Tuesday, February 21, 2012

Sõbranna – sõbralaadne toode.

Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt

Ilmunud Vikerkaares 1-2/2012.

Naiste tugivõrgustik in its natural habitat.
On kultuuriline teadmine, et meeste ja naiste sõprus on tüübilt ja väärtuselt erinev. Vähemalt antiigini tagasi ulatuv klassikaline vaade näeb tõelise, õilsa sõprusena meestevahelist sõprust. Naised kui pealiskaudsed ja muutliku meelega olendid ei ole selles diskursuses nii võimsaks ja püsivaks sidemeks suutelised; nende sõprust määrivad tihti väiklased tunded nagu põhjuseta solvumine, eriti armukadedus. XVI sajandi prantsuse mõtleja Michel de Montaigne arutab essees „Sõprusest“, kas seesugune suhe naisega võiks olla võimalik, ja leiab: „[T]õtt-öelda pole naised enamasti piisavalt võimekad, et ülal hoida vestlust ning suhtlust, mis toda püha sidet toidaksid; ka pole nende hing ilmselt piisavalt tugev, et taluda nii tihedate ning kestvate köidikute survet. /---/ [T]oo sugu pole pakkunud meile veel ühtegi näidet, kes oleks suutnud niikaugele jõuda, ja muistsete filosoofiliste koolkondade ühisel kokkuleppel on nad sellest välja arvatud.“[1]

Teiselt poolt teeb „õrnem“ sugupool kvaliteedi puudumise tasa kvantiteediga. Isegi kui naised tõeliseks sõpruseks võimelised ei ole, arvatakse neil loomulikul kombel alati olemas olevat laialdane tutvusringkond: külaeided, kellega kaevul laterdada; naabrinnad, kelle käest käia soola laenamas; sõbratarid, kellele õhtul helistada ja muresid kurta. Selline pilt lähtub omakorda veendumusest, et naised on meestest paremad suhtlejad: nad räägivad rohkem, neil on suurem empaatiavõime, nad tajuvad vaistlikult teiste inimeste meeleolu ja oskavad lahendada konflikte. See kõik teeb hõlpsaks arvukate inimsuhete sõlmimise, mille suur hulk kompenseerib nende muutlikkust ja ebakindlust. Niisiis on naistel laialt käes mingit sõpruselaadset toodet. Pole üllatav, et see kõik käib risti vastu Montaigne’i arusaamale tõelisest sõprusest, kes ütleb: „[T]äiuslik sõprus, millest mina räägin, ei ole jagatav; igaüks annab end nii täielikult oma sõbrale, et talle ei jää enam midagi mujale jagada; otse vastupidi, ta on pahane, et teda ei ole kaks, kolm või neli ja et tal pole rohkem hingi ega rohkem tahteid, et kinkida need kõik sellele ühele inimesele.“[2]

Värske, otse peenrast nopitud näite selle kohta, et naiseliku sõpruse mõistmine pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kaudu on senimaani levinud, pakub ajakirja Eesti Naine 2011. aasta detsembrinumbris ilmunud artikkel „Milleks naisele sõbrannad?“, autoriks Aita Kivi. Üldistava pretensiooniga lugu nimetab juba juhtlõigus „sõbrannade tugivõrgustikku, mis aitab naisel end igapäevaelus tasakaalukana tunda“. Naise elukäik võetakse läbi kronoloogilises järjekorras kaheksa alajaotusena. Neist kaheksast alajaotusest kolm käsitlevad naistega sõbrustamise ohte: „Suhtekolmnurgad“, „Armukadedus“ ja kõige mahlakam, „Sõbranna kui reetur“. Lisaks sellele on põhiteksti vahele pikitud väikesed mullid kellegi Marianne (55) elukogemusest. Tõsi, tema jutt eristub põhitekstist stilistiliselt ja tundub, et see peab pakkuma koomilist vaheldust – tundmatu Marianne on karikatuurne karakter. Ometi hakkab silma, et kõik viis kõnemulli pajatavad sõbrannadevahelisest reetmisest ja armukadedusest. Sedasama rõhutab veel eraldi tekstiraam pealkirjaga „Flirt, sõbrannad ja abikaasa“, kus asjakohast nõu annab professionaalne psühholoog. Põhiteksti lõpetab soovitus, et sõbrannasid peaks olema palju: igaüks neist on kasulik omas valdkonnas ja kes teab, mõnega võivad võimalikuks osutuda koguni ühisüritused koos meestega. Nõnda on selles kolmeleheküljelises ajakirjatekstis esindatud niihästi kahtlus naistevahelise sõpruse kvaliteedis kui ka soovitus kompenseerida seda kvantiteediga, teksti pakutakse aga ikkagi (näiteks pealkirja kaudu) välja kui positiivset kujutust naiste sõprusest.[3]

