Kunstiõpe täiskasvanutele -

tasuline ravi ja hoolekande asutus?

Pühendatud CK-le

Cornelia-Made-Juku ühispilt, II kursuse lõpp 2009? Pirakas - üle kahe meetri pikk ja üle 1 meetri kõrge.

Nüüd tõmban ma enda peale maailma viha ja seda mitte ilma põhjuseta. Mis toimub? Mis on lahti? Mis koolis ma käin? Kellega? Miks? Mis on selle ürituse mõte? Kas see, et koolitav asutus saaks per naase 120 000 vanas rahas, et maksta palku oma õppejõududele (tõsi, tillukesi) ja olen isegi kuulujutu tasemel kuulnud, et vahel pidi kogemata rahastatama ka õppejõudude näitusi noist rahadest. Ei, mul pole tõendeid, ma pole audiitor. Elukestev õpe. Haiguste ravi. Huvikool. Kultuuriteadlik tarbija.

Kes meie kursusel käivad?

• Vanem lahkusuline daam, kes edastab sõnumeid, mis on nii intensiivsed, et isegi Luiga Jun. pidas vajalikuks neid esindada.Ta joonistab ning maalib üle keskmise hästi, õrnalt ja tundlikult, sageli religioosse alatooniga või temaatikaga, miseest teda koolis on kõvasti diskrimineeritud. Religioossus kunstis ei ole see mis meeldiks kunstitšinovnikutele.

• Noor grafomaankunstnik - või kuidas nimetada üliproduktiivset multitalenti,  kes on osalenud vast enam kui viiekümnel näitusel, millest ulatuslikematel on tal väljas olnud 50 pilti korraga, kõik kenasti raamiga lõuendil, Õnneküpsise kvaliteetvärvidega meisterdatud? Naerda võib selle üle ainult nii kaua kuni meest ei ole tunnustatud, pea see aga ei juhtu? Järjekindlus viib sihile!

• Investeerimispankuri kaasa, lastega kodune, õppejõudude lemmik, piisavalt nahhaalne, tellib koju ingliskeelseid kunstiturge ja tippe puudutavaid väljaandeid, teab mida teeb ja kuhu tahab jõuda, plaanis magistrantuur välismaal. Tekitab kadedust aga tema jõulist annet keegi ei eita.

• Naaberriigi kodanik, kelle kohta enim kasutatakse väljendit "tuult saanud" ja käivad jutud, et kunstiõpinguid soovitab talle tema raviarst.Väga loominguline natuur, sündinud maalikunstnik. Baretiga. Ükskord skulptuuritunnis oli tal klaaspurgiga omakeedetud supp kaasas suurte pirakate lihatükkidega ja tervete kartulitega. Käib hirmsasti närvidele, sest üldse ei saa aru, mis juttu ta sulle ajab, enamasti sellest et keegi töö juures on teda kiusanud.

• Lastega kodune, ülirahulik, võiks mõelda et tuim naine, miski teda ei morjenda, kannab alati musta, käib kõigil tasuta ja tasulistel kursustel, samuti omab infot kõigi tasuta ja tasuliste kursuste kohta, väga südamlik, oma laste teenija ja kunstnikuna mitte lihtsalt seksuaalse alatooniga naivist vaid varjamatult üliseksuaalne naivist, naissarapuu!!! Äärmiselt põnev kunstnik.

• Joonistajate kuninganna, naine, kes võib ühte pilti peenikese pliiatsiga 16 tundi jutti kribada, kes ei tee mingit järeleandmist puhtuses, täpsuses, hoolikuses ja kes näitab imepeent detailimaailma. Oi ta sai õiendada et tal pole suurt joont, jämmeid pintsleid, kärtsu värvi, et tal pole maalilisust, njaa ja et ta ülepea liiga tubli on.

• Elukunstnik ja jutumees, ehe kontseptualist, mis ta ka valmis ei teeks, jutt selle asja juurde on kümme korda vägevam. Mees, kellest iga dokumentalist tahaks teha täispikka portreefilmi. Tal on oma autopesula. Oli kuulda, et ta poleerib ka lennukeid. Miks ta kunsti õpib, selle kohta ütleb ta ise et no kusagil peab ju käima. Vahet pole, kuskohas. Tema pilt võiks vabalt Sotheby oksjonil maksta mõni miljon taala. Ma ostaks neid muidugi enne kui hinnad taevasse kerkivad.

• Siis on kaunitar, kelle igapäevase leiva annab maainimestele odavkaupasid pakkuva kataloogi kujundamine. Ta maalib endast välja. Puhtakujuline ekspressionist - käte ja jalgadega, kiht kihi otsa, kunagi ei karda et midagi läheb valesti. Väga imponeerivad tööd on.

• Noh ja teie alandlik teener, allakirjutanu, tema ei oska midagi enda kohta öelda. Õpetajad ütlesid et silma ja käe hea koostöö. Ja ilus joon. Aga nagu krampis või kinni. Ei ole maaliline. Liiga ilutsev ka. Viimaseks poolaastaks enne lõpetamist akadeemilisel. No raha ei olnud et maksta seda lõppu. Ja kõht valutas kogu aeg. Ja üldse isu ei olnud seda kunsti teha. Siiamaani ei ole. Ei taha nagu  AA rahakotti nuumata enam. Ega kirjutada sünopsiseid või jamada mingi portfoolioga.

Aga mis teie arvate, kas Eesti kunstile on selliseid inimesi vaja? Kas nad rahustavad vaid oma hinge ja täidavad noorpõlveunelmaid või vanaduspõlve igavust?

Kuidas nende kultuuritoodet turundada?

Mängude Vormist 2.1 - Reegli kategooriad

 
Loe ka: Mängude Vormist 1

Mängu Vorm

Olles kohandamas ja mõtlemas välja sõnavara ning loomas taustsüsteemi, millele toetudes analüüsida, hinnata ja kirjutada mängudest, tuleb artikliposu Mängude Vormist 2. Esimeses osas oli rohkem n.ö. ilukirjanduslikku flairi ja niisama struktureerimata uitmõtteid ning tähelepanekuid. Seekord proovin sõnavara rangemana hoida, määratlen terminoloogiat uuesti ja täpsemini. Et "Mängude Vormist 1" postuleeris ulja sulega mänguehituse tuumikühikuks Reegli, aga ei läbenud seda sõna täpsemini lahti mõtestada, võtab seekordne artikkel ta täpsema vaatluse alla ja proovib temast natuke asisema ülevaate saada. Niisiis: Mängude Vormist 2 - Reegli Kategooriad.

EELVISAND

Mängureegel jaguneb vormi keerukuse poolest järgnevateks kategooriateks:

tingimus - reegel - kompleks - lineaarsus - sügavus

Tingimused on reeglite omadused ja teda täpsustavad pisidetailid, aga nad pole veel terviklikud seadusekandjad, vaid on pigem reeglist lahutamatud osakesed. Tingimusest väikesemaks enam minna ei saa. Nad kombineeruvad kokku reegliteks ja moodustavad esimesi direktiivseid seadusekandjaid. Reegel aga on veel jõuetu, sest ta pole lülitatud teiste reeglite vahele olelusvõitlusse, kus ta saaks kehtida ja kus ta võtaks siduva rolli. Teiste reeglite keskel on reegel kompleks, ta eristub reeglist, sest ta käitub seosena või aktiivse direktiivina ja kannab oma olemuses viiteid ja juhiseid teistele kompleksidele. Oma seisukoha võtnud, oma seadust kehtima panev kompleks kannab endas implikatsioone teistele omi seisukohti kaitsvatele kompleksidele ja nad ristuvad. Nad haakuvad ja moodustavad suuremaid struktuure. Sellest tekkivatel struktuuridel on kaks tegumoodi. Lineaarsetena tegelevad kompleksid kitsa spetsiifilise probleemiga või töötavad ühte kindlat pidi ja kannavad endas loetud arvul võimalusi (nt valikuvariandid), need on ranged ja jäigad reeglite kogumid. Teine struktuur, mida kompleksid võivad moodustada, on sügavused - need on raamistikud, mis ei kanna endas deskriptiivselt kõiki võimalikke võimalusi, vaid lasevad neil loomulikult juhtuda. Need on vabad ja lõdvad reeglite kogumid, mis lubavad oma tõeseks olemises mingit vahemikku, mingit ulatust.

Nüüd kuivemalt ja täpsemalt!


tingimus - reegel / element

TINGIMUS

Lähtudes definitsioonist mille järgi mäng on opereerimine tingimuste projektsioonide ristumisest tulenevas võimaluste väljas, on mängukoe väikseim osake tingimus ning mäng justkui tingimuste punum. Sedasi on tingimus mängu seisukohast oluline jupp metafüüsilist mateeriat. Kui sa proovid oma vaimumikroskoobiga tingimust lähedamalt uurida, leiad sa aga, et tingimused ise on liiga väikesed detailid, et neid kuidagi võimalik jälgida oleks. Neid on üldiselt kergem vaadelda osadena suurematest vormidest. Neid tingimuste kombinatoorika kõrgemaid vorme on kahte tüüpi: reegel ja element.

REEGEL / ELEMENT

Tingimused

Reegli kategooriat vaadeldes on oluline tingimuse-reegli suhe, kus tingimused on reegli omadused. Vaatame näitena abstraktset reeglit "Objekt liigub teljel". Sügavamal sees täpsustavad teda ja määravad kindla vormi tema olemuslikud omadused - tingimused. Need on tema aksiomaatilised elementaarosakesed, individuaalsete tükkidena analüüsitavad nii nagu see via the Metaphysical Method (tm) käib, aga olemuslikult lahutamatud tervikust.  Need on näiteks telje otspunktide olemasolu (või nende puudumine - tingimused on need, mis teevad sirgest telje) või telje kuju (Eukleidiline ikka?). Sealjuures need tingimused võivad, aga ei pruugi kuuluda ka mõne teise reegli definitsiooni sisse. Amorfne mängukeha ei luba end lõpliku täpsusega analüüsida ning need liigendused, kategoriseeringud ja suhted, mida sa oma pähe sünnitad, on (nii nagu ikka) oma ebatäiuslikul kujul alati sõltuvad lähenemisnurgast ja mõtlemisjärjekorrast. Teistpidi kirjeldades võib öelda ka: Reegel on tingimuste kompleks.

Reegel ja Elemendid

Sama näite varal on "Telg" element. Element koosneb samuti tingimustest, aga nad moodustavad teistsuguseid kvaliteete. Reeglid hoolitsevad elementide vahekordade eest, ta on õhuline seos või mõjutaja või seadus, mis määratleb suhteid erinevate elementide vahel. Element ise on aga eneseküllane ese ja tegelikult asub väljaspool mängureegli kategooriat ega asetse tingimus-reegel-kompleks-lineaarsus-sügavus pingereal. Elemendid on näiteks mõisted nagu seesamune telg, "vaenlane" ja strength stat, aga ka erinevad mängu vahendid - laud, täring, nupp, pall, 3d mudel, heli ning mängija(d) ise. Kõik osa mängust, mis ei ole seaduste kogum, kuulub elementide alla. Elemendid on puristliku videomänguteooria seisukohalt mõneti ballasthädavajalikkus. Ratsu ei pea tegelikult olema puidust nikerdatud hobuse pea, vaid võib häda pärast olla ka mutter, kasutatud teepakk või päris inimene päris hobuse seljas ning enamus inimesi nõustuks, et male olemuslik reeglitesuhestik sellest ei muutu. Vaata ka: tüübid, kes mängivad malet oma peas. Küll aga kannab see ballast endas teatud osa mängu esteetika kategooriast, elemendiasetuses saab rääkida videomängu kunstilisest suunitlusest, helidisainist ja literatuursest ambitsioonist.

