Friday, February 17, 2012

Kangelaslik Pariisi Kommuun

“Kas need härrased on kunagi näinud revolutsiooni? Revolutsioon on kindlasti kõige autoritaarsem asi, mis on üldse võimalik. Revolutsioon on akt, milles üks osa elanikest sunnib oma tahte teisele osale peale püsside, tääkide ja suurtükkide abil, s.o. äärmiselt autoritaarsete vahenditega. Ja võitnud partei peab paratamatult oma võimu säilitama selle hirmu varal, mille ta relvad reaktsionääridele sisendavad. Ja kui Pariisi Kommuun poleks toetunud relvastatud rahva autoriteedile kodanluse vastu, kas oleks ta siis üle ühe päeva püsinud? Kas meil, vastupidi, pole õigus Kommuunile ette heita, et ta kasutas seda autoriteeti liiga vähe?” – F. Engelsi poleemika “antiautoritaristide” vastu

Legendaarne Pariisi Kommuun kuulutati välja 1871. aasta 18. märtsil ja kestis vaid 72 päeva. Kuid isegi selle lühikese aja jooksul saavutasid kommunaarid hämmastavaid tulemusi ja lõid enneolematult demokraatliku valitsuse. Hakati looma uut tüüpi, ennenägematut ühiskonda. Sellist ühiskonda, kus toimib tõeline, tööliste demokraatia, vaba kapitalismi ahelatest – täiesti erinev praegu üldiselt valitsevast parlamentaristlikust kabukiteatrist, kus iga viie aasta järel vahetuvad töölise rõhuja maskid.

Pariisi töörahva ülestõus toimus Prantsuse-Preisi sõja kontekstis. Preisimaa väed olid tunginud 1870. aastal Prantsusmaale ja piirasid ning pommitasid Pariisi. Valitses töötus, nälg, külmatunne, viletsus. Inimesed olid sunnitud toituma muuhulgas rottidest ja kassidest. Prantsusmaa valitsev klass, keda hirmutas masside rahutu meeleolu rohkem kui sõjaline lüüasaamine, sõlmis kiiresti preislastega rahu. Siiski oli Prantsuse valitsus teinud endale ränga karuteene: nimelt oli jagatud peamiselt töölistest kuuluvale paramilitaarsele Rahvuskaardile hunnik relvi, et preislaste vastu võidelda. Rahvuskaart ega Pariisi massid polnud nõus alla andma ega alandavate järeleandmistega leppima (paradoksaalsel kombel tahtsid just vasakpoolsed preislaste vastu edasi võidelda). Valitsus eesotsas närukaelast karjeristi Thiers‘iga saatis selle tõttu rühma sõdureid 18. märtsil 1871 Montmartre’i kõrgendikule Rahvuskaardi suurtükke konfiskeerima. Siinkohal tuli ette takistusi: hobused suurtükkide äravedamiseks ei saabunud kohale. Koidu ajaks oli suurtükkide kaitseks kohal esiteks põhiliselt naistest koosnev rahvahulk ja seejärel Rahvuskaardi liikmed, kellega demoraliseeritud sõdurid kohe õestusid-vennastusid. See oli murdepunkt, viimane piisk karikasse. Pariisis, mis oli 1871. aastal Londoni järel maailma suuruselt teine linn, algas Kommuun. Revolutsioon toimus suuresti spontaanselt, ilma eelneva planeerimiseta. See tuli üllatusena isegi erinevate radikaalsete parteide juhtidele.

Koletislik gnoom Thiers põgenes kibekiiresti koos valitsusega Pariisist mõnikümmend kilomeetrit eemale Versailles‘sse. Linnast lahkusid ka politseinikud, kohtunikud, rantjeed, sõdurid, kindralid, telegrafistid, tolliametnikud, maksukogujaid, õpetajad, professorid, arstid ja kõiksugu ametnikud. Lisaks oli eelnevatel kuudel Preisi vägede eest Pariisi ilmunud palju eri rahvustest põgenikke. Rahvastiku sotsiaalne koosseis oli muutunud, alles olid jäänud peamiselt töölised ja väikekodanlased. Kuidas massidel sellest alguspunktist ilma ametnike ja riigiaparaadita organiseeruda? Selle küsimuse lahendus osutus üllatavalt lihtsaks.

Kommuuni saavutused

Kõik Kommuuni saavutused teostati spontaanselt ja improviseeritult võimu haaranud rahva poolt. Kommunaarid rakendasid juba esimesest päevast edukaid abinõusid rahvakihtide ainelise ja kultuurilise olukorra parandamiseks. Kommuuninõukogu liikmed, Rahvuskaardi ohvitserid, politseinikud, kohtunikud ja üldse kõik võimuesindajad muudeti valitavaks ja väga lühikese aja jooksul tagandatavaks. Neile maksti keskmise töölise palka – nii et nad juskui polnudki enam võimuesindajad, midagi ühiskonnast kõrgemal seisvat, vaid selle orgaanilised osad. Kommuuni seadusandlik ja täideviiv funktsioon ühendati. Vaeste jaoks avati sööklad, jagati küttepuid ja sütt. Võeti üle lahkunud rikkurite majad ja hotellid. Religioon, mida seni hariduses ja ühiskonnaelus peale oli surutud, muudeti eraasjaks. Haridust hakati andma universaalselt ja tasuta. Okupeeritud kirikutes ja teatrites toimusid pidevalt massilised rahvakoosolekud. Alatine sõjavägi asendati rahva üldise relvastumisega.

Naistele anti valimisõigus ja asutati Kommuuni poolt rahaliselt toetatav Naisühing, millel olid osakonnad kõigis Pariisi kahekümnes rajoonis ja mis propageeris jõuliselt ja edukalt feministlikke algatusi. Legaliseeriti abielulahutus – ja seda, kordame, väidetavalt sügavalt katoliiklikus ühiskonnas. Enamgi: mitte selline lahutus, mille puhul peab kuude viisi tegelema advokaatide ja notaritega; ei – naine või mees võis lihtsalt öelda, et abikaasa ei meeldi talle enam ja jutul lõpp. Kaotati legaalne erinevus abieluväliste ja “seaduslike” laste vahel. Külmutati sõjatingimustes kasvanud üürivõlad ja inimeste olukord muudeti mitme dekreediga tunduvalt talutavamaks. Töölised võtsid kollektiivselt üle töökojad ja vabrikud. Miljöö oli radikaalne, äärmiselt elav ja tänu linnas viibivatele välismaalastele rahvusvahelise tooniga. Pariisi Kommuun oli igati progressivne ja inimkeskne, sest see oli esimene näide proletariaadi diktatuurist; näide sellest, et proletariaadi diktatuur pole midagi metsikut ja autoritaarset – nagu Lauri Vahtred ja Mart Laarid lastele kooliõpikutes pähe määrivad -, vaid vastupidi, see on eesrindlik ja tõeliselt humaanne valitsusvorm kogu maailma jaoks.
Kommuuni saavutused võtab hästi kokku Kommuuninõukogu delegaadi Arthur Arnouldi kirjutatu: “Kommuuni lühikese valitsemisaja jooksul ei tundnud ükski mees, naine, laps või vanainimene nälga, külma või kodutust… Oli vapustav olla tunnistajaks, kuidas see üliväikeste resurssidega valitsus võitles kaks kuud kohutavat sõda, samal ajal toites tohutut hulka inimesi, kes polnud aasta otsa tööd leidnud. See oli üks tõelise demokraatia ime.

