Tuesday, December 20, 2011

Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Ökosemiootiline paigakirjeldus?
 laiguke Pauluse surnuaeda objektiivselt subjektiivselt


„Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.

Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.

„Miks te põhilist ei tunneta?“ küsis Voštšev läbi akna.“
(Platonov 1988:9)

„Samas ümbruses elab igaüks ometi eri maailmas. Sest vahenditult on tal tegemist ainult oma enda kujutluste, tundmuste ja tahteliigutustega; välisasjad mõjutavad teda ainult niivõrd, kuivõrd nad neid esile kutsuvad. Maailm, kus igaüks elab, sõltub kõigepealt tema maailmakäsitusest, seadub seega peade erinevuse järgi; vastavalt neile on ta kas vaene, lääge ning lame või rikas, huvitav ning tähendusküllane. Kui näit. mõni kadestab teist huvitavate sündmuste pärast, mis sellele elus juhtunud, peaks ta pigemini kadestama tõlgitsusande pärast, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mida nad omavad tema kirjelduses, sest sama sündmus, mis vaimurikkas peas võtab nii huvitava kuju, oleks lameda igapäevase olendi käsituses ainult maotu stseen igapäevasest maailmast.“
(Schopenhauer 1994:8)


Ökosemiootiline välitöö:
Tartu, Pauluse surnuaed; 21.05.2007 pisut pärast südaööd.

Siin on vähemalt mingigi rahu. Tarmeko undamine ainult tüütab; küll kõrv harjub peagi ja lõikab selle maailmast välja.

Mul põlved valutavad. Ju said joostes põrutada. See tuleb sellest, et ma olen liiga raske. Mu ihu on alatasa näljane. Praegugi on. Mina ei sööks üldse. Söömine on mõttetu ja tüütu ajaraisk. Nagu mul paremat poleks teha kui magu orjata. Magu kirjutab mulle ette igati loomuliku ja loodusliku näljatunde, aga pingutama ja tõmblema pean ikkagi mina. Nälga kannatan ka mina, mitte va Loodus.

Siin pole midagi süüa; täiesti mõttetu koht. Vähemalt on ajutine pagu tänavalärmi ja teiste inimeste eest. Nad on tüütud. Mul on kõht tühi.

Kajakas kiljatas. Tal on Tarmeko katusel pesa. Jõllitab alati ähvardavalt, kui mööda kõnnin. Vahel isegi pikeerib ja teeb ründeliigutusi. Tõmbleb oma poegade pärast. Nagu mind huvitaks ta pojarajakad! Sel pole muidugi vahet. Kujutlusest piisab. Elusal piisab alati kujutlusest, et ärevuses piinelda.

Inimesel on vägev kujutlusvõime. Laps kujutleb voodi alla kolli ja piinleb selle kujutluse käes täiesti reaalselt; ema kujutleb oma võsukesele kooliteel õnnetuse, komandeerija oma kaaslasele armukese, reisija lennukile rikke ja visionäär inimkonnale huku ja kõik nad kannatavad täiesti reaalset piina.

Kiljatab veel. Meenutab kuidagi Poe maailma süngust ja igatsust. Ju ta on näljane. Linnud on alatasa näljased. Enamik loomi on. Arvatavasti jaguneb nende maailm enam-vähem kaheks – selleks, mis süüa kõlbab, ja selleks, mis on kuidagi ohtlik.

Albert Schweitzer ütles, et vahetuim kogemus on elu kogemus, et oleme elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada1.

See on ikka päris ignorantne väide. Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse. Levinuimad elususekogemused on vast „olen nälg, olen nälg, olen NÄLG!„ või „olen hirm“, „olen valu“, „olen janu“ – üldiselt „olen vajadus“.

Elu?!

On täiesti mõttetu keskenduda elu säilitamisele – lihtsalt elu, ilma igasuguste täpsustamisteta ja lisaklausliteta.. metsasalus sidistav linnuke on elus ja farmi kana - ratsionaliseeritud mehhanismi orgaanilise detail – on elus, samuti on elus lapstööjõud Tai bordellis ja elus on raamatukogus tuupiv tudeng, elus on ka paks tedretähnidega poiss, kellele kooli WC-s sokki suhu topitakse ja elus on armunud paar, kes higistavad üksteise peopesi, elus on 200aastaks vangi mõistetud sarimõrvar ja elus on kaelast allapoole halvatu.

Lihtsalt elu väärtustamine on praktika seisukohalt täiesti tühi sõnakõlks.

Orjav, nautlemist sõitlev sigimiskultus, elu! Elu! Peaasi, et elu jätkuks.. olgugi ta vormiks kasvõi igavene piin.. tuleb leppida sellega mis on! on paljude vanakeste „elutarkus“, kui võõrvõim küüditab, ole küüditatud, kui haigus pureb, ole puretud, kui söögiks pole midagi peale sita – söö sitta! Tuleb leppida sellega, mis on, see on nende pikaealisuse tingimus!, kannatlik tuleb olla! Kannatlikkuseks nimetatakse olendi võimet piinelda ilma selle vastu midagi ettevõtmata. Ptüi!

Elul on väärtust vaid niipalju kuivõrd on ta positiivsete tunnete subjekt.. ja positiivsed tunded kõige laiemas mõttes – lapse kilkest ja šokolaadi maitsest, seksuaalsest naudingust religioosse hardumuse ja müstilise ekstaasini.

Kas ma tunnen elusust a la Schweitzer? Ei, ma tunnen nälga ja mul põlved valutavad; ma pole elusus, ma olen pundar assotsiatsioone toidust ja näljast.

Siin on mullamuti hunnik, ei tea, kas mullamutt kügeleb seal kuskil elutahtest pakatavana, pisike must silmarudiment hardusest niiske? Vaevalt. Higistab mööda käike ringi ja proovib leevendada oma pidevat nälga; mutt ei tunne elusust, mutt on tükk orgaanikat intensiooniga „Vihmaussi!“.

Iga kevad näen ma siin puude all vähemalt viit-kuut kärvanud või kärvavat hakipoega. Ei teagi, kas kukuvad ise pesast välja või viskab täiskasvanu, kui kõiki enam toita ei jaksa. Linnupoegadel on väga kiire ainevahetus ja nad on püsivalt näljased.

Kuivõrd nautisid nad elu?

Vast isegi rohkem kui miljonid kolmanda maailma tõbitsevalt surnuks nälgivad lihatombud, kes kannatavad nende vanemate täislooduslikku kiima tõttu, olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilo valkaine paari aastane piinlemine.

Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab (osaliselt) me ihu patu, aine libiido, mille saab ära hõõruda vältides kondoomi abil ihu uusi kannatusi või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

Siin on veel suur rist. See on II Maailma Sõjas hukkunutele. Mu mõlemad vanaisad võtsid osa. Isapoolne oli mingi aeg sõjavangis. Kaalus koos riietega alla 50kg, ise umbes 180cm pikk. Nälg tegi oma töö.

