Wednesday, November 23, 2011

Räppiv revolutsioon

  
“I’m quite sure that people will look upon my attitude and sentiments and look for hypocrisy and hatred in my words. My revolution is born out of love for my people, not hatred for others.” (“Poverty Of Philosophy”)

Immortal Technique (Felipe Andres Coronel, sündinud 1978. aastal Peruus) on revolutsiooniline räppar ja aktivist, kes väsimatu teravusega, meisterlikult ja informeeritult materdab kõike seda, mis on regressiivne mitte ainult tänapäeva hip-hopis – mis on muutumas järjest vähem klassiteadlikumaks, järjest vähem ühendatuks oma juurtega USA getodes, järjest imalamaks -, ei, tema verbaalne sihik on peamiselt ja esmajoones suunatud kogu globaalse kapitalistliku süsteemi ja selle erinevate avaldumisvormide pihta.

Lühike elulugu


"I started out like Australians, criminal minded..."

Immortal Technique’i (edaspidi ka IT või Tech) kirju elukäik on olnud määrava tähtsusega tema pöördumisel revolutsioonilise sotsialismi teele. Ta perekond põgenes 1980. aastal Peruus puhkenud kodusõja eest New Yorki, täpsemalt Harlemisse. See “vabasse maailma” pagemine ei osutunud loomulikult unistuste täitumiseks immigrantide perele. Siselinna vaesus ja vägivald, töötus, institutsionaliseeritud rassism, gängid, kräkiepideemia, kõik need USA-sisese “kolmanda maailma” probleemid mõjutasid ka noort Felipet, mis kulmineerus talle määratud aastase vanglakaristusega. Sellest hetkest – lugedes vanglas õõnestavat, marksistlikku kirjandust, mõeldes sügavalt oma olukorra üle maailmas laiemalt - algas Immortal Technique’i transformatsioon, valgustumine, tema muutumine tõeliseks revolutsionääriks, tervikliku maailmavaatega inimeseks. Lisaks kõigele oskas IT oma maailmavaadet esitada lüüriliselt ja nõelavalt räpi kujul.

Pärast vanglast vabanemist – leidmata “korralikku” tööd – võttis Immortal Technique osa mitmetest niinimetatud rap battle’itest, võites neid ridamisi oma hingestatud esinemisega. Rap battle on hip-hop kultuuri üks kesksemaid ja värvikamaid osasid, kus kaks võistlejat üksteist mänguliselt kuid halastamatult solvavad, jäädes sealjuures üldiselt tsiviliseerituks (ainus lubatud relv on sõna). Battle on fenomen, mis nõuab veenvust ja välkkiiret improviseerimis- ning reageerimisvõimet vastase argumentide suhtes, et võita publiku kohest  heakskiitu. IT-l olid kõik need omadused ja seega sai ta respekti ja usalduse osaliseks (seda hip-hopi aspekti on dramaaltiliselt ja eredalt kirjeldatud ka populaarses filmis “8 Mile”). Erinevalt mõnest teisest osavast räppijast ei jätkunud Techi karjäär muusikakorporatsioonide kaitsva, ent tsenseeriva tiiva all: kõik oma neli albumit on ta avaldanud raskelt teenitud raha eest, säilitades loomingulise iseseisvuse, väärikuse ja radikalismi. IT jätkuv populaarsus on saavutatud “rohujuuretasandi” propageerimisviisidega, sotsiaalmeedia vahendeid kasutades, kuulujuttude põhjal, aga peamiselt – tänu tema usutavusele pühendunud ja professionaalse süsteemivastase räpparina.

Looming

Immortal Technique’i looming on paljulugenud inimese oma, kirglik; veidi apokalüptiline, kuid fundamentaalselt siiski marksistlik. (IT räägib oma marksistlikust kreedost põhjalikumalt loos “Poverty of Philosophy”, mis on tegelikult riimideta kõne, mille taustaks on biit.) Oma päritolu tõttu on tema peamises fookuses paratamatult Ladina-Ameerika probleemid, ehkki tema pilk on selge kogu maailma ulatuses. Immortali riimides sisaldub kohati Tupac Shakuri stiilis paranoilisust, kuid mitte Tupaci gängsteriesteetikat (ehkki süüdistada teda liigses paranoias on vale, arvestades pöördeid Ladina-Ameerika ajaloos 1492. aastast kuni viimase ajani, genotsiididest kodusõdadeni, CIA-st neoliberalismini). Hiiglasuure jõuga, teemantteravate metafooridega piitsutab IT valitsevaid klasse ning paljastab suure kujukusega kõigi nende institutsioonide ja ideoloogiliste kontseptsioonide seesmist valet, mille abil püsib tänapäeva ühiskond: imperialism, militarism, sõda terrorismi ja narkootikumide vastu, rahvusvaheline finantsrežiim, kapitalism. Kartmatult materdab ta igasuguseid oportuniste, konformiste ja argpükse, kodanluse toapoisse, kes lömitavad ülemuste ees (sealhulgas kaasräppareid, kes on faustlikult müünud oma hinge kapitalile). Sama kindlameelselt, kuid sügava armastusega seisab ta kogu maailma tööliste, vaese talurahva ja teiste ekspluateeritavate klasside huvide eest.

