Wednesday, October 19, 2011

Jumal. Armastus. Kommunism. (2. osa)

  
INIMESED, MA ARMASTAN TEID, OLGE VALVSAD!

Armastusega on lood veelgi keerukamad. Selle asemel, et sellele ülemääraselt palju tähelepanu pöörata, pole sellele peaaegu üldse tähelepanu pööratud, ma mõtlen diskursuse mõttes, olgugi, et tegemist on vähemalt viimastel aegadel ühe kindlasti pidevalt aktuaalsuselt esikümnesse kuuluva kultuurinähtuse ning inimtegevuse valdkonnaga. Armastus on puhta vaimuhaigete poeetide, psühholoogide, šarlatani ja naisteajakirja naise väntsutada jäetud! Viimati käsitles tuntumaist kirjatarkadest teemat pikemalt Schopenhauer, leides samuti, et teemat on käsitletud häbiväärselt vähe ja et armastus on tähtis ning vähendab kannatusi. Pärast teda ei olnud jälle eriti kedagi. Vähemalt mitte sel määral, et see oleks jõudnud üldisesse teadvusesse. Kindlasti on armastust puudutatud millegi muu raames - feministliku teooria raames või kultuurantropoloogia raames - aga mingisugust põhjapanevat armastusekäsitlust justkui poleks. Mõnes mõttes võib see tulla ka sellest, et filosoofia objektiks on enamasti üks inimene, kes elab tihtipeale oma peas, või suured abstraktsevõitu olemisega rahvamassid, aga mitte kaks, kümme või sada inimest, mis on ometigi üsna reaalselt eksisteerivad kooslused, millede käitumises võib leida mitmesuguseid seaduspärasid. Selliste rühmadega on mu-meelest tegelenud põhiliselt Ameerika psühholoogid või mingid muud haiged Ameerika tüübid, kes tahavad põhiliselt firmasid ägedamaks teha. Hull John Nash tuleb meelde. John Nashi teooriatele tuginedes ehitati Ameerikas raketikaitsekilpe ja tehti ühiskonnateadust (Nash arvas, et kõigi inimeste põhiloomuseks on raige võimuiha ning teistele tüüpidele sitta keerata) ja alles hiljem tuli välja, et tegemist on paranoilise skisosfreenikuga, kes näeb kogu aeg mingeid kolme tüüpi, keda pole ülepea olemas. Ja well, Nietzsche leidis, et ta tahaks endale sõpru ennemini kui järgijaid, et see oleks cool nagu. Tal polnud tollal kumbagi.

Miks ülepea peaks keegi armastust analüüsima? Sellepärast, et sellistel tekstidel, kui nad on ajaloolises mõttes õnnestunud, on heaks kombeks maailma muuta. Karl Marx ütles välja, et maailma kirjeldamise asemel tuleb filosoofidel selle muutmine enda õlule võtta, kuid tegelikult muudeti maailma sel viisil juba ennem teda. John Stuart Mill mõtles välja kodanliku liberalismi põhimõtted, mis olid tema aja kohta jumala progressiivsed, Rousseau põhimõtetele (mingil määral) tuginevad meieaegsed riigid senimaani - kui me ütleme "suveräänsus", siis see on tema sõna, Freud kiskus inimese seksuaalsuse kõigile vaatamiseks välja ja sellest, millega Marx-ja-Engels stereodüüner hakkama sai, sellest parem ei hakka üldse rääkimagi. Värk ei läinud alati päris nii, nagu algne kujutlus ette nägi, aga vaatamata sellele on tegemist suhteliselt suure võlurlusega. Camus leidis, et filosoofia kogu täiega on ebaõnnestunud, sellepärast et tüübid ainult istuvad ja kirjutavad ega võta vastutust selle eest, et maailm säärane nõme on. Mis on muidugi samuti jabur. Igasuguse filosoofia juurde saab hea tahtmise juures parajal määral hüva kumminuiadega peksmist panna, isegi kui seal on selge sõnaga kirjas, et igasugune peksmine võiks ära jääda, samal ajal saab kumminuiadega peksta ka täitsa ilma filosoofiata. Sellest, kui diskursus kirjutamata jätta, ei saa veel paremat maailma.

Ja armastust peaks käsitlema põhiliselt seetõttu, et sarnaselt poliitika, majanduse või ajalooga ei ole armastus valmis. Ei ole alati selge, mida inimesed selle all silmas peavad ning tihti on inimesed sellega rahulolematud. Ja samal ajal kostub Aparaadi vahelt lauseid, nagu "abielu on institutsioon, mille abil riik kaitseb kahe inimese vahelist armastust." Mida tuleb mõista niimoodi, et armastust institutsionaliseerides soodustatakse selle jätkumist, tihtilugu ühendades inimeste vara, kuulutades nende järeltulijad automaatselt ühiseks ning pakkudes mõningaid soodustusi. Siis, kui päriselt abielluma minna, siis ajab Riik sulle läbi riigipreestri suu mingit haiget šovinistlikku paska, mis alandab inimväärikust. Läbi institutsionaliseeringu, riikliku pühitsuse on antud inimestel hiljem kõvasti keerukam oma teed minna. Kerge on märgata, et Riigil ei ole tegelikult armastusest sooja-ei-külma, vaid teda huvitab tuumaperekonna mudel ning lapsed, et riigil oleks edaspidigi töölisi ning sõdureid. Armastus alandatakse seetõttu tootmise ja jätkusuutlikkuse asjaks. Vaata aga sõprust - see on ka üks igavesti vahva asi, aga sellist institutsionaliseeritud verevannet pole teps, kus kaks sõpra tõotavad riigipreestri ees teineteisele igavesti toeks olla ja saavad selle eest hiljem mingeid toetusi, seda leiab aset ilmselt ainult nende juures, keda me primitiivsemaiks rahvaiks kutsume. Ma arvan, et sõprust ei ole üheski riiklikus dokumendis mainitud.

