Wednesday, December 28, 2011

Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus

Küsida „mida tähendab olla elus“ tähendab küsida „mida tähendab elu minu jaoks“. Või tegelikult, üldsegi mitte. Nimelt, „mina“ näol on tegemist ühe tavapärase sõnaga, mis küll tõele au andes, on teatud keeltes ja kultuurides omandanud ontoloogiliselt algupärase subjekti tähenduse1, kuid mis tegelikkuses osutab vaid sellele, mis praegu end väljendab. Seega arutleda eluolu üle, kas implitsiitselt või rõhutatult, mina-perspektiivist on umbes sama viljakas tegevus kui üritada endale elevanti müüa. Ent siiski, me ostame seda sama elevanti ning iga kord varjame teda sama uudsete või kulunud loosungitega kui hea tava seda ette näeb. Vahel küll asetame ta selliste loosungite taha, mis ajavad ka kõige imalama külafilosoofi punastama.

Selgitav märkus selle elevandijutu kohta. On olemas teatud küsimus, mis kasutab ära just nimelt keelelisi puudujääke selleks, et saata inimteadvuse metsikule transtendentsele rännakule avastamaks kas universumi saladusi ülemistel sfääridel, mõistmaks mina aluseid või lihtsalt selleks, et pidudel (pseudo)intellektuaalidel juhet kokku ajada. Nimelt küsimus: „mis on see mina, mis mõtleb, et ma mõtlen, et ma mõtlen... ad infinitum..?“ Kusjuures, inglise keeles oleks võimalik sellelaadse meditatsiooni nurjata vastates kas „the self“ või „my self“. Kahjuks eesti keeles puudub vastav termin. Sõnastik annab vaste „ise“, kuid kahjuks „ise’l“ puudub nimisõnavormile kohane iseseisvus. Vastates „ise mõtlen“ langetakse samasse lõksu, kuna „ise“ osutab eesti keeles „mina’le“, samal ajal kui inglise keeles „I“ pigem „self’le“. Kui saaks vastata lihtsalt „enes mõtleb“/“the self reflects“, siis oleks probleem lahendatud. „Mis see „enes“ siis on, mis mõtleb?“, -„See millele osutab sõna „mina“ ja see, mis praegu seletab“ ehk maakeeli „teadvus“. Kui tegemist on introspektsiooniga, siis küsiv agent ja vastav agent on alati sama. See, mis näib muutuvat („mina“), on tegelikult pidevalt sama osutus keset teadvuse voogu. Sama hästi võiks paluda endal „osta elevant ära“, „pole aega“, „ma saan aru, et pole aega, aga osta elevant ära“ jne, sest mõttekäik valgustab pigem teadvuse muutlikkust kui elevandi loomust. Nii töötab ka tihtipeale kodukootud elutarkus, mis pakub universaalse lahenduse spetsiifilistele küsimustele. Ükskõik, mis ka ei juhtuks tõlgitakse uus sündmus läbi mina-filtri, selleks et ta ei lõhuks välja kujunenud minapilti. Siinkohal oleks hea välja tuua kaks kuulsat tähelepanekut William Jamesi tsitaatide varamust. „A great many people think they are thinking when they are merely rearranging their prejudices“. „Belief creates the actual fact.“2

Samamoodi nagu kõik abstraktsioonid või üldistused peaksid põhinema empiirilisel materjalil, kõnetavad ka kõige levinumad elutarkused seda ühist, mida me kõik peaksime tajuma argipäeva kogemuslikus väljas. Seetõttu kukuvad enamasti välja need ütlused, mis jaotavad tegelikkuse paari või enamasse kategooriasse. E.g. „Inimesed jagunevad kahte rühma: need, kes on sellised ja need, kes on taolised[, peale minu, kes on hoopis isemoodi.]“ Antud argumendid on vastuvõetavad vaid erilistele inimestele või erandjuhtudele, kes haaravad ühtaegu nii impersonaalse vaatleja kui originaalse isendi rolli. Sama ekslik näib ka püüe hõlmata elu oma kõiksuses, sest sel juhul kaob sidus mõte või kokkuvõtlik narratiiv. Piisab vaid jälgida Lucky kõne Samuel Becketti näidendis „Godot’d oodates“, et mõista kui traagiliselt asjatu on üritada kestva olevikuga võidu joosta kinnistades seda deskriptiivsesse raamistikku3 . Kuid mis siis üleüldse alles jääb kui tõelises elus puuduvadki sidusad narratiivid? Stoilised kirjeldused „sellest ja tollest“, itkuvad read inimolukorrast, joovastavad püüdlused selle poole, mis hea või pelgalt nauditav, usk sellesse, mida ei ole võimalik tõestada.

