Friday, October 28, 2011

Spionaaži analüüs klienditeenindajana

On igatsugu äärmist idealismi, mis ei pruugi alati olla esiteks edasiviiv, sest kui me millestki nii palju räägime, nagu me vähegi rääkida suudame, siis on see lihtsalt möla (ja meenutab mulle jälle naiste kõige halvemaid omadusi) ja muudab selle, mida me muuta tahaksime, veel raskemini muudetavaks; teiseks on idealism oma parajal määral parim asi - see on romantiline ja seab üllaid õigluspiire, mis on päris inimese primaarse pagasiga kaasas, et ta elu jooksul, pidevalt läbi uute kogemuste ja avastuste analüüsimisel, jõuaks mingi tulemini sellest, kuidas oma ellusuhtumist saadud kogemuste põhjal korrigeerida. Seda jällegi võib-olla naiivsel eeldusel, et inimese kaasasündinud eelduseks on empaatia ja vendlus. Aga kuna see nii ei pruugi olla/ei näi olevat, siis võib ka minu kui üle piiri läinud idealisti jutu fundamentaalselt õhkida ja mulle endalegi otsekohe ka kuuli pähe lasta, miski pole välistatud, ent mingeid piire ma selles elujärgus, kuhu ma praegu olen jõudnud, täheldanud siiski olen.

Elu käib nagu peatüki kaupa: et see sünd, et see lapsepõlv (mis on määratud unustusse, et siis terve elu alateadvuses kummitama jääda), need vanemad, see lasteaed, need õpetajad, see kool, kõik need inimesed minu klassis - ja siis läheb teravamaks - need inimesed koolist, kes mulle halvasti ütlevad vs vanad lasteaiakaaslased, sellised sõnad ja teistsugused sõnad, teadmatusetunne ja õõvastav vastikustunne jne. Kui ma mõtlen tagasi lapsepõlvele (ja mida vanemaks ma saan, seda loogilisem on sellele tagasi vaadata) enne seda, kui kõik müstilisel kombel mingiks kohutavaks õudusunenäoks muutus, siis tundub tollane üksi kasvamise aeg nagu mingi maagiline maailm, kus veel ehk isegi ei osanud karta igasugu lolle asju, mida inimesi kartma pannakse. Ja ma mõtlen neid kõige nõmedamaid asju: prestiiž, konkurents, targutamine.. Ma läksin kolmeaastaselt maja ette liivakasti mängima ja tõmbasin teisele tüübile ämbriga pähe, kui ta mingit sitta hakkas ajama. Pärast ta ema sõimas mul vene keeles näo täis, aga ma ei saand niikuinii midagi aru. Ehk olin ma sellel ajal veel liiga noor, et mäletada juhtunut kui ebaõiglast karistust või õppisin ma sellest hoopis end veidi talitsema? Kuidas võtta..

Praegu käib näiteks nii, et keskmistes 20ndates finantsinimesed vehivad papihunnikutega ja järsku peavad muutuma kõik nende ümber orjadeks, kes reageerivad vastavalt nende vajadustele, sest muidu nad lähevad ära ja ei annagi kellelegi üldse mingit raha. Ja jumal hoidku selle eest, kui ma oleksin olnud teenindaja asemel, kes sai oma kaela sitarahe, mis koosnes kätega vehkimisest, karjumisest ja ähvardamisest. Objektiivselt ja lahtiharutatult võib seda võrrelda kolmeaastase lapse käitumisega, kes ei saa aru, et kõike ei saa, mida tahetakse nii mitmetel põhjustel, nagu näiteks, et väike laps peab aru saama, et ta pole maailma naba. Aga kuidas reageerib sellele meie Üllas Organisatsioon? Kindlasti mitte nagu arukas vanem. Rääkimata täiskasvanulikest ja võrdsetest, teineteistaustavatest inimsuhetest.