Sõnaga, nagu ka kordi varem, seatakse siin nii abielu, kui ka see ideaal, mida ta esitab - monogaamne elukestev paarisuhe - tugeva kriitikatule alla. Kas või selle ajaloolise mineviku pärast - naine kuulub mehele, mille kohta võib öelda, et võib-olla see on muutunud võrdsemaks, võib-olla on kuuluvussuhe muutunud vastastikuseks, kuid see ei ole otseselt parem, ainult võrdsem. Sarnaselt sellele, et kui kõiki pekstakse keppidega, mitte ainult mõnesid, on see võrdsem, kuid mitte parem. Selline kuuluvussuhe on oma olemuselt omandisuhe, see tähedab, et mingi suhtetüpaaži alusel on ühel inimesel suuremad õigused teise inimese vabale ajale, kehale, valikutele. Tegemist on vabaduse piiramisega, mis läheb vastuollu arusaamaga, et armastus on hea. Läheb vastuollu ka eeldusega, et too teine inimene, keda armastatakse, väljendab mingisugust absoluuti, mida tunnistatakse mööndusteta, vaid ta kujutab enesest absoluuti vaid mingeid reegleid järgides, mis vastavad teise osapoole ootustele ning huvidele. "Kuulume vaid teineteisele" pakt võõrandab seega kaks potentsiaalirikast kodanikku armastava ühiskonna rüpest, sulgedes nad väikesesse pimedasse privaatuniversumisse, mille sisemised asjad ei puutu kellegisse ja millesse harva keegi puutuda saab.
Antud tendents tuleneb suuresti tänapäeval üldlevinud inimese enesekindluse puudumisest; et inimese sisemine kindlus ei ole küllaldane, peab ta seda pidevalt välismaailma abil turgutama. Kui sellesse süveneda, siis näeme: antud tegevusliin ei täida oma eesmärki ning põhjustab hirmu ja õnnetust. Enesekindlus nimelt tegeleb kõvadusega, ta on see, kuidas inimene tunnetab oma kõvadust. Aga kõvadus on üks vähestest asjadest, millesse välismaailm saab ainult kaudselt parata. Vaata ise, kas ei ole mitte nii, et kui sa annad munajoodikule miljonite toetuse, megalt cash-i ja kauni partneri, siis joob ta endiselt muna nagu mullugi? Himu antud hüvede järgi on asendunud nende kaotuse kartusega, seesmist õilistumist on vaevalt toimunud. Mitte miski terves maailmas ei saa inimese kõvadusele juurde anda ega sealt maha võtta peale tema enese valikute.

Vaatame näiteks kuulsat Baaderit Rote Armee Fraktion-ist ja tema tagi. Lahe Baader, lahe tagi. Kui Baader oma laheda tagi suvalisele tüübile annab, keda ta esimest korda näeb, kas ta siis kaotab oma lahedusest? Ei, Baaderi tagi on ikka veel lahe, ka Baader on lahe, suvaline tüüp saab ennast Baaderi tagiga ka lahedamalt tunda, üldiselt võib öelda, et antud olukorras võidavad kõik. Kas oleks lahe tüüp, kes muretseb sellesama tagi endale oksjonil selle kaalu eest kullas? Esteetilise valikuna, küllaltki lahe, kuid veelgi lahedam oleks see siis, kui ta ei paneks seda klaaskappi imetlemiseks ega hoiaks sellest kümne küünega kinni, korrates "Minu Baaderi tagi, Baaderi tagi minu oma, minu seljas...", vaid kordaks algset akti - annaks selle kellelegi, kes ütleb talle kuskil: "Lahe tagi". Mõttetu on muidugi mõelda, et pelgalt see akt paneks täielist kõvadust koheselt persooni valdama.

Ehk siis: inimestevaheline omandisuhe ühes oma armukadeduste, kahtluste, kontrollimise ja muretsemisega inimest otseselt lahedamaks ei tee, nõmedamaks võib aga küllaldaselt teha. Seetõttu vajab antud olukord ületamist, ümbermuutmist, teistsuguse iseloomuga emotsionaalset seotust. Nii, nagu toimub areng tehnoloogias ja inimmõttes, nii peaks vananenud vormid vahetuma uuemate ning töökindlamate vastu.

