Monday, February 6, 2012

Saatanapiim

  
fleur du mal
r. ulas

Jääaeg on. Suurtest asjadest ei tundu sobilik kirjutada. Need tunduvad liiga suured. Raske on normaalseks jääda*. Ma kirjutan väikestest asjadest, ma kirjutan teile kohvist.

Oo kohv, see must ja patune lõunamaa jook, mis inimese na kihevile ajab. Nüüdki on üks tass minu ees, pea tühi, vast lonks on paksu peal järgi, ning tassi seintel on selle ning eelmiste kohvide rasvast korp. Ennist oli korp ka huulel, ent selle ma kraapisin küünega küljest, teise küünega tõmbasin küüne alt ära ja pühkisin vastu toolipõhja. Suhkur on otsa lõppenud, toas on külm. Ehkki soojemaks hakkab minema. Kui ärkasin, oli toas tõeliselt külm. Ma ärkasin poole kümne ajal, õhtul. See kirjutamine on esimene kasulik asi, mida ma täna teen. Mitu kasulikku asja on ühel ehk teisel põhjusel tegemata jäetud. Tuld on tehtud, ja süüa. Mõne inimesega mõned sõnad vahetatud, moodsate kommunikatsioonivahendite abil. Ma taaskasutan vanu konisid uute sigarettide loomiseks. Mul on raha küll, aga tahtmist napib selle tühja asja pähast õue minemiseks. Õues on teistviisi külm kui toas. Seal ei ole tegelikult liiga ebameeldiv, ent sinna minekuks vajalik tahtepingutus on seda küll. Suhkurgi on otsa lõppenud, ent seda on toosi põhjast võimalik natuke lahti sulatada.

Sellist va tassipõhjakohvi, ehk röövlikohvi olen ma joonud enamuse oma elust (seda hüütakse ka tudengikohviks, ent seda nime ma ei poolda – mulle ei meeldi sõna "tudeng", tudengikultuur, ja ega mulle paljud tudengid ka ei meeldi. Vaata neid kurjavaimu tudengipäevasid, kus pappkastist sakumobiile ehitatakse, gruppe, kes karjuvad "tõka, tõka" ja korporantide mütsikultust ja vabamüürlikku piiderdamist, soolisest segregatsioonist rääkimata. No ei ole seksikas värk. Parim aeg sinu elust. Bürokraatia. Dokumendi pilt). Ja kohvi hakkasin ma jooma, nii regulaarse järjekindlusega, ma arvan, kaheteistkümne aastaselt. Tegelikult ma muidugi ei oska seda aega dateerida, aga see tundub tõenäolise numbrina. Teed hakkasin juba varem jooma. Ehtsat ning vägevat musta teed. Kolme suhkruga. Ma pakuksin, et viieselt, aga see on ikka veel see, mis eelminegi – just a likely number. Soojad joogid esinevad pea kõikides kultuurides. Need soojendavad inimest seestpoolt, nii et inimene ei pea oma toidust saadud kaloreid enda soojendamiseks põletama. Samuti on vett ääreta kasulik keeta, kui see puhas ei juhtu olema.

Kohvi saab ka kohvikannus teha, mis puhul saad sa oma tassi kõvasti vähem kohvipaksu, aga see tähendab, et sul tuleb kannu pesta, mis tähendab, et sa pead käe kannuavast sisse toppima, kui sul pesuharja pole. Soovitan pesuharja kõigile. Kohvikannu peale saab ka soojendaja panna. Muist kohvikannusoojendajaid, mida ma tean, on lilltikandiga ja kasutamisest võidunud, aga iseenesest võib kohvi ka karvamütsi alla sooja panna. Niimoodi on päris stiilne, ma arvan. Masinakohv – pääle suure Vabaduse tulekut muretsesid kõik endale kohvimasina nagu soomlastel – hoiab ennast ise soojendusplaadi peal soojas, aga üldiselt on kohviga selline lugu, et mida kauem sa teda kuumutad, seda jälgimaks ta läheb. Soojendatud masinakohvil on ka selline hapukas kõrvalmekk, mida sa mujalt ei leia. See kohv, mida soome kohvikutes tasuta saab, on ka tihtipeale selline. Kui jahtunud kohv niisama pliidi peal uuesti soojaks lasta, omandab ta kerge kõrbemaitse, mis on üldiselt parem, kui masinakohvi liisunud hapukus. Siiski ei saa öelda, et tassipõhjakohv masinakohvile alati silmad ette teeks. Vanuigi oli alati nii, et Arksi tassipõhjakohv oli kuidagi nigelam, hallim ja maitses hallituse järgi, samas kui Robi masinakohv oli õige hea. Selle saladusele me ei saanudki jälile. Arksi kohviga sai sada imet ära proovitud, aga see oli ikka kuidagi nigel. See sõltus asupaigast, mitte Arksi kohvitegemisoskustest.