Immortal Technique’i temaatiline ampluaa on rikas.Väike näidisleksikon: kolonialism, palestiinlaste vabadusvõitlus, orjuse osa Ameerika ajaloos, kodanlik-eeslinliku eluviisi silmakirjalikkus ja mõttetus, Miami anti-Castro tegelaste vastikus, Zapatistad, Thomas Jeffersoni mustanahalised lapsed, Malcolm X, Che Guevara, geriljasõda, asteekide, kristluse ja islami ajalugu, mustanahaliste ja latiinode ebaproportsionaalselt suur vangla- ja sõjaväepopulatsioon USAs, gängimentaliteedi tühisus, põlisameeriklastele jagatud nakatatud tekid, Nat Turner, keskkonnaprobleemid, CIA kokaiin, korruptsioon igal tasemel, Guantanamo, MK-ULTRA, peavoolumeedia mitteusutavus, Homeland Security, sõnavabaduse suhtelisus USAs ja sajad teised teemad, mis tikitakse meisterlikult lugude kangasse.

Kolm näitlikku lugu

1. Lugu “Peruvian Cocaine” on sisuliselt viieminutiline variant Steven Soderberghi filmist “Traffic”, lahates rahvusvahelist narkoäri, selle võitjaid ja kaotajaid. Kuid isegi viie minutiga suudab IT analüüsida vastavaid protsesse laiemalt kui Soderbergh, käies läbi kogu tee: alates kokapõõsa kasvatajatest, nende brutaalseist ülevaatajaist, korrumpeerunud valitsustest, minnes erinevat mastaapi diilerite kaudu kuni vangivalvurini välja, näidates selgelt, mis osa on igal ahela lülil. Isegi telesari “The Wire” polnud oma diapasoonis nii ambitsioonikas.

2. “Rich Mans World (1%)”: siin kujutab ta satiiriliselt hüperrikkurite karistamatut ülbust, suurkodanluse absoluutset silmakirjalikkust, kasuahnust ja täielikku ükskõiksust tööliste suhtes. Selles loos kujutab Immortal Technique neid plutokraate õigustatult kui “tõelisi” gängstereid (“real gangsta”), kelle kõrval juveele, kalleid autosid ja muid luksusesemeid silmatorkavalt eksponeerivad tavakurjategijad on vaid väikesed kalad.

3. “The Cause Of Death”: siinkirjutaja silmis kõige efektiivsem Ameerika “välispoliitika” (loe: imperialismi) vastane räpplugu. Bushi poliitika oli nii jultunult, nii tüüpiliselt imperialistlik ja kohmakas, et ka paljud peavooluräpparid kritiseerisid seda. Kuid nende oponeerimine jäi süsteemituks poseerimiseks, kapitalistide antud piirides lubatud kaeblemiseks “ekstsesside” üle. (Kanye Westi “George Bush doesn’t care about black people”, Jay-Z Katrina orkaani teemaline nutulaul “Minority Report”; Nasi “Sly Fox” et al. Bushi ametiaja lõppedes hüppas enamus neist meinstriim-räppareist entusiastlikult Obama “uue ajastu” vagunile.) Kuna anti-Bush sentimenti propageeriti ka USA valitsevate klasside ettevaatlikuma osa poolt, siis tekkis meedias avang, mis lubas rohkem sisulist kriitikat. Kuid kõik see kahvatub Immortal Technique’i tulise invektiivi kõrval, mis avaldub loos “Cause Of Death”. Ehkki kergelt mõjutatud vandenõuteooriatest, on üldiseks muljeks võimas, ülisõjakas hoop Dick Cheney (“fucking leech”), Bushi (“stupid puppet”), Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi ja imperialismi pihta tervikuna.