Sõjad on samuti rohkem või vähem mao-orjamised. Tapetakse, et saada paremaid ressursse, allutatakse teisi, et sundida allutatute ihu allutaja ihu teenistusse; on palju ihaldatav kergendada oma ihu vaeva enese kooshoidmisel.

Teine vanaisa suri vähki. See on päris levinud surma põhjus. Inimesed on harjunud kuulma vähi diagnoosi kui surmaotsust2. Nad ütlevad, et vähk juba ei halasta, justkui oleks mõni asi mis halastab3! Halastus on fenomen, mida leidub mõnes inimeses. Seda loodusele omistada on müüdiline antropomorfism par ecxellence.

Kui inimesed jõudsid looduse tasakaalu rikkumisega nii kaugele, et selle tagajärjel laste suremus kahanes paar korda ja keskmine eluiga tõusis oluliselt, siis viimane mainitud tagajärg võimaldas üha sagedamini ilmneda sellisel looduslikul fenomenil nagu vähk.

1980ndate lõpus aretasid seda loodusliku fenomeni uurivad teadlased välja nn onkohiire – hiiretõu, mis kannab onkogeeni kõigis tüvi- ja keharakkudes ja millel areneb seetõttu ettemääratud ajal vähk (hea katseobjekti selle loodusliku fenomeni uurimisel).

Paljudele loodusearmastajatele tundus selline looduse rikkumine (hiir -> onkohiir) lausa uskumatu, šokeeriv barbaarsus, masinliku täppisteaduse moraalipimeduse tipp, panemata tähele, et inimene polnud siin kuigi novaatorlik, vaid oli lihtsalt matkinud Emakse Looduse julmust – loonud(/modifitseerinud) olendi(t), kes on programmeeritud paratamatult kannatama ja hävima omamata valikut pääsemisele.

Pole juhus ega iroonia, et tänapäevast tagasi-loodusesse!-mängu ehk ajateenijate (kes on kohanemisvõimelisimad ja vastupidavaimad inimliigi esindajad – kontrollitud tervisega noored mehed) umbes nädalast saatmist kultuurist ja tsivilisatsioonist puutumata loodusesse kutsutakse ellujäämiskursuseks.

Henry David Thoreau, kes paar aastat metsaonnis mediteeris ja ube kasvatas ning sellest evangeeliumihõngulise traktaadi kirjutas4, käest oleks paslik küsida, et kui elu metsas nii mõnus ja autentne tundus, siis mille pagana pärast ta sealt nõnda kiirelt tagasi tsivilisatsiooni rüppe ägama tõttas5.

Ma tean küll, kuidas mul praegu hea hakkaks – ma pean õppima oma looduslikku olemust, antud juhul siis nälga, nautima. See on enamasti ökoseestunute paatos – saavuta oma loodusliku minaga, iseenda loomupäraste juurtega harmoonia ja ela siis seda nautides!

Mida on mul sellistele öelda? Noh, eks õppige nautima looduse tegelikku olemust – nautige oma vanemate matmist, sest see on Looduse Kord, nautige oma ihu haprust, sest see on Looduse Olemus, nautige oma ihu valulist hääbumist vanadusest, sest see on Looduse Kord...

Ärge üritage suruda Loodusele pääle oma isekat visiooni pastoraalsest karjuseidüllist (Päikese kustumiseni?), sest kaduvus on Looduse Kord!

Õppige nautima lähedaste surma ja õppige ka nautima õlilaiku vees, õppige nautima nälga ja haigusi, õppige nautima kõige kadumist, õppige nautima kõiki kannatusi ja kogu elu on teil üks õndsus ja lust!

Kogu ökotamine on rajatud uskumusele, et n-ö looduslik tasakaal on midagi meeldivat ja head, nagu hävingut ja kannatusi, püsivat piina polekski ses olemas.

Veider kuidas üritatakse ratsionaliseerida, täpsemini: serveerida hardumust korrektse arutluskäigu järeldusena, hardust – eneseküllast tunnet, et elu on hea, et elu tuleb hoida ja kaitsta...

Nagu barbaarsus ja julmus oleks üldtunnustatud väärtustelt (need, millele üritatakse taandada oma seisukoht, mis hardumusest a posteriori võrsunud) tehtud ebakorrektse järelduskäigu tulem!?

Nagu julmus ja hoolimatus oleks teoreetiline eksimus!?

Julmus on reeglina suutmatus välja kannatada täislooduslikku nälga, hirmu, igavust vms.

Ja jahi- ehk tapmisinstinkt on täiesti looduslik6.

Eriti ekslik tundub taandada hardumust looduslikule autentsusele. Hardumus - see irratsionaalsuse puudutus-hõige, elusa lootuse puudutus9.

Loodusele taandades seda ei leia; loodusele taandades saab karvutu ahvi; mitte hardumuse.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset radikaalset ideoloogiat, mis lammutaks süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos inimese tehtud parandused, et taastada-säilitada meeleheitlikult süsteemi, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea hävinemise filosoofia, paradigma, mis võtab pöördumatuse omaks, sest see tähendab enda konkreetse elu omaksvõtmist nii nagu see on – pöördumatuna7.

Minu õpetus on igatahes universaalsem.

Loodus on näljane aine, mitte harras elutahe; Tolstoil oli õigus, kui ütles, et mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasin ma pidevalt „eetika“ ja „esteetika“ sassi. Mul oli täiesti õigus.

Puutumatu n-ö tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab meis tugeva esteetilise elamuse; ja sellest, et loodus on ilus järeldatakse, et loodus on ka hea.

Aga see on vaid isanda positsioonilt, nagu Schweitzeri eetika on isanda-eetika; tema eetika on mitte tappa kui pole hädasti vaja! Schweitzeri eetika on eduka looduseallutaja eetika; hardumus on isanda-hardumus oma valduste ees. Kas suudaks ta imetleda ka elu heidetuna loodusesse, mis ei ole allutatud nt relvastamatult metsikus džunglis? Kas näeks ka reaalselt ähvardavas looduses ilu?

Ääh, idealistlikud täissöönud naiivikud.

Pea läheb uimaseks; see on siin tühja kõhuga passimisest. Mingid mõttetud puud, hakipesasid täis. Hakid on kõik täis sittunud. Päeval on ohtlik kõndida. Sajab lirts ja lirts, vaata, et millegagi pähe ei saa.

Puud on päris kõrged.

Ei tea, kas puud sirutuvad naeratelles päikesesse või üritab aine põgeneda selt ägavalt kivikeralt? Ehk ei sirutu puud valguse poole, ehk sirutavad hoopis ära.. ehk on elu valutava aine järjepidevalt ebaõnnestuv suitsiid ja diversiteet üha ümbersõnastuv eutanaasiapalve?