Ja mis kuradi värk nende lipsudega on?
Et kõik ausalt südamelt ära rääkida, pean ma alustama sellest suvest, mil ma otsustasin vahetada ühe klienditeenidustöö teise vastu. Mul olid oma teatavad lootused, mis said hoopis teisel tasandil täidetud. Pean vist kurvastusega tunnistama, et mind inspireerib tõesti ainult kõik see, mis on kuidagipidi sitane, katki, kulunud või valetpidi ja valesti. Aga ma ei lenda asjadele niimoodi ka päris peale nagu ma oleks mingi pasateadlane. Ma polegi veel päris minetanud seda puhast teemat, et lähen kohale ja vaatan, mis värk on. See on hullult värskendav ja ma soovitan seda siiralt kõigile. Niimoodi ma igatahes läksin mõisa tööle. See oli lahe nii kaua, kuni ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas kõik toimib. See on ka võrreldav lapsepõlve esimeste aastatega, mil sul pole veel miski päris väljakujunenud. Või kui on, siis see vorm pole veel igatahes nii terav, et tunda annaks. Vorm hakkab tunda andma piirisituatsioonides. Kui on näiteks selline tunne, et mingi asi sinu sees nagu keeks üle. Sellised tunded näitavad isiksuse pidepunkte. Selleks, et oma pidepunktidest teadlikuks saada, kavatsesingi ma hakata tegelema suvaliste töödega, sest what the fuck - kuskilt ju peab pihta hakkama.

Enne mõisa oli kaubanduskeskus. Mõisa ja kaubanduskeskuse peamiselt ühendavaks lüliks oli personali sugu. Et väljendada oma tõelisi tundeid selle soo kohta, läheks vaja veel üht postitust, kuigi kogu see töölkäimise värk on mu ajju söövitanud nii rõvedaid kohalejõudmisi, et mul on vahel raske neutraalseks jääda ja rääkida naisest kui võrdväärsest inimesest mehega. Samas ma ei saa välistada võimalust, et kui ma oleks töötanud ainult meeste kollektiivis, poleks mu arvamus meestest muutunud. See on igatahes miski, mille poole ma nüüd püüdlen, et asi jõuaks tasakaalu ja võiksin rahuliku südamega eemale hoida kõigist inimestest, mitte ainult naistest (kuigi sisuliselt teen ma seda juba niikuinii).

Kuna ma olen üks neist vastiku mine-munni-ma-tahan-kõigega-ise-hakkama-saada iseloomuga inimestest, siis otseloomulikult pole ma aegade algusest peale mitte kunagi kohandunud mitte ühessegi kollektiivi. See on minus välja arendanud tohutu ülbuse ja eluohtlikuks kippuva sapi, millest viimase suureneva kibenemise põhjust kibestumise tõttu pole mõtet enam kauem varjata. There, I said it - I am a sad miserable person who hates everybody. Ja eriti meeldib mulle sellise mulje jätmine võõrastele, kellega ma ei ole kohustatud suhtlema. Aga kui ma köögis tööle hakkasin, siis ma ei saanud mõrda mängima hakata. Ideaalis poleks pidanud seda üldse kunagi pidanud tegema ka, aga kammoon - ideaalid on hävinemiseks! Köök on täielik koostöömäng. Kokk on kunn ja sa ei taha kokale jalgu jääda. Ja sa pead end kokale arusaadavaks tegema kiiresti ja kõvasti, sest sul on veel terve saksa pensionäride rühm, kes tahavad üks-haaval a la cart'i tellida. Ja siis ütleb mingi kuradi lits, kui sul on juba toit talle ette pandud: "I didn't order this" (see ei olnud tõlkeviga, ta näitas mulle menüüst näpuga, mida tahab). See oli esimene kord kui ma plahvatasin. Aga sinnani läks poolteist kuud - ma ütleks küll, et olen end tavalisest paremini hakanud üleval pidama. See oli ühtlasti ka üks asi, mida ma taotlesin. Aga pärast seda hakkas aina hullemaks minema ja ma hakkasin aina enam arstide juures käima. Ajunussi tuli vähe, aga ma hakkasin seda aina hullemini üle elama.

Mingi moment tuli tööle mingi vana töötaja. Meid oli korraga tavalisest rohkem vaja, mis tähendab automaatselt seda, et mingi räme tõmblemine on kellelegi midagi ette-taha ärategemise pärast. No olgu, vana töötaja, I can handle this. Ja mida ma kuulen: ".. Issand jumal, miks nad seda maja seal üldse hoiavad, kõik teavad, et see laguneb kohe ära. Ja see eit.. tal on lihtsalt palju raha ja kõik noored poisid hoiavad talt käe alt kinni ainult sellepärast, et tal on raha.. ja jumal kuidas ta haiseb, kuidas nad suudavad, ise noored inimesed.. ma sellelt ühelt poisilt küsisin, ta ütles, et .." BLABLABLA. Ma otsisin meelehetilikult asju, mida tassida (sellest see töö üldiselt koosnebki, et oled kilplane ja ahv), aga ma pole masin, et suudaksin end keskkonnast mute peale panna. Päris tõsiselt jõudsin seal töötades veendumusel, et naised on võimelised sind surnuks rääkima. Ja pärast seda rõvedalt kirglikku külainimeste tagarääkimist tekkis mul samal õhtul esimene paanikahäire. See on tihti äratuntav selle poolest, et näiliselt tühisest asjast (tee läheb ümber, kahvel kukub valel ajal maha jms) toimub plahvatus. Mina hakkan esimese asjana hästi närviliselt ja rõvedalt ropendama, vererõhk tõuseb, käed värisevad ja kõik inimesed muutuvad jälkideks värdjateks, kellele tahaks molli panna. See on see kuradi play-it-nice. Käi putsi, ma pole kena inimene, türa ma siis seda mängima pean terve see kuradi aeg.

