Monday, November 21, 2011

Neli raamatut - üks loeb (üks selline juba oli ka)

  
Sotsiaalkriitilist vihkamist on novembrikuusse nüüd vist juba piisavalt saanud. Aeg pöörduda talviste rahulike lõbude poole - aeg rääkida raamatutest.
Neist, mida keegi kunagi ei loe.

Endre Fejes  "Vanarauahoov" - ungari keelest ümber pannud Edvin Hiedel - kindel kvaliteedimärk, sest tema juba midagi kehva tõlkima ei hakanud.
Janos Habetler noorema kiiskavatest kollastest silmadest  meil oli juba ühes loos juttu. Ta tappis inimese. Miks ta inimese tappis? Selle loo harutab raamat nüüd lugeja ees lahti. Algab asi aga üpris kaugelt - Janos Habetler (selle vanema) sõjast tagasitulekuga, oli see sõda siis nüüd milline tahes, kirjas oli, et itaalia rindel ta nägi kuidas üks sinaka näoga laip hakkas liigutama, kergitas pead, siis rinnakorvi - tema all tuhnis mutt mulda. Kuidas ta tasapisi kosus, kaal kerkis seitsmekümne viie kilo peale, hakkas naisterahvast himustama, ja kuidas tema sõber, kapral, kogenud mees, andis talle niisugust nõu - " vali üks tüdruk, vihu tükk aega tantsida, kiida tema välimust, joo temaga 200 grammi veini ja otsi siis Linnapargis üks pink, laternast hästi kaugel." Niisama lihtsalt seotakse inimeste saatused, Maria Pek sünnitas riburada hulga lapsi, nende hulgas ka J.H noorema. Mõned neist surid, mõned jäid elama, Maria Pekil olid suured, punased, inetud kondised käed ja käre meel aga hea süda. Toitis ja kattis nii võõrad kui omad.
"Jõulureedel võttis Maria Pek ette suurpuhastuse ja paigutas mööbli ümber. Seda tegi ta iga suurema püha puhul, aga ta võis perekonnaliikmete pahameeleks sageli ka lihtsalt laupäeval kogu korteri pea peale pöörata. Nüüdki kargasid kõik ringi, tirisid ja tassisid, sikutasid kappe, laudu, voodeid, pesid põrandat ja aknaid, õhkkond oli väga närviline."

Neil oli naabriks üks Reichi papi, kellel oli kena tütar Kato Reich, juuditüdruk. Talle meeldis hirmsasti J.H noorem.  Maikuus viidi JH.noorem rindele, Kato Reich  aga juutide majja.
Pärast sõda läheb elu edasi, kes töötab siin, kes seal, Ungari puuvillatööstuses saadi palga ulatuses jahu, ube, herneid, õli, preemiaks puuvillriiet ja kunstsiidi.
Naised lähevad meestest lahku, peavad armukesi, üks on veel saksofonimängija - moodsad ajad, moodsad kombed. Mehed maksavad alimente, naised elavad kenades korterites, käivad kõige kallima lokkija juures ja kurdavad et neil ei ole elus sugugi vedanud. Habetler nooremal aga viskab kopsu üle maksa, kui ta purjus kolleeg talle nina alla hõõrub, et mõne inimese hooletuse pärast läksid tema noorik ja tütar Auschwitzi gaasiahju. Me oleme algusesse tagasi jõudnud. Kes suudab ennast kurssi viia viiekümne ungari nimega ja jätta meelde kes on kelle mees, naine, isa, ämm, õde, poeg, nääl, nadu jne, sellele on see väärt lugemine. Ja ka sellele, kes ei suuda, sest inimesed on inimesed igalpool ühtmoodi, olgu nende nimi mistahes.

Vladimir Voinovitš  "Meie elame siin" on lihtne jutustus Vene töökatest noortest mingis jumalast hüljatud kolkas Popovkas, kohalikus kolhoosis. Lõikavad vilja, lõpetavad keskkooli, armuvad ja pettuvad, ei puudu ka spekulant, kes justkui viiks kolhoosi kartuleid lastekodule aga tegelikult parseldab need linnas maha, on linnapoisist luuletaja, kes tuleb maaelu nuusutama, töötades kultuurimaja juhataja vastutusrikkal ametipostil, ajab külatüdrukutele kärbseid pähe, räägib misukesed on Moskvas tänavad ja kinod ja teatrid...ja raamatukogud...
Endine kultuurimaja juhataja Ilja Borodavka, kes noore geeniuse ees taanduma peab, kirjutab samuti sahtlisse luuletusi ja peab päevikut:
"Täna algas võitlus Kasasthani miljardi eest. Meie brigadir Guri Makarovitš Galtšenko tõusis oma armsal kombainil püsti ja ütles oma reipa häälega: "Las käia!" Ja kõigi südamed hakkasid meeldivas erutuses värisema, nagu oleks seal katkenud mõni keel. Ja kõik hüüdsid "hurraa!" Ilja pidas aru ja kirjutas veel: "ja põhukogujatel seisid harkidega meie kallid šefid. Nad laulsid lõbusaid laule."
Kõik lõppeb peaaegu hästi - Moskvalane sõidab Moskvasse tagasi, noor külakangelane autojuht Goša võib-olla ei kaotagi oma pruuti ja inimesed kes armastavad oma kodukohta elavad seal ka siis kui õue astudes on sopp üle põlve ja mis siis et mujal on metroo ja gaasipliidiga korterid.  Seesamane süütu, helge raamat korjati aga lettidelt ja raamatukogudest ära, kui autor Münchenisse putkas ja Vabas Raadios tööle hakkas.