Möödaminnes: tingimuste raske nähtavus on inimese ja masina vaatepunkti erinevuste poolest väga huvitav. Inimesele lõpmatu hulk tingimusi täpsustavad reeglit, masinale loetud hulk tingimusi defineerivad reeglit. Inimese superkangelaslik intuitiivsusmootor lubab väga keerulisi tingimuskomplekse mõista enamvähem ühtsena, kuis terve paragrahvijagu väikeseid nöökivaid ääremärkusi kondenseerub kokku üheks-ainsaks lihtsasti hoomatavaks lauseks (ja võib-olla üheks kiireks järelmärkuseks, mis lõikab ära üks-kaks enimlevinud valestitõlgendust). Üks osa masina ja inimese erinevast arusaamast tingimuse-reegli suhte kohta tuleb ka reegli paikapidavuse tagaja rollist. Inimene saab oma masinavälistes mängudes suure osa reeglite kehtivuse tagaja kohustustest üle anda füüsilisele maailmakorrale. Võtame näitena aja mõõte: Inimese mäng käitub ajas kas

a) kordamööda - st mäng on aja kulgemise olemusest põhimõtteliselt tervenisti sõltumatu 

b) reaalajas, mis tähendab, et aja kulgu ja ajaühikusse mahtuvat tegevuse hulka dikteerib maailmaruumi füüsiline kord. 

Viimase puhul tuleb suur osa mängu väärtusest sellest, kui muljet avaldav on oskusliku korvpalluri võime kitsas ajaühikus nii palju ja nii täpselt teravaid liigutusi sooritada. Seda kõike veel pealegi kammitsevate reeglite raames ja reeglite poolt piiratud eesmärgi nimel, samal ajal kui enamvähem sama oskuslik inimene teda takistada püüab. Need piiravad reeglid on osalt füüsilised ja osalt metafüüsilised. Metafüüsilised reeglid on muutumatud ja terava silmaga kohtuniku järelvalvel eksimatud, olemuslikult digitaalsed jah/ei tingimused, millele tuleb ilmtingimata alluda või mäng murdub. Füüsilise maailma reeglid on rohkem analoogsed, nende eest vastutab maailmaruumi füüsiline kord ja neid võib proovida murda nii palju kui vähegi võimalik ja mängu kvaliteet suuresti sõltub sellest, kui väga neid suudetakse väänata. Kui kiiresti ja täpselt siis ikka suudab inimene oma jäsemeid liigutada?

Füüsilises maailmaruumis istuv Turingu masin peab aga looma oma enda sisese füüsilise maailmaruumi, kohustub selles ise aega tiksutama ning nõnda võtab metafüüsiliste reeglite eest hoolekandja rollile lisaks ka füüsiliste reeglite eest vastutaja ameti. Nii kaob nende vahelt kogu olemuslik erinevus ja nad muutuvad masina jaoks ühtseks tingimuste massiks. Inimese jaoks kaasneb ajaga latentne iseenesestmõistetavus, sest ta ei pea tema eest vastutatama, masina jaoks on aeg aga oluline osa igasuguse ajaga seotud reegli aktiivsest definitsioonist.


kompleks - lineaarsus / sügavus

KOMPLEKS

Kompleks

Üksinda seistes eksleb reegel pimeduses. Ta on imelik abstraktne hõljuv sõnaseadeldis, lõpmatult igas suunas igavesti kestev ainuseadus, mis on selsamal hetkel ka punkt, olematu mahuga mittemiski. Kui teda pole spetsiifiliselt peatatud-piiratud kammitsevate teiste reeglitega, on ta vähe rohkemat kui juhuslikult üksteise kõrval seisvad sõnad. Reegel vajab enda mõtestamiseks ja kehtivuse kontrolliks teisi reegleid, mis katkestaksid ta ainuvalitsuse ja looksid omavahelises konfliktis midagi suuremat oma osade summast - võimalusvälja. Niisiis mänguvormi suuremas kontekstis ei saa lihtsalt ja ainult reeglist rääkida, nõnda nagu ei saa ka rääkida lihtsalt ja ainult tingimusest. Kompleks on piiratud reegel, ta on reegli avaldumisvorm mängu kontekstis, või teisiti öeldes kompleks on reegel reeglite kontekstis. Ta moodustub üksteist mõjutavatest, st ristuvatest reeglitest. Nii ei kanna reegel endas enam lõpmatusse ulatuvat potentsiaali ega ole ühteainsat punkti määrav seaduseandja, vaid koos moodustavad nad spetsiifilise kitsa võimalusevälja, st siis: võimaluse.

Kompleks on nii öelda esimese astme reeglite vaheline interaktsioon, kus kaks või enam reeglit puutuvad kokku, mõtestavad ja määratlevad üksteist. Nende ristumisest sünnib tähendus, see on reegli lahkumine metafüüsilise käsitluse haigutava tühjuse isolatsioonist ja astumine dialektilisse tegevusse. Niisama šeffi mõttes võib ette kujutada, et Reegli kodu on platoonilises ideemaailmas ja Kompleks on selle täiusliku idee närune korrumpeerunud vorm. Reegel muutub üldsõnalisest jumalikku olemust kandvast puhtast ideest "Objekt liigub teljel" mänguspetsiifiliseks kindlaks oma näoga reegelsüsteemiks "Kosmoselaev liigub teljel ekraani allosas sellise kiiruse ja tegumoega"

Kompleksi juures on oluline tema viitevõime teistele kompleksidele ja sedasi on tema näol tegemist juba niivõrd keerulise seadusekandjaga, et ta on n.ö. silmaga nähtav osa mängudisainist ja on sealjures analüüsitav, hinnatav ja kritiseeritav. Ta on detailne seadus, mis ütleb "mängija astub täringusumma-korda-kaks ruutu edasi" või "Relva dämm liidetakse sinu tugevusega ja selle tulem lahutatakse vastase elupunktidest". Komplekside kombinatoorikas on kaks vormitüpaaži, nad võivad olla organiseeritud lineaarselt või ruumiliselt.

LINEAARSUS

Lineaararranžee

Lineaarne komplekside arranžeering rõhutab nende eneseküllasele tegumoele. Et nad on juba funktsionaalsete vormiomadustega seadusekandjad, sobivad nad hoolitsema individuaalsete erijuhtumite eest. Neist ehitatakse käsitöise muljega disainitaieseid, kujundaja poolt loodud situatsioonispetsiifilisi mikrosüsteeme. Lineaarkompleksseade näide videomängu kontekstis on see mängumaailma ainus lill, mida sa kasta saad, nähtamatu sein, mis ei luba sul üle põllu joosta, superpomm, mida saad kasutada ainult see üks kindel kord ja kompleks on ka see hõbeteibi mekiga mansolution, mis seob kinni lohaka disaini lahtiseid otsi.

Terminite selgituseks: Mängumaailma all mõtlen ma mängu narratiivset keskkonda. Mänguruum on mängu arhitektooniline ruum, lihtsast tetriseväljakust kolmemõõtmeliste keeruliste konstruktideni ja arvab sinna hulka ka vastased. Mänguvormi all mõtlen abstraktset reegliasetust.

Lineaarsed kompleksikompleksid (hehehe) moodustavad ka suurejoonelisemaid süsteeme, mis ometi ei ületa oma keerukuselt veel kõrgema vormiastme künnist. Need on suured ja ülimalt olulised mängu disaini kandvad konstruktid, sealhulgas näiteks dialoogisüsteem kõikide oma valikuvariantide, muutujate, mõjutajate, statistika pidamise ja arvutustega, kus aga ometigi hirmkeerulisest kompleksiseadest hoolimata ei ilmu emergentset gameplay'd, vaid disainer on pidanud kõik valikuvariandid ise arvestama, läbi kaaluma, ja käsitsi valmis kirjutama. Suurejoonelise lineaarse kompleksiseade näide on ka veniv cutscene, mis hoolitseb kaameranurkade, heliajastuste ja animatsioonide eest.

Lineaararranžee on ajalises mõttes mõneti ebaefektiivne viis mängu kujundada, et ta nõuab oma hoolikas kujunduses mitte ainult iga detaili läbi mõtlemist, vaid ka tema välja mõtlemist. Et ta ei tegele niivõrd komplekside vahelise kaootikaga kuivõrd nihutab nende otspunkte, on tal loomuomane armastus elementide vastu ja tegeleb eelkõige elemendikeskse mängudisainiga.

Lineaarsetena on kompleksikimbud mänguvormis tihtipeale anomaalsed, sest oma lõpmatust potentsiaalist hoolimata on julm disainer sättinud nad looma kõigest üksikuid võimalusi. Vaesed kompleksid ei ole asetatud nõnda, et nad küündiks selle kõrgema struktuuri olemuseni, kus mäng ja videomäng end oma meediumi kõige ainulaadsemast küljest näidata saaks, kus kompleksid ei looks sulle mitte võimalust, vaid seda kõige jõulisemat fenomenoloogilist kogemust: et mäng avaks su ees oma võimalustevälja, sest inspiratsiooni ikke all kannatav disainer ei ole reeglistikku sättinud defineerima mitte punkti ega sirget, vaid võimalustemaatriksit, kus kompleksid ristuksid ruumilisteks kujunditeks ja nõnda - sünnitaksid sügavuse.

SÜGAVUS

Sügavus

Sügavus ehk komplekside ruumiline seade ei hinda nii väga individuaalsete komplekside enda võimekust kuivõrd seda potentsiaali, mis seisab komplekside vahel, mitte niivõrd komplekside kordamööda korrapäraselt käivitumist ja koostöövaimus ühtseks olemist, kuivõrd marutaudis komplekside samaaegselt areenile laskmise kaost. Sügavus on kompleksidest tekkinud omaette maailm. Ta on hulk üheaegseid väiteid, millede vahel seisab rodu jaasid, agasid ning võisid. Ta on võimalusteväli, kus erinevad kompleksid on pidevas konfliktis, kus tekivad ja lahenevad pinged enda ja üksteise kehtivuse üle ning kus vabad agendid saavad vähemalt teeselda võitu determinismi üle. Sügavus on komplekside koosmõju implikatsioonid.

