Wednesday, December 14, 2011

Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

 .
Edvin Aedma
Subjektiivne teadvus, osa võluvärvilisest objektiivsusest.

///

Elus olemine tähendab näiteks võimalust avada hommikul silmad, et silma väliskihi molekulide pihta saaksid põrkuda footonid, mis on läbinud miljardeid kilomeetreid totaalset absoluutset kohutavat tühjust, et jõuda viimaks nägijani ning tuua talle sõnum valgusest ja värvilisest maailmast.

Täiesti objektiivsed ning ausalt maailmas ringi kihutavad footonid põrkavad silmade pihta, ning nende impulss kandub ajusse, kus see muutub subjektiivseks. See muutub elamuseks, fenomeniks, kogemuseks, mis on tajutav ainult silmad avanud elavale olendile.

Sagedasti võib kohata maailma jagamist objektiivseks (tõeliseks) ja subjektiivseks (ebatäpseks, ebareaalseks jne). Subjektiivsus on aga osa objektiivsusest, ning sellega vahetus seoses.

Kui liigutan oma kätt, näiteks selleks, et teisele subjektiivsusele näidata võimet enda keha liigutada, siis on tegu olukorraga, kus subjektiivsed fenomenid (soovid, tunded, mõtted, eesmärgid – informatsioon) mõjutavad objektiivset reaalsust, näiteks sellist mateeriast koosnevat fenomeni nagu käsi.

Kui kellelgi oleks võimalik saada täielik ülevaade kõigest, mida reaalsus, eksistents sisaldab, siis oleks üheks selle lahutamatuks osaks meie kõigi mõtted ja teadvused siin ja praegu. Meie teadvus on sama reaalne osa eksistentsist nagu näiteks gravitatsioon. Miks? Sest nad mõlemad on olemas ja neil on põhjus.

Igaüks meist võib öelda sellise lause: maailm -kogu eksistents- on selline nähtus, et selles eksisteerib koos muuga selline fenomen nagu mina ise.

Ja iga “mina” väiksemgi tegu on nagu üks värviline riba universumi vaiba keerulises sündmuste mustris. See on nagu laine, mille me laiali saadame, ning mis enda ette jäävat mõjutab. Näiteks, kui me rõõmustame ühte inimest, siis on tõenäosus, et soodustame sellega seda, et tema rõõmustab järgmist inimest jne.

Me tunneme kogu aeg mingit tunnet, näiteks olemas olemise tunnet. Või emotsioone nagu rahu, õnn, sõbralikkus. Iga meie tegevus peegeldab ja paljundab neid tundeid. Seega, elamisega kiirgame me endast pidevalt välja tundelaineid, mis levivad inimeste, subjektiivuste kaupa (ning jõuavad isegi teiste olenditeni, alustades koduloomade ja lõpetades bakteritega, keda mõjutab meie tunnetest sõltuv immuunsüsteem). Nagu päiksed, mis kiirgavad igas suunas footoneid, kiirgame me igale subjektiivsusele, kellega me kohtume, seda tunnet, mida me tunneme. Me võime seda teha väga otseselt (“ma olen õnnelik!”) või kaudselt, näiteks kehakeele, hääletooni või oma tegudega. Või siis läbi selle, millele me oma tähelepanu suuname – näiteks kas millelegi süngele või heledale.

Siinse mõtteavalduse eesmärk on inspireerida meid mõtlema sellele, milliseid tundeid me oma eluga paljundame ja peegeldame ja kuidas selle kaudu maailma tervikut mõjutame.

Hea on endalt küsida, millised on need tunded/emotsioonid, mida me kogeme ja levitame.

Kui me tunneme oma emotsioone ja omame neist ülevaadet, siis saame hakata nende vahel valima. Siis tekib meil võime näha, millist mõju me enda ümbritsevale avaldame. Kas levitame stressi, uudishimu, õnnelikkust, ahnust või näiteks headust?

Suures plaanis - me saame valida tunnet, mida tahame, et objektiivne maailm tervikuna tunneks.

///
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

8 comments:

  1. Mulle meeldib see seeria, esimene osa meeldis rohkem aga see osa meeldib ka, kuna siin on viiteid kosmosele. Kosmosele on tänapäeaval liiga vähe viiteid, mis toob kaasa selle, et inimesed on selles tähtsas valdkonnas reegline lootusetult teadmatud.