Hans Erich Nossak "Lülituslaud" - tõlkinud Ain Kaalep. See on ebatavaline raamat.Väga õhuke, kõigest 46 lehekülge paks filosoofiline apokalüpsis. See on pikk ja raske monoloogtekst inimeseksolemisest.
Tüüp nimega Schneider on välja mõelnud süsteemi kuidas kohaneda süsteemiga nii, et keegi ei saa aru, et sa pole süsteemis sees. Süsteemi nimi on lülituslaud. See on pagana keeruline.
Ja samas just see, kuidas me oma asju ajame.
Ma teen kõike nii nagu teised, ma teen seda paremini kui teised ja ma teen seda teadlikult.
"Aga sellepärast ei ole muidugi tarvis abielluda." lisas ta kähku juurde, nagu ärritaks teda, et ta selliseid kaalutlusi üldse on esitanud. "See kõik on lahendatav ilma abieluta. Ka mitte nõndanimetaud kodu pärast ja kõige selle tühja-tähja pärast nagu tolmupühkimine, keetmine, pesemine ja mis veel sinna juurde käib. Igas kõrtsis võid süüa rahulikumalt kui kodus. Mis on meiesugusel koduga peale hakata? Nimetame kord asja õige nimega: soe surnukirst isastele, muud midagi. Naiste imetlusväärne leiutis. Tõesti imetlusväärne! Minu lugupidamine! Teeksin suurima vea, kui ma oma lugupidamist ei väljendaks abiellumise näol. Sest ainult abielumees on teiste meeste kollektiiviga täiesti ühte sulanud. Jah, ma abiellun isegi võimalikult varsti, pööramaks õigel ajal endalt tähelepanu kõrvale. Tuleb ülistada matriarhaati, see on ainus ühiskonnavorm, mille abil saab isaseid ohjes pidada; sest koledamat asja kui isaste paanika ei või ette kujutada. Minu naisel ei saa olema põhjust minu üle kaevata; kõik oma teenistuse panen ta jalge ette. Ta saab mult ühe lapse või kaks, ükspuha. See tõstab ta väärtust, nii et tal mind üldse enam vaja pole..."

Irriteeris? Lugege siis ise.Võib-olla see ei ole kõige krestomaatilisem tsitaat aga kogu see värk on üksainus suur tsitaat ja mu daamid ja härrad, see on valikutest ja meeleheitest.


O.Henry "Kapsad ja kuningad" on üks toreduste toredus. Lõbus muinasmaa, väljamõeldud ja tegelik ühtaegu, Ladina-Ameerika vahva vabariik Antšuuria. Seal on võllaroogadel tore kodu, sinna lähevad konsuliks laisklema õnnetu armastuse käes vaevlevad ameerikamaa pojad, seal tehakse kahtlast bisnisit takjanuppudega, et kohalik rahvas kingi ostma hakkaks... Rikkust püütakse nii kingade, grammofonide, päevapiltide kui iga muu mõeldva ja mõeldamatu vahendiga. Karakterid on silmipimestavalt eredad, loodus taevalikult kaunis ja lopsakas, faabula kiire ja sündmusterohke, hulgaliste ootamatute puäntidega. Kõik kirja pandud meeldiva kerge humoorika satiirina, mis ei lõika, ei ole halastamatu vaid mõnus ja kosutav. Ma ei ole selle raamatu lehti murdnud, et mõtlemapanevaid või muidu tähelepanuväärseid kohti ära märkida - kõik on ühtviisi kütkestav. Loomulikult ei puudu riigipöörded, rahapakkidega põgenevad presidendid, kaunid ja saatuslikud naised, isegi nälgivad  kunstnikud on platsis, maalimas portreed riigipeast, et toppida taskusse hiiglaslik summa, kuid au saab alati ülemaks kui ahnus.
"Maha idioot" sobiks sinu puhul paremini, ütles Keogh tulivihaselt. "Sa rebid kümme tuhat dollarit puruks nagu vana kaltsu, sest sulle teeb hingevalu see, kas sa oma värvid, mille hind on viis dollarit, nii või naa lõuendile panid. Kui ma veel kord mõne plaani elluviimiseks partneri võtan, siis lasen tal enne notari juures vanduda, et ta pole kuulnudki sõna "ideaal".