See muidugi puudutab inimeste vahelise armastuse diskursust, see ei ole ainus armastuse vorm, armastada saab ka kultuuriloomingut, ideoloogiat, tegevusi, paikasid või iseennast - paljut, mis maailmas leidub. Kas on tegemist mingisuguste oluliselt erinevate armastustega, ehk saab neid käsitleda koos või on ühel teisest õppida?

Hipsterlikule vaatenurgale on omane pidev otsing ning püüdlus uue, seniavastamatu järele, mis on kindlasti kultuurile üldiselt kasulik, sest niimoodi saab enam kultuurist oma teenitud tähelepanu. Kõik teavad juba niikuinii, et Michelangelo ja Leonardo da Vinci olid lahedad, nii et kõvasti mõistlikum on uurida, kas samal ajal oli kusagil veel lahedaid renessansikunstnikke, kes on teenimatult tähelepanuta jäänud. Kuid sellelesamale eluvaatele on omane ka oma leidlapsed koheselt hüljata, kui nad on mingi populaarsusekünnise ületanud. See tuleneb osati elitaarsuse- ning eksklusiivsusetungist, tahtest originaalne olla ja osati lihtsast vastandusest - sul on head inimesed, kes saavad asjadest aru ja kuulavad normaalset muusikat, ja halvad inimesed, kes kuulavad pophitte ja seda sitta, mis raadiost tuleb, headele inimestele hea muusika ja väljanägemine, halbadele - halb. Kui halvad inimesed on hakanud kuulama head muusikat, siis ei tule see mitte sellest, et rahvahariduse programm on läbi läinud ja midagi on suudetud rahvani viia, "lõpuks ometi nad hakkavad otsast mõistma", vaid pigem on nii, et nad kuulavad seda muusikat kuidagi valesti või on muusikal enesel mingi viga küljes, et see valedele inimestele peale läheb. Protsess on dialektiliselt mõistetav, tuginedes underground-i ja mainstream-i vastandumisele, kuid ei saa õigesti pihta oma lõppeesmärgile, milleks on muidugi see, et prillidega aukuspõseline intellektuaal, küla kõvim lõugaandja ja elukutseline ema kuulavad kaelakuti uut värki, lummatuna selle kõvadusest, mainstream-i domineerivad inimmõistuse tähtteosed ning laulvate tüdrukute vabrik ühes Sven Lõhmusega on pagendatud keldrite sügavusse, lahedad inimesed domineerivad täielikult ja nõmedaid jääb iga päevaga vähemaks. No longer is cool a privilege of the select few, cool now belongs to - everyone! See, et kõik inimesed oleksid lahedad ja normaalsed, langeb minu nägemuses kokku kommunismi saavutamisega, või on isegi, dare I say it - veel tähtsam kui kommunism. Selliste inimestega saaks igasugust ühiskonda teha, nii et hästi välja kukub. Ja sinna jõudmine - kahtlemata kõvem pähkel, kui üldine kirjaoskus, kuid samas siiski võimalik - leiaks aset läbi kultuuri. "Inimloomusega" on nimelt selline kena lugu, et seda ei ole kas üldse või ei ole seda vähemasti nii palju, et sellest majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised eelistused võrsuks. Kultuuritaust- see on see põhiline, mis inimesest nautleja, veristaja või konformisti vormib. Eugeenika kasutamise vastu räägib antud küsimuses tõik, et ka nois maades, kus kõik vargad on alati hoolikalt kividega surnuks loobitud, esineb ikka veel vargaid. Peale nende muude asjade, mis eugeenika vastu räägivad, noh.

Aga kas ei oleks mõneti lahe, kui inimesed suhtuksid teineteisesse nagu nad muusikasse suhtuvad? "Seda bändi ma fännan, kuulan b-pooli ja demosid, loen tekste ja üritan neid mõtestada, laulan kaasa ning proovin veits välja näha nagu bändi liikmed/sellel bändil võtab aega, et meeldima hakata, aga siis, kui pihta saad, meeldib väga/ma tunnistan selle bändi kõvadust, aga tal justkui ei ole mulle midagi öelda/see bänd on muidu mõnus ja tekitab head tuju, aga süvenema ei kutsu/see on suvaline bänd/see bänd meeldib paljudele, aga minu meelest on ta kehkenpüks ja teeb haltuurat/see bänd teeb ainult ühte asja hästi/see bänd mulle kunagi meeldis, aga aeg läks edasi, ja nüüd on jäänud ainult nostalgiaväärtus/seda bändi ma vihkan ja ma tahan tema kohta rohkem teada saada, et teda veel paremini vihata, sest teda on mõnus vihata." Muusika juures on meeliülendav ka see, et muusika ei ole kade ja sul ei tule sellest Vennaskonnaga mingit jama, et sa juba kolmandat päeva endless repeat-i peal Kenti kuulad. Mõlemal on ilmselgelt oma koht, aeg ja meeleseisundid, nad ei ohusta teineteise positsioone, mõlemad saavad kõrvuti kõvad olla. Aktsepteeritud funktsioonide diferentseeritus on laiem kui inimsuhetel ja üldiselt on inimesed huvitatud oma laheda muusika jagamisest. Ei saa muidugi täielikult mööda vaadata sellest, et tegemist on mõneti erinevate asjadega - muusika on kingitus ja selle kuulamine on sinu valik, inimsuhtlus aga on aktiivsete osapooltega kokkulepe koosveedetud aja asjus. Valmistehtud muusika eksisteerib tänapäeval külluses ja on kõigini viidav, ühte inimest ei ole kunagi külluses, tema aeg on piiratud. Siiski on antud mõtteharjutusest midagi leida: inimene nagu muusikagi kuulub oma olemuselt kõigile, see aga, mida ta oma ajaga teeb, see on tema valik. Inimese valikut võib proovida mõjutada, sellega ei pruugita nõus olla, kuid lõpuks tuleb seda siiski austada - kes võib öelda, et talle kuulub teise aeg? Aja-nõudlikkuse asemel peaks üles näitama hoopis tänumeelt teise inimese aja eest, mis ta sinule pühendab. Üritama seda ka omalt poolt võimalikult meeldivaks kogemuseks muuta. Lõppeks on inimese seltsis veedetud aeg samuti kingitus, ja veel defitsiitne; paljudel on sellest puudus, nad on kas hooleta jäetud või ei suuda nad ennast ise oma vahenditega üksindusest vabastada. Soomlased, kel pole sõpru. Neist peaks vähemalt sama kahju olema, kui neist, kel krooniliselt süüa pole. Kodanlik ühiskond jätab mõnede oma liikmete elud nii tühjaks ja kõledaks, et nad võõranduvad täielikult iseenesest ja kujutavad vabast ajast ette, et nad on iseenda koerad. Tõsijutt. Internetis on aukartustäratav hulk minavormis kirjutatud koerablogisid.

