Projekt «Vägivald»

  

Lehto Pajola: Mida tähendab olla elus

  

Küsida „mida tähendab olla elus“ tähendab küsida „mida tähendab elu minu jaoks“. Või tegelikult, üldsegi mitte. Nimelt, „mina“ näol on tegemist ühe tavapärase sõnaga, mis küll tõele au andes, on teatud keeltes ja kultuurides omandanud ontoloogiliselt algupärase subjekti tähenduse¹, kuid mis tegelikkuses osutab vaid sellele, mis praegu end väljendab. Seega arutleda eluolu üle, kas implitsiitselt või rõhutatult, mina-perspektiivist on umbes sama viljakas tegevus kui üritada endale elevanti müüa. Ent siiski, me ostame seda sama elevanti ning iga kord varjame teda sama uudsete või kulunud loosungitega kui hea tava seda ette näeb. Vahel küll asetame ta selliste loosungite taha, mis ajavad ka kõige imalama külafilosoofi punastama.

Selgitav märkus selle elevandijutu kohta. On olemas teatud küsimus, mis kasutab ära just nimelt keelelisi puudujääke selleks, et saata inimteadvuse metsikule transtendentsele rännakule avastamaks kas universumi saladusi ülemistel sfääridel, mõistmaks mina aluseid või lihtsalt selleks, et pidudel (pseudo)intellektuaalidel juhet kokku ajada. Nimelt küsimus: „mis on see mina, mis mõtleb, et ma mõtlen, et ma mõtlen... ad infinitum..?“ Kusjuures, inglise keeles oleks võimalik sellelaadse meditatsiooni nurjata vastates kas „the self“ või „my self“. Kahjuks eesti keeles puudub vastav termin. Sõnastik annab vaste „ise“, kuid kahjuks „ise’l“ puudub nimisõnavormile kohane iseseisvus. Vastates „ise mõtlen“ langetakse samasse lõksu, kuna „ise“ osutab eesti keeles „mina’le“, samal ajal kui inglise keeles „I“ pigem „self’le“. Kui saaks vastata lihtsalt „enes mõtleb“/“the self reflects“, siis oleks probleem lahendatud. „Mis see „enes“ siis on, mis mõtleb?“, -„See millele osutab sõna „mina“ ja see, mis praegu seletab“ ehk maakeeli „teadvus“. Kui tegemist on introspektsiooniga, siis küsiv agent ja vastav agent on alati sama. See, mis näib muutuvat („mina“), on tegelikult pidevalt sama osutus keset teadvuse voogu. Sama hästi võiks paluda endal „osta elevant ära“, „pole aega“, „ma saan aru, et pole aega, aga osta elevant ära“ jne, sest mõttekäik valgustab pigem teadvuse muutlikkust kui elevandi loomust. Nii töötab ka tihtipeale kodukootud elutarkus, mis pakub universaalse lahenduse spetsiifilistele küsimustele. Ükskõik, mis ka ei juhtuks tõlgitakse uus sündmus läbi mina-filtri, selleks et ta ei lõhuks välja kujunenud minapilti. Siinkohal oleks hea välja tuua kaks kuulsat tähelepanekut William Jamesi tsitaatide varamust. „A great many people think they are thinking when they are merely rearranging their prejudices“. „Belief creates the actual fact.“2

Samamoodi nagu kõik abstraktsioonid või üldistused peaksid põhinema empiirilisel materjalil, kõnetavad ka kõige levinumad elutarkused seda ühist, mida me kõik peaksime tajuma argipäeva kogemuslikus väljas. Seetõttu kukuvad enamasti välja need ütlused, mis jaotavad tegelikkuse paari või enamasse kategooriasse. E.g. „Inimesed jagunevad kahte rühma: need, kes on sellised ja need, kes on taolised[, peale minu, kes on hoopis isemoodi.]“ Antud argumendid on vastuvõetavad vaid erilistele inimestele või erandjuhtudele, kes haaravad ühtaegu nii impersonaalse vaatleja kui originaalse isendi rolli. Sama ekslik näib ka püüe hõlmata elu oma kõiksuses, sest sel juhul kaob sidus mõte või kokkuvõtlik narratiiv. Piisab vaid jälgida Lucky kõne Samuel Becketti näidendis „Godot’d oodates“, et mõista kui traagiliselt asjatu on üritada kestva olevikuga võidu joosta kinnistades seda deskriptiivsesse raamistikku3 . Kuid mis siis üleüldse alles jääb kui tõelises elus puuduvadki sidusad narratiivid? Stoilised kirjeldused „sellest ja tollest“, itkuvad read inimolukorrast, joovastavad püüdlused selle poole, mis hea või pelgalt nauditav, usk sellesse, mida ei ole võimalik tõestada.

Iga kord kui me viitame tegelikule maailmale, näime irduvat tegelikust praegusest. Me saame küsida episteemset kohta, kus mõte töötab, kuid mitte hetke, millal see teostub. Bergson tõdes vägagi usutavalt, et „me väljendame ennast paratamatult sõnade abil ja mõtleme enamasti ruumis“.4 Ütlused nõuavad ekstensiivset jaotust, kuigi sihivad enamjaolt selle poole, mis intensiivselt ajendab. Nõnda ka sünnib käesolev kirjutis ühest jälestavast impulsist, mida tõlgendatakse väljenduslikku ruumi, kus seda on võimalik omakorda lahata nii palju kui autoril jagub tahtmist ja sõnavara. Tekst säilitab oma dünaamilisuse ja uuendab oma vaatenurki, kuna autor käib aeg-ajalt suitsetamas, virgutab keha, parandab meelt ja kustutab üleliia kritiseerivaid seisukohti.

Kas see, et me ei saa kunagi tegelikkust lõplikult fikseerida tähendab, et me ei suuda mõista selle olemust? –Mitte päris. Mine välja, libastu, murra jalg ja sealt avaldub osake elu rikkalikust tähendusest. Mida kibedam valu, seda vähem tunned vajadust suhestada oma mina purunenud kondiga. Kas mind on üldse olemas kui jalast ähvardab miski könt välja turritada? Kas on üldse tähtis miks ja kus libastuti? Oh ei, kuid ajal lasub kõik see tähtsus. Tuleb veel pisut täpsustada, et silmas ei peeta argimõistuslikku Hegeli käsitlust ajast kui dialektilisest muutusest ega ka selle religioosset käsitlust tsirkulaarse tervikuna, vaid pigem arusaama ajast kui igavesest praegusest. Vahetu kogemus jaguneb vaid retrospektiivis sündmuste jadaks, kus kondivalu liigub varieeruva dialektilise pingena punktist tα punkti tω muutes oma sünteetilist loomust teesidena ja antiteesidena toimivate sündmuste järgnevuses. Käsitledes objekte ajas praeguse enesepiirangu seisukohalt kaob kausaalne ahel ja jääb järgi vaid intensiivne eneseväljendus („öaaaAAAaAä!“)5 .

Samas, ei ole ka tarvis lahti öelda sõnadest, poeetikast ja ruumist kui sellisest, sest tihtipeale meid ju liigutavad mõningad lõigud Koguja raamatust, kellegi filosoofiliset vaatlused või mõned luuleread. Pealegi, ilus arhitektuur on ilus ja esteetilised momendid mõjuvad kenasti. Üheks huvitavamaks lüüriliseks näiteks elu tähenduse kohta võib pidada 16. sajandi keskapaigas tegutsenud Lõuna-Druuvimaa krahv Karamjuzini värssi tema veidi ekstsentrilisest opusest „Karusnahkne kaunitar“: „Et kõrimärjuke ei lakkaks, oo kuldkihar, küll hommik pajatab Sul' eluvoost!“ (Viker Tõmaškin 1968: 27)6 Tegemist on mitmes mõõtmes särava vaimusünnitisega, kuivõrd see suudab vastavalt üldisele poeetilisele koodile kõnetada keelt elu kaudu samal ajal säilitades tõelise fiktiivsuse, kuna elu ei ole pelk ümberjutustus.