Kodanluse vastulöök
Art of War : La Commune de Paris by Larmee


Prantsuse kapitalism oli tol ajal veel vähearenenud ja puudus tugev töölisklassi organisatsioon. Samuti tegi Kommuun vea, kui otsustati jätta konfiskeerimata Prantsuse Keskpanga raha ja loobuda Versailles’ vallutamisest – teod, mis oleksid andnud revolutsiooni edendamiseks raha, aega ja ruumi. Selle tõttu sai verejanuline ja kivinenud eelarvamustega mõrtsukpäkapikk Thiers koos laia kodanliku koalitsiooniga Versailles’s vasturünnakuks jõudu koguda. Ka endine vaenlane Bismarck andis abistava käe, vabastades kümneid tuhandeid prantsuse sõjavange. Kõik see käis koos hüsteerilise meediakampaania ja provintside väikekodaluse ülesässitamisega kommunaaride vastu. Marx kirjutas selle kohta kirjas Wilhelm Liebknechtile 6. aprillil 1871: “Kogu sellest kupatusest, mis Sa ajalehtedest Pariisi sisemiste sündmuste kohta leiad, ei tohi Sa uskuda ainustki sõna. See on kõik vale ja pettus. Iialgi veel ei ole kodanlike ajaleheneegrite alatus nii hiilgavalt avaldunud.” Ehkki Kommuuni võitlejad näitasid loomastunud soldatite vastu üles ülimat kangelaslikkust, uputati Kommuun šovinistliku lurjuse Thiersi valitsusvägede poolt verre. Pariisi vallutamise käigus ja selle järel tapeti ligikaudu 30 000 kommunaari, veelgi rohkem saadeti sundasumisele.

Kommuuni õppetunnid

Isegi neil töölisvõitlustel, mis on kodanluse ja proletariaadi konkreetse ajaloolise jõuvahekorra tõttu määratud läbikukkumisele, on hindamatu tähtsus õppetundide näol, mida need võitlused pakuvad tuleviku töölistele. Nii on ka Pariisi Kommuuniga.
Esiteks näitas Kommuuni kogemus, et elu ei jää seisma, kui valitsev klass mingil põhjusel jalga laseb. Tuli välja, et senine võimuaparaat oli olnud vaid parasiit, mille eemaldamine tõi hoopis kasu.
Teiseks paljastas Kommuuni verine lõpp kapitalistide tõeliselt kiskjaliku loomuse. Kui tööline võtab enda valdusse kapitalistliku eraomandi ja tootmisvahendid, satub kapitalist marru ja tema muidu uinutavad ja moraliseerivad sõnad transformeeruvad kuuliks töölise peas. Samuti hakkab sellistel juhtudel täie auru ja vihaga tööle valitsevate klasside meedia, levitades valeinformatsiooni. CNN muutub Fox News’iks; Vikerraadio muutub Nõmme Raadioks; Anvar Samost muutub Glenn Beckiks. Näivalt ohutud ja objektiivsed meediaväljaanded muutuvad tuvidest kraaksuvateks kaarnateks, kes nõuavad kisades tööliste verd. Kapitalistide vägivallale tuleb vastata töölisklassi organiseeritud kaitse ja pealetungiga; nende meediarünnakule – alternatiivse meediaga.
Kommuunist võtsid õppust bolševikud, kes keskendusid suure hoolega tööliste teadlikkuse ja organiseerituse arendamisele; neil ei olnud Oktoobrirevolutsiooni ette valmistades ja järgnenud kodusõjas 19 riigi armeede vastu mingeid illusioone: revolutsiooni tuli kaitsta iga hinna eest, sest reaktsiooni võiduga oleks kaasnenud Kommuuni lõpuga võrreldes palju verisem orgia Valgete poolt.
Pariisi Kommuun polnud kohalik ega kitsalt rahvuslik üritus – see võitles kogu maailma rõhutute ja solvatute vabastamise eest. Tänu sellele elavad Kommuuni märtrid meis kõigis edasi ja annavad ülemaailmsele proletariaadile jõudu ja inspiratsiooni surmakorinas vaevlevale kapitalismile viimse hoobi andmiseks.
PS. Huvitava ja detailse ülevaate Pariisi Kommuunist – ülevaate, mis ühendab Kommuuni kogemuse otseselt tänapäeva probleemidega – annab Peter Watkinsi film La Commune" (Paris, 1871)”.

88 comments:

  1. Pariisi Kommuuni tähtsust eelkõige sümbolina on muidugi raske üle hinnata, aga alati jääb vastuseta küsimus, mis oleks sellest saanud kui päevi oleks kogunenud nt 100 x 72 jne.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Maarin, Teie kommentaar on tautoloogia; kuid see on tähenduslik tautoloogia, milles peitub siiski iva, nimelt varjatud etteheide või alateadlik vihje töölisklassi emantsipatoorse projekti väidetavale utoopilisusele. Las alternatiivajalooga tegelevad need, kel jätkub vastavat kujutlusvõimet, kuid Teie kommentaari tähenduslikule osale, sellele 800-kilosele gorillale ruumis (imelik Ameerika väljend!), vastan: jah, ühiskonna toimimine on võimalik ilma kapitalismita.

      Delete
    2. gorillad kaaluvad parimal juhul 200 kilo

      Delete
    3. Üldiselt on äärmiselt raske Parizskaja kommunale omas ajas mingit õnnelikku jätku ette kujutada, omas ajas. See oli praktiliselt üks linn kogu maailma vastu, ikkagi. Veits nagu aurumootoriga Kuule sõita proovida. Mis ei ole muidugi vähe eepiline asi, mida ette kujutada. Ning ei saa öelda, et kommunaarid oleksid kuidagi valesti teinud. Kohati on õige käitumine ja edu erinevad asjad.

      MLj.

      Delete
    4. Hmmm. "tähenduslik tautoloogia". HH palun abi! Kas tautoloogia saab olla tähenduslik, kuivõrd ta ei hõlma uut teadmist? Kas 800-kilone gorilla on sünteetiline aprioorne või aposterioorne väide? Tundub, et analüütiline ei saaks too kindlasti olla, sest gorilla mõistes ei ole midagi sellist, mis viitaks 800 kilole ja vastupidi. Samas 800-kilost gorillat on võimatu "kogeda", seega oleks justkui aprioorne. Kuid kas meie esmane apertseptsioon on dikteeritud 800-kilose gorilla poolt?

      Muide teksti sisust nii palju kõivõrd seal on sisukust. See on tautoloogia.

      Delete
    5. Pleez-pleez, las ma vastan ise!

      Niisiis:


      Ma ei hakka su klounaadile üleüldse vastama, sest et see on laetud alatu sarkasmiga! Rõhujate tallalakkuja, roojane tähenärija. Selle kvaasifilosoofilise palagani eesmärk on vihjata, nagu ma poleks marksistlikku ühiskonnateooriat läbi mõelnud. Olen küll ja võin kinnitada, et variserliku süsteemi kollaps koos selle advokaatidest "õpetlastega" on tänaseks juba käega katsuda!!

      Delete
    6. Aga selline küsimus, kantiaanlaste käest. Millise otsusena kvalifitseerub järgmine väide:

      "Raiko on verejanuline ja kivinenud eelarvamustega mõrtsukpäkapikk"

      Kui see vastaks tõele, siis näikse olemuslikult tautoloogiana. Asja teeb keeruliseks ju see, et me räägime "Raikost" kui kontseptsioonist, mida ta on loonud virtuaalses ühiskonnas, mitte päris lihast ja luust inimesest, kelle puhul oleks lihtne järgi vaadata. Kas "Raikos" on midagi sellist, millest järeldub taoline predikaat või on "Raiko" seal juures juhtumuslik subjekt?

      Delete
    7. Irvita-irvita, kvisling. Kes viimasena irvitab, irvitab paremini!

      Delete
    8. poisid-poisid, nii pole üldse ilus, see polnud isegi naljakas. tahate ise saagi käima tõmmata või?

      Delete
    9. Isegi mitte naljakas qua filosoofiline žargoon? :(

      Tegelt kah, palun vabandust :(

      Aga tautoloogia kohta tahaks päriselt vastust.

      Delete
    10. Tautoloogia on väide, mis ei ütle oma subjekti kohta midagi seesugust, mis ei sisaldu juba subjekti mõistes endas. Seega ei saa säherdune väide, tõepoolest, meile midagi uut öelda. See ei tähenda aga, nagu ei võiks tautoloogia olla tähenduslik mingis välispidises mõttes: tautoloogiale viitamine ise võib kanda mingit eesmärki. Teisest küljest, jälle, ka väited, mis on vormiliselt tautoloogiad, võivad meile sellegipoolest midagi öelda. Näiteks lausega "vorst on vorst" võidakse väljendada seda, et üks kama puha, või jällegi, et sa ei taha teada, kuidas see tehtud on. Nii et selles mõttes ei ole tähenduslikule tautoloogiale viitamine iseenesest mingi loogiline error.