Mittenormatiivseile inimsuhteile tuleks pöörata senisest enam hellust ning tähelepanu, justnagu tavavälistele kooselumudelitelegi: see annaks ülepea aimu nende võimalikkusest. Mittenormatiivsuse aktsepteerimine annab tihtilugu paremaid tulemusi, kui suhtluse vägisi ning ebaõnnestunult normatiivi push-ida üritamine. Mõtle, kui sul ei oleks tunnet, et sa pead imponeeriva vastassoo esindajaga ilmtingimata koos elama ja keppima, sellepärast, et muidu sa oled mingi ebaõnnestunud magedik? Et te võite lihtsalt kohati kokku saada ja awesome olla või messenjeeros õhtu otsa ägedaid asju plärada? Püsiv osavõtlik huvi teise inimese vastu, toetuseavaldus, see on väärtus iseeneses. Seda ka tajutakse sellisena. Kellelgi ei ole rohkem kohustusi, kui ta endale võtab, shit stays ever so green. (Mitte, et mulle keppida ja koos elada ei meeldiks, need on maruvahvad asjad ja inimesed peaksid neid tegema.) Võiks muidugi öelda, et see on üks paras enesepettusega tegelemine, aga iseenesest saab ääreta paljude asjade kohta, seda öelda, põhimõtteliselt võib öelda, et jumal, armastus ja kommunism on kõik üks paras muinasjutt. Asjad on tihtilugu olemas ainult sellepärast, et inimesed neisse usuvad, vaata raha väärtust, seda ei saa samuti näha ega käega katsuda. Ega inimene ei tea kunagi täpselt kõiki asju, mis teise peas toimuvad. Vähemalt ei ole tegu sedasorti kahjuliku enesepettusega, kus inimesed elavad nelikümmend aastat koos ja teevad regulaarselt kõrvalehüppeid, ise samal ajal vankumatu truuduse fronti mängides, et kõik normaalne püsiks, ise samal ajal endid suhteliselt kõvasti ajju keppides.

Truudusest rääkides: kas pole tegu mitte mingi suhteliselt haige kontseptsiooniga? Ma pean silmas tegelikult truuduse eeldust, truudus iseenesest on lihtsalt üks seksuaalkäitumise vorm, nagu masturbatsioon, vabatahtlik tsölibaat ja polügaamia, millest ükski pole millegi poolest oluliselt halb. Truuduse eeldus aga, ühes igavese armastuse müüdiga, see on mingi suhteliselt haigelt enesekeskne pask, kui selle peale niimoodi vaatama hakata. Jossif Stalin tahab jumalaks saada, mom and dad are close, but not as close as chairman Mao. See tuleb välja niimoodi, et sa tahad domineerida teise inimese mõistust ja tundeid, sa tahad domineerida igavesti, sa tahad, et see juhtuks vaba tahte aktina ja viimaks oled sa nõus omaenese mõtteid ja tundeid vahetuskaubana kasutama. Normaalsetest inimestevahelistest suhetest jääb see kaugele. Tegelikult peaks olema rõõmus, et teine inimene sinuga oma aega ja keha jagada tahab ning ei tuleks muretseda homse päeva pärast. Kui su partner otsustas oma keha kellegi teisega jagada: see on esmajoones tema keha ja need on kõigest mingid keppivad inimesed kusagil, seda juhtub iga päev sadu tuhandeid kordi, sa ise oled voodis täpselt sama halb või hea nagu ennegi, ja isiksusena niisama igav või huvitav, sul pole põhjust pahane olla. Kui aga ühel teist tekib lahkuminekusoov, siis on see nii piisavalt tähtis küsimus, et antud juhul peab partei olema ühtne. Üheskoos otsustasite seda koosolemisevärki teha, üheskoos lähete ka lahku. Siiski tuleks koosoldud aega nii piisavalt austada, et olukord arutatakse põhjalikult läbi ning proovitakse seda teha ilma viha, solvumise või tigeduseta. See, kui on tegemist mitte vaid armastajate ja kooselajatega, vaid ka heade sõpradega, kes suudavad hiljem suhtlust inimese kombel jätkata, on märk suurest emotsionaalsest küpsusest, aga ega seda saa ette määrata, tihtilugu satuvad põhjalikumalt koos viibima inimesed, kellel teineteisega midagi tegemist pole.