Lootis ju Pauluski, et kord lunastatakse kogu elav loodus8.

Inimene on nii mõnelegi liigile halastanud, sest inimene on üks kaastundlik loom.

Süüa pole siin midagi. On vaid mõned üksikud küünlad, millesse ööliblikad kõrbema lendavad. Hunnik riste ja kalmukive.

Tagumik jääb kivil istumisest kangeks. Nälg teeb tigedaks, istud sa remmelga all või plastmassist kontoris.

Lähen koju, seal peaks olema midagi süüa.



1 Schweitzer 1984:265
2 Sontag 2002
3 Gary 1992:84
4 Thoreau 1994
Siia sobib vast Blaise Pascali (1998:195) märkus stoikude kohta:
"Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada."
ja Rorty (1992:299) märkus nn vasakintellektuaalide kohta, kelle ponnistused olevat „lootusetu katse ühitada vaimuinimese spetsiifilisi vajadusi tema kollektiivi sotsiaalsete vajadustega.“
6 Kiili 2003:1726
7 Kvaløy (2005:529): „Nii nagu Lääne ühiskond, on ka Lääne ehituskunst rajatud uskumusele, nagu oleks aeg lõpuks peatatud, nagu närbumist ja surma ei olekski olemas.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset röövelmajandust, mis riisub süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos maalt tema viimased varud, et säilitada meeleheitlikult ehitist, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea kõdunemise filosoofia, paradigma, mis võtab lagunemise omaks, sest see tähendab elu omaks võtmist.“

8 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm8:19-22
sest “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte.” (Dawkins 2000:145-146)

9 De Sénancour: „Ma ei suuda iialgi mõistetesse sulgeda seda jõudu, seda suurust, mida miski ei saa väljendada; seda vormi, mida miski ei suuda mahutada; seda parema maailma ideaali, mida võib küll tunda, kuid mis paistab, et pole looduse tehtud.“ (tsit. James 2005:308)





Paigas endas pole midagi semiootilist, semiootiline on elava kogemus paigas, semiootiliselt saaks kirjeldada sellesse paika sattunud elusa tunnetuse kirjeldust. F-teadus kirjeldab paika surnult, loetledes kvantitatiivseid suhteid sarnaste ainegruppide vahel, kogemust ehk tähendust pole, on vaid suhted ehk mõõdud.

Võiks öelda, et oluline kogeda samu asju intensiivsemalt.

„Koge intensiivsemalt!“ näib paraku kuuluvat juhenditeklassi „absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“

„Whitmanlik joovastumine rahuldatud tähelepanust maailma pelga olemasolu vaatemängu vastu on üks kõige fundamentaalsemaid viise tunnistada selle mõõtmatu tähenduslikkuse ja tähtsuse tunnet. Aga kuidas saavutada kogemuse elulise tähenduslikkuse tunnet, kui sul seda juba olemas ei ole? Selleks ei leidugi järgitavat retsepti.“
(James 2005: 316)

„mul oli rahulikku ja ärksat jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu: kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale või maha. Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu ega midagi muud maailmas. /.../

Loomuselt see „teine olek“ on vähem-rohkem hämmastumus. Osalt selles, et inimene imestab, kuidas ta pole enne näinud, osalt selles, et ta Näeb. Tegelikult on maailm endine, kuid ometi ei ole enam midagi endine“ (Masing 1998:377-379)


Taotletava kirjelduse (ökosemiootiline) juures peaks püüdma mitte lahutada ennast keskkonnast, kirjeldada enese kogemust selles kohas ja oluline on juurde märkida enda seisundid, sest need mõjutavad aistitavat ülimalt olulisel määral, et mitte öelda domineerivad täiesti.

Nälg - ainult hall foon ja huviobjektideks märgid potentsiaalsest toidust. Näljasena ma ümbrust praktiliselt ei näe, kohe kindlasti mitte ei huvita mind liikide paljusus või mis linnuke laulab oksal; näljasena ma olen toiduhankimismure ning tige ja agressiivne kõige suhtes, millele mõtlen ja mis mu vajadust ei leevenda.

Paljusus on siiski elususes, mitte füüsikalises reaalsuses (kui siiski lubada selline dualism); see, mis tunne on olla (selles kohas) sõltub palju enam nt sellest, kas kogeja (pro vaatleja) on mugavalt riietatud ja kas tal on kivike kingas, kui sellest, kui palju liike ta ümbrus evib jne.

Lihtne on loetleda liike ja silmale nähtavat, ometi tunde seisukohalt on nahaga (ja/ehk millegi pertseptsioonilisega aistitav) palju olulisem. Kas ma siis öösel ei olegi selles kohas?

Kes veel peale (lääne-) inimese loetleks liike oma ümbruses?

Kui mul on nälg, on mu omailmaks toidupuudus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on palav, on mu omailm palavus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on kiim, on mu omailm iharus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on uni, on mu omailm vire unisus loodetava võimalusega kuskil magada jne. Ajas kiirelt muutuv seisund (vajaduse spetsiifika) on see, mis annab ümbruse objektidele tähenduse, pole isegi liiast öelda, et teeb need objektid üldse olemasolevaks.

See siht aga üritab haarata elu fenomeni kogu oma haaramatus mitmekesisuses, ja nii, et siinkirjutajal on tugevaid kahtlusi selle sobitamisega akadeemilisse traditsiooni.


„Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.
/.../
Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.

See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.
/.../
Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.

See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada.“ (Platonov 1979:38-39)




1. Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” „Ilmamaa“
2. Gary, Romain 1992 „Elu alles ees“ „Perioodika“
3. James, William 2005 „Inimeste teatavast pimedusest“ kogumikus „Pragmatism ja elu ideaalid“ „Vagabund“ lk 297-323
4. Kiili, Jaanus 2003 „Süvaökoloogiline maailmapilt“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 8 lk 1711-1734
5. Kvaløy, Sigmund 2005 „Elutervik ja aeg“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 3, lk 515-552
6. Masing, Uku 1998 „Kuidas ma luuletan“ kogumikus „Meil on lootust“ „Ilmamaa“ lk 371-386
7. Pascal, Blaise 1998 “Mõtted” „Hortus Litterarum/Logos“
8. Platonov, Andrei 1979 „Meistri saamine“ „Eesti Raamat“
9. Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29
10. Schopenhauer, Artur 1994 „Elutarkus“ „Kupar“
11. Schweitzer, Albert 1984 „Kultuur ja eetika“ „Eesti Raamat“
12. Sontag, Susan 2002 “Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” „Varrak“
13. Rorty, Richard 1992 „Pragmatism ja filosoofia“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 2, lk 268-302
14. Thoreau, Henry David 1994 „Walden ehk elu metsas“ „Hortus Litterarum“

33 comments:

  1. Selle artikliga on lugu muidugi nii, et kuna ta on filosoofiat umbselt täis, siis ma pean ennast natuke koguma. Igaksjuhuks ütlen ainult ära, et ma olen isegi natuke õnnelik selle üle, et midagi nii ägedat üle mitme-setme aja lugeda saab.