Iga kord kui me viitame tegelikule maailmale, näime irduvat tegelikust praegusest. Me saame küsida episteemset kohta, kus mõte töötab, kuid mitte hetke, millal see teostub. Bergson tõdes vägagi usutavalt, et „me väljendame ennast paratamatult sõnade abil ja mõtleme enamasti ruumis“.4 Ütlused nõuavad ekstensiivset jaotust, kuigi sihivad enamjaolt selle poole, mis intensiivselt ajendab. Nõnda ka sünnib käesolev kirjutis ühest jälestavast impulsist, mida tõlgendatakse väljenduslikku ruumi, kus seda on võimalik omakorda lahata nii palju kui autoril jagub tahtmist ja sõnavara. Tekst säilitab oma dünaamilisuse ja uuendab oma vaatenurki, kuna autor käib aeg-ajalt suitsetamas, virgutab keha, parandab meelt ja kustutab üleliia kritiseerivaid seisukohti.

Kas see, et me ei saa kunagi tegelikkust lõplikult fikseerida tähendab, et me ei suuda mõista selle olemust? –Mitte päris. Mine välja, libastu, murra jalg ja sealt avaldub osake elu rikkalikust tähendusest. Mida kibedam valu, seda vähem tunned vajadust suhestada oma mina purunenud kondiga. Kas mind on üldse olemas kui jalast ähvardab miski könt välja turritada? Kas on üldse tähtis miks ja kus libastuti? Oh ei, kuid ajal lasub kõik see tähtsus. Tuleb veel pisut täpsustada, et silmas ei peeta argimõistuslikku Hegeli käsitlust ajast kui dialektilisest muutusest ega ka selle religioosset käsitlust tsirkulaarse tervikuna, vaid pigem arusaama ajast kui igavesest praegusest. Vahetu kogemus jaguneb vaid retrospektiivis sündmuste jadaks, kus kondivalu liigub varieeruva dialektilise pingena punktist tα punkti tω muutes oma sünteetilist loomust teesidena ja antiteesidena toimivate sündmuste järgnevuses. Käsitledes objekte ajas praeguse enesepiirangu seisukohalt kaob kausaalne ahel ja jääb järgi vaid intensiivne eneseväljendus („öaaaAAAaAä!“)5 .

Samas, ei ole ka tarvis lahti öelda sõnadest, poeetikast ja ruumist kui sellisest, sest tihtipeale meid ju liigutavad mõningad lõigud Koguja raamatust, kellegi filosoofiliset vaatlused või mõned luuleread. Pealegi, ilus arhitektuur on ilus ja esteetilised momendid mõjuvad kenasti. Üheks huvitavamaks lüüriliseks näiteks elu tähenduse kohta võib pidada 16. sajandi keskapaigas tegutsenud Lõuna-Druuvimaa krahv Karamjuzini värssi tema veidi ekstsentrilisest opusest „Karusnahkne kaunitar“: „Et kõrimärjuke ei lakkaks, oo kuldkihar, küll hommik pajatab Sul' eluvoost!“ (Viker Tõmaškin 1968: 27)6 Tegemist on mitmes mõõtmes särava vaimusünnitisega, kuivõrd see suudab vastavalt üldisele poeetilisele koodile kõnetada keelt elu kaudu samal ajal säilitades tõelise fiktiivsuse, kuna elu ei ole pelk ümberjutustus.

