Thursday, February 16, 2012

Bio-horror

Harilikud seened
Kandseened on hõimkond seeni. Nende hulka kuuluvad kõige kõrgemalt arenenud seened, nagu riisikad ja puravikud. Nad paljunevad eoste abil. Ja nende ingliskeelne Wikipedia-profiil  näeb silmatorkaval määral kõvem välja kui eestikeelne. Miks nii? Aga sellepärast, et eestikeelne lehekülg on illustreeritud fotoga kuuseriisikast, samas kui väljamaa oma on gootihorror ja ulmeküte. Lubage tutvustada – Ernst Haeckel, kelle graafikal on omadus muuta isegi süütud metsaseened lummavalt pahaendeliseks!

Haeckel (1834-1919) oli bioloog, loodusteadlane, arst, filosoof ja kunstnik – sõnaga, tavaline renessansiinimene, nagu neid tänapäeval enam ei tehta. Ta paistis oma elu jooksul silma õige mitme asjaga. Näituseks võttis arvatavasti just tema esmakordselt kasutusele mõiste „Esimene maailmasõda“. More to the point, ta avastas ja kirjeldas tuhandeid uusi liike ning lõi bioloogias hulgaliselt uusi erialatermineid. Ta populariseeris Darwini ideid ning tuli lagedale rekapitulatsiooniteooriaga, mille kohtaselt ontogenees on fülogeneesi rekapitulatsioon – see tähendab, embrüo areng kordab vastava liigi evolutsioonilist arengulugu. Ta oli esimene, kes koostas inimese ja muude elusorganismide põlvnemise hierarhilise „sugupuu“. Teda tunti Jena Ketseri nime all ja kirik teda ei armastanud. Haeckel kuulus veel sellesse teadlaste põlvkonda, kes võis endale lubada teatud lennukat fantaasialendu ja röögatuid hüpoteese, millel olemasolevate empiiriliste tõenditega just väga palju tegemist ei olnud. Vahel läks õnneks ka. Näiteks saatis ta oma õpilased Indoneesiasse väljakaevamistele, kuna oli veendunud, et sealt võib leida inimeste eellaste  säilmeid, kelle kohta puudusid seni igasugused tõendid. Ja tõepoolest, sealtsamast kaevaski üks õpilastest välja Homo erectus'e luud. Arvukatele teenetele vaatamata oleks ebaaus salata maha Haeckeli viletsamad teod ja mõtted. Nimelt tuli ta välja ka oma (lamarkismist mõjutatud) rassiteooriaga, nagu tollal kombeks oli, ning mitte seesugusega, mille peale ajalugu kuidagi hea pilguga saaks vaadata. Aga lõppeks on sellele libedale teele kahetsusväärsel kombel vääratanud veel terve hulk suuri mehi. Ajad olid sellised.

Mingi päris vähe sünge puu või?
Kui te hästi tähele panite, siis Friedrich Nietzsche ei olnud eelmises lõigus kahetsusväärsete rassiteoreetikute seas viidatud. Ärgem mingem labaseks, iga lapski teab, et kui Nietzche rääkis rassidest, siis ta ei pidanud silmas neid rasse. Haeckelit ja Nietzschet seob aga siiski miski, midagi paremat, nimelt maailmamõistatus. Nietzsche viitas sellele mõistatusele oma poeetilis-esoteerilises Zarathustra-raamatus ja Haeckel võttis selle sõna kümmekond aastat hiljem üle oma eponüümilises filosoofilises teoses Die Welträtsel, esitades kahekordse küsimuse: „Milline on füüsilise kõiksuse loomus ja mis on inimmõtlemise loomus?“ Ta leidis, et neil kahel küsimusel on ühine vastus, kuna inimesed ja universumi saab haarata ühte monistlikku süsteemi. Tähendab, inimeste mõtlemine ja käitumine on seletatavad nendesamade seaduste alusel, mis valitsevat loodustki. Sealjuures ei olnud Haeckel aga vulgaarmaterialist, ta ei redutseerinud vaimset pelgalt ainele, vaid ligindas kumbagi teineteisele, nii et ka loodus omandas tema käsitluses mingi loova ja korrastava alge.

Miks ma sellest kõigest räägin? Kas ma ei pidanud mitte rääkima keskmisest süngematest loomapiltidest? Oo jaa, aga vaata, need loomapildid on selle muu värgiga seotud! Raamat Kunstformen der Natur, mis sisaldab endas sadat graafilist lehte mitmesuguste organismide kohta, kujutab endast ühtlasi Haeckeli filosoofiliste ideede kokkuvõtet, tuues nähtavale loodusvormide sümmeetria ja korrapära. Sa vahi ainult, kuidas Haeckelile sümmeetria ja korrapära meeldivad! Ta ei ole mingi garden variety animal painter, kes maalib kasse ja hobuseid. Ei, Haeckeli lemmiksubjektiks pole mitte eluslooduse superstaarid, vaid tunnustamata marginaalid ja primitiivid, kelle nime sa ei tea ja kes ei näe välja nii, nagu nende koht oleks sellel planeedil.