Kuna ma tobi ei saanud teha, siis ma läksin peldikusse ja nutsin.
Kui sa tahad mingis sotsiaalses keskkonnas sees olla, siis kuigi palju tuleb nende mängu mängida. See tähendab näiteks, küsima, kuidas neil läinud on ja kui nende vahetus on lõppenud, siis alustama nende tagarääkimist. Mulle tundub see mäng aga aina enam nii räpane, et seal edasi töötamiseks peaks ma töö ajaks oma aju külmkappi panema ja ära minnes üles sulatama, et normaalsel tasandil inimestega edasi suhelda. Praeguseks, kui ma olen kokku restoranis töötanud 5 kuud, olen ma viimase kuu ajaga saavutanud selle, et iga kord, kui tagasi olen tulnud, olen esimese asjana jooma hakanud. Lihtsalt, kangelt ja kohe nii mällu kui võimalik.

Ma ei leia, et see oleks normaalne. Aga samas on see mind mõistma pannud, mida tunnevad need inimesed, kel ei ole muud võimalust. Need, kes on juba rattas sees oma laenude ja pasaga. Ja siis need, kes käivad esmaspäevast-reedeni tööl, ühe ja sama, võib-olla mitte nii nõmeda aga veel nõmedama kollektiiviga. Mida kõike nemad peavad ära taluma, mille hakul mina end juba oksa oleks tõmmanud..

Aga okei, see selleks, you might get lucky ja sul võib jätkuda piisavalt mõistust, et mingist mõrraaugust nahhui tõmmata, kuid klienti sa juba valida ei saa. Mõnest sitemast momendist pääsesin nii kogenematuse kui juhuse läbi, aga viimatine kogemus tõestas kõige ilmekamalt seda, miks tasub igaks juhuks inimestest pigem eemale hoida. Kui kaubamajas tekkis inimmasside suhtes foobia ja hakkasid ilmnema esimesed märgid töö mõjust isiklikule elule (ma hakkasin oma tuttavate peale karjuma, ma vältisin seltskondi, isegi kui ma eelnevalt kõiki osalisi teadsin jms), siis ettekandjana pead sa end üleval pidama (on alles väljend!) ka siis kui mingi rõve vana päss sind nillib; kui sa end täis oled higistanud ja räigelt särki tahaks vahetama minna või kui sa oled 16ndat tundi tööl. Ja mingeid vastikuid täis inimesi teenindama, kes lõugavad lõunalaus juba puhtalt supi söömise kõrval nii kõvasti, et tekib isu mingit terroriakti lavastada ainult nende vaigistamise eesmärgil. Aga need noored finantsinimesed.. kui mingi kuradi elajas, kes nimetab end inimeseks, tuleb mulle oma raha nina alla hõõruma, siis saab mul lõplikult mõõt täis. Ja kui mingi kuradi Üllas Organisatsioon, mis aitab hoida Eesti loodust, säilitada selle vaatamisväärseid paiku ja pakub meeldivat ajaveetmisvõimalust AINULT OMA KASULE MÕELDES, siis võiks need mõisad kohe mädanema jätta ja puud maha raiuda. Teeme mõisas räige tümmiga peo, pohui et nendelt 300aastastelt seintelt krohvi pudeneb; laseme mingid tatid sinna end täis jooma ja parketti auklikuks reivima. Aga see värk on nagu: "aa ei taha restoranis pidu pidada, kuigi me oleme juba peaaegu lauad katnud ja sellega arvestanud, muidugi me tuleme teile vastu ja laseme teil mõisas peeneks lasta, sest siis te annate meil veeeel rohkem raha, pohui need mõisatöötajad ja teenindajad, nad on niikuinii orjad".

