud rumal buss, millega sinna minnakse ja üldiselt peaksid töövihikudki olema tasuta, või olema ülepea mitte, seda enam, kui nii mõnigi neist aasta lõpuks niisama vedelema jääb. Õigupoolest läheb kodanikuallumatus sealt veel edasigi. Kui sulle öeldakse, et mitte keegi ei lõpeta klassi ilma kontuurkaarti ette näitamata, siis tuleb ju proovida, kas sellel väitel on põhi all, kas tõesti tuleb suvel tulla loodusvööndeid värvima? Ei tulnud. Sitt kool fašistlike, täitmata jäävate ähvardustega. Protestivaimu võib iseenesest ju progressiivseks lugeda, kuid üsna ilmselt ei ole see tegelikult see, mida nad saavutada üritavad. Neile ilmselt ei õpetatud Pedas olema lastega hästi türblid, et neist tulevikus kõvad riigikukutajad saaksid. Ja iseenesestkimõista ei saa kõigist kooliskäijatest kõvad riigikukutajad. Ei saa ju neistki, kes kaksteist tundi sita palga eest rasket tööd teevad. Valusalt kerge on inimest rõhuda.

Va kool õpetab sind ka minimaalselt pingutama. Hinnetel on muidugi kõigil omad iseloomud, viie üle sa oled rõõmus ja kaks ajab vihale, aga ega inimene ei pinguta kirglikult, et viite saada. Need tulevad ikka, nagu nad tulevad, eelkõige sa üritad selle jama ära teha ja kui sa teed selle lisaks veel hästi ära, siis on muidugi kõva. Ma arvan, et selle põhjus, miks tüdrukud üldiselt paremini õpivad, on see, et nende soolises, perekonnalt ja kaaslastelt saadud kultuuriruumis on halvad numbrid lihtsalt kõvasti õudsamad. Nagu sa oleksid halbu hindeid saades "rumal tüdruk", samal ajal kui poiss, kes halbu hindeid saab, on lihtsalt poiss (häid hindeid saav poiss vastavalt "tark poiss"). Samuti on selliseid tüdrukuid, kes ajavad taga šefi ja intelligentse tüdruku minekut, kes teab asju, ütleb asju ja on tark, kahjatsusttekitavalt vähe. Enamjaolt on üks häid hindeid saav tüdruk lihtsalt "usin, hoolas, tubli tüdruk". Inimese üldised anded ja tegevus jäävad pea täielikult tähelepanuta, võimalik, et spordipoistele elavad kehalise õpetajad tõepoolest kaasa, mis kahtlemata oleks tugev alustala spordi populaarsusele.

 Kiituskiri ja kooli autahvel on samuti mingid üsna nõrgad motivaatorid ja näevad rohkem välja, nag sa oleksid otsustanud ennast süsteemile tugevasti perse kruvida, kui et sa oleksid millegi šefiga hakkama saanud. Kuldmedalis juba midagi on, põhiliselt sellepärast, et selle nimi on kuldmedal ja sellega kaasnevad mingisugused reaalsed hüved, nõnda et sa päriselt pead oma suure huiamise eest hiljem vähem huiama. Seda motivaatorit "KONKURENTS KONKURENTS SAA PALJU HÄID HINDEID SAA HEA ÜLIKOOLIKOHT SAA HEA TÖÖ HAKKAD RRRAIGELT CASHI SISSE TOOMA" meie ajal praktiliselt ei kasutatud. Ega ka seda, et hea mõte oleks leida endale selline asi, mis sulle meeldib ja üritada sellega vaikselt tegeleda ja selles heaks saada, sellepärast et siis on vähem võimalust, et sa pead hiljem mingeid nõmedusi tegema. Propagandamasin vaikis, seda, mis me seal teeme ei seostatud kuidagi sellega, mis me hiljem tegema hakkame. Kool, käid. Samas on võimalik et seda juttu hakkas hiljem rohkem tulema. Lõppeks kukkusin ma ju kümnendas üsna vabal tahtel tavakoolist välja. 

Koolivälise aktivsuse ja üldiste isikuomaduste eest ei saanud mingisugust credi. Ei selle eest, et ma palju raamatuid lugesin ega selle eest, et ma kõrvalt väikestviisi kunstiga tegelesin. Kui üldse midagi, siis kunstiõpetajad pigem ründasid neid, kes päriselt midagi oskasid või asja vastu huvi tundsid. Seda kunstikallakuga koolis, kusjuures. Ei tahaks nüüd küll ebaviisakalt väljanduda, aga: persekukkunud ambitsioonidega kadedad nõiamoorid. On vägagi võimalik, et ma valin just SELLE tee. Õpetan õpilasi ümbritsevasse kriitiliselt suhtuma, viin munnide joonistamise kõrgemale tasemele ja saan ka õpetajana koolist välja visatud. Ha. That's the way I like it, baby, no one lives forever. Seesinane tähelepanematus noore inimese suhtes ei pruugi olla otseselt õpetajate süü, vaid tuleneda süsteemist, sellest, et tõesti ei ole aega igaühega lähemalt tutvuda ja nende tugevustele ja nõrkustele tähelepanu pöörata. Ja kuldses õhtukoolis sai inglise keele eest credi. Inglise keeles ei pidanud enam sugugi käima, kuna kogu kursuse programm ei oleks kunagi minu tasemele jõudnud. Aga õhtukoolis armastati mind ülepea ja õhtukool oli üsna heaks näiteks selle kohta, kuidas seda kooliasjandust saab minimaalsete valudega teha. Seal sai muuhulgas ka poole aasta materjali pooleteise nädalaga korda teha, pärast pikaajalisemat uljast mittekohalkäimist.

