Wednesday, October 5, 2011

Virisev kuraator

  
Mõtle välja kuidas sa maalid, siis maali selliseid pilte hästi palju. Vähemalt ühe näituse jagu, võib-olla kahe? Siis oleks tubli jälle uus välja mõelda. A kui mingi hea asi juba olemas on võid elu lõpuni ka sedasi lasta, ega keegi pahaks ei pane. Kui hea asja peale sattusid on nad pigem tänulikud. Kujuta ette, The xx kes tegi Intro ja otsustas, et nüüd edasi saab ainult sellist värki olema, albumitäis Introt ja suurt muud mitte midagi. Sitt jääb tegemata. Kas pole kuidagi võluv? (The xx muide mingi eriti normaalne asi ei ole mida kuulata).

Simon Birch

Aga hüva, hakkame pihta, daamid ja härrad, see on Simon Birch. Simon Birch on veidikene kurb olla, sest kui sa oled Simon Birch ja end guugeldad, siis sa leiad kummalise Jim Carrey'ga filmi hoopis. Wikipedias sind ka pole, seesama film on sinu asemel. Sellest võib vist ka järeldada, et ta mingi väga kuulus tüüp ei ole. A mulle tundub, et ta on normaalne tšello, oskab joonistada, maalib mõnusalt ja lohakalt, nii nagu mulle meeldib (oi kuidas mulle meeldib! Kui ma mingi suur kultuurikorüfee oleks, Berliini kontrolliks ja üldiselt otsustaks mis värk toimub, siis peale "Vikerkaarele" uue kujunduse tegemise (sellise inimväärilise, projektipealkirjaga "et normaalne lugeda oleks") paneks ma kõik erinevad kunstimaa häälekandjad täis selliseid lohakalt oskajaid tüüpe. Et läheks ehk üheülbaliseks? Maitia, kui "Vikerkaare" normaalseks saaks, siis ma arvan, et võiksite küll vabalt paar aastat välja kannatada.). Aga Simon, Simon on suht vana, ta sündis aastal 1969, seal maal kus paleevalvurid naerda ei tohi. Kogutud aastanumbrid aga Simonit ei päästa, tööd näevad ikkagi välja nagu elevil twentysomething tegemas esimesi samme ekspressiivsema maalilaadi suunas, kuidagi konarlik, natuke saamatu. Kõik näeb välja nagu vastik pintsliserv teeks omipäi koledaid asju, nagu kunstniku käsi poleks piisavalt nõtke, nagu vaim ei aimaks pintsli painduvust.

See-eest võid sa aga öelda, et ta pildid on väga dünaamilised, väga dramaatilised. Rohkem öelda läheks ohtlikult kunstist valesti rääkimise sarnaseks.

Äkki oleks aeg pedekatel kunstist valesti rääkimine ära lõpetada. Ettevaatust! Kui see võimatuna tunduv üleskutse millegipärast väesolevast käesolevasse suunduks (oh snap, baby!), oleks tagajärg absoluutselt laastav. Et umbes pool kogu "kunstirahvast" teenib elatist oma valdkonnast valesti rääkimisega, halva mulje jätmisega ja turu solkimisega, poleks see majanduslikult ehk kõige otstarbekam maailmakorraldus. Kultuurinats minus ütleb see-eest, et siis oleks tegelikult parem. See kultuur ja kunst, kujutad ette, vähem seda joga mis kõigil närvidele käib! Miks nii palju seda ila on mis kõiki ajju kepib? Kuidas see sinna tekib? Kuskil on ju ometi mingid otsustavad organid? Mingi maitsepolitsei, kas mingi komitee või ümarlaua või üheainsagi tädikese näol? Kas nad ei tee oma tööd hästi? Või on nad kõik tädikesed? Tädikeste ümarlaud? Tädike ei maksa olla. A see järgmine võll mingi nalja-asi pole.

