Monday, December 12, 2011

Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)


Juunis avaldati mu esimene romaan "Ma olen elus olemise tunne". Palusin sel puhul kuuel kirjanikul kirjutada ning Tallinnas ja Tartus toimunud raamatuesitlustel ette kanda mõtisklusi teemal "Mida tähendab olla elus". Viis olid nõus. Need juunised mõlgutused lähevad nüüd ZA/UMis ükshaaval eetrisse.

Tulemas:
Edvin Aedma
Triin Tasuja
Eia Uus
Robert Randma
ning yours truly.

Alustab Birk Rohelend


Birk Rohelend

Elus olla tähendab hingata. Tõmmata kopsud tänavatahma, vihmamärja asfaldi lõhna, seenemetsa kõdurõskust, kaneelisaiakeste lõhna, päikese poolt puudutatud naha ainuomast hõngu täis. Nühkida oma nina vastu beebi küpsiselõhnalist kukalt, toppida oma põsk lähedase inimese unesooja kaelalohku, kirtsutada nina, kui värskelt avatud siidri jahedad piisad sõõrmeid kõditavad. Hingata sisse jahedust, usaldust, mõistvust ja Roberti saledate sõrmede rullitud kirsitubakasigarettide maailma parimat suitsu, mis joonistab vabaduse taustale lillekesi ja südameid.

Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara, et aeg kätte ära ei sureks. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni need on nii kõrgel, et keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kõige mugavamaid, ilusamaid ja odavamaid kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei oleks kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ega lahtised osad, mida beebi võiks kätte saada. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks.

Elus olla tähendab liigutada. Joosta tolmuses jõusaalis mööda kummi ja määrdeõli järele lõhnavat jooksulinti, samal ajal vaadata lameekraanil terendavat hiina märulifilmi. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Tõsta lapsi vanni ja vannist välja, söötmistooli ja turvatooli ja toidupoe käru beebitooli. Kontrollida, et keegi haiget ei saaks. Kontrolida, et miski kusagilt ei pigistaks. Kontrollida, et kõik riided on puhtad ja õigesti nööbitud ja et Barbie-nuku kingad ei vedele põrandal, kust beebi need kätte saaks. Vuhiseda, suisa lõputult tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-tea-kust kogu aeg juurde tekkivaid piimakruuse, püreetasse, lusikaid, lapikesi ja pisikesi nunnusid okse- ja muidulögalärtse likvideerides.

Elus olla tähendab luua. Elada oma peas tuhandeid elusid ja lahendada tuhandeid probleeme, armastada, vihata ja tappa häid, halbu ja keskpäraseid inimesi. Ise valmistada uut reaalsust. Iga päev avastada iseend. Otsida, leida ja lepitada end leituga, tõstatada, avastada ja lahendada kõike, mida maailm sisaldab. Innustuda oma ideedest, üksinda tühjas ruumis hüsteeriliselt naerda ja väriseda õhtul teki all, kui pimeduse asukad vaimusilmas su jalgade juurde roomavad. Tunda, et oled vaid värav – oled toru, mida kasutavad sünniks kõige hullumeelsemad ideed, mida sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad, on päriselt olemas. Teada, et vahe sinu ja hullumeelse vahel on vaid definitsiooni küsimus. Ja tohutult nautida seda teadmist.

Elus olla tähendab unistada. Joosta mõttes mööda kastemärga muru, mis laiub üle lõpmatute šotimaa väljade. Vaadata kujutluse hämarais saalides üksiku eksinud kummitusega tõtt, kohendada oma paksu keret isikliku raamatutoa pruunis nahkses tugitoolis ja klimberdada nagu John Lennon oma valgel tiibklaveril oma isikliku Yoko Ono seltsis. Sõita oma peas Harley Davidsoniga mööda lõppematult pikka suvist maanteed, roosad juuksed kuklas lehvimas ja kannikale tätoveeritud „Issand“ või midagi muud sedavõrd napakat, et selle paljastamist õigustab ainult surm. Sõita üks kord sellelt neetud kaljult alla või võtta see kuradi üledoos, taskus vaid tühine paberilipik: „Please bury me next to my baby in my leather jacket, jeans and motorcycle boots.

Elus olla tähendab karta ja läbi kukkuda ja pettuda ja uuesti üritada ja ennast teiste järgi painutada ja haiget saada ja kõigest hoolimata ikka ja alati püsti tõusta ja edasi minna, tugevama ja targemana.