 DAVINCIAN RESTRUCTURING FANTASY ALERT!

 Lisaks eelnevale õpetatakse koolis ka õppeaineid. Suur rõõm saab olema neid kõiki eraldi kritiseerida. Eesti keel emakeelena. Eesti keele nimi on nooremates klassides "lugemine" ja sellega on nad millestki aru saanud. Emakeele peensused omandatakse põhiliselt tekste lugedes, imitatsiooni ja intuitsiooni põhjal. Vältevahelduse reeglite õppimine ei tee kellestki oluliselt paremat keeletundjat, ma arvan, et see aeg oleks palju paremini kulutatud, kui selle asemel loetaks ja kirjutataks. Koma-reeglid harjuvad kas aja jooksul sisse - kahtlemata võib olla õigekirja hindamine ja väike grammatika, mida sa soovi korral piiluda võid - või ei harjugi kunagi sisse, nagu tänapäevalgi tihtilugu juhtub. Hea stiil ja rikkalik sõnavara on nii keele kui inimese seisukohalt kõvasti tähtsamad, kui koma-reegel. Käesolevaga oleme me emakeele tunni edukalt an-nihileerinud ja sulatanud ta kirjanduse tundi.

 Kirjanduse tunni põhieesmärk on ilmselt lugemise ja kirjanduse propaganda ja mõneti ka kirjanduse ajaloo tundmine. Tsipa leiget patriotismi ka sinnajuurde. Well. Niipalju, kui mina näinud olen, on tegu suhteliselt suure ebaõnnestumisega. Kirjandusepropaganda ebaõnnestub suuresti seetõttu, et kohustuslik kirjandus on enamjaolt mega igav, ja iga viimase kui kirjatüki kohustuslikkus muudab selle automaatselt vähemalt veel kolm korda igavamaks. Hamlet oli konkreetselt palju vähem igav siis, kui ma seda vabatahtlikult lugesin. Ja "Kõrboja peremehe" lugemine või lugemata jätmine ei muuda kellegi elu, ei tee kellestki paremat inimest ning üsna kindlasti ei loo see ühist kultuuritausta.

 Ma lahendaksin selle niipidi, et nad loevad seda, mida ise tahavad, umbes kümme ühikut aastas ning kirjutavad ümberjutustuse ja analüüsi. Kui mõni ei saa ega saa lugema, siis kirjutagu mõne telesarja, filmi või arvutimängu kohta, hunt temaga, vähemalt õpib ümber jutustama ja analüüsima. Kui seda ka ei ole, siis analüüsigu midagi, mis tema endaga on juhtunud. Sellest mööda ei saa, igaühega juhtub midagi. Üle plaani loetud-ning-analüüsitud raamatute eest saab saavutuspunkte, ülepea oleks suhteliselt kena anda inimestele hinnete asemel saavutuspunkte, mida peab koos olema mingi kindlaksmääratud arv, ent kui teed rohkem, siis ka saad rohkem. Ajaloolise romaani lugemise eest saab ka ajalukku punkte. Niimoodi oleks võimalik koolisüsteemi siseselt saada endale korralikku kunstikuninga credi kõigi nende robotite eest, mis sa kodus joonistad. See tähendab ka, et õpilaste asemel on õpetajal vaja kohustuslikku kirjandust lugeda - kui ikka pool klassi loeb "Twilighti", siis tuleb ka õpetajal "Twilighti" lugeda, et aru saada, mis värk päriselt on ja võib-olla ka seletada, milles seisnevad antud kirjateose olulisemad vead ja kuidas see paigutub üldisesse kirjanduslukku. Moodsa massikirjanduse positiivset mõju noorsoole ei tasu tegelikult alahinnata. Mitte ainult, et noor inimene loeb vabast tahtest raamatut, vaid üsna suur hulk neist tegeleb ka analüüsiga või kirjutab lugudest oma versioone, nõndanimetatud fan fictionit, toimides niimoodi samal alal, kui täiskasvaud internetinohikud. Internetinohikud aga on vabakutselised teadlased, intellektuaalid, taeva jumalad ja kirjutanud Wikipedia. Internetis nohikute seltsis istumisest võib noorele vaimule ainult head kasuneda, samuti on säärased keskkonnad tõhusaks pinnaseks kultuurihuviliste tutvuste tekkel.

Kirjanduse ajaloo tundmaõppimisega on niisamamoodi kui kunsti- ja muusikaajalooga. Kuna ainemaht jääb suhteliselt väikeseks ning teemat ei käsitleta eriti põhjalikult, on saadavad teadmised küllaltki pealiskaudsed ning seos muu ajalooga on raske tekkima (kes olid tähtsamate Euroopa riikide valitsejad ajal, mil kirjutati Dekameron? Milliseid sõdu toimus?).

 Üldiselt ma kaldun sellesse suunda, et kitsad ajalood tuleks sulatada üldisesse ajalukku. Selline lahutamine on üldiselt ilmselt mõeldud selleks tarbeks, et näidata, justkui oleks kultuur meile tähtis: ei ole. Sellist sulatuskatset olen ma ka õpikus näinud, väga head tööd ei teinud, aga kindlasti võttis oluliselt vähem aega. Huvitavaid tulemusi võiks anda ka taoline restruktureerimine, kus "ajaloos" oleks kõvasti rohkem kultuuri, ja sealt kõrvalt toimuksid eraldi tunnid "Tehnika ajalugu" ja "Poliitika ajalugu" (vastavalt relvadest ning tööriistadest ja sõjast. Kindlasti saavutataks huvitavamad õppetunnid ja kogu ettevõtmisest jääks parem mulje. Antud mõtteharjutus on oluline, näitamaks, et lihtsate ümberkorralduste abil on võimalik saavutada midagi kvalitatiivselt erinevat, mis on äärmiselt kasulik mõtteharjutus maailmas, kus on enamasti kombeks, et asju tehakse niimoodi, nagu alati on tehtud, kuigi tegelikult on alati palju teoreetilisi võimalusi, mõned halvemad, mõned paremad, mõned ka samaväärsed.

