Friday, October 21, 2011

Kui midagi ei ole valesti, on midagi valesti

  
Peamine asi, mida sa välismaal õpid, on et kõik ühiskonnad on perses. Saksamaa, vähemalt Berliin, tundub üldiselt märksa vähem perses. Tänavad on laiad ja avarad, linnajaod omanäolised, õhk on ka kuidagi puhas ja rahulik; kapitalism on seal, kus ta peabki olema: kuskil taustal. Lastakse olla.

Isegi välimusega ei pingutata üle. Mingil moel suudetakse inimlikult riietuda ja uskuge või mitte, enamik noori naisi on siin normaalkaalus. Umbes nagu nad peaksid mingeid muid asju tähtsamaks! Olla väikses, armsas, tavalises suhtes tundub Berliinis peaaegu võimalik; pole seda pinnalisuse türanniat, mis teistest pealinnadest kurvad ärevuse kambrid teeb. Kõik elud mahuksid siin nagu ära, süsteem toimib.

'Süsteem toimib' eeldab aga alati ka mingit alluvust ja loovutamist. Kui midagi on juba ette käes – ilma et oleksid seda ise otsinud, valinud, õigustanud – saab selle jalge alt kadumisest kõhe, väljapääsmatu hirm: seda halvavam, mida kujuteldamatum. Enesekaitseks lähevad müürid sisemise ja välise, omade ja võõraste vahel üles, aga sõltuvus vaid suureneb.

Esimesel päeval siin avastasin ma, et Berliini metroo on hämmastavalt puhas, mugav ja täpne, isegi Jaapaniga võrreldes. Teisel päeval avastasin ma, et 1) sakslased on nõus seisma ööklubisse sisenemiseks (või selleks, et pooled neist ukselt põhjenduseta minema saadetakse) rohkem kui saja meetrises järjekorras, ja 2) kui sina kümme meetrit algusest paari purjus sõbraga vahele jalutad, ei tee nad mitte midagi.

Kolmandal päeval avastasin ma, et ehkki nad ei hoia tänaval pilku otse maas, kui sakslastele vähemagi jõuga silmadesse vaadata, siis nad enamasti kohkuvad, justkui sa oleks neid rünnanud, kuhugi loata tunginud.

Neljandal päeval avastasin ma, et paremini treenitud koeri kui Saksamaal pole ma kuskil kohanud. Ilma rihmata, ei tülita kedagi ja tunduvad igati tervislikud-õnnelikud isendid. Samas jooksevad harva kuhugi ilma kontrollimata, et peremees oleks ikka selja taga.

Viiendal päeval avastasin ma, et Berliin on siiski maailma üks vähestest elamiskõlblikest suurlinnadest (tulge kõik fucking siia), ja mulle tegelikult sobibki elada keskkonnas, millest ma ise eemale jään. Ja ühiskondlike silmaklappide seast on sakslased kahtlemata valinud ühed mõistlikumad, suunatud neile õigetele, lähedastele ja püsivatele asjadele. Kuid mina näen ikka ainult silmaklappe. Mõistes väga hästi, et enamik maailma inimesi tahavadki selliseid elusid elada. Kuskil seal, kus ma oma süsteemist vabaks saan, tõenäoliselt ka mina ise.
d

26 comments:

  1. Jah, ka mulle tundus Berliin kohana, kus oleks võimalik mõnusalt elada ja seda juba teisel päeval ning üldse mitte nii kaunil päeval nagu näib illustreerival pildil olevat:).

    ReplyDelete
  2. noored joodikud on vasikavaimustuses elementaarsest käitumiskultuurist. loodetavasti oli jõllitades ja trügides isamaa nimetus suurelt t-särgil või seljale tikitud. ma eeldan et kirjutise puhul on siiski tegemist irooniaga

    ReplyDelete
  3. Kui Sa eeldad, et tegu on irooniaga, siis kuidas mõista kommentaari esimest lauset? Eeldan, et kommentaari puhul on tegemist irooniaga.