Väike seletus ülemisele täpsustusele. Igavene praegune võib küll kõlada esoteerilise mambo-džambona, kuid on konkreetsetele kogemustele laiendatav. Võtame näiteks depressiooni kui  tegeliku kogemuse peale minapildi lõpliku hävimist. Ma ei tea, kuidas ÕS defineerib „depressiooni“, kuid mina eristaks seda empiiriliste vaatluste alusel rangelt „masendusest“ kui raskest hingeseisundist, mis võib sellele eelneda. Prantsuse keeles [,mida ma ilmselt ei oska] kutsuks masendust seisundiks, mis tuleneb olukorrast, mil keegi on hõivatud, rõhutud, närviline, ülekoormatud ja seetõttu melanhoolne (pressé, nerveux, inquiéte jms). Depressioon oleks aga juba selline seisund, kus inimene on täielikult alla surutud oma ideaalide ja ümbruskonna poolt, kaotanud tahtejõu ja peegeldab ümbritsevat tühja kestana (dépressif). Viimases seisundis puudub erinevalt eelnevast selget mina ja  intensiivsus on asendunud ajatu ruumilisusega, milles on võimatu liikuda, kuna kõik osad jagunevad lõpmatuseni nagu Zenoni paradoks seda ka ette näeb. Tegemist pole meeleheitega, sest pole meelt, mida heita. Kuigi kõik objektid peaksid kohal olema, ei teki mingit pinget sest antiteesi asemel laieneb tees kaduvikku, mateeria kulub ja midagi ei sünni. Sestap võiks järeldada, et ruumist iseeneses ei piisa; on vaja mingit pingestatust või ehk seda, mida Bergson kutsus élan vital’ks, et tegelikkus toimiks. Taolist pingestatust oma lõputute (ka ruumiliste) variatsioonidega saaks kutsuda igaveseks praeguseks ning selles olevaid konkreetseid objekte igavese praeguse enesepiiranguteks. Kuid siiski, miks just igavene? Leian, et kuna „igavik“ on temporaalsetest terminitest kõige absoluutsema maiguga. Igasugune pilguheit minevikku või tuleviku ennustus sünnib praegusel hetkel. Või nagu Vanemuine laulnuks: „Ei ole keski eilses käinud ei ole keski homset kaenud.“

Kuidas see kõik elu tähendusse puutub? Autor pakub välja, et kui keegi suudaks subjektiivsel alusel märkida elu tähenduse või selle puudumise sellisel viisil, et see toimiks intersubjektiivselt igavese universaalse valemina üksikjuhtudele igas praeguses hetkes, siis oleks hea seda ka avalikkusega jagada. Seniks oleks selguse mõttes parem jagada elutähenduslikud kirjutised järgnevate rubriikide vahel: „Mina ja maailm“, „Elujaatav lalin“, „Pessimistlik mulin“, „Ilusaid asju“, „Tähelepanekuid nii sellest kui tollest“, „Võidujooks ajaga“, „Nii nagu asjad tegelikult on (päriselt ka!)“, ning mu isiklik lemmik „Apaatseid märkusi metatasandilt“.


1Nt Je pense donc je suis
2Mulle tundub, et James ei näinud viimast ütlust kuidagi pahatahtlikuna või manipulatiivsena, sest see on arvatavasti lühend tema pikemast tsitaadist „Be not afraid of life. Believe that life is worth living, and your belief will help create the fact.“
3Vt http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=b542GxhzYiw#t=2657s
4Bergson, H (tõlk. Margus Ott). (2006). Essee teadvuse vahetutest andmetest.Tallinn: Ilmamaa
5Igavene praegune 永遠の今 – vt西田幾多郎『私と汝』ja 『絶対矛盾的自己同一』Ehk mõni hea hing viitsib kunagi need teosed kunagi ära tõlkida.
6Vt peeglisse

Triin Tasuja: Mida tähendab olla elus (5/6)

.

Triin Tasuja

Learn to forget

Kuna tegu on kirjandusüritusega, tuleb kohe selgitada, mis on vahe elul ja kirjandusel. Mis on nende ühised ja erinevad omadused? Kust algab üks ja lõppeb teine? Kumb on tähtsam? Kumb on reaalsem? Kumb - päris või kirjatud - reaalsus on olulisem ja kelle jaoks?
Kui küsida minult, mida tähendab minu jaoks olla elus, võiksin ma vist isegi sellest raamatu kirjutada. Kirjanduse üks köitvamaid omadusi on, et see on nii etteheitmatult subjektiivne, tänu millele ei saa mõõtmise formaat kirjutaja eluvaadet kuigi karmilt vägistada. Mõõtmise formaadi all pean silmas hinnangute kaheldavat väärtuslikkust, mida ei saaks öelda päris elu kohta. Päris elus kalkuleerivad päriselt mingid numbrid ja need on väga tihti tähtsamad kui inimene oma individuaalsuses. Ja kuigi see on kokkuvõttes kõik väga paratamatu, sest meie liik on nii arvukas, ei muuda see üksikinimese elu sisuliselt kuigi palju lihtsamaks. Kui ma mõtlen keskmise inimese peale, kes saab miinimumpalka, elab üürikorteris (kus nii maakler kui omanik teda mõlemad tõenäoliselt rahadega üle on võimelised laskma), kelle ülemus võib olla lollim kui ta enda lõpetamata kesk- või kõrgharidus, kellel pole maakohta ja võib-olla armastuses ka ei vea, siis tuleb lihtsalt nutt peale. 
Elu loomulik osa on loodus, mille eelised on näiteks võimalus end tühjaks karjuda, kui rohkemaks aega pole; maal elades võib ka rahumeeli hulluks minna, sest metsa vahel ei ohusta sa oma kalduvustega üldiselt kedagi - võib lasta mõttel orgaaniliselt kujuneda ja kõige magusam eelis on näiteks inseneridel, kes saavad süsteemile selja keerata, ehitades omale ise elektrigeneraatori ja kaevust põhjavett urgitsedes oma vajadused rahuldatud saada. Rääkimata ise toidu kasvatamisest. Ja kuigi ma olen unistaja, pole see kõik üldse täiesti utoopiline.
Enda elus olemise tähenduse ülimaks tuumaks pean momente, mil suudan unustada ebaõigluse, ülekohtu ja paratamatuse traagika, mis kõik on nii igapäevaselt nüri ja alaline olnud võib-olla inimese olemise algusest saati. Aga leida maailmas koht, kus unustada, et riik ei hooli inimesest nii palju kui ta peaks, kus üks inimene ei abista teist nii palju kui ta saab või kus ei peaks igapäevaselt silmitsi seisma faktiga, et inimene on pigem loomalik kui jumalik olevus - alles need on eeldused elus olemise tundeks, sest mina isiklikult tunnen end iga kord veidi vähem elus, kui ma näiteks regulaarselt kohaliku toidupoe juures näen ühtesi ja samu kerjajaid. Inimesele on vaja kodu, ükskõik, kas ta elab numbrite või kirjanduse maailmas ja kodu tähistab enamasti kohta, kus tunda end turvaliselt, aga arutelu turva- ja ohustatusetundest on omakorda eraldi teema, millel, nagu kõikidel tähtsatel mõistetel, on isikupõhised tähendused. Elus olemine on hingeliselt vaba olek, milles puudub vaimne pinge, mis omakorda on pinnas kõikide ideede pühendunud kordaminekuks.

//

Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6) 
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6) 
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus
Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

Jim Ashilevi: Mida tähendab olla elus (4/6)

.