Alex Kanevsky

Saage tuttavaks! Alex Kanevsky, Zaumahead, Zaumahead, Alex Kanevsky. Vana K-Nev on kordades kõvem tüüp kui see Birch, Birch on natsa muna tema kõrval. Õigupoolest on Kanevskyst mingisugune kuraatorivalik teha keeruline ja kurvastav ettevõtmine. Ma tahan, et sa näeksid kõiki asju mis ta eales teinud on. Minu arust oleks äge ka kui sa võtaksid selle jaoks terve päeva. Selline Kanevsky vaatamise päev, ainult vaatad neid pilte, muud ei tee. See oleks suht pohhuilt üks kõvemaid päevi su elus! Ma mõistan kui see sulle kuidagi liiga hull ettevõtmine tundub olevat. On vist normaalne kui sa leiad, et tegelt annab päevaga ka paremaid asju teha. Aga tee siis kah neid, ära ainult kiisupilte vaata. Kiisupildid on muidugi glamuurne ajaviide, aga pea enda üle natuke valvet ja kontrolli, et cheezburgersi tüüpi su kiisupiltide seas ei oleks.

Alex Kanevsky

Oibljääd. Ma ei tea, on väga mõtet siit edasi minna? Peaks vist viisakuse tarvis midagi kunstnikust rääkima ka. No see on Kanevsky onju, see teeb märjaks, see paneb ekraani jõnksuma, viib katuse ära, paneb kalad lendama, koristab toad ära, keerab purgid vaakumisse. Alex Kanevskyst pole samuti wikipedias midagi, aga see on selle pärast et wikipedia pole usaldusväärne infoallikas, täpselt nagu hallitanud ülikooli õppejõud sulle ütles. Ma ei tea miks ma Kanevskyst kohe esimesena ei kirjutanud, minust on kole-vastutustundetu lasta mingil munasel Birchil seal ees istuda. Muide! On olemas üks tüüp onju, kes, get this, teeb enamvähem täpselt seda sama asja! Nagu Franz Ferdinand ja Dirty Pretty Things. See on tegelikult äge, sulle kui publikule tähendab see lihtsalt rohkem snappyt brit-rokki mis, ma kujutan ette, võiks päris kõva olla kui sulle selline värk lendab. See tüüp on Joshua Bronaugh (No tegelt sama kaliibri vend pole, aga nunnu on ikka).

A Kanevsky on pärit 1963nda aasta Leedust ja rokib parajasti Ameerikas, on seda suurema osa oma elust vist teinud. On normaalne tüüp, ei aja mingit haiget bläma, on viisakas, helistab tihti emale. Töötab õpetajana, õpilastele meeldib. Ma varastasin talt nii sinise kui rohelise. Okei, sinise mõtlesin ise välja, aga rohelise varastasin küll, hea roheline on, teeb kõik nii maitsekaks ja väärikaks.

Alex Kanevsky

Nii mahlased värvid! Vaata seda haiget värki, kas ei ole hullult mõnus ja värske kraam? Karge sinine, karge roheline, intensiivne punane, nii hele, nii tume, range kontrast, range kontrasti kõrval üldlevinud kesktoonid, mis maagia see on, kuidas see käib? Kohupiim, jäätis ja maasikad, vot niimodi maitsevad need asjad. Aga mitte magusalt, üldse magus pole, aga need maasikad mingid hapud ka ei ole, it's just perfect, nagu Sõõrikukohviku (see liivalaial) mangodessert (mis on siiski magus (aga mangodessert muidugi peabki magus olema)). St ma proovin öelda, et hea kraam on. Nii mangodessert kui see. Muide tšeki Kanevsky maale ka Kaufmanni suurejoonelises filmis "Synecdoche, New York" (kõva film, kõva film, vaata kindlasti, selle filmi oks väga koomal ei ole).

See on normaalne Kanevsky, teda peaks maailmas rohkem kui üks olema.