      Mis puutub 800-kilosesse gorillasse, siis see pole kindlasti mitte aprioorne mõiste, ka mitte päriselt aposterioorne mõiste, vaid mõiste, mis on tuletatud aposterioorse(te)st mõiste(te)st, seega kuulub pigem empiiriasse.

      Nõndaks. Ma loodan, et olen sellega täitnud oma ülesande Immanuel Kanti suuvoodrina.

      Delete
    11. Aitäh! Muide see on üks koht, millest ma pole Kanti juures kunagi aru saanud. Mõisteid saab näha aprioorsetena alles siis, kui keelelised konventsioonid on kuulutatud aprioorseteks. Näiteks see kõige kuulsam poismehe näide on aprioorne analüütiline kui ma olen õigesti aru saanud. Sama jutt ka kulla kui kullakarva metalli kohta. Kuid kui väita, et keele konventsioonid on aprioorsed, siis see on enam-vähem sama kui väita, et keel kui grammatika on kõnele aprioorne. Või lihtsamalt, et keel määrab kõne ja on selle tingimus. Samas üldse grammatikate moodustamine on ajaloolises plaanis alati olnud aposterioorne tegevus. Tundub loomulikum, et kõne sees kristalliseerub mingi omanäoline seaduspära, mitte et keel tõlgendab meie nn esmast apertseptsiooni qua aeg-ruum ja what-not. On ju olemas ka keeli ilma ajaliste kontseptsioonideta või keeli, mis näevad aega kui terviklikku protsessi, mitte lineaarset ja kausaalset muutuste ahelat.
      Kuidas siis sellega on?

      Delete
    12. Ärge risustage kommentaariumit

      Delete
    13. Muide päris naljaks nähtus on Kanti tõlkimine jaapani keelde. Jaapani keeles on predikaadid lauses määrava tähtsusega ja on isegi inimesi, kes väidavad et seal puudub sootuks grammatiline subjekt -- saab rääkida üksnes teemadest ja reemadest. Seega idee, et subjekt hõlmab predikaati on küllaltki kreeka-ladina keskne. Nt. substantiivid määravad predikaadi loomuse. Sealt ka substants ja essents ja nende idealistlikud otsingud. Heidegger läks nii kaugele, et väitis nagu tõeline olemine saaks toimida ainult Saksa-Kreeka baasil. Säh sulle universaali!

      Delete
    14. "Ärge risustage kommentaariumit"

      Luban, et viimane kommentaar! Päriselt ka! Te võite mõelda, et mida ühist on kantiaanlusel ja käesoleval teemal. Õigustatud küsimus, millele konkreetne vastus oleks: eriti mitte midagi.

      Ent niipea kui Raiko kasutas väljendit "tähenduslik tautoloogia" klõpsas mul peas hävitav reflektiivne organ, mis ütles mulle: hei, "Raiko" kui mõiste sees ei ole mitte midagi sellist, mis vastanduks oma kirjutistele. Kõik võimalikud predikaadid, mis sellest järelduvad, on aprioorsed marksismi ideaali väljendid ja igasugune muu kui meta-tasandi tekstikriitiline lähenemine vallandaks palju kardet "sae". Too saag ei ole ei miskit muud kui kinnine süsteem, mis kinnitab endaga ühtivaid vaateid positiivsete predikaatidega (kangelaslik,progressiivne, inimkeskne jms "proletariaat") ja demoniseerib sellest välja jäävaid (verejanuline, karjeristlik, kivinenud eelarvamustega jms ehk "rõhujad").

      Ja nüüd vallandan kaua kardetud sae. "Raiko" kui kontsept saab üksnes tegeleda arvuti ees kontseptuaalse proletariaadi hüvanguks. Raiko kui konkreetne inimene, kes tunneb kaasa teistele nägude ja nimedega inimestele, saab minna tänavale neid aitama nt oma vara jagades (alustada võid oma arvutist). Altruism ei nõua ideoloogiat.

      Huvitaval kombel alustab kirjatöö Engelsi poleemikaga "antiautoritaristide" teemal, mis väidab et võimu saabki võtta üksnes vägivaldselt. True that! Kuid kas terve see marksismi teooria välja elamine interneti foorumis ei ole miskit muud kui ühe inimese samastamine end "töölisklassiga" ja seega oma võimuiha väljundiga?

      "Linnast lahkusid ka politseinikud, kohtunikud, rantjeed, sõdurid, kindralid, telegrafistid, tolliametnikud, maksukogujaid, õpetajad, professorid, arstid ja kõiksugu ametnikud. " i.e. "mitte-töölisklass" i.e. rõhujad i.e. mina i.e. angry gnome and all that follows
      "Linna jäi töölisklass" i.e. proletariaat i.e. Raiko i.e. heroes and all that follows

      Ma loodan, et taoline Pariisi kommuuni märg unenägu ei realiseeru mitte kunagi.

      Delete
  2. Esimene pilt on muuseas pärit lähes viietunnisest filmist La Commune (Paris 1871), mis mul olemas on ja mille vaatamiseks ma nüüd juba aasta aega hoogu olen võtnud. Nende kohtade järgi, mida ma vaatasin, oli väga põnev. Küll aga mitte värvikas, kuna lisaks viietunnisele jooksule on film ka mustvalge. Ja prantsuse keeles muidugi. Ja amatöörnäitljeatega.

    Tõeline blockbuster ühesõnaga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas Raiko on monstrumi ära vaadanud? Mulle tundus see televisioon ilgelt nunnu seal.

      Delete
    2. Jaa, ma vaatasin filmi ära. Mustvalge oli ta sellepärast, et näidata pariislasi ligikaudu nii, nagu nad 19. sajandi fotodel välja nägid. Kui välja jätta mõned detailid, näiteks televiisorid ja kaasaegse immigratsiooni üle arutamine, on see film täpne. Amatöörnäitlejatele jagati enne lugemismaterjali Kommuuni kohta, et rollidesse paremini sisse elada. See kajastab toonast atmosfääri hästi.
      Režissöör Peter Watkins räägib filmist siin: http://pwatkins.mnsi.net/commune.htm

      Delete
  3. lol - närukaelast karjerist, koletislik gnoom, šovinistliku lurjus, verejanuline ja kivinenud eelarvamustega mõrtsukpäkapikk?

    rõõm näha ja lugeda, et klassiviha kuhugi surnud pole. ja hakkas huvitama, kuidas sa kirjeldaksid näiteks rein langi?

    ReplyDelete
  4. 1. Suvaline Setu mutt võib sulle kaks tundi sõimulaulu laulda, ennast kordamata ja laulu samal ajal ise välja mõeldes. Aga koletislik gnoom? Kamoon. Suutmatus Thiersi kohta nimesid välja mõelda reedab teksti kui punnitatud romantilise enesepettuse. Mulle üks tuttav neiu ütles, et tema meelest on romantika see kui me joome rannal rummi ja oksendame järve. Vahe on selles, et tema seda teadis, ja mina teda uskusin.
    2. Suvalisse punaentsüklopeediasse sobiv tekst on millegipärast seotud Eesti ja USA tänapäevaga. Nõmme raadio, wat? Ja kes teab midagi Glenn Beckist revolutsiooni püha ürituse ajas ja ruumis mõõtmatu ulatuse juures? Lõik ümber kirjutada!
    3. "Pariisi Kommuun polnud kohalik ega kitsalt rahvuslik üritus." Ju ta ikka oli, ise ütlesid et nad ei viitsinud isegi Versaille minna. Otsusta ära!
    4. Lõppu lisatud üksainus viide tutvustab meile võimalust, et autor on lihtsalt armunud konkreetsesse linateosesse või mõnda punamütsikesse kes filmi näitas, ning üritab nüüd vaimustust "jagada". Ma ei viitsi niipea ka välja selgitada, kas teksti näol pole tegemist lausa labase filmireferaadiga. Mis viib välja selleni et...
    5. ... poolkäskida kõigil läbi vaadata film, mis peaaegu sama pikk nagu Pariisi kommuun ise oli, maksab vähemalt sada sotsiaalset krediiti. Kui püssi pole, pead rohkem moosima.
    6. Aga muidu, huvitav lugemine oli.

