Friday, January 27, 2012

Let me tell you about my father

  
Arks ja Reedik. Reginleifi foto. Tõmasin ta foto-edit programmiga täieliku musta pimeduse seest välja.
My Father? Let me tell you about my Father. My Father was a great man, excellent in bed, fluent inover six languages, obscenely popular with the fairer sex, always well dressed, wealthy beyond measure. I am but a pale shadow of my Father. Your father has nothing on my Father.

Minu isa Reedik pärines kodanlikust perekonnast. Teda kasvatasid põhiliselt kolm naist – ema ja tädid (spordilehe toimetaja, arhitekt ja pime suhkruhaige) - ja joodikust onu, kes ennast hiljem surnuks jõi. Joodikust onul olnud alati laitmatu riietus ning valge sall ja vahe huumorimeel, tema nimi oli Karl, aga kutsuti Caroluseks, töökohti pidas ta enamjaolt ühe kuu, misjärel ei saanud enam töötada, sest oli vaja palka maha juua. Temast jäi järele põhiliselt kõrvetatud äärtega mängukaarte. Ta jõi alati üksi, oma toas, lukus ukse taga ja põletas kaarte. Ma sain hiljem tema vana toa omale.

Nad elasid suures kolmetoalises korteris, mis oli klikeajal olnud mingi kuueteisttoaline, alul seitsmekesi, hiljem jäi rahvast vähemaks. Siberi ei läinud nad kogu täiega seetõttu, et esimese küütimise ajal ei julgetud professoreid puutuda - Reediku emapoolne vanaisa nii umbes ehitas kodanliku vabariigi õigussüsteemi üles - ja teise küütimise ajaks oli toosama vanaisa juba punaste poolel sõjas käinud ja invaliidistunud. Muidu oleks siberimaterjali olnud küll, suguvõsa sai rikkaks vististi pandimaja pidades. Vastikud inimesed, sõnaga. Üksteisega suuremat läbi ei saanud ning samas olid sügavalt veendunud omaenese väärtuses ning paremuses. Reediku vanaema kutsuti poes staraja krafinnaks - too oli poest oma kanges, saksa aktsendiga eesti keeles "humreid" küsinud, ning pika mõistatamise peale oli aru saadud, et ta mõtleb homaare. Homaare poes loomulikult ei olnud. Seepeale ajanud ta silmad pärani, protesteerides „Aga mulle maitseb!” Ka oli ta käest kord küsitud, kas eesti ajal oli parem. Oli olnud parem küll, kuid seejärel nentis ta teatraalse sosinaga, otsekui mingit suurt saladust jagades: „Aga tsaari ajal oli veel parem – siis oli kõike saada!” Ma isegi olen veel osa saanud sellest va vana kooli elitarismusest. Ma mäletan, et mingi vahe öeldi mulle, et tädi Imps ei soosi seda, et ma naabrilapsega mängin. Naabrilaps oli poolvenelane ja ta ema oli joodik, nad olid tegelikult jumala mõnusad ja pidasid tervet persetäit haisvaid loomi. Ei tea, mis sest naabrilapsest saand on? Aga ta emast? Ma arvan, et ta nimi oli Kristiina, aga perekonnanime, näe, ei mäleta. Could it be, et ta on kojn?

Naiskollektiivi poolt pesamunana kasvatatuna sai isast sedalaadi indiviid, kellel suuresti puudusid oskused ning tahtmise enda eest hoolitseda või suuremat millegi nimel pingutada. Ehkki ta oskas süüa teha, kuna ta ema seda ei osanud, tema oli harjunud sellega, et seda teevad teenijad, mis tähendas, et kui ta kööginoa kätte võttis, oli targem jood ja pinde aegsasti välja otsida. Oskamatus enese eest hoolt kanda väljendus peaasjalikult üldises kasimatuses ja soovimatuses day-to-day bürokraatiaga jahmerdada. Omast kohast võib seda muidugi ka tugevusena vaadata, mingitlaadi ekstreemkonformismina – sa teed ainult neid asju, mis sulle kuidagi mõnusad ja normaalsed tunduvad ja neid ülejäänud asju teeb keegi teine. Ma mäletan ühte talve, kui ta juba Pääskülas elas, ta elekter oli maksmata arvete tõttu välja lülitatud ja ta hoidis ennast põhiliselt viinaga soojas. See ei näinud välja, nagu see oleks hästi lõppemas. Ma vinnasin ta oma õla najale – ta ei jaksanud ega viitsinud eriti tulla – ja viisin ta Muudlumi poole, kes teda eriti näha ei tahtnud, kosuma. Kosus päeva või paar ja siis läks ja hakkas päriselt oma asju korda ajama. Sometimes it just needs a little push. A’ muidu ma arvan, et ta oleks võind surnuks külmuda.