Aga no Kanevsky ja Birch on oma lähenemiselt modernistlikud tüübid, nad mõtlesid välja kuidas lahe maalida oleks, nimetasid selle probleemi lahendatuks ja siis hakkasid kütma, figuure enamasti. See on post-imp lillemaalijatega sarnane praktika, selle viga seisneb selles, et kui sa just väga mahlase joone peale pole sattunud teed sa tegelikult suht triviaalset jura. Publikule on pigem mõnus kui kunstnik kogub end natuke kokku ja demonstreerib värvide nikerdamise kõrvalt ka mingit muud andmetöötlusvõimekust. On ju? Sealjuures tuleks jumala eest loota, et see mingi lalisev sotsiaalne moraliseerimine poleks. Sotsiaalne kunst on iiveldama ajav aneemiline täditsemine. Järgmine tüüp on Justin Mortimer, ta selle pärast väga ei pabla.

Justin Mortimer

(Mine putsi mis kompositsioonid!) Pane tähele kui sünge see on. Märka ka kuidas ta sealjuures väga gootane ei ole. Goota on selle kõrval lollakas, lilla (värvitaju mõttes, mitte seksuaalslängina, mis on üks tosi-imelik mõiste kui selle peale nii mõtlema hakata), skeitpunk ettevõtmine. Goota on sünge nii nagu väikeste poiste lemmikvärv (ja lemmik Power Ranger) on must ("Nii äge!"), Justin Mortimer on sünge nagu filosoofi lemmikvärv on must ("Nii kuri!"). See on natuke naljakas, et ühiskond on sedasi otsustanud. Filosoofile võib meeldida aga kõigi ülejäänu puhul on naiivne. Olid siis lapsikud SS mundrid või? Jumala kurjad mundrid olid, sharp and lean, väga sõbralik ei olnud. Ehtne värk!

P.S. Arva ära ka kunstniku lemmikpigment!
P.P.S. Kirjutamise käigus panin Power Rangersi kommentaari kogemata filosoofi juurde, see oli nii nunnu, et ma tahan, et te ka korra seda ette kujutaks.

Peale sünguse peaksid sa hindama ka teoste suurejoonelisust (Justin Mortimeri pole samuti wikipedias muide). Suurejoonelisus on asi mida ma kõige rohkem igatsen kunstis. Igalt kunstnikult seda oodata oleks tobe, aga mõnelt ju võiks. Ja kui üksiksesinejalt üleinimlikku suurust paluda ebaaus peaks olema, siis Kunstnike Liit sellist vabastust ei saa. Aastanäituselt peaks suuruse nõudmine igale kodanikule kohustuslik olema. Igav aastanäitus on väljavabandamatu ja näitab, et ühiskond on eksisteerimises läbi kukkunud. Üks omariiklust pidav rahvamass töötab kaheteistkümne kuuga piisavalt palju jooksvat ajalugu läbi, et lasta see ühine kogemuspagas kõvadel kultuurnikel aastakäiku markeerivaks kultuurisündmuseks töötada. Vaata seda! Ta on otse vabaduse väljakul! Parim koht, ilus maja, suured ruumid, kõrged laed - täis vaimuvaesust, igavust ja lollust. Kas sina ei ootaks siis kunstilt suurem-kui-elu kogemust? Kas Liidu fucking aastanäitus ei peaks olema lõbustuspark kesklinnas? Muidugi peaks!

Justin Mortimer

Ei aga need on hullud kompositsioonid ikka. Hullud kompositsioonid! Rütmid, vormid, diagonaalid. Kanevsky tööd on küll aistinguliselt mõnusamad, sellised väikesed värvipommid, mahlased magusad värvikoogid (ja nii mõnus märg pintslitehnika! Tahaks katsuda seda, määrida käsi läikivas värvis, nägu mudida, tunda seda külma vedelat värvi oma pehmel soojal põsel), aga ta kompositsioonid ei ole veeranditki Mortimeri skeemidest. Kanevskyl on kõigest tsentraalfiguurid, mida parimal juhul toetab mingi maitsekalt tehtud ruumimüra. Lased värvidel endast läbi kumada, päevitad seal, nagu päikese ees, uurid natuke tõmbetäkkeid ka (mine putsi mis tõmbetäkked!), kõik on väga meelevaldne ja silitab seda kohta su peas mis paneb lullasid kribama ja kastanitest loomi ehitama. Iialgi aga ei lase sa Kanevsky värki tšekkida sel teisel ajupoolel.