    Aga ma kindlasti tulistan, mõne aja pärast. Sest siin on mõtteid, mida mõelda.

    ReplyDelete
  2. See väga naiivne elujaatuse lalin ei ole. Tumblri ennustusküpsistega pildiblogi või PostSecreti enesepaljastus ka pole. Pole mõtet ka võrrelda tujutõstva festivalifilmi extended outroga, tead küll, ei ole seda peale mängivat venivat indie music of the now'd, päike ei pimesta, lens flare ei sira, tüdruku juuksed ei lehvi suvetuules. Maitsetu esimese ringi plucking on your heart strings tearjerker ka pole. 15 aastane VHK boheemlasetüdruk ei lahku kinost silmad pisarais, südames pole kultuurisündmuse külastusest uhket tunnet, ei soovita kõikidele oma sõpradele, not gonna change your life, fuck your Carpe Diem, tänavatahma ja vihmamärja asfalti lõhna väga ei mainita.

    See väga PIINLIK ei ole.

    ReplyDelete
  3. "Vast isegi rohkem kui miljonid kolmanda maailma tõbitsevalt surnuks nälgivad lihatombud, kes kannatavad nende vanemate täislooduslikku kiima tõttu, olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilo valkaine paari aastane piinlemine.
    Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab (osaliselt) me ihu patu, aine libiido, mille saab ära hõõruda vältides kondoomi abil ihu uusi kannatusi või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu."

    Näen siin hiilivat sotsiaaldarvinismi ja uusmaltusiaanlust, mida tuleks igal juhul vältida. Autor vaatab olukorda 'esimese maailma' kõiketeadva ja üleoleva pilguga, soovitades (implitsiitselt) kolmanda maailma inimestel 'vähem sigida' (umbes samasuguse pilguga, millega Briti impeeriumi ohvitserid vaatasid põlglik-kaastundlikult vallutatud subjekte). Autor ei tunnista, et kolmanda maailma kannatustel on osa just TEMAL (laiemas mõttes), neoliberalismi ja imperialismi apologeedil. Apologeedil, kes sageli vaikib ja SEEGA aitab sedasama süsteemi käigus hoida. Selline "me teeme oma töö, visates lennukilt pärismaalastele kondoome - loo lõpp." tüüpi värk. Siin tuleks sisse tuua Fanon ja öelda autorile: meie, pärismaalased, sülitame sinu "kaastunde" ja klaashelmeste peale! Tuleb aeg, mil kapitalismi tekitatud looduslikke ja sotsiaalseid kahjusid ei saa enam 'teaduslikult', kondoomide ja ravimitega, lahendada.


    "Sõjad on samuti rohkem või vähem mao-orjamised. Tapetakse, et saada paremaid ressursse, allutatakse teisi, et sundida allutatute ihu allutaja ihu teenistusse; on palju ihaldatav kergendada oma ihu vaeva enese kooshoidmisel." jne jne

    Kahetsusväärne sõdade depolitiseerimine. Pessimistlik üldistamine, justkui kõik oleks 'inimese loomuses' jne, justkui ei oleks TEGELIKULT võimalik vabanemine rõhumisest. Ei, ütleb see ideoloogia, unusta kollektiivne tegevus, mingi teadlane on avastanud 'iseka geeni' ja seega on inimene inimesele hunt (see ideoloogia sobib suurepäraselt kapitalismi atomiseeriva iseloomuga).

    Selles essees on liiga palju Richard Dawkinsi - keskpärase kodanluse õukonnateadlase ja ideoloogi - räpaseid, bioreduktsionistlikke käpajälgi!

    ReplyDelete
  4. Vaidleksin, Kunnus on ambivalentne (näe minagi tean keerulisi sõnu!) Ta püstitab ja lükkab ümber, kavalalt pannes sind arvama, et edastab viimase instantsi tõde. Aga ei ole nii, see ongi selleks, et sa mõtleksid, vastu räägiksid, igaüks oma mätta otsast. Kas ma tunnen saeposti lõhna?

    ReplyDelete
  5. Minu ülesanne on näha igas näiliselt mittepoliitilises artiklis ideoloogiat, de facto poliitilist angažeeritust, ja see osa välja tuua.

    ReplyDelete
  6. Ütleme siis nii, selle artikli provokatiivse iseloomu võtab kokku lause: "Elul on väärtust vaid niipalju kuivõrd on ta positiivsete tunnete subjekt."

    Mina lähen rohkem nende va kirjanduslike kui poliitiliste provokatsioonide ohvriks. Aga kuna mu kõht valutab ja käed on veel söödud kanast rasvased, siis ma lähen oma keha ja vaimu dihhotoomiat unega paremaks tegema.

    ReplyDelete
  7. Aa.. ma saan Raiko tingrefleksidest aru küll, aga nendele põhjalikumaks vastamiseks peaksin ma ühe oma veel mõned head aastad vanema lapsepõlve-essee välja otsima.

    Seniks võib hää oponent muidugi osutada peristaltika ideoloogilisele hierarhiseeritusele või lugeda ette Marxi näiteks termiitidele, sipelgatele ja mesilastele, sest neil on klassisuhted ikka väga paigast ära.
    P.S. Oma liigiga piirdumine on rassism-tüüpi diskriminieerimine (spetsiesism, eks)
    :)

    ReplyDelete
  8. Leidsin. Tervikuna tsiteerimiseks on see kaugelt liiga pikk, aga lõikakleebin sealt mõne jupi, mis aitab ehk tabada sissekandes sihitud abstraktsioonitasandit:

