Monday, October 17, 2011

Kaheksa võitlevat raamatut

  
Foto: Ruudu Ulas
Sarjast: "Luiks loeb maal ja mujal raamatuid".

1. John Steinbeck „Me tusameele talv“. Selle raamatu andis mulle Muudlum. Varem oli Steinbecki „Vihakobaraid“ üsna tuliselt soovitanud RK, kellele omakorda oli KK seda soovitanud, aga ma kuidagi ei võtnud vedu. Mingi väärassosiatsioon ütles mulle justkui, et see saab olema raskepärane nagu Faulkner on, või seda tüüpi romantiline, nagu on Zola, kellega ma millegipärast sugugi suhestuda ei suuda. Aga võib ka muidugi olla, et mulle lihtsalt ei surutud seda piisavalt agressiivselt hammaste vahele. Või et mul ei olnud tol hetkel huvi raamatu järele.

Well. Hea raamat on. Pühendub kapitali ebainimlikule loomusele ühe isiku rikastumisloo näitel, kes peab äri algkapitali saamiseks tegelema ebamoraalsustega. Tegelased on sümpaatsed ja meeldejäävad, väikelinna atmosfäär on usutavalt edasi antud. Mulle meeldib see kõhklusmoment, mille raamat suudab tekitada – toimepandavad ebamoraalsused ei ole nii ebamoraalsed, et sa ei suudaks peategelasega samastuda, talle kaasa tunda, kui tal jalge alla võetud tee pärast õudne on, ent samas ei ole ilmselgelt tegu ka asjadega, mida keegi tegelikult tegema peaks, et normaalne olla oleks. Lisa-promoargumentidena võib töötada, et ameeriklased valisid mingis hüvas nimekirja koostamises Steinbecki parimaks kunagi elanud ameerika romaanikirjanikuks, ning et nõukogude kirjanduskriitikud leidsid, et „Me tusameele talv“ ja „Vihakobarad“ on tema parimad teosed, nii kirjandusliku headuse kui selle tõttu, et tegelevad selle õige probleemiga.

2. John Steinbeck „Vihakobarad“. „Vihakobarad“ räägib meile sellest, kuidas Ameerikamaal kollektiviseerimist ja industrialiseerimist läbi viidi ja mis neist edasi sai, kes sellele ette jäid. Erinevalt Kommi-Stalinist, kes oli oma maa kuningas ja ütles, et kõik peab saama kollektiivseks ja industriaalseks ja pani need, kellele see ei meeldinud, vabrikuid ja raudteeliine ehitama, võtsid Ameerikas pangad väiketalunike talud nende laenude katteks ära, mida nad tasuda ei suutnud, müüsid põllumajandusfirmadele, mis soovitas endistel asukatel heasüdamlikult nende maa pealt lesta tõmmata. Selle häda oli see, et tööpuudus oli niigi kõrge ja igal pool oldi uusasukate peale vihased, kuna nood olid nõus veelgi väiksema palga eest töötama, kui kohalikud. Ei teagi, kumb hullem saatus on. Hüva liberaal muidugi ütleks, et Ameerikas on parem, sest nupu ja oskustega on võimalik ennast hüvama järje peale aidata, aga ehk vangilaagriski sai väärt kondiiter või tisler ennast parema järje peale aidata.

High rec nagu. Head väikesed inimesed, hüva autoremondiporno, mõnus monstrumist kapital, esitamas inimkonnale selle senistest suurima väljakutse.