    ReplyDelete
  4. Iroonia on nii üheksakümnendate teema. Nurklik, kirjuta mingi jutt sellest, kuidas sa väljamaal kuidagi eriti haigelt ifamaa renomeed perse keerad.

    ReplyDelete
  5. @CK blogipostitajate ja tekstide mitmekesisus tõstatab lugejas küsimuse mis unes, mis ilmsi. heameelega liigitaksin antud teksti väljundi alla iroonia, kus portreteeritakse kedagi/midagi, mis nähtusena väärib mainimist/taunimist, keel normide. kui selgub, et reality show on käimas, soovin edu kellapoodide turvaklaasi mõõtmisel

    ReplyDelete
  6. Tunnistan, et minu radarijaam antud kommentaatori mõttekäike kinni ei püüa. Polkovnikud paanitsevad puldi taga, keegi helistab punase telefoniga aga ekraan mõtet ei kuva, ei kuva..

    Joobunud jaamaülem ümiseb jalad laua peal viisikest, kohe tababki rakett

    ReplyDelete
  7. @CK ekspress hotlinest pole palju abi ja raketi poisid teevad kassette ja rehepapi lauamänge. blogistamine ajab väikese ringi sees asja ära, eriti kui on tunne nagu vanemate ekspressipoiste kambad oleks kirjastamistele oma karvase käpa peale pannud. muide, su pargitiigi lugu on täitsa ok. leian, et parim osa siin blogis on siiski kommentaariruumi kunstirubriigis, seal kus üks brooklyni haridusega vene kutt laiendab veidi igavat ja halli kodukootud konteksti

    ReplyDelete
  8. Kallis anonüümne kommentaator, ma võin sulle oma südamevere nimel kinnitada, et siin riigis ei ole raske raamatut välja anda. Kerge hoopis. Alusetu on süüdistada vabamüürlikke mafioososid kirjastamise jämeda otsa enda käes hoidmises.
    Ainuke põhjus, miks *minult* kunagi ühtegi raamatut ilmunud ei ole, on, et ma pole kunagi ühtegi kirjutanud. Mis on normaalne diil, ma eelistan iga kell sellist ennast, kes lööb palju pihku ja tõmbab keldris kanepit sellisele, kes on juba kolm sitta raamatut välja andnud ning üritab figureerida kohalikus kirjandusmaailmas.

    Also, anonüümne kommentaator, mul on tunne, et sul on mingi probljema. Jaga klassiga ka! Ei saa ju ometi olla, et sa vihkad blogisid. See oleks jabur.

    ReplyDelete
  9. Teemakohaselt aga tahaks öelda, et minu jaoks on Berliin eilse päeva muusika ja Euroopa kõige kojnima linna tiitlile pretendeerib nüüd Laibach. Oli ka aeg, et tiitel itta läheks. Kuigi ka Berliin pole mu südamele kauge. Juba ammu oli aeg jagada maailmaga seda imekaunist Neubauteni videot. Mu lemmikut ise YT-sse üleslaetud amatöörvideot.

    http://www.youtube.com/watch?v=WnixOiyUhH4

    ReplyDelete
  10. @Martin muidugi on mul probleem. sellest ma ka alustasin/ajend sulge haarama. jõllitamine ja trügimine. seda saab ka laiendada, isegi kultuuriruumi, ühiskonda tõlgendada läbi nende kahe. kuni selleni välja, et ka kirjastamine teenib neid mõlemaid. avaldatakse selleks, et veel rohkem jõllitataks. trügivad need, kes tegelikult avaldama ei peaks. sellest ka see blogi ehk? eriti kui kohalik kirjandusmaailm on nagu ta on, kirjanike liidu piletiga on alguses võibolla tore olla aga kui olemasolev norm kohustab ajakirjandusradadele, sealt edasi juba telesarjad ja juba maandudki kokasaates. so? milles point? hui ma hakkan klantspildipeniks, mõtled selle peale. õige! ütlen mina, jää edasi kaevikusse, kuid mõtle ka sellele, kui äge oleks, kui kogukonna teadvusesse (kõigi nende lõpmatut paska trükkivate nomenklatuuripässide, hipsterite, menukitõlkijate ja reisitibude kõrval) jõuaks kuvand uuest suunast eesti kirjanduses, tüübist või tüüpidest, kes dikteerivad arvestatava intellektuaalse jõuna kogu kaasaegset kirjandusmõtet