    "Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti, et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida "õitsev ja õnnelik ühiskond"
    "... selles optimistlikus vaateviisis, mis näib olevat tugitalaks suuremale osale metafüüsilisest ratsionalismist ja mille järgi kõik head asjad on tingimata ühitatavad ning seega vabadus, kord, teadmised, õnn ja pitseeritud (lahtine?) tulevik on vähemasti ühitatavad, kui mitte koguni üksteisega süstemaatiliselt kaasnevad. Antud väide aga pole sugugi enesestmõistetavalt tõene kasvõi ainult empiiriliselt vaadatuna. Õieti on see vist üks kõige vähem põhjendatud veendumusi, mida süvatõsised ja mõjuvõimsad mõtlejad on eales on hellitanud." (Berlin 1998:232)
    "Ühel hetkel mõistsin, et kõigile neile vaadetele oli ühiseks platonlik ideaal: esiteks, et sarnaselt teadustele pidi kõikidele ehtsatele küsimustele leiduma üks ja ainult üks tõene vastus; teiseks, et peab leiduma usaldusväärne tee nende tõdede avastamiseks; kolmandaks, et need tõesed vastused, olles leitud, peavad paratamatult üksteisega kokku sobima, sest me teame a priori, et üks tõde ei saa olla vastuolus teisega ja et neid on võimalik piisava ennast salgava pingutusega ka Maa peal ellu viia." (Berlin 2002:328-330)
    "Miks toetavad need [totalitaarsed] ühiskonnafilosoofiad tsivilisatsioonivastast mässu? Milles seisneb nende populaarsuse saladus? Miks meelitavad ja võrgutavad need nii paljusid intellektuaale? Mulle tundub, et põhjus peitub selles, et need teooriad väljendavad sügavat sisemist rahulolematust maailmaga, mis ei ulatu, ega saagi ulatuda, meie moraaliideaalideni ja täiuslikkuseulmadeni." (Karl. R Popper "Avatud ühiskond ja selle vaenlased")
    "Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /.../ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi." (Masing 1995:72)
    "Päälegi, kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest "tegelikkusest", aga viibimine praeguses ontlikus "seedimis-elus" selles maailmas, on veelgi mõttetum. /.../ Haigused, vanus ja surm on ometi paratamatud, kuitahes kaunisti inimene oleks söönud, kuitahes kenas korteris oleks elanud, mistahes seltskondlik positsioon tal oleks, ja mistahes tõekspidamised tal oleks. Need teda ei päästa." (Masing 1995:118-119)

    ReplyDelete
  9. Ma osutasin sellele, et teadusharud nagu bioloogia või semiootika võivad vahel toetada status quo'd (not the band) ja valitsevat sotsioökonoomilist olukorda. Asi ei ole personaalne. Ülejäänud, kirjanduslik osa artiklist oli hea.

    ReplyDelete
  10. Teadlaslikkusel on kippumus kirjeldada "asju nii nagu need on", see on status quo põlistamisega lähisuguluses kahtlemata (nt sotsiobioloogia- brh), mis tuletab omakorda mulle meelde üht mu veelgi varasemat esseed "Matemaatika kui ideoloogia"...

    Aga status quo tuhtub tihti parem variant kui ettepanek "peksame praeguse süsteemi puruks [oo, kas te siis ei näe, et see on puudulik!], küll siis asi kuidagi ise laheneb!"

    Tendeerin konservatiivsust, tõsi..

    ReplyDelete
  11. "Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti, et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida "õitsev ja õnnelik ühiskond"" -

    Täiesti vale, üheplaaniline arusaam ajaloolisest materialismist ja dialektikast, mida kohtab MASSILISELT. Been there, done that, bought the T-shirt, next! Võin lüüa augud neisse teooriaisse, aga homme astub Sinu asemele keegi teine samasuguse Grandioosse Obfuskatsiooniga.

    "olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes" - Järelikult Juku-Kalle Raid? :)

    ReplyDelete
  12. "Tendeerin konservatiivsust, tõsi." - Saved me the arduous work of labelling, thanks.

    ReplyDelete
  13. Rõhutan veelkord, et vormiliselt on artikkel hea!

    ReplyDelete
  14. "Paljud täiskasvanud st inimesed, kes lõpetasid mõtlemise pärast gümnaasiumit/ülikooli, usuvad enamasti, et see Jumalariik ehk aine rahutuse kadu on saavutatav Selle Õige poliitilise ideoloogiaga (tuleb lihtsalt need kuradi antagonistid maha tappa!) – olgu selleks natsism, kommunism, liberalism, autoritarism või mis iganes, aga igatahes - neist juppidest, mis maailm meile on andnud (selline inimene sellises situatsioonis), on põhimõtteliselt võimalik kombineerida "õitsev ja õnnelik ühiskond""

    See asi ikka häirib mind. Ei oleks oodanud sellist klišeelikust just Teilt, vaid näiteks Aarne Rannamäelt või muult kodanluse ideoloogiliselt sõdurilt. See pole Joseph de Maistre'i või Sidney Blumenthali konservatism, see on straight up John McCaini ja Joe The Plumberi konservatism!

    ReplyDelete
  15. on pime. kalmistul istub ähkiv-puhkiv subjektiiv-usspuss, kelle kurku kinni jäänud käbinäärmest pritsib läbi ammuli suu vikerkaarevärvides helendavat dmt-valgus/tuss/appi, mis läidab pulbristunud suurkujude sammaldunud hauatahvlite kohale ähmase kuma, nagu vargamäe peeruvalgus noh. valgusvirve loitlevas portaalis hakkavad tekkima spektraalsed piirjooned. jess, mõjub! laatsaret, ärka! ma näen nüüd! nii ere, o.m.g!

    küünal kustub. pimedus.

    †‡†

    bonus:

    miks hoiab rodini "mõtleja" sõrmi suu ees? kas ta juba oksendas või üritab kinni hoida?

    mida üldse jolki-palki tähendas? ei mäleta, aga tuli meelde...

    diskussioon palun!

    ReplyDelete
  16. liiga "tark" ja liiga viiteline. pingutab, mees, aga südames peitub sotsiaaldarvinist...

    ReplyDelete
  17. Raiko, Raiko, tempo maha, pilk teravamaks, lugemine süvenenumaks!
    Kordan: "lõikakleebin sealt mõne jupi, mis aitab ehk tabada sissekandes sihitud abstraktsioonitasandit" - "Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /.../ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi." (Masing 1995:72)
    Kordan: "elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi"

    budism, kristlus, eksistentsialism jms on siin need märksõnad, eks.

    Sotsiaaldarvinismi jms väljaimemisega teed keskmisele jürilinale silmad ette.

    Äkki imeks veel homofoobia ja antisemitismi välja?

    ReplyDelete
  18. Võtsin sealt kommentaarist selle jupi, mis näis olevat just Teie kirjutatud.

    Mis puutub Masingu lõiku "Ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti [...] elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi" - siis siin paneb maestro täiega jama. Preliminaarne diagnoos: üledoos vana-hiina filosoofiast.

    Kes on kunagi väitnud, et sotsialism kaotab 'mööduvused'? Ühiskondliku korra muutmine aitab asja leevendada, päästa miljardeid - kuid LOOMULIKULT mitte surmast. Selle asemel, et 'budistlikult' või 'eksistentsialistlikult' taluda vägivalda, võib revolutsioon kolmanda maailma poolt aidata neid 'mööduvusi' talutavamaks muuta. Väärikamaks. Surra mitte lihatombuna, vaid inimesena.

    Minu esimeses kommentaaris väljatoodud lõik oli liiga sarnane viktoriaanlike kolonisaatorite olukirjeldustega, et sellele mitte osutada.

    ReplyDelete
  19. Leevendame nüüd natuke saeposti. Ma mõtlesin kunagi läbimõeldult sõna võtta aga noh, näib et jääb ära, tuleb ikka nii nagu tavaliselt - otse.