Jim Ashilevi (foto: Jana Solom)

Olla elus tähendab magada ja ärgata. See tähendab olemist ühes maailmas – selleks maailmaks on keha. Ja see tähendab olemist paljudes eripalgelistes, erilõhnalistes maailmades – paikades, mis jäävad unenägude ette ja taha.

Olla elus tähendab olla pidevalt sama inimene, kes on sama vana. Ja näha tagasi vaadates end ühe teise inimesena, kes oli noorem.

Eile öösel lasi pesumasin pesuvee äravoolutorusse. Vannitoapõrandal olevast äravoolusõelast mulksus vett üles. Vaatasin seda. See ei tähendanud eriti midagi. Mitte midagi erilist. Ometi tundsin, et olen endiselt olemas. Et saan olla selle tunnistajaks. Ja et ema sünnitas mu. Ja kusagil on isa. Ja neil on emad ja isad jne. Ja nüüd olen mina siin. Üks elu. Üks minu näoline ja kujuline elu.

Ja siis on need teised lõputud elud. Teised inimesed. Ma kohtun nendega ja saan neile teha väga palju halba ja väga palju head. Ma saan ka kõik tegemata jätta.

Ja vahel sa kohtud teisega ja tema elu siseneb sinusse ja muudab sind tundmatuseni.

Ja sa ärkad järgmine kord üles teisena.

Igavene paigalseis olevikus iseendana, samas pidev muutumine.

Ja siis see surm, mis kuuldavasti ikkagi tuleb.

Mis see on?

Surm on ju ka rohkem nagu jutt.

Olla elus tähendab olla üks värv, kuhu, kui sa avaned, jääbki uusi, teistsuguseid värve sisse voolama. Need segunevad sinus. Sa muutud pidevalt ja vahel tundmatuseni, oskamata pakkudagi, mis värvi sa nüüd oled. Ja kas see on puhas toon või mitte. Ja kas sul on veel võimalus endale meeldida. Ja kas on võimalik, et sa oled kellegi lemmikvärv. Kellegi südame värvi.

Tulge segunege minus. Ja ma palun vabandust kui ma lähen valet värvi.

F-hoone tagahoov, Tallinn 10. juuni 2011

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)
Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6) 
Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Mihkel Kunnus: Mida tähendab olla elus

Ökosemiootiline paigakirjeldus?

 laiguke Pauluse surnuaeda objektiivselt subjektiivselt

„Ühe versta kaugusel seisis teemeistri maja. Teemeister, kes oli harjunud elama tühjuses, tülitses valjusti oma naisega, naine istus lahtise akna all, laps süles, ning vastas mehele sõimuvalingutega; laps omalt poolt näppis sõnatult särgisaba, kõike mõistes, kuid midagi rääkimata.

Lapse kannatlikkus julgustas Voštševit, ta nägi, et ema ja isa ei aima elu mõtet ning on ärritatud, laps aga elab ühegi etteheiteta ja kasvab lihtsalt piinaks iseendale. Nüüd otsustas Voštšev kõik hingejõu kokku võtta ja kahetsemata keha kulu vaimutöö peale kohe tagasi minna teemeistri maja juurde ning avaldada arukale lapsele elu saladus, mis tema vanematel alatasa meelest ära läheb. Nende kehad ekslevad automaatselt ringi, leidis Voštšev lapsevanemaid jälgides, nad ei tunneta põhilist.

„Miks te põhilist ei tunneta?“ küsis Voštšev läbi akna.“

(Platonov 1988:9)

„Samas ümbruses elab igaüks ometi eri maailmas. Sest vahenditult on tal tegemist ainult oma enda kujutluste, tundmuste ja tahteliigutustega; välisasjad mõjutavad teda ainult niivõrd, kuivõrd nad neid esile kutsuvad. Maailm, kus igaüks elab, sõltub kõigepealt tema maailmakäsitusest, seadub seega peade erinevuse järgi; vastavalt neile on ta kas vaene, lääge ning lame või rikas, huvitav ning tähendusküllane. Kui näit. mõni kadestab teist huvitavate sündmuste pärast, mis sellele elus juhtunud, peaks ta pigemini kadestama tõlgitsusande pärast, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mis neile sündmustele andis selle tähendusrikkuse, mida nad omavad tema kirjelduses, sest sama sündmus, mis vaimurikkas peas võtab nii huvitava kuju, oleks lameda igapäevase olendi käsituses ainult maotu stseen igapäevasest maailmast.“

(Schopenhauer 1994:8)

Ökosemiootiline välitöö:

Tartu, Pauluse surnuaed; 21.05.2007 pisut pärast südaööd.

Siin on vähemalt mingigi rahu. Tarmeko undamine ainult tüütab; küll kõrv harjub peagi ja lõikab selle maailmast välja.

Mul põlved valutavad. Ju said joostes põrutada. See tuleb sellest, et ma olen liiga raske. Mu ihu on alatasa näljane. Praegugi on. Mina ei sööks üldse. Söömine on mõttetu ja tüütu ajaraisk. Nagu mul paremat poleks teha kui magu orjata. Magu kirjutab mulle ette igati loomuliku ja loodusliku näljatunde, aga pingutama ja tõmblema pean ikkagi mina. Nälga kannatan ka mina, mitte va Loodus.

Siin pole midagi süüa; täiesti mõttetu koht. Vähemalt on ajutine pagu tänavalärmi ja teiste inimeste eest. Nad on tüütud. Mul on kõht tühi.

Kajakas kiljatas. Tal on Tarmeko katusel pesa. Jõllitab alati ähvardavalt, kui mööda kõnnin. Vahel isegi pikeerib ja teeb ründeliigutusi. Tõmbleb oma poegade pärast. Nagu mind huvitaks ta pojarajakad! Sel pole muidugi vahet. Kujutlusest piisab. Elusal piisab alati kujutlusest, et ärevuses piinelda.

Inimesel on vägev kujutlusvõime. Laps kujutleb voodi alla kolli ja piinleb selle kujutluse käes täiesti reaalselt; ema kujutleb oma võsukesele kooliteel õnnetuse, komandeerija oma kaaslasele armukese, reisija lennukile rikke ja visionäär inimkonnale huku ja kõik nad kannatavad täiesti reaalset piina.

Kiljatab veel. Meenutab kuidagi Poe maailma süngust ja igatsust. Ju ta on näljane. Linnud on alatasa näljased. Enamik loomi on. Arvatavasti jaguneb nende maailm enam-vähem kaheks – selleks, mis süüa kõlbab, ja selleks, mis on kuidagi ohtlik.

Albert Schweitzer ütles, et vahetuim kogemus on elu kogemus, et oleme elu, mis tahab elada keset elu, mis tahab elada¹.

See on ikka päris ignorantne väide. Jõudehetkel loodust imetleva tundliku vaimuinimese keskkonnakogemus on vast kõige vähemesinev keskkonnakogemus üldse. Levinuimad elususekogemused on vast „olen nälg, olen nälg, olen NÄLG!„ või „olen hirm“, „olen valu“, „olen janu“ – üldiselt „olen vajadus“.

Elu?!

On täiesti mõttetu keskenduda elu säilitamisele – lihtsalt elu, ilma igasuguste täpsustamisteta ja lisaklausliteta.. metsasalus sidistav linnuke on elus ja farmi kana - ratsionaliseeritud mehhanismi orgaanilise detail – on elus, samuti on elus lapstööjõud Tai bordellis ja elus on raamatukogus tuupiv tudeng, elus on ka paks tedretähnidega poiss, kellele kooli WC-s sokki suhu topitakse ja elus on armunud paar, kes higistavad üksteise peopesi, elus on 200aastaks vangi mõistetud sarimõrvar ja elus on kaelast allapoole halvatu.

Lihtsalt elu väärtustamine on praktika seisukohalt täiesti tühi sõnakõlks.