Üldiselt, ta tegeles kultuuriga. Somewhat. Minu meelest jõudis ta õppida eesti ja inglise filoloogiat ja ka kirjandust – igal juhul väitis ta, et oli ülikooliajal ilukirjandusest säärase üleküllastuse saanud, et loeb nüüdsest saati ainult teaduskirjandust ja ajalugu. Selle raha eest, mida ta joogi ja toidu alla ei pannud, ostis ta raamatuid, ning kui raha parasjagu nappis või antud raamatuid poes ei olnud, ei kohkunud ta tagasi ka raamatukogudest varastamise ees. Mida ta ei tunnistanud. Ülepea meeldis talle kohati mitte tunnistada oma viletsamaid iseloomuomadusi ning tegusid. Ja mulle tuleb meelde seik, kus ta liitus Anonüümsete Alkohoolikutega. Ta jõudis seal kiiresti edasi ning aruka ning sümpaatse jutu pärast jõudis ta kiiresti grupijuhi ametipostile, mida tal oli mõnda aega meeldiv ning huvitav teha, ent AA grupijuhi ametikoht ei takistanud tal tegelikult edasi tinutada. Funtime.

Tal oli armas ning tänapäevaks sügavalt anakronistlik hobi täita pakse kaustikuid kuulsate inimeste sünni- ja surmadaatumitega. Ta leidis, et see aitab tal saada terviklikumat ülevaadet ajaloost, et on hea teada, mis kuningad kuskil valitsesid, samal ajal, kui mingi helilooja elas, või mis masinad leiutati. Omal ajal oli ta paljulubav ning populaarne, hängis Kaalepite juures, inimesed armastasid teda ja pidasid säravaks isiksuseks, aga lõpuks oli niimoodi, et pea kõigist tema kursuse tüüpidest sai mingitlaadi vähemalt keskmise tähtsusega kulturnik, aga temast, well, mitte. Suurem osa ta kuulsaid sõpru hülgas ta üheksakümnendatel, kui selgus, et ta lihtsalt joob liiga palju, inimene ei peaks nii palju jooma, nii ei ole isegi enam boheemlaslik. Sõprusringkond asendus mõnevõrra asotsiaalsema kontingendiga. Talle meeldis, kui inimesi oli ümberringi. Ja tüdrukud meeldisid talle ka. Mulle tundub, et talle ei meeldinud sugugi üksinda elada, ehkki ta partnerid teda kohati tüütasid ja ehkki kooselud teda kiiremini läbi põletasid, kui üksindus – joodik leiab endale mõistetavatel põhjustel ikka joodikust partneri ja kui üks joodik ehk ei viitsi kogu aeg juua, siis kaks joodikut amplifitseerivad oma samustki harjumust. Millele ei ole ka õieti midagi ette heita. Joomine leevendab kannatusi ja on isegi mingil määral lõbus, ja eelistada viit aastat naudinguid kahekümnele aastale õnnetusele on igati mõistetav.

Üks tema omadus, mida ma õieti omale tahaksin. Oskust olla party boy the mega. Kunagi justkui oleks õnnestunud, kunagi, kui ma veel jooki näost üles lükkasin ja Arks meiega oli aga nüüd on ainult au ja kohustus ja lustlik tühijutt ei taha sugugi suust välja tulla.