Kõnealust artiklit ei pea loomulikult võtma teab kui tõsiselt. Ent praeguses meedia- ja infoühiskonnas kipub olema kibe tõde, et millel ei ole kultuurilist representatsiooni, seda ei ole samahästi kui olemas. Sedasorti tekstide ilmumine viitabki olukorrale, kus jätkuvalt leidub vähe niisuguseid kultuurilisi kujutusi naiste sõprusest, mis tõstaksid esile selle tugevust, sügavust ja mõtestatust. Pigem pannakse rõhku sellele, et naistega sõbrustamine on heal juhul lihtsalt tühine, halvemal juhul ohtlik. Mõlemat mõtet rõhutab ka keel ise.[4] Naissoost sõber, sõbranna, on vaieldamatult midagi kergekaalulisemat ja kahtlasemat kui lihtsalt sõber. 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatu veebiversioonis esineb sõna sõbranna mh järgmistes näitefraasides: „Käis sõbrannadega kohvitamas“ (märksõna kohvitama), „Olin sõbranna peale, sõbrannale armukade“ (märksõna armukade), „Kiivus sõbranna vastu“ (märksõna kiivus), „Mind aeti sõbrannaga pahuksisse“ (märksõna pahuksis). Otsing sõber annab oodataval kombel märksa rohkem tulemusi ja esineb sealjuures märksa positiivsemates kontekstides: mh „Aitab sõbra hädast välja“ (märksõna häda), „Küsis, sai sõbra käest v sõbralt head nõu“ (märksõna nõu), „Astus sõbra kaitseks, oma õiguste eest, ülekohtu vastu välja“ (märksõna välja astuma) jne.[5]

Kõik 2006. aasta ÕSi autorid on muuseas naised. Ka Aita Kivi on Eestis suhteliselt tuntud naiskirjanik, kes ilmutas oma artikli populaarses naisteajakirjas. Niisiis nõustuvad paljud naised ise täiesti kirjeldatud arusaamaga oma sõbravõimetest või vähemalt ei pea vajalikuks teistsuguseid kujutusi toota. Kuna olen viimasel ajal tegelnud nõukogude eesti naisautorite proosaga, pean märkima, et tähelepanekule võib sealtki kinnitust leida. 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse nn naisteromaanid on käsitletavad emantsipatoorse või feministliku kirjandusena, kuigi üsna suurte reservatsioonidega. Teostes kirjutatakse küll lahti naisvaatepunkti ja kujutatakse kriitiliselt naiseksolemise probleeme kaasajal. Keeruliseks muudab asja aga see, et ridadevahelise lahendusena paistab välja pigem klammerdumine traditsiooniliste soorollide külge: oleksid mehed ometi rohkem mehed ja laseksid naistel olla naised! Ka naiste sõpruse kujutamisel on neis teostes kasutatud traditsioonilisele soostereotüüpsele mõtlemisele omaseid, halvustavaid mustreid, mida ei saa kuidagi pidada „naisõiguslikuks“.