Orjav, nautlemist sõitlev sigimiskultus, elu! Elu! Peaasi, et elu jätkuks.. olgugi ta vormiks kasvõi igavene piin.. tuleb leppida sellega mis on! on paljude vanakeste „elutarkus“, kui võõrvõim küüditab, ole küüditatud, kui haigus pureb, ole puretud, kui söögiks pole midagi peale sita – söö sitta! Tuleb leppida sellega, mis on, see on nende pikaealisuse tingimus!, kannatlik tuleb olla! Kannatlikkuseks nimetatakse olendi võimet piinelda ilma selle vastu midagi ettevõtmata. Ptüi!

Elul on väärtust vaid niipalju kuivõrd on ta positiivsete tunnete subjekt.. ja positiivsed tunded kõige laiemas mõttes – lapse kilkest ja šokolaadi maitsest, seksuaalsest naudingust religioosse hardumuse ja müstilise ekstaasini.

Kas ma tunnen elusust a la Schweitzer? Ei, ma tunnen nälga ja mul põlved valutavad; ma pole elusus, ma olen pundar assotsiatsioone toidust ja näljast.

Siin on mullamuti hunnik, ei tea, kas mullamutt kügeleb seal kuskil elutahtest pakatavana, pisike must silmarudiment hardusest niiske? Vaevalt. Higistab mööda käike ringi ja proovib leevendada oma pidevat nälga; mutt ei tunne elusust, mutt on tükk orgaanikat intensiooniga „Vihmaussi!“.

Iga kevad näen ma siin puude all vähemalt viit-kuut kärvanud või kärvavat hakipoega. Ei teagi, kas kukuvad ise pesast välja või viskab täiskasvanu, kui kõiki enam toita ei jaksa. Linnupoegadel on väga kiire ainevahetus ja nad on püsivalt näljased.

Kuivõrd nautisid nad elu?

Vast isegi rohkem kui miljonid kolmanda maailma tõbitsevalt surnuks nälgivad lihatombud, kes kannatavad nende vanemate täislooduslikku kiima tõttu, olles pärinud elu, mis pole muud kui mõne kilo valkaine paari aastane piinlemine.

Ses mõttes on suurim teaduse antud, julgeks isegi öelda, et evangeeliumi suurusjärku lunastusvahend ravimite ja valuvaigistite kõrval, kondoom. Kautšukipuu surm lunastab (osaliselt) me ihu patu, aine libiido, mille saab ära hõõruda vältides kondoomi abil ihu uusi kannatusi või taga hullemaks – uue autonoomselt kannatava ainekämbu tekkimist. Nagu iga lunastus on see ka inimese võtta ja nagu näitab abordistatistika, on inimeselaps ka selles veel üpris saamatu.

Siin on veel suur rist. See on II Maailma Sõjas hukkunutele. Mu mõlemad vanaisad võtsid osa. Isapoolne oli mingi aeg sõjavangis. Kaalus koos riietega alla 50kg, ise umbes 180cm pikk. Nälg tegi oma töö.

Sõjad on samuti rohkem või vähem mao-orjamised. Tapetakse, et saada paremaid ressursse, allutatakse teisi, et sundida allutatute ihu allutaja ihu teenistusse; on palju ihaldatav kergendada oma ihu vaeva enese kooshoidmisel.

Teine vanaisa suri vähki. See on päris levinud surma põhjus. Inimesed on harjunud kuulma vähi diagnoosi kui surmaotsust². Nad ütlevad, et vähk juba ei halasta, justkui oleks mõni asi mis halastab³! Halastus on fenomen, mida leidub mõnes inimeses. Seda loodusele omistada on müüdiline antropomorfism par ecxellence.

Kui inimesed jõudsid looduse tasakaalu rikkumisega nii kaugele, et selle tagajärjel laste suremus kahanes paar korda ja keskmine eluiga tõusis oluliselt, siis viimane mainitud tagajärg võimaldas üha sagedamini ilmneda sellisel looduslikul fenomenil nagu vähk.

1980ndate lõpus aretasid seda loodusliku fenomeni uurivad teadlased välja nn onkohiire – hiiretõu, mis kannab onkogeeni kõigis tüvi- ja keharakkudes ja millel areneb seetõttu ettemääratud ajal vähk (hea katseobjekti selle loodusliku fenomeni uurimisel).

Paljudele loodusearmastajatele tundus selline looduse rikkumine (hiir -> onkohiir) lausa uskumatu, šokeeriv barbaarsus, masinliku täppisteaduse moraalipimeduse tipp, panemata tähele, et inimene polnud siin kuigi novaatorlik, vaid oli lihtsalt matkinud Emakse Looduse julmust – loonud(/modifitseerinud) olendi(t), kes on programmeeritud paratamatult kannatama ja hävima omamata valikut pääsemisele.

Pole juhus ega iroonia, et tänapäevast tagasi-loodusesse!-mängu ehk ajateenijate (kes on kohanemisvõimelisimad ja vastupidavaimad inimliigi esindajad – kontrollitud tervisega noored mehed) umbes nädalast saatmist kultuurist ja tsivilisatsioonist puutumata loodusesse kutsutakse ellujäämiskursuseks.

Henry David Thoreau, kes paar aastat metsaonnis mediteeris ja ube kasvatas ning sellest evangeeliumihõngulise traktaadi kirjutas⁴, käest oleks paslik küsida, et kui elu metsas nii mõnus ja autentne tundus, siis mille pagana pärast ta sealt nõnda kiirelt tagasi tsivilisatsiooni rüppe ägama tõttas⁵.

Ma tean küll, kuidas mul praegu hea hakkaks – ma pean õppima oma looduslikku olemust, antud juhul siis nälga, nautima. See on enamasti ökoseestunute paatos – saavuta oma loodusliku minaga, iseenda loomupäraste juurtega harmoonia ja ela siis seda nautides!

Mida on mul sellistele öelda? Noh, eks õppige nautima looduse tegelikku olemust – nautige oma vanemate matmist, sest see on Looduse Kord, nautige oma ihu haprust, sest see on Looduse Olemus, nautige oma ihu valulist hääbumist vanadusest, sest see on Looduse Kord...

Ärge üritage suruda Loodusele pääle oma isekat visiooni pastoraalsest karjuseidüllist (Päikese kustumiseni?), sest kaduvus on Looduse Kord!

Õppige nautima lähedaste surma ja õppige ka nautima õlilaiku vees, õppige nautima nälga ja haigusi, õppige nautima kõige kadumist, õppige nautima kõiki kannatusi ja kogu elu on teil üks õndsus ja lust!

Kogu ökotamine on rajatud uskumusele, et n-ö looduslik tasakaal on midagi meeldivat ja head, nagu hävingut ja kannatusi, püsivat piina polekski ses olemas.

Veider kuidas üritatakse ratsionaliseerida, täpsemini: serveerida hardumust korrektse arutluskäigu järeldusena, hardust – eneseküllast tunnet, et elu on hea, et elu tuleb hoida ja kaitsta...

Nagu barbaarsus ja julmus oleks üldtunnustatud väärtustelt (need, millele üritatakse taandada oma seisukoht, mis hardumusest a posteriori võrsunud) tehtud ebakorrektse järelduskäigu tulem!?

Nagu julmus ja hoolimatus oleks teoreetiline eksimus!?

Julmus on reeglina suutmatus välja kannatada täislooduslikku nälga, hirmu, igavust vms.

Ja jahi- ehk tapmisinstinkt on täiesti looduslik⁶.

Eriti ekslik tundub taandada hardumust looduslikule autentsusele. Hardumus - see irratsionaalsuse puudutus-hõige, elusa lootuse puudutus⁹.

Loodusele taandades seda ei leia; loodusele taandades saab karvutu ahvi; mitte hardumuse.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset radikaalset ideoloogiat, mis lammutaks süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos inimese tehtud parandused, et taastada-säilitada meeleheitlikult süsteemi, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea hävinemise filosoofia, paradigma, mis võtab pöördumatuse omaks, sest see tähendab enda konkreetse elu omaksvõtmist nii nagu see on – pöördumatuna⁷.