Selle kõigeni jõudmine, muideks, võttis kuratlikult kaua aega. Üles kasvades olin ma üks paras kompleksides konserv, ja ma ei saa öelda, et ma oleksin mingis konserv-ümbruses sirgunud, mistõttu jääb üle süüdistada vaid Ühiskonda ning Kultuuri, mis on sellest värgist paks. Ma mäletan, kuidas ma nooruses leidsin, et armastuslaulud on äärmiselt piinlikud laulud. Seksuaalsus seevastu ei tundunud mulle ei naljakas ega piinlik, selle mõistmiseks tuli žanridiskursusesse tublisti sügavamalt sisse elada. Ei saa öelda, et inimsuhtluse uusversioon mulle praegugi mängleva kergusega kätte tuleks. Kuid see on õiglane ning võrdne, valutum vaateviis, selle vastandile pole aga mingit õigustust. See on võimalus. Sinnapoole saab liikuda.

Ah jaa, meil on ju orjuse kütked ka veel, kooselud võivad tekitada lapsi, kes ei jagune võrdseteks osadeks ning lisavad lahkuminekule raskust, millest, Ühiskond on otsustanud, enamik jääb ema kanda. Ka sellele on lahendus, millele viitas ei keegi muu kui V.I. Lenin, öeldes, et töö kõrvalt koduse väikemajapidamisega tegelemine "lõhub, nüristab, lämmatab, alandab" ning et ainsaks vabastajaks ning väljapääsuks on sotsialistlik suurmajapidamine. Minu versioonis kujutab see endast nii vähemalt nelja-viit täiskasvanud inimest, kes elavad koos ja hoolivad üksteisest nii piisavalt palju, et nad viitsivad teineteise laste kasvatamisest osa võtta. Kui arukas mõttekäik, ja kui harvaesinev! Kõik teavad, et üksikemasid on muljetavaldavas koguses, kui tihti juhtub sedagi, et kaks neist kolivad kokku, et ühes pajas süüa keeta ja küttearvet kahasse maksta? Sitt on fragmenteeritum kui Balkan. "Elan lapsega yxi, käin tööl, ootan, et meesike tulex, kena ricas meesike..." Kas tõesti on inimestevahelised läbisaamised nii pealiskaudsed, kramplikud, nii ebaintuitiivsed?
Pidurdavaks asjaoluks võib muidugi lugeda seda, et paljud elamispinnad on Vaenlane ehitanud selliseks, et sinna õieti ei mahugi keegi, ei ole ruumi olemiseks, tuumaperekonnal ja üksikemalgi on kuidagi kitsas ja vihaleajav. Kuid suurema hulga inimestega on kahtlemata võimalik suuremaid asju teha.

Lõpetuseks tuleb tagasi pöörduda sõpruse juurde. On alust arvata, et sõprus ja armastus voolavad ühisest lättest. Ei ole ju vale öelda, et inimene armastab oma sõpru? Samuti peeti vanemal ajal meestevahelist sidet tihtipeale mõistatuslikumaks ja erilisemaks, kui mehe ja naise vahelist sidet, mis oli "loomulik, normaalne, mõistlik asi tekkima", ent seejärel leiutati pedekas, mis kohitses selle värgi suuremas jaos ära ja kõik peavad nüüd kogu aeg käituma nagu viikingikuningas, et mitte pede paista. Nii armastuse kui sõpruse olemus on ju pühenduda teisele inimesele, olla teise inimese jaoks. Nende eristus on vägivaldne eristus.

Ka vanemlik armastus peaks tuginema sootuks enam sõprusele, kui ta seda tänapäeval tihtilugu teeb. Ennekõike kasvatatakse last ju selleks, et temast tuleks inimene, kellega on normaalne koos viibida, asju teha ning rääkida, kas siin saab üldse olla muudpidi mõtlemist?

Näikse, et siin saab olla nii muudpidi mõtlemist, kui ka üldse mitte mingit erilist mõtlemist, lihtne mehhaaniline kusagilt kuuldud-nähtud liigutuste kordamine. Vanemaroll on sotsiaalse konstruktsioonina üldiselt ebausutav ja düsfunktsionaalne, vanema sõbra roll, kes pakub domineerimise asemel dialoogi, oleks valmis ägedaid elamusi pakkuma ning austaks last ta erisuse pärast, värskete mõtete pärast värskes peas ja arengu ime pärast, kutsuks esile vähem tarbetut protesti (ka pärast vanemliku dominantsi elimineerimist on ses maailmas täiesti piisavalt seda, mille vastu mässu tõsta) ning vähendaks põlvkondade võõrandumist teineteisest.