    Mulle meenutab see diskussioon ja selle ajendpost seda erandlikku hälvet (sel on kindlasti oma nimi, lihtsalt ei tule keelele) kui inimene salvestab kogu maailma info - mäletab kõiki arve, autonumbreid, akende arvu majades jne jne - aga ei ole võimeline üle tee minema, sest ta ei oska eristada kogu maailma info hulgast olulist ja teha sellest vastavaid järeldusi.
    Teine äärmus on, kui kogu maailma infost pannakse tähele ainult ühte segmenti - see kaldub skisofreenia poole - ehk siis kõik näiliselt seostamatud detailid seotakse üheks struktuurseks paranoiliseks tervikuks.

    Aitaks nüüd elurööbastele tagasi selle kommentaariumi?

    ReplyDelete
  20. "Tolstoil oli õigus, kui ütles, et mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasin ma pidevalt „eetika“ ja „esteetika“ sassi. Mul oli täiesti õigus.

    Puutumatu n-ö tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab meis tugeva esteetilise elamuse; ja sellest, et loodus on ilus järeldatakse, et loodus on ka hea."

    Ilu on kahtlemata hea, kuivõrd ta pakub naudingut, nimelt esteetilist naudingut. Naudingut on aga mitut liiki ja niisamuti on mitut liiki head. Sa räägid ilmselgelt kõlbelisest heast, millele vastav nauding, tõsi küll, ei olegi õieti mingi nauding, vaid pigem kannatus, kui usaldada Immanuel Kanti. Kant ütleb veel, et ilul ja kõlblusel on teatavaid struktuurilisi sarnasusi, mistõttu me kaldume neid omavahel seostama: „Ma väidan nüüd, et ilu on moraalse hüve sümbol; ja ainult seetõttu, et me seostame ilu moraalse hüvega (me kõik teeme seda loomuldasa ja nõuame seda ka kõigilt teistelt otsekui kohustust), pretendeerib meie nauding sellest kõigi teiste nõusolekule.” (KU Ak. 353)

    Moraalse headuse tuletamine ilust on muidugi loogiline eksimus, aga ilusatest asjadest kõlbeliste kvaliteetide leidmine viib meid sellegipoolest headusele lähemale, mitte sellest kaugemale. Iluhuvi on moraalsele huvile lähedasem kui meeleline huvi, just nimelt seetõttu, et nõuab eemaldumist oma näljast, kiimast, kunatistest vajadustest. (Ilu on ilma *mõtleva* subjektita niisama vähe olemas kui moraalset headust.) „[Ilu ja ülevus on] eesmärgipärased moraalitunde suhtes. Ilu valmistab meid ette millegi, olgu või looduse armastamiseks ilma igasuguse huvita; ülev [st elamus võimsast ja ähvardavast loodusest] millegi hindamiseks, isegi kui see läheb vastuollu meie (meeleliste) huvidega.” (KU Ak. 267)

    Adam Curtis ütleb, et mingit looduslikku tasakaalu ei ole päriselt olemas ja et ökoloogid on selle mõttekonstrui rakendanud konservatiivse maailmavaate teenistusse.

    Mul on väga hea meel, et ZA/UM sai endale jõulukingituseks powerhouse Mihkel Kunnuse. See on üks väga hea artikkel, üks parimaid, mida viimasel ajal lugema olen juhtunud. (Ja ilmselt ühtlasi ZA/UMi ajaloo pikim.)

    ReplyDelete
  21. Ahoi, HH!

    Proovin siin läheneda pisut rohkem psühholoogilisemal-käitumisökoloogilisemal tasandil kui Kant. Moraalse headuse tuletamine ilust pole LOOGILINE eksimus, vaid fenomenoloogiline-kognitiivne antus - „väiksena ajasin pidevalt sassi“,eks – see on antus, mida küll paljudes kultuurides üritatakse kasvatusega oluliselt teisendada.
    Nt väide „suudelevad mehed on rõvedad“ on hea näide sellest, kus reaktsioonis pole esteetiline ja eetiline mõõde veel eristunud - see on korraga nii esteetiline kui eetiline hukkamõist. Sellist laadi väärtusotsused on kõige levinumat („küll see on kena/inetu käitumine“ - moraalse kinnitusena jne).

    Kantisugusustega polemiseerib kontsentreeritumalt see: „Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse. Levinuimad elususekogemused on vast „olen nälg, olen nälg, olen NÄLG!„ või „olen hirm“, „olen valu“, „olen janu“ – üldiselt „olen vajadus“.
    [...]
    Nagu julmus ja hoolimatus oleks teoreetiline eksimus!?
    [...]
    Ääh, idealistlikud täissöönud naiivikud.“

    Ja tervikuna näitan, kuidas maailmataju sõltub kõige fundamentaalsemal tasandil isendi üldisest seisundist, kivikesest kingas, põlvevalust või veresuhkrutasemest.
    Kardan, et rahvatarkusel „nälg teeb tigedaks“ on motivatsioonidünaamilisel tasandil paraku palju suurem heuristiline väärtus kui kogu Kanti loomingul...

    Ja tegu on siiski ELUTUNDEGA. Toon ühe illustreeriva näite: baltisaksa maadeuurija Alexander Theodor von Middendorff kirjeldas värvikalt seda harduvärinat ja ülevustunnet, mis avanes talle mõnel kõrgemalt kohalt – suured põdrakarjad kihutasid elujõust pulbitsevalt maalilistel väljadel.
    Nüüd teatakse, millise loodusnähtudega on tegu: nad jooksevad kiini.

    Muide,
    „Kiinivaglad saavad areneda ainult peremehe seljanaha all, seetõttu peavad nad juhul, kui emane muneb peremehe muule kehaosale, ise sinna minema. Migreerumine toimub naha all või ka otse läbi peremehe siseelundite. [...] Tuntumateks nahakiinideks, kes põhjustavad loomakasvatuses suurt kahju, on veise-nahakiin (Hypoderma bovis) ja põhjapõdra-nahakiin (Oedemagena tarandi). Viimase liigi puhul on ühe põhjapõdra naha alt leitud kuni 1 500 vakla.
    [...]
    Ninakiinide arengus on omapärane see, et emane mitte ei mune, vaid sünnitab elusaid vastseid. Pärast paaritumist jäävad emased ninakiinid mitmeks nädalaks kuhugi istuma, sel ajal küpsevad tema kehas munad ja kooruvad vastsed. Pärast vastsete koorumist hakkab emane kiin aktiivselt peremeest otsima. Vastsed pritsitakse lennu pealt peremehele ninasõõrmetesse. [...] Ninakiinide vaglad parasiteerivad peremehe ninaõõnes ja otsmikuurgetes. Kui vaklu on juba liiga palju, võib peremees hukkuda. Selliseid juhtumeid on teada näiteks lamba-ninakiini (Oestrus ovis) tegevuse kohta.
    Kiinivaklade tegevus on peremeestele äärmiselt piinarikas. Loomad tunnevad kiinide lennul tekkivat iseloomulikku suminat ja pistavad selle eest kabuhirmus plehku (siit on tulnud väljend "kiini jooksma"). Põtrade juures on täheldatud sellist kaitseviisi, kus loom hoiab oma sõõrmeid võimalikult kaua vee all, et ninakiin ei saaks sinna vastset heita. Nahakiinide eest põgenedes võivad loomad üleni vette minna.“
    http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter23.htm
    Väitsin, et Middendorffi elutunne on väherepresentatiivne. Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse.