Ta oli omal ajal ka professionaalne sotsialismi ehitamise eest kõrvalehoidja. See tähendas taolisi käike, nagu tuttava tohtri käest tõendi saamine pankreatiidi kohta, mida on tegelikult võimalik tuvastada alles lahkamisel. Ja enese määramist kaugõppesse, et hoiduda sõjalise algõpetuse kursusest. Ja siis ka ülikooli pooleli jätmist, et teda ei suunataks kolmeks aastaks maakooli õpetama, seda ta ei viitsinud. Ja see tähendas ka vahvaid sotsialistlikke töökohtasid nagu katlakütja abi (istud katlamajas ja hoiad näidikutel silm peal, loed raamatut, jood, kutsud sõpru külla) ja ehitusmaterjalide katselaborant (loed raamatut, paned katsetellise kõrgkuuma, tunni aja pärast paned tellise kõrgkülma tagasi, kordad), Laulasmaa puhkekodu elektrik (see töö ei sisaldanud endas kohustusi ja oli täiel määral fiktiivne, kuna isa ei teadnud elektrist midagi ja seevastu teisi, kes teadsid, oli jalaga segada.) Ning ka Teatri- ja Muusikamuuseum. Seal oleks piisanud kahest töötajast, aga oli kakskümmend. Niipalju, kui mina aru saan, käidi seal põhiliselt koos joomas. Vabariigi taastamise järel tõlkis ta EELK Konsistooriumi jaoks mingeid ametlikke kirju ja asju ja kohati vast midagi muud ka, ning tihtilugu müüs ka vanavara, mida vedeles ohtralt. Seda värki on tohhuijaa ja seda on tohhuijaa müüdud, aga seda on ikka veel järgi, see on see, kui palju tal seda oli. Ja siis tuli maadetagastuse kibe õnnistus, mis nuumas põhiliselt küll jumalast neetud advokaat Mängelit, kuid võimaldas tal siiski end probleemitult surnuks juua ja tiba jäi ülegi. Vahepeal koostas ta ristsõnu ka. Aga see muutus varsti tüütuks. Korrektseid, ilma tühjade ruutudeta ristsõnu tegi, selliseid pigem raskemapoolseid. Tema ristsõnakauboi nimi oli „Uru Pearu”, ehkki ta mõtles ka „Vägivaldo” peale.

Tema enda kriteeriumite kohaselt ei pruukinudki ta eluga midagi liialt valesti olla, Mängeli, surnuksjoomise ja kõigega. Ta tunnistas üheks oma põhiprintsiibiks „elada nii, et tal ei oleks kunagi kiire”. Harva, kui ta virises millegi puudumise üle. Ta teadis, et ta on joodik. Pool aastat enne oma surma käis ta mul külas, ja tunnistas, et ta võiks surra ka nüüd, et ta on kõik oma elus ära teinud, mida ta lootis teha. Ja seda ütles ta ilmselt oma elu harmooniliseima kooselu ajal. Oma osa võis seal mängida ka see, et ta ei soovinud sugugi, et ta elukaaslane sureks ennem teda. Seda oli ta juba mõned aastad tagasi näinud ja see ei mõjunud talle hästi. Ma ei saa parata: ma ütleks, et alkoholism ei pannud teda kaotama oma isiksust ja temas oli mingisugune determineeritus, mõistmine, mis läheb talle korda, mis mitte, mingisugune mitte just liialt sõbralik, ent enesekindel läbisaamine maailmaga. Samuti kumas kohati läbi tema suhtumine enesesse kui loomeinimesse - ta leidis, et on elu jooksul kirjutanud ühe hea luuletuse ning teine kord, kui rääkis oma noores eas tudengilehele kirjutatud - artiklist? teosest?, diskvalifitseeris ta selle käeviipega, öedles "mingi kuradi asi". Ta oli selle peale saanud jabura fännikirja, mis oli peaaegu et arusaamatu. Reedik vastas sellele ühe reaga: "Teie mõtted on väga huvitavad."