Minu õpetus on igatahes universaalsem.

Loodus on näljane aine, mitte harras elutahe; Tolstoil oli õigus, kui ütles, et mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest. Väiksena ajasin ma pidevalt „eetika“ ja „esteetika“ sassi. Mul oli täiesti õigus.

Puutumatu n-ö tasakaalus ja mitmekesine loodus tekitab meis tugeva esteetilise elamuse; ja sellest, et loodus on ilus järeldatakse, et loodus on ka hea.

Aga see on vaid isanda positsioonilt, nagu Schweitzeri eetika on isanda-eetika; tema eetika on mitte tappa kui pole hädasti vaja! Schweitzeri eetika on eduka looduseallutaja eetika; hardumus on isanda-hardumus oma valduste ees. Kas suudaks ta imetleda ka elu heidetuna loodusesse, mis ei ole allutatud nt relvastamatult metsikus džunglis? Kas näeks ka reaalselt ähvardavas looduses ilu?

Ääh, idealistlikud täissöönud naiivikud.

Pea läheb uimaseks; see on siin tühja kõhuga passimisest. Mingid mõttetud puud, hakipesasid täis. Hakid on kõik täis sittunud. Päeval on ohtlik kõndida. Sajab lirts ja lirts, vaata, et millegagi pähe ei saa.

Puud on päris kõrged.

Ei tea, kas puud sirutuvad naeratelles päikesesse või üritab aine põgeneda selt ägavalt kivikeralt? Ehk ei sirutu puud valguse poole, ehk sirutavad hoopis ära.. ehk on elu valutava aine järjepidevalt ebaõnnestuv suitsiid ja diversiteet üha ümbersõnastuv eutanaasiapalve?

Lootis ju Pauluski, et kord lunastatakse kogu elav loodus⁸.

Inimene on nii mõnelegi liigile halastanud, sest inimene on üks kaastundlik loom.

Süüa pole siin midagi. On vaid mõned üksikud küünlad, millesse ööliblikad kõrbema lendavad. Hunnik riste ja kalmukive.

Tagumik jääb kivil istumisest kangeks. Nälg teeb tigedaks, istud sa remmelga all või plastmassist kontoris.

Lähen koju, seal peaks olema midagi süüa.

1 Schweitzer 1984:265

2 Sontag 2002

3 Gary 1992:84

4 Thoreau 1994

5 Siia sobib vast Blaise Pascali (1998:195) märkus stoikude kohta:

"Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada."

ja Rorty (1992:299) märkus nn vasakintellektuaalide kohta, kelle ponnistused olevat „lootusetu katse ühitada vaimuinimese spetsiifilisi vajadusi tema kollektiivi sotsiaalsete vajadustega.“

6 Kiili 2003:1726

7 Kvaløy (2005:529): „Nii nagu Lääne ühiskond, on ka Lääne ehituskunst rajatud uskumusele, nagu oleks aeg lõpuks peatatud, nagu närbumist ja surma ei olekski olemas.

Et see pettekujutelm edasi kestaks, on vaja üleilmset röövelmajandust, mis riisub süstemaatiliselt ja üha kiirenevas tempos maalt tema viimased varud, et säilitada meeleheitlikult ehitist, mis on vastuolus ajaga, elu protsessidega. Inimene elab selles ühiskonnas sisemises vastuolus iseenda loomupäraste juurtega.

Selle vastukaaluks pakun ma välja – nagu ma seda ise nimetan – hea kõdunemise filosoofia, paradigma, mis võtab lagunemise omaks, sest see tähendab elu omaks võtmist.“

8 “Loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist./…/Me ju teame, et kogu loodus ägab üheskoos ja on üheskoos tuhudes tänini” Rm8:19-22

sest “Kogu eluslooduse kannatuste koguhulk ühe aasta jooksul ületab kõik viisakad ettekujutused. Ühe minuti jooksul, mis kulub selle lause moodustamiseks, süüakse tuhanded loomad elusast peast ära; tuhanded teised põgenevad hirmust vingudes, et oma elu päästa; kolmandad pannakse närivate parasiitide poolt pikkamööda seestpoolt nahka; tuhandeid igat liiki loomi sureb nälga, janusse ja taudide kätte.” (Dawkins 2000:145-146)

9 De Sénancour: „Ma ei suuda iialgi mõistetesse sulgeda seda jõudu, seda suurust, mida miski ei saa väljendada; seda vormi, mida miski ei suuda mahutada; seda parema maailma ideaali, mida võib küll tunda, kuid mis paistab, et pole looduse tehtud.“ (tsit. James 2005:308)

Paigas endas pole midagi semiootilist, semiootiline on elava kogemus paigas, semiootiliselt saaks kirjeldada sellesse paika sattunud elusa tunnetuse kirjeldust. F-teadus kirjeldab paika surnult, loetledes kvantitatiivseid suhteid sarnaste ainegruppide vahel, kogemust ehk tähendust pole, on vaid suhted ehk mõõdud.

Võiks öelda, et oluline kogeda samu asju intensiivsemalt.

„Koge intensiivsemalt!“ näib paraku kuuluvat juhenditeklassi „absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“

„Whitmanlik joovastumine rahuldatud tähelepanust maailma pelga olemasolu vaatemängu vastu on üks kõige fundamentaalsemaid viise tunnistada selle mõõtmatu tähenduslikkuse ja tähtsuse tunnet. Aga kuidas saavutada kogemuse elulise tähenduslikkuse tunnet, kui sul seda juba olemas ei ole? Selleks ei leidugi järgitavat retsepti.“

(James 2005: 316)

„mul oli rahulikku ja ärksat jõudeaega silmitseda üsna vagases ilmas hõredat lumesadu: kuidas helbed takerdusid suure pärna samblikus tüve külge või heitusid tagasi, vajusid madalamale või maha. Taipasin siis, et ma enne üldse pole Näinud lund, lumesadu ega midagi muud maailmas. /.../

Loomuselt see „teine olek“ on vähem-rohkem hämmastumus. Osalt selles, et inimene imestab, kuidas ta pole enne näinud, osalt selles, et ta Näeb. Tegelikult on maailm endine, kuid ometi ei ole enam midagi endine“ (Masing 1998:377-379)

Taotletava kirjelduse (ökosemiootiline) juures peaks püüdma mitte lahutada ennast keskkonnast, kirjeldada enese kogemust selles kohas ja oluline on juurde märkida enda seisundid, sest need mõjutavad aistitavat ülimalt olulisel määral, et mitte öelda domineerivad täiesti.

Nälg - ainult hall foon ja huviobjektideks märgid potentsiaalsest toidust. Näljasena ma ümbrust praktiliselt ei näe, kohe kindlasti mitte ei huvita mind liikide paljusus või mis linnuke laulab oksal; näljasena ma olen toiduhankimismure ning tige ja agressiivne kõige suhtes, millele mõtlen ja mis mu vajadust ei leevenda.

Paljusus on siiski elususes, mitte füüsikalises reaalsuses (kui siiski lubada selline dualism); see, mis tunne on olla (selles kohas) sõltub palju enam nt sellest, kas kogeja (pro vaatleja) on mugavalt riietatud ja kas tal on kivike kingas, kui sellest, kui palju liike ta ümbrus evib jne.

Lihtne on loetleda liike ja silmale nähtavat, ometi tunde seisukohalt on nahaga (ja/ehk millegi pertseptsioonilisega aistitav) palju olulisem. Kas ma siis öösel ei olegi selles kohas?

Kes veel peale (lääne-) inimese loetleks liike oma ümbruses?