 Matemaatika juures on tähelepanuväärne, kuidas see lendab sulle kohe pärast korratabeli selgeks saamist hard science'iga näkku, ei hellita enam eriti ja värvilisi pilte jääb vähemaks, samuti on äärmiselt vähe teooriaosa, üllataval kombel ei ole matemaatika ajalugu, on: hästi palju numbrinussi. Suuresti on õpikute näol tegemist ülesannete kogudega. See evib pelutavat imagoloogiat, mis ütleb: matemaatika on raske. Tegelikult matemaatika muidugi ei ole raskem kui muud inimtegevuse valdkonnad. Õppeaineid ei omandata osade kaupa, vaid nimelt tervikuna, voolavalt, justnagu keeli: kui on tabatud matemaatiliste tehete olemus ja saavutatud enesekindlus nende käsitlemisel, läheb edasine õppetegevus palju valutumalt. Seetõttu tuleks õppetegevuses põhiliselt panustada antud enesekindluse ja üldise mõistmise tekkimisele. Samuti oleks mõistlik siduda matemaatikat juba varakult muude matemaatikat nõudvate teadustega, et näidata matemaatika kasutusi ja reaalset sidet maailmaga. Vanad head tekstülesanded on ses osas üsna abitu katse - ülesandes, kus kaks vanemat tüüpi kombaini koristavad x tunniga x hulga vilja, ei teki suuremat emotsionaalset seotust antud kombainidega, ilmne on see, et tegu on abstraktsete kohatäitjatega. Vastus küsimusele "kui palju" on olemuslikult üks ebahuvitavamaid. Vastus küsimusele "kui palju kaalub keskmiselt kümme eurot müntides või kui palju võtavad need umbes ruumi" on huvitavam, sellepärast, et see sisaldab eneses midagi reaalset ja saadud vastus on tõeline. Samuti oleks oluline käsitleda sealt kõrvalt matemaatika ajalugu, et osutada probleemidele, mida aja jooksul on matemaatika abil lahendatud.

 Ajaloos keskenduksin ma praegusest oluliselt rohkem kahekümnendale sajandile, sest ajalugu õpetatakse minu arvates selleks, et inimesed mõistaksid tänapäeva paremini. Nii, nagu praegune ajalooõpe on põhiliselt Euroopa-keskne ning idamaade ajaloole pühendatakse nii umbes üks kokkuvõttev peatükk, nii oleks minu väljapakutav lähema ajaloo keskne, kus näiteks renessansile on pühendatud ainult üks, kokkuvõttev peatükk. See on täiesti võimalik vaateviis, nagu ka see, et põhiliselt tuleb vaadelda Aasias ja Aafrikas toimuvat ning et Euroopa on peaaegu üks maailma ebatähtsamaid kohti peale Austraalia. Viimast arvamust ma ei jaga, ent selles on tõe elemente. Samuti varastab kohalik ajalugu ebamõistlikult palju tunniaega. Erinevate Euroopa võimude tõmblemised Läänemere ranniku kandis läbi aegade ja 1848 aasta talurahvaseadus - nende teadmine ei tee sinust targemat ning huvitavamat inimest, ei anna sisekaemust selle kohta "mida tähendab eestlane olla" ega aita sul paremini tänapäeva mõista, need teadmised on laias laastus kasutud. Lühikokkuvõte Eesti ajaloost ennem 20. sajandit mahub poolele leheküljele:

 Umbes kuus tuhat aastat tagasi me tulime siia. Siin oli okei ja meri. Me tegelesime põllundusega, kaubitsesime, püüdsime kala ja käisime jahil. Aja jooksul said meist konkurentsivõimelised viikingid, kes varastasid teineteiselt paska ja käisid naabrite rannikualasid rüüstamas. Siis, umbes tuhat aastat tagasi, hakkasid peamiselt saksa sugu rüütlid kohalikke alasid üle võtma, sest paavst oli öelnud, et kui need alad ristiusku pööratakse, saavad pöörajad maa omale. Me panime suhteliselt vahvalt vastu, jõudsime lähedale organiseerumisele ning suutsime kopeerida mõningaid kõrgema tehnoloogiaga sõjamasinaid, kuid pidime ülekaalukate jõudude ees siiski taanduma. Meie kõrgemate pealike nimed olid Lemps ja Vamps.

Siis me hakkasime põhimõtteliselt vallutajate tarbeks põllutöösaadusi tootma. Suht nigel olukord, aga sugugi mitte kõige hullem - kui roomlased oleksid nii tuhat aastat varem meieni jõudnud, siis nad oleksid linna ees öelnud, et nüüd annate alla, või muidu läheb hästi halvasti, ja kui me ei oleks alla andnud, siis nad oleksid tapnud iga viimase mehe ja naise ja kõik kariloomad terves linnas. Niimoodi oli roomlaste meelest lahe. Nad oleksid võitnud sellepärast et rooma sõjaväed olid palju suuremad ja paremini treenitud, kui keskaja Euroopa omad. Kui oleks alla antud, siis oleks alistujatest seevastu orjad tehtud - sellised orjad, kellel on raudvõru kaelas. Ja siis nad oleks nelja sugupõlvega täielikult romaniseeritud. Mõnes mõtes olid roomlased hullemad natsid, kui natsid ja Tšingiš-khaan.