No mul ei ole selle vastu midagi

kui toimuvad pulmad või seminarid. Siis võib mängida seda naeratamise ja tassimise mängu ning alati ei pea isegi pingutama, see ei lähe vastuollu eriti palju, isegi kui mul on halb tuju. Kui inimesel on halb tuju, siis, ja seda ma õppisin kodus hiljuti, ta peaks oskama seda taltsutada. See omakorda eeldab, et selleks, et midagi selgeks saada, peaks olema hingamise ja analüüsimise ruumi. See tähendab, et kui mingi jama on, siis saab selle oma peas klaariks, ükskõik kas vihastades või mõeldes või neid omavahel kombineerides. Aga kui sa töötad ahvina, siis sul väga palju ei ole mõtlemisruumi. Selle ma sain väga selgeks ja see on päris hea õppetund, mis kuulub iseenesest kategooriasse "tead küll, aga kogu aeg läheb meelest", kuni noh, midagi traumeerivat toimub ja see ajju sööbib.

Halbadest asjadest võib olla palju kasu, kui nad pole liiga halvad. Genotsiid on halb, sest siis sureb palju inimesi ära ja sellest tekib suur lein, aga inimese isiklikud läbielamised aitavad, eriti minusugustel unistajatel, mõistusel tagumikust pähe jõuda.
MIDA SA PASSID, PANE KÄED KÜLGE JA HAKKA PIHTA!

17 comments:

  1. The painted cow !
    Yeaaaaaaaaaaah!!
    You ain't stoppin' us now !
    (Wonderful human beings) (HEY!)

    Töö on ikka elu saast küll. Elu. Saast. Lähen ise ka just kahekümne minuti pärast tööle, jumal tänatud, et mitte klienti teenindama. Klienti teenindada VÄGA ei tahaks. Mul on kliendi teenindamise koha pealt hiljuti äärmuslikud ideed tekkinud. Nagu näiteks - inimesel peaks olemea keelatud teise inimese nõusid pesta. Tuled lamboga restosse, modellotron kaenla all, pritsid rulli, õgid fois gras-d ja siis, eksju, LÄHED PESED OMA NÕUD ÄRA NAGU NORMAALNE INIMENE.

    Seaduse jõustumise eelselt on Postimehe kommentaariumist kuulda jälki määgutamist a la: "Eino sorri, et kohati pärast pikka töönädalat tahaks head sööki ja mitte muretseda nende kuradi nõude pesemise pärast." Siis keegi teine: "Kodus juba pesen neid nõusid niikuinii kogu aeg :("

    Ja siis sõudaks sellest nö diskussioonist teerulliga üle ja kehtestaks seaduse ikkagi.

    Veel suvalist tattipritsimist: palgad! Madalad palgad! Õu nõu, palgad on nii madalad jne... Tegelikult võiks, eksju, nii olla, et peaaegu keegi ei saa selle saasta eest mingit raha, mida nad teevad. Või kui, siis naeruväärselt vähe. sest antud tegevus on tegelikult ebavajalik saast. Nõudepesija ei saa, sest ole inimene, käsi tüübil ise oma laga ära koristada, lasteaiatädi saab 30 eurot kuus nagu kolumnistki, suur asi arvamust avaldada või lastega hängida, ei meeldi, ära tee! Finantsanalüüsi eest - sorri KK - võiks saada täpselt 15 eurot kuus. Umbes sama palju kui Eesti Ekspressist raamatu revu eest.

    Tõeliselt ägedate, inimsuse piire kompavate kangelassaavutuste eest, aga, peaks saama tasu kullas ja elevandiluus. Näiteks: avaldad hiilgava romaani, saad kahetonnise kullast pulli, plaatinast läikivate pulli kottide ja elevandiluust sarvedega, silmad teemantitest, kõik kohad on mingeid rubiine ja sitta täis, full on Pärsia asevalitseja style!

    Juba üksi kuldpulli kottide maha müümise eest saaksid sa ca pool miljonit eurokrooni, aga Kõvad ei kastreeri oma pulli hõlptulu nimel, Kõvad ei tee oma pulli üldse rahaks ja kuna ainult kõvad saavad oma kõva töö eest väärilise tasu, elab ülejäänd sitta nikerdav inimkond Fallout: New Vegase laadses (aga mitte tuumasõja vaid palga ja hinna vahekorrast tingitud) postapokalüptikas, korjab varemete vahelt Laysi krõpsupakke.