Vastuolud

Immortal Technique’i võib kritiseerida tema kohatise “kontrrevolutsioonilise” sõnakasutuse pärast: motherfucker, bitch, nigga jne, mida võib tõlgendada kui seksismi, misogünismi ja rassismi; kuid võib ka väita, et need sõnad on hip-hop kultuuri poolt omastatud ja teatud mõttes neutraliseeritud. Igal juhul saab võimsalt ja salvavalt räppida ka ilma nende sõnadeta. Seksismi – nagu ka homofoobia ja ksenofoobia – keel aitab valitsevatel klassidel nõrgendada rõhutute  solidaarsust, tekitades tööliste seas kunstlikke lõhesid. Seda ei saa heaks kiita. IT kaitseks võib öelda, et ta on  mitmes loos ja intervjuus rõhutanud oma laias laastus feministlikke ning rassismi- ja homofoobia-vastaseid seisukohti; lisaks on ta lubanud, et aja jooksul – koos omaenda teadlikkuse kasvuga sellest, mida revolutsioonilisus tähendab, seoses suurema keskendumisega poliitilisele – kaovad tema lugudest need segavad faktorid. Immortal Technique on inimene vigadega, vägivaldse minevikuga, kuid seni on ta näidanud üles hämmastavat õppimisvõimet nagu iga tõeline revolutsionäär, ja kindlasti see tendents jätkub. Selle tõestuseks on tema ilmne poliitiline ja professionaalne areng oma loomingulisel teel, evolutsioon sotsiaalse tundlikkuse suunas, areng, mis on säilitanud IT vankumatu radikaalsuse ja vältinud ta langemist oportunismi küüsi. Tsiteerin Leninit: “Me ei karda oma vigu. Sellest, et algas revolutsioon, ei muutunud inimesed pühakuteks. Teostada veatult revolutsiooni ei suuda need töötavad klassid, keda sajandite jooksul rõhuti, maha suruti, vägivaldselt viletsuse, harimatuse ja metsistumise pihtide vahel pigistati.” (“Kiri Ameerika töölistele”).

Kokkuvõte

Immortal Technique on osa hip-hopi sotsiaalsest voolust, kuhu kuuluvad ka Public Enemy, Grandmaster Flash, Dead Prez. Mos Def, The Roots, Lowkey jt. Kuid keegi neist ei ole oma väljendustes nii tundeküllane, oma kriitikas, riimides ja metafoorides nii vahe, nii mahlakas, nii otsene kui tema. Immortal Technique’i inspireerivad sõnad peaksid kuuluma iga progressiivse inimese mp3-mängijasse: olgu see kuulaja demokraatlik aktivist, kes võitleb valitsuse autokraatia vastu; olgu ta organiseerija, kes riskib oma eluga, et ühendada töölisi ühtseks löögirusikaks; olgu ta geriljavõitleja, kes (hoolimata reaktsiooniliste jõudude ülekaalust) jätkab kuni viimse kuulini – sest see gerilja mõistab, et andes oma elu revolutsioonile, muutudes märtriks, ei ole kõik kadunud. Nii nagu seesama gerilja, nii nagu miljonid võitlejad enne teda, külvab Immortal Technique seemneid, mis tärkavad ootamatult eri kohtades ja aegadel, ja mis lõpuks viivad ülemaailmsele revolutsioonile, kapitalismi kukutamisele proletariaadi poolt.

¡Viva la Revolución!

17 comments:

  1. Teretulemast pardale! Teen kohe ka ettepaneku asutada kahepeale ZA/UMi "The Wire" community. Selle sarja diapasoon eriti ambitsioonitu ei olnud.

    ReplyDelete
  2. Tänan! Tänan heade fotode eest. Jah, The Wire on hea, lausa sõltuvust tekitav, aga ta jäi USA piiridesse.

    ReplyDelete
  3. Olgu see oportunistlik etablant, kellel õnneks on säilinud teatav enesekriitika & õige pisut südametunnistust (siinkohal pean loomulikult silmas ennast:))

    ReplyDelete
  4. On proletaarne südametunnistus ja on kodanlik südametunnistus.

    ReplyDelete
  5. Kodanlik südametunnistus: liberaali "konsensuspõhine" südametunnistus. Toome töölised ja ülemused ühe laua taha kokku. Väldime "mõlema poole äärmusi". See teguviis võib tuua töölistele kasu ainult piiratud moel, piiratud ajaloolistes tingimustes (Skandinaaviamaad jne), jättes kapitalismi ülemaailmse juggernaudi fookuse alt välja. Konsensus kapitalistidega ei suuda muuta kapitalismi seadusi (kiskja olemust) mis sõna otseses mõttes hävitavad maailma (kliimasoojenemine). Isegi "inimnäoline" kapitalism on mõeldav ainult käputäies maades ning võimetu peatama maailma liikumist sügaviku äärele. Proletariaadi ülemaailmne revolutsioon on ainus võimalus päästa maailm kapitalismile omasest pidevast akumulatsioonist ja laienemisest kasumijahil. Selle suletud ringi purustamine on ainus tee, vältimaks langemist üleüldisesse barbarismi.

    ReplyDelete
  6. A DEFENCE BUDGET OF WORLD CONQUEST PROPORTIONS

    See on lihtsalt üks kena ports sõnu reas. Ilus on vaadata. Armas ja naljakas.