 Well, siis me korraldasime ülestõusu, mis ebaõnnestus, pärast mida hakkas halvemini minema. Üldiselt enamik asetleidvaid muudatusi viib halvemuse poole. Ühestki märkimisväärsest eestlasest me ei kuule nüüd väga pikka aega, sellepärast, et kui mõni maamees võetigi tõsiseid asju tegema, siis ta omandas sakste keele ja kultuuri. Mingit sellist asja nagu "kultuuri alalhoidmine" ei olnud veel üldse välja mõeldud. Ega sellist asja, nagu "eestlane". Põhiline põhjus, miks meie keel ja kultur säilis, oli see, et sakslased ei tahtnud tegelikult talupoegadega rääkida. Muidu oleks järgi ainult paar imelikku sõna baltisaksa murrakus. Kuigi põhiliselt rõhusid meid pidevalt saksa tõugu rüütlid ja parunid, siis kuningad vahetusid tihtilugu. Kohalikke aadlikke ei aetud minema ega vahetatud välja sellepärast, et eri rahvaste aadlike vahel valitses solidaarsus. Ülepea oli tegemist pigem internatsionaalse kui rahvusliku ettevõtmisega. 19. sajandi keskpaigas hakkasid mõned pool-eestlased-pool-sakslased, keda harilikud sakslased nende päritolu tõttu väikestviisi põlastasid, kordama saksa rahvusliku ärkamise üritust Eestis, andes välja eestikeelseid ajalehti, kutsudes kokku laulupidusid ja kogudes rahvapärimust. Rahvas võttis täiel määral tuld - lugeda oskasid nad sellepärast, et Martin Luther leidis, et kõik peaks oskama piiblit lugeda - ja umbes kahekümne aastaga teadsid kõik, et nad on eestlased, et eestlane on ka mingi päris inimene ja hakkasid sootuks veendunumalt kõiki ülejäänusid vihkama. Ettevõtmist võiks kritiseerida, võiks öelda, et tegemist on saksa rahvusluse ripoffiga ja et kui maarahvas sai eneseteadlikuks, muutus ta samas millekski muuks, et kogu kultuur on selle käputäie baltisakslaste loodud, et laulupidu hävitas regilaulu traditsiooni ja nii edasi, aga üldiselt ma leian, et see oleks mõttetu kriitika. Ajalugu ei oleks meil niikuinii lasknud jõukateks talupoegadeks jääda. Nad tegid omal ajal, omas kohas mingi suht mastaapse asja ja said mingi rahva isadeks, kes muidu niisama istus. Tänu nende meeste (ja naise) pingutusele on meil nüüd see vabariik siin. 19. sajandi lõpp.

 See ei tähenda, et ma tahaksin kõik Eestit puudutava õppekavast kuradile saata. Mitte nii palju ei vihka ma oma väikest kodumaad. On täiesti normaalne pakkuda teadmisi oma lähema ümbruse ning selle ajaloo kohta ning anda mõista, et tegelikult on tegemist täitsa normaalse kohaga, kus huvitavad inimesed on aegade jooksul täitsa huvitavaid asju teinud. Ning ma teeksin seda nimelt huvitavate lugude laadis, sarnaselt sellega, kuidas D. Vseviov räägib "Müstilises Venemaas" huvitavaid lugusid Venemaa kohta. Kui see tund oleks kord nädalas kogu kooliaja vältel, teeks see kokku oma viissada huvitavat lugu Eestimaast ja tema elanikest. Antud kontekstis võiks isegi talurahvaseaduse muuta millekski töötavaks, mis kannab mingit tähendust. Et selline suund läbi läheks, oleks muidugi vaja hea esinejaandega õpetajat, aga õpetajailt tuleks ülepea nõuda veidi rohkemat, kui seda täna tehakse.

 Laulmine-muusikaõpetus-muusikaajalugu. Ilmselgelt üks neist tundidest, mis on vähem tähtis kui teised, kui võib-olla välja arvata muusikakallakuga koolid, mis õpetavad ka pilli mängima. Kuigi idee poolest otsekui õilis, on muusikaalane kooliharidus tegelikult õige sitasti struktureeritud. Laulmine lõpeb lihtsalt mingi aeg laksust ära, nagu teda poleks iial olnudki, jättes endast järele vaid oma rüveda sigidiku - koolikoori. Koori aga kasutatakse aktustel, et inimestel oleks seal igavam ning halvem. Siinkohal oleks ilmselt paslik teha kõrvalepõige piduliku aktuse kui kunstivormi kriitika jaoks.