Mortimer teeb vastupidi. Sa väga päevitada nende värvide käes ei saa. Kui aus olla siis pintslitehnika käib ka pinda, värv on kuiv ja kare, servad vastikud, rohmakad . Well! Thank god for the teine ajupool! Teine ajupool võtab pulga üle ja hakkab tööle, matemaatiku vaimusilmas tekivad ruudustikud, ringid, poolkuud, teljed. Kõveraid eriti ei ole. Kui kõverjoont lihtsa pi arvutusega ei tuleta, siis siin ta väga teretulnud pole. Vitruvius vasakul, Corbusier paremal õlal, üks sosistab tähelepanekuid proportsioonidest, teine kiidab "lakoonilist geomeetriat". Loll esimene ajupool tunneb end nüüd juba veidi piinlikult ja mõmiseb kah midagi sellest kuidas "erinevad elemendid on üksteisest nii sõltumatult maalitud, et paistab peaaegu nagu väljalõigetest kollaaž" aga keegi teda enam ei kuula.

(A jou seda ka, et Mortimer sündis 1970 ja elab Londonis.)

Justin Mortimer

No see oli see! Need olid kolm kunstnikku mu isiklikust lahedate tüüpide varasalvest, seal on mõned veel aga mitte palju. Mind kurvastab, et oma lühikese elu jooksul ei ole ma ühtegi ülalolevaist oma silmaga veel näinud. Teadjad tüübid räägivad, et siis on hoopis teistmoodi ja veel palju kõvem, et see monitori taga passimine on paras kökimöki ja nii ei kõlba kuhugi. Eks ma mõtlen selle peale veits õnnetult ja järgmine kord kui kunstihoonesse sisse astun loodan parimat, nagu ikka, nagu alati.

On muide võimalik ka, et ma just äsja valetasin, tegelikult tundub tõenäoline et ma pole kunagi eriti midagi head sealt näha lootnud ja näitustel käin niisama ilkumise pärast, oma kurja südant rõõmustamas, ennast välja elamas ja selle pärast, et mulle meeldib kui mul on halb tuju.

22 comments:

  1. 1. "Kui see võimatuna tunduv üleskutse millegipärast väesolevast käesolevasse suunduks (oh snap, baby!), oleks tagajärg absoluutselt laastav." - Oh snap, baby! Väesolevast käesolevasse!
    2. Ma võiks Kanevsky ruume igavesti vaatama jääda, seal on nii mõnus siledus ja heledus ja mõtled, kui hea oleks pühapäeva hommikul kell üksteist ta ateljees ringi jalutada. Ta võiks seda siledust ja peegeldust rohkem kasutada, see on ülejäänud värvisummas nii hea, nagu keegi silitaks su mõistust, tahad sealt näpuga üle tõmmata, et kas päriselt ka nii klaasjas põrand.
    3. Justin Mortimeri hea kompositsioon on nii kuri. See tõsiasi iseenesest, et ta just selles hea on, nii matemaatiline ja badass.

    + Sõõrikukohviku mangodessert! Kes tuleb muga sõõrikukohvikusse mangodesserti sööma? Homme hommikul, kell 10? Tähistama seda, et ma enam mitte kunagi koolis ei pea käima? Asphodelist väljumine ja tagasi teel Elysionisse? Päriselt ka. It's the Happy Helen, te ei ole seda kuu aega näinud, nagu talvepäike, iial ei tea, millal jälle näeb või ei näe.

