Tuesday, December 6, 2011

AMONTILLADO


On ainus võimalus, et AMONTILLADO nähtavaks saaks. Minupoolsed vabandused, et sellega niii kaua läks, kuid nüüd on ta Teie ees ja Teie päralt. Kunst kuulugu rahvale.

Ajal on omad vabandused. Ootasime festivalide-menu, mis paraku jäi tulemata. No ei tule välja see endahaipimine. Meisterlik näitleja-ansambel ja profesionaalne kaamerameeskond seadsid omad (l)ootused. Lisaks universaalne unustuse ja ajahamba halastamatu iseloomu temaatika.. ja õuduslugude vanameister Edgar Allan Poe, kelle üks tuntumaid novelle stsenaariumi aluseks sai.

Kas võis olla saatuslik meie kangelaste, Asso ja Koidu piirkondlik kuulsus, mis välisriikides erilist elevust ei pakkunud??

Seda enam, kallis kodupublik, armas eestlane, ainult Sulle - The Untold Story of Asso Kommer and Koit Pikaro.
HOIATUS! Tegu on autorite fantaasiaga teemal, mis siis kui ..? Reaalsusel ei ole siin midagi pista.

Film võeti üles pea 2 aastat tagasi, nelja õhtuga. Tol ajal oli Kukumäel oma comeback tegemata, ei olnud veel jotafilmi, milles ta ellu jääb ega surnuaiavahi hauakaevurirolli. Elulooraamat oli veel trükikojas ja Kuku sombuste sügistuulte hall kardinal.
Oli kus ta oli, aga teda kätte saada ei õnnestunud. Asso oli muidugi AINULT temale jõukohane roll. Koidu rolli ootas Robert Gutman, mu naabrimees Väike-Ameerika tänavas, unustustehõlma vajunud vanameister. Filmist pidigi saama titaanide kokkupõrke viimne vaatemäng.

Jõulude lähenedes aga otsustas Gutman selle maailmaga hüvasti jätta ja nagu selle kaotuse tasakaaluks, tõmmati mulle järgmine hetk kõne - Kuku ise teisel pool toru ja pärima, et mis filmi ja mis rolli ma õieti pakun. Sealt kõik edasi juhatas saatus kätte.
Kadriorus asuv Koidula 23 maja on nüüdseks oma lagunevat ilu kaotamas. Aknaklaaside asemel on esimesel korrusel papid ja lauad.

See on minu kolmas koolifilm ja esimene, millel ka korralik kaamera- ja valgusmeeskond taga oli. Ka esimene mitte-minukirjutatud algstsenaariumiga film. Koolipoolne ülesanne oli ekraniseerida üks lühijutt. "Vaat Amontilladot" virtuoosne adaptsioon tänapäeva Eestisse valmis ühe ööga Robert Kurvitza sule läbi.

Ja väike faktike, mis sobib lõpetuseks filmi legendile lisada: PÖFFi Sleepwalkersi programmist jäi ta välja ettekäändel/hirmuga äratada liigset poliitilist tähelepanu ja Koidu pahameelt. Minu näppe aga pole veel keegi sahtlisse peksnud.

Väike foto-dokumentatsioon võtetest asub siin: http://amontillaaado.blogspot.com/2009/11/blog-post.html

Jah, igas tehtud töös näeb looja vigu. Pole sellest pääsu ka siin. Kuigi Poe on juba loomu poolest sünge, leian ma, et kunstiteose eesmärk peaks alati olema oma publikule positiivse laengu andmine. Andmine. Igas mõttes. Mitte võtmine. Püüdsin seda oma järgnevates töödes silmas pidada. Püüan endiselt. Sest see on vankumatu.

Nüüdseks paberitega magister ja BFMi lõpetanud, vaatan helge kuid ettevaatliku pilguga kevadesse, mil esilinastub minu diplomifilm.

Lisaküsimus kommenteerijale: Mis on eesti filmi ainulaadsus?

3 comments:

  1. Assole läkitati isikik DVD.
    Nii ju Peab meeldima.

    ReplyDelete
  2. No eks sai parajasti obskuurse värgiga peale lennatud ka tegelt. Ma siiamaani imestan, kuidas Kristol nii giant cojones on.

    Eesti filmi eripära seisneb selles, et neid on vähe ja vaataja pole nendega harjunud. Tekib kummastav tunne, nagu näitleja seisaks natuke lähemal kui tavaliselt, tekstiread jõuavad ka kuidagi sügavamale kõrva, kumisevad seal veidralt. See pole ainult helitehniline küsimus, muuseas. Keeles on ka asi, ja harjumatuses. Veidi on kuulda ka mingit projektori või kaamera sirinat. Ülitundlikkus. Heas või halvas mõttes kaasneb Eesti kinoga niikuinii.

    Ma ei tea, mina küll sügavalt armastan Eesti kino, minu arust on mega nunnu värk. EFSA porno ja kildkondlik jagelemine kõik võtavad kõrvaltooli, kui need nunnud mehikesed seal näitlema hakkavad ja kaamera suriseb. Peab ikka mingi eriti värdjas sell olema, et Eesti kinoga vigiseda. Või siis - Eestis kino tegema.

    PS Soovitus ülejäänud eluks, kallid zaumnikud - käige poisi/tüdrukuga kinos Eesti filme vaatamas. Ülimõnu. Saab küüniliselt irvitada ja siiralt üllatuda, vahel harva isegi vaimustuda. Ja hiljem analüüsida, hästi palju analüüsida. Minu arust see on omas mõttes mõnus, et kõik alati analüüsivad puruks selle Eesti filmi, mida nad vaatasid.

    ReplyDelete