Aldington
3. Richard Aldington „Kangelassurm“. „Kangelassurm“ on maailmasõdadevahelisel ajal sündinud sapist nõretav vihkamistomp, ning sellisena väga nauditav. Umbas sama palju ruumi on süžeel ja autoril, kes lehekülgede kaupa vihkab. Poliitiline programm üldiselt on „kodanluse vastu“. „Iga ausa, endast lugupidava inimese kohuseks ja sihiks meie ajastul saab olla ainult üks asi: hävitada sead!“ ütleb ta. Kaalukaks argumendiks viktoriaanide kahjuks on see, et nad mitte ainult ei olnud nõmedad munajoodikud, nagu kodanlased ja konservid ja täiskasvanud inimesed enamjaolt kipuvad olema, vaid nad elasid ka sellele va Suurele Sõjale üsna rõõmsalt kaasa. Põhimõtteliselt saatsid autori põlvkonna hakklihamasinasse ja ise leidsid, et teevad midagi jube toredat. Mõni leiab ehk, et autor viriseb LIIGA palju, aga minu meelest mitte. Minu arvates viriseb just mõnusalt. Tervaid sõnu jääb tal kodanlastest veel ülegi, mida ta pillub kultuurirahva (leides, et kui ta oleks miljonär, maksaks ta paar eriti vastikut kinni, et neid näha ega kuulda ei oleks), ajakirjanike, vasakpoolsete ja romantikute pihta. It is all great fun and joy. Samuti jätab hämmastavalt moodsa mulje, ma ütleks. Mitte otse tänapäevase, aga nii viisteist aastat vana mulje. Oluliselt paremini vananenud kui, ütleme, Vonnegut.

Vaata ka: me räägime ikka veel ning kogu aeg sellestsamast jamast, suuresti. Raamat mainib põgusalt, vestluses, homode õiguste probleemi.

Süžee räägib noorest poisist, kes on keskpärane kunstnik ja täitsa tore inimene ja läheb sõtta ja satub seal masendusse ja tõuseb viimasel sõja-aastal vaenlase tule all püsti ja saab postuumse medali või midagi. See on ka täitsa normaalne ja ilusasti kirjutatud.

4. Jan Otčenášek “Kodanik Brych”. No see on Tšehhi sotsrealism, eksole. XX saj. romaani sarjast. Mul on tunne, et vene sotsrealism on kummastaval kombel viletsam, kui enamus teisi. Ainult hiina oma on veel viletsam. Samas ei saa muidugi öelda, et ma mingi sotsrealismi ekspert oleks, seda on lihtsalt mingi hunnik ette sattunud. Well, see räägib Tšehhi intelligendikese vaimsetest piinadest Tšehhoslovakkia revolutsiooni ajal. Revolutsiooni, tundub et, aetakse suhteliselt tsiviilsel moel. Sa näed tegelikke tööliste nõukogusid hääletamas tehaste natsionaliseerimise poolt ja vana valitsust, saba jalge vahel, minema pagemas. Kogu toimuv on mõistagi in-universe ja kasutab sotsialistliku romantismi klišeesid, aga ta teeb seda väga ilusasti. Raamatupidajast hard-party-liner küsib kahtlase kahtleja käest, kes leiab, et – “sotsialism: kuidas kellelgi saaks midagi selle vastu olla? Aga see, kuidas TEIE seda teete…” viidates mitmsugustele ühiskondlikele puudujääkidele, ta vastab:

“Kas te olete kunagi näinud vastsündinud last?”

Sealt saab alguse täiesti vaimustav demagoogia/argumentatsioon, mis seletab, et sarnaselt vastsündinud lapsele tundub uus vabariik ilus ainult sellele, kes teab, mis temast saab ja mis on tema tähendus. Saab mainitud ka seda, et situatsioonis on ainult kaks valikut – meie või nemad, et kolmandat teed ei ole. Ning hiljem, kui intelligent on üritanud üle piiri Läände putkata ning poolelt teelt tagasi pöördunud, sest ta nägi, et Läände põgenevad ainult kõige ilgemad tuumasõda ülistavad jätised, ütleb raamatupidaja talle: “Ma saan aru, et te ei ole kommunist, et teil on veel palju läbi mõelda. Aga katsuge olla vähemalt selle riigi kodanik. Mõelge sellele, mida see tähendab.”

Huvitavaid teemaliine ning- arendusi oli seal teisigi. Näituseks kodanlastest pugejad parteis (sama kuivikust raamatupidaja juurde, kellest vististi sai üks kohaliku organisatsiooni üks juhtfiguure, tuli üks, öeldes, et ta on tähele pannud mõningaid, kes koosolekuil korralikult ei plaksuta. Raamatupidaja annab nõu järgmine kord nimed kirja panna ja temale tuua. Kui pugeja aga paberiga tuleb, rebib raamatupidaja selle puruks ja ütleb: “Kui sul teine kord midagi seltsimehe vastu öelda on, ütle otse näkku!”