Aira Kaal ja Ellinor Rängel - tagurliku sõbrannamõistmiseta nõukogude naiskirjanikud.
Aimée Beekmani „Valikuvõimaluses“ (1978) tuleb eriti selgesti esile igasuguste naissuhete õõnestav ja ohtlik olemus. Peategelase Regina jaoks on sõbrannad väga olulised: nendega käiakse restoranis ja baaris, peetakse õhtuti pikki telefonikõnesid ja käiakse vastastikku külas. Nii moodustub vallaliste inimeste jaoks hädavajalik toetav tugistruktuur. Ometi valdab selle stuktuuri suhtes halvustav toon, varjamatu pejoratiivsusega nimetatakse seda „pseudoperekonnaks“. Mõnuga ja värvikalt kirjeldatakse peategelase vaatepunktist, kuidas teda ümbritsevad naised muutuvad aegapidi üha veidramaks ja veidramaks. Tema suurim hirm on muutuda nendesarnaseks: „Märkamatult saab Reedalt üle võetud ta haiglane ihnsus ja Marilt pealetükkiv emalikkus. Kleepub külge Juta luul, et kõik mehed ihkavad teda hullupööra, ainult läheneda ei julge, sest ta on nii väärikas. Õhtuti koju tulles hakkab Regina võib-olla järgima Anu tobedat käitumist.“[6] Raamatu sisuks oleva sepitsuse juures aitab Reginat väga olulises tehnilises küsimuses samuti üks neist vastikutest-vajalikest sõbrannadest. Lõpuks saab tollest aga reetur, kes paljastab Regina teod kogu maailmale; teda ajendab pahameel selle üle, et Regina satub intiimsuhtesse tema nooruskiindumusega. Armukadedus annab naistevahelisele sõprusele surmahoobi.

Aino Perviku „Kaetud laudades“ (1979) on pilt kaunis sarnane. Sõprade rollis on seal peaasjalikult töökaaslased naiskollektiivist. Ühega neist tekib peategelasel Ebal algul päris meeldiv sõbrannasuhe, ent siis hakkab kolleeg salaja mehkeldama tema kavaleriga; lõpuks paarike koguni abiellub. Ka naisülemusega peab Eba maha mõnegi südamliku vestluse, too jätab enesest sümpaatse mulje – kuni selgub, et kogu Eba uurimistöö ummikussejooks on tegelikult tema tegu, et omaenda karjäärile kiirem hoog sisse saada. Nii löövad siingi sõbrannad peategelasele mitmel korral noa selga. Linda Ruudi „Naine vabast ajast“ (1979), ülejäänutest ehk veidi tundlikuma koega ja vähem skemaatiline raamat, kirjeldab küll naistevahelisi suhteid päris soojalt ja inimlikult. Peategelasel Agel on vähemalt üks sõnakas sõbratar, kellega jõutakse mitmed põhimõttelised vestlused maha pidada, ühtlasi toetab teda kriisihetkedel koloriitne, kuid mõnus naabriproua, kellel on samuti maailmaasjadest oma arusaam. Ent sellest hoolimata on tähenduslik, et Age kõige parem sõber, kõige lähedasem hingesugulane on surnud. Vestlused temaga peab Age maha omaenese peas. Üheskoos vaadelduna kinnitavad need raamatud arusaama, et naisest on – isegi naisel – raske saada õiget sõpra.

