Visandiraamat #9 II

  

Minu vabandused, ma pole laisk olnud aga joonistanud olen vähe. Siiski, siin on mõni lehekülg, ma loodan, et see aitab. Ükskõik mille vastu kusjuures. Kas pole nii? Kas pole kuidagi šeff silmanämmat tšekkida? Eesteetikateadlased 18. sajandi lõpust arvasid, et see on miski selline aineosake. Et ese eritab seda esteetikamateeriat, see õhkub lilledelt ja kunstiteostelt, et sa hingad seda sisse või püüad silmadega. Väike annus ja siis see mõjub sulle nii, nagu esteetiline kogemus mõjub - unustad end hetkeks. Nagu mikrodroog. Nüüd me oleme targemad, teadlased kinnitavad, et jumalat pole olemas ja esteetikamateeriat näeme kah sellise naljaka lollusena, nagu ta on. Aga mis sest, säh, võta natuke mikrodroogi, äkki teeb natuke paremaks.

SALEMi miksteibid

  

See on siis põhimõtteliselt see, mida ma sel aastal kuulanud olen. Mitte palju enamat.Värvib lage ja kuulab, käib pleieriga vihmasel tänaval ja kuulab, paneb peol peale ja kuulab, niisama istub ja kuulab. Sisseelamine võttis mõningat aega - Robert lasi mulle juba ma ei tea, veebruari keskel nende senini ainsamaks jäänud kauamängiva lugusid - aga mina ootasin pardale hüppamisega nii aprillini. Ning see sai alguse sellest youtuubi aplõudist. Mis on nende miksteibi "Raver Stay Wif Me" lõpuandmine. Miksteip ise on ka jumala kõvane ja koosneb suures jaos vanadest tränahittidest, mida on venitatud. Ja SALEMi omamoodi perses räppimisest. Ja millestki, mis kõlab nagu viiekümnendate armastuslaul. Põhiliselt annavad sellele väärtust - peale intrigeeriva lugudevaliku - ootamatud, kuid sugugi mitte sobimatud üleminekud ja see, et mõned aastad tagasi leiutatud dräägimisenipp, mis kompenseerib (mõnevõrra) aeglasemaks keeratud lugude heli madalaks jõuramiseks muutumist. SALEMI produtseeritud helid on kõik ka väga valjud. Valjuks keeratud. See tähendab mõningast kvaliteedikadu, aga SALEMIT vähe kotib. Pragisev, imelik, perses ja aeglane on enamiku ajast. Aeglus lisab va tantsuhittidele...

No mis see on? Mis on SALEMi fiile? Kindlasti ei ole tegu "kurbusega" ega "mõtlikkusega". Need on valed omadussõnad, inimene mõtleb midagi muud, kui ta osutab kurvale või mõtlikule muusikale. Ma ei nõustu ka "masendavuse" sildiga. Päriselt masendavad asjad on Maria Paterson ja Jäääär, lauludega mingist armastusest või milestki muust, mis tundub, nagu ta toimuks kuskil keset eesti loodust mingis talus või kusagil Tartu perse puumajas. SALEMis on maailma nukruse, viletsuse ja räpasuse tunnetamist, aga see ei ole elujõuetu või ennasthaletsev või nostalgiline muusika. See on nihilistlik muusika, see maalib pildi maailmast, mis on nagu läbi sudu, purjus ja pilves, narko all ja tihtipeale arusaamatu, ent sellest tuleb üle ja läbi mingitlaadi ülevus, elujõud, inimlikkus ja armsus. Peale fiile tuleb nentida, et stiilide kokkumökerdamisest uue ägeduse loomine on õnnestunud. Ei ole retrone. Moodne on. Väga moodne. Väljendab tänapäeva. Ei istu tänapäevast kusagil väljaspool täitsa oma arenguuniversumis, nagu nii mõnigi väärt asi (Kent ja Neubauten). Kaverdab moodsat muusikat ja youtube on nende suva b-pooli täis. Mõnusalt pohhui fiile on küljes. Tšeki stilistikat. Veenev on. See on minu arvates nende fake fännbloog. Nad ise teevad seda, mumeelest. Kriitiline hipster muidugi kahtleks nende "eheduses" ja ütleks, et tegelikult nad kindla peale ei ole arvutis passiv hicktown white trash vaid hoolikalt disainitud produkt, aga katsu nüüd olla veidi, kriitiline hipster, me elame dialektilises maailmas, kus sa saad olla eneseteadlikult hicktown white trash. Kogu see kuusemetsa ja kirikute ja okultistika Põhja-Ameerika värk on kuidagi X-Files'i ja Twin Peaksiga koos ja, mõnus selline. Ja usutav.

Soovitan ka nende esimest miksteipi, pealkirjastatud "XXJFG", mille põhiteemaks on jumpstyle/hardstyle, muusikastiil, mille kohta on kriitikud tunnustavalt öelnud, et tegemist on ebaimtelligentseimaga maailma ajaloos ning et see meenutab kahtlaselt line dance'i. Ja muidugi ka unustamatut tränamixteipi "5min2live", mis algab Titanicu tunnusmuusikaga ning mille cover arti peal on Titanicu pilt. See on märksa hoogsam ülejäänutest ning jätab kummastava tunde, et "sul on viis minutit elada" on mingi helge ning rõõmus asi". We Make It Good'i ja On Again/Off Againi soovitan ka. On tähelepanuväärne, kuidas miksteipide konse suurendab kuulamisfodderi hulka, as it is easier to make. Kohati nad miksivad sinna omaloomingut ka sekka.

Miksteibid leiab kenasti nende kodulehekülje pealt, miksteipide alt.

Albumit soovitan ka kuulata.

Uhke on kuulata mingit bändi, mis on teotsev ja elujõus ja mida teised inimesed ka kuulavad, nagu mingi normaalne inimene kuskilt kaheksakümnendatest. 

Spionaaži analüüs klienditeenindajana

  

On igatsugu äärmist idealismi, mis ei pruugi alati olla esiteks edasiviiv, sest kui me millestki nii palju räägime, nagu me vähegi rääkida suudame, siis on see lihtsalt möla (ja meenutab mulle jälle naiste kõige halvemaid omadusi) ja muudab selle, mida me muuta tahaksime, veel raskemini muudetavaks; teiseks on idealism oma parajal määral parim asi - see on romantiline ja seab üllaid õigluspiire, mis on päris inimese primaarse pagasiga kaasas, et ta elu jooksul, pidevalt läbi uute kogemuste ja avastuste analüüsimisel, jõuaks mingi tulemini sellest, kuidas oma ellusuhtumist saadud kogemuste põhjal korrigeerida. Seda jällegi võib-olla naiivsel eeldusel, et inimese kaasasündinud eelduseks on empaatia ja vendlus. Aga kuna see nii ei pruugi olla/ei näi olevat, siis võib ka minu kui üle piiri läinud idealisti jutu fundamentaalselt õhkida ja mulle endalegi otsekohe ka kuuli pähe lasta, miski pole välistatud, ent mingeid piire ma selles elujärgus, kuhu ma praegu olen jõudnud, täheldanud siiski olen.

Elu käib nagu peatüki kaupa: et see sünd, et see lapsepõlv (mis on määratud unustusse, et siis terve elu alateadvuses kummitama jääda), need vanemad, see lasteaed, need õpetajad, see kool, kõik need inimesed minu klassis - ja siis läheb teravamaks - need inimesed koolist, kes mulle halvasti ütlevad vs vanad lasteaiakaaslased, sellised sõnad ja teistsugused sõnad, teadmatusetunne ja õõvastav vastikustunne jne. Kui ma mõtlen tagasi lapsepõlvele (ja mida vanemaks ma saan, seda loogilisem on sellele tagasi vaadata) enne seda, kui kõik müstilisel kombel mingiks kohutavaks õudusunenäoks muutus, siis tundub tollane üksi kasvamise aeg nagu mingi maagiline maailm, kus veel ehk isegi ei osanud karta igasugu lolle asju, mida inimesi kartma pannakse. Ja ma mõtlen neid kõige nõmedamaid asju: prestiiž, konkurents, targutamine.. Ma läksin kolmeaastaselt maja ette  liivakasti mängima ja tõmbasin teisele tüübile ämbriga pähe, kui ta mingit sitta hakkas ajama. Pärast ta ema sõimas mul vene keeles näo täis, aga ma ei saand niikuinii midagi aru. Ehk olin ma sellel ajal veel liiga noor, et mäletada juhtunut kui ebaõiglast karistust või õppisin ma sellest hoopis end veidi talitsema? Kuidas võtta..

Praegu käib näiteks nii, et keskmistes 20ndates finantsinimesed vehivad papihunnikutega ja järsku peavad muutuma kõik nende ümber orjadeks, kes reageerivad vastavalt nende vajadustele, sest muidu nad lähevad ära ja ei annagi kellelegi üldse mingit raha. Ja jumal hoidku selle eest, kui ma oleksin olnud teenindaja asemel, kes sai oma kaela sitarahe, mis koosnes kätega vehkimisest, karjumisest ja ähvardamisest. Objektiivselt ja lahtiharutatult võib seda võrrelda kolmeaastase lapse käitumisega, kes ei saa aru, et kõike ei saa, mida tahetakse nii mitmetel põhjustel, nagu  näiteks, et väike laps peab aru saama, et ta pole maailma naba. Aga kuidas reageerib sellele meie Üllas Organisatsioon? Kindlasti mitte nagu arukas vanem. Rääkimata täiskasvanulikest ja võrdsetest, teineteistaustavatest inimsuhetest.

Ja mis kuradi värk nende lipsudega on?

Et kõik ausalt südamelt ära rääkida, pean ma alustama sellest suvest, mil ma otsustasin vahetada ühe klienditeenidustöö teise vastu. Mul olid oma teatavad lootused, mis said hoopis teisel tasandil täidetud. Pean vist kurvastusega tunnistama, et mind inspireerib tõesti ainult kõik see, mis on kuidagipidi sitane, katki, kulunud või valetpidi ja valesti. Aga ma ei lenda asjadele niimoodi ka päris peale nagu ma oleks mingi pasateadlane. Ma polegi veel päris minetanud seda puhast teemat, et lähen kohale ja vaatan, mis värk on. See on hullult värskendav ja ma soovitan seda siiralt kõigile. Niimoodi ma igatahes läksin mõisa tööle. See oli lahe nii kaua, kuni ma päris täpselt aru ei saanud, kuidas kõik toimib. See on ka võrreldav lapsepõlve esimeste aastatega, mil sul pole veel miski päris väljakujunenud. Või kui on, siis see vorm pole veel igatahes nii terav, et tunda annaks. Vorm hakkab tunda andma piirisituatsioonides. Kui on näiteks selline tunne, et mingi asi sinu sees nagu keeks üle. Sellised tunded näitavad isiksuse pidepunkte. Selleks, et oma pidepunktidest teadlikuks saada, kavatsesingi ma hakata tegelema suvaliste töödega, sest what the fuck - kuskilt ju peab pihta hakkama.

Enne mõisa oli kaubanduskeskus. Mõisa ja kaubanduskeskuse peamiselt ühendavaks lüliks oli personali sugu. Et väljendada oma tõelisi tundeid selle soo kohta, läheks vaja veel üht postitust, kuigi kogu see töölkäimise värk on mu ajju söövitanud nii rõvedaid kohalejõudmisi, et mul on vahel raske neutraalseks jääda ja rääkida naisest kui võrdväärsest inimesest mehega. Samas ma ei saa välistada võimalust, et kui ma oleks töötanud ainult meeste kollektiivis, poleks mu arvamus meestest muutunud. See on igatahes miski, mille poole ma nüüd püüdlen, et asi jõuaks tasakaalu ja võiksin rahuliku südamega eemale hoida kõigist inimestest, mitte ainult naistest (kuigi sisuliselt teen ma seda juba niikuinii).