Palju ilusat ideoloogiat ja poliitilisi küsimusi, vähe tootmispornot, vähe masendust, probleemidele juhitakse tähelepanu kuidagi elujaatavalt. Kui sa arvad, et sa tahaksid kogu elu jooksul ainult ühe sotsrealistliku teose läbi lugeda, soovitaksin nimelt seda. (Morten Punane ei loe, sest M.A.N. on Taani autor, mitte sotsbloki oma.)

5. Dimitar Dimov „Tubakas“ (I). Kellegi käsi on Dimitar Dimovi Wikipeedia-artiklisse kirjutanud: „Dimov was forced to revise Tobacco to make it acceptable from the viewpoint of socialist realism by adding Communists and working-class characters.” See tekitab küsimuse, mis sealt välja võeti. Ilma kommarite ja klassivõitluseta jääb sellest raamatust alles peaaegu ainult et tubaka tootmisprotsess. Suht mõnus Bulgaaria, hea tootmisprotsess, raamat pühendub põhiliselt parteilõhele. Parteis on võimule pääsenud puritaanlik faktsioon, mis taunib tantsimist ja leiab, et parteisse peaksid kuuluma ainult töölised ning et kõik töölised käivad kaltsudes. Plaanitsetakse lootusetuid streike ning keeldutakse koostööst… suhteliselt kõigiga, side reaalsusega on õhuke, mõistlikuma parteitiiva Kominternis heakskiitmisega läheb aga aega. Kõrvalliinis saab noor vaene poiss tubakaga rikkaks ja ta hing läheb sellest järjest kaledamaks ja kaledamaks, lokkab opulents, spliin ja vaimuhaigus. Teine osa räägib Teisest Maailmasõjast. Võib-olla ma loen seda kunagi. Ma kuidagi kardan, et see on halvem. Kiku selle peale, et õel tubakamogul hakkab natsidega kollaboreerima. Ma ei usu, et tal kunagi teist võimalust oli. Raamatut võib leida kohtadest, mis kauplevad kaltsu ja raamatuga. Kunagi vaatasin isegi vanaema riiulis, et see on kindlasti üks igavamaid asju Maal.

6. The Invisible Committee „The Coming Insurrection“. See raamat anti mulle, et ma annaks selle edasi, et too antaks edasi, et see läheks edasi ja edasi. Ma arvan, et mingi vähemalt neli inimest on seda juba lugenud. Raamat tekitas Prantsusmaal, kus ta ilmus, suhteliselt suuri kahinaid ja selle arvatavad autorid võeti kinni (nad olid vist üritanud... raudteeliini saboteerida või midagi, neid nimetati „eelterroristideks“.) Well. Raamatu tugevaks küljeks on hüva lopsakas proosa, mis pühendab ennast põhiliselt kapitalismikriitikatele. Mis on hästi vihased. Parasjagu nii vihased, et tundub, nagu oleks midagi uut välja mõeldud. Piinlik ka ei ole, hästi mõnus on, kui omad inimesed ei valmista sule vahelduseks pettumust. Kuigi nende rohelise mõtlemise kriitika tundub uudne – ecology is a total economy, roheline mõtlemine on kapitalismi kauaotsitud südametunnistus. See on muidugi tõsi, nagu ka see, et va rohelisus viib radikaalsema meelelaadiga inimesi eemale nendest asjadest, mis tegelikult tähtsad on. Ehkki nad möönavad, et mitmed roheliste juurutatavad tehnikad oleks päris mõistlkud, kui need kahjulikust ideoloogiast vabastada. Aga muud eriti uudset ei ole. Vanad head mõtted, mõnus lugeda, ise mõtled ka nii, vahel ollakse sinust sammuke ees, tuleb luua kommuune ning kasutada mittetöiseid elatumise viise for greater human development, tuleb õppida pidama linnasõda politsei vastu... see on kõik väga normaalne ja kahtlemata ka töötaks, aga ka mina oma optimismis ei näe, kuidas saada kasvõi üks protsent mingi riigi elanikkonnast neid nõuandeid järgima. Ahjaa, nad soovitavad ka infrat saboteerida, sest siis on riik perseli. Wait for the right time then strike. Mul on kuidagi tunne, nagu vanadus hakkaks kontidesse roomama. Samas, elades huvitaval ajal, kus Finantsturg täis ettearvamatult käitub ja mõnedes paikades päriselt paha kuningat tukiga taga aetakse, võib juba homme olla kõik teisiti.