Temaga oli kindlasti nii mitmeski mõttes kohutav koos elada. Ta jõi nagu elaja-loom, kujutas endast äärmiselt ebahügieenilist indiviidi, oli haiguslikult armukade ja vägivaldnegi. Mul on alust kahtlustada, et tema seksuaalkäitumine ei olnud kohutavalt arvestav. Siin on tegelikult täitsa piisavalt põhjusi, et temaga tegelikult mitte kunagi koos olla, aga millal inimesed ikka oleks teinud midagi, mis mõistlik oleks. Tema kasuks räägib: ta oli kindlasti huvitav vestluspartner, mingil määral hoolitsev, ta kultuurkiht oli muljetavaldav, ta mõistis jõulusid ja lihavõtteid pidada, jõulu ajal oli igas toas jõulukalender – mitte need uueaegsed vuhvlid, mis on šokolaadi täis, vaid sellised, kus iga päeva all on pilt, mingid aknad lähevad lahti ja sa näed, mis seal taga on, sellised romantilised, postkaardilikud kunstiteosed. Ja lihavõtete ajal mängiti munapeitust, selline komplekt kivimune oli, mis peideti toa peale ära ja tuli üles otsida. Ükskord jäi üks igaveseks kadunuks. Kvartiira oli suur, hoolimata sellest, et seal oli muljetavaldavalt palju asju, oli ka ruumi samalaadselt palju. Laed olid nii kõrged, et noor poiss sai riidekapi peal püsti seista. Ma mäletan, mustvalgest televiisorist tuli taliolümpia, suusahüpped, ma muudkui ronisin öökapi pealt riidekapi otsa ja hüppasin sealt voodisse. Mustvalge telekas näitas ainult ETV-d, mida see püüdis antenniauku pistetud traadiga, mis väänles otsapidi õhuaknast välja. Maja oli vana ja elekter käis tihtilugu poole faasi peal. Ka olid laed nii kõrged, et neid ei tarvitsenud avaruse illusiooni saavutamiseks valgeks värvida. Kaks lage olid mumeelest hallid, köögi lagi oli kollane, ja ühe toa lagi, kas võis tõepoolest roosa olla? Over and all, ta ei olnud väga igav. See on mingi kvaliteet, mida tänapäeval ehk liialt vähe hinnatakse. Ta võis rääkida ühte lugu sadu kordi, ja sedasama anekdootigi. Minu arvates oli see pigem meelelahutuslik, aga well, mina ei elanud temaga seitsmendast eluaastaśt saati koos ka. Ilmsesti oli ta palju parem isa, kui elukaaslane. Üheks ta paremaks omaduseks oli armastada pikki jalutuskäike mööda aedlinnasid ja linnalähedast loodust. 'Tis a rare thing to find enthusiasm for such nowadays.

Nii palju, kui ma mäletan ja piltidelt tean, nägi ta kolmekümnendast aastast saati umbes taoline välja, nagu lõpuski. Pikk, peenikeste käte ja jalgadega, trimmis persega, treenimata, ettekummuva maoga, käe- ja jalalabad suured, pigem vähekarvane kui karvane. Mäletan, kuidas Arks küsis mult äärmise imestusega, miks mu isa oma jalgu raseerib. Muidugi ei raseerinud ta neid, need lihtsalt olid sellised karvutud. Mu enese jalad on jällegi ebamaiselt villased. Ta kandis habet, et nägu soojas oleks, sest ta ei viitsinud seda ajada ning ka selleks, et hambutust varjata, võib-olla. Vähemalt see varjas mõnetigi. Ka hammastest oli ta juba kolmekümnendaks eluaastaks lahti. Ta proovis vahepeal ka valehambaid kanda, aga ei viitsinud. Aja jooksul ta igemed sarvestusid ja ta suutis nendega mäluda kõike peale pähklite. Habe ei kasvanud liiga hästi - põhiliselt lõua alla - aga minu arvates see sobis talle. Vuntsid olid pidevast suitsetamisest kollased. Näos olid tedretähnid, mis minu meelest ei näinud eriti välja nagu tedretähnid. Kogu nägu oli niikuinii paar kraadi tumedam, kui meie kandi inimestel tavaliselt, ja mingid maksaplekid olid kah sääl. See on mingi suht haruldane kombinatsioon, kui ma selle peale niimoodi mõtlema hakkan. Tedretähed harilikust tõmmuma naha ja tumedate juuste juures. Harilikult on teistviisi. Tõmmum nahk ja need kulmud, mis meil on, tulevad meie gruusia verest. See on mingi üleeelmise sajandi teema. Isapoolne suguvõsa on sajaga segavereline. Grusiinide kohta olen ma kuulnud ainult nii palju, et nood olla vastikud inimesed olnud ja rääkinud omavahel oma jubedat keelt, kui nad kellegagi jälle läbi ei saanud. Riietest eelistas ta oma sõnutsi „vanu ja veidraid asju”, mis tähendas reaalsuses velveteid ja kampsuneid ja safaripükse ja safarivesti (hea palju taskuid, kõiksugu värki saab kaasas tassida, ehkki kohati, kui midagi leida vaja on, on taskuid liigagi palju). Safaripükse nimetas ta aluspüksteks, kuna tõelisi aluspükse ta ei tunnistanud, pidades neid ebamugavaks, nagu minagi nüüdsel ajal teen, ja teksapükse, tosse ja sulejopesid ei sallinud ta sugugi. Viimasetel aastatel hoolitsesin mina tihtilugu talle riiete muretsemise eest. Ta lasi sellel heal meelel sündida. Juuksed olid hõredad ja kusagil musta ja tumepruuni vahepeal, juuksepiir kõrge, M-kujuline. Ta ise oleks eelistanud kiilas olla, väites, et tema suguvõsas jäid mehed enamasti juba kolmekümnendaks eluaastaks kiilaks, aga well. Ja ta käik oli hooletu, muretu, loivav.