 PIDULIK AKTUS

 Nagu õpetaja on kogu edaspidise maailma saadik, nii on pidulik aktus sissejuhatuseks sinu tulevastele pidulikele üritustele. Või vähemalt kujutleb, et ta on - presidendi vastuvõtul ja aktusel leiab mõningaid ühisjooni, enamik firma jõulupidusid ei meenuta aktust aga sugugi. Pseudoelitaarse minekuga Westholmi koolis nägi pidulik aktus välja niimoodi: Lapsed aetakse aulasse. Aulas on pirakas pilt kooli loojast ja kahtlased lipud. Munapäine direktor räägib paar iidse olemisega rumalat sõna, mis ei liiguta kedagi. Siis: laululapsed. Õpetaja mängib klaverit. Laululapsi oli õieti palju ja natukene jääb mulje, nagu peale munapäise direktori ja laululaste ei oleks absoluutselt midagi olnud, kuigi ilmselt midagi siiski oli, esitleti uusi õpetajaid või midagi sellist. Laululapsed: jätsid esteetiliselt külmaks ning olid igavad ja laulud olid kas igavad või igavad ning piinlikud. Sellele järeldusele jõudmiseks ei olnud vaja kultuurimatriksit liialt hästi tunda; antud järeldusele oli võimalik jõuda juba aastaid enne, kui ma olin täiesti lummatud hiina seppade filigraansest tööst kuulsate mootorratturhiirte figuriinide juures (Vinnie-figuriini meenutamine tekitas mu pähe huvitava küsimuse: kas hiina plastmassitootjad võivad endaga praaki koju võtta? Kas on hiina töölislapsi, kellel on kodus võikalt deformeerunud Marveli kangelaste kogu, rivi veidraid võõramaa jumalaid?). Mind huvitab tugevalt, kas see kellelegi üldse meeldib, sellele õpetajale, kes klaverit mängib, direktorile, vanematele, kellelegi saalis? Ja mida tehti nende inimestega, kellele see meeldib, missugust kultuuritausta see vajab? Miks olen mina ainuke inimene, kellel jätkus halastust ning tervet mõistust mitte oma vanemaid enda üheksanda klassi lõpetamisega kiusata? Mis on see diskursus, mis sunnib neidsamu vanemaid, hullem veel, oma koogi moodi soenguga tütart või lotendavas ülikonnas poega üles pildistama või filmima, kui ta tunnistust vastu võtab? Selles on midagi äärmiselt võõrikut. See, kui koolivälised sõbrad tulevad, on veel arusaadav - hea, et see jama läbi on, pärast kritiseerime aktust üldiselt ja võrdleme seda teiste nähtustega ja teeme kõva pidu - aga vanemad? "Ma olen sinu üle nii uhke, nii head tulemused/no nii, vähemalt sa ei ole kurjategija ega kukkunud seitsmendas välja, sinust võib veel asja saada?" Ebaveenev. Ma arvan, et tegu on tänapäeval prevaleeriva lapse ja vanema suhte olemusliku kaugenemisega, kus last objektistatakse. Kujuka näite annab meile fotopoe agentide poolt kogutud andmestik selle kohta, millal oma last põhiliselt pildistatakse, milliseid pilte peetakse piisavalt väärtuslikuks et neid füüsilisel kujul talletada. Need on kolm esimest eluaastat (kui vahepeal sünnib teine laps, jääb esimene fotodel täielikult tagaplaanile), kooli algus ning lõpetamised. Ehk siis: laps sinu enese identiteedi pikendusena, laps kui süsteemi osa, inimeseks kasvamisest ning koos aja veetmisest - ei märkigi (v.a siis, kui lapsed on kuskile lõunamaa kuurorti kaasa viidud, mil puhul ei ole tähelepanu inimesel, vaid reisikogemusel.) Uhked vanemad aktusel on üks selgemaid näiteid repressiivaparaadi pühaduse ees koogutamisest. Vot tak.

Tegemist on ilmselgelt mingi äärmiselt õõvastava võõrandumisega, kuid kahjuks ma ei tea teemast piisavalt, et seda pikemalt lahata. Või tegelikult mitte kahjuks, kui seda niipidi vaatama hakata.

 Lõpetamiste üldine stilistika - poisil isa ülikond, tüdrukul koogi moodi soeng ja jumestuskreemist pea ja mingi suht jube, tihtilugu pastelltoonides kleit - ei kannata samuti mingisugust kriitikat. Noor poiss kannab ülikonda, kui tegemist on boheemlase, keigari või tüübiga, kes tahab väga saada poliitikuks ja ärimeheks ning on veendunud, et tal läheb sellega paremini, kui ta varmalt õiged suled peale tõmbab. Seda üritatakse kohati lahendada alternatiivse lähenemisega mis tähendab, et üks inimene näeb enam-vähem normaalne välja, aga kogupildi mõttes on see piisk vett merre. Olukorra päästaks mõneti, kui kõik saaksid tulla, nagu nad soovivad, kandes oma hip-hop geari või punktagi või miniseelikut, väljendades niimoodi täiel määral oma isiksust, mis neil hetkel on, sest hip-hop tüüp näeb lihtsalt laiades pükstes normaalsem välja, kui isa ülikonnas, mille püksid on võimalikult madalale lastud, et cooli säilitada. Tüdruku jaoks - kuna seal on salaja niikuinii ületrumpamise diskursus, samas kui poistel on pohhui - olen ma välja mõelnud lõpukleidi "Kuningas". Lõpukleit "Kuningas" on geomeetrilise vormiga konstruktsioon, mis meenutab romantismiaegseid sõrestikuga kleite, kuid ei ole ümmarguse, vaid kandilise põhiplaaniga. See toetub kandetoolile, mida kannavad neli paljastatud ülakehaga meest, ning on nii kõrge, et isegi maha toetatuna asetseb tüdruku pea kõrgemal kui kaks meetrit, mis tähendab, et tunnistus ulatatakse alt üles. Lõpukleit "Kuningas" on täiesti must ning tüdruk on soovitatavalt valgeks meigitud ja tõsine, tähtis on, et näha oleks õlgu. Kui tüdruk tahab klosetti külastada, tuleb tal konstruktsiooni seest aluspesus välja ronida. Antud projekt varjutaks täielikult kõik muu saalis toimuva, muutes ürituse seega õnnestunuks.