Viimasel ajal on meie seas suurde hinda läinud türgi kohvi masinad. Nende käsitlemine on mõneti tüütu ja sealt saab tihtipeale vähem kohvi, kui sa tahaks, aga antud kohvi headus tasub tublisti ära. Türgi kann on võimeline isegi odavamatest kohvidest täiesti mõistliku maitsega jooki tegema. Ja kõige parem tuleb see siis, kui sa korjad kannu tulelt just vahetult enne, kui too keema tõuseb. Kohvikannu kuulatamine on peen töö. Presskann seevastu, seda vidinat ma suuremat ei poolda. Need lähevad muudkui katki ega paista eriti ilusad, samuti on neid raske puhastada, nagu tavalistki kohvikannu. In essence on tegu tassipõhjakohviga ilma kohvipaksuta. Aga mulle tõtt-öelda täitsa meeldivad need suhu tulevad kohvipurud, mida niimoodi närida saab.

Oma kohvi olen ma alati eelistanud juua piima ja suhkruga – keskmise koguse piima ja suure hulga suhkruga, nii kahe-poole kuni kolme lusikatäiega. Suhkur on hea magus, hoiab elu sees. Koor on kohvi sees parem kui piim, aga koore häda on see, et ta saab kas õite kiiresti otsa või muul juhul läheb raisku. Vahukoorega kohv on enamjaolt juba liiga rammus, ja võiga kohv, nagu türklased joovad, enamgi veel. Meega kohv ei ole samuti midagi, mida ma suurt soovitaks, aga mõnele meeldib, ja kindlasti parem, kui mitte midagi. Mumeelest on sellega umbes samasugune lugu, nagu kohvi-kakao seguga – sa jood ta ära ja ta ei ole otse ebameeldiv, aga kindlasti ka mitte säändne elamus, et sa tahaks seda uuesti teha. Aga kakaokohvi teed sa eksperimenteerimislustist, samas kui meekohvi surub enamjaolt olukord sulle peale. Mandliliköör armastab kohvi. Kondentspiim on kohvi sees ka kena, aga seda kulub sinna sisse kahtlaselt palju.

Kohati saab kohvi ka meremeeste kombe järgi soolaga üles düünida, et maitset veelgi enam välja tuua või halva kohvi halbust neutraliseerida. Üle soolata on lihtne. Siis muutub kohv joodamatuks. Taat jõi kohvi mustalt ja suhkruga, ta kõht ei kannatanud hästi piima. Ja kohati sõi ta mõru šokolaadi kõrvale. Mingi vahe pani ta kohvi sisse soome kombe järgi ka sidrunit, aga see oli ainult mingi faas. Sidrun ja piim kohvis, muide, ei kombo kokku. Piim läheb tükki. Tükilist piima sa oma kohvi sisse ei taha. See on üks jõledamaid asju, mis üldse olla võib. Tihtilugu olen just mina see tüüp, kes saadetakse järele katsuma, kas piim on ikka veel hea. See tuleb sellest, et ma ei karda jõledust. Jõledus on just nagu süst või ämblik, ta ei jää kestma ega põhjusta tüsistusi.