Kuna ma olen üks neist vastiku mine-munni-ma-tahan-kõigega-ise-hakkama-saada iseloomuga inimestest, siis otseloomulikult pole ma aegade algusest peale mitte kunagi kohandunud mitte ühessegi kollektiivi. See on minus välja arendanud tohutu ülbuse ja eluohtlikuks kippuva sapi, millest viimase suureneva kibenemise põhjust kibestumise tõttu pole mõtet enam kauem varjata. There, I said it - I am a sad miserable person who hates everybody. Ja eriti meeldib mulle sellise mulje jätmine võõrastele, kellega ma ei ole kohustatud suhtlema. Aga kui ma köögis tööle hakkasin, siis ma ei saanud mõrda mängima hakata. Ideaalis poleks pidanud seda üldse kunagi pidanud tegema ka, aga kammoon - ideaalid on hävinemiseks! Köök on täielik koostöömäng. Kokk on kunn ja sa ei taha kokale jalgu jääda. Ja sa pead end kokale arusaadavaks tegema kiiresti ja kõvasti, sest sul on veel terve saksa pensionäride rühm, kes tahavad üks-haaval a la cart'i tellida. Ja siis ütleb mingi kuradi lits, kui sul on juba toit talle ette pandud: "I didn't order this" (see ei olnud tõlkeviga, ta näitas mulle menüüst näpuga, mida tahab). See oli esimene kord kui ma plahvatasin. Aga sinnani läks poolteist kuud - ma ütleks küll, et olen end tavalisest paremini hakanud üleval pidama. See oli ühtlasti ka üks asi, mida ma taotlesin. Aga pärast seda hakkas aina hullemaks minema ja ma hakkasin aina enam arstide juures käima. Ajunussi tuli vähe, aga ma hakkasin seda aina hullemini üle elama.
 
Mingi moment tuli tööle mingi vana töötaja. Meid oli korraga tavalisest rohkem vaja, mis tähendab automaatselt seda, et mingi räme tõmblemine on kellelegi midagi ette-taha ärategemise pärast. No olgu, vana töötaja, I can handle this. Ja mida ma kuulen: ".. Issand jumal, miks nad seda maja seal üldse hoiavad, kõik teavad, et see laguneb kohe ära. Ja see eit.. tal on lihtsalt palju raha ja kõik noored poisid hoiavad talt käe alt kinni ainult sellepärast, et tal on raha.. ja jumal kuidas ta haiseb, kuidas nad suudavad, ise noored inimesed.. ma sellelt ühelt poisilt küsisin, ta ütles, et .." BLABLABLA. Ma otsisin meelehetilikult asju, mida tassida (sellest see töö üldiselt koosnebki, et oled kilplane ja ahv), aga ma pole masin, et suudaksin end keskkonnast mute peale panna. Päris tõsiselt jõudsin seal töötades veendumusel, et naised on võimelised sind surnuks rääkima. Ja pärast seda rõvedalt kirglikku külainimeste tagarääkimist tekkis mul samal õhtul esimene paanikahäire.  See on tihti äratuntav selle poolest, et näiliselt tühisest asjast (tee läheb ümber, kahvel kukub valel ajal maha jms) toimub plahvatus. Mina hakkan esimese asjana hästi närviliselt ja rõvedalt ropendama, vererõhk tõuseb, käed värisevad ja kõik inimesed muutuvad jälkideks värdjateks, kellele tahaks molli panna. See on see kuradi play-it-nice. Käi putsi, ma pole kena inimene, türa ma siis seda mängima pean terve see kuradi aeg.

Kuna ma tobi ei saanud teha, siis ma läksin peldikusse ja nutsin.
Kui sa tahad mingis sotsiaalses keskkonnas sees olla, siis kuigi palju tuleb nende mängu mängida. See tähendab näiteks, küsima, kuidas neil läinud on ja kui nende vahetus on lõppenud, siis alustama nende tagarääkimist. Mulle tundub see mäng aga aina enam nii räpane, et seal edasi töötamiseks peaks ma töö ajaks oma aju külmkappi panema ja ära minnes üles sulatama, et normaalsel tasandil inimestega edasi suhelda. Praeguseks, kui ma olen kokku restoranis töötanud 5 kuud, olen ma viimase kuu ajaga saavutanud selle, et iga kord, kui tagasi olen tulnud, olen esimese asjana jooma hakanud. Lihtsalt, kangelt ja kohe nii mällu kui võimalik. 

Ma ei leia, et see oleks normaalne. Aga samas on see mind mõistma pannud, mida tunnevad need inimesed, kel ei ole muud võimalust. Need, kes on juba rattas sees oma laenude ja pasaga. Ja siis need, kes käivad esmaspäevast-reedeni tööl, ühe ja sama, võib-olla mitte nii nõmeda aga veel nõmedama kollektiiviga. Mida kõike nemad peavad ära taluma, mille hakul mina end juba oksa oleks tõmmanud..

Aga okei, see selleks, you might get lucky ja sul võib jätkuda piisavalt mõistust, et mingist mõrraaugust nahhui tõmmata, kuid klienti sa juba valida ei saa. Mõnest sitemast momendist pääsesin nii kogenematuse kui juhuse läbi, aga viimatine kogemus tõestas kõige ilmekamalt seda, miks tasub igaks juhuks inimestest pigem eemale hoida. Kui kaubamajas tekkis inimmasside suhtes foobia ja hakkasid ilmnema esimesed märgid töö mõjust isiklikule elule (ma hakkasin oma tuttavate peale karjuma, ma vältisin seltskondi, isegi kui ma eelnevalt kõiki osalisi teadsin jms), siis ettekandjana pead sa end üleval pidama (on alles väljend!) ka siis kui mingi rõve vana päss sind nillib; kui sa end täis oled higistanud ja räigelt särki tahaks vahetama minna või kui sa oled 16ndat tundi tööl. Ja mingeid vastikuid täis inimesi teenindama, kes lõugavad lõunalaus juba puhtalt supi söömise kõrval nii kõvasti, et tekib isu mingit terroriakti lavastada ainult nende vaigistamise eesmärgil. Aga need noored finantsinimesed.. kui mingi kuradi elajas, kes nimetab end inimeseks, tuleb mulle oma raha nina alla hõõruma, siis saab mul lõplikult mõõt täis. Ja kui mingi kuradi Üllas Organisatsioon, mis aitab hoida Eesti loodust, säilitada selle vaatamisväärseid paiku ja pakub meeldivat ajaveetmisvõimalust AINULT OMA KASULE MÕELDES, siis võiks need mõisad kohe mädanema jätta ja puud maha raiuda. Teeme mõisas räige tümmiga peo, pohui et nendelt 300aastastelt seintelt krohvi pudeneb; laseme mingid tatid sinna end täis jooma ja parketti auklikuks reivima. Aga see värk on nagu: "aa ei taha restoranis pidu pidada, kuigi me oleme juba peaaegu lauad katnud ja sellega arvestanud, muidugi me tuleme teile vastu ja laseme teil mõisas peeneks lasta, sest siis te annate meil veeeel rohkem raha, pohui need mõisatöötajad ja teenindajad, nad on niikuinii orjad".

No mul ei ole selle vastu midagi

kui toimuvad pulmad või seminarid. Siis võib  mängida seda naeratamise ja tassimise mängu ning alati ei pea isegi pingutama, see ei lähe vastuollu eriti palju, isegi kui mul on halb tuju. Kui inimesel on halb tuju, siis, ja seda ma õppisin kodus hiljuti, ta peaks oskama seda taltsutada. See omakorda eeldab, et selleks, et midagi selgeks saada, peaks olema hingamise ja analüüsimise ruumi. See tähendab, et kui mingi jama on, siis saab selle oma peas klaariks, ükskõik kas vihastades või mõeldes või neid omavahel kombineerides. Aga kui sa töötad ahvina, siis sul väga palju ei ole mõtlemisruumi. Selle ma sain väga selgeks ja see on päris hea õppetund, mis kuulub iseenesest kategooriasse "tead küll, aga kogu aeg läheb meelest", kuni noh, midagi traumeerivat toimub ja see ajju sööbib.

Halbadest asjadest võib olla palju kasu, kui nad pole liiga halvad. Genotsiid on halb, sest siis sureb palju inimesi ära ja sellest tekib suur lein, aga inimese isiklikud läbielamised aitavad, eriti minusugustel unistajatel, mõistusel tagumikust pähe jõuda. 

MIDA SA PASSID, PANE KÄED KÜLGE JA HAKKA PIHTA!

Kui midagi ei ole valesti, on midagi valesti

  

Peamine asi, mida sa välismaal õpid, on et kõik ühiskonnad on perses. Saksamaa, vähemalt Berliin, tundub üldiselt märksa vähem perses. Tänavad on laiad ja avarad, linnajaod omanäolised, õhk on ka kuidagi puhas ja rahulik; kapitalism on seal, kus ta peabki olema: kuskil taustal. Lastakse olla.

Isegi välimusega ei pingutata üle. Mingil moel suudetakse inimlikult riietuda ja uskuge või mitte, enamik noori naisi on siin normaalkaalus. Umbes nagu nad peaksid mingeid muid asju tähtsamaks! Olla väikses, armsas, tavalises suhtes tundub Berliinis peaaegu võimalik; pole seda pinnalisuse türanniat, mis teistest pealinnadest kurvad ärevuse kambrid teeb. Kõik elud mahuksid siin nagu ära, süsteem toimib.

'Süsteem toimib' eeldab aga alati ka mingit alluvust ja loovutamist. Kui midagi on juba ette käes – ilma et oleksid seda ise otsinud, valinud, õigustanud – saab selle jalge alt kadumisest kõhe, väljapääsmatu hirm: seda halvavam, mida kujuteldamatum. Enesekaitseks lähevad müürid sisemise ja välise, omade ja võõraste vahel üles, aga sõltuvus vaid suureneb.

Esimesel päeval siin avastasin ma, et Berliini metroo on hämmastavalt puhas, mugav ja täpne, isegi Jaapaniga võrreldes. Teisel päeval avastasin ma, et 1) sakslased on nõus seisma ööklubisse sisenemiseks (või selleks, et pooled neist ukselt põhjenduseta minema saadetakse) rohkem kui saja meetrises järjekorras, ja 2) kui sina kümme meetrit algusest paari purjus sõbraga vahele jalutad, ei tee nad mitte midagi.

Kolmandal päeval avastasin ma, et ehkki nad ei hoia tänaval pilku otse maas, kui sakslastele vähemagi jõuga silmadesse vaadata, siis nad enamasti kohkuvad, justkui sa oleks neid rünnanud, kuhugi loata tunginud.

Neljandal päeval avastasin ma, et paremini treenitud koeri kui Saksamaal pole ma kuskil kohanud. Ilma rihmata, ei tülita kedagi ja tunduvad igati tervislikud-õnnelikud isendid. Samas jooksevad harva kuhugi ilma kontrollimata, et peremees oleks ikka selja taga.

Viiendal päeval avastasin ma, et Berliin on siiski maailma üks vähestest elamiskõlblikest suurlinnadest (tulge kõik fucking siia), ja mulle tegelikult sobibki elada keskkonnas, millest ma ise eemale jään. Ja ühiskondlike silmaklappide seast on sakslased kahtlemata valinud ühed mõistlikumad, suunatud neile õigetele, lähedastele ja püsivatele asjadele. Kuid mina näen ikka ainult silmaklappe. Mõistes väga hästi, et enamik maailma inimesi tahavadki selliseid elusid elada. Kuskil seal, kus ma oma süsteemist vabaks saan, tõenäoliselt ka mina ise.
d

Jumal. Armastus. Kommunism. (2. osa)

  

INIMESED, MA ARMASTAN TEID, OLGE VALVSAD!

(J. Fučík)

Armastusega on lood veelgi keerukamad. Selle asemel, et sellele ülemääraselt palju tähelepanu pöörata, pole sellele peaaegu üldse tähelepanu pööratud, ma mõtlen diskursuse mõttes, olgugi, et tegemist on vähemalt viimastel aegadel ühe kindlasti pidevalt aktuaalsuselt esikümnesse kuuluva kultuurinähtuse ning inimtegevuse valdkonnaga. Armastus on puhta vaimuhaigete poeetide, psühholoogide, šarlatani ja naisteajakirja naise väntsutada jäetud! Viimati käsitles tuntumaist kirjatarkadest teemat pikemalt Schopenhauer, leides samuti, et teemat on käsitletud häbiväärselt vähe ja et armastus on tähtis ning vähendab kannatusi. Pärast teda ei olnud jälle eriti kedagi. Vähemalt mitte sel määral, et see oleks jõudnud üldisesse teadvusesse. Kindlasti on armastust puudutatud millegi muu raames - feministliku teooria raames või kultuurantropoloogia raames - aga mingisugust põhjapanevat armastusekäsitlust justkui poleks. Mõnes mõttes võib see tulla ka sellest, et filosoofia objektiks on enamasti üks inimene, kes elab tihtipeale oma peas, või suured abstraktsevõitu olemisega rahvamassid, aga mitte kaks, kümme või sada inimest, mis on ometigi üsna reaalselt eksisteerivad kooslused, millede käitumises võib leida mitmesuguseid seaduspärasid. Selliste rühmadega on mu-meelest tegelenud põhiliselt Ameerika psühholoogid või mingid muud haiged Ameerika tüübid, kes tahavad põhiliselt firmasid ägedamaks teha. Hull John Nash tuleb meelde. John Nashi teooriatele tuginedes ehitati Ameerikas raketikaitsekilpe ja tehti ühiskonnateadust (Nash arvas, et kõigi inimeste põhiloomuseks on raige võimuiha ning teistele tüüpidele sitta keerata) ja alles hiljem tuli välja, et tegemist on paranoilise skisosfreenikuga, kes näeb kogu aeg mingeid kolme tüüpi, keda pole ülepea olemas. Ja well, Nietzsche leidis, et ta tahaks endale sõpru ennemini kui järgijaid, et see oleks cool nagu. Tal polnud tollal kumbagi.