Teisiti kirjeldades on sügavus mitmete komplekside koosmõjust/vastasmõjust (interplay) tekkiv avar võimalusteväli, kus võivad aset leida ootamatud ja uudsed sündmused. Pisteline mänguseisu jälgimine annab iga kord ootamatu ja uudse tulemi ning korduvat mänguseisu esineb harva või mitte kunagi. Sügavuse toimemehanism on üpris intuitiivselt mõistetav kombinatoorika, muutujate hulga kasvuga suureneb ka võimalike kombinatsioonide hulk eksponentsiaalselt. Conway's Game of Life metafooril võib komplekse samastada algseisu rakukogumikega, mis sünnitavad mängu jooksus mustreid ehk implikatsioone, lisades rohkem komplekse saame keerulisemaid ja suurejoonelisemaid üksteist mõjutavaid mustreid, kaosemassi ja rütme. Lisades liiga palju komplekse saab võimalusteväli üle koormatud, mustrid hägustuvad ja söövad üksteist ära. (Metafoori mahub muide nunnul kombel ka kasutu üksainus rakk ehk reegel, mis ei saa õigupoolest mitte millegagi hakkama).

Sügavus tuleb kokku erinevate kompleks-mikrostruktuuride osalusest. Avatari kontrollimise mängudes hüppamise, kõndimise, jooksmise, ründamise, kaitsmise, ronimise, lendamise, libistamise, laskumise jne tegumoodi määravad ära spetsiifilised kompleksid (jooksmiskompleks, hüppamiskompleks), mis kombineeruvad kokku üheks suureks avatari liikumisvõimekuse eest hoolitsevaks sügavuseks. Muide, sedasorti sügavus, mis tegeleb subjekti mängus osalusega, on üks olulisemaid sügavustüpaaže, seda kutsutakse mehaanikaks. (Oot, see on tähtis, las ma boldin selle korralikult ära: Sügavus, mis lubab subjektil mängus toimetada, on Mehaanika) Sealjuures kombineeruvad liikumissügavus (ehk mehaanika) ja mänguruum kokkupuutel veel suuremaks sügavuseks - mängitavuseks. Subjekti osalus ja tema autonoomne otsuste langetamine mõjutab mängu ja selle tagajärg lainetub läbi mänguruumi. See sügavus avaldub mängija võimaluses navigeerida mänguruumis, liigutada seal asju ja mõjutada seda. Vastaste liikumisest, tasemeelementidest ja mängija vabast tahtest, nende vastasmõjust, ilmub uudseid emergentseid situatsioone ja sügavus lööb valla.

Sügavuse tour de force žanr on näiteks Grand Strategy, kus erinevad sügavusavaldused moodustavad keerulisi ja huvitavaid majandamise pisimängude taskuid, mis mõjutavad üksteise käitusmisviise ja võimalusi ning moodustavad kokku ühtse põneva terviku. Ülemaksustatud provintsid keelduvad makse maksmast ja mässavad, nõnda pole riigi majandus korras ja sissetulek on negatiivne. See õõnestab armee ülalpidamisvõimekust ja moraali mis mõjutab diplomaatilisi suhteid teiste riikidega, peale selle mõjutab ka lahingute ja sõdade tulemusi. Iga kaldkirjas märgitud idee on justkui iseseisev väikesem mäng suurema mängu kontekstis, mis igatipidiselt üksteist mõjutades annavad peadpööritavalt suure hulga võimalusi oma riigipidamist korraldada. Olenevalt riigi ehk mängija iseloomust võib virel, veel vaid häda pärast koos püsiv armee julge riski korras vallutada naaberprovintsi. Nõnda provotseerib ta küll ohtliku välissõja, aga vallutuse pürroslik võit kahandab armeed, mis vähendab riigi ülalpidamiskulusid ning annekteeritud provintsist nõutava maksurahaga stabiliseeritakse siseolukorda. Võib ka paigutada armee mässavasse provintsi ja riskida nõnda kodusõjaga, võib proovida vähendada makse ja loota rahutuste lahtumisele, võib vähendada alalist armeed ehk riigikulusid, võib paluda naabrilt abi, võib võtta laenu jne. Võimalused ja tulemused olenevad mängu reeglistiku tihedusest ja võimekusest.

Semiautonoomsete sügavuste maitsekas teineteise mõjutamine ja isekeskis jagelemine lubab sündida emergentsetel situatsioonidel, mis esitavad uusi ja uudseid väljakutseid mängija intellektile ja oskustele. Sellest tuleb ka sügava mängu nauditavus ja sealsamas sügavusepõhises mängus peitub ka mängudisaini esteetika kategooria puristlikum vaim.

Sügavuse oskuslik kujundamine on keeruline ettevõtmine ja vajab käsitöölise teadmisi ja kogemusi, kerge on võimalusteväli üle koormata liigsete kompleksidega ja nõnda summutada üleliia kontrollitud mänguvormiga võimalik emergentsus. Lihtne on mitte märgata mõnda kompleksiriste soovimatut implikatsiooni, mis rikub kogu senise tasakaalu ja lubab kujuneda ootamatul domineerival strateegial. Disaineri töö sügavuste huvitavaks mänguvormiks kujundamises ja selle tasakaalu probleemid on üleüldse niivõrd suur teema, et see vääriks omaette artiklit. See-eest videomängu lineaarsete komplekskimpude elementidekeskne esteetika viitab konglomeraatkultuuriteose olemusele, kus cutscene kasutab filmi esteetikat ja dialoogsüsteemid ilukirjandust. Siinjuures minu mööndus lineaarse disaini esteetikale - dialoogisüsteem võib olla üpris muljetavaldav mänguvormi osa ja mingisuguse käsitööliseaustuse kunstivaimustuse manab ette ka majesteetlikult valla vajuv valikuvariantide spreadsheet oma filigraanselt läbi mõeldud võimaluste massiga. Siiski hindaks mängule olemuslikumaks esteetikat, mis ilmneb sügavusruumide kujunduses ja kompleksimustrites.

Lineaarsus ja Sügavus

LINEAARSUS JA SÜGAVUS

Need on siis lineaarsus ja sügavus, kompleksiseade kõrgemad vormid ja reegli kategooriate kõige materiaalsem kehastus. Nüüd kui mängukoe analüüs järgepidi nii kaugele jõudnud on, võib hakata aimama neist kategooriaist ka esimesi visandeid mängu holistlikust üldteooriast. Lähenemine mis näeb mängudisainis lineaarsuste ja sügavuste kujundamist eneseküllasteks väikevormideks ning nende komponeerimist esteetilisteks suurteosteks. 

Sealsamas on aimata ka mängudisaini koolkondi, kus ühes otsas asetavad disainerid rõhku elemendipõhisele lineaarkompleksele ja narratiivikesksele mänguideaalile. Need on kunstnikud, kes peavad mänge loo jutustamise ja ülesannete lahendamise meediumiks. Teises leeris on nood, kes hoiavad kõrges vääringus avara emergentsipotentsiaaliga sügavusepõhiseid simulatsioone, kes näevad mängudes lelusid, manipuleeritavaid süsteeme ja maailmaid, milles mängija looks omaenda lugusid. Seal nende ekstremistide ja radikaalide vahel on ka kõikvõimalikud sujuvad üleminekud, vaheastmed, kombinatsioonid ja veiderdused. 

Sellest kõigest aga kunagi hiljem.

Aitäh, et lugeda jaksasid!

Neli raamatut - üks loeb

 

Revüükirjutamise libedal teel näeb mind ainult sellepärast, et lõpuks sattus mulle kätte nii halb raamat, mida lugedes ma iga kolme lehekülje tagant mõtlesin - no nüüd jätan pooleli. Aga siis tärkas mus päästev mõte - sellisest hirmus halvast raamatust saaks ju eeskujuliku raamatututvustuse just sellises lahmivas, mahategevas stiilis, nagu mulle meeldib. Nii ma siis kiusasin ennast veel vähemalt neli ööd enne uinumist ja närisin selle puusliku läbi. Vähe jäi mulle sellest meelde aga mis meelde jäi oli enamvähem selline:

Autor on Hispaania nn "uue laine" või " veel uuema laine" või "veel nooremate ja vihasemate meeste esindaja" Juan Goytisolo. Raamatu nimi on " Mõõn"
Lugu ise on kõige halvemat sorti  segu mingist armetust töölisliikumisest, mis mandub baarisjoomiseks ja töölisjõmpsikate vargabande tegemisteks. Täpselt ei saagi aru, mida autor õieti ajab - kõik see on nii igavalt, kiretult, haigutamaajava tuimusega kirja pandud, et kuiskimoodi ei mõista, et siin kuumaverelise maa autor rääkimas salapahedest, ärkamata seksuaalsusest ja millest veel.

Lugu kokkuvõtvalt järgmine. On üks kõrts, kus tööst väsinud  või mittetöötavad muidusööjatest mehed ilmaasjade arutamiseks ja topsi tõstmiseks kokku tulevad. Ühe tüübi nimi on Sada-Grammi ja teise nimi Viis-Duurot, nad on kaks igavat joodikut. Viiel-Duurol on kari lapsi, nende hulgas ka üks silmipimestavalt ilus jõmpsikas Antonio, mis on küll õige ladina nimi. See Antonio saab sõbraks ühe vargakambaga, koos teevad nad pättusi ja muuhulgas kasutavad tema südantlõhestavalt nägusat välimust selleks, et Fatima jumalaema ristikäigu jaoks rikastelt annetusi koguda. Üldiselt süütu ja igav värk. Antoniot jälitab pidevalt mingi kaupmehenaine, kes lõpuks ta Viie-Duuro käest välja ostab ja omale koduteenijaks võtab. Algul on jutt muidugi, et mul oli samasugune poeg nagu sina, ta on nüüd surnud, pärast aga teadagi mis. Antoniol on unistus koos kamba ninamehega laevaga Ameerikasse putkata, too sunnib teda naise tagant varastama, et sõiduraha kokku saada ja  laseb ise alatult üksi jalga, jättes ullikese maha. Aegajalt vilksatab mingi hädine tegelane, vana sõjaveteran, kes lõpuks ta eluruumidest välja tõstetakse, kuigi vanamees ei usu seda ja muudkui hõõrub oma medaleid küürimispastaga läikima. Siis on tähtis veel vennike, kes omal ajal õigeaegselt (enne naisevõttu) vehkat tegi ja nüüd saadab kirju paremast maailmast kus on ametiühingud ja puha. Tema kirjad keeravad ühe Gineri-nimelise mehe hirmsasti üles, too tahaks siin ka töölisliikumist püsti panna aga naine ei lase ja poegadele meeldib ainult õlut juua ja kitarri mängida. Kulminatsiooniks on armetu karnevali kirjeldus, kus rahvas ennast oimetuks joob, osad imikud söövad püssirohtu ja surevad ära, mõned litsid viiakse parandusmajja ja nii ikka uljalt edasi.

Ärge seda raamatut küll kunagi lugege.

Järgmine raamat on juba hoopis teine tera. Väga mõnus on võtta riiulist peotäis Loomingu Raamatukogusid, vaadata, kas sattus pihku mingi ammune lemmikraamat, mõni uus hiigla hea raamat või keskmiselt igav tükk. Tegelikult on nii, et ka keskmiselt igavates tükkides võib leida oma krutskeid. Krišan Tšandari "Taevas on selge" on just selline kõva kiiksuga raamat.

Siin on kindlasti ka tõlkija Haljand Udami käsi mängus, kes on keskpärase teose hiilgavalt eestindanud. Samuti on ta kirjutanud lühikese ja lööva eessõna, mis kokkuvõtvalt kõik autori kohta ära ütleb.