Kohvivalmistamise lahutamatuks kõrvalproduktiks on kohvipaks. Kohvipaks elab tasside põhjas ja kas kuivab keskkütte käes ära või kasvatab enese peale hallituskultuuri. Kohvipaks võib ka, kui nõusid "vähem ja hiljem" pesta, kraanikaussi lustliku huumuskihi moodustada. Not a lot of people like that. Mu vanatädi väetas kohvipaksuga mingeid taimi, ja põhimõtteliselt võib ennast vannis kohvipaksuga koorimise eesmärgil üle hõõruda, ent enamjaolt tähendab see, et kohvipaks jääb su karvadesse kinni ega tule kaugelttki kõigi vannitoa ehk duširuumi pindade ning tarvikute pealt ära. Leidub ka torusid, mis ei saa kohvipaksuga hästi hakkama. Arksi isa ütles, et kohvipaks puhastab torusid, aga olles selle üle pikemalt järele mõelnud, tuleb tunnistada, et ma ei usu sellesse suuremat. Kui torus on juba ummistus, liitub paks sellega, kui ei ole, ei põhjusta ta seda iseseisvalt. Magusad kohvipõhjad muutuvad kohati veidralt limaseks.

Vannitoatarvik "Paremäärmuslane"
Kohv, mu kallid, on üks noist ainetest, mille lõhn ajab ennast läbi su naha välja, kui sa teda palju tarbid. Eriti, kui ma ei suitsetanud, lõhnasid kaenlaaugud kohvi järgi. Tavaolukorras haisevad ilmselt kohvi ja tubaka järgi. Kui ma ei suitsetanud, siis mul oli tubakalõhnaline higipulk. Robi leidis, et see ei pruugi tüdrukutele nii palju peale minna, kui ma arvan. Ma leidsin, et väga mehine on. Ikka parem, kui keemilise saatana värskuse järgi lõhnav showerguy. Showerguy on mees vannitoatoodete reklaamist. Ta on selline kodune, aga samas värske. Tal on rätik ümber, juuksed märjad ja habe aetud. Korter on suur ja avar. reklaam on suunatud naistele, et nad meestele vannitoatarvikuid ostaksid, meestele suunatud tarvikute reklaamid üritavad jätta muljet, nagu vannitoatarvikud oleksid mingi jumala bad ass ja spioonifilm. Vannitoamees on pedekas. Värskus on rohelist või sinist värvi nagu nõudepesuvahend või hambapasta ja tugevalt üheksakümnendatega koos.

Kui palju kohvi tühja kõhu peale juua, hakkab kõhus nõme. See ajab mao närvi. Varemalt, kui ma noorem olin, ei olnud sellest suuremat lugu ja kogu päeva võis kohvi najal läbi ajada, aga nüüd on muudviisi. Üks vahvamaid asju, mida reformeerunud alkohoolik oma õhtuga drooge taga ajamata ette võtta saab, on öö läbi üleval istuda ja kohvi üleväsimuseni näost sisse ajada, kuni kole lõbus hakkab. Mulle meeldib, kui mu kohvitass on suur. Pooleliitrine. See on üks korralik kohvitass ja seda on rahuldustpakkuv käes hoida. Rännaku-aegade alguses jõin ma oma kohvi peamiselt suurest sangaga õllekruusist, mis ütles enda peal "Presidendi pilsner". Selle maitsetus oli nauditav. See tass läks katki. Mul ei ole enam ammu pooleliitrist kruusi olnud, võib-olla ei eelistaks ma seda enam. Aga poole väiksem kruus on ka hea, nagu nad tavaliselt on. Sellest väiksemad on juba inimese narrimine.