 Aktusele üldiselt aitavad kaasa ka huvitavad karakterid, näiteks Kopli kooli lustlikult hullumeelne direktor juhatas kooli enamasti sisse ühe lausega, mille peamõte oli "õujee, see saab kõik jumala kõva olema" ja pani mängima mingi hübriidi rokkloost ja päkapikudiskost. Kaasa aitas ka see, et aula ja võimla jagasid funktsiooni. Ühel aastal peeti aktust koguni koridoris, sest Kopli kooli remonditi vähemalt viisteist aastat - ma olen üsna kindel, et juhtus ka seda, et ühele remondile tehti teine remont kohe peale, sest eelmine oli kas liiga sitasti tehtud või juba perse keeratud. Kuid isegi kui antud juhul oli tegu mingitlaadi sobinguga, ei tasu seda Sultsile liialt pahaks panna. Ta on üldise tasemega võrreldes täiesti normaalne tüüp, kes hoolib omal moel oma õpilaste heast käekäigus, ning kui ta midagi ütleb, siis sa võid kindel olla, et see tuleb tema omast peast, mitte ei ole "mingi üldine jutt, mida sel puhul räägitakse". Ja kooli remont on tegelikult mingi täiesti pohhui asi, seni kui koolimaja kokku ei kuku. Teine huvitav karakter oli ühel prantsuse lütseumi lõpetamisel - tegemist oli prantsuse keele õpetajaga, kes rääkis kohutava puuaktsendiga, et kuigi kogu see kooliettevõtmine võib tunduda mõttetuna ning üheksakümend protsenti seal omandatud teadmistest ununevad täielikult, ei ole see siiski nii: läbi antud protsessi on neist kasvanud inimesed. Põhimõtteliselt on antud jutu näol muidugi tegu täieliku demagoogiaga ja see viitab sellele, et põhiline, mis PL sulle annab, on teadmine: sina oledki tuleviku Eesti eliit! Aga esitus oli hea. Parem karakteerne nats kui ilmetu sõjaväediktaator.

 Tagasi muusikatunni juurde minnes: siis, kui laulmine tagant ära kukub, tuleb muusikaajalugu peale. Õpitakse tundma pille, teadmata kuidas need kõlavad ja heliloojaid, lastes nende teosest kolm minutit. Pähe õpitakse palju loeteluid, näiteks loetelu puhkpille ja täpne arv süite või motette, mis Bach kirjutas, samal ajal kui õpilastel on äärmiselt ähmane arusaam süidi või moteti olemusest. Põhimõtteliselt sarnase efektiivsusega asi, kui Kasahstani külalastele autode tehniliste andmete loetelude õpetamine, kui nad on näevad autot ainult nii kord kolme nädala tagant. Sa saad sealt erinevate asjade kohta teada, et need on olemas. Vivaldi, Bach, tromboon, olemas, pillide kuningaks nimetatakse orelit. Õpikud on antud ainel aga üsnagi asjalikud, meenus üks, mis käsitles üsna põhjalikult läinud sajandi muusikat. Selle maht muidugi eeldas, nagu muusikaajaloo tund oleks päriselt ja seda antaks neli-viis korda nädalas. Muusikaga seondub veel üks ebameeldiv mälestus - kui alul õpetati, et noodipikkuseid tõhistatakse sõnadega "samm, jooksen, hüppan", siis paari aasta pärast tuli välja, et neid nimetatakse hoopis "tam, ti-ti, tai-ri" ja mul on õel tunne, et päris elus omavad nad veel mingeid kolmandaid nimetusi. Samuti jo-le-mi helistik, mis algas suvalisest kohast ning igale noodile oli assigneeritud värv ja dubleerivad c-d-e ja do-re-mi tähistused. Selles, et "tegelikult ei ole nii, nagu me sulle õpetasime, vaid kuidagi teistmoodi" on mingit Jorh Orwelli minekut ja tegeleda mingite lapsustega nagu "sünnipäevalaul ja kõik joonistavad kaardi" ja kohustuslik jõulukink, et need hiljem välja faasida on sügavalt kahtlane ettevõtmine. Lapsega on mõtet porgandihäälega rääkida ainult siis, kui sa tahad, et temast kasvaks porgandihäälega rääkiv inimene. Sõnaga, muusikatund sellisena nagu ta on ei ole pädev viis, panemaks õpilast klassikalist muusikat tundma või armastama.

Mitte keegi ei tõmba endale Vivaldi diskograafiat muusikatunni pärast alla. Ilmselt oleks targem ajalootunnis viis minutit Vivaldit lasta, öeldes "sellel ajal rokiti sellise biidi järgi ja mõned kuulavad seda ikka veel".



18 comments:

  1. Mulle väga meeldis. See tuleks kohe pärast tüpode parandamist raamatusse trükkida.

    ReplyDelete
  2. Matemaatika koha pealt läks veidi mööda. Korrutustabel tuleb kolmandas klassis. Esimene koolimatemaatika, mida veidigi võib "hard science'iks" pidada on 11 klassi trigonomeetria ning logaritmid.
    Enamike lihtsate valemite teoreetiline taust ning tuletamine pole aga sugugi nii lihtne, et keskmine koolilõpetanu sellega tegelema peaks. Kuid! Seosed erinevate valemite vahel; uute seoste ühendamine vanadega ning sellest tulenevalt keerulisemate ülesannete lahendamine ongi omamoodi tuletamine.
    Tekstülesanded on kehvakesed küll. Samas, kõigile sobivaid tekstülesandeid kasutada polegi võimalik. Mõni sooviks arvutada euromüntide kaalu, mõni Bieberi juuksekasvu. Ilmselgelt on üks teisele ja vastupidi igav.
    Tänase päeva matemaatika põhiprobleemiks on õpetajate nigel tase ning tundide vähene arv. Kuigi paljudele see tõenäoliselt ei meeldi, siis seda ainet saab omandada ainult harjutades.

    ReplyDelete
  3. Ilmselgelt oli viga seda juttu hommikusöögi kõrvale lugeda. Lämbumisoht oli käegakatsutav.