Peale lahkumist suurest kolmetoalisest millega tal suuremat häid mälestusi ei olnud, üritas ta oma majakraamiga pisematesse pugerikesse mahtuda, mis päädis enamjaolt jõledalt ülekuhjatud ruumidega, kus on üüratult antiikmööblit ja kasutuid, kuid kauneid nõusid, muist pindu kleebivad ja on mingitlaadi träniga kaetud, ent raamatuid hoitakse pisut hoolikamalt. Pääskülas oli tal raamatukogutuba ehk kabinet, mis oli kõigist servadest raamaturiiulitega piiratud ning keskeltki riiulitega kaheks jaotatud, ning ühe raamatukoridori lõpus oli pisike laud inimesele istumiseks. Sellel oli roheline plastikust lamp, mida ta ei kustutanud ealeski. Televiisorit tal ei olnud, raadio käis nonstop klassikalainel. Muudkui vaid oli, nagu oleks pidu, või siis mingisugused pühad, atmosfäär oli rahulik, ebanärviline. Taat lõhnas koni, alkoholi ja pesematuse järele, aga mitte liiga räigelt.

Loomigi armastas ta suurelt. Koeri, kasse, kõiki. Ta nägi loomi uneski. Rääkivaid loomi. Enam kui korra. See on suhteliselt ebaharilik. Tänavalt hulkuvaid kasse adopteerida või semiadopteerida ei olnud tema jaoks mingi probleem, ja kui tal parasjagu kassi ei olnud, siis oli ta köögis jooksvate hiirtega nii ettevaatlik, et nood lõpuks ei kartnudki teda.

Kuulukse, et ta olla üks igavene räige ropendis olnud, ent minu juuresolekul ta sellega suuremat silma ei paistnud. Ka ei ajanud ta noortele tüdrukutele ligi, nagu keskealised mehed seda tihtilugu teevad. Ma arvan, et ta nägi selles jõledust. Enamjaolt oli tema reaktsioon noorele tüdrukule nagu kassipojale – helde aeg, milline ilus, noor ja sile, kas ma võin sulle pai teha?

Vahel olen mõelnud mõne ta tudengiaegse sõbra kuskilt välja kaevata ja ta käest lugusid välja pinnida, aga tänini pole selleni jõudnud. Hmh.
d

26 comments:

  1. Suriboodil oli vanaema kinnitanud Reediku uueks perekonna peaks ja siis käskinud kõigil toast kaduda, et väärikalt surra.

    ReplyDelete
  2. voodil, ptüi. mis sa oma kommentaarist ää kustutasid?

    ReplyDelete
  3. Carolusel oli joomisest tekkinud langetõbi ning ta suri sinnasamma väikesesse tuppa. Reedik rääkis, et ta oli päise päeva ajal näinud onu Caroluse vaimu. Tulnud lihtsalt suurest toast, seisnud natuke aega ukseavas ja läinud siis jälle minema.

    Saksik vanaema oli neljas naiskasvataja, ta elas mingi iidvanaks, oli saksa-poola päritoluja kandis kaela ümber suvel ja talvel surnud rebaseboad, Reedik olla seda alati natukene kartnud, sest see oli õudne ja tokerjas ja täitsa surnud. Ühtlasi oli ta Karl Saarmanni teine naine, tollest vanem ja näotu, esimene oli kaunis venelanna.

    Arhitektist tädi elas umbes kuuekümnenda eluaastani esimeses suures toas ja magas välivoodis, enne kui talle riik eraldas väikese ühetoalise Lasnamäe korteri. Sellegi korteri parseldas Mängel maha omaenda mehele, ka pärast Reediku surma polnud selle eest veel rahad laekunud.

    Kui Reediku minu juurde toibuma saadeti, siis olin mina see, kes Mängelile helistas ja nõudis, et too Reediku elektrivõla ära maksaks - mehel olid pangaarvel miljonid. MILJONID!