Illustreerivad pildid tegi Mihhail Vrubel Lermontovi poeemi "Deemon" ainetel. See on poeem kojnist tšikist ja deemonist. Enjoy!

27 comments:

  1. Varakristlik jõmm CKOctober 20, 2011 at 12:09 AM

    Truuduse küsimuses esindan vanakooli mehena teist vaatepunkti. Leian, et mehe ja naise vahelise suhte ainus alus saab olla vastastikkune austus. Päeva lõpuks on ainus point suhtes olla see, et saad tulla sitase maailma käest inimese juurde, kelles pole midagi jälestusväärset ja kes under no circumstances sind ise ka ei jälesta. Ringihooramine on sellise austuse surm. Domineerimisega pole siin midagi pistmist.

    See on minu isiklik stance, teiste üle ma kohut ei mõista. Kaitsen vaid kontseptsiooni üllust.

    ReplyDelete
  2. Varakristlik jõmm CKOctober 20, 2011 at 12:16 AM

    Proovin selgemalt väljendada: truuduse küsimus on minu silmis küsimus, kas teine inimene on resort sitase maailma käest või ta on järjekordne osa sitasest maailmast, millega sa lihtsalt *tihedamalt* interfeissid.

    ReplyDelete
  3. Minu meelest on mõlemad vaated ilusad.

    ReplyDelete
  4. eks selles ongi küsimus, milline on selle nn kõrvalhüppe tähendus teisele poolele. kui teine suudab sellest hoolimata sind veenda, et oled talle eriline ja tähtis, et sul on tema elus koht olemas, siis kiivust polegi. selle akti enda pärast ei jäta keegi kedagi maha, põhjus on ikka selles, mida see tegu tähendab, milliseid illusioone maha võtab.

    (oleks muidugi leebem sellest kõigest veini kõrvale rääkida, mitte igaveseks kommentaariumisse raiuda, aga suva see, kell on pool kaks öösel)

    ReplyDelete
  5. Minu ja paljude mu sõprade-tuttavate eesmärk on, et maailm jsutnimelt *ei oleks* koht, mille eest peaks varjupaika otsima. Või isegi tahaks.

    Kõige vähem veel inimsuhtest, mis oma hapruses ja mitmekesisuses ei kannata asüüli rangelt ühetimõistetavaid nõudmisi välja. Need nõudmised töötavad kooslusele vastu, kooslus on tänapäeval rajatud sootuks teistsugustele eeldustele. Asüülist modernsematele siis, vähem varakristlikele. Annan sulle oma aega ja vastupidi - sellistele. Põnevus, lootus, isiksuse maagilisus jms.

    Selline mõtlemine muidugi eeldab, et sinu peas ja vähemalt enamuse ajast maailm juba ongi selline koht, kust pole vaja põgeneda. Paraku pole sel tegeliku weltshmertziga suurt midagi pistmist. Nokk kinni saba lahti, vabandust väljenduse eest. Eks vana ja uue vahel olegi raske õhus rippuda.

    Aga nõustun siin SN-ga, et kumbki seisukoht on lõppude lõpuks esteetiline. Ilus on ka nendevaheline pingeväli. Ei saa öelda, et kumhki munavalgest tilguks või midagi. Carry on doomed lovers of the XXI century.

    (B-poolena - ja ebaeesteetilise valdkonnast - tuleks mainida positiivse tagasisiseringi juhtumit, kus kooslused aina purunevad vastamata asüülisoovist, maailm muutub ebaõnnestumisest järjest ilgemaks ja soov ilguse eest asüüli põgeneda aina suuremaks. Asüüli aga ei tule ega tule ja suuresti just kasvavate nõudmiste pärast. Jne. Misjärel tuleb nõiaringist põgenemiseks hankida endale mingi täielik sokk ja siis tõesti domineerima hakata. Vastastikku. Sealt algab juba pedereerimine ja poeedid vaikivad. "Boooo!" says the sit-com live audience)

    ReplyDelete
  6. Nii.

    1) Sajaga jätsin schmertzist "c" ära.

    2) Romantiline veinizaum on igati teretulnud nähtus.

    3) Tüdrukujama, see on see kõige hullem. Sellest tasub rääkida küll ja ei, seda ei tasu Jao Lopez Pederillonile Postimehe "naiste" lisas mökerdada jätta. (Who is that fucker anyway?!)

    ReplyDelete
  7. Minu lemmikfilioloog on Fromm (ja ei huvita, kui keegi teda psühholoogiks sõimab) vat selle raamatuga - kus ta muuhulgas kahetses sellist paarisuhte vormi, mis ei ole tema arust mitte armastus, vaid egoism à deux, st kus inimesed lahendavad oma eraldatuseprobleemi sellega, et laiendavad üksikindiviidi kaksikindiviidiks.