Väike seletus ülemisele täpsustusele. Igavene praegune võib küll kõlada esoteerilise mambo-džambona, kuid on konkreetsetele kogemustele laiendatav. Võtame näiteks depressiooni kui  tegeliku kogemuse peale minapildi lõpliku hävimist. Ma ei tea, kuidas ÕS defineerib „depressiooni“, kuid mina eristaks seda empiiriliste vaatluste alusel rangelt „masendusest“ kui raskest hingeseisundist, mis võib sellele eelneda. Prantsuse keeles [,mida ma ilmselt ei oska] kutsuks masendust seisundiks, mis tuleneb olukorrast, mil keegi on hõivatud, rõhutud, närviline, ülekoormatud ja seetõttu melanhoolne (pressé, nerveux, inquiéte jms). Depressioon oleks aga juba selline seisund, kus inimene on täielikult alla surutud oma ideaalide ja ümbruskonna poolt, kaotanud tahtejõu ja peegeldab ümbritsevat tühja kestana (dépressif). Viimases seisundis puudub erinevalt eelnevast selget mina ja  intensiivsus on asendunud ajatu ruumilisusega, milles on võimatu liikuda, kuna kõik osad jagunevad lõpmatuseni nagu Zenoni paradoks seda ka ette näeb. Tegemist pole meeleheitega, sest pole meelt, mida heita. Kuigi kõik objektid peaksid kohal olema, ei teki mingit pinget sest antiteesi asemel laieneb tees kaduvikku, mateeria kulub ja midagi ei sünni. Sestap võiks järeldada, et ruumist iseeneses ei piisa; on vaja mingit pingestatust või ehk seda, mida Bergson kutsus élan vital’ks, et tegelikkus toimiks. Taolist pingestatust oma lõputute (ka ruumiliste) variatsioonidega saaks kutsuda igaveseks praeguseks ning selles olevaid konkreetseid objekte igavese praeguse enesepiiranguteks. Kuid siiski, miks just igavene? Leian, et kuna „igavik“ on temporaalsetest terminitest kõige absoluutsema maiguga. Igasugune pilguheit minevikku või tuleviku ennustus sünnib praegusel hetkel. Või nagu Vanemuine laulnuks: „Ei ole keski eilses käinud ei ole keski homset kaenud.“

Kuidas see kõik elu tähendusse puutub? Autor pakub välja, et kui keegi suudaks subjektiivsel alusel märkida elu tähenduse või selle puudumise sellisel viisil, et see toimiks intersubjektiivselt igavese universaalse valemina üksikjuhtudele igas praeguses hetkes, siis oleks hea seda ka avalikkusega jagada. Seniks oleks selguse mõttes parem jagada elutähenduslikud kirjutised järgnevate rubriikide vahel: „Mina ja maailm“, „Elujaatav lalin“, „Pessimistlik mulin“, „Ilusaid asju“, „Tähelepanekuid nii sellest kui tollest“, „Võidujooks ajaga“, „Nii nagu asjad tegelikult on (päriselt ka!)“, ning mu isiklik lemmik „Apaatseid märkusi metatasandilt“.


1Nt Je pense donc je suis
2Mulle tundub, et James ei näinud viimast ütlust kuidagi pahatahtlikuna või manipulatiivsena, sest see on arvatavasti lühend tema pikemast tsitaadist „Be not afraid of life. Believe that life is worth living, and your belief will help create the fact.“
3Vt http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=b542GxhzYiw#t=2657s
4Bergson, H (tõlk. Margus Ott). (2006). Essee teadvuse vahetutest andmetest.Tallinn: Ilmamaa
5Igavene praegune 永遠の今 – vt西田幾多郎『私と汝』ja 『絶対矛盾的自己同一』Ehk mõni hea hing viitsib kunagi need teosed kunagi ära tõlkida.
6Vt peeglisse

36 comments:

  1. Tekst kõlab nagu "tervisi teisest maailmast!"
    Ei kiitust ega laitust ei saa selle üleva üllitise kohta lausuda. Mäng käib üle meie peade.

    ReplyDelete
  2. Tervisi teisest maailmast!

    ReplyDelete
  3. Aga mida teab võimas Inimene alglooma tuksetest?

    mlj.

    ReplyDelete
  4. Hää William James kasutas inimeste tunnetuslike hoiakute loodimiseks muuhulgas skaalat, kus ühes otsas oli hirm eksida ja teises iha teada saada.
    Kartesiaanlik traditsioon on kaunikesti ühes ääres: hirm eksida on nii suur, tõsikindlusjanu on lausa teoloogilises mõõtmes. Sellega enda teadvuspurgist välja ei pääse neh.
    Ka herr Pajola nõudleb midagi, mis "toimiks intersubjektiivselt igavese universaalse valemina üksikjuhtudele igas praeguses hetkes".
    Kardetavasti nii religioosse eksimishirmuga alglooma tukseteni ei pääse kohe mitte..