    Kuna „kiinivaklade tegevus on peremeestele äärmiselt piinarikas“ tuleks vist ka neile Marxi ette lugeda, sest teadlased ainult kirjeldavad maailma, aga seda on vaja muuta.

    ReplyDelete
  22. P.S. Kardan et Curtis oli siin ise ideoloogilisem kui kes tahes ökoloogid. Tasakaal ei tähenda ökoloogias midagi staatilist, sellega ei üllata ühtegi ökoloogi (on isegi üks biodistsipliin, mis kasutab mittetasakaalulisust põhimudelina), vaid teatud tasandi protsessi-tsüklite stabiilsust. Ning tõepoolest, elusorganismid on mittetasakaalulised juba kõige sügavamal füüsikalis-keemilisel tasandil - peenemalt: elusorganismide eluprotsesside Gibbsi energia muut on tervikuna positiivne, maakeeli – iga organism tahab kogu aeg isevooluliselt minna füüsikalis-keemiliselt stabiilsemasse olekusse ehk surma ja selle mittetasakaalulise oleku säilitamine võtab energiat, kõvasti energiat. Anonymose keeles väljendatult: igaüks peab muudku sööma, muidu surep maha. Elutundeks annab see nälja :)
    Iga organismi kerkimine põrmust on ajalik põgenemine tasakaalust välja, seepärast elu ongi näljane, rahutu aine :)

    ReplyDelete
  23. Pähe tuli pilt sellest kuidas väike puust lauake on kaetud tikitud ornamentidega XXL linaga...aga sisuline vaht segaks ilmselt rohkem, kui vormiline pool vähem imponeeriks (ood grafomaaniale, ilma sarkasmita). Samas tähendab see teksti 'ilukirjanduslik-akadeemiline' skaalal tugevalt esimese poole kaldumist, mistõttu sisuline pool ei muutu küll kuidagi vähemväärtuslikuks, aga selle lõhkumine (täpsustused - vastused, vastuvaidlemised, ümberlükkamised - reageeringud) mõjub ärritavalt.
    Põhimõtteliselt üritan ikkagi komplimenti teha autori aadressil (ilmselt tahan täna veel esteetilise elamusega magama heita, sellest ka siinne 'kommentaar' selle mitte arutelusse panustavas mõistes)

    ReplyDelete
  24. communism, it's a partyDecember 22, 2011 at 1:30 PM

    maailm on elusa jaoks hirmus koht- pidevad kannatused ja piinavad tungid. ja sedasi mööda maslowi püramiidi tippu välja: tühjast kõhust sotsiaalse tõrjutuseni, mida kõike tuleb osata vältida- lisaks ka liigispetsiifilised piinad; inimeste puhul kõrgemast närvitalitlusest tulenevad, mõttetegevusel, reflektiivsusel põhinevad kannatused. et sa tead kui sitt on kõik tegelikult. ja alati saad veel ka hädasid juurde mõelda. ja siis välja mõelda nendest, nii tegelikest kui juurdemõeldud piinadest vabanemiseks äärmiselt piinavad lahendused. ehh

    ReplyDelete
  25. communism, it's a partyDecember 22, 2011 at 1:31 PM

    i need a shot of love

    ReplyDelete
  26. If someone had seen our faces on the journey from Auschwitz to a Bavarian camp as we beheld the mountains of Salzburg with their summits glowing in the sunset, through the little barred windows of the prison carriage, he would never have believed that those were the faces of men who had given up all hope of life and liberty. Despite that factor--or maybe because of it--we were carried away by nature's beauty, which we had missed for so long.

    In camp too, a man might draw the attention of a comrade working next to him to a nice view of the setting sun shining through the tall trees of the Bavarian woods (as in the famous water color by Dürer), the same woods in which we had built an enormous, hidden munitions plant. One evening, when we were already resting on the floor of our hut, dead tired, soup bowls in hand, a fellow prisoner rushed in and asked us to run out to the assembly grounds and see the wonderful sunset. Standing outside we saw sinister clouds glowing in the west and the whole sky alive with clouds of ever-changing shapes and colors, from steel blue to blood red. The desolate grey mud huts provided a sharp contrast, while the puddles on the muddy ground reflected the glowing sky. Then, after minutes of moving silence, one prisoner said to another, 'How beautiful the world could be!' (Viktor Frankl, Man's Search for Meaning. See raamat on eesti keeles ka olemas, aga pole käepärast ja tõlkima ei viitsinud hakata.) Frankl räägib siin ilu kogemisest natside surmalaagrites, kus inimesed olid kurnatud viimse piirini, pidevates valudes jne. Ja ometi nad nägid ja imetlesid looduse (ja ka kunsti) ilu. Tegu ei olnud "idealistlike täissöönud naiivikutega", pigem nende vastanditega - surmani nälginud, kõik illusioonid kaotanud inimestega. Ainult tõesti naiivne ja täissöönud inimene võib olla nii hellik, et kivike kingas, põlvevalu või veresuhkrutaseme väike langus muudab ta pahuraks ja agressiivseks, nii et ta ei näe ega mõtle muule kui sellele, mis teda siis parasjagu häirib. Asi on ju selles, et inimene ei võrdu kunagi oma kehalise seisundiga, inimese "vaim" (teadvus) on inimese kõikide (kehaliste) omaduste ja näitajatega alati nihkes, mingi osa sellest jääb ja ulatub alati viimastest "üle" - ka energiat ei ole meil kunagi täpselt parasjagu, seda on alati üle (ja seetõttu ei ole me kunagi teinud "küllalt" ka eetilises plaanis). Sama kehtib ilmselt ka loomade suhtes - noist võibolla ükski ei kontempleeri päikeseloojangu ilu, aga paljud siiski pidevalt mängivad, st suhtlevad ja liiguvad pelgalt suhtlemise ja liikumise pärast, võiks öelda, et lihtsalt olemise rõõmust, seega samuti teataval viisil end ja teisi kontempleerides (aga võibolla küll ainult täis kõhuga; seevastu inimvaim alati, nagu ülaltoodud näitest näha; selles vast seisnebki inimese erilisus - ta ei saa oma vaimust, sellest vajaduste "ülejäägist", puhta kontempleerimise võimest ja sunnist kunagi lahti, isegi äärmises näljas, valus ja vaevas).