Hakkad raamatut lugema ja muheled - mõnus, lopsakas, heas keeles, justkui kerge irooniavarjundiga, loed veel - ja imestud - kuskilt hakkab paistma selline kondikava - ülilihtne skeem, millele on lihtsalt natuke idamaist romantikat selga kasvatatud. Nende kahe vastuolust - kommunistlik-patsifistliku konstrukti sisse peidetud idamaa kultuuri peentest pooltoonidest sünnib mingi kentsakas sümbioos.

Lugu järgmine. Üks mees sai tunda taevalikku armastust, mis lunastab kõik, kes temasse usuvad ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale. Nimelt viis üks masinist ta oma laevale peole, kuhu olid palutud ka daamid ja pakutakse alkoholi ( tegu on islamiusulistega).
Laeval on kolm naist ja alguses peakangelane ei teagi, milline talle neist kõige enam meeldib, kas Džamila, Šakuntala või Šandšaana. Ishak mõtleb - No nüüd läheb peoks! aga vale puha - pidu vindub ja vajub viisakalt laiali - võõrustaja igavus peletab. Lõpuks palub peoperemees Ishakil daamid koju saata, kuna ta ise ei saa, tal algab laevas vaht. Nüüd alles lugu tuurid üles võtab. Vaevalt jõuab mees naised koju saata ja ennast minekule asutada, kui kuskilt tõmmatakse välja pudel viskit ja naised kuulutavad: Nüüd algab pidu! Sõnaga - mees lohistatakse hoovi saatuslike armumistagajärgedega. Üürike rõõm kestab mõned kuud, siis leiab Džamila hüüdnimega Beebi endale uue, isasema kallikese ja ütleb vaesele Ishakile "Get out!"

Mis jääb mehel oma au ja haavatud hinge päästmiseks teha? Ta sõidab kuurortisse surema. Jätab naisele 7 päeva aega temaga leppima tulla ja lubab seitsmendamal päeval endalt elu võtta. Võtab välja kõik oma säästud, üürib lukshotellis kauni vaatega toa ja andub magus-valusatele mälestustele.
Saatus viib teda kokku vapra juuditari Elsaga, kes on Bombays leidnud rahuliku elupaiga ja peab seal lasteriiete äri koos oma elukaaslasega. Ta on muidugi väga pälju läbi elanud sõja ajal.

Hotelli söögiruumis tekib Ishakil tüli ühe kaupmeherajakaga. Kõigepealt ei meeldi tollele, et mees on muhameedlane ja teiseks on neil erinevad arvamused sõjast ja rahust. Kaupmes ootab sõda India ja Pakistani vahel ja nii ka hotelli peremees, asja eest teist taga, ainult selleks, et haavatud sõjamehed saadeti varemalt kuurortisse kosuma, see aga andis neile mõlemale tööd ja leiba. Pole sõda, pole inimesi, pole äri. Ishak vana lambapea aga sellist lihtsat asja ei taipa, vaid virutab kaupmehele pudrukausiga vastu vahtimist. Selle eest pannakse ta kohalikku soolaputkasse istuma. Soolaputkas kohtab ta kätetut-jalutut meest, sõjainvaliidi, kes korjab sõjavastaseid allkirju. Niiviisi vaikselt, otsekui märkamatult hakkab meie kangelane ümber kasvama, hakkab mõistma et üldine on ülem üksikust. Ta mõistab, et ta peab elama, mitte ainult selleks et päästa oma maa viie tuhande aasta vanust kultuuri, vaid ka selleks, et päästa ta kümne tuhande aasta vanusest barbaarsusest.

Raamat viib meid aga lõpus tagasi algusesse. Meremees-masinist Multaani, kes samuti armastas Džamilad, on talle kuue aasta jooksul saatnud merelt kogu oma teenistuse ja samas kiivalt hoidnud neiu au,  pole teda näpuotsagagi puudutanud, sai teada, et paha Ishak tahtis neiut võrgutada. Toimub kähmlus, milles õnnetu aumees viimaks murdub ja ütleb - lähen ära teise laeva peale vanemmehhaanikuks, hakkan saama tuhat kuussada ruupiat kuus, saadan selle kõik Beebile ja ei tule siia enam iial tagasi.
"It is an investment in a dream" - nii ütleb mehaanik ja aumees Multaani.

Järgmine raamat on hoopis huvitav - võiks öelda kõrgkirjandus aga väga mageda pealkirjaga - Johan Borgen "Mesinädalad"
Need jutud on natuke sellised, milliseid Muudlum võiks kirjutada, kui ta oleks kirjanik. Nad on haigelt psühholoogilised aga mitte didaktilised. Natuke nagu borgeslikud. Samas jäävad ikka kõvasti alla, lihtsalt borgenlikud.
Raamatus on viis juttu. Igaüks omal kombel märkimisväärselt hea.

Esimene räägib ühe aadliku järeltulijast, kelle vaar-vaarisal oli korda läinud tiitel saada teenete eest asumaades kus ta oli rakendanud kõiki vahendeid peale siidikinnaste. Sealt oli ta ka maiaks muutunud tumedanahaliste naiste peale, koguni niivõrd, et ta nende puudusel valgeid neide pähkliõliga võidis. Tema järletuleva soo kohta öeldakse, et see oli arvukas kuid vähe legitiimne.
Imelikul kombel olid need järeltulijad koloniaalse päritolu tunnustega - vähe krässus juuksed, õõtsuv kõnnak, tõmmu jume. Ja ainult ühe neist ema oli raseduse ajal pruuniks võõbatud ning teadus abipastori näol ei osanud sellele nähtusele mingit seletust leida, sest loomupäraselt olid emad valged ja rõõsad.
Ühesõnaga - üks neegrivälimusega kuid valgetverd mees munsterdas ennast laevale mis pidi sõitma Eestisse aga teel siia hukkus.
Kõrvalteid mööda sattus kangelane kuidagi Norramaale ja leidis seal teenistust Tivolis "Somaali küla" nimelise trupi liikmena.
Edasi soovitan ausalt öeldes ise lugeda, ma ei hakkaks puänti ümber jutustama.

Teises jutus on parimal võimalikul viisil kirjeldatud vaimuhaiget (võis siis ka mitte), tüüpi, kes parema meelega keeraks ennast kõhuli ja laseks oma habemel läbi padjapüüri kasvada. Märkimisväärselt peen ja armastusväärne novell natuke kesise lõpuga.

Eelviimane jutt on mehest, kes väga armastab oma naist. Kahjuks on temaga nii, et pärast seda, jah isegi selle ajal, võib-olla isegi enne seda tunneb ta hirmsat nälga. Tõtt-öelda tunneb ta hirmsat nälga isegi siis, kui ainult vaatab oma naise peale. Ja mis sellest kõigest saab.

Nüüd aga viimase pärli juurde. Alain Fournier "Suur Meaulnes"
Ma täiesti meelega ei lugenud selle raamatu kohta netist mitte mingit taustamaterjali. Sellest, et tegu on tõeliselt grandioosse suursaavutusega saab aru ka ilma selleta. Ma ei tahtnud oma nägemust kellegi teise omaga rikkuda.

Kaplinski oma eessõnas viitab, nagu võiks see teos käesoleval ajal oma sentimentaalsuse tõttu täiskasvanud lugejale lahjaks jääda. Mu meelest ta natuke eksib. Võib-olla peab olema veel kraadi võrra rohkem täiskasvanud et seda niinimetatud sentimentaalsust mitte tähele panna. Mina nägin selles raamatus eeskätt halastamatult täpseid, üdini reaalseid olustikukirjeldusi, ülipeeneid, viimse vindini otse lõikavalt detailseid loodusvaatlusi - mingit ebatavalist maalikunstniku annet kirjanikul, kes suudab sõnaga maalida täiusliku visiooni - ma  olen hädas praegu sõnaseadmisega ise, sest ma ei suuda kirjedada, kuivõrd täielikult manab ta mu pähe pildi prantsuse agulist, pesunaise punastest kätest, roostes aiaväravast, lihuniku juurest tulevast külanaisest. Ta minu meelest annab kirjelduse läbi edasi asjade olemuse. Ehk siis välise kaudu sisemist. See on väga kummastav.
Lühidalt ja labaselt kokkuvõtes on sisu järgmine: On üks koolmeistri poeg kuskil jumalast hüljatud Prantsusmaa kolkas.
Tema on jutustaja. Ta jutustab meile loo Suurest Meaulnesist - poisist, kellest sai mees ja mehest, kes ei osanud otsustada.
Poisist, kes sattus imelikku kohta ja hakkas seda otsima sellest päevast peale.

Aga see pole üldse tähtis. Tähtis ei ole ka see, kas haldjamaa on olemas. Tähtis ei ole ka see, kas sa valid õigesti, kas sa võidad või kaotad. See kõik on ainult üks lugu halli sügistaeva all. Ühe väga ilusa taeva all.

Sa vihkad eesti kunsti

Kui sa aplodeerisid üle pika aja naudinguga, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa teed enne alati kindlaks, kui kaua see kestab, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa jälgid, kes sinu järel saali sisenevad, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa mõtled esituse ajal, mida tegijatele pärast öelda, siis sa vihkad eesti kunsti.

Kui sa ei ole kunagi vaheajal lahkunud, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sulle "see üks koht meeldis" või "kohalikke peab toetama", siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa pead suruma maha teadmise, et sa maksid pileti eest päris raha, siis sa vihkad eesti kunsti.
Kui sa tahad minna, aga kunagi ei jõua, siis sa vihkad eesti kunsti.

Kui sa jäädki uskuma, et klaas on üks kümnendik täis
mitte üheksa kümnendikku tühi.

Materjaliharjutused ja kangelasmeene

Muudlum ja riided 2

 

Lehekestega siidipluus

  Kui ma Laulasmaale elama läksin oma uhke, nii uhke Burdade järgi õmmeldud garderoobiga, siis juhtus mõne aja pärast selline asi. Suvilasse, nagu ikka  tavaks, murti sügisperioodil sisse, söödi ära kõik kreegikompotid, kivid sülitati mööda tuba laiali ja kapp viidi riietest tühjaks. Selle peale arvas meespool, et maal elades on mul vaja ainult vatijopet. See lõikas mu noorde, edevasse naisehinge! Pole seda siiani andestanud.

Samase mehe kohta võiks ka öelda, et ta oli möödunud sajandi suurim kaltsakas. Kui me muuseumis kurameerisime, siis oli mul inimkeha anatoomiast veel nii udune ettekujutus, et ma arvasin , et ta on kerest vigane - kuna püksitaskud olid ebaloomulikult igasugust sitta täis topitud, andis see veidralt suurepuusalise väljanägemise. Juba siis olid inimesed heldemeelsed ja üllad, ning tema 30ndaks sünnipävaks pani toetav kollektiiv rahad kokku ja mind kui pruutis näitsikut saadeti Kaubamajja talle uusi riideid ostma. Need olid siis helehallid püksid, hall särk, sinakashall nööpidega kampsun ja lips. Kingadest ma ei mäleta, aga ma arvan et uued kingad olid ka. Pealaest jalatallani.