    ReplyDelete
  8. "tuleks mainida positiivse tagasisiseringi juhtumit, kus kooslused aina purunevad vastamata asüülisoovist, maailm muutub ebaõnnestumisest järjest ilgemaks ja soov ilguse eest asüüli põgeneda aina suuremaks. Asüüli aga ei tule ega tule ja suuresti just kasvavate nõudmiste pärast. Jne. Misjärel tuleb nõiaringist põgenemiseks hankida endale mingi täielik sokk ja siis tõesti domineerima hakata. Vastastikku. Sealt algab juba pedereerimine ja poeedid vaikivad. "Boooo!" says the sit-com live audience)"

    Just sedasama & selle kurbi tagajärgi kirjeldab viimase aja ideoloogiliselt kõige ilgem ning mdu ka jälk film "Kirjad inglile". Soovitan kõigile vdta hoiatusfilmina, et milliste jälkusteni vb viia pidev asüülitaotlemine kooskõlas tõsiselt järjekindla passeistliku mõtlemisega.

    ReplyDelete
  9. Hold your horses. Selle teemaga on (nagu ka esimeses kommentaaris välja tuua katsusin) nii, et kuigi kahtlemata tuleb seda väljaspool Pederillot käsitleda ja kahtlemata on väga tänuväärne, et HH otsa lahti teha, saab seda teha vaid isiklikust seisukohast. Teistele ette kirjutamine, kuidas armastada on jälk või mittejälk on just about kõige jälgim asi maailmas. Mitte et tahaksin teemat enda keskseks ajada aga Arnile selgituseks - ma ei ole eskapist. May RK et al be my witness, rõhuva osa ajast olen pigem agressiivsete hoiakutega isik, kellel ei valmista probleeme reaalsuses aset leidvate protsessidega interfeissimine. Väikese osa ajast tahaksin aga olla pasast prii. Ideaalsel juhul keskkonnas, kus ruulivad usaldus ja (distantsist vaba) lugupidamine.

    Charlie don't surf

    ReplyDelete
  10. sven lõhmus oli kah kunagi 90ndatel ühes eesti indie-bändis, mis on sue darlingu kassettil ka esindatud

    just saying, mitte et sellel kasutul faktil armastusega midagi pistmist oleks

    peale selle, et vahepeal võivad aastad mööduda ja sa avastad, et sa oled sven lõhmus

    ReplyDelete
  11. Lõpp-paljud noored on kunagi oma lõbuks bändi teinud. HU? Leslie teeb siiamaani reklaami kõrvalt bändi. Ai kurat, kuidas ma seda HU? Lesliet ei salli.

    ReplyDelete
  12. Ajaloolise tõe huvides olgu mainitud, et postituse autor on siiski MLjun. Mina olen lihtsalt internetiühendusega tankist.

    ReplyDelete
  13. Tundus jah nii ja mõtlesin isegi, kas küsida. Samas oleks olnud huvitav kontseptsioon kui telje iga peatüki kirjutanuks lahti erinev autor. Seda võiks teinekord teha mõne muu teemaga?

    ReplyDelete
  14. hu?-lesliel oli borax. ühesõnaga kõik olid kunagi lahedamad kui nad praegu on (või see on seesama hipsterlus, mis minus välja lööb, et kõik oli enne kui minust iseseisev inimene sai, märksa etem)

    ReplyDelete
  15. hu?-leslie kirjutab kaubamaja kliendiajakirja hooaeg kõige jäledamat kolumni eales, mis on estonglishi, kirjavigade ja pseudovaimukuse/noortepärasuse/tänapäevasuse paraad. miks ma muidugi üleüldse kaubamaja kliendiajakirja loen, on omaette küsimus

    ReplyDelete
  16. jäta see parem lugemata jah, mürgitab hinge.

    tegelikult tasub mineviku taganutmisega mõõdukas olla. oleks sa varem sündinud, oleks kõik ikka nagu praegu, aga sa ise oleks lihtsalt vanem.

    Üritagem siintoodud näiteid võtta hoiatavate eeskujudena.

    ReplyDelete
  17. mumeelest Vrubel on ylikõva

    ReplyDelete
  18. Remargi korras - HU Leslie on täiesti okei tüüp. Üksikul saarel paar nädalat koos venelase, hiinlase ja HU Lesliega vahtida ei ole ilmtingimata nõme perspektiiv. HU Hanna-Liisa on ka igati olks-dolks persoon, vaimukas ja lõbus. Kui teed aga lahti näiteks Areeni plaadiarvustuste lehekülje, võid kohata reaalselt jubedaid karaktereid.

    ReplyDelete
  19. Vannutan teid, eriti sissekande autorit, lugema suure 19. saj demokraatliku revolutsionääri Tšernõševski raamatut "Mida teha? Jutustusi uutest inimestest" http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?56233 (antikvariaatides odavalt saada ja puha).
    Sealsed mõtted on üsna kongeniaalsed, aga samas põhjalikult väljapeetud. Isegi arhitektuurini välja nt nii mehel kui naisel peab olema oma tuba, kuhu teine siseneda ei tohi ja siis on veel üks tuba, kus nad kohtuda saavad, kui mõlemad range vabatahtluse alusel end sinna üheaegselt sokutavad jne.

