Tuesday, September 27, 2011

Surematusest


K. Malevich - "Sinine ruum". (1917)
Progressiidee valguses tahaksin puudutada traditsionaalsete ühiskondade teemat. Teadaolevalt elab tänaseni maakeral inimgruppe, kes pole kiviajast kaugemale jõudnud. Ma pole kursis, kuidas käsitlevad seda nähtust antropoloogid ja muud teadusemehed. Olen kohanud tavavestlustes enamasti ikka seisukohta, et nende areng on mingil põhjusel pidurdunud, enamasti isolatsiooni tõttu, mistõttu nad pole asunud tsivilisatsioonide ehitamise viljakale teele. Olen alati üritanud vastu vaielda, et minu meelest tuleks või saaks seda vaadelda ka teisest aspektist - võimaliku ideaalse lõpp-punktina. Arengu põhjustab rahulolematus kehtivate tingimustega, kui rahulolematuseks põhjust ei ole, arengut ei teki. Kas võiks neid inimrühmi vaadelda kui täiusliku maailma ülesehitajaid, milles miski muutmist ei vaja?

Aga kuhu jääb siis progressi-idee? Teaduse ja tehnika ja inimvaimu areng, tähereisid? Metslane ei ehita ju kosmoselaeva, ei kunagi. Välja sureb ta, kui maale kukub tükk taevast, või purskab tulemägi või tabab taud. 

Siit jõuame üldinimliku surematuse-ideeni. Nii nagu üksikisiku surematus on kõikvõimalike religioonide ja utoopiate peaülesanne, nii ka inimsuse jaoks üleüldiselt. Elu peab jätkuma, siin või seal maanurgas, Noa laevast alates ja Babylon viiega jätkates. Igasugustes, kasvõi täiesti absurdsetes vormides, näiteks Arthur.C.Clarkci Linn ja Tähed, kus inimesed salvestistena riiulitel seisavad ja teatava ajavahemiku järgi taaselustatakse lühikesse ja mõttetusse naudiguhetke.

Ometi meile teadaolevalt see maailm lõpeb. Mitte ainult selle pisikese planeedi eksistents, vaid meie universumi oma. Sured sina, sureb inimkond - ja luuletaja sõnutsi - kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Ma ei ole kosmose, tähtede, selle imepäraste saladuste vastu. Loodetavasti me jõuame väga kaugele. Aga see ei too meile midagi lähemale. Igast kaugest punktist on alati veel midagi kaugemat.

Olla surematu ei saa olla inimeseks olemise peaülesanne, rääkigu need dawkinsid mis tahes. Ma ei taha olla geenijõgi. Isegi olla inimene (homo sapiens) ei saa tuleviku valguses olla inimeseks olemise peaülesanne, sest ilmselt piisab juba Marsile koloonia rajamisest, et tekiks teine rass pöördumatute mutatsioonidega. Väga tõenäoline on biomehhide teke, või kui soovite küborgite, või veel millegi muu sarnase, kus mõistus on istutatud paremasse ja kestvamasse kesta. Samuti oli vist Stanislaw Lemil novell hullust teadlasest, kes tappis oma naise ja pani ta mõistuse igaveseks musta kasti, võttes talt kõik meeled. Surematus on nonsenss. Süngeid düstoopiaid on olemas, esimestest Wellsi Ajamasin, senini üks lootusetumaid visioone. B.Shaw "Tagasi Metuusala juurde", samuti soovitan soojalt lugeda.

Vahel ma mõtlen, kas on teid, mis on veel avastamata. See ongi fantastika juures nii võluv - nad mängivad läbi erinevaid stsenaariume ja ma arvan, nad on selleläbi juba osaliselt ka teostunud. Üks mu tuttav ennustab uueks ühiskonnakorraks Teokraatiat. Hea teokraatia, hoidis Egiptimaad kauem püsti kui ühtegi teist teadaolevat riiki.

Inimkonnal on endiselt mitu teed - edasi või tagasi või paigal tammuda. Kas hakkame kõik harima pisikest aeda? Või elame moodsast veel moodsamas masinlinnas masininimestena? Kas tekib eetiline puhastumine või uus kurjuseaeg? Mis on meie tuum? Headus või kurjus? Kumb on pikas plaanis ellujäämise seisukohalt kasulikum?

Pärsia "Surematud", eriüksus, ca 500 eKr
Ja kõik need eetilised valikud, elu versus surm? Nagu Batmani filmis kus kuri Jokker andis kahele laevatäiele inimestele detonaatori puldi, kes teise enne õhku laseb, pääseb ise? Valguse ja pimeduse maailm, õnne ja kannatuse maailm - viska üks välja, kaotad ka teise. Nagu lapse koos pesuveega.

Nüüd aga meenutame Varieteeteatri einelauapidajat Andrei Fokitšit, kes oli mõistlikult mustadeks päevadeks kõrvale toimetanud riigi raha 249 tuhat ruublit, ja kes Wolandi küsimise peale" kunas te surete?" vastas "seda ei või keegi teada ja see ei puutu kellessegi."
"Ah et ei või teada," kostis kabinetist seesama ilge hääl."Mõtleks, kus mul Newtoni binoom! Ta sureb üheksa kuu pärast, tuleva aasta veebruaris, maksavähki Esimese Moskva kliiniku neljandas palatis"
"Igal juhul ei soovitaks ma teil haiglasse minna. Mis mõtet on heita hinge palatis, surmale määratud haigete oigeid ja korisemist kuulates? Kas poleks targem kulutada need kakskümmned seitse tuhat pidusöögile, võtta mürki ja lahkuda siit ilmast joobnud kaunitaride ja uljaste sõprade ringis muusikahelide saatel?"

Parim, mida teile saan soovida, armsad sõbrad, on eluteele piisavalt joobnud kaunitare ja uljaid sõpru või siis vastupidi, joobnud sõpru ja uljaid kaunitare.

Elage ja armastage nagu surma poleks ja harige oma aeda, see on teie ainus surematus.


4 comments:

  1. loed ja mõnus on, aga ega midagi öelda küll ei oska. sa mudlum peaksid ikka rohkem sellest va majanduskriisist ja kinnisvarast kirjutama!

    ReplyDelete
  2. A mis siin ikka ütelda - keskealise kibestumus ja pessimism. Kinnisvarast ma võin kirjutada varsti sama paksu raamatu nagu Kolmevalitsus!

    Miks keegi Luiksi jumala-artikli kohta midagi ei ütle? Kardate jumalat, jah?

    ReplyDelete
  3. http://www.youtube.com/watch?v=OaPYwlXOTzQ

    ReplyDelete