Ma ise kandsin mustjastumesinist siidipluusi valgete ja hallide lehekestega ja pliiatsseelikut, mis käis tagant terve rea nööpidega kinni. Nööbid olid kumerad ja kannaga, ega see väga hea istumise kontoriseelik ei olnud. Siis mul oli ilus tumesinine tolmumantel ja hästi värviline siidimaali rätik ja mingid täitsa ilusad tumepunased nahksaapad, ema oli need kuskilt rajooni väikepoest saanud. Ma olin päris kenake ja põski jumestasin  Lumene duoga, mis oli valuutapoest ostetud ja  hirmsasti sädeles.

EHI Teatri õppetool, Tšehhov
Kingad, seelik, pluus, kaltsust, krae ja kindad vanavara

Ja tulebki üks tume ja ebamäärane aeg. Vanusest 20-27 ei ole Muudlumist fotosid. Ta ei mäleta milline ta oli, sest ta ei taha mäletada. Ta ei mäleta riideid, või kui mäletabki, siis pole sellest midagi head rääkida. Oli üks mantel, iseõmmeldud, nööpaugud kõik riidega pööratud, helehall valge kalasaba moodi mustriga, sellest kangast olid poolel Eestil siis mantlid seljas. Saapad olid tellitud töökojast "Välk" , sinna sai korra kuus hommiku kuue ajal saba moodustatud, kus paarsada inimest seisid ja soovisid omale mõõdu järgi saapaid tellida. Tähtis polnud mitte mõõt, vaid see, et neil olid nagu vähe kobedamad mudelid, kaubandusvõrgus haigutas totaalne tühjus. Ja sinna komplekti käis roheline kaabu elus esimest ja viimast korda, ja kaabudega on tõepoolest nii, et tuul viib neid peast minema.

Oli ka talvemantel, tumehallist villasest riidest, hirmkeeruka lõikega, nahkhiire varrukatega, igasugu vatiinidega alt ja  naaritsakildudest kraega, see nägi välja päris täpselt 70+.

Suurem pööre maailma mikro- ja makromajanduses oli esimeste kaltsukate teke. Mäletan kõige esimest, mis ma avastasin, see oli Pärnu maanteel, seal, kus on Vineeri-ja Mööblivabriku peatus, aga teisel pool teed. Kaltsukate teke oli käsitööoskuste ja ülepea käsitöö surm. Kuni selle ajani olin ma teinud kõik ise - heegelpitsist lapitekini ja sinna vahele üleriideid ja kleite ja seelikuid ja meestele ja naistele ja lastele, käpikuid ja sokke ja ristpistet ja varspistet, kotte ja  kardinaid, kohvikannusoojendajaid ja prillitoose.

Olen käinud isegi Keskturul tikitud pajalappe müümas. Aga sealt aeti mind minema, sest mul polnud müügiluba.

Ja siis enam ei midagi.

Pildi autor Krõõt Tarkmeel ca 2005

Kõike sai osta kaltsust. Kingi, kotte, palituid ja selliseid ennenägematult uhkeid kaubamärke ja materjale - kaamelikarva, siidi, lakknahka... Pole mingit mõtet osta kangast või lõnga, pusserdada hulga aega ja saada ikka kehvem kui kaltsust mõne ruubli eest.

Viru tänaval olid kinga- ja suitsuputkad - seal müüdi isetehtud jõledat träni, mäletan vähemalt kahte paari kingi, mis ma sealt ostsin, mõlemad olid käimiseks kõlbmatud - tikkkontsade ja ülikitsa ningaga ning väga, väga koledad. Ühed olid ebaloomulikku värvi fuksiaroosad, nii kanget roosat värvi pole ma elus hiljem näinud, neid ma kandsin omaõmmeldud jõhkerlilla pükskostüümi juurde, kostüümi jakk oli mingi värd frakist, eest niimoodi nurkadega aga taga pikka saba ei olnud. Ja nende riietega ma istusin siis Tõnis Rätsepa juures Draamateatris kohvil,  kus ta ütles mulle, et minu vanuses (26) peaks mul olema suuremad rollid laval juba tehtud ja et ma olen väga hiljaks jäänud ja tema mul edasi õppida ei soovitaks. Ma ikka aasta tegin veel seda teatrivärki ja kaklesin ja ülbasin Rätsepaga muudkui.

Esimesed teksapüksid ostis mulle Konn (kasiinosõltlasest noor ja võluv elukaaslane) kaltsukast 25 krooni eest, kaltsukas oli Tehnika tänaval viinapoe kõrval. Ma olin siis 29 kui ma esimest korda elus teksad jalga tõmbasin. Mingi aeg titemammana ma käsin vist enam vähem kolme sorti riietega - teksad ja mingi rõve sametist kõrge kaelusega pusa,  hall trikotaažseelik ja see sama õudne pusa ja Konna Sergio Tacchini dressid - need olid alguses lumivalge ja tumesinisega aga pärast mingit ebaõnnestunud pesumasinatäit olid nad helesinise ja tumesinisega - kusjuures jumala ühtlaselt, nagu peakski nii olema.

Roheline Konnajope

Rääkima peab kindlasti absoluutsest stiiliikoonist - Konnast endast. Ta kandis (ja kannab) ainul 80ndate kõrge värvliga heledaid teksapükse, valgeid sokke, teksatagi ja kraega trikotaažsärki, sellel on mingi spetsnimetus ilmselt. Särk on pükstes sees. Botased või kauboisaapad. Või dressid.

Firmad kindlad ja usaldusväärsed Nike, Reebok, võib-olla veel mõni.


Ja roheline Konnajope!!! See oli mingist tihedast puuvillariidest väga erkroheline, selle selja peal oli hiigelsuur G täht. Ta kandis seda oma 10 aastat ja enne oli see olnud ta isa oma kes oli selle vist kuskilt  valuutapoest hankinud. See oli maailma kõige silmatorkavam riietusese, mis oli tingimusteta ja täielikult kinnistunud selle kandja märgiks.

Liikudes olevikule lähemale võiks mainida et viimane massiivne riieteostmine toimus umbes kuus aastat tagasi Elvas, kõik Elva kaltsukad said lilledega kleitidest ja seelikutest tühjaks ostetud, siis oli veel mõnusalt raha järgi korterimüügist. Ma arvan et vahepeal oli lilledega ja ilma lilledeta seelikute hulk 80-100 lähedal, seljas käivad neist need mis parasjagu selga lähevad või tooli peal vedelema juhtuvad, viimased neli aastat on kõik riided nagunii värviplekilised, sest ma oskan isegi siis värviga kokku saada, kui on mingi muu aine tund, istun kellegi värviga ära äkatud tooli peale näiteks. Kahtlemata on ka muid moeerroreid, näiteks topin ma järjekindlalt selga umbes number väikseid  trikotaažpluuse, selle asemel et rõhutada oma figuuri häid ja peita halbu külgi, millised nõuanded on mulle ka teada loendamatutest naistele suunatud telesarjadest. Sul peaks olema umbes kaksteist tädilikku riietuseset, mida omavahel kombineerida ja ühed hiigelsuured pärlid  ja paar röögatut käevõru ja punane käekott ja kingad. Kaks korda vaatad sihukest saadet ja une pealt tead, mismoodi see meetod seal töötab.

Igatahes, ma pole lootust jätnud, et kui järjekordne megakorter  peaks saama  maha müüdud, jätkub raha ka kaltsukate jaoks ja sedakorda võiksid need olla Londoni omad.

Siim Nurklik: Lotte proovib narkot

 

Ehm, tere. All üks tekst, mille kirjutasin kolm aastat tagasi. Projekt lastekirjandus kaasaega. Või intellektuaalne omand hauda.
Kids, stay off the crack, unless you can handle it socially.

Palju on juhtunud sellest ajast saadik, kui me Leiutajateküla Lottega viimati kohtusime. Kõige märkimisväärsem muutus on kindlasti see, et koeratüdruk Lotte käib nüüd päris ülikoolis, ja on seetõttu kolinud Pilvelõhkujate Linna. Aga muidugi mitte ilma oma parimate sõprade – kassi Bruno ja jänes Albertita. Nad elavad isegi samas korteris: armsas helesinises puumajas Vikerkaare tänaval, kus igal majal pole mitte ainult oma number, vaid ka täiesti oma värv. Vikerkaare tänava helesinisest majast, Lotte, Bruno ja Alberti korterist meie lugu alguse saabki.

Ühel tavalisel õhtul, kui Albert parajasti uusi ulmejutustusi kirjutas ja Lotte kirjutavast Albertist salaja pilti joonistas, tormas korterisse väga ebatavalises tujus Bruno. „Te ei arva kunagi ära, mis ma kaasa tõin!” hooples ta tähtsalt. „Kuukulguri!” hõikas Albert, kes oma mõtetega veel kosmoseavarustes viibis. „Satelliidi!” arvas Lotte, Alberti fantaasialennust innustudes. „Peaaegu,” lausus Bruno salakavalalt, „Onu Valter kinkis mulle ülikooli alustamise puhul viskipudeli!” „Äge!” hüüdis Lotte, kes ei olnud vahepealsete aastate jooksul kübemetki oma uudishimust ja seikluslikkusest minetanud, „Proovime!”. Albert oli alguses natuke tõrksam, aga kui Bruno seletas, et üks kord ei tee midagi halba ja et nad on ju nüüd ka täisealised, soostus lõpuks ka tema sõpradega ühinema. „Aga ainult üks kord, ja ainult koos teiega. Ja vanematele ei räägi.” „Ei räägi muidugi,” vastasid Lotte ja Bruno üheskoos, elevusest üles-alla hüpates.

Nad istusid elutoa põrandale ringi, suur viskipudel keskel, ja hakkasid kordamööda lonkse võtma. „Fuhh!”, „Vastik!”, „Nii kibe!” Lotte, Bruno ega Albert ei saanud kuidagi aru, miks keegi vabatahtlikult midagi nii jubedat oma kehasse kallata sooviks. Kuid Lotte ergutusel rüüpasid nad igaüks veel paar sõõmu, ning avastasid siis, et maitse maitseks, aga neil oli sees soe, pehme tunne tekkinud. „Ma tahan veel seda viskit,” teatas Bruno. „Vahva asi on see ikkagi,” arvas Lotte. „Pole tegelt viga jah,” möönas isegi Albert. Soe, pehme tunne levis tervesse kehasse. Lottet, Brunot ja Albertit valdas tugev sisemine mugavus. Mõnusam oli olla, sundimatum, ja lustakam.

Albert, kes oli terve elu tundnud end teiste seas ebakindla, närvilise ja rõhutuna, ei kartnud enam, et võib midagi piinlikku öelda, endast halva muljet jättes. Ta naljatles rohkem, jutustas rohkem, tembutas rohkem – ta oli toredam ja tal endal oli toredam kui kunagi varem. „Helistame juhuslikele numbritele ja mängime, et oleme kurjad politseinikud!” tuli Albertil idee. „Või üksildased vanaprouad! Või liiga uudishimulikud rahvaloendajad!” aitas Bruno kaasa. Ja Lotte oli tulihingeliselt päri. „Helistame! Helistame!”. Ja seda nad tegidki. Valisid suvalisi numbreid, trumpasid üksteist vaimukustega üle - iga järgmine veel uskumatum kui eelmine - ja lõkerdasid tundide viisi naerda. Teistele oleksid nad võib-olla tobedatena paistnud, aga nad ei lasknud end sellest häirida. Nad julgesid tobedad olla, ja nautisid seda täiel määral.