Kui mul on nälg, on mu omailmaks toidupuudus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on palav, on mu omailm palavus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on kiim, on mu omailm iharus loodetava leevendusega kuskil; kui mul on uni, on mu omailm vire unisus loodetava võimalusega kuskil magada jne. Ajas kiirelt muutuv seisund (vajaduse spetsiifika) on see, mis annab ümbruse objektidele tähenduse, pole isegi liiast öelda, et teeb need objektid üldse olemasolevaks.

See siht aga üritab haarata elu fenomeni kogu oma haaramatus mitmekesisuses, ja nii, et siinkirjutajal on tugevaid kahtlusi selle sobitamisega akadeemilisse traditsiooni.

„Ühel päeval, ühel päikesepaistelisel tunnil, luusis Puhhov linna ümbruses ringi ning mõtles selle peale, kui palju on inimestes rumaluse pahet, kui palju on neis hoolimatust niisuguse ainulaadse asja vastu nagu elu ja kogu looduslik korraldus.

/.../

Tuul väntsutas Puhhovit oma elusate käte vahel nagu suur võõras keha, mis on avanud rändajale oma neitsilikkuse, kuid ei loovuta talle seda, ja niisugune õnn pani Puhhovi rinna mühinal paisuma.

See harimata maa abikaasalik armastus äratas Puhhovi südames peremehetundeid. Ta vaatas kõik looduse asjad koduse hellusega üle ja leidis, et kõik on omal kohal ja elab õiget elu.

/.../

Aga ta süda oli omase inimese kaotusest teinekord valus ja vaevas ning oleks tahtnud kaevata kogu inimsoo ühisele ringkäendusele kõigi ühise kaitsetuse peale. Neil silmapilkudel tundis Puhhov vahet enda ja looduse vahel ning kurvatses, surunud silmnäo oma hingeõhust sooja mulla rüppe ja niisutades seda hõreda tõrksa silmaveega.

See kõik oli päris, sest inimesel ei ole otsa ega äärt ja tema hingest ei saa mastaapkaarti koostada.“ (Platonov 1979:38-39)

1. Dawkins, Richard 2000 “Jõgi Eedenist” „Ilmamaa“

2. Gary, Romain 1992 „Elu alles ees“ „Perioodika“

3. James, William 2005 „Inimeste teatavast pimedusest“ kogumikus „Pragmatism ja elu ideaalid“ „Vagabund“ lk 297-323

4. Kiili, Jaanus 2003 „Süvaökoloogiline maailmapilt“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 8 lk 1711-1734

5. Kvaløy, Sigmund 2005 „Elutervik ja aeg“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 3, lk 515-552

6. Masing, Uku 1998 „Kuidas ma luuletan“ kogumikus „Meil on lootust“ „Ilmamaa“ lk 371-386

7. Pascal, Blaise 1998 “Mõtted” „Hortus Litterarum/Logos“

8. Platonov, Andrei 1979 „Meistri saamine“ „Eesti Raamat“

9. Platonov, Andrei 1988 „Auk“ LR 27-29

10. Schopenhauer, Artur 1994 „Elutarkus“ „Kupar“

11. Schweitzer, Albert 1984 „Kultuur ja eetika“ „Eesti Raamat“

12. Sontag, Susan 2002 “Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” „Varrak“

13. Rorty, Richard 1992 „Pragmatism ja filosoofia“ ajakirjas „Akadeemia“ nr 2, lk 268-302

14. Thoreau, Henry David 1994 „Walden ehk elu metsas“ „Hortus Litterarum“

Nälg

  

Kaks nädalat pärast saksa uurimusgrupi avastust, et mitte ainult toitu süües, vaid ka toidu söömisele mõeldes rasvutakse - isegi kui ainult 10% intensiivsusel -, ei olnud ühtset rahvusvahelist positsiooni jätkuvalt kujunenud.

Esialgsed hoogsad rõõmuhõisked, et nälg on igaveseks kaotatud, nagu ka spirituaalsemad deklaratsioonid energiast ja kõige seotusest, olid vähemalt Läänes asendumas märksa segasema ja närvilisema seisundiga.

Mõned reaktsioonid olid kiired: välis- ja sotsiaalabi eelarved külmutati ajutiselt, toidusaated, -stseenid ja -arvustused toimetati meediast välja, avalikus kohas söömine kuulutati korrarikkumiseks.

Juba esimestel päevadel moodustusid tänavajõugud, kes rebisid maha need reklaamid ja sildid, mida kohalik võim polnud söögile viitavaks pidanud (loomad, talud, paljastatud kehad), korduvalt ka ette jäävate restoranide ja kohvikute vara rünnates.

Vastumeetmete kasutamist raskendas asjaolu, et toidust endast selle käigus mõelda ei tohtinud. Toidu söömisest, või "olukorrast", rääkimine oli nii eravestluses kui ka avalikkuses muutunud millekski sobimatuks, pääsmatuks, teist inimest koormavaks.

Olukord ise oli muidugi vältimatu, ja vaatas vastu peaaegu igast pilgust, ruumist, pealkirjast. Enamik inimesi olid siiski otsustanud oodata, kuni kõrgemalt selgem teadaanne tuleb. Oli praegu järelikult nii. Vaadati maha, söödi omaette, räägiti millestki muust.

Asutuste tasandil keskenduti positiivsetele meetoditele: tööpaigad täideti rahustavate piltidega, tänavad joviaalsete muusikutega, valitsus rääkis kindlatest edusammudest ja keskendumisharjutustest. Meelelahutus ja sport olid populaarsemad kui eales varem.

Aga keegi ei uskunud seda enam. Tehti kaasa, naerdi, kallistatigi, kuid mingi osa elust, mis oli seal varem olnud, oli nüüd kadunud. Maailma ääred olid välja lõigatud; igal inimesel, eraldi, üks ja sama kinnismõte, mida oli soovitav vältida.

Levisid kuulujutud. Kuidas ka uneajal võib rasvuda, kuidas inimesed olid toidule mõtlemisest sõltuvusse jäänud, psühhoosirisk, massirahutused, kuidas kuskil olevat võib-olla vaktsiin leitud. Kuidas valitsus rõhutab, et kõik on korras, ärge kartke midagi.

Oma keha ja mõistust hakati umbusaldama ja võõristama. Üha rohkemad kurtsid kroonilise iivelduse üle, alakaaluliste arv kasvas. Inimesed sulgusid oma tubadesse ("ainult kuni see mööda läheb"). Tänavad jäid vaiksemaks, tuled põlesid madalamal võimsusel.

Alles jäänud allikate märkmed muutuvad siinkohal lünklikumaks. Mainitakse ronge, piirikaitset, haigeid. Neljanda nädala keskel kirjeldavad mitmed sissekanded tugevat plahvatuste sarja, päev hiljem dokumentatsioon katkeb.

Eia Uus: Mida tähendab olla elus (3/6)

ia uus, .

/Eelteadmiseks: tulin otse haiglavoodist Jimi lavalaua peale, olles jäetud ellu./

Uus-romantism. Uus-naiivsus. Uus-lihtsus. Uus-headus. Uus-siirus. Uus mina.

Kui me väikesed olime, ütles Jim, et olen tantsija žiletiteradel. Või klaasikildudel. Siis kõlas see hästi.

Ühel sellisel teral vaakusin ma tükk aega elu ja surma vahel, ning ma-olen-elus ja ma-olen-surnud tunde vahel (:

Praegu: ma olen elus.

Muidugi taandub see armastusele. Ilule.

See on siis, kui sa märkad ja hingad ja õhkad kõike... seda.

Seda, mis on väljas – ja sees.

Kui meri sisendab elujõudu, mitte sisista surmavõimu.

Või vann. Või gaasiahi (:

Või kõrgus.

Sõnad: hindama, väärtustama, imetlema.

LIHTSUS.

/Laulab:/
Homme parem kui eile, päev su pihus kui vesi –
voolab läbi sõrmede ja läinud ta on.