Miks ülepea peaks keegi armastust analüüsima? Sellepärast, et sellistel tekstidel, kui nad on ajaloolises mõttes õnnestunud, on heaks kombeks maailma muuta. Karl Marx ütles välja, et maailma kirjeldamise asemel tuleb filosoofidel selle muutmine enda õlule võtta, kuid tegelikult muudeti maailma sel viisil juba ennem teda. John Stuart Mill mõtles välja kodanliku liberalismi põhimõtted, mis olid tema aja kohta jumala progressiivsed, Rousseau põhimõtetele (mingil määral) tuginevad meieaegsed riigid senimaani - kui me ütleme "suveräänsus", siis see on tema sõna, Freud kiskus inimese seksuaalsuse kõigile vaatamiseks välja ja sellest, millega Marx-ja-Engels stereodüüner hakkama sai, sellest parem ei hakka üldse rääkimagi. Värk ei läinud alati päris nii, nagu algne kujutlus ette nägi, aga vaatamata sellele on tegemist suhteliselt suure võlurlusega. Camus leidis, et filosoofia kogu täiega on ebaõnnestunud, sellepärast et tüübid ainult istuvad ja kirjutavad ega võta vastutust selle eest, et maailm säärane nõme on. Mis on muidugi samuti jabur. Igasuguse filosoofia juurde saab hea tahtmise juures parajal määral hüva kumminuiadega peksmist panna, isegi kui seal on selge sõnaga kirjas, et igasugune peksmine võiks ära jääda, samal ajal saab kumminuiadega peksta ka täitsa ilma filosoofiata. Sellest, kui diskursus kirjutamata jätta, ei saa veel paremat maailma.

Ja armastust peaks käsitlema põhiliselt seetõttu, et sarnaselt poliitika, majanduse või ajalooga ei ole armastus valmis. Ei ole alati selge, mida inimesed selle all silmas peavad ning tihti on inimesed sellega rahulolematud. Ja samal ajal kostub Aparaadi vahelt lauseid, nagu "abielu on institutsioon, mille abil riik kaitseb kahe inimese vahelist armastust." Mida tuleb mõista niimoodi, et armastust institutsionaliseerides soodustatakse selle jätkumist, tihtilugu ühendades inimeste vara, kuulutades nende järeltulijad auomaatselt ühiseks ning pakkudes mõningaid soodustusi. Siis, kui päriselt abielluma minna, siis ajab Riik sulle läbi riigipreestri suu mingit haiget šovinistlikku paska, mis alandab inimväärikust. Läbi institutsionaliseeringu, riikliku pühitsuse on antud inimestel hiljem kõvasti keerukam oma teed minna. Kerge on märgata, et Riigil ei ole tegelikult armastusest sooja-ei-külma, vaid teda huvitab tuumaperekonna mudel ning lapsed, et riigil oleks edaspidigi töölisi ning sõdureid. Armastus alandatakse seetõttu tootmise ja jätkusuutlikkuse asjaks. Vaata aga sõprust - see on ka üks igavesti vahva asi, aga sellist institutsionaliseeritud verevannet pole teps, kus kaks sõpra tõotavad riigipreestri ees teineteisele igavesti toeks olla ja saavad selle eest hiljem mingeid toetusi, seda leiab aset ilmselt ainult nende juures, keda me primitiivsemaiks rahvaiks kutsume. Ma arvan, et sõprust ei ole üheski riiklikus dokumendis mainitud.

Sõnaga, nagu ka kordi varem, seatakse siin nii abielu, kui ka see ideaal, mida ta esitab - monogaamne elukestev paarisuhe - tugeva kriitikatule alla. Kas või selle ajaloolise mineviku pärast - naine kuulub mehele, mille kohta võib öelda, et võib-olla see on muutunud võrdsemaks, võib-olla on kuuluvussuhe muutunud vastastikuseks, kuid see ei ole otseselt parem, ainult võrdsem. Sarnaselt sellele, et kui kõiki pekstakse keppidega, mite ainult mõnesid, on see võrdsem, kuid mitte parem. Selline kuuluvussuhe on oma olemuselt omandisuhe, see tähedab, et mingi suhtetüpaaži alusel on ühel inimesel suuremad õigused teise inimese vabale ajale, kehale, valikutele. Tegemist on vabaduse piiramisega, mis läheb vastuollu arusaamaga, et armastus on hea. Läheb vastuollu ka eeldusega, et too teine inimene, keda armastatakse, väljendab mingisugust absoluuti, mida tunnistatakse mööndusteta, vaid ta kujutab enesest absoluuti vaid mingeid reegleid järgides, mis vastavad teise osapoole ootustele ning huvidele. "Kuulume vaid teineteisele" pakt võõrandab seega kaks potentsiaalirikast kodanikku armastava ühiskonna rüpest, sulgedes nad väikesesse pimedasse privaatuniversumisse, mille sisemised asjad ei puutu kellegisse ja millesse harva keegi puutuda saab.
Antud tendents tuleneb suuresti tänapäeval üldlevinud inimese enesekindluse puudumisest; et inimese sisemine kindlus ei ole küllaldane, peab ta seda pidevalt välismaailma abil turgutama. Kui sellesse süveneda, siis näeme: antud tegevusliin ei täida oma eesmärki ning põhjustab hirmu ja õnnetust. Enesekindlus nimelt tegeleb kõvadusega, ta on see, kuidas inimene tunnetab oma kõvadust. Aga kõvadus on üks vähestest asjadest, millesse välismaailm saab ainult kaudselt parata. Vaata ise, kas ei ole mitte nii, et kui sa annad munajoodikule miljonite toetuse, megalt cash-i ja kauni partneri, siis joob ta endiselt muna nagu mullugi? Himu antud hüvede järgi on asendunud nende kaotuse kartusega, seesmist õilistumist on vaevalt toimunud. Mitte miski terves maailmas ei saa inimese kõvadusele juurde anda ega sealt maha võtta peale tema enese valikute.

Vaatame näiteks kuulsat Baaderit Rote Armee Fraktion-ist ja tema tagi. Lahe Baader, lahe tagi. Kui Baader oma laheda tagi suvalisele tüübile annab, keda ta esimest korda näeb, kas ta siis kaotab oma lahedusest? Ei, Baaderi tagi on ikka veel lahe, ka Baader on lahe, suvaline tüüp saab ennast Baaderi tagiga ka lahedamalt tunda, üldiselt võib öelda, et antud olukorras võidavad kõik. Kas oleks lahe tüüp, kes muretseb sellesama tagi endale oksjonil selle kaalu eest kullas? Esteetilise valikuna, küllaltki lahe, kuid veelgi lahedam oleks see siis, kui ta ei paneks seda klaaskappi imetlemiseks ega hoiaks sellest kümne küünega kinni, korrates "Minu Baaderi tagi, Baaderi tagi minu oma, minu seljas...", vaid kordaks algset akti - annaks selle kellelegi, kes ütleb talle kuskil: "Lahe tagi". Mõttetu on muidugi mõelda, et pelgalt see akt paneks täielist kõvadust koheselt persooni valdama.

Ehk siis: inimestevaheline omandisuhe ühes oma armukadeduste, kahtluste, kontrollimise ja muretsemisega inimest otseselt lahedamaks ei tee, nõmedamaks võib aga küllaldaselt teha. Seetõttu vajab antud olukord ületamist, ümbermuutmist, teistsuguse iseloomuga emotsionaalset seotust. Nii, nagu toimub areng tehnoloogias ja inimmõttes, nii peaks vananenud vormid vahetuma uuemate ning töökindlamate vastu.

See muidugi puudutab inimeste vahelise armastuse diskursust, see ei ole ainus armastuse vorm, armastada saab ka kultuuriloomingut, ideoloogiat, tegevusi, paikasid või iseennast - paljut, mis maailmas leidub. Kas on tegemist mingisuguste oluliselt erinevate armastustega, ehk saab neid käsitleda koos või on ühel teisest õppida?

Hipsterlikule vaatenurgale on omane pidev otsing ning püüdlus uue, seniavastamatu järele, mis on kindlasti kultuurile üldiselt kasulik, sest niimoodi saab enam kultuurist oma teenitud tähelepanu. Kõik teavad juba niikuinii, et Michelangelo ja Leonardo da Vinci olid lahedad, nii et kõvasti mõistlikum on uurida, kas samal ajal oli kusagil veel lahedaid renessansikunstnikke, kes on teenimatult tähelepanuta jäänud. Kuid sellelesamale eluvaatele on omane ka oma leidlapsed koheselt hüljata, kui nad on mingi populaarsusekünnise ületanud. See tuleneb osati elitaarsuse- ning eksklusiivsusetungist, tahtest originaalne olla ja osati lihtsast vastandusest - sul on head inimesed, kes saavad asjadest aru ja kuulavad normaalset muusikat, ja halvad inimesed, kes kuulavad pophitte ja seda sitta, mis raadiost tuleb, headele inimestele hea muusika ja väljanägemine, halbadele - halb. Kui halvad inimesed on hakanud kuulama head muusikat, siis ei tule see mitte sellest, et rahvahariduse programm on läbi läinud ja midagi on suudetud rahvani viia, "lõpuks ometi nad hakkavad otsast mõistma", vaid pigem on nii, et nad kuulavad seda muusikat kuidagi valesti või on muusikal enesel mingi viga küljes, et see valedele inimestele peale läheb. Protsess on dialektiliselt mõistetav, tuginedes underground-i ja mainstream-i vastandumisele, kuid ei saa õigesti pihta oma lõppeesmärgile, milleks on muidugi see, et prillidega aukuspõseline intellektuaal, küla kõvim lõugaandja ja elukutseline ema kuulavad kaelakuti uut värki, lummatuna selle kõvadusest, mainstream-i domineerivad inimmõistuse tähtteosed ning laulvate tüdrukute vabrik ühes Sven Lõhmusega on pagendatud keldrite sügavusse, lahedad inimesed domineerivad täielikult ja nõmedaid jääb iga päevaga vähemaks. No longer is cool a privilege of the select few, cool now belongs to - everyone! See, et kõik inimesed oleksid lahedad ja normaalsed, langeb minu nägemuses kokku kommunismi saavutamisega, või on isegi, dare I say it - veel tähtsam kui kommunism. Selliste inimestega saaks igasugust ühiskonda teha, nii et hästi välja kukub. Ja sinna jõudmine - kahtlemata kõvem pähkel, kui üldine kirjaoskus, kuid samas siiski võimalik - leiaks aset läbi kultuuri. "Inimloomusega" on nimelt selline kena lugu, et seda ei ole kas üldse või ei ole seda vähemasti nii palju, et sellest majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised eelistused võrsuks. Kultuuritaust- see on see põhiline, mis inimesest nautleja, veristaja või konformisti vormib. Eugeenika kasutamise vastu räägib antud küsimuses tõik, et ka nois maades, kus kõik vargad on alati hoolikalt kividega surnuks loobitud, esineb ikka veel vargaid. Peale nende muude asjade, mis eugeenika vastu räägivad, noh.