Kohvitass jätab enesest jäljendeid – kohviringe. Alatihti on osa kohvi kuidagi ka kohvitassi alla jõudnud. Kohviring on päris ilus asi, kodune selline. Suhkruga kohvist tekkinud kohviring läigib veidi ja kleebib. Noorena, kui ma pastakaga pilte joonistasin, toonisin ma neid kohati kohviga. Nüüd ma enam pastakaga ei joonista, ja pliiatsigagi mitte. Nuga on parem. Noaga tuleb sirgem joon. Ma arvan, et ma võiksin ka maalida, aga see on üks igavene kurjavaimu ettevõtmine ja kõik kohad saavad värviplekke täis, samas kui lõigates saavad kõik kohad vaid paberilipakaid täis. Taat ütles paberilipaka kohta "schnippelhien" või kuidagi niimoodi. Ja tollest vanavanaisast, kes seda va õigusteadust tegi, on üks pilt, kus ta seisab oma kirjutuslaua kõrval ja kõik kohad on paberitükke täis. sellega andis mu taat oma hoolimatusele pisiasjade suhtes traditsiooni jõu. Ma ei tea, kas ma tahan oma korralagedusele traditsiooni jõudu. Ma tegelen asjade nühkimisega põhiliselt nende inimeste pärast, kellel on oma pea sees halvem elada, kui kõik rõve on. Kohati olen ma asjas jumala sees. Mul on veits tunne, et peaks võtma ja tüütama kõige targemat inimest keda ma tean, ja küsima tema käest koristamise kohta, et selle kohta tõde teada. See hävitab nii palju elusid.

Üheksakümnendate alguses oli kangesti populaarne kasutada suhkruasendajat. Suhkruasendaja on kohvi sees suht sitt. Ma mäletan, kuidas korra oli selline suhkruasendaja – tundub, et oli mingi pidu – mis meenutas oma struktuurilt põldmarja või penoplasti. Eksperimenteerimishuvilisena, ja et jooki magusamaks teha, suskasin ma ühe kokakoola sisse. See ajas ülbelt palju vahtu, see ajas ennast kõik vahuks ära.

Lahustuv kohv on ka olemas, ja pseudokohv, ja viljakohv. See maitseb kohati täitsa kenasti, sest see on minevikuga koos, aga kogu aeg seda juua ei tahaks. Kadrioru elanikud ütlevad, et lahustuva kohviga saab filmi ilmutada. Samuti on olemas koorepulber, millega saab kohvi valgendada, see on niisama üks suvaline asi.

Möödunud sajandi alguse raamatutes, nagu Morteni-saagas, aga ka mujal, ülistatakse kohvi taevani. Umbes nagu see oleks üks ülimaist luksustest ja amfetamiin pealekauba. Töölised kulutavad oma viimase raha kohvi peale. Need on kenad tsitaadid ja ma olen mõelnud neid koguda, aga tutkit. Need teeniksid hästi, et meelde tuletada, kui kõva kohv tegelikult on. Praegu on seda nii igal pool, me oleme ära harjunud. Ja veel varem oli kohv nii kõva, et see oli päriselt keelatud. Patune uskmatute must jook. Paljud inimesed ei tõuse ilma kohvita ülepea õigele elule. Mõni ütleks, et sõltuvus, aga mulle eriti ei meeldi see sõltuvusejutt. See läheneb kahtlaselt sellele, kus inimesel on autonoomne ideaalkeha, mis ei vaja vett, süüa ega teisi inimesi. Ei sõltu millestki, ei vaja midagi, lükkab ära kõik kontaktid.

Kohati, vaid kohati saab kohvist ja suitsust täiesti õnnestava peapöörituse. Ja kohati on nii mõnus üles ärgata, juua üks kohv ja siis tagasi magama kukkuda. See on võimalik vaid siis, kui sa lubad endale seda magamise luksust. Kui sa ei pea tol hetkel ilmtingimata üleval olema, on leitud kohustusteta aeg. Ka on õige väga mõnus lõhn, mis tõuseb vastavatud kohvipakist, lubadusena tulevastest headest aegadest. Mudlum on leidnud, et tegelikult on kohv nii tähtsal kohal inimese elus, et selle pealt ei tasuks kokku hoida. Aga tihtipeale ei võimaldatagi sul kohviga pööraseks minna. On tavalised, odavad ja Kuldne President Deluxe, või mine kuhugile kaugele rikkapoodi. Niinimetatud maitsekohvid, mida siin-seal kaalu järgi paberkoti sisse osta saab, neid ma ei poolda. Need on ülehinnatud, kuidagi lahjemad, kui harilik kohv ja mul on tunne, et nad on keemilise saatanaga lähedases suguluses.