    IT-st. Mul on jube raske kannatada seda tema paranaoiat. Ja tema kuulajate oma, kes topivad torne ja silma püramiidi tipus isegi nende lugude slide-show sisse, millel õnneks pole fantastiliseks mütologiseeritud rahvusvahelise kapitaliga midagi pistmist. Kusjuures hämmastav on, et ta tegelikult on tervemõistuslik ja lugenud tüüp, oskab vahet teha küll - õigustatud süüdistustel ja fantastilisel liiealdusel. Näiteks "The 4th Branch" uisutab hästi selle paranoia ja mõnusa viha piiril, lahkab koraani ja Lähis-Idat, MKULTRAT ega kõla kordagi retardina. "Cause of Death" mitte nii väga.

    See on selline ebasümpaatne joon, mille mees võiks oma lugudest välja juurida, et mina ei peaks seda tema eest tegema. St mitte kuulama neid piinlikke junne.

    Sest tüübi kõvad lood on ikka eriti kõvad. Ma imestan, et sa The 3rd Worldi ei pannud. Green Lanterni veits mahlakam (ka veits maitsetum muidugi, kuid hei, mulle meeldib maitsetu) biit selle laviini all, mida Teck esile toob. Minu meelest on see tema senini musikaalselt õnnestunuim lugu ja ka tekst, kui mitte parim, siis vähemalt tihedaim. Mitmest eri freestyle'ist kokku pandud, ajaga vihikunurkadel marineerinud, arenenud... Ma mäletan jaburat momenti, kus mul tuli väike klimp kurku selle peale, kui IT ütleb seal: "katoliku kirik on mingi rassistlik sitt" ja "türaimejad teevad ketse veerand doltsi eest päevas"

    : D

    "Peruvian Cocaine" on muidugi narratiivilt meisterlik. Eriti esimesed kolm tegelast on väga hästi sõnastatud, lõpu poole läheb läbumaks, aga eks ka The Wire'i kolmas hooaeg alga kehvalt. Ja lõpetuseks, mulle meeldib ka õnnestunult helge "leaving the past" ja totaalne tujurikkuja "dance with the devil". See rikub tuju täiesti lõplikult ära.

    ReplyDelete
  7. Also, üks hirmus ilus rida, mis mulle alati talt meeldinud on:

    "But when I'm gone they'll sing a song about Immortal Technique
    Who beheaded the President, and the princes and sheiks"

    ReplyDelete
  8. "Cause Of Death" valisin subjektiivsetel, mitte tingimata marksistlikel, tõele pretendeerivatel kaalutlustel - see tundus võimas, lühidalt öeldes. Seal on isegi veidi religioossed toonid.

    Järele mõeldes oleks tõesti võinud rohkem lugusid esile tuua. Registreerisin Su kriitika.

    ReplyDelete
  9. Selle loo kirjutamise ajal olin ma tutvumas tema vastilmunud albumiga "The Martyr". Sealt on eriti märkimisväärsed - peale Rich mans Worldi - 'Toast to The Dead' ja nimilugu 'Martyr'.

    ReplyDelete
  10. 'Rich man's world'il on päris mõnusad riimiskeemid.

    ReplyDelete
  11. Ohohh! Midagi B-poolte kompilatsiooni laadset siis? Hea üllatus nendele, kelle jaoks kuus aastat tulev "The Middle Passage" saaks natuke kiiremini tulla. Sest noh, ma ei tea, triangular trade-is tulid orjad kahe nädalaga üle Atlandi, album tuleb kuus aastat, no ma ei tea...

    ReplyDelete
  12. Mida see "Martyr" eriti saamatute sündiviiulitega sämplib? Hästi ilus on!

    ReplyDelete
  13. Fuck! "Martyr" on elu hea. Also, vabandust spämmi eest.

    ReplyDelete
  14. Raske öelda, kuid "Rich Man's World" sämplib täiesti avalikult ABBAt. Arvestades, et see album peaks olema enam-vähem 'ametlik', tekib küsimusi autoritasude kohta jne. Veel: loos "Peruvian cocaine" on sämplitud filmi 'Scarface' meloodiat lõigust, kus Tony läheb Kolumbiasse.

    ReplyDelete
  15. Okei, okei, ma tulen siis ka kuradi pildimaailma üle.

    ReplyDelete
  16. "Death marchi" kolme näitliku loo seast välja jätmisele pole küll mingit õigustust ja Dance with the Devil on kõige võimsama, omanäolisema ja tõepoolest ka tujurikuvama minekuga lugusid ever.

    ReplyDelete
  17. Eino jah, see lugu sämplib kaheksa takti Biitlite "Eleanor Rigbyt" ja meist keegi ei saanud aru?

    Tase.

    ReplyDelete