Kui pöörduda ühe teise kultuurilise meediumi, mängufilmi poole, on huvitavaks mõõdikuks, millega hinnata naistevahelise suhtluse kujutamist, nn Bechdeli test. Selle on inspireerinud Alison Bechdeli 1985. aastal joonistatud ja kirjutatud koomiks, kus üks tegelane väidab end vaatavat üksnes filme, mis täidavad järgmised tingimused: 1) filmis on vähemalt kaks naistegelast; 2) nad räägivad filmi kestel omavahel; 3) nad räägivad millestki muust kui meestest. Test kutsubki analüüsima filme nende nõudmiste alusel, kusjuures rangemas variandis peavad vestlevad naistegelased olema nimelised. Tegu on üsna läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumidega; innukad kasutajad rõhutavad sageli, et testi läbimine ei taga ei seda, et film oleks kuidagi naisõiguslikult meelestatud, ega seda, et tegu oleks hea filmiga. Muidugi ei tule siis ka järeldada, nagu oleksid testi mitte läbinud filmid ilmtingimata kas šovinistlikud või lihtsalt kehvad. Küsimus on selles, kas naistevaheline suhtlus ei ole ehk peavoolu mängufilmides alakajastatud; ja tõepoolest, osutub, et isegi sellised pealtnäha lihtsad testitingimused jäävad täitmata paljudel nii kriitikute kui publiku poolt hinnatud tänapäevastel linateostel. Internetist võib leida palju vastavaid nimekirju, kuhu kuuluvad muuhulgas tervikuna nii „Tähesõdade“ triloogia kui „Sõrmuste isanda“ triloogia. Eriti huvitav on tähelepanek, et isegi mitmed naispeategelasega filmid ei läbi testi, üheks eredaks näiteks „Lola jooks“ („Lola rennt“, Tom Tykwer, 1998), mille Lolat „peetakse üheks kõige mitmekülgemaks naistegelaseks, kes iial filmilinal esinenud“[7].

Bechdeli testi tulemusi analüüsides oleks küll mõistlik arvesse võtta nii mõndagi tegurit, näiteks seda, et filmitööstus on senimaani suhteliselt maskuliinne valdkond. Kui valdav osa režissööre on meessoost, on loomulik või vähemalt mitteebaloomulik, et neil ei ole suuremat huvi keskenduda naistevahelistele suhetele, ammugi sügavale sõprusele. Ka avaldavad tulemustele küllap suurt mõju kindlaks kujunenud mängufilmižanride konventsioonid. Et harilikus pooleteisetunnises mängufilmis üldse mingi vestlus maha peetaks, peab see reeglina olema sündmustiku seisukohast hädavajalik. Peavoolufilmides leidub teinekord rohkesti naistegelasi, kes omavahel innukalt vestlevad – ent need filmid langevad sageli romantilise komöödia žanri, kus tegevus keerleb ümber armusuhete, ja siis on ka vestluse teemaks vastassugupool.[8] Näiteks telesarjadel tundub formaadi eripärade tõttu olevat lihtsam Bechdeli testi läbida. Nende eetriaeg on mitme suurusjärgu võrra pikem ning tihti on tegevuse tempo aeglasem; tegelased on rohkem välja arendatud; lisaks üheainsa osa raames lahendamist vajavale probleemile on võimalik üleval hoida kõrvalteemasid, mis punase niidina jooksevad läbi kogu sarja.

Märgiline naiste sõprust kujutav telesari on kahtlemata üheksakümnendate aastate lõpus eetrisse paisatud „Seks ja linn“ („Sex and the City“). See pajatab neljaliikmelisest sõpruskonnast, kes suhtleb omavahel tihedalt, külastab üheskoos seltskondlikke sündmusi ning on üksteisele kõikvõimalikes eluraskustes toeks. Torkab silma märkimisväärne sarnasus Beekmani „Valikuvõimaluse“ nn pseudoperekonnaga, ent erinevalt viimasest on siin nähtust vaieldamatult kirjeldatud positiivses võtmes. Ka töötab „Seks ja linn“ rõhutatult vastu arusaamale, nagu oleks naiste sõprus midagi ebakindlat. Kuigi sarja üksikosade sündmustik seisneb (Bechdeli testi tegija meelehärmiks) sageli armastuse keerdkäikudes, on püsiteemana väga oluline, et neli peategelast on üksteisele alati toeks ega reeda üksteist, ammugi meeste pärast. Niisiis kujutatakse siin naiste sõprust justkui väga positiivselt ja toetavalt.

