Monday, October 31, 2011

SALEMi miksteibid

  
See on siis põhimõtteliselt see, mida ma sel aastal kuulanud olen. Mitte palju enamat.Värvib lage ja kuulab, käib pleieriga vihmasel tänaval ja kuulab, paneb peol peale ja kuulab, niisama istub ja kuulab. Sisseelamine võttis mõningat aega - Robert lasi mulle juba ma ei tea, veebruari keskel nende senini ainsamaks jäänud kauamängiva lugusid - aga mina ootasin pardale hüppamisega nii aprillini. Ning see sai alguse sellest youtuubi aplõudist. Mis on nende miksteibi "Raver Stay Wif Me" lõpuandmine. Miksteip ise on ka jumala kõvane ja koosneb suures jaos vanadest tränahittidest, mida on venitatud. Ja SALEMi omamoodi perses räppimisest. Ja millestki, mis kõlab nagu viiekümnendate armastuslaul. Põhiliselt annavad sellele väärtust - peale intrigeeriva lugudevaliku - ootamatud, kuid sugugi mitte sobimatud üleminekud ja see, et mõned aastad tagasi leiutatud dräägimisenipp, mis kompenseerib (mõnevõrra) aeglasemaks keeratud lugude heli madalaks jõuramiseks muutumist. SALEMI produtseeritud helid on kõik ka väga valjud. Valjuks keeratud. See tähendab mõningast kvaliteedikadu, aga SALEMIT vähe kotib. Pragisev, imelik, perses ja aeglane on enamiku ajast. Aeglus lisab va tantsuhittidele...

No mis see on? Mis on SALEMi fiile? Kindlasti ei ole tegu "kurbusega" ega "mõtlikkusega". Need on valed omadussõnad, inimene mõtleb midagi muud, kui ta osutab kurvale või mõtlikule muusikale. Ma ei nõustu ka "masendavuse" sildiga. Päriselt masendavad asjad on Maria Paterson ja Jäääär, lauludega mingist armastusest või milestki muust, mis tundub, nagu ta toimuks kuskil keset eesti loodust mingis talus või kusagil Tartu perse puumajas. SALEMis on maailma nukruse, viletsuse ja räpasuse tunnetamist, aga see ei ole elujõuetu või ennasthaletsev või nostalgiline muusika. See on nihilistlik muusika, see maalib pildi maailmast, mis on nagu läbi sudu, purjus ja pilves, narko all ja tihtipeale arusaamatu, ent sellest tuleb üle ja läbi mingitlaadi ülevus, elujõud, inimlikkus ja armsus. Peale fiile tuleb nentida, et stiilide kokkumökerdamisest uue ägeduse loomine on õnnestunud. Ei ole retrone. Moodne on. Väga moodne. Väljendab tänapäeva. Ei istu tänapäevast kusagil väljaspool täitsa oma arenguuniversumis, nagu nii mõnigi väärt asi (Kent ja Neubauten). Kaverdab moodsat muusikat ja youtube on nende suva b-pooli täis. Mõnusalt pohhui fiile on küljes. Tšeki stilistikat. Veenev on. See on minu arvates nende fake fännbloog. Nad ise teevad seda, mumeelest. Kriitiline hipster muidugi kahtleks nende "eheduses" ja ütleks, et tegelikult nad kindla peale ei ole arvutis passiv hicktown white trash vaid hoolikalt disainitud produkt, aga katsu nüüd olla veidi, kriitiline hipster, me elame dialektilises maailmas, kus sa saad olla eneseteadlikult hicktown white trash. Kogu see kuusemetsa ja kirikute ja okultistika Põhja-Ameerika värk on kuidagi X-Files'i ja Twin Peaksiga koos ja, mõnus selline. Ja usutav.

Soovitan ka nende esimest miksteipi, pealkirjastatud "XXJFG", mille põhiteemaks on jumpstyle/hardstyle, muusikastiil, mille kohta on kriitikud tunnustavalt öelnud, et tegemist on ebaimtelligentseimaga maailma ajaloos ning et see meenutab kahtlaselt line dance'i. Ja muidugi ka unustamatut tränamixteipi "5min2live", mis algab Titanicu tunnusmuusikaga ning mille cover arti peal on Titanicu pilt. See on märksa hoogsam ülejäänutest ning jätab kummastava tunde, et "sul on viis minutit elada" on mingi helge ning rõõmus asi". We Make It Good'i ja On Again/Off Againi soovitan ka. On tähelepanuväärne, kuidas miksteipide konse suurendab kuulamisfodderi hulka, as it is easier to make. Kohati nad miksivad sinna omaloomingut ka sekka.

Miksteibid leiab kenasti nende kodulehekülje pealt, miksteipide alt.
Albumit soovitan ka kuulata.
Uhke on kuulata mingit bändi, mis on teotsev ja elujõus ja mida teised inimesed ka kuulavad, nagu mingi normaalne inimene kuskilt kaheksakümnendatest. 

6 comments:

  1. plaadi pealt meeldib mulle redlights. keegi võiks teha kaelakee hääl drag remixi. maailm on läbi.

    ReplyDelete
  2. High rec peoküte, ma millegi muuga enam eriti pidu panna ei suuda, kõik tundub kohutavalt naiivne kui SALEM ta kõrval seisab. Lapse lalin, vot mis su muusika on, pane oma entel tentel kinni, piinlik hakkab.

    ReplyDelete
  3. Also: Jumal tänatud, et mõnikord kultuurioptimismus ka on

    ReplyDelete
  4. Ikka hullult kõva oleks bussi tagumises pingirivis telefonist Salemi remixe kuulata. Kõrvaklappideta, muidugi.

    Tagumises reas istuvad pahad.

    ReplyDelete
  5. Minu meelest sobiks metroos veel paremini. Ja just sellises metroos, kus pingid on paigutatud seinte äärde, teineteise vastu, et oleks "avatud" ja "inimlik" keskkond, kuigi selle tulemuseks on lihtsalt kaks rida täis inimesi, kelle pool aega kulub üksteise pilkude, ärevuste, üksilduste vältimisele, kes nagu ei sõidakski kuhugi, kes on lihtsalt kinni selles ruumis, mis ei liigu, inimestega, keda nad ei näe, eludes, mida ei ole.
    Seal väikestest sittadest kõrvaklappidest salemit kuulates oleksin ma peaaegu kodus.

    ReplyDelete