See laul sobis tänasesse kui valatult, ent avalikult laulda tundus mõeldamatu. Sõber ütles, et Eia, see ju ongi elus olemise tunne – sa ületad nii suure hirmu, nii paljude inimeste ees. Tõsi. Tunnen küll.

/Laulab edasi:/
Tähele sa ei pane kilde, mis sinu ümber,
millest kokku saab su soe ja väike maailm.

Paljajalu. Nurmenukud. Murelid. Hommikusöök rõdul. Mannapuder värske maasikamoosiga või pannkoogid õunamoosiga. Eine murul. Õhtune piknik rannal. Lõke. Sõbrad. Koer. Paat. Saar. Mees. Laulupidu. Muusika. Tantsupidu. Laul. Tants. Neoon. Jim. Kärri. Vätta. Udriku. Muha. Muhu. Vanaema. Kohvi piimaga. Suguvõsa. Õnn. Rõõm. Tõstamaa. Lugemine. Kirjutamine. Selgus.

SELGUS.

Paljajalu tantsija murul, liivas, meres.

RAHU.

//
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)
Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

Edvin Aedma: Mida tähendab olla elus (2/6)

 .

Edvin Aedma

Subjektiivne teadvus, osa võluvärvilisest objektiivsusest.

///

Elus olemine tähendab näiteks võimalust avada hommikul silmad, et silma väliskihi molekulide pihta saaksid põrkuda footonid, mis on läbinud miljardeid kilomeetreid totaalset absoluutset kohutavat tühjust, et jõuda viimaks nägijani ning tuua talle sõnum valgusest ja värvilisest maailmast.

Täiesti objektiivsed ning ausalt maailmas ringi kihutavad footonid põrkavad silmade pihta, ning nende impulss kandub ajusse, kus see muutub subjektiivseks. See muutub elamuseks, fenomeniks, kogemuseks, mis on tajutav ainult silmad avanud elavale olendile.

Sagedasti võib kohata maailma jagamist objektiivseks (tõeliseks) ja subjektiivseks (ebatäpseks, ebareaalseks jne). Subjektiivsus on aga osa objektiivsusest, ning sellega vahetus seoses.

Kui liigutan oma kätt, näiteks selleks, et teisele subjektiivsusele näidata võimet enda keha liigutada, siis on tegu olukorraga, kus subjektiivsed fenomenid (soovid, tunded, mõtted, eesmärgid – informatsioon) mõjutavad objektiivset reaalsust, näiteks sellist mateeriast koosnevat fenomeni nagu käsi.

Kui kellelgi oleks võimalik saada täielik ülevaade kõigest, mida reaalsus, eksistents sisaldab, siis oleks üheks selle lahutamatuks osaks meie kõigi mõtted ja teadvused siin ja praegu. Meie teadvus on sama reaalne osa eksistentsist nagu näiteks gravitatsioon. Miks? Sest nad mõlemad on olemas ja neil on põhjus.

Igaüks meist võib öelda sellise lause: maailm -kogu eksistents- on selline nähtus, et selles eksisteerib koos muuga selline fenomen nagu mina ise.

Ja iga “mina” väiksemgi tegu on nagu üks värviline riba universumi vaiba keerulises sündmuste mustris. See on nagu laine, mille me laiali saadame, ning mis enda ette jäävat mõjutab. Näiteks, kui me rõõmustame ühte inimest, siis on tõenäosus, et soodustame sellega seda, et tema rõõmustab järgmist inimest jne.

Me tunneme kogu aeg mingit tunnet, näiteks olemas olemise tunnet. Või emotsioone nagu rahu, õnn, sõbralikkus. Iga meie tegevus peegeldab ja paljundab neid tundeid. Seega, elamisega kiirgame me endast pidevalt välja tundelaineid, mis levivad inimeste, subjektiivuste kaupa (ning jõuavad isegi teiste olenditeni, alustades koduloomade ja lõpetades bakteritega, keda mõjutab meie tunnetest sõltuv immuunsüsteem). Nagu päiksed, mis kiirgavad igas suunas footoneid, kiirgame me igale subjektiivsusele, kellega me kohtume, seda tunnet, mida me tunneme. Me võime seda teha väga otseselt (“ma olen õnnelik!”) või kaudselt, näiteks kehakeele, hääletooni või oma tegudega. Või siis läbi selle, millele me oma tähelepanu suuname – näiteks kas millelegi süngele või heledale.

Siinse mõtteavalduse eesmärk on inspireerida meid mõtlema sellele, milliseid tundeid me oma eluga paljundame ja peegeldame ja kuidas selle kaudu maailma tervikut mõjutame.

Hea on endalt küsida, millised on need tunded/emotsioonid, mida me kogeme ja levitame.

Kui me tunneme oma emotsioone ja omame neist ülevaadet, siis saame hakata nende vahel valima. Siis tekib meil võime näha, millist mõju me enda ümbritsevale avaldame. Kas levitame stressi, uudishimu, õnnelikkust, ahnust või näiteks headust?

Suures plaanis - me saame valida tunnet, mida tahame, et objektiivne maailm tervikuna tunneks.

///
Loe ka:
Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

Birk Rohelend: Mida tähendab olla elus (1/6)

Juunis avaldati mu esimene romaan "Ma olen elus olemise tunne". Palusin sel puhul kuuel kirjanikul kirjutada ning Tallinnas ja Tartus toimunud raamatuesitlustel ette kanda mõtisklusi teemal "Mida tähendab olla elus". Viis olid nõus. Need juunised mõlgutused lähevad nüüd ZA/UMis ükshaaval eetrisse.

Tulemas:

Edvin Aedma

Triin Tasuja

Eia Uus

Robert Randma

ning yours truly.

Alustab Birk Rohelend

❂

Birk Rohelend

Elus olla tähendab hingata. Tõmmata kopsud tänavatahma, vihmamärja asfaldi lõhna, seenemetsa kõdurõskust, kaneelisaiakeste lõhna, päikese poolt puudutatud naha ainuomast hõngu täis. Nühkida oma nina vastu beebi küpsiselõhnalist kukalt, toppida oma põsk lähedase inimese unesooja kaelalohku, kirtsutada nina, kui värskelt avatud siidri jahedad piisad sõõrmeid kõditavad. Hingata sisse jahedust, usaldust, mõistvust ja Roberti saledate sõrmede rullitud kirsitubakasigarettide maailma parimat suitsu, mis joonistab vabaduse taustale lillekesi ja südameid.

Elus olla tähendab tegutseda. Ärgata igal hommikul võimalikult vara, et aeg kätte ära ei sureks. Koristada, pesta, kraamida, triikida, vahetada mähkmeid, täita ja tühjendada piimapudeleid, lugeda hambaid, samme ja muhke. Tõsta asju kõrgemale ja kõrgemale, kuni need on nii kõrgel, et keegi ei mäleta enam nende olemasolu. Joosta toidukottide ja turvahälliga poe vahet, megapakk vetsupaberit kaenla alla surutud. Lõputult, igapäevaselt otsida kõige mugavamaid, ilusamaid ja odavamaid kingi, sukkpükse, bodysid, trussikuid, seelikuid, sokke ja suvemütsikesi, millel ei oleks kõva materjal, kriipivad tikandid, ebamugavad kinnitusvahendid ega lahtised osad, mida beebi võiks kätte saada. Päästa tuppalennanud põrnikaid, liblikaid, mesimumme ja kustukumme halvema saatuse eest ja möödaminnes tunda kaasa pisikesele beebiämblikule, kes on teinud su küpressi otsa peopesasuuruse võrgu ja ootab nüüd kannatlikult, et temast kümme korda suurem kärbes oma karvased jalad just sellele lapikesele toetaks.