    Also, ma tahan endale kleiti "Kuningas".

    ReplyDelete
  4. Siinus ja koosinus on ka hard science, neil pole midagi pistmist reaalse maailmaga niipalju kui mina olen reaalset maailma näinud. Ja nad tulevad minu meelest kõvasti varem kui 11. klass.

    ReplyDelete
  5. Ajalootunni käsitlusele aplaus!

    Kaspar

    ReplyDelete
  6. Keskkooliajast meenub veel ka läbikukkunud projekt nimega "psühholoogiatund", kus ebameeldiv tädike, koolipsühholoog, püüdis diktaatorlike võtetega kehtestada vaba õhkkonda ning pani klassi tegema ebateaduslikke isiksuseteste, mispuhul õige isiksusetüübiga kodanikud - seltsivad, elujaatavad - said kiita ja valed pidid end parandama. Ma ei tea, kas psühholoogiatundi oleks vaja ümber struktureerida. Tõenäolisem, et seda ei oleks üldse vaja.

    ReplyDelete
  7. Umbes nii oli jah.

    Vivaldinäide on ka hea, samamoodi võiks võtta üldse ajaloos esinevaid asju - natsid, kommid jne.

    ReplyDelete
  8. Siinus ja koosinus ongi trigonomeetria, mis enne 11 klassi keskendub vaid kolmnurga lahendamisele, mis on vägagi reaalne elu. (Uuri veidi ning saad aru, et enamik asju su ümber on seotud kas kolmnurkade või sellesama lihtsa trigonomeetriaga)

    ReplyDelete
  9. Hinnetest ja punktidest! On selline uudne valdkond olemas, nagu geimifikatsioon eksole, või siis mängustamine. Realpolitik ja pragmade arvates on see ainuke väärtus mida videomängud inimajaloos pakuvad. See on videomängudest õpitud kompulsiivsete süsteemide kujundamise oskuse rakendamine pärisellu, oskus skinnerboxe sisse põimida igasse ettekujutatavasse reeglistruktuuri. Sellega on siin-seal eksperimenteeritud ja some university dude [citation needed] on teinud live katseid kus ta hülgas oma loengus traditsioonilise hindamise ja mõtles välja expi süsteemi, kus tulemused ei jaotu mitte hea-halb skaalal, mille kogusummast sa arvutad kokku keskmise tõeväärtuse vaid sul on tulemused mis kuhjuvad, sul pole "halba tööd mis toob hinnet alla" vaid sul on exp mis koguaeg ainult kuhjub ja läheb suuremaks ja lahedamaks ning vahepeal on levelid mis annavad sulle nämmasid boonuseid ja perke (+100 expi sinu valitud ülesandele - kompenseeri oma ühte nigelamat ettevõtmist oma üldlahedusega, või näiteks ei pea mingile vähemolulisele asjale kohale tulema jne). Supposedly it has been wildly successful, vähemalt videogame nerd üliõpilaste seas. Kohalkäimine, osalemine ja tulemused kõik tõusid meeletult.

    Sinna otsa käivad ka punktide ja saavutuste (stupid fucking achievements) süsteemid kus kui sa suudad 10 päeva jutti koolis kohal käia saad endale lisapunkti, teed 10 korda jutti kodutöö ära saad boonuspunkti jne. Kogu 10 punkti kokku saad nunnu logonikerdise mis näitab kui kõva punktikoguja sa oled. Need on jälle omakorda kaubeldavad, saad nende punktide ja saavutuste eest õpitulemusi polsterdada, "health potion" jne.

    Eksamite struktureerimine lõpubossideks. Teha formaalselt igavast süsteemis passimisest mingi põnevam ettevõtmine, sinu elu kui WOW, everything has a progress bar.

    ReplyDelete
  10. Tead, nendes valdkondades mida ma nii sisuliselt kui pedagoogiliselt natukene paremini tunnen, ehk siis matemaatika ja ajalugu, on väga nõrk tekst. Nii nõrk, et mina ei jaksagi kohe kõiki probleeme siia kirja panna, liiga pikk essee tuleks. Kui kohtume, kõnelen. Sellest lähtuvalt minu jaoks selle teksti usaldatavus teiste ainete õpetamise osas ka langeb ning kokkuvõttes saab mingi punkti institutsionaliseeritud akadeemia, sest enamik minu kogemusi on sellest struktuurist või siis pärit inimestelt, kes oma hariduse on saanud läbi institutsionaliseeritud struktuuride. Ja tegelikult on suur hulk neid probleeme juba korduvalt kahekümnenda sajandi jooksul läbi arutatud ja läbi katsetatud... Päriselt, ma siin soovitaks natukene teiste autoritega tutvuda ja siis vaadata, kas tulevad uuemad ja innovaatilisemad mõtted.

    ReplyDelete
  11. Kui suurt osa neist probleemidest on juba läbi katsetatud, siis mille järgi hinnati süsteemi tulemuslikkust, ning kui kaau antud süsteemi katsetati. Samuti tahan ma teada, kui kaua neid katsetati, ning võib-olla paari sellise polügon-kooli kodulehe aadressi, kus uusi pedagoogilisi hullusi harjutatakse. Ilmne on see, et sa ei saa kedagi usaldada lihtsalt sellepärast,et ta on teadlane.

    Samuti tahaks ma kuulda põhjendust sellele, miks feodaalsõdade ajaloole Baltikumi kandis tuleb pühendada kolm aastat ja kahekümnendast sajandist nii umbes poole aastaga üle libiseda. See oli minu põhiline kriitiline seisukoht. Sa ei saa sellega rahul olla.