    Majandusinimesed nüüd muidugi tulevad ja ütlevad seda, mida nad ikka ütlevad: selline majandus ei ole võimalik, see ei töötaks. Ja ma ütleks selle peale ka midagi, aga kell on nüüd kaunikesti palju saanud ja aeg tööle minna.

    Selle töö tegemise eest olen ma, muuseas, ära teeninud kuupalga:

    0 eurot

    ReplyDelete
  2. Niivõrd, kui ma restoranidesse satun, tekitab mul kelnerite/klientide rituaalne ülem-alam suhe siiani ebamugavust. Ja ma arvan, et see on rõvedalt tervislik ebamugavus. Ma ei ole nii tähtis, et sa mind selliselt kohtlema pead, ja ma ei kujuta ette kedagi, kes oleks.

    Sama asi catering-üritustega. Ise mõned sammud jookide/toitude lauani astuda ei ole väga raske. Või tekib mingist sissetuleku astmest pöördumatu füüsiline hälve, mis need mõned meetrid ületamatuks teeb? Sööge sitta.

    Ja veel, jootraha on üks võikamaid, inimvaenulikumaid asju, mida see võigas, inimvaenulik majandussüsteem välja mõelnud on. Iga kell kebabiputka sõbralik türklane või isegi maci tülgastunud teismeline enne seda roiskunud pugemist, mida kujutab endast esmaklassiline toitlustusteenindus.

    Surm, surm, surm.

    ReplyDelete
  3. A sita teeninduse eest võib ka jotsi saada, kui on täiega normaalsed saksa inimesed näiteks. Eesti inimene võib ka normaalne olla, aga ega ta üldjuhul jotsi ei jäta. Ja suvel on õnneks jots pool teenitud tasust üldse. Talvel lakud panni ja sõidad hääletamise asemel bussiga.

    ReplyDelete
  4. Vahva postitus! Mõned mõtted:

    1.) Kui soovite nautida tõeliselt eksklusiivset klienditeenindust, vaadake vene ettevõtete poole. Ere täht taevas on sideteenuse pakkuja STV. Selleks, et saavutada kontakt nende klienditoe tütarlastega on minimaalne nõue vene armee läbimine. Soovitavalt aga vähemalt dessantväelasena Afghanistani sõjas. Nendel tütarlastel on Sinust tugevam närvikava. Vastupidiselt Sinule on neil ka odnohuistvenno, kas kõne tulemusena saab katkine teenus (ja teenus on katkine) fiksitud või mitte. Sinul ei ole odnohuistvenno, Sina tahad teenuse abil netis edasi jeeberdada. Neil aga on odnohuistvenno kuni selle piirini, et tõsiselt tekib kahtlus, et tütarlapse esmane roll ettevõttes on teostada ennast hobusena juhtkonna ratsaväemanöövritel, mistõttu ei sõltu edasine palgalehel viibimine kuidagi kundede tagasisidest.
    Veelgi võimsam elamus on nende klienditeeninduskuubiku külastamine Sõle tänaval. Läheb tarvis suurt ajaloolast, et see kogemus kirja panna. Igatahes soovitan kõigile STV-d. See on metsik!
    (Samas minu viimased kokkupuuted jäid kahjuks mitme aasta taha ja võib-olla on situatsioon vahepeal muutunud...)

    2. Olen ammu mõelnud kui raske töö on näiteks pangatelleril. Kõik inimesed vihkavad pankasid ja Sina saad tellerina otseselt kogu selle negatiivse energia pasalao endale kraesse. Lisaks on finantsteenused küllaltki keerulised ja Sina pead suutma selgitada neid igale kliendile alates pensionärist lõpetades narkodiileriga. Palgad olid neil (paari aasta taguse seisuga) kuuldavasti alla keskmise ja selle eest pead Sa lisaks tavapärasele kommunaalnussile pidevalt esinduslik olema (pean lisaks meigile ja sonksile silmas üleüldist enesetunnet). Ja mis kõige hullem - oleks veel kõige selle juures natukene solidaarsust õpetajalt, bussijuhilt või med. õelt. Sittagi. Kuna töötad pangas ja kõik vihkavad pankasid, on Sul arvatavasti ka töövälisel ajal mõttetut tööd tegeva lolli karjeristist beibsi maine küljes. Keegi Sind kunagi ei väärtusta, kõik nutavad õpetajate ja päästjate rinnal.