Elus olla tähendab armastada. Nii palju, kui võimalik. Märgata, vaimustuda ja loota vastuarmastusele, iseäranis siis, kui see on täiesti mõttetu. Tunnistada, jäädvustada ja avaldada oma armastust, iseäranis seal, kus see on täiesti kohatu. Armastada mehi, sest nad on uhked ja paindumatud ja nende jaoks kõlbavad ainult ideaalid. Armastada naisi, sest nad on hoolivad ja keerulised ja nende jaoks kõlbavad ainult nende ettekujutused. Armastada hulluksajavaid väikesi lapsi, kes panevad su kannatuse proovile. Armastada kibestunud ja kitsarinnalisi vanureid, kes panevad su inimesearmastuse proovile. Hoolida, aru saada ja andeks anda kõigile ja kõige eest. Armastada, armastada, armastada, kuni su südamest on järel vaid üks goddamn must auk keset kulunud ja kulutatud rindkeret, ja sa tunned, et sa ei suuda enam mitte midagi tunda, mitte midagi uskuda, mitte midagi loota. Siis sa tead, et sa ei ole enam elus. Siis saabub rahu, õndsus ja igavik.

17 comments:

  1. See on nagu Ashilevi raamat vol 2.

    ReplyDelete
  2. See on naiivne elujaatuse lalin. Tumblri ennustusküpsistega pildiblogi või PostSecreti enesepaljastus. Võrdle ka tujutõstva festivalifilmi extended outroga, tead küll, peale mängib veniv indie music of the now, päike pimestab, lens flare sirab, tüdruku juuksed suvetuules. Maitsetu esimese ringi plucking on your heart strings tearjerker. 15 aastane VHK boheemlasetüdruk lahkub kinost silmad pisarais, südames kultuurisündmuse külastusest uhke tunne, soovitab kõikidele oma sõpradele, gonna change your life, Carpe Diem, tänavatahm ja vihmamärja asfalti lõhn.

    ReplyDelete
  3. Alustada võiks sellest et NII SUURT portreefotot pole veel kellestki siin blogis olnud. Ja mu meelest on armastus ületähtsustatud tunne. Vähemalt see armastus, millest räägib see jutt. Tasa sõuad, kaugele jõuad, ütleb eesti rahva vanasõna. Vähem armastust, vähem kannatust, vähem vaja andeks anda ja andeks saada. Andestamine on üldse üks põlastusväärne termin. See on nagu alandav kingitus.

    ReplyDelete
  4. Pisut teemast kõrvale - kui keegi tuleks minu juurde ja paluks mul kirjutada blogipostitus teemal "Mida tähendab olla elus", saadaks ma ta tõenäoliselt persse ja küsiks, kas talle laiemat teemat ei tulnud pähe. Just selline teema, mille kohta seltsimehed filosoofid kirjutavad kaks köidet sissejuhatust, kümme köidet arendavad teemat ja kahe köitega võtavad asja kokku ja sina pead sellest blogipostituse kirjutama.
    Samas, võib-olla on mu wisdom-skoor lihtsalt sellise asja jaoks liiga madal, need, kellel on wisdom üle 18e saavad ehk hakkama.

    ReplyDelete
  5. thanks, sm Rostov, juba mõtlesin et wtf. samas kui selline tekst (BR) on otse südamest tulnud..kuidas siis ette heita et inimene just sedasi elusolemist mõistab kirjeldada

    ReplyDelete
  6. "Mida tähendab olla elus" ei ole tegelikult kõige võimatum kirjanditeema, kuigi pealkiri ei hiilga erilise iluga. "Elus olemise tunne" või "elamise tunne" oleksid paremad, näiteks. Või "Mida tähendab elada", näiteks.
    Samuti ei ole otse vale kirjutada sellel, või mõnel muul teemal impressionistlike killukestena. Näiteks see kuradi Brechti luuletus onju - see meeldib mulle parasjagu nii hästi, et ma toon ta siin uuesti ära - teeb just nimelt seda. Emotsioon tekib, sümpaatne on, saad aru, mis värk on, põhimõtteliselt räägib samast asjast. Mitte et lõviosa kõigest ei räägiks sellestsamast asjast.