Siis võttis Bruno veel akordioni välja ja mängis vanu lastelaule. Lotte ja Albert hakkasid tantsima, ka Bruno hüppas akordioniga püsti ja õõtsus kaasa, igaüks kordamööda viskipudelist rüübates, kuni pudel tühjaks sai, ja siis paar tundi veel. Nad laulsid laule lapsepõlvest, koostasid omaenda koreograafiakava, riietusid erinevatesse kostüümidesse. Lottel, Brunol ja Albertil oli üheskoos tihti lõbus, aga keegi neist ei suutnud mäletada viimast korda, kui neil nii tohutult lõbus oli olnud nagu nüüd. Mis iganes neile pähe torkas, seda nad ka tegid, muretult ja spontaanselt, jäägitu kaasaelamisega. „Laheee!” kuulsid mitmed Vikerkaare tänava helesinisest majast möödujad läbi akende kostuvat. Lotte, Bruno ja Albert olid tol õhtul vabad – ja kogu maailm oli nende.

Kolmiku järgmine päev piirdus omaendi vooditega. „Vinge õhtu oli,” tunnistas Lotte Brunole, „kuid täna on seda raskem.” „Saan aru küll. Aga ma toon sulle pärast midagi, mis tunde paremaks teeb, ja ei kandu järgmisse hommikusse nii rängalt edasi,” vastas Bruno. Ja kui õues pimedaks läks, astuski Bruno Lotte tuppa, ühes käes klaasist piip, teises käes kotike rohelist puru. „Kanep. See aitab,” lohutas ta Lottet, kes ennast jätkuvalt teki alla peitis. „Miks mitte,” lausus Lotte vaevaliselt, süütas piibu ja hingas sisse suure mahvi kanepisuitsu. „Eks vaatame.” Toss auras suust välja, aga Lottele tundus, nagu see oleks ta sisse jäänud, ja kopsudest otse pähe tõusnud. Ta jäsemed muutusid kergeks, hingamine aeglustus, kogu keha - koos mõistusega - lõdvestus, ning täitus kerge värina, sumina, kõminaga.

Lotte oli alati väga energiline tüdruk olnud – nii energiline, et tal oli tihti raskusi paigal püsimise, maha rahunemise, magama jäämisega. Aga nüüd oli ta oma pidevast ärevusest hetkega lahti saanud. Tal ei olnud enam vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi rääkida. Kõik oli hea, nii nagu oli. Isegi parem kui hea. Maailm tundus palju paeluvam kui tavaliselt – nagu lihtsalt ootaks, et saaks end sulle kogu oma külluslikkuses avada.

Lottel tuli siis meelde, et Bruno oli talle soovitanud teha selliseid asju, mida Lottele meeldis muidu ka üksinda teha: süüa oma lemmiktoitu, kuulata lemmikmuusikat, lugeda lemmikraamatut. Lotte avaski oma pooleli jäänud seiklusraamatu – ja raamat haaras ta hoobilt täiesti endasse. Tegelased ärkasid ellu, sündmustik kiskus kaasa. Lugu oli nii peenelt üles ehitatud, teemad nii tabavalt valitud, seosed ja tähendused nii olulised ja rikkalikud. Lotte ei suutnud ära oodata, mis kõik järgmisel leheküljel juhtuda võib. „Miks ma seda varem märganud pole?” mõtles Lotte. Ta nägi kõike uue nurga alt - „kõrgemalt” nagu ta ise ütles - ja see oli kirjeldamatult põnev.

Ja Lotte vaimustus ainult kasvas, kui ta pisut hiljem pani mängima ühe oma kõige kallima plaadi. Lotte tundis ära sama muusika, aga see kõlas seekord väga teistmoodi – heas mõttes teistmoodi. Muusika sätendas rohkem, tungis sügavamale sisse, vibreeris Lotte sees kauem. Mõnel võimsamal hetkel oli seda isegi liiga palju, nii et Lotte proovis ainult ühele instrumendile keskenduda. Ja see tõusis kohe teiste seas esile – rääkis sulle oma loo, ilma et sa oleksid ülejäänud helidest puudust tundnud. Ja sa võisid helisid iga hetk vahetada – valida, mis iganes heli või helisid sa soovisid rõhutada, ja pühendada oma tajud neile. Lasta helid endasse, hõljuda nende sees.

Olles muusikaplaadi algusest lõpuni oma kehas läbi tunnetanud, märkas Lotte, et tal on vahepeal nälg tekkinud. Rõõmsalt kööki tatsanud, leidis Lotte sealt ema saadetud kapsapirukad ja suure kausi kisselli kohupiimaga. Mis oli juba iseenesest vaimustav avastus. Veel vaimustavam oli aga see, kui hästi nad maitsesid! Lotte aistingud olid nii tugevad, et ta sulges silmad ja nautis häirimatult igat suutäit. Midagi nii maitsvat polnud Lotte elu sees söönud! „Ütleks, et viib keele alla, kui see poleks keele juba alla viinud!” itsitas ta. Söömise lõpetanud, keha ääreni rahuldust täis, sammus Lotte tagasi oma tuppa ja mõtles veidi puhata. Heitnud voodisse, tundis Lotte, kui siledad on linad, kui hell on tekk, kui mugavad on padjad, ning langes peaaegu silmapilkselt sügavasse, magusasse unne.

„Aitäh,” ütles Lotte järgmisel hommikul Brunole, „igati meeldiv õhtu oli, ja veel parem öö. Aga ma arvan, et ma tahaksin ikkagi midagi, mida ma saan koos teiega kogeda, ja mis oleks veidi vähem, noh, omaette maailm.” „Ma tean täpselt, mida sa mõtled,” vastas Bruno, kes ilmus samal õhtul koju uhke näoga ja võttis taskust kolm väikest roosat tabletti, lausudes: „Lotte ja Albert, tutvuge ecstasyga.” Albert oli esialgu ettevaatlik, nagu ikka, aga pärast seda, kui Bruno oli talle andnud põhjaliku ülevaate ecstasy suhtelisest kahjutusest ja kirgastavast toimest, ei põigelnud ka tema enam vastu.

Nii et natuke vett, väike neelatus, ja tutvus oligi alanud. Esmalt hoidis mõju ootamise erutus mõju avaldumise küll ära, aga ei võtnud kaua, kui Albert tundis sees särinat, Lotte hakkas kergelt higistama ja Bruno muutus teiste jutu suhtes harjumatult tähelepanelikuks. Protsess oli käivitunud, nüüd lasti tal minna. „Mul on nii puhas tunne,” heldis Albert, ja teised noogutasid. „Nagu oleks ennast just pesnud,” lisas Bruno. „Kogu maailm on nii selge,” sosistas Lotte. Kõik naeratasid. Neil oli hea olla, aga see ei olnud füüsiline, endassesulgunud heaolu, vaid avatud, hingeline rõõm – selle üle, et nad olid siin koos inimestega, kes neile nii palju tähendasid.

Bruno elas seda eriti võimsalt läbi. Nagu paljudel kassidel oli tal tihti raske oma emotsioone väljendada, teistega tundelisi ühendusi luua. Temas peitus sügav hoolivus, aga see jõudis väga harva pinnale. Kuid praegu jõudis hoolivus pinnale, selles polnud vähimatki kahtlust. Piirid, blokid ja hirmud olid taandunud. Bruno suhtles Lotte ja Albertiga siiralt ning soojalt, ilma igasuguste arvestuste või tagamõteteta. Ta sai rääkida sellest, mis talle elus oluline on, ausalt ja kõhklusteta, ja kuulata seda, mis Albertile ja Lottele oluline on. Ja kuulata oli isegi nauditavam kui rääkida. Jagamine oli see, mis oli kõige väärtuslikum.

Lotte, Bruno ja Alberti näod särasid. Nad vaikisid mitu minutit. „Midagi polegi vaja öelda,” nentis Albert. „Kõige tähtsam on nähtamatu side, mis meie vahel on,” teatas Bruno. „Jah, miks suhetes üldse keerukustesse langeda, kui on olemas lähedus,” nõustus Lotte. Nad tundsid üksteise üle head meelt. Mõnes mõttes olid need kõige ilmsemad, lihtsamad tõdemused, aga ilmsus ja lihtsus ununevadki tihti kõige hõlpsamini. Oli ju olemas tuhat põhjust, miks nad nii kaua nii head sõbrad olid olnud – põhjused, mida nad ehk enesestmõistetavaks pidasid, aga mis olid tegelikult väga erilised. Praegu meenutasidki Lotte, Bruno ja Albert kõiki neid põhjuseid, eredamalt kui kunagi varem, ja tänulikumalt kui kunagi varem.

Need olid väga liigutavad tunnid, kõigile kolmele, aga jah, iseäranis Brunole. „Kõige parem on see, et nüüd ma tean, ja teie teate, et need tunded on minus siiski olemas,” ütles Bruno, „ja see kogemus jääb mulle igavesti meelde, inspiratsioonina.” „Me teadsime seda alati,” vastas Lotte. „Aga jah, seda oli ilus näha, ja tunda,” lisas Albert. Nad rääkisid sel õhtul veel kaua, kõige argisematest teemadest kõige haruldasemateni. Vahepeal läksid nad veel kolmekesi linna peale jalutama, aga ka siis oli peamine ikkagi üksteise kohalolu. See, mida Bruno nimetas „nähtamatuks sidemeks”. Koju jõudes olid nad üsna väsinud, ja heitsid pärast õrnu „head öid” vooditesse magama. Bruno vaatas natuke aega lage, sulges silmad ja lausus, vaikselt aga kuuldavalt: „Ma olen seda kaua aega öelda tahtnud, aga nüüd ütlen... Ma armastan teid.”

„Me armastame sind ka, Bruno.”

Üks kunstnik - Muffik

 
See saab olema ZA/UM i uus rubriik, kus tutvustame ägedaid tüüpe ja nende tegemisi.
Nad võivad olla kuulsad, vähemkuulsad või täitsa tundmatud või unustuse hõlmas, kus iganes tead kedagi, kelle tegemised sulle meeldivad ning võiksid muudelegi huvi pakkuda, ent on teenimatult vähese tähelepanu osaliseks saanud - anna meile teada.

Muffik aka Madli Lippur on väga mitme küljega isik. Selles artiklis me keskendume tema fotograafi-andele ja ei räägi sõnagi basskitarrimängust, luuleloomest ega sellest kui hea inimene ta on. Me tahame, et rahvas näeks, et täitsa märkamatult elab meie hulgas inimene, kes mõtleb ja tunnetab maailma sügavalt isikupäraselt, kordumatult, muffikulikult.

Nüüd armas lugeja muidugi ootab, kuidas me paiskame üles meeletu Luikside-Arkside- Mudlumite retrospektiivi aga seda me ei tee. Sest Muffik ei ole meie ihufotograaf (kuigi me tahaks et oleks). Millegipärast on isegi nii, et Muffik ei tee peaaegu üldse enam pilti. Me ikka väga loodame, et ta teeb neid veel ja veel.