Kariibi mere rannikul ei hoolita järjekindlusest. Elu on seal kord tormine, kord haudvaikne. Näib nagu riputaks Aeg vahetevahel oma vikati apelsinipuu oksale, et puhata ja suitsutundi pidada.


Ja kas pole see mitte mõnus? Sinu Aeg puhkab ka siis, kui sa lähed ja võtad riiulist raamatu ja uurid, mis maailma see sinu ees lahti lööb.


11 comments:

  1. "Neist, mida keegi kunagi ei loe"

    Fejest olen ma lugenud umbes 10x & "Kapsad ja kuningad" on ammugi kapsaks, paraku mitte kuningaks, loet.

    ReplyDelete
  2. Ahsoo, seda ka, et Maria Pek praadis kala ja tegi kohupiimaklimpe. See on 1 neist kirjanduslikest fraasidest, mis mul küllap elu lõpuni peas seisavad.

    ReplyDelete
  3. Ja Habetlter noorema kohta ütles politseinik et ta on anarhist. See on haigus, ravimatu, lisas ta veel.

    ReplyDelete
  4. Süsteemist väljas olemisest, nii et keegi aru ei saa - sellises raamatus nagu "Jutustada inimesi" oli üks mees, kes ise teadis, et ta on koopainimene, ja tundis iga päev vaikset rahuldust, et ta kõik teised nii puhtalt ära petab. Ta etendas tsiviliseeritud inimese rolli paremini, kui keegi teine, ja miski ei reetnud teda ja keegi teine ei saanud kunagi teada, et ta on koopainimene. Tema naisega toimus samal ajal vastupidine protsess.

    ReplyDelete
  5. aga "neist, mida keegi kunagi ei loe" - jah, "Kapsastest ja kuningatest" mõtlesin mina, et see on täiesti meinstriim kirjandus, mida kõik on lugenud.

    ReplyDelete
  6. Kindlasti mitte kõik. Ma ei tahaks küll põlvkondade joga rääkida aga näiteks mina lugesin seda raamatut nüüd esimest korda. LR-id on mul olnud terve elu. Loomulikult ei ole ma neid kõiki läbi lugenud ja ei saagi kunagi kõiki lugema. Osade raamatute vastu on eelarvamus - näiteks, ma arvan et kapsaid polnud ma sellepärast lugenud et see tsiteeris Alice'it imedemaal, - see on aga raamat mida ma pole kunagi hinnata osanud. Lr-revusid on seni olnud 3, ja raamatud, mida ma praegusajal loen, ongi suuremalt jaolt sotsmaade autorid - lätlased, tšehhid, ungarlased, bulgaarlased - ju ma otsisin varemalt ikka väljamaa kirjanikke.

    ReplyDelete
  7. "Kapsaste" üldist loetavust näitab ehk see, et sellest on pärast LR väljaannet veel kaks kordustrükki tehtud. Mulle sattus esimesena kätte teine kordustrükk, nii vanu LRe mul kodus polnudki.

    ReplyDelete
  8. Kordustrükkidst ei tea mina midagi. Eks ma pean siis hiljem kontrollima et jumalapärast ei oleks raamat, mida juhtumisi kõik lugenud on. Aga üldiselt pidasin silmas tendentsi, kus riiulid on eelmiste põlvkondade kirjavara täis, ikka see Varamu ja XX sajandi raamat ja Suuri Sõnameistreid. Kindlasti tasuks rääkida ka Consuelost, Daamide Õnnest, Vene Metsast ja muudest rahvusliku raudvara raamatutest, mis igas perekonnas olemas on.

    ReplyDelete
  9. Vabalt võib olla muidugi, et päris meinstriim ei loe üldse mitte midagi mitte kunagi. ma ei näe sinna oma elevandiluutornist, nii et ei tea.

    ReplyDelete
  10. Kindlasti tasuks. Tahaks üldse sellist mahlakat raudvara revüüd: sul on need riiulis olemas ja sa võid neid lugeda, suure tõenäosusega sa juba oled neid lugenud. Mispuhul revu on eriti mahlakas.

    Mahlakas meigas.

    Ja Daim. Daim ka. Tahaks kõige peale "daim" öelda ja vahetada päise täiesti ebairoonilise daimibatooni vastu välja...

    "Daamide õnne" kommentaari panen hoopis uutuuba eventsidesse.

    ReplyDelete