    "Kas teie, Rahmetov, ei tunnista armukadedust?"
    "Arenenud inimeses ei tohi seda olla. See on moonutatud tundmus, see on võlts tundmus, see on vastik tundmus, see on samaväärne seda liiki nähtusega, miks ma kellelegi ei luba oma pesu kanda või oma suitsupitsist suitsetada; see on selle vaate tulemus, mille kohaselt inimene on minu omand, minu ese."

    ja

    "Ja vaat, mis ta veel ütles: kui ma ei taha, et teised mind näotus olekus näeksid, siis -- kuna ma ju oma meest rohkem armastan -- ei tohi ma pesemata olekus tema silme ette ilmuda."
    "Ka see paistab tõemoodi olevat, Petrovna: miks himustatakse teisi naisi? Sellepärast, et neid nähakse ehitult, oma naist aga roojaselt.[...]"

    Soovitan mõistagi ainult lugeda, mitte aga nende järgi elada. ;)

    ReplyDelete
  20. Anonüümsena HU Lesliele komplimente tegev kommentaar versus oma nime alt HU Lesliele molli panev kommentaar.

    Pahupiduinternet.

    "Mida teha?" tahaks lugeda küll, toda teist ka. Peaks tegema sellise "Mida teha?" teemanädala. Ja siis hiljem võiks TEHA ka.

    Aga kommentaari ainsa mõistliku osana mainiksin siiski lõppu CK-le: muidugi ei pretendeerinud mu arvamus tiitlile "The People's Opinion" ega kirjutanud kellelegi midagi ette, kõige vähem siis veel endale. Armastust on raske teoretiseerida, elus võib tulla ette kõiksuguseid armastusi, mis vastastikuselt annihilieerivad teineteisest õpitut. Endale midagi sel teemal ette kirjutada on loota, et entroopiast ja erosioonist oleks justkui midagi ka õppida, kuigi tegelikult ei pruugi olla. Sellepärast ma arvangi, et antud teemal väga tõsist teooriat välja käidud pole. Ka Schops ei pühendanud sellele pika tuututamise peale veeranditki ajast, mis ta pühendas rändöm heitimisele.

    A for the effort anyway. Ja Luigale ka. Kena essee.

    Also - ma tahaks ka Kaubamaja pseudoperioodikas estonglishit panna. Ma täiega dual wieldiksin seal zweihändereid, if you know what i mean.

    ReplyDelete
  21. Miks keegi ei ole tähele pannud, mihuke moosipoiss Julius Fucik on? No vaadake teda, tal on nagu jumala rõõmus meel, et ta Tšehhis natse vihkas.

    ReplyDelete
  22. Mul oleks ka hea meel Tšehhimaal natse vihata. Kui ma praegu seal elaks, siis vihkaks kohe südamest & mõnuga näit. Daniel Landat (olgu põlat see nimigi!). Plötzensees üles poodud saada mulle siiski väga peale'i läheks:/

    ReplyDelete
  23. Muidu arenenud mõtlemis- ja tajumisorganitega vahvad naiskodanikud väidavad eravestlustes, et mehe-naise sõprus ilma tshaka-tshakata üleüldse ilmvõimata olla..M-M ja N-N kooslused töötavad laitmata. A-kadedus, P-kadedus, eiteamisfakk sellega küll on.

    ReplyDelete
  24. "mehe-naise sõprus ilma tshaka-tshakata üleüldse ilmvõimata olla"

    Väide kvalifitseerub puhtakujuliseks juraks ning jääb väitjate hinge peale. Mis IItpidi ei tähenda, nagu tšaka-tšakat tulihingeliselt vältima peaks, eriti kui mõlemad osapooled selle tegevuse tänuväärsuses pigem konsensusele jõudmas on.

    ReplyDelete
  25. Minu lemmik armastuskäsitluses on Osho ja kindlalt juhib isegi Fommi ees. Täiesti ületamatu oma lihtsuses ja selguses.

    ReplyDelete
  26. Kui nüüd hate speech'i aretada, mis siinses kajamis aeg-ajalt heaks tooniks on;), siis Osho oli mõttetu kompilaator, kes kõik on varasemate autorite pealt maha pannud, lahjendades esialgse mõtte veel ka lahjaks new age'ks. Peale selle oli ta veel kohutavalt autoritaarne tüüp, vaimne manipulaator ning suutis kõigile ettejäävaile ning tema meelest apetiitseile naisile sisendada, et need ilmtingimata just temalt keppi tahavad (1kõik, kas nad tglt siis ka tahtsid või kas nad üldse tahtsid). Suht jäle tüüp seega, ehk ei olnudki FBI-st nii halb mõte ta vanglas ära mürgitada?;)

    ReplyDelete
  27. M-N sõprust saab isegi siis teha, kui mõlemad tunnevad veidi huvi tšaka-tšaka vastu, aga see huvi jääb pigem teoreetiliseks ja annab sõprusele meeldivat vürtsi. A kui ka teoreetiline tšaka-tšaka läheb täisväärtuslikuna arvesse ja öeldakse, et see ainult kinnitab, et ilma i saa, siis no milleks ometi homod välja on mõeldud. Ikka selleks, et saaks rahulikult vastassooga sõprust pidada.

    ReplyDelete