Aga loomulikult ei saa ma jätta märkimata, et just Muffik on see, kes on loonud mingi suure jupi meie ajaloost.
Ma mäletan ennast ja teisi läbi tema fotode, ma peaaegu arvan, et me olimegi tegelikult sellised nagu tema fotodel. Muffik oskab inimestele hüvalt väärtust lisada. Ta näeb sinus seda sisemist mina, mis on päriselt olemas.

Muffik on vaatleja. Ta on tundlik ja terane ja õrn. Jäädes ise tähelepandamatuks avab ta oma portreteeritavad hämmastaval kombel. Peaaegu kõigis tema fotodes on eriti peened valgusemängud ja suur tundesiirus.
Nad on vaikelulised, mõtisklevad, nukrad ja kaunid.

Veel peab ära märkima, et ta ei töötle oma fotosid vaid teeb nad ausalt filmile oma vana Minolta kaameraga.
See ilu, mida te näete, on päris. Kaamera kodanikunimi (uurisin järgi) on Minolta XE-1.

Samuti tuleb tunnistada, et meie kallis Süsteem ei ulatanud talle oma kätt ega tahtnud teda omal alal veel paremaks teha. Nii umbes vähemalt neli korda järjest, ma arvan. Või arvas süsteem, et ta on juba hea küllalt ja et talle ei ole enam midagi õpetada.

Raske on kirjutada inimesest, kes on ühtlasi võõras ja ometi nii oma. Kes on kogu aeg olemas, mistahes heateoks. (Ta tuli ilma mingi kobinata mu koera ja kassi toitma või last hoidma, kui ma palusin ja mitte üks kord.)

Minge nüüd ilusti kenasti tipa-tapa sinna veebilehele, kus ta oma maailma hoiab ja hakake  avastama.

Lingid, kuhu vaja:

http://www.muffikphoto.blogspot.com/

Ja võtke endale hulga vaba aega, et seda kõike nautida ja sellesse süveneda.

(Ilmselt peab mingi aeg Arksid-Luiksid-Mudlumid retrospektiiv ka ikkagi ära tulema.)

ZA/UM Night Chat presents:

Mudlum et CK avec HH discutent de la morale et de l'éthique, épisode 1

CK: Kas eetikas on mingi positiivne kvaliteet? Ma teemat eriti ei jaga aga kaldun asja nägema nii: eetika on alati negatiivne thingy; millegi puudumine. Seda mõlemat pidi - ebaeetiline tegu on eetika puudumine, eetiline tegu on ebaeetika puudumine. Circular reasoning works because circular reasoning.

Umbes samasugune määratlematu kontsept on rumalus (tšekka ka: inimene mõtleb, Jumal naerab - juudi vanasõna). Eetikaga on keiss aga keerulisem, sest kui telg tarkus-rumalus pretendeerib ainult sotsiaalsele kontekstile, siis eetikas on mingi transtsendentaalne või igavikuline pretensioon.

Mudlum: Ma kohkusin alguses ära, et mis siis nüüd, kas haarata käsiraamatute järele. Aga siis mõtlesin et panen omast peast, nii nagu mina seda asja arvan olevat.

Eetika ei ole ebaeetika puudumine vaid ebaeetiline tegu on eetikast langemine või taganemine. Eetika on sedasorti kõrgem antus, mille kohta me kõik teame, kuidas asjad peaksid olema. Ka siis kui me selle vastu eksime. Ebaeetiliselt ei saa käituda inimene kellel eetika puudub. Siin nüüd igasugu filosoofiliste mõtiskluste koht, kas eetika on lihtsalt seaduste kogum, mis kultuurist tingitud. Üldiselt vist valitsev arvamus, et see on kultuuriülene - on asju, mis on igal ajal ja igas kultuuris taunitavad - üks neist on sõbra reetmine (olgu see reetmine siis millisel kujul tahes - tapmisest petmiseni). Kokkuvõtvalt on eetika mu jaoks käitumine oma südame järgi (mitte riigi, kogukonna, sugukonna tavade-reeglite järgi). Ja sellest hälbimine on see, kui ma teen teadvalt asju, mis pole õiged.

Ma väga loodan et see ei jää siin ignorantide kahekõneks vaid keegi annab veel oma panuse. Vastasel juhul paluksin ka pealkirjaks ignorantide kahekõne.

CK: Milline on eetika ja tarkuse suhe?

Mudlum: Ma ei näe neil mingit erilist suhet. Muidugi, kui sa oled nõrgamõistuslik, siis sa asud väljaspool eetikat. Ja kui sa oled ülearu tark, siis sa võid omaenda targutustesse ära uppuda, hakates vaagima asju ikka nii ja naa ja võib-olla ka leidma üliosavaid õigustusi oma ebaeetilistele tegudele. Eks see muidugi kipub taanduma sinnakanti, et kas eetos on meile antud kuskilt immanentsusest või on see ühiskondlik kokkulepe, milleta inimkond toimida ei saaks.

CK: Tuleksin selle rumaluse teema juurde veel tagasi aga esmalt - Sinu esimeses vastuses oli vasturääkivusi. Kõige olulisem neist: "Eetika on sedasorti kõrgem antus, mille kohta me kõik teame, kuidas asjad peaksid olema" /.../ "Ebaeetiliselt ei saa käituda inimene kellel eetika puudub." Äkki selgitaksid lähemalt?

Mudlum: Noh, seesama nõrgamõistuslik, ehk mõistuseta olend, tema oleks selleks näiteks. (Nihilist peaks algselt olema suht eetikavaba tüüp, sest kui maailmal pole väärtust, siis ei saa esineda ka hea ja halva, õige ja vale kategooriaid). Eetika võib olla ka kehtivate eetikanormidega vastuolus (vargaeetika jms.) Kas me neid alaliike hakkame lahkama? Seda ma pidasingi silmas, et eetiline käitumine on vastavuses sinu (konkreetse üksikisiku) tõekspidamistega. Revolutsionääri eetika on kindlasti teistsugune kui kodanlase oma (kuigi ka kodanlane võib-olla revolutsionäär ja varas ja nii edasi). Ma kunagi tahaks seda kodanlase juttu põhjalikumalt rääkida, aga see üks teine kord saab olema.

Aga on mingid põhiasjad, mis on ühesugused nii inimsööjast metslasel kui keskaegsel talupojal kui kaasaegsel luuseril - kas me nimetame seda absoluutseks eetikaks või kuidagi teisiti, aga nad on olemas.

Al Capone

CK: Oletame, et meil on kuri ärikas, kellel pole probleem oma sõpru ja keda iganes maha müüa, teiste õnnetustelt otseselt teenida jne. Esimesed korrad oli küll natuke raske aga mida aeg edasi, seda treenitumaks südametunnistus sai ja enam ei valmista miski hingepiina. Kas muutus ärimees või eetika?

Mudlum: No ma arvan et ta tegelikult teab väga hästi, et ta teeb valesti, aga ta ei hooli sellest. (Ka on äärmiselt tõenäoline, et see, kelle ta maha lõi, ei olnud tegelikult tema sõber klassikalises mõistes). Kas Hitler ilmaasjata punkris mürki võttis. Iga sigadustega üle piiri läinud tüüp muutub kättemaksu suhtes paranoiliseks, olgu neil võim kuisuur tahes. Süü ja karistus ja karistust nad ei taha.

Teine asi on see vabadus, mis meile on antud. Samahästi kui ma võin rollimängus valida oma karakteriks lolli, julma ja turske tüübi, kes vehib malakaga, selmet valida õilis paladiin, samahästi võin ma ka elus valida, kas ma olen kuri või hea.

Siit lähevad juba väga peened psühholoogilised eritlused - kas ma ikka tegelikult saan valida? Põhiasjades? Mõnel ei kuku kohe kuidagi välja olla küüniline ja keerata käkki isegi kui ta vaimus seda sooviks. Tema eetos ei lase tal seda teha. Kurjal mafioosol pole tagasiteed - tema peab, sest muidu kaotab ta võimu ja järgneb karistus ja kättemaks.

Ei saa mainimata jätta ka nii tavalist asja nagu motiivide konflikt. Kui sulle meeldib su sõbra naine, kumb on siis tugevam, kas sinu austus sõbra vastu või armastus naise vastu?

CK: Kui eetika on ainult iga inimese sisemine teema, siis mis on selle funktsioon?

Mudlum: Iga inimese sisemine teema muutub selleläbi üldiseks, et inimene ei ela üksi. Kui oleks üks inimene, siis oleks üsna ükskõik, mis ta asjadest arvab või kuidas käitub. Paratamatult lõdvemate sotsiaalsete sidemetega ühiskondades (nagu käesolev) muutub ka eetos kõvasti logedamaks. Rangelt hierarhilised või rituaalsed ühiskonnad - neis on märksa raskem vastuvoolu minna. Eetika pole seesama mis moraal - levinud mõisteseletuse järgi on eetika inimese südametunnistus, iseendaga kooskõlas olemine ja moraal ühiskondlik kõlblusõpetus.

On täiesti võimalik olla Lawful Evil.

Kuulasin ka veidi maad ja lisan siia ühe väga huvitava mõtteavalduse, mis ei pärine minu peast:

Cromwelli pea

"Arvan et eetika on meie enda loodud mõistekogum (nii nagu me loome endale ka Jumala) ja on mõnevõrra ajas muutuv (ja erinevates kultuurides), kuningas Charles II ajal oli igati eetiline kaevata Cromwelli keha hauast välja ja panna tema pea roika otsas müüri peale välja, sellest on möödas umbes 350 aastat, nüüd me enam nii ei teeks. Seal on huvitav detail, väideti, Cromwell olevat kuningate kehad haudades ümber tõstnud ja selles hauas oli hoopis Charlesi isa laip kelle pea siis poeg (ise teadmata) laskis roika otsa panna. Aga Cromwelli kaplan ütleb et Cromwell poleks midagi sellist teinud (oli eetiline mees!)

Aga ma tahtsin öelda et universaalset eetikat pole ilmselt olemas, kuid mingid normid, ma nimetaks neid geneetilisteks (et me üksteist imaasjata ei tapaks jne) on edasi kandunud darvinistlikul printsiibil, st. nad on lihtsalt kasulikud, või siis - mittekahjulikud inimese kui liigi kestmisele.

Kuna me oleme mõtlevad olendid siis me oleme igasuguseid asju välja mõelnud, osalt selleks et ajule tööd anda ja teisalt selleks et luua jah mingeid norme kuidas käituda et ühiskond ikka koos püsiks, ja eetika käib sinna hulka.

Ärimees kes teisi petab ei loo iseendast mingit eetilist normi, ta läheb vastuollu ühiskonna enda eksisteerimise sisemiste normidega, ühiskond mis talub suvalise tüübi suvalist pettust on kahtlemata lagunev ühiskond, meenutab ehk 90-ndate alguse Venemaad."

