Saturday, November 26, 2011

Ära tee metssea moodi tööd

mängi parem arvutiga mängusid 

Foto:Krõõt Tarkmeel
See on tellimuslugu. Martin küsis mu käest, kas ma tahaksin kirjutada arvutimängudest. Ma ei oska ju, vastasin mina, ma olen mänginud ainult Baldurit, Arcanumit, Heroest ja noh, Fallouti. Kirjutada niimoodi teaduslikult nagu Rostov või Robi ma nagunii ei oska, oskan ainult Mudlumi moodi. Tegelikult ma olen sellest muudlumi moodi kirjutamisest juba veidi tüdinud, kerge imbetsilli tunne tuleb peale. Sellepärast ei tule selle loo pealkirjaks sugugi Mudlum ja arvutimängud.

Alustada tuleb muidugi iidamast-aadmast, sellest kuidas meieni üldse jõudis arvuti ja sellega koos arvutimängud. See oli nii: kasiinoprints Konn võttis BIG-ist 30 tuhat laenu, poole maksis võlgadeks, poole eest ostis tutika arvuti. Aasta oli siis, ma pakun 2000? Võis olla küll nii. Arvuti oligi selleks et mänge mängida, sest internetti tol ajal veel ei olnud. Mängud sai Konn oma kullasepast sõbra käest. Sellele samale sõbrale müüs ta mõne lühida õnnerikka kuu pärast meie ikka veel tutika arvuti, et jälle mingeid võlgu maksta, aga nüüd juba ainult 8000 eest. Ja seda raha maksti talle tilgakaupa aasta jooksul:= Vaene väikeluiks pidi käima mu arvutiga tuttavaid pidi külakorda, et oma mängu mängida. Ta nõustus isegi lapsi hoidma.

Mänge oli terve pinu aga me mängisime alguses ainult Heroes kahte. Istusime igal õhtul poole ööni arvuti ees, mängides kolmel käel heerost, seni kuni ka öösel magades silmade ees ainult ratsanikud kappasid. Väärt mäng, me mängime seda Muhus olles siiamaani, vanas arvutis on olemas nii Heroes II kui III. IV on jama  ja viiendat 3D-mängu ei suuda vist keegi mängida. Esimeses seevastu on tüübid pirrakad! Suured nagu päris monstrid kohe! Taktikamäng. Mul on tunne et mina olin ikka kõige kõvem. Luiks läks kogu aeg liiga väikeste jõududega võitlusesse. Aga jällegi kui oli mingi eriti raske lossipiiramine, siis lasin mina tal proovida, sest ta kasutas loitse osavamalt ja oskas ka kaitsta paremini.

Baldurit ei puutunud alguses keegi. Eks teda prooviti aga tundus kohutavalt nõme olevat. Ma keeldusin tükil ajal seda mängimast, siis kui Martin juba mängis, väites et see venib aegalselt nagu tatt ja mina seda ei mängi. Ma proovisin mitu korda aga ümber Candlekeepi lonkimisest ma kaugemale ei jõudnud. (Martin mäletab, et ta tahtis õ u d s a l t Baldurit mängida. Balduri revu oli ta juba paar aastat tagasi maal, naabritüdruku pool Meie Meelest lugenud. Põhiliselt avaldas see muljet ning huvi saladusliku tähekombinatsiooni D&D pärast, mille kohta Mudlum oli juba mingi aeg varem Ekspressist uurinud, et too on nagu selles Tolkieni maailmas ja et nad mängivad, et nad on nagu raamatutegelased, mis tundus kuradi kõva, ehkki selgusetuks jäi, mismoodi siis täpselt. Well. MLjun)

Aga  lõpuks võtsin oma meelekindluse kokku ja läksin laia maailma. Gibberlingidega võitlema. Mina olin esimene, kes avastas, et selles mängus tuleb kõik kaardialad toll-tollilt läbi kammida. Ma olin eriti elevil ja õnnelik selle üle, et igale poole on peidetud väikesi krutskeid, +1 relvi ja igasugu muid toredusi. Surnud kassi kandsin terve mängu kaasas. See maid mööda rändamine nõuab julgust ja osavust, sest alguses on iga hunt, karu ja hobgoblin su surmavaenlane. Kui ma ükskord peale hakkasin, siis enam pidama ei saanud,  järgmine aastakümme möödus enam-vähem Balduri tähe all. Selle ajaga kasvasid peale uued mängijate generatsioonid.