    3. See kaldub küll going out teemasse aga kadunud lapsepõlv on üldse tore jutulõng. Minge Mutant Discole ja vaadake, kuidas saal on täitunud meestega, kes otsivad kadunud ema-armastust. Teisest otsast on pleiss täis bioloogilisi kellapomme. Kujutage nüüd ette sellist Mutant Discot, mille peaesineja DJ Bioloogiline Kell mängib mingit tiksuvat minimali samas kui MC Ema-Armastus seletab, et " It's never coming back guys! Mother didn't love you.". MC kisab " Put yuh hands up.", muusika teeb "tiks-taks-tiks-tiks-taks", inimesed teevad " Yeeeeeaaah". See oleks tore pidu!
    PS - Mutant Disco imeb muna.
    PPS - Minimal imeb muna.
    PPPS - Õpetaja imeb muna, pangateller on kunn.
    PPPPS - RK majandussüsteem ei ime muna.

    ReplyDelete
  5. Huvitav, miks ma olen leebe ning sõbralik müüjate ning klienditeenindajate suhtes ja leian, et nad ei ole mulle midagi võlgu ega ka suurt millekski kohustatud, et nad on selle elu ohvrid ja ei peaks seda tegema, wnt leian, et arst, õpetaja ja ametnik on kohustatud olema normaalsed, kompetentsed ja enamgi veel?

    Mul on tunne, et see tuleneb sellest, et ma tahaksin salamisi palavalt riigiaparaati armastada, aga ta on alati tõrges. MLj.

    ReplyDelete
  6. Selleks et olla klienditeenindajate vastu sõbralik tuleks ise mõnda aega seda leiba maitsta ( vt Muudlum ja töö). Ja ainult naistekollektiivides töötanuna võin kinnitada et nende kirjeldus vastab 100% tõele. Batum Absalumis töötades (ilusalong, mille omanik kaotas töö, kodu ja sõbrad ning läks ära väljamaale) jõin ma ka sagedamini kui normaalne töö külmkappi pandud napse ja tegin 9 ja 10 vahel õhtul kassat ( mis, pane tähele, ei klappinud iialgi). See kõik on väärt kirjanduslik aines, võtkem seda nii, läheb lihtsamaks. Kõik head kirjanikud on töötanud vähemalt kolmekümnes eri kohas mustatöölistena.
    ( Väide mis on niisama hea kui iga teinegi).

    ReplyDelete
  7. §0

    Täielik solidaarsus kirjutajaga, mõistagi. Klienditeenindus on _bitch_, hullem, kui STD. Juba selle pärast, et seda niimoodi nimetatakse. Praegu oleme kogu definitsiooniga juba vastu pükse saanud, klienditeenindajaid ei ole olemas, selle asemel on kelnerid, ettekandjad, tellerid, müüjad jne. Nende töö ei ole meie ihasid ära arvata vaid meile vajalikku nänni ette tuua, sest et nemad töötavad selles sektoris, nad lihtsalt teavad paremini. Kuigi siinkohal on enamus paska kolmnurgas ülemus-töötaja-klient kolmnurgas ikkagi raudselt esimese kahe osapoole taga -- töö ja kapitali vastuolu on ületamatu + Eestis lihtsalt ei maksta palka -- toob see postitus meelde, et üht-teist on selles dünaamikas veel mäda.

    §1

    Meil on vaja rohkem ülbeid klienditeenindajaid. Fakt. Ja mitte lihtsalt Mitchell & Webb [http://www.youtube.com/watch?v=zVEHqwLVvpI] stiilis snoobe vaid päriselt kurje ja ülbeid tegelasi, kes teavad paremini, mida meil vaja on. Nii et kui ma lähen kõrtsi peenutsema ja üritan osta tillukest pudelit kehvapoolse Po tasandiku kesvamärjukesega, siis ainukene tõsine vastus sellele saab olla _"have a pint, mate, from draft, and STFU."_ Kui keegi undab vale prae üle, siis on viga kahekordne, esiteks sai kelner sinust algusest peale õigesti aru, teiseks, sa ei peaks seda jama üldse sööma, mida sa tellida üritasid, usu mind.