Ometi on kuulda ka rahulolematuid hääli, mis leiavad, et „Seks ja linn“ trivialiseerib naisi, kelle huvialadeks paistavad sarja reaalsuses olevat üksnes kingad, kleidid, seltskonnaüritused ja muu üldiselt tühiseks peetud temaatika. Ühtlasi on tegu komöödiaga; õieti on tähelepanuväärne, et samasse žanri kuuluvad ka mitmed teised telesarjad, mis naiste sõprust tematiseerivad, näiteks brittide „Absolutely Fabulous“ või ameeriklaste „Sõbrad“. (Viimases selgub liiati, et sõprus ei olegi päriselt sõprus: kolme naise ja kolme mehe hulgas moodustub viimaks ikkagi kaks paari). Sellelt pinnalt võiks traditsioonilise mudeliga üsna heas kooskõlas arvata, et naiste sõprus ongi midagi koomilist, millele annavad sisu naeruväärsed pisiasjad. Ariel Levy käsitleb oma raamatus „Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture“[9] viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: „Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega... [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.“[10]

Niisugune vaatevinkel näeb endiselt valdavana patriarhaalseid norme: mitte ainult ei seostata tühiseid asju naistega, vaid ka naiste tegevusalad muutuvad automaatselt tühiseks. Seevastu teine viimase aja sooteoreetik Pat O’Connor[11] juhib tähelepanu sellele, et valitsevad kultuurinormid on muutumas ja sedakaudu on muutumas ka soolistatud arusaam sõprusest. O’Connor tõttab ütlema, et n-ö vanad normid ei ole veel lõplikult kadunud ja endiselt on naistevahelist sõprust võimalik näha kui maailmakorda õõnestavat fenomeni (mis seetõttu on mitmel moel tõrjutud ja pärsitud). Ent selle kõrvale on tema väitel tekkinud uus arusaam, mis väärtustab just n-ö naiselikku sõprust. Siin satub niisiis kõrgendatud tähelepanu alla tüübierinevus naiste ja meeste sõpruse vahel. Karen Walker on selle sõnastanud nii: „Stereotüübid sõpruse kohta kujutavad naiste sõprust intiimse suhtena, kus kõige tähtsamateks tegevusteks on tunnete jagamine ja rääkimine. Meeste sõprust kujutatakse sellisena, kus suhtluses domineerivad ühised tegevused, nagu sport.“[12] Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Nagu nägime, on klassikalise normi kohaselt väärtuslikum meeste sõprus, ent O’Connori järgi on see jaotus nüüd kübaratrikina ümber väärtustatud. Vestlemine isiklikel, tundlikel teemadel, ohter rääkimine oma eraelust, on saanud sõpruse legitiimseks, võib-olla koguni konstitueerivaks osaks. (Sellega käib kaasas naiste jutukuse troobi üldine ümberväärtustamine. Seda on analüüsinud Deborah Cameron, kes vaimukalt märgib, et on õieti meestele alandav, kui neid kujutatakse suhtlemisvõimetute olenditena ja küsitakse nagu koomiksikänguru kohta: „Kas teile ei tundu, et ta tahab meile midagi öelda?“[13]) Selle arusaama kohaselt ei ole seksi-ja-linna-tüüpi sõprus sugugi tühine, vaid hoopis uus ja heakskiidetud sõprusemudel.