Samuti loen küsitavaks nende anonüümsustaotluse. Inimestele MEELDIB, kui neil on nime ja näoga kangelased, inimestele meeldib Julian Assange, isikukultus domineerib meedias ja poliitikas ja ajaloos ja kultuuris ja sellele mittepanustamine on räige propagandaprohmakas. Üldiselt mulle väga meeldis, eksju. Kui ma sellest Robile rääkisin, tuli seda talle uuesti üle promoda. Minu kirjeldus oli jätnud mulje, nagu „kõik, millest ma räägiks, oleks küll kuidagi huvitav, kuid raamat siiski vaid „normaalne“.“ Well. Ja siis ma ei olnud isegi kriitiline. Aga see on kõik süütu huiarlus võrreldes sellega, mida Johanna Ross teeb. Rapib pea et kõik, mida loeb, metoodilise aegluse ning süütu näoga peenikesteks ribadeks ja ise ei saa arugi. See viimane Vikerkaare revu tekitas kõrvalistujale tunde, et ta kindasti ei taha seda raamatut lugeda. It was beautiful. Tahaks seda siia, selle artikli asemele, üleval nurgas oleks malbelt lugev Johanna ja iga järgmise lõigu juures oleks pildid moodsatest ning vintage-kuulipildujatest ning muudest relvadest.

7. Stieg Larsson „The Girl with a Dragon Tattoo“. Kui sa kirjutad bestselleri, siis kõik loevad seda. Isegi need, kes otse ei plaani ja need, kes ei osta kunagi raamatuid, sest neid on kõik kohad täis ja neist räägitakse, mis tekitab huvi. Kindlasti ei olnud see „MINE PUTSI MIS ASJA MEES KIRJUTAS!“, nagu väitsid promorevüüd. Samas oli tegu väga hea krimipõnevikuga. Ütleks isegi, et krimipõnevik, võib-olla, on sammukese edasi astunud. Edasi astunud põhiliselt sellepärast, et tegu oli võitleva raamatuga. Ja see ei võidelnud mitte mingeid ebamääraseid ja jaburaid asju, nagu külma sõda, humanismi üldiselt või terrorismi/kuritegevuse vastu, vaid kahte täiesti konkreetset asja. Naistevastase vägivalla vastu ja kuritegelike kapitalistide vastu (sinna alla ei kuulu antud juhul teps mitte kõik kapitalistid, vaid need, kes rikuvad seadust, müüvad Angoolasse relvi, vahendavad inimkaubandust ja hoiduvad maksudest). Samuti on need kaks kategooriat armsa propagandanõksu abil ühendatud, et mõlema jäledus võimenduks. Also, ta on „haarav“. Ühe ööga lugesin läbi. Samas, viimane bestseller-põnevik, mis mulle peale läks, oli kuidagi parem. See oli mõtlevast koerast. Too oli laboris aretatud. Temaga koos aretati laboris ka üks peletis, kes pidi olema bioloogiline sõjarelv ja suutis isegi rääkida, aga vihkas koera, sest koer meeldis kõigile, aga peletis oli nõme. Nad mõlemad põgenesid laboratooriumist, koer leidis endale Peategelase ja nad hakkasid nunnult kommunikeeruma, peletis aga hakkas tapma. See raamat võitles üldist humanismi. Keegi võiks tuua häid näiteid mittevõitlevast kirjandusest. Kas seda on? On ju nii, et kogu aeg peab võitlema nagu mingi kauboi või viikingisõdalane? Tüütu, eks?