    minu esimene postitus kui kommentaariruumist väljuda lastakse kannaks pealkirja "ZA/UM põranda alt väljumise strateegia"

    ReplyDelete
  11. Sellise võimaluse peaks kodanikule kindlasti andma. Mu isiklik tunne on küll et ZA/UM-i jõud hakkab raugema, mõtted korduma, vaated kivinema. Kes iganes väljaspoolt kivi heidab, see trambitakse siseringis mutta. See ongi juba märk kultuuriküpsusest.

    ReplyDelete
  12. Neän siin meie street credile kinda näkku viskamist ja edastaks ehk isegi komplimendi - tahaks ju ise ka bad ass ortodokse põrandaalusena ZA/UM-i karjärismis süüdistada, nagu ka Delirium Brothersit liigses Kumu ööle trügimises, ja mitte näiteks Artishokki või Tartu NAKi, mis on nii overground, et neid süüdistades oleksin ise ka karjärist - kuid paraku on väited liiga vastukäivad. Ühelt poolt liigne tõusiklikkus koos klantspiltide ja nomenklatuuripässide tampimisega, teiselt poolt: justkui ikka liiga vähesed saavutused trükimaastikul? Kuidas need saavutused siis ikka muidu sünnivad, kui Mihkel Rauaga Šahhis tutvust sobitades? Ega vähem kui seitsmesaja fesari sõbraga pole rohkem kui kahte revüüd loota!

    Samas pole välistatud, et ma teen kommenteerijale liiga, olles kahest eri anonüümsest trollist amalgaami teinud, mispuhul läheb juba huvitavaks.

    Olles ise viimased kümme aastat kodutu sõdalasena ühest hallitavast üürikorterist teise longanud, maksekohustused täitmata, kooselud purunenud, tervis ning sotsiaalne seisus ema-isa ahastamapanevasse unarusse jäetud, kõik see aeg kupli all haudumas üks vaumuhaigelt ambitsioonikas world-building projekt, millest viimased kolm aastat tõusva romaani kohta sosistan endale kirjutamispalavikus, tualetipausil: TAASKEHTESTAB INIMESE KUJUTLUSVÕIME JÄRGMISEKS AASTATUHANDEKS... Ütleme nii, et enda eheduses ma ei kahtle.

    Et siis - jätame hetkeks kõrvale teie veidi kuiva, kuid igati viksi vihakõne, mis annab küll põhjust juba ette kahelda, kuid siiski! Äkki ongi selle konkreetse anonüümse trolli näol tegemist veel retsima ärklikorrusel apokalüpsise sepistajaga, kui mina ise?

    Heitke siis endilt see anonüümsuse loor ja avalikustage nii ennast kui oma uus suund, mis kogu kaasaegset kirjandusmõtet dikteerima hakkab. (Eeldame, et dikteerimine toimub niimoodi uljalt, eksju, kauni etaloni najal, mitte Noku laua taga Zerg corruptori kombel kellegi kraane kinni keerates) Eelistatavalt esitage see mahlaka stiilinäite varal, mille postitame ka siinses häälekandjas.

    Stiilinäite, essee või eelistatavalt ilukirjandusena, võite esitada elektronkirjas aadressil elysiumcoronamundi@gmail.com

    Me ei pea seda valikustama, kui te veel oma ässa välja käia ei soovi. Võime lihtsalt ringkirjaks teha.