    ReplyDelete
  5. Mis alglooma tuksetest te räägite. See, et ei ole võimalik rakendada tegelikkusele sellist seisukohta, mis väljendaks hetke absoluutsust, ei tähenda veel, et ei oleks võimalik üritada püstitada kuiva raamistikku, mis alluks dünaamikale.
    Teksti peamine mõte oli selles, et kõik tunnevad vajadust vabandada oma subjektiivsuse ees kui nad lahkavad maailma asju, aga keegi ei suuda üle saada endast kui originaalsest entiteedist.
    Kujutan ette, et midagi sarnast toimib ka esteetikas. Tõeliselt kaunid kunstid ei ole need, mis tabavad autori geeniust, vaid need, mis suudavad kanda isetut momenti. Seega "minapärased" kirjeldused mõjuvad pigem ilutsevalt kui ilusalt.

    ReplyDelete
  6. "Teksti peamine mõte oli selles, et kõik tunnevad vajadust vabandada oma subjektiivsuse ees kui nad lahkavad maailma asju, aga keegi ei suuda üle saada endast kui originaalsest entiteedist."
    ?!
    "kõik tunnevad vajadust vabandada oma subjektiivsuse ees"???
    See on tõesti teine planeet... sest pigem iseloomustab praegusi suundumusi oma arvamuse iseenesestmõistetav võrdväärseks pidamine kas või paavsti omaga.
    Vaata või eelmisi samateemalisi sissekandeid: kõik on subjektiivsed ja mitte ühtki ei piina korrakski oma subjektiivsus... saati vajadus selle ees vabandada.
    Brh..

    ReplyDelete
  7. Aga võib-olla on hea, et ei suudeta saada üle endast kui originaalsest entiteedist. Muidugi kaasneb sellega teatav labasus (no millega mitte?), aga selleta oleks elamiskogemus veelgi kuivem. Rääkida hoolimata tähendusnihetest ja alati kummitavast labasusest, hirmust eksida, naeruväärsena kõlada. Kõneleda hoolimata selle luhtumislikkusest.

    Sellepärast pole ma tegelikult ka kuigi kuri nende koolikirjandlike esseede üle teemal "Mina ja mu 11 värvikat kogemust elusolemisest".

    ReplyDelete
  8. Ma armastan Heleni mõttekäike, need on kahtlaselt sarnased mu enda omadega:) Neid mõttekäike, mis mu enda omadega nii sarnased ei ole, armastan ma hoopis vähem.

    ReplyDelete
  9. "Kui küsida minult, mida tähendab minu jaoks olla elus, võiksin ma vist isegi sellest raamatu kirjutada. Kirjanduse üks köitvamaid omadusi on, et see on nii etteheitmatult subjektiivne, tänu millele ei saa mõõtmise formaat kirjutaja eluvaadet kuigi karmilt vägistada. " -Triin Tasuja
    "laiguke Pauluse surnuaeda objektiivselt subjektiivselt" -Mihkel Kunnus

    Kel neid pole võiks vähemalt tunda. Hirm eksida ja labasena näida on loomulik, kuna see hoiatab meid, labasuse ja eksimuse eest.

    Aga ma homme kirjutan edasi. Jõin natuke liiga palju ja uni tikub peale.

    ReplyDelete
  10. Ka mina olen Heleniga üpris sama meelt. Õigupoolest tunne on ju miski, millele ei saa rakendada õige ja väära kategooriaid ning "naiivne elujaatuse lalin" on kindlasti representatiivsem ja adekvaatsem kui mõningate üksikute spetsiifiliselt treenitud õhtumaalaste cogito. Kuigi see läheb juba tsipa piinlikuks, tsiteerin siin veel ühte oma kunagist esseed:

    "Seda harvaesinevat seisundit, kus inimest miski ei häiri ega paina, kus kõik (madalama astme) vajadused on rahuldatud ning inimene/inimteadvus on kogemuslikult identne oma vabalt, sihitult, funktsioonitult uitava mõttega (cogito ergo sum) nimetan kartesiaanlikuks ahjuks ("[Descartes] armastas niivõrd soojust, et mõtiskles tihti ahjus" (Saarinen 2004:107-108). Tegu on küll arvatavasti tõlkeveaga, aga seda toredam.) Kartesiaanlik ahi on sagedasti elevandiluust tornis ja energiasisendiks on kas orjad või nafta.
    René Descartes on andnud sellele olekule suurepärase kirjelduse oma "Arutluses meetodist" teise peatüki – Meetodi peareeglid [sic! – M.K.]– esimese lõiguna:

    "Ma olin tol ajal Saksamaal, kuhu ma sattusin sõdade tõttu, mis pole seal veel lõppenud. Kui ma keisri kroonimiselt tagasi jõudsin armeesse, peatas mind talve algus talvkorteris, kus ma ei leidnud mingit jutuvestmise võimalust, mis mind oleks lõbustanud, ja et mul seejuures ei olnud õnne kombel mingisuguseid segavaid muresid ega kirgi, siis jäin ma üksi sooja lukustatud tuppa, kus mul oli täielik vabadus juttu vesta oma mõtetega."