Soolistatud sõprusekuvandite uurija Walker mainib samuti niisugust ümberpööramist, aga suhtub sellesse kerge kahtlusega. Tema näeb kübaratriki tagamaana pelgalt seda, et suur osa akadeemilisi kirjatöid naiste sõpruse teemal hakkas ohtralt ilmuma pärast feminismi teist lainet ning kirjatööde autoriteks on naisteadlased, kes tunnevad tarvet vanadele ideoloogiatele vastulöök anda.[14] Samas on O’Connori üldistavamad põhjendused nn naiseliku sõpruskuvandi võidukäigule huvitavad ja veenvad. Tema mõttekäik lähtub sõpruse funktsioonist üleüldse: sõpruse tähtsaimaks ülesandeks on pakkuda inimesele võimalust näha omaenese peegeldust, „iseennast üha uuesti ja uuesti konstrueerida“. See võimalus muutub seda olulisemaks, mida enam lõdvenevad kõikvõimalikud sotsiaalsed konventsioonid, mida juhuslikumaks ja voolavamaks muutub inimese positsioon ühiskonnas ja õieti arusaam kogu inimese olemusest: „[S]edamööda, kuidas ise [self] muutub postmodernistlikus maailmas problemaatiliseks, on levima hakanud feminiseerunud arusaam sõprusest.“[15] Veel viitab O’Connor seisukohale, et intiimse läheduse tähtsustamine sõpruse juures on omane just individualistlikule ühiskonnale (nagu meie oma seda on), ja toob esile, et sedalaadi sõprus on üks väheseid institutsionaliseerimata inimsuhete vorme – selle kulg on ainuüksi osaliste määrata. Viimane on tema meelest sõpruse eriti ahvatlev omadus.[16]

Olles suundumuse postuleerinud ja sellisel viisil üsna veenvalt ära põhjendanud, näeb O’Connor niisuguse sõprusekäsitluse juures ka probleeme. Kõigepealt võib sedalaadi sõprus olla sisu poolest hoopiski n-ö jagatud ohvriseisus ja sellisena pigem õõnestav suhe: oma muredest rääkimine tähendab nõrkuste jagamist, tugev sõprus saab aga rajaneda pigem tugevuste jagamisel. Leian, et see mõte võimaldab hästi põhjendada negatiivseid jooni traditsioonilises naissõpruskuvandis, milles valdavad reetmisoht ja armukadedus: kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga. Teiseks, niisugune sõpruse mõistmine jätab kõrvale teistsugused sõpruse vormid. O’Connor osutab teatavatele varasematele sõprusekäsitlustele, mis olid märksa pragmaatilisemad: sõpra võis mõista pigem kui protektorit või teenete osutajat, kellele vastati samuti teenetega. Ta rõhutab, et ka seda tüüpi suhted on tänapäevani täiesti olemas, ning peab ohtlikuks neist mööda vaatamist. Ilmselgelt feministliku mõtlejana peab O’Connor siin silmas seda, et patriarhaalset maailmakorda tsementeerib sõprus õigete inimeste vahel, kes käivad näiteks koos saunas või golfirajal, isegi siis, kui sellega ei kaasne sõprust intiimsete detailide jagamise näol.

Genderfuck-sõbrannad.
Selline viide varasematele sõprusekäsitlustele toob hästi esile, et kõik seni teemaks olnu puudutab esmajoones arusaama sõprusest, sõpruse kuvandit. Pole selge, kuidas lähevad kuvandid kokku tegelikkusega. Karen Walkeri artikli peamine järeldus on see, et meeste ja naiste sõprus ei ole tüübilt sugugi nii erinevad, kui arvatakse. Oma uuringus pööras ta teadlikult tähelepanu sellele, et uurimisaluste käest küsitaks sõpruse kohta nii abstraktsemaid kui konkreetsemaid küsimusi. Pärast intervjuude läbiviimist leidis ta, et kui läheneti üldisemalt – pärides, mida tähendab küsitletava jaoks sõprus, mida ta peab sõpruse juures oluliseks –, vastasid tulemused tõepoolest soolisele mustrile. Mehed pidasid tähtsaks ühiseid huvialasid, jagatud harrastusi; naised jällegi südamest südamesse rääkimist. Ent kui küsitletavatel paluti jutustada konkreetsetest sõbrasuhetest, pilt muutus. Näiteks mees, kes väitis, et meeste sõprus kujutab enesest jahil ja kalal käimist, tunnistas, et jahil ega kalal käia ei ole tal paraku aega ega võimalust, küll lobiseb ta semudega töö juures või õlleklaasi taga ja arutab muuhulgas oma abieluprobleeme. Kokkuvõttes leiab Walker, et eri sõprustüübid käivad pigem mööda ühiskondlikke klasse kui sugusid; näiteks töölisklassist uurimisalustel oli elus rohkem probleeme, mistõttu olid need ka sagedamaks vestlusteemaks sõpradega nii meestel kui naistel, karjäärinaiste sõprusmustrid aga vastasid pigem maskuliinsele kui feminiinsele mudelile.[17] (Sarnasele järeldusele jõuab muide Deborah Cameron kõnemustrite osas.)