    §2

    Ettekandjad ja kelnerid võivad olla mõistagi vastik rass, nendega ongi raske koos tööd teha. Vt. nt. Orwelli, kes _Down and Out in Paris and London_ is kirjeldab väga hästi kelnerite probleemi: nad toovad praade lauda ja _vahivad kliendi suhu_, nad samastuvad selle paksuga, nad arvavad, et olles nii lähedal rikkkha mehega, saavad ka nemad osa. Väikekodanlus haiseb ja jääb hullemini riietesse, kui rasva või suitsu imal lõhn. Kelnerite ametiühingut on väga raske ette kujutada, sest nood on siuksed perselakkujad ja tagarääkijad. Ütleb Orwell. Ok, _Homage to Catalonia_ s räägib eelpool nimetet mr. E.A.Blair jälle et kõndis kõrtsi ja üritas kohvi järel jootraha jätta. Ja kelner vaatas talle pikalt otsa, osutas oma CNT käisemärgile ja teatas, et jootraha vastu ei võeta. _"Lõuga tahad saada, seltsimees? See siin on Kodusõja-aegne Barcelona, mitte mingi Pariis."_

    §3

    Ülbe teenindaja ei tähenda mõistagi hoolimatut teenindajat. Teab igaüks, kes on leti teiselt poolelt püsikundedele pinte ette kandnud. Psühholoogi töö ei ole lihtne. Kindlasti mitte lihtsam, kui teise soovide ära arvamine. Ja nagu eespool kommenteerijatest keegi juba ütles, siis on võimalik tuua rahvuspõhiseid viiteid. Mitte et rahvustes oleks erinevus, aga Eesti klassiühiskond lihtsalt töötab niimoodi. Nii et eestlasest bussijuhil on järgmine peatus Pärnu, aga venelasest bussijuht on ise ka jala käinud ja laseb su metsa vahel välja. Venelannast teller mõistab, kui välismaalane tahab kontot avada ja kõigest aru ei saa, eestlanna ei taha pangakaartigi kätte anda. Vene kiosköör küsib, kas sa tahad mingit kilekotti õllepudeli ümber, eesti oma helistab politseisse.

    §4

    Klassikaaslane, ära ole _bitch_ kui leti uksepoolsele küljele satud. Sest sul läheb tegelikult paremini. Nii et kui arvad, et teisel pool letti passiv nägu on liiga vingus, siis meenuta, et: sinu tööpäev on läbi, aga tema peab veel kella 2-ni hommikul töötama; sulle käib ülemus närvidele, aga tema saab tunnis €2.5; sul suri kass ära, aga tema pääseb nii hilja koju ja tema kaasa läheb nii vara tööle, et tema nikku üldse ei saa.

    ReplyDelete
  8. Me kõik naudime selle kommentaari täiuslikku ilu.

    ReplyDelete
  9. Ma arvan, et rahvas tahaks ka pikemat sissevaadet sinu tõelistesse tunnetesse naissoo vastu.

    ReplyDelete
  10. Oli kuulda et peaks tegema postituse naiste halbadest ja kõige halvematest omadustest, mis kahtlemata on olemas. Ma arvasin et suurema tõe huvides oleks äge seda teha mingi gallupina, kus kõik tüdrukud võiks oma mõtted kirja panna ja siis pärast toimetaks selle kokku. Tuleks usutavam pilt.

    Kes on käpp?

    ReplyDelete
  11. Ma oleks raudselt käpp. Kuna mu järgmine orjatöö on ka paratamatult naissoo rüppe heitmisega seotud (lubatavasti ainult mõneks ajaks, aga siiski), siis saaks südantlõhestavat sooanalüüsi teha küll.

    Ja kui ma peaks kunagi veel klienditeenindaja olema, siis ilmselt hakkaks ma kohe neid töölepingus märgitud utoopilisi ettekirjutusi eirama. Mitte, et neid olekski üldse võimalik järgida, kui isegi ülemused neist kinni ei pea.

    ReplyDelete
  12. Aga need, kes tunnevad et on midagi öelda, pangu vabas vormis kirja oma mõlgutused, ( võib saata meilile underdark@hot.ee, sest muidu loetakse kõik salaja draftis juba läbi ja pole üldse huvitav) ja siis kunagi kui on mingi hulk koos, teeb väikse toimetamise ja lükkab üles? See saaks olema päris huvitav.

    ReplyDelete
  13. See on kõva vihkamine ja hullult sümpaatne, alati on hea lugeda hästi artikuleeritud vihkamist, mõnus on kaasa vihata. Normaalia tundub käegakatsutavam.