    Päris hea kirjelduse on ka "Metafüüsilistes meditatsioonides":

    "Ma sulen nüüd silmad, topin kõrvad kinni, pööran kõik oma meeled kõrvale, ma kustutan isegi oma mõttest kõikide kehaliste asjade kujud, või kuna vaevalt saan seda teha, hindan need kasutuiks ja ekslikeks; nii olen ma vaid iseendaga, järelikult oma sisemusega vestluses, ning üritan vähehaaval iseend rohkem lähemalt tundma õppida."


    Kartesiaanlikku ahju iseloomustab veel selle harvaesineva seisundi pidamine kõige tõelisemaks ja olemuslikumaks st ainuadekvaatseks lähtepositsiooniks epistemoloogiliste ja ontoloogiliste seisukohtade väljakujundamisel (nii lähteandmete kogumise (sisekaemus) kui töötlemise mõttes)."

    Viimane lause läheb väga täpselt Pajola kohta: kartesiaanlikku vaimu peetakse adekvaatseimaks lähtepositsiooniks.
    Tulemuseks on üpris standardne superkitsendus - ei räägita mitte elusolemise tundest, vaid kartesiaanliku vaimu eneserefleksioonist (seisundist,kust igasugune tunne on maksimaalselt välja roogitud!).

    Ka viimane on üks elusolemise tunne, aga kahtlemata harv ja ülimalt ebarepresentatiivne.

    Nn "naiivne elujaatuse lalin" on kindlasti representatiivsem ja mitte kübetki vähem autentne või ehe... küll aga võib nende korduvus ja nende VÄLJENDUSE KUNSTILINE väärtus ajada turri kunstiliselt nõudlikumad kamraadid.

    ReplyDelete
  11. Aga mis siis kui sa kogud tervest olemas olevast maailmast kokku 100 või 1000 või 10 000 peer-revüütud üldtunnustatud Vägatarka, lased neil kirjutada sellist põhjalikku (viidetega!) esseistikat sest elus olemise värgist (viited - nii palju tõsisem!). Äkki siis on võimalik selle igikestva oleviku kõikvõimalike permutatsioonide kohta kehtiva üleindiviidise tõe leidmine? Milleks meile need globaalsed ülikoolide võrgustikud ja filosoofide küpsisepeod, fuck that shit, tegelikult peaks neist moodustuma selline VAIMUKAHUR, stiili mõttes võiks see orbiidil ka veel olla. Selline küpsisepeosaal kosmoses kus tarkpead kokku saavad. No ja siis seal nad lahendad neid probleeme, algusest lõpuni, korralikult, nüüdseks ja alatiseks. Üleilmne humanitaarosakondade joint-venture ettevõtmine, kõikide koolkondade lillelapselik ühtekuuluvus ja akadeemiline megapol. Sa ei pea enam unetul ööl või purjus peaga peol selle pärast muretsema, they got this shit. Dialektiline meetod, strukturaalanalüüs, metafüüsika, fenomenoloogia, the list goes on, kõik käsikäes joonistamas maailma kõige olulisemat Venn diagrammi!

    AMAZING!

    ReplyDelete
  12. (Ma kujutan neid ette ka suures saalis niimoodi käpukil maas seda kriitidega põrandale joonistamas, kampsunid ja kootud vestid seljas, keeled kavalalt suunurgast välja piilumas, meetrikõrgune tagumikumeri kosmoses õõtsumas)

    ReplyDelete
  13. Ma andsin huvi pärast teie siinseid mõtisklusi lugeda oma vanaisale, mehele kes kuni 31 aasta vanuseni ei olnud tundnud muud elu kui orvu, sõduri ja küüditatu oma.