Elus olla tähendab liigutada. Joosta tolmuses jõusaalis mööda kummi ja määrdeõli järele lõhnavat jooksulinti, samal ajal vaadata lameekraanil terendavat hiina märulifilmi. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga, sõrmenukkide krampi kiskudes. Tõsta lapsi vanni ja vannist välja, söötmistooli ja turvatooli ja toidupoe käru beebitooli. Kontrollida, et keegi haiget ei saaks. Kontrolida, et miski kusagilt ei pigistaks. Kontrollida, et kõik riided on puhtad ja õigesti nööbitud ja et Barbie-nuku kingad ei vedele põrandal, kust beebi need kätte saaks. Vuhiseda, suisa lõputult tuhiseda piimakruuside, püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-tea-kust kogu aeg juurde tekkivaid piimakruuse, püreetasse, lusikaid, lapikesi ja pisikesi nunnusid okse- ja muidulögalärtse likvideerides.

Elus olla tähendab luua. Elada oma peas tuhandeid elusid ja lahendada tuhandeid probleeme, armastada, vihata ja tappa häid, halbu ja keskpäraseid inimesi. Ise valmistada uut reaalsust. Iga päev avastada iseend. Otsida, leida ja lepitada end leituga, tõstatada, avastada ja lahendada kõike, mida maailm sisaldab. Innustuda oma ideedest, üksinda tühjas ruumis hüsteeriliselt naerda ja väriseda õhtul teki all, kui pimeduse asukad vaimusilmas su jalgade juurde roomavad. Tunda, et oled vaid värav – oled toru, mida kasutavad sünniks kõige hullumeelsemad ideed, mida sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad, on päriselt olemas. Teada, et vahe sinu ja hullumeelse vahel on vaid definitsiooni küsimus. Ja tohutult nautida seda teadmist.

Elus olla tähendab unistada. Joosta mõttes mööda kastemärga muru, mis laiub üle lõpmatute šotimaa väljade. Vaadata kujutluse hämarais saalides üksiku eksinud kummitusega tõtt, kohendada oma paksu keret isikliku raamatutoa pruunis nahkses tugitoolis ja klimberdada nagu John Lennon oma valgel tiibklaveril oma isikliku Yoko Ono seltsis. Sõita oma peas Harley Davidsoniga mööda lõppematult pikka suvist maanteed, roosad juuksed kuklas lehvimas ja kannikale tätoveeritud „Issand“ või midagi muud sedavõrd napakat, et selle paljastamist õigustab ainult surm. Sõita üks kord sellelt neetud kaljult alla või võtta see kuradi üledoos, taskus vaid tühine paberilipik: „Please bury me next to my baby in my leather jacket, jeans and motorcycle boots.“

Elus olla tähendab karta ja läbi kukkuda ja pettuda ja uuesti üritada ja ennast teiste järgi painutada ja haiget saada ja kõigest hoolimata ikka ja alati püsti tõusta ja edasi minna, tugevama ja targemana.

Elus olla tähendab armastada. Nii palju, kui võimalik. Märgata, vaimustuda ja loota vastuarmastusele, iseäranis siis, kui see on täiesti mõttetu. Tunnistada, jäädvustada ja avaldada oma armastust, iseäranis seal, kus see on täiesti kohatu. Armastada mehi, sest nad on uhked ja paindumatud ja nende jaoks kõlbavad ainult ideaalid. Armastada naisi, sest nad on hoolivad ja keerulised ja nende jaoks kõlbavad ainult nende ettekujutused. Armastada hulluksajavaid väikesi lapsi, kes panevad su kannatuse proovile. Armastada kibestunud ja kitsarinnalisi vanureid, kes panevad su inimesearmastuse proovile. Hoolida, aru saada ja andeks anda kõigile ja kõige eest. Armastada, armastada, armastada, kuni su südamest on järel vaid üks goddamn must auk keset kulunud ja kulutatud rindkeret, ja sa tunned, et sa ei suuda enam mitte midagi tunda, mitte midagi uskuda, mitte midagi loota. Siis sa tead, et sa ei ole enam elus. Siis saabub rahu, õndsus ja igavik.

AMONTILLADO

  

On ainus võimalus, et AMONTILLADO nähtavaks saaks. Minupoolsed vabandused, et sellega niii kaua läks, kuid nüüd on ta Teie ees ja Teie päralt. Kunst kuulugu rahvale.

Ajal on omad vabandused. Ootasime festivalide-menu, mis paraku jäi tulemata. No ei tule välja see endahaipimine. Meisterlik näitleja-ansambel ja profesionaalne kaamerameeskond seadsid omad (l)ootused. Lisaks universaalne unustuse ja ajahamba halastamatu iseloomu temaatika.. ja õuduslugude vanameister Edgar Allan Poe, kelle üks tuntumaid novelle stsenaariumi aluseks sai.

Kas võis olla saatuslik meie kangelaste, Asso ja Koidu piirkondlik kuulsus, mis välisriikides erilist elevust ei pakkunud??

Seda enam, kallis kodupublik, armas eestlane, ainult Sulle - The Untold Story of Asso Kommer and Koit Pikaro.

HOIATUS! Tegu on autorite fantaasiaga teemal, mis siis kui ..? Reaalsusel ei ole siin midagi pista.

Film võeti üles pea 2 aastat tagasi, nelja õhtuga. Tol ajal oli Kukumäel oma comeback tegemata, ei olnud veel jotafilmi, milles ta ellu jääb ega surnuaiavahi hauakaevurirolli. Elulooraamat oli veel trükikojas ja Kuku sombuste sügistuulte hall kardinal.

Oli kus ta oli, aga teda kätte saada ei õnnestunud. Asso oli muidugi AINULT temale jõukohane roll. Koidu rolli ootas Robert Gutman, mu naabrimees Väike-Ameerika tänavas, unustustehõlma vajunud vanameister. Filmist pidigi saama titaanide kokkupõrke viimne vaatemäng.

Jõulude lähenedes aga otsustas Gutman selle maailmaga hüvasti jätta ja nagu selle kaotuse tasakaaluks, tõmmati mulle järgmine hetk kõne - Kuku ise teisel pool toru ja pärima, et mis filmi ja mis rolli ma õieti pakun. Sealt kõik edasi juhatas saatus kätte.

Kadriorus asuv Koidula 23 maja on nüüdseks oma lagunevat ilu kaotamas. Aknaklaaside asemel on esimesel korrusel papid ja lauad.

See on minu kolmas koolifilm ja esimene, millel ka korralik kaamera- ja valgusmeeskond taga oli. Ka esimene mitte-minukirjutatud algstsenaariumiga film. Koolipoolne ülesanne oli ekraniseerida üks lühijutt. "Vaat Amontilladot" virtuoosne adaptsioon tänapäeva Eestisse valmis ühe ööga Robert Kurvitza sule läbi.

Ja väike faktike, mis sobib lõpetuseks filmi legendile lisada: PÖFFi Sleepwalkersi programmist jäi ta välja ettekäändel/hirmuga äratada liigset poliitilist tähelepanu ja Koidu pahameelt. Minu näppe aga pole veel keegi sahtlisse peksnud.

Väike foto-dokumentatsioon võtetest asub siin: http://amontillaaado.blogspot.com/2009/11/blog-post.html

Jah, igas tehtud töös näeb looja vigu. Pole sellest pääsu ka siin. Kuigi Poe on juba loomu poolest sünge, leian ma, et kunstiteose eesmärk peaks alati olema oma publikule positiivse laengu andmine. Andmine. Igas mõttes. Mitte võtmine. Püüdsin seda oma järgnevates töödes silmas pidada. Püüan endiselt. Sest see on vankumatu.

Nüüdseks paberitega magister ja BFMi lõpetanud, vaatan helge kuid ettevaatliku pilguga kevadesse, mil esilinastub minu diplomifilm.

Lisaküsimus kommenteerijale: Mis on eesti filmi ainulaadsus?

LMM: Öö 2