    ***

    Esimene pilk aknast välja hommikul
    taasleitud vana raamat
    vaimustus nägudel
    lumi, aastaaegade vaheldus
    ajaleht
    koer
    dialektika
    dušši võtta, ujuda
    vana muusika
    mugavad kingad
    mõistmine
    uus muusika
    kirjutada, aeda harida
    reisida, laulda
    sõbralik olla.

    Samuti ei ole paljudes konkreetsetes pildikestes midagi, millele otse vastu saaks rääkida. Aga esituse idee ei ole mu-meelest mitte öelda midagi uut, vaid jätta mingit muljet, tekitada mingi kaemus. Ja see jätab munase mulje. Somewhat talutavaks manipuleeritud argipäeva ja klišeeliku pettekujutelmamaailma vaheline kontrast on nõrk ja kooskõla etteaimatav, viited tohutule armastusele kõigi ja kõige vastu, mis söövitab südamesse augu nagu akuhape, jääb lihtsalt ebausutavaks poseerimiseks, nagu ka viited vihkamisele ja tapmisele. Ei kanna see sõnastus meid kohtadesse, kuhu autor minna tahab.

    Nüüd, kallis lugeja, for added bonuses, mine ja vaata autori pilti ja kujuta teda seda kusagil avalikult ette lugemas.
    Also, kiidan sarja heaks. Meedlib, et järgmiseks ülesastujaks on Kapsa-Edvin. Peaaegu tekib tunne, nagu tahaks ise midagi kirjutada. Gut, gut.

    ReplyDelete
  7. Also: küsimus suurele ringile - kuidas rääkida väikelastest nii, et vastik ei ole?

    ReplyDelete
  8. Põrgupõhja Jürka lasi oma lapsed ära ristida, et nad taeva saaks. See on kaunis kõnekas lastearmastuse akt.

    ReplyDelete
  9. riskides kerge naeruväärsusega, julgen pöörata tähelepanu ka tõigale, et rohelennu portree kujutab endast halba fotograafiat.

    ReplyDelete
  10. Mul on tunne, et see jutt lendaks kangesti põhikooli kirjandusõpetajale. Te teate küll neid kirjandusõpetajaid. See ei ole mingi hea märk.

    ReplyDelete
  11. elus olla tähendab jointi suitsetada ja getoräppi kuulata ÕUJEE kujutage parem ette, et Robert ja Martin kirjutasid selle jutu üksteisele lõik-lõigu haaval ja nüüd nad loevad seda sulle su voodis ette

    ReplyDelete
  12. mulle meeldib „Please bury me next to my baby in my leather jacket, jeans and motorcycle boots.“ ja mulle meeldivad suured teemad, suured plaanid, kogu vapper suurejoonelisus, mille kohal kummitab alati ja vankumatult kuri ohtlik munasus. noh, pole hullu, (ütleb 16-aastane iseenda megaromaanist unistav tüdruk). mul on hea meel, et välismaailm koju kätte tuleb, cool projekt jimilt.

    samuti meeldivad mulle robert ja martin ning ma tahan neid mõlemaid enda voodiservale lebotama ja kordamööda seda teksti ette lugema. hiilgav idee!

    ReplyDelete
  13. ilus, ilus. elame, näeme.

    ReplyDelete
  14. Kirjutasin ka kunagi taolisel teemal. See algas nii:

    "Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.
    Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.
    "Miks te põhilist ei tunneta?" küsis Voštšev läbi akna."
    (Platonov 1988:9)

    "Samas ümbruses elab igaüks ometi eri maailmas. Sest vahenditult on tal tegemist ainult oma enda kujutluste, tundmuste ja tahteliigutustega; välisasjad mõjutavad teda ainult niivõrd, kuivõrd nad neid esile kutsuvad. Maailm, kus igaüks elab, sõltub kõigepealt tema maailmakäsitusest, seadub seega peade erinevuse järgi; vastavalt neile on ta kas vaene, lääge ning lame või rikas, huvitav ning tähendusküllane. Kui näit. mõni kadestab teist huvitavate sündmuste pärast, mis sellele elus juhtunud, peaks ta pigemini kadestama tõlgitsusande pärast, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mida nad omavad tema kirjelduses, sest sama sündmus, mis vaimurikkas peas võtab nii huvitava kuju, oleks lameda igapäevase olendi käsituses ainult maotu stseen igapäevasest maailmast."
    (Schopenhauer 1994:8)

    ...

    ReplyDelete
  15. kumb sa oled, platonov või schopenhauer?

    ReplyDelete