    Ja nii harva kui ma sind näen, ei tahaks küll seda aega haridussüsteemi üle riidlemise alla panna. Aga sa võid meile külalisartikli teha. Kui sa soovid.

    Samuti oleks huvitav teada, mis on sinu meelest hariduse soovitav tulemus.

    ReplyDelete
  12. Minu meelest, vastupidiselt Oudekile, on Luiga väga õigesti ja selgelt juhtinud tähelepanu, et ajaloo õppekavas on rõhuasetused valed. Siin ma kohe ei saa aru, mille üle täpselt vaielda.

    - Selge see, et varasem ajalugu on ületähtsustatud võrreldes hilisema ajalooga
    - Selge see, et Eesti ajalugu on ületähtsustatud võrreldes ülejäänud Euroopa/lähivälismaa ajalooga.

    Nende valede rõhuasetuste tõttu mõistavad inimesed maailma asju valesti või ebatäielikult, s.h. ei saa aru paljudest tänapäeval toimuvatest protsessidest või oskavad neid vaadata ainult Eesti kitsast seisukohast lähtuvalt.

    Oskavad aga paremini mõista kunagi ammu toimunud protsesse, mida tegelikult pole nii väga vaja mõista kui lähiminevikus või tänapäeval toimuvaid.

    Samuti on ilmne see, et liiga palju rõhku on numbritel.

    Kaspar

    ReplyDelete
  13. Minu meelest ei saa seda kirjatükki vaadata sellisest aspektist, kas ta on nõrk või usaldusväärne. Need on selle inimese mõtted ja sellistena autentsed. Mina olen tekstist endast nii vaimustatud, et nagu Robert ütles - tähendus on teisejärguline. Ühtegi valejäreldust ma siin küll ei näe. Ega need pole ju valmis õppekavad uutele koolidele, need on tähelepanekud. Ja väga terased.

    ReplyDelete
  14. Soovin ka endale kleiti "Kuningas"! :)

    ReplyDelete
  15. Kelit "kuningas" tuleb täiega valmis ehitada!
    Sellest saab vägeva fotosessiooni.

    ReplyDelete
  16. Huvitav lähenemine, aga olen nõus.

    ReplyDelete
  17. Positiivne lugemine :) Juba küllaltki pikaaegse kasvatusteadlasena oleks palju juurde lisada, aga targem oleks vist jagada mõningaid oma esseid, kui huvi on. Aineõpetusest rohkem on mind huvitanud sellised nähtused nagu variõpe ja sotsialsieerumine just selle läbi, õpilaste enda koolikogemus- see, mida nad seal tegelikult õpivad ja mida kool inimesega teeb, vabaduse ja kohustuse teemad jms. Koolikohustus kui ühiskonnna sundhäire ja e-kool kui elektrooniline Vanem Vend, mis muudab igasuguse usalduse õppimise lase ja täiskasvanute vahel võimatuks. Ma olen saanud neile teemadele läheneda nii loominguliselt kui teaduslikult.

    Koole, kus kõik on teisiti, on üle maailma küll. Ainult mõned näited:
    http://www.summerhillschool.co.uk/ (minu isiklik lemmik ja omaaegne silmade avaja, sel aastal tähistab oma 90dat sünipäeva),
    http://www.sudval.com/01_abou_01.html
    http://santacruz.freeskool.org/content/about-free-skool-santa-cruz
    http://loveforlife.com.au/node/5173
    http://bergamoschools.com/montessori.php
    Ise olen käinud Rootsis Solviki koolis, mis on idee poolest Summerhilli moodi. Mõned tsitaadid sealsetelt õpetajatelt: "Kodused tööd on organiseeritud laspepilastamine", "inimene on õppiv olend. Pole mingit põhjust ega vajadust teda sundida," "Kui see matemaatika tund just peab olema õppekavas ja kestma kindla aja, siis ma kasutan seda lihtsalt selleks, et õpilastega kohtuda," ja mu lemmik "Vabadus on vastus kõikidele küsimustele" :).

    Googeldada võib ka termineid "unschooling" ja "deschooling", Ivan Illichi suurepärane "Deschooling Society", mis sellele mõttesuunale teed rajas, peaks olema täies mahus netist saadaval.
    Siis muidugi on palju Waldorf-koole, mis on ka toredad ja mille kohta liigub palju müüte, kuigi minu jaoks on ka Waldorf liiga mainstream ja struktureeritud:).
    Ühesõnaga, teistsuguseid koole ja lähenemisi õppimisele on maailmas väga palju. Kui inimesed neist rohkem teaksid, aitaks see kindlasti üle saada uskumusest, et ainult selline kool, kus ise sai õpitud, on ainuvõimalik ja paratamatu nagu loodusseadus (just nii enamik õpilasi koolikorraldust tajub).

    ReplyDelete
  18. Klassikalise muusika allalaadimisest - Siitan rääkis, et kui ta ühes koolis muusikaajaloos tipptasemel esitusi laskis, siis selle peale hakkasid õpilased alla laadima või noh, tolle aja kontekstis tähendas see õigemini, et nad küsisid tema käest CDsid oma kätte. Aga Siitanil on ka piisavalt kõrge tase, et head esitused üles leida, ja üldse muusikaajaloost piisavalt head teadmised - ma ei hindaks suvalise keskkooli muusikaõpetaja teadmisi üle, sest need tulevad lõppeks ju konservatooriumist ja ma olen näinud liiga palju konservatooriumi lõpetanud muusikuid, kes vahivad renessanssnooti nagu vasikas vastset väravat ja ei saa aru, mismoodi seda lugeda, kuigi see ei ole tänapäeva notatsioonist üldse oluliselt erinev, kui ainult loogiliselt mõelda.

    ReplyDelete