*Normaalseks ei jää inimene siis, kui ta vaatab pisikest kassipoega, kes valdab ta meeled oma armsusega, või siis, kui ta on lummatud omaenese mõtete õudsusest ja võimsusest, ega siis, kui miski tema südant ühes ehk teises suunas liigutab, siis on ta normaalsusest ära ja seda on raske taluda.

27 comments:

  1. It's 5 in the morning and the world is asleep, what gives?

    ReplyDelete
  2. Proosit! Jõin just ise ka tassi saatanapiima, päeva esimese. Nüüd süda kui metsloom ja silmad kui tuli, võib öelda, et läksin tiira. Nii noor mees ja juba lootusetult kohvijoogi kütkeis. Unustasid mainida, Martin, kui amoraalne see kohvivärk ikkagi on, kuidas see ajab naised hulluks ja paneb mehed vägistama. "Mängi kiiremini seda neetud alla turcat!" röögib kohvideliiriumis boheemlane klaverimängijale, "kiremini raisk!"

    "Ma ei saa kiiremini..."

    Üldse peaks kohvi joomist alaliselt saatma idamaine itkulaul. Kohv on ebakristlik uimasti, ajab koos haaremipidamise ja perverse verelustiga oma kulendeid Euroopa südamesse, läbi Böömimaa. See uudne ja ohtlik haigus tuleb katkestada juurelt! Saatanatissi küljes ripuvad ainult tõeliselt PAHAD, meelehaiged, kohvijanust kõhetud noored mehed. Euroopa salongidesse ja sigariruumidesse tuleb tagasi tuua kuulujutt, nagu kohvitila külge neetud generatsioon ei tunnekski enam ööd ja päeva. Kogu aeg on üleval, nagu kurjast vaimust vaevatud, kannavad piinatud mõtteid paberile. Käekiri muutub algul rahutuks, siis loetamatuks. Nii komponeerib ka noor helilooja ebaloomulikku, spasmilist muusikat, kuna kohv soodustab langetõvehooge. Ja tüdrukud! Kombelõtvus, raseduse katkemine, higiselt lõkendav pale - need on vaid mõned kohvijoogi kõrvalmõjud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei unustanud mainida. Ma leidsin, et see ei kisu pisarat silmanurka ära, kui ma seda ise teen, ja jätsin selle sinu hooleks, sest teada oli: ega see tulemata ei jää.

      Delete
  3. Kolm tükki keres, hea on olla. Mõnus mõelda ka, et karvase lõuaga mehine mees nagu ma olen, jõin seda värki mustalt. Isegi suhkrut ei pannud. See on kõva sõna, poisid ahhetavad ja tüdrukutel läheb põlvest nõrgaks kui sellist asja teed. Haardkoor.

    ReplyDelete
  4. Jõin oma kohvi täna hommikul võõras korteris. Möca ütles selle kohta, nagu oleks kuskil külas, aga neid pole kodus, kelle juures me külas oleme. Aga niipea kui ma eile õhtul olin leidnud ühe oma lusika ja kaamlitega soolatoosi, läks olemine natuke paremaks. Õigupoolest oleks sind kohvijoojat vaja täna appi aga kuna sa oled külma ja eluhalvatud, siis nagunii saab kuidagi muidu ka.

    Mulle meeldis iseäranis vannitoatarvikute koht. ja siis, kas sa seda mäletad, kui me kohvi brenneris tegime? siuke vändaga pann, millega sai rohelisi ube röstida.

    ReplyDelete
  5. I don't drink coffee, sir, I don't drink hot liquids of any kind. That's the devil's temperature.

    Isegi kuulus türgi kann ei suuda kõige odavamat kohvi joodavaks muuta. Mis ta nimi oligi, Laura? Mingi helebeež pakk, kohviveski peale joonistatud, hullu odav? Have some standards, man, don't buy that shit.

    ReplyDelete
  6. Mis puutub kuulsasse türgi kannu, mis korteriraha eest sai soetatud, siis ma suutsin selle (loe ja kirjuta) TEISEL päeval perse keerata. Seal sees on mingi kummisarnane aine ja ma jätsin kannu omastarrust lihtsalt pliidi peale aga see va vastik keraamiline pliit oli sees ja muudkui küpsetas seda kummit.