    ReplyDelete
  2. See on jumala kõva postitus, just nii peabki kunstist rääkima! Täiega tekkis tahtmine päev otsa Kanevsky (ja eriti Mortimeri!) asju passida.

    ReplyDelete
  3. Ma arvan, et see on ZA/UMi üks paremaid, kui mitte parim postitus.
    Ma arvan, et Kanevsky on seda ühte päeva mu elust väärt, ilmselt ka Mortimer
    ja keegi ei väsi iial kuulamast/lugemast, kuidas asjassepühendunu millestki räägib (ehk siis - tänan, et sa võtsid vaevaks).

    ReplyDelete
  4. faking perse - blogger sõi just mu faking kommentaari ära. pikk faking kommentaar oli. fakkkkk

    ütlen siis lühidalt, et jah - selliseid artikleid võiks ZA/UMis rohkem olla :nod self:

    ReplyDelete
  5. No nüüd tulistas :D (Y)

    -j

    ReplyDelete
  6. Super! :) miks kõik arvustused nii ägedad ei ole? Hiljuti avastasin, et vahet pole, kas kunstnikku arvustatakse või mitte, mõttetu õhu väristamine, aga kui juba nii vingelt, siis ju täitsa võiks.
    Sõõrikukohvik on mu lemmikkohvik. :P

    ReplyDelete
  7. justin mortimer on kõva. !!! aitäh.

    ReplyDelete
  8. minu meelest on nõme postitus ja ma vihkan seda

    ReplyDelete
  9. hohhohhohoo! ainult nalja tegin! tegelt on kõvvarm eri mõnusalt rõve ja potisinine on see paar hazmat-ülikondades mehikesi suusakeppide ja kollaste botikutega, väga halvaendeline Mortimer.

    ReplyDelete
  10. mul on kass süles

    ReplyDelete
  11. No tänud väärt autoreid tutvustamast! Hyvä post.

    ReplyDelete
  12. Happy fucking birthday, ma lähen nüüd kuueks tunniks seda türastanud kunsti valvama. Türastanud kunstikatlasse. Ilma türastanud suitsuta.

    Kui keegi tahab mulle sinna (suitsuga) külla tulla, oleks much appreciated.

    ReplyDelete
  13. Hea asi mida oma sünnipäevaga teha, kunsti valvata, much better, kui see mida mina tegin afterpartyl.

    Palju õnne.

    ReplyDelete
  14. Tänud Kanevsky tutvustamise eest. Morgi hõng ja antoomikumi. Brrr!

    ReplyDelete
  15. Väga hea lugemine! Tänud, et keegi viitsib!

    ReplyDelete
  16. Arvasin, et kunst on tobe, aga võta näpust. Nahkhiiri, tõsi, oli zutike vähe.

    ReplyDelete
  17. a comment by a certain female in GroningenOctober 10, 2011 at 5:39 PM

    arvustus/artikkel/kirjutis on kõva
    kanevsky on kõva
    birch on ka kõva
    mortimer on kõva nimi
    (justin mitte nii väga)

    üks asi ainult: viimane lõik on natuke igaks-juhuks-vabandan-kui-jama-on lõik, seda pole vaja

    ReplyDelete
  18. Ei-ei, täielik möödalugemine! Viimane lõik on rohkem nagu viriseva kuraatori viimane nael kohaliku kunstiskene kirstule, et sealt kunstihoonest eriti midagi head näha pole mõtet loota.

    Kuraator ei vabanda millegi eest.

    ReplyDelete
  19. - Chelsea Bentley James teeb ka midagi sarnast nagu Birch ja Kanevsky. Kanevsky on muidugi üle neist mõlemast.
    http://minimalexposition.blogspot.com/2011/04/chelsea-bentley-james-interiors.html

    - Tänud Mortimeri eest. Väga hea.

    ReplyDelete