    Oleks tõesti hea meel kohtuda tõeliselt aatelise suurmõistusega, kes ennast veel vähimalgi määral avaliku elu mustusega kompromiteerinud pole. Ja kui sellisega tõesti ka tegemist on, siis esitaksin ka lahke kutse ennast kompromiteerida justnimelt meie ridades, kuna süüdistustes endis, kuitahes vastukäivates, tunnen ära vähemalt killukese seda va vihkavat ja puhtuse peale välja minevat zaumivaimu, mis mulle meeldib.

    @ Mudlum - ringkaitse pole miski meie eripära. See on lihtsalt see, mis juhtub, kui sa internetis (õnnestunult) trollid.

    Mõtlen seda täiesti tõsiselt, muuseas.

    ReplyDelete
  13. Pardon müüri eest, mul on vaba päev ja mõnus klõbistada praegu.

    Igatahes, veel @ Mudlum: vähem endas kahtlemist, kultuuripoliitikat ja eneseanalüüsi, rohkem hiidimetajaid, nunusid lugusid kajakatest ja kosmoselaevadest.

    ReplyDelete
  14. "Seda juhtub nendega, kes ei võta naist ja tahavad päästa maailma. Seeme tõuseb neile pähe ja teeb kahju mõistusele. Võta õigel ajal naine, kuluta tema peale oma jõud, tee lapsi, siis sa rahuned!"

    Nikos Kazantzakis "Viimne kiusatus"



    (vabandust, see oli liiga hea, et panemata jätta)

    ReplyDelete
  15. Ühtlasi annan teada et olen vabanemas viimaseistki kodanluseköidikuist, asun oma sõprade jälgedes hallitanud kaevikutesse elama, võib-olla hakkab minugi peas viimaks idanema mõni mõistlikum mõte.

    Kellel iganes on pakkuda kuiva laopinda raamatutele, andke teada. Mõni paneelmaja kelder?

    ReplyDelete
  16. Nagu alati, on auteur pärast proaktiivset critique'le reageerimist haihtunud.

    - Lonely man on a lonely road - the wanking road

    ReplyDelete
  17. Kunagi ca 8 aastat tagasi sai dragon.ee foorumil kõvasti Michael Moorcocki "Musta mõõka" kritiseeritud. Et see olevat üks paras rämps ja ütlevat liiga tihti, et mõõk on "must nagu ta kodupõrgu isegi". Kohalik fantaasiakirjanduse conosseur Ulmeguru tuli selle peale ja palus mul esitada minu arust stiilsete fantaasiakirjanike nimekirja.

    Nimekiri on tänini esitamata.

    ReplyDelete
  18. @Robert anonüümsus garanteerib teatud distantsi. poolte vahetus on võimalik, kuid mitmed asjaolud ebaselged. igal kooslusel on oma sisekultuur, kombed ja eesmärgid. blogi on väljund, lugejana, isegi kui kõik sissekanded läbi veerida, ei tuvasta teie kokkukuuluvuse põhjust. süsteemi poolt sampeldatud kooli- ja töökaaslased, suguselts, lahedad tuttavad, topsivennad vms pretendeerib juhuslikkusele, mitte ideelisusele. argumenteerin ise kohe vastu, väike keelkond, kogukond, genotsiid, valikuid vähe, hea et me siin üldse mingit vaimset oaasi peame. ja mis see vaim on? tükike influentsi tsaariaja dekadentsist, õhkav vabaku pale oma kirjasõna hingestamisel, nooreestilik kohvikustiksumine, prolede eleegiline klassiviha - kõik see mida teie vanatüdrukutest kirjandusõpetajad on teile väikelinnade auväärt gümnaasiumites ajupesuna salaja korraldanud ja mille teie ekraanidel vohavaile ihulist laadi kujundeile vastukiusuks olete alla neelanud?