    ReplyDelete
  5. Koletislik Gnoom tuli Marxi Kommuuni analüüsivast teosest "Kodusõda Prantsusmaal":

    "Thiers, that monstrous gnome, has charmed the French bourgeoisie for almost half a century, because he is the most consummate intellectual expression of their own class corruption. Before he became a statesman, he had already proved his lying powers as an historian. The chronicle of his public life is the record of the misfortunes of France. Banded, before 1830, with the republicans, he slipped into office under Louis Philippe by betraying his protector Lafitte, ingratiating himself with the king by exciting mob riots against the clergy, during which the church of Saint Germain l'Auxerrois and the Archbishop's palace were plundered, and by acting the minster-spy upon, and the jail-accoucheur of the Duchess de Berry. The massacre of the republicans in the Rue Transnonian, and the subsequent infamous laws of September against the press and the right of association, were his work. Reappearing as the chief of the cabinet in March 1840, he astonished France with his plan for fortifying France ... Thiers was consistent only in his greed for wealth and his hatred of the men that produce it. Having entered his first ministry, under Louis Philippe, poor as Job, he left it a millionaire ..."

    ReplyDelete
    Replies
    1. http://www.marxists.org/archive/marx/works/1871/civil-war-france/index.htm

      Delete
  6. Raiko, let me get one thing straight. Esitan sama poinsi, mille HelenHindile privas saatsin.
    Sinu mitte just pehme retoorika järgi peaks minu pleiss olema kas laskekomando ees või siis parimal juhul vanglas. Olen nimelt isegi tagasihoidlikus mahus "kapitalist", samuti see, kelle kohta asjast mitte eriti palju jagavad tüübid kasutavad pejoratiivi "spekulant". Nüüd minu väide on, et situatsioon, milles üks osapool taotleb kasvõi ainult retoorikas teise likvideerimist ei saagi kuidagi olla okei lähtepunkt okei diskussioonile. Saag saeks, väitlemine sinuga ei saagi eelnevat arvestades olla mingi normaalne keskustelu, mis jookseb sellistel rööbastel nagu viisakus, empaatia, hea tava. Kummalisel kombel on nüüd mulle kaks korda ette heidetud sae käima tõmbamist, samas kui vastaspool sinu isikus süüdistab gruppi, kuhu alla ma isegi mingite kriteeriumite järgi lahterdun kõigis maailma hädades ja nõuab vähemalt retoorilisel tasandil selle likvideerimist. Või olen ma millestki valesti aru saanud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Asi on selles mõttes isiklik, et Te olete end konsistentselt näidanud lapsikuna, Te ropendate pidevalt, teete homofoobse ja misogünistliku tooniga nalju, ja olete niisiis selle tõttu mulle isiklikult ebameeldiv. Te ei häiri mind kapitalisti, vaid inimesena. Või õigemini mitte isegi inimesena, vaid rollina, mille olete virtuaalmaailmas võtnud. Lisaks vihjati mulle Tallinna-visiidi ajal, et teid polegi olemas, et Te olete mingi projekt või viirastus, nagu filmis "Maatriks"; et Teid konstrueeriti kui ultimaatset netisõimurit. Seda näitab ka see, et hoolimata kogu oma bravaadost ei esita Te oma õiget nime.

      Delete
    2. Nüüd Sa viid teema kõrvale 800-kiloselt gorillalt toas. Sinu retoorika näeb ette minu.. ee. mida? Kinni panemist? Asumisele saatmist? Kõrgeimat määra?

      Delete
    3. Mudlum teeb ka tegelt rahast uut raha. Rahusta neid inimesi kuidagi.

      MLjun.

      Delete
    4. Küsimus on iseenesest äärmiselt huvitav ja pakub ainest põhjalikule arutelule, aga ma täna ei viitsi, täna vaatan X-filesi.

      MLj.

      Delete
    5. Kapitalistide ja kodanlaste isiksused mind ei huvita. Mind huvitab kapitalistlik süsteem ja selle kukutamine. Ka Marx oli kodanlane ja Engels kapitalist. Thiersi puhul tuleb aga märkida tema uskumatult reaktsionäärlikke vaateid, isegi tolle aja kontekstis. Kas saab jätta nimetamata lurjuseks inimest, kes ütleb OTSE, et naised peavad olema mehe orjad? Ka selle puhul on kapitalisti närukaelaks nimetamine fair play, kui ta on mahitanud tuhandete tööliste mõrva. Tagurlikke vaateid ja julmust peab väsimatult kritiseerima nii tööliste kui kapitalistide puhul.

      Delete
    6. http://www.youtube.com/watch?feature=player_detailpage&v=YrzpoUjJ_0g#t=29s

      Delete
  7. Eee... võibolla oleks parem kui CK ja RA ei räägiks siin kommentaariumis rohkem?

    PS Thiers oli koletislik gnoom küll, there is simply no question about it.

    ReplyDelete
    Replies
    1. RK, kuidas ma peaks seda võtma? Et vahva külalispostitaja esindab rariteetseid vaateid vürtsikas esteetilises kastmes? Võib-olla tõesti aga seda on üsna raske teha, sest nendel etteastetel on reaalselt ainult üks ja läbiv sõnum: kõigis maailma probleemides on süüdi mina ja minusugused ja probleemid lähevad ära koos minu ja minusugustega. Kuidas saab nüüd mulle ette heita, kui ma seda isiklikult võtan? Kas Sa ei võtaks? Miks ma ei näe etteheitvaid pilke lugupeetud ahjusaatja suunal lendamas?

      Delete
    2. Või peaks võtma nii, et Raiko he just kiddin, he doesn't really mean that?

      Okei, ma enam ei plõksi sel teemal aga palun teatavaks võtta, et indeed i really do find this shit offensive ja järgmine kord helistan Simon Wiesenthali keskusesse, Henry Kissingerile ja Friedmanile.

      Hava Naguila!

      Delete
  8. Olen väiksemat sorti spekulant, kuid see-eest hästi verejanuline. Ma ei saa antud küsimuses üldse hästi sõna võtta, või kui siis väga anonüümsena. Kuna ma olen oma firmas ainus töötaja, siis ma ei saa kõiki kapitalsimi hüvesid üldse õigesti nautida ja õigupoolest käivad mulle iseäranis mu kunded sageli kangesti närvidele.

    M.sen

    ReplyDelete
  9. Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud. Ah, las nad saevad natuke, sa Robi ära loe.

    ReplyDelete
  10. Raiko kas sulle kooperatiivid meeldivad?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, kiidan üldiselt heaks. Oleneb ka, millised kooperatiivid.

      Delete
  11. Ei ole suurejoonelisemat näidet Benjamini ajaloo inglist või Shakespeari liigestest lahti ajast kui Kommuuun.

    "La Commune-s", tolles filmis, on see ilus koht, kus Kodanlik TV loeb ette katkendit New York Timesi kolumnist. "Maa pealt pühkida, kanna all laiali litsuda, nii et midagi selle moodi ei julgetaks järgmised 300 aastat ette võtta." On absoluutselt tähelepanuväärne, kuidas meedia kommuunile reageeris. Umbes nii nagu ta reageeriks kommuunile praegugi, kui mingid pätid võtaksid New Yorki üle ja siis saaksid selle juhtimisel närvidelekäivalt hästi hakkama. Kommuun oli võimule pühaduseteotus. Korralda massimõrv või alusta maailmasõda ja selle üle saab "polemiseerida", aga kui sa võimuaparaadi vastu mingi niivõrd absurdse võidu saavutad, siis valmistu hävinguks. Oleks damnatio memoriae võimalik, oleks nad selle ära kaetanud, ajaloost kustutanud.

    Kommunistidele ja anarhistidele (ja furieristidele jne, kommuun ei olnud marksistlik ettevõtmine, eksju) mõjus see reaktsioon täiesti deemonlikult. Oli arvata, et ega võim ei tervita üritusi uut ühiskonda ehitada hurraaga, aga kas ikka nii räigelt?! Mulle on alati tundunud, et see oli murdepunkt, kus utopistid lakkasid mängimast 19 sajandi nunnut ja otsustasid, et võit riigi üle saab tulla ainult tast veel räigem olles. Kurb sündmus ühesõnaga, tänini ümberlükkamata, heastamata. Kosmoselav nimega "Parizhkaja kommuna" või see, et Lenin surikeha mähiti kommunaaride lippu, ei ole seda lepitanud. Pärast sellist asja jääbki alles ainult ilge lõugamine (nagu siin kommentaariumis) või salaja unistada. Tegeleda mingi ulmega. Olla strateegiliselt tagajärjetu.