Nice cover!
8. S. Vititski „Selle ilma väetid“. See siin ei ole päris elus S. Vititski! See on Borka Strugatski, kirjutamas kapitalistlikust Venemaast! Värk loeb veits nagu Pelevin - võimalik, et tänapäeva Venemaast on raske muudmoodi kirjutada - aga on kuidagi meeldivam ja sügavam ja parem ega rebi vägisi kildu persest välja, mis ei tähenda, et üldse mingit kildu ei saaks. . Ühtlasi on see ka suuresti nagu X-Men. Selline nunnu vene humanistlik X-Men, kus supertalente jääb alati närima kahtlus - kas sellest, mis nad teevad, on suures plaanis ülepea mingit kasu? Just supertalendid ongi need "selle ilma väetid", tundub, nagu nad peaksid suutma maailma muuta, aga ometi justkui ei saa. Hüva allegooria. I can relate to that. . Hoolimata sellest, et tegelasi on trobikond, jäävad nad meelde ja hoolimata sellest, et tihtilugu juhtub mingit suhteliselt suvalise olemisega värki, mis suure looga ei haaku, ei tekita see segadust ega käi närvidele. Really nice read.



9 comments:

  1. Ma olen ainult ülemist kahte lugenud. Aga väljakutse mittevõitleva kirjanduse tutvustamiseks vastu võetud, hakkan mõtlema selle peale.

    ReplyDelete
  2. Mmm... Borka Strugatsky liidujärgesel venemaal? Vene X-Men? Mulle meeldib. Veel tundub kõva "Kangelassurm".

    ReplyDelete
  3. Minu käes on praegu Alandi koopia, praegu loeb seda Ruudu. Ilmselt tal pole midagi selle vastu, et KÕIK seda loevad.

    ReplyDelete
  4. Anonüümsusel on oma roll ja omad tugevused, tehnoloogia tõttu aina suuremad.

    Coming insurrectioni tekst muide ka siin kättesaadaval: http://tarnac9.wordpress.com/texts/the-coming-insurrection

    The injunction, everywhere, to "be someone" maintains the pathological state that makes this society necessary. The injunction to be strong produces the very weakness by which it maintains itself, so that everything seems to take on a therapeutic character, even working, even love. All those "How's it goings?" that we exchange give the impression of a society composed of patients taking each other's temperature. Sociability is now made up of a thousand little niches, a thousand little refuges where you can take shelter. Where it's always better than the bitter cold outside. Where everything's false, since it's all just a pretext for getting warmed up. Where nothing can happen since we're all too busy shivering silently together. Soon this society will only be held together by the mere tension of all the social atoms straining towards an illusory cure.

    ReplyDelete
  5. à propos liberaalne vs. totalitaarne - ilmselt ma olen paadunud liberaal, aga ma jään alati eelistama süsteemi, mille puhul saab kuhugi ära joosta. või ütleme on variant suure näljaga kasvõi vargile minna ja vanglaleivale saada. On väga jama, kui söönuks saamiseks peab vangi minema (praegu juhtub seda Eestiski), aga on veel suurem jama, kui kohe alguses pannakse vangi ja seal vangis ei anta süüa ka. no ja lisaks see vahe, et kui palju möliseda tohib.

    ReplyDelete
  6. Tähelepanukontroll: aadressiribal on artikli nimeks miskipärast yheksa raamatut...

    ReplyDelete
  7. Ma ei jaksanud ega vitsiud Marcuse ühedimensioonilise inimese konsekaid dilektilise materialismi, idealismi ja loogiliste positivistige kohta oma sõnadega ümber panna. Ehk mingi aeg hiljem. Samuti oleks mahlakam, kui ma viibiks nende raiskadega ühes ruumipunktis, et tsitaate saaks kirjutada.

    MLjun.

    ReplyDelete
  8. Tuleb tunnistada, et Insurrectioni ja nende tüüpide kallal, kes päriselt midagi teevad, on tagurlik kobiseda. I stand corrected.

    ReplyDelete
  9. Kirjandus, kogu aeg sa võitled, kas midagi võidetud ka juba on? Aga hea nimekiri, umbes just praegu tahangi kuskilt head lugemist kokku kraapida, täh viidete eest

    ReplyDelete