    ReplyDelete
  14. See kõik on järgkeppimine. Rahvusv.imperialism kepib Euroideed. E-idee kepib Riigi peaministert. P-minister kepib kodanikke(st ettevõtjaid). Ettevõtjad kepivad töötajaid. Töötajad kepivad kliente. Keda klient keppida saab? Tulebki teravat paljakut noppima minna. Koera kah kahju peksta.

    ReplyDelete
  15. Nii nagu autor on korra mainunud, siis kontori-inimestel kes käivad viieni tööl on täiesti võrreldav elumasendus. Kui välise kliendi teenindaja (eristades teda töökoha siseste klientide teenindajast)klient vahetub ja sa ei pea sama nägu mitte sallima päevast päeva, siis kontori-vandenõud, ussitamine ja alatu konkurents vahendeid valimata võib kesta täpselt nii kaua kui mingi hetk vedru välja hüppab. Ja jee right sellest aitab töökoha vahetus, see toimub nagu ükskõik millises töökohas, igal pool tuleb kaevikuid kaevata. Ja jee right see sõltub sellest kas sul on laenud kaelas või mitte, kui on valida kas saada vastu vahtimist väliskliendilt või sisekliendilt, siis ma valin paratamtult selle kus ma rohkem pappi saan selle eest. Mõelgem näiteks arstist, kes ravimidoose määrates peab sisesõda rahulolematute ja irisevate patsientidega, keda ta peab nagu emake Teresa armastama ja põetama. Mis on tema valik? Nii võiks igaüks meist öelda f**it, i'm going home.
    Üpris sagedase restoranikülastajana võin öelda, et ega ma sinna ei läheks kui ma oskaks või viitsiks kõike ise kokata. Ja kui ma peaks ise käima köögist toitu võtmas siis nagu jah, vähem töökohti või? Mehhikos näiteks on sul iga asja ettekandmise peale eri tüüp- tüüp kes kallab vett, tüüp kes toob toidud, tüüp kes juhatab lauda, tüüp kes võtab arve, pigem vist võiks rääkida rohkem sellise süsteemi juurutamises meie klienditeeninduses, sest kui keegi juba läheb restosse sööma, siis põhimõtteliselt võiks tal olla piisavalt raha et kogu see kupatus kinni maksta.
    Ja jootrahast rääkides, siis üldiselt jootraha jätan sõltumata sellest kui näost ära parasjagu teenindaja on ja ei salli silmaotsastki sellised kliente kes ülbavad oma teenindajaga või üritavad ajada ennast tähtsamaks kui nad on ja kes ei jäta mitte mingit jotsi. Võiks öelda, et mida rohkem näost ära teenindaja on, seda rohkem tal seda raha ilmselt ka vaja on. Aga teenindaja peab arvestama et ka klient ei viitsi naeratada kogu aeg selle pärast et ma ei tea naeratades läheb maailm paremaks ja sheerime armastatust ja lilled ja stuff. Mõni päev lihtsalt ei ole hea päev.
    Kontoritöötaja võib kuuldavasti laua taha ära ka surra enne kui seda paari päeva pärast avastatakse ning ära koristatakse.
    Kontoritöötaja motivatsioon pole palgatõus ega jootraha vaid "motivatsiooniüritused" kus "vabatahtlikult" kõik gps orienteeruvad -10 kraadises talvises metsas, kus sa pead siis botastega ringi jooksma, sest selle asemel et osta endale hirmkallid talvejalanõud oled sa kulutanud oma raha päriselt ägedate asjade tegemiseks. Motivatsiooniüritused kus igaüks peab siukse ectasy naeratusega rääkima 4 asja mis teda tööl rõõmsaks teevad ja mida ta kolleegide puhul hindab. Sünnipäevad kus sa saad lõputult südamlikult emmata endale täiesti võhivõõraid inimesi kes sind kõik sõbralikult siis taga räägivad. Kus pole küll vormi-lipsu aga on kirjutamata riietusstiil, mis ei poolda mitte ühtegi alternatiivset liini, mille tulemusena on su karderoobis "tööriided" ja "sinu enda riided", mis viib kulutused riietele topeltsuureks. Kontorid, kus naised räägivad kingadest ja mehed spordist ja lõppkokkuvõttes pole sul kellegagi mitte millestki rääkida ja see tekitab su selja taha järgmise vandenõu.
    Et nagu same crap, different job. Mida nagu kokkuvõtlikult on öeldud ka eelmises kommentaaris kellegi poolt.

    ReplyDelete
  16. kui töö poleks pask, siis see polekski töö.

    ReplyDelete