Kui ma siinse kirjatüki lõpetan, siis otsin võib-olla mõne vana mänguseivi välja ja teen seda veel. Möcal jäi mäng pooleli, ta ei leidnud enam Bandit Campi üles,  oli vist valed inimesed maha koksanud, peaks proovima selle asja ära lahendada. Mis ei tähenda, et ta oleks ainult nii natuke mänginud, talle meeldib teine rohkem, iseäranis mitu korda on ta mänginud teise mängu lisa ja esimesega on ta ikka linna välja jõudnud aga neljas plaat oli katki või kadunud, ühesõnaga kogu aeg on mingi jama. Nüüd ei saa enam niikuinii plaatide pealt mängida, sest CD-drive on tuksis.

Nii, mis siis on BG juures kõige tähtsam? See, kes sa oled. Mitte ilmaasjata ega juhuslikult ei mängi ma seda alati mõõgakangelasena, peaaegu alati olen ma human, vahel harva mööndusena ka half-elf, ühe korra olen vist vibulane olnud. Martin on jälle peaaegu alati võlur - mina mitte kunagi. Ka Arcanumis olen ma alati tehnikatüüp ja tema wõllori-onu.

Tüki aega ei osanud ma loitsudega üldse midagi mõistlikku peale hakata ja eks need esimese balduri loitusud ole ikka magedad ka - kas keegi ütleb mulle, milleks ja kas üldse on mõtet kasutada color sprayd? (Color Spray võib hea õnne korral vainlasenaha pikali panna, isegi mitu, ehkki maag on muidugi klaasist tehtud, nii et seda tuleb oskuslikult kasutada - MLjun.) Loomulikult olen ma chaotic good, ühe korra mängisin paladinina ka. See, kuidas sa mängu mängid näitab mõndagi ka mängija kohta. Konn mängis Arcanumit niimoodi, et ta kõndis selles pruunis tulupis mööda metsi ringi ja tappis karusid, kuni oli juba mingi level 11, ilma et ta oleks kordagi mõne linna lähedalegi jõudnud! Seda  vist mängutegijad ei osanud ette näha, et nende Chosen One on nomaadleva eluviisiga karutapja, kellel pole oma missioonist halli aimugi ja keda see ei koti ka, et ta peab maailma päästma. Üks teine tüüp jällegi mängis kõiki mänge alati tugeva ja lolli malakamehena, kes tapab kõik külad kohe tühjaks - see tegi tal võimatuks ühegi mänguga kuhugi edeneda, sest lõpuks oli kogu maailm tema vastu. Ja täpselt ühteviisi nii Fallouti, Arcanumit või Baldurit, ikka int 3, strength 20 ja kõik, kes ette jäävad surnuks tümitada. Ja pange tähele, ta mängis üksi, ta ei võtnud omale iialgi partysse ühtegi tüüpi ja iga kurjavaimu kopika korjas maast üles.

Tegelikult ei ole kõige tähtsam  mitte sina vaid su Party. See on see, mille me oleme oma päriselusse kaasa võtnud. Noor Martin kaotas eluisu, kui ta sõpruskond hakkas laiali lagunema. Neil oli oma D&D mäng, peenimate detailideni lihvitud maailm, oli jutt et nad annavad selle välja ja saavad kuulsaks ja rikkaks. Neid karakterite kirjeldusi ja maailmakaarte tuleb siiamaani minu juurest välja. Hoolikalt tuleb valida kaaslasi ja ehitada oma maailma.Sest vaadake  nüüd, millise ägeda party me oleme kokku ajanud!