Aga kas ei oleks mõneti lahe, kui inimesed suhtuksid teineteisesse nagu nad muusikasse suhtuvad? "Seda bändi ma fännan, kuulan b-pooli ja demosid, loen tekste ja üritan neid mõtestada, laulan kaasa ning proovin veits välja näha nagu bändi liikmed/sellel bändil võtab aega, et meeldima hakata, aga siis, kui pihta saad, meeldib väga/ma tunnistan selle bändi kõvadust, aga tal justkui ei ole mulle midagi öelda/see bänd on muidu mõnus ja tekitab head tuju, aga süvenema ei kutsu/see on suvaline bänd/see bänd meeldib paljudele, aga minu meelest on ta kehkenpüks ja teeb haltuurat/see bänd teeb ainult ühte asja hästi/see bänd mulle kunagi meeldis, aga aeg läks edasi, ja nüüd on jäänud ainult nostalgiaväärtus/seda bändi ma vihkan ja ma tahan tema kohta rohkem teada saada, et teda veel paremini vihata, sest teda on mõnus vihata." Muusika juures on meeliülendav ka see, et muusika ei ole kade ja sul ei tule sellest Vennaskonnaga mingit jama, et sa juba kolmandat päeva endless repeat-i peal Kenti kuulad. Mõlemal on ilmselgelt oma koht, aeg ja meeleseisundid, nad ei ohusta teineteise positsioone, mõlemad saavad kõrvuti kõvad olla. Aktsepteeritud funktsioonide diferentseeritus on laiem kui inimsuhetel ja üldiselt on inimesed huvitatud oma laheda muusika jagamisest. Ei saa muidugi täielikult mööda vaadata sellest, et tegemist on mõneti erinevate asjadega - muusika on kingitus ja selle kuulamine on sinu valik, inimsuhtlus aga on aktiivsete osapooltega kokkulepe koosveedetud aja asjus. Valmistehtud muusika eksisteerib tänapäeval külluses ja on kõigini viidav, ühte inimest ei ole kunagi külluses, tema aeg on piiratud. Siiski on antud mõtteharjutusest midagi leida: inimene nagu muusikagi kuulub oma olemuselt kõigile, see aga, mida ta oma ajaga teeb, see on tema valik. Inimese valikut võib proovida mõjutada, sellega ei pruugita nõus olla, kuid lõpuks tuleb seda siiski austada - kes võib öelda, et talle kuulub teise aeg? Aja-nõudlikkuse asemel peaks üles näitama hoopis tänumeelt teise inimese aja eest, mis ta sinule pühendab. Üritama seda ka omalt poolt võimalikult meeldivaks kogemuseks muuta. Lõppeks on inimese seltsis veedetud aeg samuti kingitus, ja veel defitsiitne; paljudel on sellest puudus, nad on kas hooleta jäetud või ei suuda nad ennast ise oma vahenditega üksindusest vabastada. Soomlased, kel pole sõpru. Neist peaks vähemalt sama kahju olema, kui neist, kel krooniliselt süüa pole. Kodanlik ühiskond jätab mõnede oma liikmete elud nii tühjaks ja kõledaks, et nad võõranduvad täielikult iseenesest ja kujutavad vabast ajast ette, et nad on iseenda koerad. Tõsijutt. Internetis on aukartustäratav hulk minavormis kirjutatud koerablogisid.

Mittenormatiivseile inimsuhteile tuleks pöörata senisest enam hellust ning tähelepanu, justnagu tavavälistele kooselumudelitelegi: see annaks ülepea aimu nende võimalikkusest. Mittenormatiivsuse aktsepteerimine annab tihtilugu paremaid tulemusi, kui suhtluse vägisi ning ebaõnnestunult normatiivi push-ida üritamine. Mõtle, kui sul ei oleks tunnet, et sa pead imponeeriva vastassoo esindajaga ilmtingimata koos elama ja keppima, sellepärast, et muidu sa oled mingi ebaõnnestunud magedik? Et te võite lihtsalt kohati kokku saada ja awesome olla või messenjeeros õhtu otsa ägedaid asju plärada? Püsiv osavõtlik huvi teise inimese vastu, toetuseavaldus, see on väärtus iseeneses. Seda ka tajutakse sellisena. Kellelgi ei ole rohkem kohustusi, kui ta endale võtab, shit stays ever so green. (Mitte, et mulle keppida ja koos elada ei meeldiks, need on maruvahvad asjad ja inimesed peaksid neid tegema.) Võiks muidugi öelda, et see on üks paras enesepettusega tegelemine, aga iseenesest saab ääreta paljude asjade kohta, seda öelda, põhimõtteliselt võib öelda, et jumal, armastus ja kommunism on kõik üks paras muinasjutt. Asjad on tihtilugu olemas ainult sellepärast, et inimesed neisse usuvad, vaata raha väärtust, seda ei saa samuti näha ega käega katsuda. Ega inimene ei tea kunagi täpselt kõiki asju, mis teise peas toimuvad. Vähemalt ei ole tegu sedasorti kahjuliku enesepettusega, kus inimesed elavad nelikümmend aastat koos ja teevad regulaarselt kõrvalehüppeid, ise samal ajal vankumatu truuduse fronti mängides, et kõik normaalne püsiks, ise samal ajal endid suhteliselt kõvasti ajju keppides.

Truudusest rääkides: kas pole tegu mitte mingi suhteliselt haige kontseptsiooniga? Ma pean silmas tegelikult truuduse eeldust, truudus iseenesest on lihtsalt üks seksuaalkäitumise vorm, nagu masturbatsioon, vabatahtlik tsölibaat ja polügaamia, millest ükski pole millegi poolest oluliselt halb. Truuduse eeldus aga, ühes igavese armastuse müüdiga, see on mingi suhteliselt haigelt enesekeskne pask, kui selle peale niimoodi vaatama hakata. Jossif Stalin tahab jumalaks saada, mom and dad are close, but not as close as chairman Mao. See tuleb välja niimoodi, et sa tahad domineerida teise inimese mõistust ja tundeid, sa tahad domineerida igavesti, sa tahad, et see juhtuks vaba tahte aktina ja viimaks oled sa nõus omaenese mõtteid ja tundeid vahetuskaubana kasutama. Normaalsetest inimestevahelistest suhetest jääb see kaugele. Tegelikult peaks olema rõõmus, et teine inimene sinuga oma aega ja keha jagada tahab ning ei tuleks muretseda homse päeva pärast. Kui su partner otsustas oma keha kellegi teisega jagada: see on esmajoones tema keha ja need on kõigest mingid keppivad inimesed kusagil, seda juhtub iga päev sadu tuhandeid kordi, sa ise oled voodis täpselt sama halb või hea nagu ennegi, ja isiksusena niisama igav või huvitav, sul pole põhjust pahane olla. Kui aga ühel teist tekib lahkuminekusoov, siis on see nii piisavalt tähtis küsimus, et antud juhul peab partei olema ühtne. Üheskoos otsustasite seda koosolemisevärki teha, üheskoos lähete ka lahku. Siiski tuleks koosoldud aega nii piisavalt austada, et olukord arutatakse põhjalikult läbi ning proovitakse seda teha ilma viha, solvumise või tigeduseta. See, kui on tegemist mitte vaid armastajate ja kooselajatega, vaid ka heade sõpradega, kes suudavad hiljem suhtlust inimese kombel jätkata, on märk suurest emotsionaalsest küpsusest, aga ega seda saa ette määrata, tihtilugu satuvad põhjalikumalt koos viibima inimesed, kellel teineteisega midagi tegemist pole.

Selle kõigeni jõudmine, muideks, võttis kuratlikult kaua aega. Üles kasvades olin ma üks paras kompleksides konserv, ja ma ei saa öelda, et ma oleksin mingis konserv-ümbruses sirgunud, mistõttu jääb üle süüdistada vaid Ühiskonda ning Kultuuri, mis on sellest värgist paks. Ma mäletan, kuidas ma nooruses leidsin, et armastuslaulud on äärmiselt piinlikud laulud. Seksuaalsus seevastu ei tundunud mulle ei naljakas ega piinlik, selle mõistmiseks tuli žanridiskursusesse tublisti sügavamalt sisse elada. Ei saa öelda, et inimsuhtluse uusversioon mulle praegugi mängleva kergusega kätte tuleks. Kuid see on õiglane ning võrdne, valutum vaateviis, selle vastandile pole aga mingit õigustust. See on võimalus. Sinnapoole saab liikuda.

Ah jaa, meil on ju orjuse kütked ka veel, kooselud võivad tekitada lapsi, kes ei jagune võrdseteks osadeks ning lisavad lahkuminekule raskust, millest, Ühiskond on otsustanud, enamik jääb ema kanda. Ka sellele on lahendus, millele viitas ei keegi muu kui V.I. Lenin, öeldes, et töö kõrvalt koduse väikemajapidamisega tegelemine "lõhub, nüristab, lämmatab, alandab" ning et ainsaks vabastajaks ning väljapääsuks on sotsialistlik suurmajapidamine. Minu versioonis kujutab see endast nii vähemalt nelja-viit täiskasvanud inimest, kes elavad koos ja hoolivad üksteisest nii piisavalt palju, et nad viitsivad teineteise laste kasvatamisest osa võtta. Kui arukas mõttekäik, ja kui harvaesinev! Kõik teavad, et üksikemasid on muljetavaldavas koguses, kui tihti juhtub sedagi, et kaks neis kolivad kokku, et ühes pajas süüa keeta ja küttearvet kahasse maksta? Sitt on fragmenteeritum kui Balkan. "Elan lapsega yxi, käin tööl, ootan, et meesike tulex, kena ricas meesike..." Kas tõesti on inimestevahelised läbisaamised nii pealiskaudsed, kramplikud, nii ebaintuitiivsed?
Pidurdavaks asjaoluks võib muidugi lugeda seda, et paljud elamispinnad on Vaenlane ehitanud selliseks, et sinna õieti ei mahugi keegi, ei ole ruumi olemiseks, tuumaperekonnal ja üksikemalgi on kuidagi kitsas ja vihaleajav. Kuid suurema hulga inimestega on kahtlemata võimalik suuremaid asju teha.

Lõpetuseks tuleb tagasi pöörduda sõpruse juurde. On alust arvata, et sõprus ja armastus voolavad ühisest lättest. Ei ole ju vale öelda, et inimene armastab oma sõpru? Samuti peeti vanemal ajal meestevahelist sidet tihtipeale mõistatuslikumaks ja erilisemaks, kui mehe ja naise vahelist sidet, mis oli "loomulik, normaalne, mõistlik asi tekkima", ent seejärel leiutati pedekas, mis kohitses selle värgi suuremas jaos ära ja kõik peavad nüüd kogu aeg käituma nagu viikingikuningas, et mitte pede paista. Nii armastuse kui sõpruse olemus on ju pühenduda teisele inimesele, olla teise inimese jaoks. Nende eristus on vägivaldne eristus.

Ka vanemlik armastus peaks tuginema sootuks enam sõprusele, kui ta seda tänapäeval tihtilugu teeb. Ennekõike kasvatatakse last ju selleks, et temast tuleks inimene, kellega on normaalne koos viibida, asju teha ning rääkida, kas siin saab üldse olla muudpidi mõtlemist?

Näikse, et siin saab olla nii muudpidi mõtlemist, kui ka üldse mitte mingit erilist mõtlemist, lihtne mehhaaniline kusagilt kuuldud-nähtud liigutuste kordamine. Vanemaroll on sotsiaalse konstruktsioonina üldiselt ebausutav ja düsfunktsionaalne, vanema sõbra roll, kes pakub domineerimise asemel dialoogi, oleks valmis ägedaid elamusi pakkuma ning austaks last ta erisuse pärast, värskete mõtete pärast värskes peas ja arengu ime pärast, kutsuks esile vähem tarbetut protesti (ka pärast vanemliku dominantsi elimineerimist on ses maailmas täiesti piisavalt seda, mille vastu mässu tõsta) ning vähendaks põlvkondade võõrandumist teineteisest.

Illustreerivad pildid tegi Mihhail Vrubel Lermontovi poeemi "Deemon" ainetel. See on poeem kojnist tšikist ja deemonist. Enjoy!

youtube events archive number kaksteist

  

  This is a ZA/UM archive of youtube events.

HOLY OTHER JA TERASLINNUD

 Peamine selle loo juures on videoriba, mille YT postitaja PBLongstocking on elektronmusa külge monteerinud. Ma ei tea, kes ta on või kust ta sai oma materjali, aga me näeme siin hävituslennukeid ja nad liiguvad väikelinnu loomulikkusega. Pidit-piu! otse kellegi blogist heliriba aktsenteerib suurepäraselt toda imetlusväärset liikumist, mille saavutab treenitud piloot koostöös masinaga, mis suudab liikuda ülehelikiirusel, Maa stratosfääri serval, samas pikeerides ja põigeldes nagu pääsuke maakodu õuel. Vaatame nüüd kõik ja tunneme uhkust nende masinate üle, mille meie - inimesed - ehitanud oleme. Also, I hear they come in handy when some goat shit challenges The Empire's air superiority.

  EL CORAZÓN

 

Mi coraszon, ultima prima y la madrugada eterna. Usted es el sol de mi vida y mi luna y le amaré para siempre por la noche. La noche obscura del alma. Mujer quiero sostenerle y llevarle bajo el puente del silencio hermoso del río. Mi hermana mi asesino mi amante mi pastilla de jabón. El generador de latín de cerdo arbitrario. Tome el skinheads los bolos tenían un sueño que no era sobre nada.

TIESTO REMIX EDITORSI PAPILLONIST

Seda oleme ka perse vahel hoidnud nagu defitsiitkaupa. Ei ole lubanud heal lugejal oma pidu kõvemaks teha. Kui DJ Tiesto nüüd ainult läheks, ja kogu ülejäänud maailma ka niimoodi paremaks teeks, nagu ta selle indilooga tegi, siis me oleksime suhteliselt päästetud.