    Nii juhtub näiteks see, et kui keegi otsustab kosmost oma essees mainida (see above), teeb ta kohe portsu olulisi vigu. Näiteks, absurdne on väita et footonid tulevad miljardite kilomeetite tagant, kui Päike, meile peamine footonite saatja, on meist ainult 150 miljonit kilomeetrit eemal.

    Üldse, ma soovitan kõigil, et segadusi vältida, kosmilisi distantse mõtelda läbi valguse kiiruse. See on 300'000 km/s ja on tähtis meelde jätta, kuna see on terve Universumi seaduste võti ja põhiseadus, the underlying rule of all.

    Võtmedistantsid läbi valguse kiiruse arvutatuna on:

    Kuu Maast = 1,2 sekundit
    Päike Maast = 8 minutit (oleks Sa, Edvin, seda teadud, poleks sa eksinud!)
    Neptuun Päikesest = 4 tundi (Neptuun on kõige välimine planeet Päikesesüsteemis)
    Proxima Centauri Päikesest = 4,2 aastat (Proxima Centauri on lähim täht Päikesele)
    Linnutee galaktika läbimõõt = 100 tuhat aastat (enamik öisest tähistaevast on Linnutee galaktikast)

    Palju lihtsam mõelda ja mäletada. Kui nüüd tahad saada kilomeetreid, korruta läbi sekundid x 0,3 miljonit ja voila!

    Tervisi,
    KK

    ReplyDelete
  2. Kuuenda klassi füüsikaga on sul hästi

    ReplyDelete
  3. thanx, oleksin pidanud tõepoolest kontrollima, kas tegu on miljonite või miljarditega- usun et nüüb jääb meelde. Samas loo mõtet see õnneks ei mõjuta :)

    ReplyDelete
  4. Nonii-nonii. Mõtlemapanev muidugi. :)
    Esmalt tundub eksitav, et footonid põrkuvad silma väliskihi molekulide pihta. Muidugi saab tõlgendada, et nad seda teevad: põrkuvad sealt edasi läbi pupilli, et jõuda võrkkestani, kus alles asuvad valgustundlikud rakud. Aga samahästi põrkuvad footonid läbi atmosfääri, läbi seal tiibu laiutava kajaka tiivasulgede ja ka läbi määrdunud aknaklaasi Tartu üürikorteris.
    Teine mõtlemapanev koht on subjektiivsuse ja objektiivsuse vahe. Kui sa ütled, et objektiivne on täpne ja subjektiivne on ebatäpne, siis ma väidaksin, et asja täpsus oleneb mõõteriistade täpsusest. Kui me mõõdame ära footoni täpse teekonna Päikesest inimsilma võrkkestale, siis on ta vabalt objektiivne. Samas me võime ka eeldada, et footon liigub kindlate reeglite järgi täpselt ning säärane mõõtmine on praktikas võimatu, kuid teoorias me võiksime seda teha. Nagu äsja Keith Devlin rääkis matemaatika tõestustest - täielik formaalne tõestus on teoreetiline mõiste, mida praktikas on võimatu koostada. Samas, miks me ei võiks eeldada, et inimesed käituvad samamoodi kindlate reeglite järgi täpselt. Lihtsalt reeglid on niivõrd keerulised, et me ei suuda neid hoomata. Footoni reeglid on füüsikaga konkreetselt seletatud, psühholoogia ja sotsioloogia pakuvad vähem konkreetseid seletusi.
    Aga kas me võime öelda, et inimkäitumine on ebatäpne? Ma pakun mõtte, et inimkäitumine on samamoodi täpne nagu kivi kukkumine kosest alla. See järgib reegleid ja me võime seda ka simuleerida füüsikamootoritega. Tõsi, kui inimene peaks millimeetrise täpsusega korduvalt mingit ülesannet sooritama, siis ühel hetkel ta eksiks. Aga kivi ei kuku ka iga kord samat moodi kosest alla. Iga kord on erinev taustsüsteem, inimene väsib ära (ATP-molekule on jäänud väheks), närviimpulsid ei jõua enam piisava täpsusega (millimeetrid) kehaosi liigutada, lõpuks eksitakse. Aga kose veevool suureneb, tulvaveed jõuavad kevadel jõkke ja kivi ei kuku enam kosest samamoodi alla. Võib-olla lendab kivi uhava veega üldse jõekaldale, mitte ei maandu enam kosest allpool edasi voolavasse jõkke. Võib-olla lendab kajakas natuke teise nurga all ja miljardeid kilomeetreid läbinud footon tundub väheke punakam.
    Seega selline definitsioon subje- ja objektiivsuse eristamiseks on kahtlemata huvitav. Kirjutad, et käe liigutamine on subjektiivne tegevus näitamaks enda subjektiivset tahet teistele subjektiivsetele olenditele. Samamoodi võiks kivi murenemine rannal olla kivi subjektiivne tegevus laguneda loodusjõudude mõjul liivaks.
    Tõsi, kivi ei saa enda tegevust väga palju kontrollida ja on rohkem mõjutatud välistest teguritest. Samas on inimese käe liigutamine ka tingitud paljudest eelnevatest põhjustest ja keskkonnast. Ja kui inimene võtab vastu otsuse kätt mitte liigutada, siis tuleneb seegi muu hulgas näiteks ajendist, et mina siin üritasin väita, et inimeste kontroll ja subjektiivsus on illusoorne.
    See, et mina siia kirjutan tuleb muu hulga sellest, et sina kirjutasid siia eelnevalt. See, et sina siia eelnevalt kirjutasid tuleb muu hulgas sellest, et kunagi murenes kivi rannas liivaks ning liigutades varbaid pehmel rannaliival lõid sul kunagi suvel paar neuronit mõned sünapsid. Võib-olla sa järgmine kord rannas olles tõstad mõne kivi teise kohta.
    Ütled, et meie teadvus on lahutamatu osa eksistentsist, sest, nagu gravitatsioongi, on ta olemas ning põhjusega. Kas on olemas midagi, mis on olemas põhjuseta? Või siis kust tuleb üldse millegi põhjus?