Ka on sellised mudelid ise arenevad, ajas muutuvad ja kaunis venivad asjad. Artiklit alustanud näidetes kirjutab Michel de Montaigne küll sõprusest meeste vahel ja Aita Kivi sõprusest naiste vahel, ent nende kahe mõtleja sõprusekäsitlusi lahutab peale soolise aspekti kahtlemata veel nii mõndagi, näiteks nelja sajandi pikkune ajavahe. Sellest hoolimata on nende arusaamades mõndagi ühtelangevat. Kui Kivi justkui stereotüüpselt seostab naiste sõprust intiimsete vestluste ja saladuste jagamisega, siis õieti nimetab Montaigne’gi igati meheliku sõpruse peamiseks toiduks just nimelt „suhtlust ja jagamist“. Samas tahab Montaigne selgesti maalida pilti ideaalist, täiuslikust sõprusest, tunnistades mokaotsast, et eks on temagi elus ette tulnud „neid teisi, tavalisi sõprusi“; Kivi lähenemine on pragmaatilisem, realistlikum. Lisaks ajastukonventsioonidele on sellel erinevusel veel üks huvitav põhjus: kui nõukogude eesti naiskirjaniku Linda Ruudi 1979. aasta romaani lugedes võis jõuda järeldusele, et ainus hea sõbranna on surnud sõbranna, siis on ka Montaigne’i kuulus essee õigupoolest kirjutatud surnud sõbra mälestuseks. Nii on seegi pigem üldinimlik kui soospetsiifiline äratundmine: lõpuks jäävad kõik, kes veel elavad ja liigutavad, idee kõrval tõelisest sõbrast vaid kahvatuteks ja hägusteks varjudeks koopaseinal.