    "Hästi kirjutavad, ainult elukaugelt"

    ReplyDelete
  14. "Hästi kirjutavad, ainult elukaugelt"

    Lehto Pajola mainis, et üks suurima what-the-hell-komponendiga küsimusi, mis talt küsitud on kõlas: "Jah aga mida tähendab epistemoloogia sinu jaoks"

    ReplyDelete
  15. Rostovile. Ei saanud päris hästi aru teie kommentaarist, aga küllap see käis mu teksti viimase lõigu kohta. Viited ei ole selleks, et näida akadeemilise või tõsisena, vaid selleks, et lugejal oleks kergem mõttekäiku jälgida. Nimelt, üks viide Becketti näidendile oligi mõeldud selleks, et näidata ühte stiilipuhast kujutust akademismi jõuetuse kujul vastu kestvat olevikku(ilma liigsete kosmiliste tagumikkudeta küpsisepeol). Ja rääkides stiilist, siis ka mulle tundus kuskil nii põhikooli lõpu või keskkooli alguse kanti õudsalt änksa nähvata keset väitlust inglisekeelsete eksklamatsioonidega. Seda kõike päevani, mil mind kõnetas südamest mingi kummaline hääleke : "stop speaking out of your ass, jerk-off!"

    Aga üldiselt ma ei viitsigi väidelda, kuna tegu on pigem retoorika kui tõsise arutlusega.

    ReplyDelete
  16. Kunnusele. Ma kardan, et me oleme üksteisest veidi mööda sõitnud ja võib-olla minu kehva sõnastuse süül. Kartesiaanlusest nii palju, et ma ei usu "kaasasündinud ideedesse" ja see "cogito" oligi ju alguses välja toodud kui ei midagi tegelikult substantsiaalset. Naljakal kombel näite just teie kaitsvat kartesiaanliku pinnast oma "elusolemise tundega". Toon väikse näite Ashlevi kirjutise põhjal:
    „Vannitoapõrandal olevast äravoolusõelast mulksus vett üles. Vaatasin seda. See ei tähendanud eriti midagi. Mitte midagi erilist. Ometi tundsin, et olen endiselt olemas.“ äravoolusõelast mulksuv vesi→vaatlus→mina→olemise tunne. Antud näide illustreerib just nimelt õhtumaise cogito lõksu, mis võtab kõige kaugemad introspektiivsed järeldused ja asetavad need igasuguse olemise eelduseks. Täpselt sama juhtum, mis je pense donc je suis’ga. Sellest, et ümbruskonnas toimuvad igasugused muutused, ei saa veel järeldada, et nende tekke aluseks on vaatleja/mõtleja. Enamgi veel, ei saa järeldada, et kuivõrd vaatleja on elus olend, siis seda kõike peab saatma mingi „elusolemise tunne“. Eriti kuna tunded ei allu ratsionaalsusele. Mis asi on „elusolemise tunne“? Ma ei leia mingit võrdlusmomenti. Milles see väljendub? Kas teadvuseta või koomas inimesel on „elusolemise tunne“? Kas igat kogetavat hetke saadab „elusolemise tunne“? Leian, et näiteks depressiooni puhul ei ole võimalik rääkida üldse mingist elusolemise tundest ega kogevast subjektist. Kindlasti mingit füüsilised tundumesed on mängus, kuid nad on sama võõrad nagu ülejäänud ümbruskond. Muidugi depressioon on vaid üks näide, mida ma ei too välja kui elus olemise eesmärki, pigem selle ühte tahku. Lisaks, muidugi natuke vana näide, aga on ju korduvalt tõdetud, et seda mida me kutsume elamiseks võiks ka kutsuda suremiseks, sest iga hetk mingid rakud surevad ja inimene liigub oma sünnipäevadega surma poole. Elamine ja suremine on mõlemad sama asja kaks külge; vahe seisneb ainult perspektiivis ja suhtumises ellu. Miks ei saaks siis seda „äravooluvee“ juttu pidada „suremise tundeks“? Pelk vaatlus ei olegi mingi tunne ja tunded ei järeldu ratsionaalsusest. Märkis ju ka „hää William James“, et inimene ei põgene karu eest, sest ta kardab, vaid kardab, sest ta põgeneb. Siiski, inimene ei vaatle, sest ta on elus ega ela, sest ta vaatleb, vaid vaatlusest on võimalik järeldada, et ta on elus (kuid mitte kunagi seda eeldada).
    Siit ka asja tähendus. Kartesiaanlikku eristust vaimsete ja kehaliste objektide vahel on tarvis selleks, et rakendada ratsionaalsust kõigele vaimselt kogetavale, andmaks elule mingi tähenduse. Mina nii rangesse eristusse ei usu. Eneseteadvuseta hetk, mil silm fokuseerib mullidele, ei tunne mingeid vaimseid ega füüsilisi eristusi. Inimene ongi üks teda ümbritsevaga ja sealt oleks ka alust rääkida objektiivsusest. Kahjuks tõesti, ka selline arusaam elust saab töötada vaid usust, et see millest tegelikkus johtub ongi hüve. Minu isiklik uskumus on selline, et kui elus on mingeid puhtaid väärtusi või ideid, siis nad sünni subjektist, vaid on mina-välised. Vastasel juhul on risk langeda solipsismi.