    ReplyDelete
  27. Noh, kõik illusioonid kaotanud inimesed need nüüd vaevalt olid... õigemini vastu pidada suutsidki ainult isendid, kes suutsid luua piisavlt võimsad tulevikukujutlused ja illusioonid. Ütleb ju Frankl raamatu lõpus, et häda neile, kes vabanevad ja leiavad, et inimest, kelle armastus neid elus hoidis, pole enam elus jne.

    Aga jah, muidugi võime võtta ju meie õudust koonduslaagrite (ja kolmanda maailma looduslike koonduslaagrite) ees sama diametraalselt vastandliku ebaadekvaatsusena kui Mittendorffi heldiv-imetlevat reaktsiooni agoonias perutavale põdrakarjale. Koonduslaager pole mingi põrgu - see ainut tundub meile nii :)


    [lühimalt: pean Frankli ka, ütleme, ebarepresentatiivseks...]

    ReplyDelete
  28. Tahtsin öelda, et ilu kogemus ei ole mingi ülejääk, mis ilmneb ainult siis, kui kõik baasvajadused on rahuldatud, vaid pigem vastupidi, ilu kogemus, vajadus ilu kogeda toob ilmsiks "ülejäägi", mis inimest konstitueerib, inimesest inimese teeb isegi olukorras, kus kõik baasvajadused on peaaegu täiesti rahuldamata. Ilu (kogemine) ei ole inimese puhul mingi aksessuaar ja luksusvidin, nii nagu teadvuski, vaid inimese jaoks konstitutiivne. See, et ta aitas inimestel vangilaagris ellu jääda, näitab, kuidas ta mõjub tagasi nn baasvajadustele. Konstitutiivne illusioon? Nagu Jumalgi, religioosne usk. Võiks ju ka öelda, et vaimset reaalsust usub ainult "täissöönud naiivik", aga nii see ju ei ole. Jah, saab vastu öelda, et ilu on meeleline, erinevalt vaimust. Aga kas ikka on? Ilu kaasneb meelelise kogemusega, meeleline kogemus võib olla ilus, aga ei pruugi olla. Ilus võib olla ka mõte, tegu. Siin jõuame "meelelise" kahe tähenduseni - aisting ja kaemus. Aga jäägu see praegu. Tahtsin rääkida veel "ülejäägi" loomusest. Ilu näib olevat niisiis baasvajaduste või teatava kehalisuse "ülejääk" kahes mõttes: 1) kui kõik muud vajadused on rahuldatud, võin nautida millegi ilu 2) ilu (võib asendada mõne muu sarnase nähtusega) vajadus või lausa sund jääb alles alati, ükskõik kui vähe muud vajadused rahuldatud oleksid (nojah, kui kannatused on väga akuutsed, siis vast mitte, aga asi vist ongi selles, et milletahes akuutsus ei saa kesta kuigi kaua). Ilu (headus, vaim) on ülejääk mõlemas mõttes, üks ei tohiks varjutada teist. (Ja kui illusioon on konstitutiivne, kas on seda õige nimetada illusiooniks?)

    ReplyDelete
  29. August!
    Nüüd oleme küll päris harali läinud :)
    Ja üksteisest mööda.
    Olen suga suuresti nõus, aga täpsustaks pisut, mida öelda tahtsin..

    Ilu on miski, mille puhul olemus ja näivus langevad ühte. On mõttetu rääkida, et miski näib ilus, aga tegelikult pole. Selline “vaidlus” saaks olla ainult kahe subjektiivse kogemusraporti mittekattumine.
    Kiini jooksavad põdrad olid tõesti Middendorffile tugeva esteetilise elamuse allikaks, see polnud mingi “ilu illusioon”.
    Nii päiksetõusust kui härjavõitlusest võib võrdväärse esteetilise naudigu saada nii priske täissöönud patroon kui viimseni vaevatud buchenwaldlane. Ma räägin siin üpris radikaalselt teisest suhtest – teise elususkogemuse tunnetamisest-aimamisest-oletamisest. Teise modeleerimisest endaga, enamsti enda hetkelise elususkogemusega. Aasin Schweitzerit, kes – üldistab haruldasima ehedaimaks! [Nagardžuna loengusarjas ütleb Uku Masing, et nn tervemõistusel on üks põhimeetod – käsitleb maailma vähendatud ja suurendatud iseendana ning siis arutleb neid kvaliteete)
    Ilu all pidasin silmas just tema võimet kinni katta teise elususkogemus. Oo, kes ei naeraks ja lustiks nähes tantsivat karu? Kui armas, ilus, naljakas! Muusika ilu lumm, tundmusi dirigeeriv aistinguvoog on meie kõigi kõrvus, aga ainult tema tammub kuumal plaadil, eks.
    Ilukogemus on tõepoolest nõnda konstitueeriv nagu räägid, võib liialdamat öelda, et bioloogiline antus. Sellest mööda nägemise võimegi on aga päris pikaajalise askeesi tulemus, mis võimaldab seoseahelate ulatumise esteetilse fassaadi taha.

    Frankl räägib ENDA elususkogemusest. Üritasin muuhulgas näidata kahte a) kuivõrd enese kehakogemus mõjutab enese maailmataju; b)kuidas see mõjutab empaatilisust laiemas mõttes.

    P.S.
    Illusiooni ontoloogia on üldse üks kahtlane asi... see eeldab alati mingit fundamentaalset dualismi; illusoorsed on asjad, mis ei vasta mingile vaikimisi standardontoloogiale. Ometi nn illusioonid mõjutavad iga elusat organismi st on põhjusliku toimega... viitan sellele ka tekstis: “elusale piisab alati kujutlusest”

    ReplyDelete
  30. Ma läheneks küs-le, kas peaks ehk porodele Marxi lugema II nurga alt, väänan sama näite IIsugusesse silmusesse:
    Kas ehk ei ole mitte hoopis nii, et revolutsioonid on rahvaste kiinijooksmised? Vbl sama kasutud, aga kindlasti sama mõistetavad ning tingit samasugusest meeleheitest? Mhh-ahh?:)

    ReplyDelete
  31. Mmm.. ei suuda näha ses analoogias väga suurt heuristilist tolku.

    Kui lugeda revolutsioon loodusnähtuseks, siis peaks vist seda tegema ka politseivägivallaga ning nii pisargaas, nuiahoobid kui kummikuulirahe oleks lihtsalt kehv ilm.
    "Aga sedasi peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.
    Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale." (Rein Raud "Hector ja Bernard")

    Sellistel puhkudel küllap peaks lähtuma Peirce'i (ja-või-ehk William Jamesi) printsiibist: kui kirjelduserinevustele ei vasta ühtki käitumispraktilist erinevust, siis need kirjeldused on sisuliselt identsed.

    ReplyDelete