    ReplyDelete
  7. Also, mul on Maunias oma espressomasin (olgu, see ei kuulu päriselt minule, aga mulle meeldib sellest mõelda kui oma espressomasinast). Muudkui kõnnin koridori otsa, vajutan nuppu ja kohv (espresso!) niriseb. Seal saab valida ka, millist kohvitoodet sa tahad. Vahel valin isegi - kujuta pilti! - kakaokohvi, just for the kicks. See ei saa kunagi otsa! (Kohvitassid saavad küll otsa, aga siis tuleb veiniklaase kasutada.) Parim asi Maunias thus far.

    ReplyDelete
  8. http://www.youtube.com/watch?v=1nl5tAmiUk8

    Esimene kohv. Suhkuruta. Ei kohuta see midagi tydrukut, see must mõru asi.
    Kylm on ja endiselt valud.

    ReplyDelete
  9. Sidrunajab piima tükki, sest piimavalk kalgendub juba üpris vähe happelises keskkonnas (sidrunhapet on päris palju kasutatud tööstustes kohupiima tootmisel, nüüd kasutatakse piimhapet).

    Vahel harva võib poest leida ka robusta kohvi. Üldiselt on umbes 99% meite kohvist araabika, sest see maitseb nagu kohv. Robusta maitseb nagu pehkinud puit, aga kofeiini on selles üksjagu rohkem.

    Sportlased kasutavad ka kofeiinipreparaate (igaüks mõistagi ei talu).

    Muide Voltaire olevat joonud päevas 70 tassi kohvi ja nt Balzac olla "Inimliku komöödia" kirjutamise ajal tarvitanud 50 000 tassi kohvi. Victor Hugo annus olnud 60 tassi päevas.

    ReplyDelete
  10. Tartus räägitakse ühest (õppejõudude?) paarist: hommikul peavad nad esimese asjana, veel voodis lamades kofeiinitableti sisse võtma, et suudaks niipalju üles tõusta, et kohvivesi üles panna.

    ReplyDelete
  11. Nunnud tüübid, kõlab nagu armastus.

    ReplyDelete
  12. Mudlum, ma olen samamoodi moka-kannu perse keeranud. Hullult kahju oli kannust. See kummihais, mis tuleb on veel eriti võigas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul ei olnud hullult kahju, ma ostsin uue.20 prossa oli alet ka, va kann maksis ainult 13 raha.Aga kohvi teen ikka röövlimoodi, kuigi see on kolesteroolile halb.

      Delete
    2. oih, see läks möca arvutist

      Delete
  13. It is by caffeine alone I set my mind in motion,
    It is by the beans of Java that thoughts acquire speed,
    The hands acquire shaking, the shaking becomes a warning,
    It is by caffeine alone I set my mind in motion.

    ReplyDelete
  14. ma ei joo kohvi. kas mul on midagi viga?

    mitte et see mulle vastukarva oleks, aga jõle tüütu on selle pulbriga askeldada, kipun nõnda umbes kooserdama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma arvan, et otse karistama sind selle eest ei pea.

      Delete
  15. Doseerimisest:
    http://youtu.be/-A9kvcrQTOw

    ReplyDelete
  16. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  17. http://www.youtube.com/watch?v=oWuyrlXI7nA

    Vot see mees teab, kuidas kohvi tuleb keeta.

    ReplyDelete
  18. THIS MORNING I BOILING MY COFFE MAKER!!!

    ReplyDelete
  19. Ilus, et sa selle peale tulid. Mu viimased mälestused kohviga on siiski veel need kaks kokkusattumust, kus ma loodsin kohvi abil kaineneda, aga hakkasin natukese aja pärast oksele. Pool rummi kahepeale -30 kraadiga ja siis +30 kraadisesse tuppa jõudmine teeb inimesega nii. Ma ikka veel pelgan, aga selle jutu peale lähen panen ikka vee keema.

    ReplyDelete