    ReplyDelete
  17. Hindperele. Üldiselt oleks ka mina nõus kui „elujaatavat lalinat“ hoitaks endale. Inimesed, kes peavad ennast kirjanikeks, võiksid olla veidi enesekriitilisemad. Mulle tegelikult meeldis kirjanduslikult Ashlevi töö, vaatamata sellele, et tegemist on ilmselt üliegotsentrilise maailmapildiga. „Tulge segunege minus.“ – Einoh, suur tänu kutse eest! Kõige rohkem meeldis nende seast Kunnuse oma. Kui inimene on võtnud tööks kirjeldada kirjeldamatut tuues selle mõõdetavasse tekstuaalsesse ruumi, siis ta peaks vähemalt suutma lüüa lugejat pahviks kas kujundite või sõnastusega. Vastasel juhul on lugejal igasugune õigus teksti kritiseerida.

    ReplyDelete
  18. Martini isal oli pime tädi Helene. Ta köhis noores 17-aastases neiueas endal silmanärvid katki. Raviti teda küll Saksamaa kallites kliinikutes kuid tolku eimiskit. Ta töötas harjavabrikus ja sai müstiliselt suurt palka, mis lubas tal pühenduda oma hobile - selleks oli ilus pesu. Kuidas täpselt ta 50-70ndatel seda ilusat pesu hankis, jääb saladuseks, ehk saatsid talle seda pakiga väljamaa sugulased või omas keegi tutvusi, et saada SDV rinnahoidjaid? Igatahes olevat pääle tema surma olnud riiulite viisi kaunist pisikesenumbrilist pitspesu. Seda ei õnnestunud isegi kellelegi laiali jagada, sest sugulastel-tuttavatel oli suurem büst.

    See lugu lihtsalt millegipärast meenus mulle.

    ReplyDelete
  19. mul on selline komme, et kui mingi raam/ala/seltskond hakkab teisi lämmatama, allutama ja ennast seda targemaks pidama, on see märk, et ehk on aeg millelegi muule keskenduda

    ReplyDelete
  20. Eks ta nii ole. Kui ka tegelikkus hakkab hinge rõhuma, siis keskendutakse millelegi muule. Muidu võib ilmneda, et väärtus, mis me endile asetasime ei olegi tegelik.

    ReplyDelete
  21. Ainult laiskus hoiab mind ennast siin täis kusemast.

    ReplyDelete
  22. Lugesin pealkirja ja vastasin endamisi - mitte midagi ei tàhenda. Ning kuigi ma vene kultuuri vàga austan ning kuigi ma tean, et see aastate viisi òòsiti yleval olemine ja tee ning kangemate asjade pruukimine ning elu mòtte yle arutamine lòpuks revolutsioonini ikka viis, siis ma ise ei suuda seda kuidagi teha.

    Nii ei suuda ma vaatamata mitmekordsele proovimisele ennast sundida seda teksti lugema. Aga jòudu teile, kuna vastavate kalduvuste olemasolul vòib seesugune arutlemine lohutada hinge, rààkimata nendest eelmises lòigus mainitud praktilistest tagajàrgedest.

    ReplyDelete
  23. „Tähelepanekuid nii sellest kui tollest“
    „Apaatseid märkusi metatasandilt“

    Mõlemad käivad käesoleva teksti pihta küll. Aga leiab veel, sõltub kas muige või kulmukortsuga:
    "Filosoof ümber palava pudru"
    "Poststrukturalist siiski millestki muust kui pudrust"

    Kaua sa mulised sellest et mulisemine edasi ei vii. Õigus ta ju on, aga stop trying to hit me and hit me. Tarvis on üks leap of faith, et break on through to the other side. Kuni seda ei juhtu, pean vanemlikult seisukohalt etemaks žanri „Elujaatav lalin“. Võibolla on see meie jaoks camp, aga inimene on vähemalt funktsionaalne.