    Katkist aega ei paranda ei selle artikli emotsionaalselt üheplaanilise "õppimise" strateegiaga ega tolle kolm kommentaari hiljem alanud operatsiooniga vastasleerist, mis mulle oma teemavälises pealetuiskamises meenutas justnimelt linna tuiskavaid valitsusvägesid, pardon sõbrad seina äärde panemist kartjad. Rohkem tundlikkust, tune your receivers - niimoodi tuimalt, oma isikliku ühepalgelise moraali või enesekaitserefleksi pealt ei saa ajalukku suhtuda. Mõlemad pooled hakkavad kõlama nagu Mart Laar.

    Vähem nuttu, rohkem leina.

    ReplyDelete
  12. PS Mingit "seina" ei ole. Aeg on taanduda seina mõistest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Shit, ikkagi pean kommenteerima. Ei pea, aga tahan nii et võite hiljem kustutada või kasvõi praegu.

      "Mingit "seina" ei ole. Aeg taanduda seina mõistetest." -- üli hea point!

      Robert, oled kuulnud või veel parem ise läbi mõelnud sellist mõistet nagu "dialektika". See on natuke konksuga asi ja ma pean alustama pikemalt ja kaugemalt, et jõuda oma jutu sünteesini.

      Niisiis, nagu ma oma "viimases" kommentaaris mainisin, ei ole "interneti Raiko" miski päris inimene. See on aktiivne marksistlik koondmõiste, mis suudab sünteesida ajalooliseid ja päevakohaseid sündmusi sellisel moel, et piisab lugeda üksnes autori nime, et teada milliseid predikaate on järgnevast jutust oodata, miks üldse teema valiti ja millele vihjatakse. Ka Raiko väitis, et: "Kapitalistide ja kodanlaste isiksused mind ei huvita. Mind huvitab kapitalistlik süsteem ja selle kukutamine." St see, mille vastu ta võitleb on abstraktne vaenlane, mis ei tohiks kõnetada ühtki konkreetset indiviidi (huvitav millest siis kunagine isiklik rünnak Hardo Aasmäe vastu?) Üldine hoiak on selline, et tõde on kõrgem mõiste ning saavutades võidu kontseptuaalses ja virtuaalses maailmas, peaks tõde justkui valguma iseenesest indiviidide peale ja ühiskonnakorraldus saab päästetud. Selleks on sõnad relvad ja mida räpasemad, seda paremini lõikavad.

      Selline tekst lausa karjus antiteesi järele. Antitees saab ja peab olema teesi absoluutne vastand, seega pole ime, et minu kommentaaridest järeldati, justkui ma kuuluksin "vastasleeri". Kuulusingi ja ma kehastasin paaris kommentaaris "anti-Raikot". Siiski ennetades kurikuulsa sae võidukäiku ei mandunud mitte teema tasandile, vaid üritasin teema-üleselt pommitada sarkastiliste märkustega. Väga pahatahtlik. Ausalt mul polnud aimugi, et CK tabas ära minu kavatsuse ja hakkas seepeale "anti-Lehtot" mängima ja imho suutis vastavalt "Raiko-sisese" mõistelisele ettemääratusele päris hea etendusega hakkama saada. See oligi kehastus ja etendus, vähemalt minu jaoks.

      Päris süntees hakkas kooruma alles "RK" näol, kes tabas ära mõiste-keskse dialektika ummikseisu.

      Päris ausalt ei ole ma juba pikemat aega uskunud, et tõde on kontseptsioon, kuhu saab jõuda "puhta aruga". Puhas aru eeldab kogemust ja kogemus on alati vahetu (külm on külm vaatamata sellele, kuidas me sellest soojas toas mõtleme). Siit ka diametraalne erinevus tõe mõistmisel ja maailma parandamisel. Enamgi veel ja koht kus ma CKga olen pidevas vastasseisus, ei usu ma ühiskonda kui millegisse konkreetsesse ega käegakatsutavasse. Ma pole oma noore elu jooksul kunagi näinud ei "ühiskonda", "kapitalismi" ega "sotsialismi". Tegu on abstrakstete mõistetega, mis on aktiivsed indiviidi mõistuses ja määravad nende hoiakud ja käitumise. Mida rohkem nad kinnistuvad, seda rohkem nad irduvad "puhtast kogemusest". Kõik see ei tähenda, et ma ei usuks mõistusesse, kuivõrd ma leian, et Kanti "puhta mõistuse kriitika" tugevus seisneb selle eetilises küljes. Lihtsalt, mõiste-keskset maailma ei tohi võtta kunagi aprioorse ega transtsendentsena, mille heaks näiteks on igat sorti "Raikod". Teooriat ei tohi suruda tegelikkusele peale, vaid tegelikkus peaks määrama teooria ja andma meile kriitika kujul head tööriistad, millega teha paremaid otsuseid. Põhjus miks ei ole võimalik, et nt "Raiko" ja "Lehto" saaksid kunagi leida netis ühiseid seisukohti, on selles, et meil puudub konkreetne ühine kogemus ja aprioorsed või kogemuseelsed teooriad ei sünteesi üksteist.

      Loodan, et jäi arusaadavaks.

      Delete
    2. Okei, RK siirdugem siis poindi juurde. Mida Sa näed kommunismis? Miks see sind tõmbab? Mis on selles ilusat või head?

      Taustaks - olen eelnevalt juba ka väljendanud, miks mina sellele oponeerin. Heidan mistahes materialismile, sealhulgas marksismile ette taotlust võrdsustada eksistents materiaalse eksistentsiga. Et kui kõik oleks materiaalsetes terminites ühel pulgal, siis kõik olekski ühel pulgal. Et kõike saaks muuta leivapätsides, rublades, kummikutes ja sinises sitasti kleepuvas isoleerteibis. Tahe siin taga võib olla õilis aga reaalsuses viib see ainult sinna, kuhu see läbi ajaloo viinud ongi: vaimsesse ja kõlbelisse infernosse.

      Minupoolne positiivne programm on lõpetada inimliku õigluse tagaajamine. Õiglus on fantoom, inmese käsutuses ei ole mingit metafüüsilist õigluse joonlauda, mille abil asjad õigeks seada.

      Delete
    3. Täienduseks siis ka veel, et täpselt sama antipaatne on mulle ka väikekodanlik (samuti materialistlik) komme mõõta kõike Honda Accordides, ridaelamuboksides ja nutitelefonides. Paljud hakkavadki vasakuteks tülgastusest kodanliku materialismi vastu saamata aru, et vasakmaterialism on sama singli B-pool (kusjuures eriti äärmuslik miks).

      Delete
    4. Minu tuline nõustumine.

      Dialektika vaimus (ja õigluse nimel) olgu aga lisatud, et on olemas üks teine, täpselt samasugune mõiste-kekskne aparaat, mis esitab ennast täpselt sama ettemääratult kui seesinane, ent erineb ühel väga tähtsal moel. Tema nimelt on esimene, kes juttu alustab. Ja teda on PALJU. Kui RA puhul on ette teada, et teksti lõppkokkuvõte on kivisse raiutud marksism, siis kodanliku ajakirjanduse peale vaadates oleme alati viie minuti kaugusel hetkest mil - ja selle hägusus on taotluslik - "oleme lugenud mingit paska". Pasale vastu vaidlemine on lootusetu. Valge alustab ja võidab, küsimus on püstitatud: kuidas teha maailm paremaks? (raamatukogu hüvitised? omavalitsusreform? töökohtade loomine?) See on laetud küsimus, tingib antiteesiks maskeerunud teese, kõik märkamatult nõustuvad kõige kahtlustäratavamas, mingit sünteesi pole sellises avalikus debatis oodata ja sellepärast, ladies and gentlemen, ei käi me Postimees.ee-s kommenteerimas, et küsimus on: kuidas teha parem maailm? Aga nii kui see on raamatukoguhüvitiste ja Kreeka võlakriiside vestluses öeldud, astuvad kõik koos katkisse aega: "aga seda juba prooviti", "ma olin noorena hull trotskist, aga sellest ei saanud midagi", "Nõukogude ajal oli sitt aga ikka parem kui praegu, kuigi ikka üpris sitt oli ka..."