Mu meelest on BG kõvem kui BG2. Kaks on muidugi rikkam ja vägevam aga mõnes mõttes igavam, rohkem "mäng". Esimene oli päris elu moodi. Väikesed viletsad külad, palju võpsikuid, rohkem nalja, üks mitte liiga suur linn, mitte liiga palju maagilisi riistapuid, vägev vaenlane, ja muidugi hea filosoofiline platvorm - bhaalipoeg, kes peab oma isa tapma. Eks me kõik ole natuke bhaalipojad. Ma ei tea, kas ma teist viitsiks uuesti mängida, seal on nii palju sebimist, ei mitte ometi Nalia maja tükkis igavate trollidega, ei taha vampiire tappa, ei viitsi jännata mindflyeritega, ei viitsi paksu persega roosale Keldornile tema naise asju korda ajada, otsida tüüpi kes inimesi nülib - muuseas, kas keegi on selle pantaloonide asja kunagi valmis teinud? Need pronksised, hõbedased ja kuldsed pantaloonid, millest peaks lõpuks powerarmori saama? Sama lugu Fallouti nahaaluse combat-armoriga, kas see on päriselt olemas? Mina olen vanakooli mängija, ma ei viitsi mööda foorumeid ja walkthrowsid tuuseldada.

Ma ei oska AD&D mänge kuidagi tapmismängudeks pidada. Muidugi tuleb enamik vastaseid mättasse lüüa ja põhiliseks rikastumisvahendiks on laibarööv ja muiduvargus - turvised, mõõgad, nooled, loitsud - kõik kühveldad omale kotti. Ühes mängus ma mängisin selle pisikese Aloraga, kelle vargaskillid on põhjas. Ma varastasin kogu maailma tühjaks, olin lõpuks rikas nagu troll, sain maagitornist kõik müstiliselt kallid itemid osta aga niimoodi on igav.

 See on raskuste ületamise mäng. See on valikute mäng. Osavuse ja kannatlikkuse mäng. Sest kuipalju kordi sa pead proovima, enne kui lohe maha saad? Või kuipalju kordi ma püüdsin Sarevokist jagu saada? Ma tegin selle nooltega ära lõpuks. (Niimoodi, et kaks tüüpi muudkui lasevad ja Sarevok ei tea, keda ta neist rohkem maha lüüa tahab:=)

Uuematest mängudest, Dragon Age jättis mind siiski suhteliselt külmaks. No tal ei olnud viga, muidugi mul oli koer ja kivimees ja päkapikk aga need päkapikkude asjad on nii tüütud. Ma ei tea midagi tüütumat Arcanumi päkapiku-koobastest, mis on täis roostes vagonette, igaühe sees üks räbutükk. Oi, sellega seoses tuleb mulle meelde, et ma olin kõige rabatum mängutegijate ettenägelikkusest seal Arcanumi saare peal, kus oli vaja  prillide saladus kätte saada. Prillid, millega näeb päkapiku kaevanduse ust kalju sees. Kui ma selle tigeda ja ülbe päkapikuga rääkisin, kes sugugi ei tahtnud mulle oma saladust anda, siis ma võtsin prooviks korra riided seljast ära. Ta ütles et ma käitun sündsusetult ja mul peaks häbi olema niiviisi alasti ringi joosta. Ah?! Kuidas nad teadsid et üks loll võtab ennast paljaks ja kirjutasid sellise tekstiosa? Ma muidugi ei jaga mängude kombinatoorikast midagi aga see avaldas mulle sügavat muljet.

Nii ja Planescape Torment. See on mul pooleli. Ma jäin toppama sinna Lower Wardi vist, arvuti jooksis kokku ilma seivita, ja kui ma kunagi jälle mängima püüdsin hakata, siis ma ei mäletanud, mida ma juba teinud olen ja mida mitte ja mitte keegi ei tule ja ei aita mul otsa peale saada.( Kõrvalmärkusena olgu öeldud et oma elu ühe suurema lamendi olen ma löönud siis kui üks jobu mu Balduri seivi enda omaga üle laskis!!! ma olin jumala kaugel, peaaegu lõpus. (Sorry!))