    ülaltoodu kui laiendatud küsimus oleks anonüümsele trollile tema identiteedi kattumise ja/või ühisosa leidmisel ZA/UM kooslusega pigem primaarne

    ReplyDelete
  19. Selle väljaande *eesmärk* on olla väljaanne, mida on huvitav lugeda, mida me ise tahaksime lugeda. Panustajate huka kuulutakse vastastikuse sümpaatia alusel. Kui siinne, kahtlemata eksisteeriv ühisosa või peajoon sulle arusaamatuks jääb, kui sa oled kahtleval seisukohal, siis sa ilmselt pigem ei taha siia kirjutada. Kirjutajate globaalpoliitilise agenda sätestamine oleks napakas ning piirav ja eeldaks, et laias laastus ajavad kõik ühte juttu. Üldiselt tuleb öelda, et väärtustatakse pigem isikupärast stiili ja huvitavat teemavalikut kui "õigeid mõtteid".

    Kahtlemata on elus juhuslikkust ja determineeritust. Meie kokkujuhtumises on juhuse osa, samas selle blogi tegemine on determineeritud akt, samuti ei tasu tähelepanuta jätta ka fakti, et juba internetieelsel ajastul tundsid sa siin riigis neljakümnendaks eluaastaks peaaegu kõiki inimesi, keda sul kunagi vaja võiks minna.

    "Näita mulle oma vaimu, ZA/UM", ei ole niisiis küsimus, millele siin kommentaariumis oleks võimalik adekvaatsemalt vastata, kui seda viimase kolme aasta jooksul tehtud on. Aphex Twin vastas sarnasele küsimusele, et ta on jõmm, kellele meeldib biite teha. A truly apt response.

    ReplyDelete
  20. @Martin ok, lihtsustame. lühikese urli küsimusevariant on: miks te olete kokku tulnud? kapolik küsimusevariant on: kas te olete organiseerunud?

    ReplyDelete
  21. @Martin pilkane pimedus. maskistatud ratsanik öös. taamal kõrguvad tornid. linnamüüri väravas avatakse luuk. ratsanikul on kaks küsimust. mis linn see on? öövalvur vaatab. ei me ei tunne sind. küsimus tundub ka imelik. järelikult sa pole oma. luuk kinni. öömaja küsimus jääb küsimata. maskistatud ratsanik kappab edasi. kindlus mõtleb ta. aga kuhu poole jääb linn?

    ReplyDelete
  22. Okei, kui kolm aastat blogitööd pole veennud ja selgitanud, siis iseenesest võib ka nii teha, et me helistame sulle järgmisel nädalal tundmatult numbrilt, käsime sul öösel röövitud Hillar Tederiga Stroomi metsa tulla ja piirame su taskulampidega ümber, enne kui su peole viime ja sulle linna parimaid poisse ja tüdrukuid näitame. Sobib? Kui muljet avaldad, võime organisatsiooni salajast käepigistust ka demonstreerida.

    ReplyDelete
  23. (Kui see kuidagi liiga pealetükkivalt mõjub, siis võib muidugi ka ainult peoga piirduda ja stroomi metsa bussijaama taguse tänavarägastiku vastu välja vahetada.)

    ReplyDelete
  24. Full röövitud Hillar Teder paketti see mees (kas saab olla kahtlust, et mees?) pole küll välja teeninud. Hillar Teder pakett on reserveeritud vaid KUJUTLUSVÕIME RETSIDELE, kel peale kommentaariumi - esseistika fast-food mikrovormi - on ette näidata ka Reaalsuse Isanda paberid ilukirjanduse näol.

    ReplyDelete
  25. Mind ei pane imestama mitte niivõrd see, et me oleme kokku tulnud, kui kõik need inimesed, kes ei ole. Peaks ju olema selge, et mitu kauboid on parem kui üks.

    ReplyDelete