      Tähendab, esimesena peavad kõnelema - siiski, ikkagi - unistused.

      Mina olen täheldanud, et ma suudan aja lõksu sattumist päris hästi vältida. Te ei näe mind viimasel ajal peaaegu üldse saagi panemas, sest ome peas võtan ma esmakõnelejaks isikliku Raikoboti. Oma isikliku Raikoboti ehitasin ma endale circa 20-aastasena. Esitades vastuväiteid talle jõuan ma asjadeni, mis mind maailmas tõeliselt huvitavad. Läbipaistva ajalootunnetuse, sündmuste luhtumusliku loomuse, Lääne moraali kristliku aluse ja selle inimvahelistes suhetes kehastamise probleemideni. Võimalikkuse ja tegelikkuse vahekorrani. Needki antiteesid on muidugi maailma paremaks tegemise laadi, nikerdaja mõtlemine, laias laastus see, mida Meelis siin all ütleb. Pragudes töötamine. Aga neil on siiski siht silme ees - jumalariik, maailmarevolutsioon. Raske on kuiva surnud juttu suust välja ajada kui selja taga on fucking kaotatud paradiis.

      PS Sellega, et "ühiskonda", "kapitalismi" ja "sotsialismi" ei ole olemas, tekib muidugi küsimus, et mis siis on olemas? Millest koosneb see nö tegelikkus? Machodel on nüüd kombeks rääkida midagi vere maitsest suus, vaenlase kõrist sõrmede vahel ja kui paned ilusat naist jne, aga meie ju sinna ei lasku, eksole - mingisse bad ass sensooriumi ülistamisse.

      Delete
    5. (Ma postitasin Ck küsimuse ilmudes ja loodetavasti enamalt jaolt vastasin talle sellegipoolest. Nüüd väike jalutuskäik ja siis vaatan üle selle õigluse asja. Ette tõtates olgu öeldud, et kui on olemas jumalik õiglus (milles me ju ei fucking kahtle) siis saab vähemalt selle järgi igatsedes või seda leinates korraldada ka tseremooniaid maal, karjatada võikseid õigluse tondikesi nagu näiteks... well... juura kui selline või see ühiskondki, mida järjepidevalt ei olevat olemas. Ma võtan sotsioloogi õiguse iga kell üle tugevama õiguse, the 90s are over, man!)

      Delete
    6. (Ah jaa, Honda Accordide pärast ma ei pea end muuseas ka marksistiks. Kommunism ei ole võrdne marksismiga. A community of equals, varakristlik kommuun, võrdsed pühast vaimust, krahv Tolstoi etc)

      Delete
    7. See on tõesti pikem teema, millel tuleks kindlasti lähemalt peatuda. Isiklik Raikobot sinu peas on juba liiast, sest siin vestlusringis on niigi viirastusi üks liiga palju. Tähelepanelik lugeja on ammu aru saanud, et tegelikult on kõik autorid fiktiivsed ja kogu asja taga on ... ARGO RIISTAN

      Delete
    8. Mis on siis tegelik?

      "Tegelikult" ma kasutasin ise seda mõistet natuke ebamääraselt. Filosoof, keda ma uurin määratles tegelikkust, kui "maailma, kus on asja ja asja vaheline toime". Sealjuures asjad jagunevad nii mõisteteks kui vahetuks andmestikuks. "Ühiskond ja co" on kindlasti selle osad kuivõrd nad toimivad noeetiliste teguritena.

      "Bad ass sensoorium" on kummalisel kombel just nimelt see kuhu ma tahaks laskuda. Ainsa mööndusega, et kui matšod ütlevad, et "vere maitse ja ilusa naise panemine" ongi KÕIK see tegelikkus, siis muutub olukord tõemeeli hirmsaks. See, millele nad viitavad on "vahetu kogemus", mille alla kuuluvad ka kõik vahekorrad-mitte-nii-ilusate-naistega ja suhkruvati maitse. Peab meeles pidama, et me ei saaks rääkida seksuaalsest kõlblusest kui meil ei oleks keha alumist sfääri -- sama moodi ka sotsiaalsest eetikast kui meil ei oleks nälga, külma ja viletsust. Jutu iva seisneb selles, et kõrgemad mõisted peavad olema vahetus vastavuses "madalamate" tungidega, selleks et neid paremini mõista ja rakendada õiglasi otsuseid. Taolist protsessi saaks kutsuda enese-teadlikuseks. Tegu pole muidugi solipsismi ega subjektiivse idealismiga, sest "vahetu kogemus" on subjekti-objekti eristuse eelne ("ma tean", et on külm enne kui ma tean, et ma tean ja et sa tead).

      Praktiline märkus jutu kinnitamiseks. Kui sa ei suuda enda unistust või teooriat teha mõnele väiksele sugulasele või täielikule võõrale selgeks kasutades väga lihtsat keelt või enda ümbruses olevaid asju(banaan, raamat, kruus), siis küllap on kuskil unistuses või teoorias mingi pragu või vahetu kogemuse väär tõlgendamine, mille rakendamisel rikastad tegelikku maailma sellega, mida me kutsume "kurjuseks".

      Okei ma jõin tühja kõhu peale pudeli õlut ja ma ei tea kui koherentne jutt tuli. Magama tahaks küll minna.

      Delete
    9. Btw mul on kogu aeg külm... peab ahju kütma.

      Delete
    10. Robiga. Mulle tundub, et võiks teiste või enda mudelitest vähem kramplikult kinni hoida praegu, ja mõelda rohkem uutele viisidele, kuidas koos teha, kogeda, mõelda, nautida, ja mis on tähtis ja mis ei ole. Eriti -mitte vähem- inimeste suhtes, kes elavad selles samas kongis mis sina. Also, öelda hästi palju ilmseid asju. If you're going to the woods on your own, it's scary, and you feel weak. But if you go with your friends, it's fun.

      Delete
    11. Also, kaaluda Postimehe toimetust.

      Delete
    12. Möh? Kui see oli mõeldud mulle, siis ma ei tea, kuidas ma jätsin sellise mulje, et ma hoian kramplikult mingist mudelist kinni. Selle ühe mudeli ainus nõue ongi selles, et sa läheksid üksinda ja/või sõpradega metsa enne kui hakkad metsast rääkima.

      Aga argument, et ma olen mingi erak kongis on nüüd küll liiast, kuigi teatud määral see vastab tõele.

      Also.. eks ta ole üks vana tõde, et kui sa tahad enda kohta midagi teada, siis mine üksinda metsa, kui sa tahad sõprade kohta midagi teada, siis mine sõpradega metsa.

      Also.. mis mõttes Postimehe toimetust?

      Delete
    13. Aa, ei olnud mõeldud sulle, õpin veel neid nuppe.

      Delete
    14. Mind ei huvita selle juurews, mida ma sotsialismiks või kommunismiks nimetan, niivõrd materiaalsete väärtuste võrdne jagunemine, kuivõrd inimese aeg ja vaba tahte väljendus. Ma ei taha, et inimene peaks tegema midagi, mida ta ei taha teha. Ma tahan, et inimesel oleks võimalus ütelda, et ta ei tõlgi mingit teksti, sest see ei tee maailma paremaks, ei joonista ebahuvitavatele projektidele taustu, ei pühi tänavat, mis teda ei huvita ega tapa mingeid inimesi, kelle surm ei tee maailma paremaks. Ma ei taha, et ta peaks noid asju sööma, sooja ja peavarju pärast tegema. See on see, miks ma pooldan mingit laadi sotsialismi. Ma leian, et selleks, et inimesed näitaksid üles seda tüüpi vastutulelikkust, et nad teevad midagi, mis neid südames ei huvita, on tarvis hoopis suuremaid andameid.