 Pealegi on siin lollis arvutis kõik mängud kuidagi pekkis omadega, iga viimane kui asi on mingi eraldi virtuaalketta peal ( arvuti on jagatud viieks partitsiooniks ja midagi ei leia üles ja kui üles leiad, ei lähe tööle.) Kõik teevad muudkui tööd ja tööd ja mõnusalt seltskondlikult arvutimänge minuga keegi ei mängi. Vahel ma mõtlen et ma olen ehk mängimiseks liiga vana. Aga siis  jälle mõtlen, et vist ei jaksa ega suuda ma sellepärast mängida et ma olen niikuinii kogu aja arvutis, peaaegu kogu maailma aja. Metssea moodi tööd rabamas.

Kui mulle ei anta ZA/UM i tuusikut, siis võiks vähemalt orgunnida nädal aega lõbusaid arvutimänge ja neti seinast välja tõmmata.

12 comments:

  1. Oi mul on hea meel, et keegi esimest Baldurit teisest enam väärtustab. Tuleb muidugi tunnistada, et mõnes mõttes istub see omas ajas kinni. Selle mängu huvitavus tulenes suuresti paarist lihtsast ja uudsest mängumehaanikast. Avastamis- ja leidmisrõõmust, väikestest käsitsi nikerdatud detailidesttegelase arengust. Tänapäevane mängija tahab, et fucking kogu aeg juhtks midagi põnevat, ta ei taha oodata ja avastada. Ja siis, kui tänapäevane mäng ebaõnnestub selle pakkumises, siis on tõepoolest suht igav ja närvesööv. Also, kuna inimene ootab progressi, siis ei saaks enam teha mängu, mis oleks täpselt nagu BG1 - inimene eeldab, et see oleks mingite kohtade pealt vahepeal paremaks ja huvitavamaks läinud.

    NPC-de karakterseeringud olid samuti oma minimalismis suhteliselt imelised. Kakskümmend viis heliklippi, portree ja statid vormisid terve isiksuse, see võis olla meeldivam või ebameeldivam, aga se oli ilmselgelt välja arenenud. Nüüd, kui tegelastel on pikad jutud rääkida, ja kellelgi juhtuvad need olema sitemini kirjutatud või vähem või ilma oluliste krutskiteta, on kohe tunne, nagu tegu oleks mingi igava pedekaga, kellega keegi mängida ei viitsi. BG1-s oli neid veel muljetavaldav hulk ka. Oli valikut.
    Well. Rostov, räägi mulle, millal tehnika areng sinnamaale jõuab, et independentid hakkavad suutma replitseerida isomeetriliste RPG-de aastatuhandevahetuse aegset taset? On nad millalgi seda salaja teinud? Tr'ull oleks.

    ReplyDelete
  2. suudaks praegu ka, kui keegi päriselt tahaks. on olemas tasuta mootoreid, mis oskavad isomeetriat ka välja visata ja puha. inimestel väga ei ole huvi lihtsalt. pildikesega roguelike'e on ikka lahedam teha.

    ma arvan, et ma olin BG-s kas gnome või dwarf. bard kindlasti. või noh, skald.

    arcanumis olen ma üldiselt olnud dwarf tehnoloog. ta on tore dwarf. talle üldiselt meeldib asju õhku lasta. ta ei saanud väga hästi maailmast aru. talle ei meeldinud eriti gnoomid. ta alguses naeris selle rumala, rumala gnoomi peale. hiljem nägi ta veel rumalamat gnoomi, kes oli agressiivne. lisaks sai ta teada, et see oli hoopis päkk olnud. normaalne. ei ole probleemi.
    talle meeldis madam lili juures ka käia.
    dwarf oli kõige lahedam, aga ma olen üsna kindel, et ma olen kõik rassid kind of läbi proovinud. kuigi ma ei oska maagiaga mängida. lihtsalt ei oska.

    ReplyDelete
  3. No näed siis, mina jälle ei käinud sugugi madam Lil'i juures rohkem kui vaja, aga ükskord vist arendasin vestluse kitsedeni välja. Ja ei iial pole ma mänginud päkapikuna! Maailmast saan ma üldiselt aru. Samuti meeldib mulle, kui mu charisma on kõrge, selle arvelt ma eriti kokku ei hoia. Falloutis üritasin panustada õnne peale aga mu meelest see liiga abivalmis õnn ei olnud.