Ka ansambel Kent on avaldanud oma poolehoidu. Ja Mudlum tahab selle järgi tantsida.

PLAYER HATER ПРЕДСТАВЛЯEТ:

No vaata mis haigelt ebaõnnestunud retropask. Ma arvasin kuradi Coldplayst paremini. Ma arvasin, et see on lihtsalt selline igav, pretentsioonikas ning valetav muusika, veitse nagu väljamaa Dagö. A' see video, see on nagu Saatan. See on just täpselt nii halb, et see ei ole enam naljakas. Sa vaatad seda ja mõtled nendele sadadele tuhandetele inimestele, kellele see meeldib, ja su tuju läheb sellest halvemaks.

Haakuval teemal: Jennifer Lopez tahab sulle meeleheitlikult meeldida. Lambada sample'imisega. Also make note of product placement, Pitbull, bad and ugly.

THE REMOTE VIEWERS - LEAVETAKING

 Well nagu, see juutuuba laul on eriline selle poolest, et ma panin ta ise oma väikse valge käega üles ja mõtlesin ise välja, kuidas teha nii, et pilt normalne ja paigal oleks. Also - ei saa mitte vaiki olla - mul on selle grupiga fucking intervjuu soolas. See saab nagu jumala international olema, võibolla panen maakeelde ümber ka ja müün mõnele päris lehele, see saab nagu jumala epic olema. Laulu sõnad tegi Bertolt Brecht ja need on kõva. Hear it sound ominous yo.

Vabakutselise elu juures on tähelepanuväärne see, et oma töö vilju lõikad sa kolm kuni kuus kuud hiljem nagu kuradi põllumees.

Interpol

  

  

Kaheksa võitlevat raamatut

  

Foto: Ruudu Ulas

Sarjast: "Luiks loeb maal ja mujal raamatuid".

1. John Steinbeck „Me tusameele talv“. Selle raamatu andis mulle Muudlum. Varem oli Steinbecki „Vihakobaraid“ üsna tuliselt soovitanud RK, kellele omakorda oli KK seda soovitanud, aga ma kuidagi ei võtnud vedu. Mingi väärassosiatsioon ütles mulle justkui, et see saab olema raskepärane nagu Faulkner on, või seda tüüpi romantiline, nagu on Zola, kellega ma millegipärast sugugi suhestuda ei suuda. Aga võib ka muidugi olla, et mulle lihtsalt ei surutud seda piisavalt agressiivselt hammaste vahele. Või et mul ei olnud tol hetkel huvi raamatu järele.

Well. Hea raamat on. Pühendub kapitali ebainimlikule loomusele ühe isiku rikastumisloo näitel, kes peab äri algkapitali saamiseks tegelema ebamoraalsustega. Tegelased on sümpaatsed ja meeldejäävad, väikelinna atmosfäär on usutavalt edasi antud. Mulle meeldib see kõhklusmoment, mille raamat suudab tekitada – toimepandavad ebamoraalsused ei ole nii ebamoraalsed, et sa ei suudaks peategelasega samastuda, talle kaasa tunda, kui tal jalge alla võetud tee pärast õudne on, ent samas ei ole ilmselgelt tegu ka asjadega, mida keegi tegelikult tegema peaks, et normaalne olla oleks. Lisa-promoargumentidena võib töötada, et ameeriklased valisid mingis hüvas nimekirja koostamises Steinbecki parimaks kunagi elanud ameerika romaanikirjanikuks, ning et nõukogude kirjanduskriitikud leidsid, et „Me tusameele talv“ ja „Vihakobarad“ on tema parimad teosed, nii kirjandusliku headuse kui selle tõttu, et tegelevad selle õige probleemiga.

2. John Steinbeck „Vihakobarad“. „Vihakobarad“ räägib meile sellest, kuidas Ameerikamaal kollektiviseerimist ja industrialiseerimist läbi viidi ja mis neist edasi sai, kes sellele ette jäid. Erinevalt Kommi-Stalinist, kes oli oma maa kuningas ja ütles, et kõik peab saama kollektiivseks ja industriaalseks ja pani need, kellele see ei meeldinud, vabrikuid ja raudteeliine ehitama, võtsid Ameerikas pangad väiketalunike talud nende laenude katteks ära, mida nad tasuda ei suutnud, müüsid põllumajandusfirmadele, mis soovitas endistel asukatel heasüdamlikult nende maa pealt lesta tõmmata. Selle häda oli see, et tööpuudus oli niigi kõrge ja igal pool oldi uusasukate peale vihased, kuna nood olid nõus veelgi väiksema palga eest töötama, kui kohalikud. Ei teagi, kumb hullem saatus on. Hüva liberaal muidugi ütleks, et Ameerikas on parem, sest nupu ja oskustega on võimalik ennast hüvama järje peale aidata, aga ehk vangilaagriski sai väärt kondiiter või tisler ennast parema järje peale aidata.

High rec nagu. Head väikesed inimesed, hüva autoremondiporno, mõnus monstrumist kapital, esitamas inimkonnale selle senistest suurima väljakutse.

Aldington

3. Richard Aldington „Kangelassurm“. „Kangelassurm“ on maailmasõdadevahelisel ajal sündinud sapist nõretav vihkamistomp, ning sellisena väga nauditav. Umbas sama palju ruumi on süžeel ja autoril, kes lehekülgede kaupa vihkab. Poliitiline programm üldiselt on „kodanluse vastu“. „Iga ausa, endast lugupidava inimese kohuseks ja sihiks meie ajastul saab olla ainult üks asi: hävitada sead!“ ütleb ta. Kaalukaks argumendiks viktoriaanide kahjuks on see, et nad mitte ainult ei olnud nõmedad munajoodikud, nagu kodanlased ja konservid ja täiskasvanud inimesed enamjaolt kipuvad olema, vaid nad elasid ka sellele va Suurele Sõjale üsna rõõmsalt kaasa. Põhimõtteliselt saatsid autori põlvkonna hakklihamasinasse ja ise leidsid, et teevad midagi jube toredat. Mõni leiab ehk, et autor viriseb LIIGA palju, aga minu meelest mitte. Minu arvates viriseb just mõnusalt. Tervaid sõnu jääb tal kodanlastest veel ülegi, mida ta pillub kultuurirahva (leides, et kui ta oleks miljonär, maksaks ta paar eriti vastikut kinni, et neid näha ega kuulda ei oleks), ajakirjanike, vasakpoolsete ja romantikute pihta. It is all great fun and joy. Samuti jätab hämmastavalt moodsa mulje, ma ütleks. Mitte otse tänapäevase, aga nii viisteist aastat vana mulje. Oluliselt paremini vananenud kui, ütleme, Vonnegut.

Vaata ka: me räägime ikka veel ning kogu aeg sellestsamast jamast, suuresti. Raamat mainib põgusalt, vestluses, homode õiguste probleemi.

Süžee räägib noorest poisist, kes on keskpärane kunstnik ja täitsa tore inimene ja läheb sõtta ja satub seal masendusse ja tõuseb viimasel sõja-aastal vaenlase tule all püsti ja saab postuumse medali või midagi. See on ka täitsa normaalne ja ilusasti kirjutatud.

4. Jan Otčenášek “Kodanik Brych”. No see on Tšehhi sotsrealism, eksole. XX saj. romaani sarjast. Mul on tunne, et vene sotsrealism on kummastaval kombel viletsam, kui enamus teisi. Ainult hiina oma on veel viletsam. Samas ei saa muidugi öelda, et ma mingi sotsrealismi ekspert oleks, seda on lihtsalt mingi hunnik ette sattunud. Well, see räägib Tšehhi intelligendikese vaimsetest piinadest Tšehhoslovakkia revolutsiooni ajal. Revolutsiooni, tundub et, aetakse suhteliselt tsiviilsel moel. Sa näed tegelikke tööliste nõukogusid hääletamas tehaste natsionaliseerimise poolt ja vana valitsust, saba jalge vahel, minema pagemas. Kogu toimuv on mõistagi in-universe ja kasutab sotsialistliku romantismi klišeesid, aga ta teeb seda väga ilusasti. Raamatupidajast hard-party-liner küsib kahtlase kahtleja käest, kes leiab, et – “sotsialism: kuidas kellelgi saaks midagi selle vastu olla? Aga see, kuidas TEIE seda teete…” viidates mitmsugustele ühiskondlikele puudujääkidele, ta vastab:

“Kas te olete kunagi näinud vastsündinud last?”

Sealt saab alguse täiesti vaimustav demagoogia/argumentatsioon, mis seletab, et sarnaselt vastsündinud lapsele tundub uus vabariik ilus ainult sellele, kes teab, mis temast saab ja mis on tema tähendus. Saab mainitud ka seda, et situatsioonis on ainult kaks valikut – meie või nemad, et kolmandat teed ei ole. Ning hiljem, kui intelligent on üritanud üle piiri Läände putkata ning poolelt teelt tagasi pöördunud, sest ta nägi, et Läände põgenevad ainult kõige ilgemad tuumasõda ülistavad jätised, ütleb raamatupidaja talle: “Ma saan aru, et te ei ole kommunist, et teil on veel palju läbi mõelda. Aga katsuge olla vähemalt selle riigi kodanik. Mõelge sellele, mida see tähendab.”

Huvitavaid teemaliine ning- arendusi oli seal teisigi. Näituseks kodanlastest pugejad parteis (sama kuivikust raamatupidaja juurde, kellest vististi sai üks kohaliku organisatsiooni üks juhtfiguure, tuli üks, öeldes, et ta on tähele pannud mõningaid, kes koosolekuil korralikult ei plaksuta. Raamatupidaja annab nõu järgmine kord nimed kirja panna ja temale tuua. Kui pugeja aga paberiga tuleb, rebib raamatupidaja selle puruks ja ütleb: “Kui sul teine kord midagi seltsimehe vastu öelda on, ütle otse näkku!”

Palju ilusat ideoloogiat ja poliitilisi küsimusi, vähe tootmispornot, vähe masendust, probleemidele juhitakse tähelepanu kuidagi elujaatavalt. Kui sa arvad, et sa tahaksid kogu elu jooksul ainult ühe sotsrealistliku teose läbi lugeda, soovitaksin nimelt seda. (Morten Punane ei loe, sest M.A.N. on Taani autor, mitte sotsbloki oma.)

5. Dimitar Dimov „Tubakas“ (I). Kellegi käsi on Dimitar Dimovi Wikipeedia-artiklisse kirjutanud: „Dimov was forced to revise Tobacco to make it acceptable from the viewpoint of socialist realism by adding Communists and working-class characters.” See tekitab küsimuse, mis sealt välja võeti. Ilma kommarite ja klassivõitluseta jääb sellest raamatust alles peaaegu ainult et tubaka tootmisprotsess. Suht mõnus Bulgaaria, hea tootmisprotsess, raamat pühendub põhiliselt parteilõhele. Parteis on võimule pääsenud puritaanlik faktsioon, mis taunib tantsimist ja leiab, et parteisse peaksid kuuluma ainult töölised ning et kõik töölised käivad kaltsudes. Plaanitsetakse lootusetuid streike ning keeldutakse koostööst… suhteliselt kõigiga, side reaalsusega on õhuke, mõistlikuma parteitiiva Kominternis heakskiitmisega läheb aga aega. Kõrvalliinis saab noor vaene poiss tubakaga rikkaks ja ta hing läheb sellest järjest kaledamaks ja kaledamaks, lokkab opulents, spliin ja vaimuhaigus. Teine osa räägib Teisest Maailmasõjast. Võib-olla ma loen seda kunagi. Ma kuidagi kardan, et see on halvem. Kiku selle peale, et õel tubakamogul hakkab natsidega kollaboreerima. Ma ei usu, et tal kunagi teist võimalust oli. Raamatut võib leida kohtadest, mis kauplevad kaltsu ja raamatuga. Kunagi vaatasin isegi vanaema riiulis, et see on kindlasti üks igavamaid asju Maal.