      Põhimõtteliselt, ma tahan, et kõigil inimestel oleks suhteliselt selline elu, nagu mina olen endale sattumuse ja õige käitumisega kokku nikerdanud.

      Kui kellegi arvates niimoodi ei tööta ehk ei ole võimalik, siis ma leian, et parem oleks, kui oleks võimalik ja et peab rohkem tahtejõudu olema.

      Tak?

      Delete
    15. No aga söömas ja sital peab ikka käima. Pärast joomist on ikka pohmakas. Suhteliselt ei ole inimestel kuidagi lihtsam selles sinu kirjeldatud süsteemis. Panid praegu raha Villareali peale aga näe Mallorca andis 4-0 kotti.

      Materiaalsete probleemidega ongi see kepp, et need on skaleeruvad. See on kogu minu point, Martin.

      Delete
    16. Ja siis see sama asi, et tööle ehitatud maailm ei saa kesta, sest tööd ei jätku kõigile. Juba praegu on enamik töid väölja mõeldud. Me oleme sellest Luiksiga kordi rääkinud.

      Delete
    17. No ma ei tea, minu arvates elu selliste asjadega, mida sa ei taha teha, aga pead, nii kaheksa tundi päevas, või ilma, on umbes nagu põiekividega või ilma.

      Delete
    18. Ehk siis, see ei ole mingisugune suur ning püha lõppeesmärk, aga sellest hoolimata väga oluline. Annab aega pühenduda nendele asjadele, mis päriselt inimese olukorra kuidagi paremaks teevad.

      Delete
    19. Mismoodi need materiaalsed probleemid skaleeruvad on?

      Delete
    20. Nüüd on see koht, kus sa ekstrapoleerid ennast teistele.
      Ei ole alust eeldada, et enamus inimesi ei taha 8h soojas kontoris fesaris töökaaslasi taga klatšida vaid tahavad ateljees suhkruga segatud veini juua ja dialektikat arutada.
      Märksa olulisem on aga, et sa räägid ideaalsest maailmast ikka nendesamade materiaalsete parameetrite kontekstis, mis kuhugi ei vii. Paraolümpial läbiti 1000 parameetrine distants.

      Delete
    21. Niimoodi ongi, et pole vahet kas su varade netoväärtus koos nendest tulenevate materiaalsete vabadustega on 1, 100 000 või 10 000 000 eur. Kui sa kannatad materiaalsetel põhjustel siis sa kannatad igal juhul rõvedalt (metafüüsiline kannatuste mõõdupuu, mis inimestel puudu on, on jällegi seesama õigluse joonlaud). Mõni on soojas ja kõht on ka täis aga vananeb ja kannatab. Mõni kannatab kiima, mõni armuvalu. Mõnel on lihtsalt sitaks igav. Nii see asi käib. Tunnen inimesi kõigi nimetatud mastaabi netoväärtusega, kes piinlevad maiste kannatuste käes. Tean samas ka kõigist tuludetsiilidest paljusid, kes on õnnelikud.

      Delete
    22. Mul on vist see kliima, armuvalu ja igavuse keiss.

      Delete
    23. Üldiselt sa tahad, et ei oleks rahulolematust. Rahulolematus on aga selline kahe teraga kühvel. Minu meelest on nii, et kui keegi on rahulolematu, asetab ta ennast automaatselt mingist olukorrast kõrgemale leides, et olukord ei ole tema vääriline. Tegelt võiks selle asemel teleskoobi hoopis sisekosmosesse suunata ja seal ringi vahtida. Ei saa samas öelda, et mul endal selle printsiibi järgi elamine eriti hästi välja kukuks.

      Delete
    24. 1) Meil on võimatu öelda, kas inimesed olid kunagi õnnelikumad või mitte, aga väga kaugeleulatuv järeldus on öelda, et nad on alati õnnetud olnud ja selles suhtes ei ole võimalik midagi ette võtta. See ei ole see, mida sa ütlesid, aga sinna see tundub suunduvat. Et maailma on jagatud mingi hulk kannatust, me püherdame selles niikuinii, mingit progressi ei toimu, iga ühiskonna osa vaatab üht ja sama kannatust eri nurga pealt. Isegi kui see on pädev, mida see ei ole, siis minu arvates on niimoodi üpris igav ja väljavabandav mõelda. Üritus kivis tuld on näha on ikka samm edasi kui lihtsalt kivi passida. Sama asi igasuguse muugi vanatestamentliku inimvõimete eitusega. Ka vana testament ise oli inimvõimete saavutus kannatuse vastu.

      2) Samuti ei nõustu ma autoriteedist keeldumisega öeldes: kõik teevad, mida nad tahavad. Vaimul peab olema autoriteet ja kui Martin Luiga ütleb sulle, et raisk, nüüd kontoris enam ei käi, nüüd jood ateljees suhkruga segatud veini ja arutad dialektikat, siis olgu olla! Mooses on rääkinud.

      Delete
    25. Skaleeruvust veelgi rohkem lahti selgitades, siis samamoodi nagu kannatused jätkuvad proportsionaalselt ülalpool toimetulekukünnist, võib eeldada, et vaev ei lakka ka allpool seda. Kui kõigi heaolu baastasandil garanteerida on ikkagi teemaks:

      voodist tõusmine
      sittumine
      söömine
      hingamine
      mõtlemine

      Delete
    26. Ma tahan, et mingi konkreetne rahulolematus oleks annihileeritud. Ma tahan ka, et

      keegi ei räägiks enam homoküsimusest ja

      et ei oleks nii, et kui kojn tšikk istub nurgas ega tee midagi, siis lähevad kõik kutid külge lööma, aga kui mina istun nurgas, ei juhtu munnigi. Ja veel nii mõndagi. Kidagi mõnusam, onju. Vaata, ma tahan kohvi ka, ehkki see ei tee mind igal korral õnnelikuks.

      Delete
    27. Lugege Wellsi Utoopiat, seal on täpselt see maailm, mida Martin tahab. Kõik on vabad, ei mingit raha - kõik teevad oma tööd vabatahtlikult, tahavad ainult luua, areneda, õppida, on füüsiliselt kaunid, ei armukadetse ( ja nende arv on piiratud vist mingi 200 000 peale) ja siis muidugi sõidab sisse kamp maalasi, kes hakkavad oma võimumänge mängima ja esitavad kõiki neid teese, mida me siingi mitmes vormis kuulnud oleme.

      Delete
    28. 3) Mulle hakkab vaikselt värvuma mingi pilt CK-st kui totalitaarsest stoitsistist.

      : D

      Delete
    29. Ma'i ole autoriteedi vastu rääkinud, ma austan autoriteeti hingepõhjani. A' see, mida inimesed tänapäeval teevad (nt. lähevad tööle) ei tule sellest, et nad armastaksid või usaldaksid oma tööandjat või tööd, see on ebaõige allumine.

      Delete
    30. Aga kas teile ei tundu nüüd niimoodi vaadates, kunstnikupilgug, et vestluse viimane ots hakkas jälle nagu liiga fekalistlikuks minema? Et kuhu jäi paljugatsetud vaim?

      Ja mina juba olin oma peas konstrueerimas vrakkide juurde sukeldumise metafoore....

      Delete
    31. @ Martin - sa oled millegist valesti aru saanud. Post-storm. Oma kommentaaris ma ka justnimelt pooldasin autoriteeti ja süüdistasin CK-d selle vastu olemises.

      Delete
    32. OMFG! Ma vastasin ju teie küsimustele ja andsin argumenteeritud mudeli kuidas leida teed teise inimese ja üldise hüveni. MIKS KEEGI SELLEST EI RÄÄGI? Neuroos! Neuroos! Minge külvake hüvangu seemneid ja tooge mulle õlut!

      Delete
    33. Oleksin pidanud teadma, et kommentaarina raiskan vaimu - oleks kohe pidanud postitusena tegema! Pildirajakas kõrval, pealkiri peas ja postitusest vähem igavikuline jorin all lahti rullumas, vot nii on kuningate seltsis.

      Delete
    34. RK, minu lähenemine on deskriptiivne, sinu oma preskriptiivne. Olen teadlikult mingil hetkel valinud esimese, sest see tundub sitaks huvitavam. Üritada oma peaga asjadele pihta saada on minu meelest oluliselt erutavam kui oma pead asjadele peale suruda. Siia ongi dawwg maetud.