    ReplyDelete
  24. "Inimene ongi üks teda ümbritsevaga ja sealt oleks ka alust rääkida objektiivsusest. Kahjuks tõesti, ka selline arusaam elust saab töötada vaid usust, et see millest tegelikkus johtub ongi hüve. Minu isiklik uskumus on selline, et kui elus on mingeid puhtaid väärtusi või ideid, siis nad sünni subjektist, vaid on mina-välised. Vastasel juhul on risk langeda solipsismi."= "leap of faith"

    Roosadest prillidest on kasu vaid senimaani kuni jäetakse märkamata roosas trikoos tüdrukut ja sõidetakse talle otsa. Ega funktsioneerimine iseenesest mingi väärtus pole, eriti kui õnn saabub teiste kulult. Vaidlen, et hommikune suhtumine "mida mina(!) suudan täna maailmale endast anda" on tegelikult see, mis "lämmatab ja allutab".

    See, mis teeb haiget ei ole teine inimene, vaid teine inimene läbi minapildi. "Miks minuga juhtus nii, et mulle tehti haiget?" Kui on liiga valus, siis pole ka mõtet endale kogu aeg lõuga sõita. Ma ei leia suuremat jõudu ja väärtust elus kui leppimine oma väärtusetusega. Vaid nii on võimalik hõigata koos Jamesi ja Aureliusega "O Universe, I wish all that thou wishest!" ja väljendada puhtalt loovat väge kui see peaks puhuma.

    ReplyDelete
  25. See, mis haiget teeb, pole mitte teine inimene, ega teine inimene läbi minapildi, vaid see, et ma teen haiget teisele inimesele.

    ReplyDelete
  26. Seda, et jumal on null ja sina vähem pole härrasmehelik ega julge vaiba alla pühkida. Mis ei tähenda, et vahetevahel või teatud punktist edasi ei tohiks ka väljaspool neid rehkendusi opereerida. Strateeg võtaks seda vallutatud kindlusena, mis katab vajaduse korral seljatagust.

    KUIDAGI SELETAMATULT EPIC ON OLLA

    ReplyDelete
  27. Isegi nii epic, et ma ei saa sellest kommenaarist mitte midagi aru. Võibolla võtaks veel eepilisemalt - ma ei saa ülepea mitte millestki aru?

    ReplyDelete
  28. Seljatagune on selja taga. Ei peagi pidevalt seljaesist fabritseerima, selleks et oleks mida kaitsta. Midagi taolist. Mul on ka tihti nii, et jube eepiline tunne. Ja siis on lihtsalt jube tunne. Ja siis ei olegi mingit tunnet.

    On olemas selline lahe eksistentsialistlik kirjandusžanr nagu "dekadents". Oot-oot, mitte jälle see Baudelaire oma koletislike juuditaridega, vaid pigem see tüüp : http://en.wikipedia.org/wiki/Ango_Sakaguchi

    "Langedes allakäiguraja põhja, leiad end ja saad päästetud." Üks hea teadvustatud allakäik võib öelda subjekti kohta rohkem kui enesemääratlus. Iseasi on muidugi see, et dekadentsi ei tohiks samuti kiinduda. Lihtsalt alati ei peagi mingi isik olema.

    ***************TOP SECRET*************

    See sõna, mis sa kunagi varem otsisid mingi blogipostituse jaoks oleks ehk "kvaasi-paradoks"/"quasi-paradox". Praegu millegi pärast kangastus.

    ReplyDelete
  29. Jepp. Ise mõtlesin "informal paradox".

    ReplyDelete
  30. Kvaasi
    Kvaasi
    K V A A S I

    Kvaasi-Böömimaa
    Suur Pan-Kvaasi Liikumine
    Kvaasi-nahaalne
    Kvaasi-googolplex

    ReplyDelete
  31. Keskerakondlane Ain Epic

    ReplyDelete
  32. Ikka jube nõmeda nime osaliseks sain :(
    Kui kasvan suureks, siis panen endale natuke esinduslikuma nime. Näiteks Balls Johnson või Dickie del Dante.

    ReplyDelete