6. The Invisible Committee „The Coming Insurrection“. See raamat anti mulle, et ma annaks selle edasi, et too antaks edasi, et see läheks edasi ja edasi. Ma arvan, et mingi vähemalt neli inimest on seda juba lugenud. Raamat tekitas Prantsusmaal, kus ta ilmus, suhteliselt suuri kahinaid ja selle arvatavad autorid võeti kinni (nad olid vist üritanud... raudteeliini saboteerida või midagi, neid nimetati „eelterroristideks“.) Well. Raamatu tugevaks küljeks on hüva lopsakas proosa, mis pühendab ennast põhiliselt kapitalismikriitikatele. Mis on hästi vihased. Parasjagu nii vihased, et tundub, nagu oleks midagi uut välja mõeldud. Piinlik ka ei ole, hästi mõnus on, kui omad inimesed ei valmista sule vahelduseks pettumust. Kuigi nende rohelise mõtlemise kriitika tundub uudne – ecology is a total economy, roheline mõtlemine on kapitalismi kauaotsitud südametunnistus. See on muidugi tõsi, nagu ka see, et va rohelisus viib radikaalsema meelelaadiga inimesi eemale nendest asjadest, mis tegelikult tähtsad on. Ehkki nad möönavad, et mitmed roheliste juurutatavad tehnikad oleks päris mõistlkud, kui need kahjulikust ideoloogiast vabastada. Aga muud eriti uudset ei ole. Vanad head mõtted, mõnus lugeda, ise mõtled ka nii, vahel ollakse sinust sammuke ees, tuleb luua kommuune ning kasutada mittetöiseid elatumise viise for greater human development, tuleb õppida pidama linnasõda politsei vastu... see on kõik väga normaalne ja kahtlemata ka töötaks, aga ka mina oma optimismis ei näe, kuidas saada kasvõi üks protsent mingi riigi elanikkonnast neid nõuandeid järgima. Ahjaa, nad soovitavad ka infrat saboteerida, sest siis on riik perseli. Wait for the right time then strike. Mul on kuidagi tunne, nagu vanadus hakkaks kontidesse roomama. Samas, elades huvitaval ajal, kus Finantsturg täis ettearvamatult käitub ja mõnedes paikades päriselt paha kuningat tukiga taga aetakse, võib juba homme olla kõik teisiti.

Samuti loen küsitavaks nende anonüümsustaotluse. Inimestele MEELDIB, kui neil on nime ja näoga kangelased, inimestele meeldib Julian Assange, isikukultus domineerib meedias ja poliitikas ja ajaloos ja kultuuris ja sellele mittepanustamine on räige propagandaprohmakas. Üldiselt mulle väga meeldis, eksju. Kui ma sellest Robile rääkisin, tuli seda talle uuesti üle promoda. Minu kirjeldus oli jätnud mulje, nagu „kõik, millest ma räägiks, oleks küll kuidagi huvitav, kuid raamat siiski vaid „normaalne“.“ Well. Ja siis ma ei olnud isegi kriitiline. Aga see on kõik süütu huiarlus võrreldes sellega, mida Johanna Ross teeb. Rapib pea et kõik, mida loeb, metoodilise aegluse ning süütu näoga peenikesteks ribadeks ja ise ei saa arugi. See viimane Vikerkaare revu tekitas kõrvalistujale tunde, et ta kindasti ei taha seda raamatut lugeda. It was beautiful. Tahaks seda siia, selle artikli asemele, üleval nurgas oleks malbelt lugev Johanna ja iga järgmise lõigu juures oleks pildid moodsatest ning vintage-kuulipildujatest ning muudest relvadest.

7. Stieg Larsson „The Girl with a Dragon Tattoo“. Kui sa kirjutad bestselleri, siis kõik loevad seda. Isegi need, kes otse ei plaani ja need, kes ei osta kunagi raamatuid, sest neid on kõik kohad täis ja neist räägitakse, mis tekitab huvi. Kindlasti ei olnud see „MINE PUTSI MIS ASJA MEES KIRJUTAS!“, nagu väitsid promorevüüd. Samas oli tegu väga hea krimipõnevikuga. Ütleks isegi, et krimipõnevik, võib-olla, on sammukese edasi astunud. Edasi astunud põhiliselt sellepärast, et tegu oli võitleva raamatuga. Ja see ei võidelnud mitte mingeid ebamääraseid ja jaburaid asju, nagu külma sõda, humanismi üldiselt või terrorismi/kuritegevuse vastu, vaid kahte täiesti konkreetset asja. Naistevastase vägivalla vastu ja kuritegelike kapitalistide vastu (sinna alla ei kuulu antud juhul teps mitte kõik kapitalistid, vaid need, kes rikuvad seadust, müüvad Angoolasse relvi, vahendavad inimkaubandust ja hoiduvad maksudest). Samuti on need kaks kategooriat armsa propagandanõksu abil ühendatud, et mõlema jäledus võimenduks. Also, ta on „haarav“. Ühe ööga lugesin läbi. Samas, viimane bestseller-põnevik, mis mulle peale läks, oli kuidagi parem. See oli mõtlevast koerast. Too oli laboris aretatud. Temaga koos aretati laboris ka üks peletis, kes pidi olema bioloogiline sõjarelv ja suutis isegi rääkida, aga vihkas koera, sest koer meeldis kõigile, aga peletis oli nõme. Nad mõlemad põgenesid laboratooriumist, koer leidis endale Peategelase ja nad hakkasid nunnult kommunikeeruma, peletis aga hakkas tapma. See raamat võitles üldist humanismi. Keegi võiks tuua häid näiteid mittevõitlevast kirjandusest. Kas seda on? On ju nii, et kogu aeg peab võitlema nagu mingi kauboi või viikingisõdalane? Tüütu, eks?

Nice cover!

8. S. Vititski „Selle ilma väetid“. See siin ei ole päris elus S. Vititski! See on Borka Strugatski, kirjutamas kapitalistlikust Venemaast! Värk loeb veits nagu Pelevin - võimalik, et tänapäeva Venemaast on raske muudmoodi kirjutada - aga on kuidagi meeldivam ja sügavam ja parem ega rebi vägisi kildu persest välja, mis ei tähenda, et üldse mingit kildu ei saaks. . Ühtlasi on see ka suuresti nagu X-Men. Selline nunnu vene humanistlik X-Men, kus supertalente jääb alati närima kahtlus - kas sellest, mis nad teevad, on suures plaanis ülepea mingit kasu? Just supertalendid ongi need "selle ilma väetid", tundub, nagu nad peaksid suutma maailma muuta, aga ometi justkui ei saa. Hüva allegooria. I can relate to that. . Hoolimata sellest, et tegelasi on trobikond, jäävad nad meelde ja hoolimata sellest, et tihtilugu juhtub mingit suhteliselt suvalise olemisega värki, mis suure looga ei haaku, ei tekita see segadust ega käi närvidele. Really nice read.

Virisev kuraator

  

Mõtle välja kuidas sa maalid, siis maali selliseid pilte hästi palju. Vähemalt ühe näituse jagu, võib-olla kahe? Siis oleks tubli jälle uus välja mõelda. A kui mingi hea asi juba olemas on võid elu lõpuni ka sedasi lasta, ega keegi pahaks ei pane. Kui hea asja peale sattusid on nad pigem tänulikud. Kujuta ette, The xx kes tegi Intro ja otsustas, et nüüd edasi saab ainult sellist värki olema, albumitäis Introt ja suurt muud mitte midagi. Sitt jääb tegemata. Kas pole kuidagi võluv? (The xx muide mingi eriti normaalne asi ei ole mida kuulata).

Simon Birch

Aga hüva, hakkame pihta, daamid ja härrad, see on Simon Birch. Simon Birch on veidikene kurb olla, sest kui sa oled Simon Birch ja end guugeldad, siis sa leiad kummalise Jim Carrey'ga filmi hoopis. Wikipedias sind ka pole, seesama film on sinu asemel. Sellest võib vist ka järeldada, et ta mingi väga kuulus tüüp ei ole. A mulle tundub, et ta on normaalne tšello, oskab joonistada, maalib mõnusalt ja lohakalt, nii nagu mulle meeldib (oi kuidas mulle meeldib! Kui ma mingi suur kultuurikorüfee oleks, Berliini kontrolliks ja üldiselt otsustaks mis värk toimub, siis peale "Vikerkaarele" uue kujunduse tegemise (sellise inimväärilise, projektipealkirjaga "et normaalne lugeda oleks") paneks ma kõik erinevad kunstimaa häälekandjad täis selliseid lohakalt oskajaid tüüpe. Et läheks ehk üheülbaliseks? Maitia, kui "Vikerkaare" normaalseks saaks, siis ma arvan, et võiksite küll vabalt paar aastat välja kannatada.). Aga Simon, Simon on suht vana, ta sündis aastal 1969, seal maal kus paleevalvurid naerda ei tohi. Kogutud aastanumbrid aga Simonit ei päästa, tööd näevad ikkagi välja nagu elevil twentysomething tegemas esimesi samme ekspressiivsema maalilaadi suunas, kuidagi konarlik, natuke saamatu. Kõik näeb välja nagu vastik pintsliserv teeks omipäi koledaid asju, nagu kunstniku käsi poleks piisavalt nõtke, nagu vaim ei aimaks pintsli painduvust.

See-eest võid sa aga öelda, et ta pildid on väga dünaamilised, väga dramaatilised. Rohkem öelda läheks ohtlikult kunstist valesti rääkimise sarnaseks.

Äkki oleks aeg pedekatel kunstist valesti rääkimine ära lõpetada. Ettevaatust! Kui see võimatuna tunduv üleskutse millegipärast väesolevast käesolevasse suunduks (oh snap, baby!), oleks tagajärg absoluutselt laastav. Et umbes pool kogu "kunstirahvast" teenib elatist oma valdkonnast valesti rääkimisega, halva mulje jätmisega ja turu solkimisega, poleks see majanduslikult ehk kõige otstarbekam maailmakorraldus. Kultuurinats minus ütleb see-eest, et siis oleks tegelikult parem. See kultuur ja kunst, kujutad ette, vähem seda joga mis kõigil närvidele käib! Miks nii palju seda ila on mis kõiki ajju kepib? Kuidas see sinna tekib? Kuskil on ju ometi mingid otsustavad organid? Mingi maitsepolitsei, kas mingi komitee või ümarlaua või üheainsagi tädikese näol? Kas nad ei tee oma tööd hästi? Või on nad kõik tädikesed? Tädikeste ümarlaud? Tädike ei maksa olla. A see järgmine võll mingi nalja-asi pole.

Alex Kanevsky

Saage tuttavaks! Alex Kanevsky, Zaumahead, Zaumahead, Alex Kanevsky. Vana K-Nev on kordades kõvem tüüp kui see Birch, Birch on natsa muna tema kõrval. Õigupoolest on Kanevskyst mingisugune kuraatorivalik teha keeruline ja kurvastav ettevõtmine. Ma tahan, et sa näeksid kõiki asju mis ta eales teinud on. Minu arust oleks äge ka kui sa võtaksid selle jaoks terve päeva. Selline Kanevsky vaatamise päev, ainult vaatad neid pilte, muud ei tee. See oleks suht pohhuilt üks kõvemaid päevi su elus! Ma mõistan kui see sulle kuidagi liiga hull ettevõtmine tundub olevat. On vist normaalne kui sa leiad, et tegelt annab päevaga ka paremaid asju teha. Aga tee siis kah neid, ära ainult kiisupilte vaata. Kiisupildid on muidugi glamuurne ajaviide, aga pea enda üle natuke valvet ja kontrolli, et cheezburgersi tüüpi su kiisupiltide seas ei oleks.

Alex Kanevsky

Oibljääd. Ma ei tea, on väga mõtet siit edasi minna? Peaks vist viisakuse tarvis midagi kunstnikust rääkima ka. No see on Kanevsky onju, see teeb märjaks, see paneb ekraani jõnksuma, viib katuse ära, paneb kalad lendama, koristab toad ära, keerab purgid vaakumisse. Alex Kanevskyst pole samuti wikipedias midagi, aga see on selle pärast et wikipedia pole usaldusväärne infoallikas, täpselt nagu hallitanud ülikooli õppejõud sulle ütles. Ma ei tea miks ma Kanevskyst kohe esimesena ei kirjutanud, minust on kole-vastutustundetu lasta mingil munasel Birchil seal ees istuda. Muide! On olemas üks tüüp onju, kes, get this, teeb enamvähem täpselt seda sama asja! Nagu Franz Ferdinand ja Dirty Pretty Things. See on tegelikult äge, sulle kui publikule tähendab see lihtsalt rohkem snappyt brit-rokki mis, ma kujutan ette, võiks päris kõva olla kui sulle selline värk lendab. See tüüp on Joshua Bronaugh (No tegelt sama kaliibri vend pole, aga nunnu on ikka).

A Kanevsky on pärit 1963nda aasta Leedust ja rokib parajasti Ameerikas, on seda suurema osa oma elust vist teinud. On normaalne tüüp, ei aja mingit haiget bläma, on viisakas, helistab tihti emale. Töötab õpetajana, õpilastele meeldib. Ma varastasin talt nii sinise kui rohelise. Okei, sinise mõtlesin ise välja, aga rohelise varastasin küll, hea roheline on, teeb kõik nii maitsekaks ja väärikaks.