      Delete
    35. No kurat, CK, katsu ometigi natukenegi teiste inimeste ilusatest mõtetest aru saada, ära jaura kogu aeg nagu kasvatamatu jõnglane.

      See on ju puhas jonnimine.

      Delete
    36. Kuna sa mulle midagi omistasid, siis las ma omistan vastu. Ma arvan, et paradoxx on selles sinu deskriptiivsuse väites. Sinu deskriptiivses käsitluses ei saa argumentidel olla võitjaid-kaotajaid, on ainult mõistmine. Ja kui on midagi väljaspool seda, siis on see mulje, mis rääkijast jääb. Selle põhjal võib oletusi teha, esteetilist laadi oletusi, nagu tegelastegi kohta. Aga õigust see oletus kellelegi ei ojenda, keegi ei esinda meie romaani moraalset paleust. Tegelik õigus kuulub seega alati deskriptiivsele, süvenenud pealtvaatajale - sulle, Foucault-le või, prrr.... Ecole? Mis on enesele vastukäiv ja võiks vast öelda, et isegi enam kui natuke kahepalgeline... oui?

      Aga mis peamine, see on ka segadusseajav. Tekitab arutluskäigus dissonantsi. Teised otsivad võitjat ja tõde ja adekvaatsust ja pullimunanditega karjujat, see ojendatakse publiku poolt kellelegi, või rääkija enda poolt, kui ta endase järsku eriti karmilt usub, aga sinul ei paista kunagi õigus olevat, kuna see pole sinu djeelo. Brooklin Bounce mängib ja tabelil on numbrid, mis CK jaoks ei tähenda midagi, aga teiste jaoks tähendavad need läbitud etappe, sealjuures ka CK kaotusi. Samas kui CK ise ootab salaja, et vestluse lõpus tuleks Foucault ja ojendaks talle nähtamatu karika.

      Oui?

      : )

      Ja kui jäi mulje, nagu ma üritaks mingeid enda omadusi sulle üle kandes ära panna praegu, siis õigesti jäi. Mulle ojendatakse ka iga õhtu lõpuks nähtamatu karikas, aga see on salatõe, mitte mittetõe oma. Mul on kerge ükskõik mis pasast rääkida, võidu peale ka veel, ja kaotada nii et koliseb, kuna sellest pasast, mis mind tõeliselt üles keerab, ei oska peaaegu keegi rääkida ja seega, kui ma sellest räägin, jääb see kommentaarita. Nohisetakse midagi ainult. Mulle meeldib nii.

      Delete
    37. Esimeses lõigus on sul tuline õigus. A gentleman can disagree without being disagreeable. Samas ma ei rõhutaks siin niivõrd esteetilist kui moraalset momenti. Kui esteetilist laadi oletustega liiale minna, lõpeb see nii et seilame Tätte ja Matverega ümber Aegna, unistame ja puhume udupasunat.

      Ka teine lõik on correcto. Pole ju uudis, et CK maailmatunnetus on que pasa paradoxx ja ainult selline saabki olla. Kuigi ma kujutan ette, kui raske on ette kujutada, et see ei olegi poos.

      Foucault' karikas ... võib-olla tõesti? Mulle meeldis enne see koht, kus sa rääkisid sotsioloogi õigusest ja tugevama õigusest. Mulle tundub, et ma pooldan siiski tugevama õigust. Aga mitte Klub von Überblingeni ees kalbassiva macho tugevama õigust vaid pigem sellist Nietzsche club von Übermenschi tugevama õigust. Umbes nii, et macho laiab oma tutika F01-ga klubi ees - tuled säravad ja makk üürgab - aga nurgatagant keerab hiigelsuur soomuk (kaitsevärvi asemel kaetud tiibklaverja läikiva mustaga, kroomdetailid kiiskavad), tagant avanevad need suured uksed, kust dessantväelaste squad välja peaks jooksma, Nietzsche ratsutab sealt poni seljas välja, F01 katusele ja poni situb katuseluugist sisse.

      Delete
  13. On aga praod süsteemis kuhu saab ehitada ilusaid asju.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See Meelise üldisest arutelust disconnected repliik muutub iga kord seda vaadates - alguses oli lihtsalt naljakas - kuidagi nõiduslikumaks, nagu need süsteemi praod oleksid Blixa Bargeldi "uue templi vundamendis on juba praod", ja nagu niimoodi saaks päriselt ühiskonda lammutada. Põhimõtteliselt umbes nii, nagu Meelis ilmselt mõtleb, et on selle värgiga.

      Tr'ullult tahaks ka jaurata siin. Ehk homme.

      MLj.

      Delete
  14. No kas just lammutada, aga see on päris palju rahuldust pakkuvam kui kommentaariumis inimesi "seina äärde panna".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keegi ei pane kedagi seina äärde. Samuti on üsna paranoiline arvata, et kui rahval tekib kunagi iseenda valitsemise vastu huvi, hakkavad nad seepeale kohe väikekodanlasi ja pudupoodnikke represseerima.

      Delete
    2. Ma ka just omast arust täiesti ammendavalt lammutasin igasuguse seina ära ja teised tüübid ka aitasid.

      : )

      Delete
  15. Kuigi Raiko vägistab 21 esimese sajandi kapitalismi, 19 sajandi teooriasse, on nii Raiko kui kontsept ja ka inimene üsna kasulik moodustis. Nii kooperatiivide, okupeeritud (töökohad, ülikoolid) puhul on eestvedajateks tihti ikka suhtelised jäigad radikaalid, kelle ümber moodustuvad vähem äärmuslikud kaasaminejad. Seega ma ütleks, et vahel siiski altruism nõuab ideoloogiat.

    Lisaks oma arvuti ära kinkimisele, võiks Raiko tegelikult mõelda kuidas oma vaated loovamal moel materialiseerida. Sest tõepoolest on üsna vähe kasu üksnes „Raikost" kui kontseptist kes saab üksnes tegeleda arvuti ees kontseptuaalse proletariaadi hüvanguks“.

    Paljuski jäävad Eestis meeleavaldused selle taha, et puudub radikaalne tuumik. Ala Occupy Tallinn, kujutab endast David Icki avaliku lugemist. Seega on arvuti tagant tänavale tulevatel Raikodel väga oluline osa tõmmata kaasa rahvas, kes „hakkaks iseenda valitsemise vastu huvi“ tundma. Näiteks ametiühingute viimasel meeleavaldusel olid kõige efektsemad Ida-Eesti kaevurid, kes ilusti internatsionaali laulsid. Ülikoolide okupatsioonide puhul Uk’s on tuumikuks „Socialist Workers Party“ noored.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ootan ka pikisilmi aega, kus Raiko täiskohaga pealinna tuleb. Tüüp on karismapomm ja lahjendamata tahtejõust tehtud.

      Delete
  16. Teema hakkas isegi huvitama ja uurisin vähe neutraalsemaid allikaid kui themarxist.org

    Küsin siis Esimees Mao kombel:

    ' "Marx also opposed the Paris Commune at the beginning, while Zinoviev was against the October Revolution. Zinoviev was executed later, but was Marx executed? When the Paris Commune was established, he supported it. He thought it would fail, but seeing that this was the first dictatorship of the proletariat, it would be good even though it lasted only three months. It seems to be impossible to judge the result if economic accounting is applied."

    This preoccupation of Mao's with the failure of the Paris Commune may constitute at least a part of the explanation for the fact that the
    Commune played so slight a role as an exemplary precedent at the time of the establishment of either the rural or the urban communes in 1958-9.'

    Revolution in Retrospect: The Paris Commune through Chinese Eyes John Bryan Starr
    The China Quarterly , No. 49 (Jan. - Mar., 1972), pp. 106-125

    Läheb hästi kokku Engelsi poleemikaga. Ühtlasi kinnitab, et Maarin Mürki algne kommentaar ei ole tautoloogia.

    ReplyDelete
  17. Kohutav möga toimub siin lehel. Kas mõni võõrsõna jäi kasutamata ka - nii kognitiivselt ja palerriliselt?

    ReplyDelete