    ReplyDelete
  5. (eelmise jätk)
    Muidugi me võime mõelda, et kui gravitatsiooni poleks, siis ei koonduks atmosfäär Maa ümber, meil poleks taimi ja loomi ega ka inimest. Väga deistlik tunduks mõelda, et asjadel on põhjus, kui nad põhjustavad inimese olemas olemist. Lihtne vastus oleks muidugi see, et asjad lihtsalt on ja meie anname neile põhjused olemiseks. Siiski asjad eksisteerivad ka ilma selleta, et me neile põhjuseid omistaksime.
    Muidugi võimalik, et sa mõtled eksistentsi all midagi muud... Wikipedia ütleb sellise lause: Existence has been variously defined by sources. In common usage, it is the world we are aware of through our senses, and that persists independently without them. Others define it as every thing that is.
    See jätabki väga suure ruumi asjade jaoks, mis eksistentsi kuuluvad.

    Kirjutatu teine pool läheb rohkem psühholoogia valda, kuid tuleb tagasi mõttele, mida ma üleval kirjeldasin. Kas me ikka saame valida? Kas mitte meie valikud ei tulene meie taustsüsteemist, keskkonnast ja muudest, kohati tajumatutest, kuid sealjuures eksistentsi kuuluvatest teguritest?
    Kas võib olla, et meie valikute tegemine, kasvõi valimine, milliseid tundeid me maailmasse paiskame, on kõigest illusoorne nähtus? Kas võib olla, et tegelikult kõik, mis tulevikus juhtub, on juba olnud ning meie arusaam ajast on samuti illusoorne? Ehk me elame tagurpidi läbi kõnnakut rajal, mida me juba ammu kõndisime - näeme ainult ette, kuid ajas taha; ajas ette oleme seljaga, kuid raja oleme juba kunagi õigetpidi läbi käinud?

    PS! Kuna jällegi oleneb kõik mõõtmisinstrumendi täpsusest, siis võtsin samuti julguse mainida miljardeid kilomeetreid, sest inimese mõõtmisomadused on, nagu eelnevalt kirjeldatud, välistest teguritest mõjutatud. Üle tee asuv kauplus on ka saja kilomeetri kaugusel mõnel tormisemal päeval. Teises linna otsas elav sõber on kiviviske kaugusel.
    Kivi ise ei oska üldse footoni teekonda Päikeselt mõõta - tema jaoks on vahemaa 0/0.

    ReplyDelete
  6. Loodan, et see pole liigselt lihtsustav*, kui võtan jee7 mõned olulisemad mõtted kokku väite/küsimusena
    iseendale:

    "Jah, see kõik on väga tore, aga kuidas tõestada, et (inimese) vaba tahe on olemas,
    arvestades, et kogu inimene on ise kindlate reeglite järgi toimiv orgaaniline süsteem,
    ning lisaks kõigele muule on kõik tema valikud mõjutatud/tulenevad ka keskkonnast?"