Alex Kanevsky

Nii mahlased värvid! Vaata seda haiget värki, kas ei ole hullult mõnus ja värske kraam? Karge sinine, karge roheline, intensiivne punane, nii hele, nii tume, range kontrast, range kontrasti kõrval üldlevinud kesktoonid, mis maagia see on, kuidas see käib? Kohupiim, jäätis ja maasikad, vot niimodi maitsevad need asjad. Aga mitte magusalt, üldse magus pole, aga need maasikad mingid hapud ka ei ole, it's just perfect, nagu Sõõrikukohviku (see liivalaial) mangodessert (mis on siiski magus (aga mangodessert muidugi peabki magus olema)). St ma proovin öelda, et hea kraam on. Nii mangodessert kui see. Muide tšeki Kanevsky maale ka Kaufmanni suurejoonelises filmis "Synecdoche, New York" (kõva film, kõva film, vaata kindlasti, selle filmi oks väga koomal ei ole).

See on normaalne Kanevsky, teda peaks maailmas rohkem kui üks olema.

Aga no Kanevsky ja Birch on oma lähenemiselt modernistlikud tüübid, nad mõtlesid välja kuidas lahe maalida oleks, nimetasid selle probleemi lahendatuks ja siis hakkasid kütma, figuure enamasti. See on post-imp lillemaalijatega sarnane praktika, selle viga seisneb selles, et kui sa just väga mahlase joone peale pole sattunud teed sa tegelikult suht triviaalset jura. Publikule on pigem mõnus kui kunstnik kogub end natuke kokku ja demonstreerib värvide nikerdamise kõrvalt ka mingit muud andmetöötlusvõimekust. On ju? Sealjuures tuleks jumala eest loota, et see mingi lalisev sotsiaalne moraliseerimine poleks. Sotsiaalne kunst on iiveldama ajav aneemiline täditsemine. Järgmine tüüp on Justin Mortimer, ta selle pärast väga ei pabla.

Justin Mortimer

(Mine putsi mis kompositsioonid!) Pane tähele kui sünge see on. Märka ka kuidas ta sealjuures väga gootane ei ole. Goota on selle kõrval lollakas, lilla (värvitaju mõttes, mitte seksuaalslängina, mis on üks tosi-imelik mõiste kui selle peale nii mõtlema hakata), skeitpunk ettevõtmine. Goota on sünge nii nagu väikeste poiste lemmikvärv (ja lemmik Power Ranger) on must ("Nii äge!"), Justin Mortimer on sünge nagu filosoofi lemmikvärv on must ("Nii kuri!"). See on natuke naljakas, et ühiskond on sedasi otsustanud. Filosoofile võib meeldida aga kõigi ülejäänu puhul on naiivne. Olid siis lapsikud SS mundrid või? Jumala kurjad mundrid olid, sharp and lean, väga sõbralik ei olnud. Ehtne värk!

P.S. Arva ära ka kunstniku lemmikpigment!
P.P.S. Kirjutamise käigus panin Power Rangersi kommentaari kogemata filosoofi juurde, see oli nii nunnu, et ma tahan, et te ka korra seda ette kujutaks.

Peale sünguse peaksid sa hindama ka teoste suurejoonelisust (Justin Mortimeri pole samuti wikipedias muide). Suurejoonelisus on asi mida ma kõige rohkem igatsen kunstis. Igalt kunstnikult seda oodata oleks tobe, aga mõnelt ju võiks. Ja kui üksiksesinejalt üleinimlikku suurust paluda ebaaus peaks olema, siis Kunstnike Liit sellist vabastust ei saa. Aastanäituselt peaks suuruse nõudmine igale kodanikule kohustuslik olema. Igav aastanäitus on väljavabandamatu ja näitab, et ühiskond on eksisteerimises läbi kukkunud. Üks omariiklust pidav rahvamass töötab kaheteistkümne kuuga piisavalt palju jooksvat ajalugu läbi, et lasta see ühine kogemuspagas kõvadel kultuurnikel aastakäiku markeerivaks kultuurisündmuseks töötada. Vaata seda! Ta on otse vabaduse väljakul! Parim koht, ilus maja, suured ruumid, kõrged laed - täis vaimuvaesust, igavust ja lollust. Kas sina ei ootaks siis kunstilt suurem-kui-elu kogemust? Kas Liidu fucking aastanäitus ei peaks olema lõbustuspark kesklinnas? Muidugi peaks!

Justin Mortimer

Ei aga need on hullud kompositsioonid ikka. Hullud kompositsioonid! Rütmid, vormid, diagonaalid. Kanevsky tööd on küll aistinguliselt mõnusamad, sellised väikesed värvipommid, mahlased magusad värvikoogid (ja nii mõnus märg pintslitehnika! Tahaks katsuda seda, määrida käsi läikivas värvis, nägu mudida, tunda seda külma vedelat värvi oma pehmel soojal põsel), aga ta kompositsioonid ei ole veeranditki Mortimeri skeemidest. Kanevskyl on kõigest tsentraalfiguurid, mida parimal juhul toetab mingi maitsekalt tehtud ruumimüra. Lased värvidel endast läbi kumada, päevitad seal, nagu päikese ees, uurid natuke tõmbetäkkeid ka (mine putsi mis tõmbetäkked!), kõik on väga meelevaldne ja silitab seda kohta su peas mis paneb lullasid kribama ja kastanitest loomi ehitama. Iialgi aga ei lase sa Kanevsky värki tšekkida sel teisel ajupoolel.

Mortimer teeb vastupidi. Sa väga päevitada nende värvide käes ei saa. Kui aus olla siis pintslitehnika käib ka pinda, värv on kuiv ja kare, servad vastikud, rohmakad . Well! Thank god for the teine ajupool! Teine ajupool võtab pulga üle ja hakkab tööle, matemaatiku vaimusilmas tekivad ruudustikud, ringid, poolkuud, teljed. Kõveraid eriti ei ole. Kui kõverjoont lihtsa pi arvutusega ei tuleta, siis siin ta väga teretulnud pole. Vitruvius vasakul, Corbusier paremal õlal, üks sosistab tähelepanekuid proportsioonidest, teine kiidab "lakoonilist geomeetriat". Loll esimene ajupool tunneb end nüüd juba veidi piinlikult ja mõmiseb kah midagi sellest kuidas "erinevad elemendid on üksteisest nii sõltumatult maalitud, et paistab peaaegu nagu väljalõigetest kollaaž" aga keegi teda enam ei kuula.

(A jou seda ka, et Mortimer sündis 1970 ja elab Londonis.)

Justin Mortimer

No see oli see! Need olid kolm kunstnikku mu isiklikust lahedate tüüpide varasalvest, seal on mõned veel aga mitte palju. Mind kurvastab, et oma lühikese elu jooksul ei ole ma ühtegi ülalolevaist oma silmaga veel näinud. Teadjad tüübid räägivad, et siis on hoopis teistmoodi ja veel palju kõvem, et see monitori taga passimine on paras kökimöki ja nii ei kõlba kuhugi. Eks ma mõtlen selle peale veits õnnetult ja järgmine kord kui kunstihoonesse sisse astun loodan parimat, nagu ikka, nagu alati.

On muide võimalik ka, et ma just äsja valetasin, tegelikult tundub tõenäoline et ma pole kunagi eriti midagi head sealt näha lootnud ja näitustel käin niisama ilkumise pärast, oma kurja südant rõõmustamas, ennast välja elamas ja selle pärast, et mulle meeldib kui mul on halb tuju.

Škool III

  

Ruudu teeb neid.

Back on the track, 

ride on  

Hard as hell, though you did not expect 

What?! 

Candyman the dope jam 

Ice - the mad rhymer 

The pitch shifter 

The quick trigger

(Baxxter)

ŠKOOL I

ŠKOOL II

Geograafia on õieti potentsiaalikas tund ning on läbi aja tähendanud paljusid erinevaid asju. Kolmekümnendatel näiteks andis see teada, milliseid maailmajagusid on, milliseid on maid, kuidas seal elatakse ja mida toodetakse, milliseid loomi elab neis paigus. Äärmiselt mõistlik mõte tunni tegemiseks - lühiülevaade maailmast. Tänapäeval on asi veidi keerukam, fragmenteeritum ning võiks öelda ka, et igavam. Kuid peab tunistama, et ma ei oska geograafia kohta suurt midagi rääkida, sest suurema osa ajast pärast seda, kui metsas elav rästik, vooremaa ja ravimuda leiukohad Eestis mööda said, anti mulle geograafiat pahategelikult halvasti. Õpetaja asemel oli konkreetne jõmmboi, kelle iga jumala kui tund koosnes sellest, et ta luges meile ette, mida üles kirjutada, meie kirjutasime, lõpus olid kordamisküsimused, vahel tuli kontrolltöö, vahel tunnikontroll. Täiesti keskaegne meetod. Kahtlemata on antud meetodil õpetamine lihtne nii õpetajale kui õpilasele, kuid see on äärmiselt igav ja mulle tundub, et vähese kasuteguriga. Lisaks jääb ebaselgeks, mida õpetaja seal teeb. Sellise asja tegemiseks on juba masinad. Mahavisatud aeg. Hiljem sai temast meile klassijuhataja, ta oli oluliseks teguriks, miks ML, JS ja RK klassi ei lõpetanud (teiseks oluliseks teguriks oli see, et me ei käinud üldse koolis, aga on mingil määral võimalik, et me oleksime rohkem koolis käinud, kui klassijuhataja ei oleks olnud avalikult vaenulik). Aga vähemalt ta ei diskrimineerinud, kuulu järgi olla veel pool klassi istuma jäetud või välja visatud, enne kui ta koolist lahkus. Üldiselt ei heida geograafiale eriti midagi ette. See võiks natuke rohkem olla nagu kirjeldus maailmast, kui teaduse baasehitus. Ka bioloogiale ei ole mul eriti üldisest erinevat kriitikat. Bioloogia puhul on muidugi see häda, et mulle tegelikult meeldis bioloogia ning ma sain sellega hästi, nii et see võib minu otsuseid mõjutada.

big ben

Võõrkeeled. Need jagunevad A-keeleks, milleks on enamasti inglise keel, mis omandatakse suhteliselt hästi ja B-keeleks, mis omandatakse üsna nigelalt, mis iganes ta ka ei oleks. Inglise keele õppevahendid on suhteliselt varieeruvad, neid on palju ja need on tihtilugu hästi tehtud. Kuid see ei ole muidugi põhjuseks, miks inimesed selle keele omandavad; see omandatakse, sest see on regionaalne rahvusvahelise suhtlemise keel, ingliskeelne kultuur on äärmiselt kättesaadav. Ma olen kindel, et minu isiklik kohalikku keskmist ületav inglise keele tase võlgneb palju enam tänu arvuti-rollimängude mängimisele, ingliskeelse muusika kuulamisele ning foorumite lugemisele kui õppetundidele, olgu nad halvad või head. Lihtsamalt öeldes, see omandus iseenesest, muude tegevuste kõrvalproduktina. Kui me hästi tähele paneme, siis me leiame siin ühisosa eelsti keele omandamisega. Keele omandamise aluseks on kultuurihuvi. Märkimist väärib ka see, et kui ühel aastal oli Koplis täielik inglise keele õpetajate kriis - neid vahetus aasta jooksul neli, kellest pooled olid enamuse ajast haiged ja viimane oskas ise inglise keelt äärmiselt halvasti - ei mõjunud see kellegi edasijõudmisele või tasemele eriti halvasti. Lihtsalt närvidele käis, et kool ei saanud hakkama sellega, milleks ta kutsutud ja seatud on.

Muud keeled omanduvadki põhiliselt halvemini sellepärast, et ligipääs näiteks saksa- või venekeelsele kultuuriruumile on oluliselt keerulisem. Sa ei satu sellele niisama peale, sa pead tegema teadlikke valikuid, et kuulata vene muusikat, vaadata vene filme ja lugeda vene kirjandust (või mängida vene mänge). Üks mu tuttav tütarlaps leiutas õige geniaalse võõrkeele õppimise meetodi - sa loed selles keeles Harry Potterit. Keelekasutus on suhteliselt vähenõudev, sa juba tead, mis seal toimub, aga samas viitsid selle uuesti läbi lugeda tänu Harry Potteri veidrale üleloetavuse kvaliteedile. Enda venekeelseks pagasiks saan lugeda tähestikku ja umbes tuhandet sõna, mida ma oskan kuidagimoodi lauses kasutada, nii et vene rekkajuhiga või Afganistanis kõike näinud ja inimese tapnud mehega saab enam-vähem räägitud, kujuures tuleb tunnistada, et mul on antud asjas ka mõningane omahuvi ja ma olen pea kindel, et enamusel, kes antud ainet koolis kuus aastat õppisid, on veel halvemini.