    ReplyDelete
  4. Fallouti nahaalune combat armor oli päriselt olemas, aga minagi pole seda kunagi kokku saanud.

    ReplyDelete
  5. me ütlesime ka selle kohta heeros. hiljem alles saime teada, et see kuidagi teistmoodi olema peaks ja siis teised said targutada oma hääldusega.

    ReplyDelete
  6. Räigelt tahaks mingit Fallouti mängida sellise tegelasega, kes oleks EVIL RETARD. Evil retard to the max, no ikka haigelt psühhootiline debiilik, INT 1 ja kõik keeraks perse, mis annab. Kui midagi ei anna keerata, siis roimaks linna tühjaks. Või veel parem, tuleks oma retard-talkiga sisse, läliseks, keeraks kõik perse ja siis roimaks viimse kui ühe maa sisse, head, halvad ja vahepealsed ka! Lõpuks võiks jääda mulje, et tegelene on pigem psühhopaat, kes teeskleb lihtsameelset.

    Jepp, EVIL RETARD, that I'm gonna be.

    ReplyDelete
  7. Ma mõtlesin ise seda, et kas see võiks osa psühhoanalüütilisest teraapiast, panna sind mängima sellena, kes sa sugugi olla ei taha. Vabastaks su teise poole. Ma peaksin olema päkapikk, või mõni muu mutant, kuri, kole, rumal ja maag. Kujutage vaid ette raviseansse, kus sa pead tund aega arsti valvsa pilgu all retardit mängima.

    ReplyDelete
  8. Fallouti nahaalune armor oli Sanfranis, suht kõrget Medical'i oli vaja selle unlockimiseks. Andis +5 DT vist vms, ma enam väga hästi ei mäleta. Ma arvan, et mängud lakkasid maagilised olemast pärast Planescape, fallout1 ning 2 mängimist, kuid üldiselt on vist tänapäeva mängudega üldjoones paremini, kui tollel ajal.

    ReplyDelete
  9. Ma mäletan, kuidas ma ootasin Fallout 2'te. Terve suvi töötasin mingil suvetööl, oma raskelt teenitud raha eest ostsin hirmkalleid PCGamereid ning kogusin artikleid uutest ägedatest featuretest, mis nad mängu lubasid sisse panna. Õhtuti enne magamaminekut lõime mu sõbraga, kes tol ajal mu pere juures elas, fantaasiapilte oma võimalikest seiklustest selles uues vägevas maailmas - lubati võimalust luua oma base-of-operations, võimalus osta endale caravan-ettevõte, auto (!) ning, mis põhiline, ilma ajalise piirita seda maailma exploreda. Ma vist sain selle mängu kätte oma 16nda sünnipäeva paiku ning sünnipäeval istusime koos sõpradega arvuti ees ning jooksime esimesi queste, kõigil ila suunurgast jooksmas. Eriti nunnud olid need ekstra-reputatsiooni asjad, mis võisid mingi tegevuse peale su tegelasele külge jääda. Ma küll kohe alguses jooksin labidaga haudu lahti kaevama (sest, fuck yeah, selline mehhaanika mängu sisse pandud! LOOT THAT SHIT!) ning liitusin slaveritega (sest, FUCK YEAH, EXTRA CAPS) ning alles poole mängu pealt avastasin, kuidas minust oli mulle teadmata saanud slaver ning gravedigger. Good times!

    ReplyDelete
  10. Mängud tulid kadaka turult ning neid sai hiljem vahetada uuemate mängude vastu andes vana mängu ning 50 krooni.

    ReplyDelete
  11. Me tellisime mingi venelase käest pirakoopiaid.

    Tea kas peaks käe soojaks mängima vanade Falloutidega? Kuidas see uus on?

    Aga jah, siukest innustust ja sisseelemist nagu vanasti ma vist ei ole enam võimeline saavutama.

    ReplyDelete
  12. Mulle meeldis kõige viimane väga. A ma proovin viimasel ajal üldse teha nii, et ma ei võrdle oma uusi kogemusi varasematega e. ma ei oska öelda, kuidas ta on võrreldes vanade falloutidega...

    ReplyDelete