    *Igaks juhuks mainin, et tegelesin siinse teemaga mitu tundi :)

    Suur töö on muidugi juba ära tehtud: http://en.wikipedia.org/wiki/Free_will
    ning seal on viidatud mitmele teoorialem, mis räägivad vaba tahte olemasolu kasuks.
    Samas seni kuni kumbagi seiskoha jaoks kindlaid tõestusi pole, võib vastust
    pidada maitse asjaks (ning mulle maitseb vaba tahe).

    Omalt poolt lisaksin aga sellise väite/mõtte:
    Subjektiivsuse soov omada vaba tahet, soov tegutseda vaba tahe saavutamise nimel
    või soov teada saada, kas tal eksisteerib vaba tahe on olemuslikult lähedased vaba tahte omamisele.
    Eriti veel juhul, kui nimetatud tegutsemine omab suurt (või suuremat kui 0) edutõenäosust.

    Igaks juhuks täpsustan, et ülalolev väide pooldab lähenemist, et tahte vabadus on
    graduaalne, st eksisteerib vähem ja rohkem vabamaid tahteid, ning neile lähemale ning
    kaugemale jõudnud subjektiivsuseid.

    Lisaks võiks siinkohal rääkida veel totaalselt vabast tahtest.
    Esitan neli väidet:

    1) subjektiivsused eelistavad enda ülimate ja "tegelike"/mingil viisil parimate soovide täitumist
    2) subjektiivsused eelistavad käituda/kogeda nii, et sellel oleks nende
    jaoks mingi väärtus (kusjuures nende väärtuste hulka kuuluvad eneseohverdamine teiste nimel, masohhism,
    kannatamine selle nimel et tõestada vaba tahte olemasolu, enesetapp kannatusest vabanemise nimel
    ning kõik muud olukorrad või tunded, mida subjektiivsus ükskõik millisel põhjusel väärtustab).
    3) Samuti, subjektiivsused ei eelista oma ülimate ja "tegelike"/mingil viisil parimate soovide mittetäitumist.
    4) Samuti, subjektiivsused ei eelista käituda/kogeda nii, et sellel poleks nende
    (või teiste, kui subjektiivsus väärtustavab teisi) jaoks mingit väärtust

    Kui see on nii, siis võiks ju öelda et tõepoolest, totaalselt vaba tahet sellistel subjektiivsusel pole,
    kuna kõik sellised subjektiivsused soovivad kõige kõrgemal tasandil täpselt sarnaseid soove (1,2,3,4), ükskõik mida nad ka ei teeks.
    Ehk teisisõnu - subjektiivsuse primaarne omadus ongi "soov, et mu soovid täituksid".
    kusjuures nende hulka võib kuuluda ka "soov, et mu soovid ei täituks".

    Kui käsitleme nimetatud primaarset omadust eksistentsi poolt "etteantud" programmina,
    võime eneselt küsida, mis siis lõppkokkuvõttes ikkagi oleks täiesti totaalselt vaba tahtega
    subjektiivsuse tunnus?
    Vastus: soovideta olemine. Totaalselt vaba tahe ongi vabadus tahetest.
    jõudsime Zeni.

    ReplyDelete
  7. Nice.. :)
    Seega tõeline vaba tahe on tahte mitte omamine. Samas mulle näib, et selleks on ka tahet vaja. Ma küll ei tea Zenist suurt, kuid tunduks, et mitte-soovimine on ka omaette soov. Ma soovin/tahan mitte soovida/tahta?
    Ehk siis ka seal tundub olevat paradoks. :P

    ReplyDelete
  8. Hehe, selle paradoksi kummutamine polegi nii keeruline... mu tekstis oli algselt
    "soovideta olemine (ka ilma soovita mitte soove omada)", aga postitades jätsin sulgudes oleva esteetilistel jm kaalutlustel ära.
    Ongi nii, et senikaua, kui "soovideta olija" tahab soovideta olla, ei olegi ta soovideta.
    Seega totaalse tahtevaba seisund, millest kirjutasin, peaks eelistatavalt püsima ilma soovita. Samuti, võibolla ta ei peagi püsima- võibolla piisab ühekordsest totaalse vaba tahte saavutamisest, et tõusta kõrgemale. Näiteks võib
    loota, et kui totaalselt vaba tahtega subjektiivsus teeb mingeid otsuseid või lõpuks
    soovib midagi, on otsus/soov midagi väga õiget
    ja head.

    ReplyDelete