Kahjatsusega peab nentima, et ka võõrkeeleõpetus ei täida oma otstarvet sugugi rahuldavalt. Baasteadmised on iseenesest tänuväärsed, kuid sääraseid baasteadmisi ma ootaksin pigem ühelt õppeaastalt, kui üheteistkümnelt või kuuelt. Võib-olla on just vaheldus halb mõte? Äkki annaks paremaid tulemusi, kui iga käesoleva asjaga tegeletaks kolm tundi järjest? Ma ise ei tee midagi nelikümmend viis minutit, nelikümmend viis minutit on tüberalt lühike ajajupp, kõike tehakse vähemalt kolm tundi. On seda testitud? Faasiks üldse selle jooksmise ja karjumise osa koolisüsteemist välja, tüübid ainult istuvad, toit tuuakse ka klassi ja vahepeal tehakse jõudu, et staatilist energiat maandada ja et küür selga ei tuleks ? Suht fasces värk muidugi, aga ma arvan, et võimalik, võib-olla isegi positiivne muutus. Kunstikoolis oli suhteliselt väga vähe jooksmist ja karjumist, see on siis Kevade tänava kunstikool, mis tegeleb ainult kunstiga.

teadagi

Siin on põhimõtteliselt ka ära öeldud, mida ma kehalise kasvatusega teeksin. Iga päev mingitlaadi võimlemine perioodiliste vahemike tagant, mida kõik teevad suure rõõmuga, sest see on midagi muud, kui kogu aeg, kui keegi tahab joosta, tantsida või palli mängida, on tal võimalik teha seda oma hüvast vabast ajast. Õpetaja teeb samuti jõudu, see kulub tallegi ära. Võistlusspordi populaarsus ühiskonnas on juba täiesti küllaldane, vaevalt, et see välja sureks, kui sellega enam koolis ei tegeletaks. Siinkohal ei ole tegemist ainult traditsioonilise "intellektuaal vihkab sporti" diskursusega (kuigi intellektual veits ikkagi seda sporti ka vihkab), vaid põhimõttelise vastumeelsusega kehalise kasvatuse riiete omamise ja kaasavõtmise sundusele. Kooli juures võiksid endiselt töötada vastavad vabatahtlikud huvialarühmad.

Inimese-õpetus, kodaniku-õpetus, filosoofia, psühholoogia ja meedia, õnnetute hajateadmiste tunnid, mida keegi tõsiselt ei võta ja mis tulevad ja lähevad jätmata jälgegi sellest, et nad kunagi üldse olnud oleksid. Ma olen ülimalt skeptiline kõige suhtes, millele pühendatakse ainult kolmveerand tundi nädalas. Enamik neist ainetest on ühendatavad mingi muu ainega (filosoofia - ajalooga, inimeseõpetus - bioloogiaga), ning antud vähene materjal, kui seda sel kujul anda, kinnistuks ilmselt paremini, kui sellele pühenduda põhjalikult terve mingi ühe õppeperioodi (nt veerandi) kestel. Jälgi seda liigutust: mitte iga veerand üks tund nägalas, vaid ühel veerandil neli tundi ndalas ning pärast seda enam mitte, pärast seda on midagi muud. Rocca-al-Mare koolis käivad juba sellesuunalised liigutamised.

robotipea

Arvutiõpetus. Täiskasutu. Noorem põlvkond tunneb masinat üldiselt paremini kui vanem ja kui leidub mõni üksik, kes tõepoolest ei tunnegi, ei oma arvutit ega tee sellega asju, siis on see ennemini tervistav mitmekesisus. Arvutiõpetuses õpetatakse inimesi halvasti ja ebaintuitiivselt kasutama programme Word ja Excel, kasutades õpetamisel eestikeelset sõnavara, kui tegemist on ingliskeelse programmiga (veerujagaja, anyone?) Antud kasulikke teadmisi jagades puudub täielikult selgitus, mida täpselt nendega on võimalik peale hakata. Arvutiprogrammid on mõeldud kasutamiseks ja seetõttu lihtsad, neid õpetab kasutama tegemise vajadus (vt ka: intuitiivselt tean hästi, tabel ajab segadusse).

 Kirjatehnika. Sellega tegeletakse vist ainult üks aasta, misjärel suundutakse kätteõpit' kirjatähti kasutama, mis on kena, õigustatud ning orgaaniline viis tunni lõpetamiseks, kuid mul on siia juurde üks lugu rääkida. See räägib üheksateistkümneaastasest RK-st, kes üritab parajasti Tartus keskharidust omandada. Ta tuleb mõtele, et kui vanasti suutsid inimesed sulega äärmiselt kaunis kalligraafilises kirjas kirjutada, nagu nii umbes kõik inimesed, kes üldse kirjutada mõistsid, miks see siis tänapäeval teistmoodi peaks olema. Seejärel disainis ta endale ilusad tähekujud ja pühendas nädala ilusasti kirjutamisele. Käekiri on siiamaani haruldane, ennem oli kole ning konarlik nagu lapsel. See lugu sisaldab omaenda peamõtet.

töpa õpikut ei olnud päris elus kunagi kuskil

Töpa. Biiz-deets nagu, vaata mulle silma ja ma ütlen sulle ausalt: töpa üks mõttetu huijoovitamine oli. Algklasside töpa oli salaja kunstiõpetus ning õpetas põhiliselt liimi ja kääridega ümber käima, tutvustades vahele sääraseid mõttetuse arhitektuuri ning halva maitse musternäidiseid, nagu värvilise paberi tükkide kleepimine äratarvitatud jogurtitopside külge, et need meenutaksid jäneseid. Sellised obstsöönsused vaheldusid siiski relatiivselt normaalse klassikaga, nagu laevukese voltimine ja ökonoomne lumehelbekese väljalõikamine. Viiendast klassist löödi poisid ja tüdrukud lahku, tüdrukud jäid tädidega käsitööd harrastama, poisid aga nägid elusat vanameest, kes istus keset erinevaid masinaid ega tundnud absoluutselt mingit huvi ei töö ega õpetamise vastu. Alul pidi vineerist linnukese välja saagima, seejärel tegema puidust joonlaua... ja siis jäi see asi kuidagi kinni, mul on tunne, et puidust joonlauda võis ette näidata iga viimane kord ja selle eest mingi numbri saada, mis ühtis täielikult eelmisega. Võimalik, et sellega oli selline teema, et ta kirjutas hinde otse joonlaua peale ja see tuli pärast taaskasutuse tarbeks liivapaberiga maha tõmmata. Hakkajamad poisid teritasid pussiga pulkasid või avastasid algelisi füüsikateadmisi, nagu "pliiatsit vastu töötavat treipinki hoides läheb see suurest hõõrdumisest tossama". Mul on tunne, nagu poleks õpetaja sageli ka klassis olnud. Ajateljel edasi jõudes asendub üks vanamees teisega ja puit metalliga, joonlaua asemel saab kuningaks raudteenaelast pisikese vasara tegemine. Vasarat tehti minu mäletamist mööda nii kaks-kolm aastat. Paar poissi, kes asja vastu sügavamat huvi tundsid, said ehitada mingit muud vidinat, aga see oli absoluutselt ebakohustuslik, põhiline oli leige appear working. Siis juhtus antud õpetaja surema, tema asemele tuli üks särtsakam vanamees, kes ütles, et eelmine õpetaja oli soss-sepp ja tema töömeetodid olid persest pärit ja meie puhul on tegemist hullumeelsetega, sest me oleme kunstiklassist, nii et me ei õpi niikuinii midagi tegema (arvestamata sellega, et rõhuv enamus klassist olid täiesti harilikud poisid, kes käisid seal sellepärast, et kuskil koolis ju käiakse). Sellele järgnes... võib-olla tõesti veidi vasarat uute meetodite järgi ja koos karastamisega? võib-olla veidi midagi, mida nimetati teooria osaks? Aga põhiliselt siiski lugusid nõukogude sõjaväest ja roppe anekdoote. Millest mõlemil on teatud kultuurilooline väärtus. Siin me näeme, kuidas riigiteenistujad luuslanki löövad, kui nad on mõistnud, et ei nende töö ega selle tulemus ei ole absoluutselt üheski mõttes oluline ja keegi ei kontrolli neid kunagi. See on möödalastud võimaluste tund. Majakovskil oli midagi seeriasse, et on töid me maal nii palju ja igaüks neist sama hea. Selle värgi asemel, mis tegelikult õppimata jäi oleks võinud õppida: õues lehti riisuma, vaadata, kes kaevab loetud aja jooksul tühermaale kõige suurema augu, oleks võinud ühe koridori konkreetselt ära määrida, lõikudeks jaotada ja inimesed pesema õpetada, oleks võinud kodust lasta midagi räpast kaasa võtta ja seda käsitsi pesema õppida, oleks võinud õppida kingi viksima, elektrikontakti parandama - igasuguseid igapäevaseid praktilisi oskusi saaks õpetada. Aga ei. See värk oli suuresti niimoodi juba nõukogude ajal - taat rääkis, et tema tööõpetuse tähtteoseks oli jälk riiv, mis tehti naelu läbi pleki tagudes, mis töötas oluliselt halvemii, kui kaubandusvõrkudes saada olev riiv, milliseid oli lademes. See, mida tüdrukud tegid, andis võib-olla vähemalt mingeid reaalseid oskusi, kuigi "ema või vanaema teeb kodus ära" oli siiski laialt levinud praktika. Samuti õpetavad nad Mudlumi jutu järgi ning ka mujalt allikatest kontrollides krooniliselt ebaõigeid, mitte kõige efektiivsemaid töövõtteid. Kuskil süsteemis on mingitlaadi viga sees. Samamoodi ütleb rohkem kui üks algklasside õpetaja plastiliini kohta "plasteliin", mis on ebaõige ning õigest koledam sõna. Samuti ei kipu nad teadma, et valge akvarell on vuhvel ning võimatu objekt ja seda pole ülepea olemaski ja sellisena ei saa seda ka päkapiku mütsituti juures kasutada. (Hilisem analüüs pakkus võimaluse, et tööõpetuse tund ei ole niivõrd töövõtete omandamise tund, kuivõrd töö tegemise - see seletaks, miks sedasama asja aastaid järjest peab tegema.)

Kunstitunnis ma õpetaksin õpilasi põhiliselt kriitiliselt mõtlema ja laseksin neil kasutada erinevaid materjale. Oskused tulevad teadupärast ise või harjutamise pealeseetõttu on parim, mis saab teha, muuta ettevõtmine nii piisavalt cooliks, et teiks kasvõi mingisugune suhtumine kunsti üldisest ägedusest ning vajalikkusest. Põhimõtteliselt oleks ka see, kui ma ütleksin iga kord neile lihtsalt "Joonistage mulle üks pilt", kõvasti parem kui see, mis harilikult on.

Siin ma olen nüüd heast tahtest õpetanud, kuidas repressiivaparaati paremaks muuta. Repressiivaparaadiks jääb ta sellegipoolest, ta on riigi osa, mis on kodanliku maailma osa, mis kumbki on repressiivaparaat. Ka kõige humaansem ja paremini korraldatud kool, kuhu ei pea tulema, kuid tahetakse ikkagi tulla, on ikkagi repressiivaparaat. Aga samas ei saa seda vaadata täiesti must-valgelt - see, kui tööline ei pea töötama kuusteist tundi, vaid kaheksa, on vähem represseeriv, kool, kus ei peksta, on vähem represseeriv, rohkem vaba aega on parem kui vähem vaba aega. On olnud repressiivsemaid koolisüsteeme, kui tänane keskmine, kust ei ole tulnud säravamaid tähti ja suuremaid võitlejaid, kui praegused -neid tuleb kogu aeg üsna sama palju. Samuti pakub huvitavaid andmeid statistika - kui meie koolid ei olegi funktsionaalsuselt maailmas viimaste seas ning annavad võrdeliselt korraliku teadmistehulga, on nad kindlasti ühtede vihatuimate seas. Peamine asi, mis teeks kooli paremaks, oleks rohkem normaalseid inimesi koolisüsteemis (elu lõpuni jääb mulle meelde, kuidas mu kallis vanaema ütles, kui ma väitsin, et õpetajad peaksid kõrgemat palka saama, et õpetajad ei peaks midagi saama, et ta on eluaeg väikese palgaga õpetaja olnud ja et ta ei pea ennast mingiks heaks õpetajaks, aga et enamus teisi on täiesti kohutavad nii õpetajate, kui ka inimestena. Peamine asi, mida saab teha lapsevanem, on jätta oma laps koduõppele, millise liigutusega ta propageeriks antud käitumist. See aga eeldaks inimestelt normaalsust. Normaalsed inimesed - miks neid nii vähe on?