    ReplyDelete
  4. A tõsta õigeks või ongi nii lõbusam. Mul oli tuhat kirjaviga, see polnud enam naljakas.

    ReplyDelete
  5. Sinna korterisse surid veel pime tädi Helene, Eva Saarmann ehk mamma (oli mamma?) ja Reediku ema Helga. Arhitektist tädi oli Helene. Helmi, helga, Helene ja Karl.(Karl juuniot).

    Keskmine pikk tuba oli kappidega kaheks, ühes otsas elas Helga Reedikuga, teises pime Helene, Carolus elas väikeses aga kus mamma oli?

    ReplyDelete
  6. ja apjat on suvatüposid kõik kohad täis

    ReplyDelete
  7. Arhitektist tädi oli Helmi. Helene oli pime. Mamma oli siis suures, ilmselt?

    ReplyDelete
  8. näh, neil on nii sarnased nimed, algas õigesti. Family post

    ReplyDelete
  9. Normaalne lugu. Ma tahaks igaks juhuks lisada - juhul kui kellelgi lugejatest valemulje jäi - Friedrich Zaarmann oli jumala normaalne olla. Normaalne oli elada, normaalne oli surra. Normaalne oli juua ka, sellele sai päris suur osa ajst pühendatud, aga muid asju oli ka normaalne teha. No problem tüüp, oli märkimisväärselt ja vahest imetlusväärseltki vähem õnnetu, kui enamus inimesi on.

    ReplyDelete
  10. Alsoh, nii kui Friedrich nägi heaks Midgardist nahki tõmmata, kolisid tast maha jäänud majja noored üliinimesed. And boy did they rip this world a new asshole in his honour!

    ReplyDelete
  11. hea lugu.
    kas tohin küsida, kes on arks?

    ReplyDelete
  12. Replies
    1. Sa võid seda võtta nagu poolvalmis stsenaariumi, kus on kogu aeg tegelane nimega SOMEDUDE, kes teeb ja ütleb imelikult palju asju loos, samas jääb arusaamatuks, kes ta selline on

      Delete
  13. Nunnu perekonnalugu, aga ehk liig karakteriseeritud: jätab elukauge tunde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jälle kord ei saa ma aru, mida sa just ütlesid. Kas keegi teist sai aru, mida ta just ütles?

      Delete
    2. Ma ei saa mitte millestki aru

      Delete
    3. Mitte keegi ei saa aru.

      Delete
    4. a mis siin aru saada? Liiga vähe elu näinud, vohh.

      Delete
    5. Tahad ma räägin parem, et Reediku nimi oli sünnitunnistusel Reedik Joosep? Ta ema oli abielus Elmar Joosepi nimelise mehega, kes armastas lõõtsapilli mängida. Kehtiva abielu ajal sündinud lapsed olid tollal automaatselt abikaasa omad, kuigi ema andis üles ka pärisisa nime, Nestor Mägi.Nestor Mägi olla olnud (ooperi?)koorilaulja ja Tõnis Mägi on tema esmasündinud poeg. Ükskord Sibul üritas poolvennad kokku viia aga Reedik oli vist liiga purjus või miskit ja asi jäi soiku. Igatahes ei ole r. isegi oma isast pilti näinud ja tal oli kaks sünnitunnistust, Reedik Joosepi ja Reedik Saarmanni nimele. Nerses Majeni nimega sünnitunnistust ei olnud.

      Delete
    6. Kehtiva abielu ajal sündinud lapsed on tänini automaatselt abikaasa omad, kui sa seda värki kohtusse ei vii. Hiljem ütles reedik, et ta muidu saaks poolvennaga kokku küll, aga kuulsa poolvennaga kokku saamine võib tunduda, nagu ta teeks seda selleks, et ennast kuulsusega kokku teha.

      Delete
  14. kui reedikust rääkimiseks läks, siis ma leidsin mudlumilt saadud raamatu vahelt siukse kutse:
    Näärivana (skännisin sisse)

    ReplyDelete
    Replies
    1. see kutse on isegi kõhedam kui nõuka lastesaated

      Delete
    2. Mumeelest on normaalne näärivana, kutse on mõnusalt mnml, kohtleb Reedikut nagu päris inimest. Ma arvan, et tänapäeval oleks magedam.

      Delete