Alien
Mõne aja eest, kui ma oma päevi veel põhiliselt kurikuulsa loomaraamatuga sisustasin ja selle kaudu korduvalt Haeckeli üle rõõmustada sain,  panin ühe seesuguse pildi omale arvutiekraani taustaks. Kui Robert külla tuli, soovitas ta selle mul kiiremas korras ära vahetada, sest meiesugustel inimestel tulevad õudsed mõtted ka täiesti ise pähe, ei ole vaja päev otsa mingit sünget horrorit passida. Ei vahetanud ma muidugi midagi, aga saan aru, mida Robi silmas pidas. Need vormid, mis on ühtaegu rangelt sümmeetrilised ja paheliselt väänlevad - neis on midagi õõvastavat küll. Kas ei meenuta need mitte H. R. Gigeri ebardeid? Vaata neid kulendeid, neid täiuslikult korrapäraseid ja peaaegu mehaaniliselt mõjuvaid kehaavasid ja silmi süngelt kontrastsel taustal. Nightmare fuel fo' sho'. Camp-horrori viljeleja H. P. Lovecraft pelgas teaduse arengut, hoiatades meid kujuteldamatute õuduste eest, mida kohtame, kui liiga sügavale looduse saladustesse tungime. Ta oli veendunud, et maailm, loodus, on oma olemuselt üks võigas koht ja mida rohkem me selle kohta teada saame, seda halvem meile. Tähendab, kui me võtame mingi loodusasja ja hakkame seda lähemalt uurima, jõuame lõpuks sõnulkirjeldamatu inetuse ja õuduseni. Haeckeli nägemus pöörab selle hirmu kuidagi nagu pahupidi: me alustame millestki pealtnäha tühisest, ehk veidi tülgastavastki, nagu kakandid ja  merelimused, mis osutuvad lähemal vaatlusel kohutavateks kosmosetulnukateks. Hell no, not sharing my planet with these guys! Kui aga piisava hoolega edasi vaatame, leiame sellest ulmehorrorist ka üksjagu ilu, korrapära ja harmooniat, ilma et see õudust samal ajal kuidagi tühistaks või olematuks muudaks. Get this, maailm ning elu koos sellega ongi kaunis ja õudne ühekorraga.

Haeckeli pildid on public domainis, nendega võib igasugu asju kõvemaks teha. Räägid korallidest? Haeckel. Räägid amööbidest? Haeckel. Okasnahksed? Muidugi Haeckel. Ma tahaks terve loomaatlase Haeckeli pilte täis panna ja nendega lapsi hirmutada.

Ernst Haeckelil on täna muide sünni-aastapäev. Palju õnne, Ernst!

8 comments:

  1. Kui rumal, et keegi midagi nii ilusa, suisa täiuslikult zaumiliku artikli kohta midagi ei ütle. See on just see, mida meil vaja oli, kõige selle isikliku, poliitilise ja muu sarnase päevakajalise kõrvale ja üle midagi pidulikku ja sügamõttelist. Jätkab parimas vaimus nii filosoofiliste kui looduslooliste kirjutiste rida.

    Minu lugupidamine!

    ReplyDelete
  2. Kirjutan Mudlumi sõnadele kahe käega alla!

    ReplyDelete
  3. Loetagu mind pärast selle artikliga tutvumist endisest kröömikese võrra haritumaks ja õilsamaks.

    Re: rassiteooriad. Paar viimast kuud on mulle söögi alla ja söögi peale räägitud, et modernism (as in see kultuurinähtus, mitte ilmtingimata raudteede ehitamine) oli üks vingelt eugeeniline ja sealhulgas ajuti ka rassistlik projekt. Normaalne. Üks seminar oli pühendatud Eugene O'Neilli eugeenikale, if you see what they did there.

    ReplyDelete
  4. Oldschool ZA/UM! Kuidas ma sind igatsenud olen! Maailma kõige huvitavam blögi! Need on kõvad illustratsioonid ja sellise kaliibriga värki on siin meil häbiväärselt vähe, sealjuures kiidan ka Haeckeli otsust need teha MUSTA TAUSTAGA - süngem, tõsisem, soliidsem. Vaata neid hullusi! Nad on sümmeetrilised aga mitte identsed, pealiskaudsel hindamisel ei pane esialgu tähelegi.

    Puu väga lustlik pole.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja puu tipus on "Menschen".

      ML.

      Delete
  5. KULTUUR / POLIITIKA / POPULAARTEADUS

    ReplyDelete
  6. Jaga klassiga ka huvitavamaid tähelepanekuid modernismi poliitiliselt ebakorrektsete aspektide kohta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mudlum, see kupatus on lihtsalt nii täiuslik, et ei taha seda kuidagi oma lolli lobaga rüvetada, sellest siis kommide puudumine (vähemalt minu puhul).

      Delete