Ma ise olen vist rohkem selle seisukoha poolt et on olemas mingid absoluutsed väärtused, mille vastu minemine on igas ühiskonnas jäledus. Nagu reetmine, pühaduse rüvetamine jms. See, mida üks või teine ühiskond reetmise või rüvetamisena tunnetab on muidugi ajas muutuv. (Cromwelli või Vale-Cromwelli pea teiba otsa ajamine käib pühaduserüvetamise alla ja ma usun et sedasorti asju praktiseeritakse mõnes maanurgas ka tänapäev.) Ka on mul jumala suhtes selline arvamine, et ta on sesmõttes täiesti olemas, et kuna ta on välja mõeldud kõigis kultuurides ja tema olemuslikkus ja temasse uskumine või mitteuskumine mõjutab meid tahes või tahtmata üdini. (See oli see miks liigkasuvõtmine on nii paha, et inimene hakkas kasutama teenimiseks jumala antust, aega. Liigkasuvõtjat peetakse ju senimaani pahe ülimaks kehastuseks, kuigi keegi ei mõtle, miks see nii on.) Ma ei oska oma mõtet kuidagi paremini selgitada, kui et minu meelst on olemas ka lohed ja härjapõlvlased, iga lapski teab, kuidas nad välja näevad - ei ole mingit vahet selle vahel mis on "tegelikult", vaimus olevad asjad on sama tegelikud. Siitsamast ka see, et kui poleks tunnetavat subjekti, lakkaks ka maailm olemast.

CK: "Arvan et eetika on meie enda loodud mõistekogum (nii nagu me loome endale ka Jumala) ja on mõnevõrra ajas muutuv (ja erinevates kultuurides)"

Jumala osas öeldi mingil hetkel, et see on meie enda loodud mõistekogum; hea et omal ajal välja mõeldi aga visake see sitt nüüd peast välja y'all. Kas on eetiline eetikasse samamoodi suhtuda?

Mudlum: Eetika maha jätta nagu joomine ja suitsetamine? Võib-olla peab seda Nietzsche Zarathustra-raamatut lugema, et vaadata mismoodi see üliinimene vanade moraalidogmade asemele uusi loob.

Ma pole seda ise lugenud.

Aga tsitaat veebiarvarustest:

Kolmas võimalik väärtuste puudumine on moraalne nihilism, mida iseloomustab eetiliste väärtuste kadumine. Sel juhul tõstetakse absoluut-väärtusteks egoistlikud taotlused, nagu kasum ärielus või oma rühma võim poliitikas. Seejuures ei tehta vahendite valikul mingeid moraalseid takistusi, vaid “eesmärk pühitseb abinõu”. Tegevuse kriteeriumiks on egoistlik utilitaristlik kasuarvestus – alternatiivsetest tegevustest valitakse see, mis annab suurima kasu. Siin nähakse eetikas, sotsiaalses õigluses ja voorustes vaid kahjulikke häirivaid tegureid, mis takistavad omakasu maksimumini viimist. (I.Niiniluoto)

See 'tark mees taskus' paadunud darvinistina tahab kõike seletada liigi säilimiseks vajalike kohastumustega. Mu meelest see on natuke nõrk. Liik säiliks poole paremana, kui me oma humaansust veidi koomale tõmbaksime ja laseksime nõrkadel, haigetel ja imelikkudel välja surra. Kujutlege vaid inimrassi - kus kõik oleksid tugevad nagu Rambod. Mis eetikasse puutub - siis geneetilised manipuleerimised saavad olema kindlasti lähituleviku tõsiasjaks ja pole kaugel päev, kus meil on kaks rassi - üks parandatud tõutunnustega, läikiva karvaga, nägusad, arukad ja teine selline nirum ja armetum, kärnas ja kõõmane. Vt ka saadet "Totaalne muutumine" ja eetiline geneetika (geneetiline eetika?) ja sajad teised veebilehed.

Siit ka jätkuposti idee - esteetika ja eetika sidemetest.

Vaatasin ka ettepoole, kus kõne all oli tarkuse ja eetika seos. See on vist sellise filosoofiakoolkonna teema nagu vooruse eetika (Aristotelese oma), kus inimese peab ennast kogu aeg paremaks püüdma 'upgreidida' Vt ka kardinaalvoorused.

Vooruseetika kohta väidetakse, et see pole universaalne, seda ei saavat laiendada kõigile kultuuridele, kuna me ei saa otsustada, mis on teistele hea ja õige. Vooruseetikas ei hinnata tegu vaid seda, kas inimene mõtles õigesti, olgu tagajärg mihuke tahes.

Nii. Lootusrikkalt on see tekstike draftis rippunud pea nädala, ei ole sõna sekka teised laisad löönud. Aga igaksjuhuks... mõttearendusteks.... jatkuuu....Väga oleksin huvitatud uuspuritanismi, uusmoralismi ilmingute märkamisest meie keskel, mida on paraku palju. Põlissoomlastest lihasööjate diskrimineeriateni.

CK: Tavai hakkame kommi tegema ja spiid garaaži kuulama siis on pohh eetika ja kultuur!!!!

HH: Nonii, mulle tehti ettepanek puuderdatud parukas pähe tõmmata ja sellele arutelule siin veidi skolastilist touchi lisada. Kõigepealt, Mudlumil on õigus, kui ta ütleb, et moraal ja eetika ei ole üks ja seesama. Aga vaataks need definitsioonid siiski korraks üle. Moraal ehk kõlblus on käitumiskoodeks, arusaam sellest, milline on õige ja vale käitumisviis, hea ja halb. Seda sõna võib kasutada deskriptiivses või normatiivses tähenduses. Deskriptiivses tähenduses on moraal ette kirjutatud ühiskonna poolt või mingi grupi või religiooni vms poolt või siis on tegemist inimese sisemise moraalitundega, isikliku arusaama või sisehäälega, mis ütleb talle näiteks, et ei ole ilus maaslamajat lüüa. Normatiivses tähenduses on moraal üldkehtiv käitumiskoodeks, millele võiksid teatud tingimuste olemasolu korral kirjutada alla kõik ratsionaalsed olendid. Eetika ehk moraalifilosoofia on filosoofia haru, mis (ta-daa!) tegeleb moraaliküsimustega, st õiget ja valet käitumist puudutavate arusaamade põhjendamise, kaitsmise, süstematiseerimise, teistele soovitamise ja muu seesugusega. Kui me räägime Aristotelese, Kanti vms eetikast, peame silmas nende mõtlejate moraalifilosoofilist teooriat; kui me räägime nt Kanti moraalsusest, siis tahame teada, kas ta ikka oli hea inimene (oli küll). Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et kui meie eesmärk on siin justkui üldfilosoofiliselt vestelda, oleks õigem rääkida moraalsetest ja ebamoraalsetest tegudest (või ka amoraalsetest, mis on veel omaette asi ja mis ei tähenda sugugi kombelõtvust) kui eetilistest ja ebaeetilistest. (Mingis muus kontekstis, näiteks kutse-eetikast rääkides, on muidugi ka jutt ebaeetilisest toimimisest täiesti omal kohal. Siin tasub tähele panna, et ebaeetiline tegu ei pruugi tingimata olla ebamoraalne.) (Diskleimer: mõned filosoofid kasutavad ka sõnu "moraalne" ja "eetiline" enam-vähem sünonüümsena; Peter Singer vist kuulub nende hulka, kui ma väga mööda ei pane. Aga mulle tundub, et see eristus on siiski mõttekas ja tuleb selgusele kasuks.)

Caspar David Friedrich, Die Winterreise

Kui minna nüüd päris algusse tagasi, selle küsimuse juurde, et kas eetikas on üldse mingi positiivne kvaliteet või on tegemist millegi läbinisti negatiivsega, siis mulle tundub, et see osutatud tsirkulaarsus on puhtalt keelega mängimine. Võta suvaline vastandmõistete paar ja sa saad täpselt samasuguse circulus vitiosuse. Eetika, nii nagu mina seda mõistan, on umbes kõige positiivsem asi üldse: küsimus on selles, mis on headus. See küsimus puudutab tervet inimese määratlust, olemise mõtet ja kõike muud, millel siin maailmas mingit kaalu on. Tähendab, üks endast lugupidav moraalifilosoof alustab sellest, et paneb paika kõige kõrgemad väärtused (st mis on tingimusteta hea), ja hakkab siis sealt tagurpidi alla tulema. Selline eetika, mis alustab käibetõdedest ja intuitsioonidest ning püüab neid kuidagi filosoofiliselt põhjendada ja ühte koherentsesse süsteemi toppida, ei vääri tegelikult filosoofia nime. See on lihtsalt status quo ja käibivate arusaamade õigustamine. Praktiline filosoofia peaks olema õõnestav tegevus (siinkohal on akadeemiliselt korrektne viidata: vt J. Rachels, "Moral Philosophy as a Subversive Activity", kuigi seda teksti vist eriti kuskilt saada ei ole, minu käest ka mitte, sest ma olen need paljundatud lehed ammu kuskile ära kaotanud). Et ei ole mingit sellist asja, et jõuad oma ülimate väärtuste juurest arutluskäigu teel mingite ebasoovitavate tulemusteni ja mõtled: "Oops, time to reconsider the values!" Sest get this - sul võib olla mingeid intuitsioone ja arusaamu (mis pärinevad näiteks kodusest kasvatusest või sellest ühiskonnast, mis meie ümber on), mille läbikatsumisel selgub, et need tegelikult ikka väga ei päde. Näiteks Kanti eetikat on palju kritiseeritud selle eest, et see viib mõningate ebaintuitiivsete järeldusteni ja on seetõttu ebainimlik, külm ja kalk. Siin tulebki mängu see, et mida me peame silmas inimlikkuse all: mida tähendab olla inimene? Kant vastaks oma kritiseerijatele ilmselt, et kui need süüdistavad tema filosoofiat ebainimlikkuses, pole nad lihtsalt mitte ühestki sõnast aru saanud, mida ta kunagi kirjutanud on, ning et pole kedagi, kes inimsust ja inimlikkust temast kõrgemalt hindaks. Nietzsche filosoofia on Kanti omale paljuski vastandlik, "teispool head ja kurja", eks ole, ja N. räägib "kõigi väärtuste ümberväärtustamisest", aga väärtused jäävad ikkagi alles, lihtsalt "headus" - see, mille poole on mõttekas püüelda - omandab teise tähenduse, ei hõlma enam kaastundlikkust, vagadust vms. Tähendab, nii K. kui ka N. paluvad (või siis "paluvad", kes kuidas) lugejal suhtuda kriitiliselt oma senistesse eelarvamustesse selle kohta, mis on õige ja hea ja inimlik. Selles peitub minu arvates suures osas kogu filosoofilise ettevõtmise mõte. Kui küsimus on isikliku filosoofilise maailmapildi valikus või kujundamises, tuleks otsustada pigem selle alusel, milline filosoofia "algab" õigetest eeldustest, kui selle alusel, milline viib välja sinu jaoks mugavate lõppjäreldusteni.

Sai nüüd päris pikk jutt. Ma ei tea, kas ma mingitele küsimustele üldse vastasin, aga olgu ta praegu nii.

Mudlum: Ma arvan et hoiame selle jutu siin hapukurgihooajaks, las laagerdab seni. Aga tõsiselt rääkides ma ootaksin suusabokside viisi küsimusi.

Jatkuu...