[1] Michel de Montaigne, Esseed. Tõlkinud Kristiina Ross. (Europeia 62) Tallinn: Perioodika, 2001. Lk 120. Korrektsuse huvides olgu lisatud, et antud lõigus arutab Montaigne õieti seda, kas abikaasade vahel võiks peale hariliku abielusideme olla ka sõprussuhe. Niisiis on rangelt võttes juttu mehe ja naise vahelisest sõprusest, samas kui käesolev kirjatöö keskendub pigem naiste omavahelisele sõprusele. Ometi tundub, et Montaigne’i väiteid võib võtta hinnanguna naise üleüldisele võimele sõprust üles näidata.
[2] Samas lk 128.
[3] On eriti irooniline, et oma veebiküljel teatab kõnealune ajakiri: „Eesti Naise eesmärk on olla hea sõbranna, kes oskab anda kasulikku nõu ning kelle seltsis on alati huvitav“.
[4] Mõistetavatel põhjustel keskendun siin eesti keelele. Arvan aga, et iseloomulik näide võib olla ka inglise frenemy – kohversõna sõnadest friend (sõber) ja enemy (vaenlane). Tõsi, see termin ei käi ilmtingimata naiste kohta. Wikipedia andmetel on esimene teadaolev kasutus puhtpoliitiline, pärinedes 1953. aasta artiklist pealkirjaga „Howz about calling the Russians our Frienemies?“ Ometi võib sõna tänapäeval väga palju kohata just naisteajakirjades jms kasutuskontekstides.
[5] Ka sõber esineb teinekord negatiivse sisuga näitelausetes, nagu „Hoolimatus sõbra vastu“ (märksõna hoolimatus) või „Teritas sõbra kallal keelt“ (märksõna keel). Ent proportsioon on siin hoopis teine.
[6] Lk 39.
[7] Ashe Cantrell. 10 Famous Movies That Surprisingly Fail The Bechdel Test. http://www.filmschoolrejects.com/features/10-famous-films-that-surprisingly-fail-the-bechdel-test.php
[8] Siinkohal on aus märkida, et Bechdeli testi sünnitanud koomiks kannab pealkirja „Dykes to Watch Out For“ (tõlkes ligikaudu „Ettevaatust, lesbid“), mistõttu nõue rääkida millestki muust kui meestest tähistab seal tõenäoliselt protesti ka nn heteronormatiivsuse vastu. Ent ühtlasi võib seda näha katsena välja sõeluda selliseid naistegelasi, kes ei oleks defineeritud üksnes meessuhete kaudu.
[9] New York: Free Press, 2005.
[10] Lk 99.
[11] Pat O’Connor, „Women’s friendships in postmodern world“. – Placing Friendship In Context (Structural Analysis in the Social Sciences). Toim. Rebecca G. Adams ja Graham Allen. Cambridge: Cambridge University Press, 1998. Lk. 117–135.
[12] Karen Walker. Men, Women and Friendship: What They Say, What They Do. – Gender & Society, juuni 1994, lk 246–265. Lk 246.
[13] Deborah Cameron. The Myth of Mars and Venus. New York: Oxford University Press, 1998. Lk 11.
[14] Walker lk 262.
[15] O’Connor lk 122.
[16] Märkusena: O’Connori 90ndatel aastatel ilmunud artikkel ei saa muidugi veel arvestada Interneti nn sotsiaalvõrgustikega, mille puhul võib märgata teatavat suundumust sõpruse institutsionaliseerimise poole. Aastal 2009 nimetas New Oxford American Dictionary koguni aasta sõnaks sõna unfriend, mis tähendab kellegi eemaldamist oma sõprade nimekirjast niisuguses sotsiaalvõrgustikus. Samas on seda suundumust juba selle tekkimisega paralleelselt kõvasti naeruvääristatud. Hea kokkuvõtte sedasorti naljadest võib leida joonissarja South Park osast „You Have 0 Friends“ (14. hooaja 4. episood), kus muuhulgas pilatakse arusaama, nagu võiks sõprus sõltuda sotsiaalvõrgustikus eksplitseeritavatest formaalsetest markeritest (kellegi lisamine oma sõprade nimekirja, sõbra virtuaalne „müksamine“, tema postituste heaks kiitmine jne). See viitab, et sõprust tajutakse tõepoolest jätkuvalt kui inimestevahelist suhet, mida ei ole võimalik formaliseerida.
[17] Walker lk 259–260.

Pildid pärit siit, Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist ja siit.

17 comments:

  1. Kas ei ole nii, et ka naistevaheliste sõprussuhete puhul võib teha kvalitatiivse erinevuse sõbra ja sõbranna vahel? Ma vist ise küll natuke teen: sõbrannad on kohvitanted, kellega kihistada ning kleitidest ja poistest rääkida, samas kui sõbraga, soost hoolimata, on mingi romantilisem ja üllam suhe, teineteisemõistmine ja kõik see. Eks seegi eristus ole muidugi poliitiliselt problemaatiline, määrates sõna feminiinse vormi frivoolsusse ja pealiskaudsusse, aga teisest küljest - see feminiinne vorm juba ise sugereerib traditsioonilisi soorolle ja -tunnuseid. Kui ütled "sõbranna" (või "õpetajanna" või "poetess" või ...), tulevad sellega automaatselt kaasa inimpõlvede jooksul kinnistunud soostereotüübid. Naissoost sõbraga selliseid assotsiatsioone tingimata ei teki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellest on ju ka tekstis juttu: "Mõlemat mõtet rõhutab ka keel ise.[4] Naissoost sõber, sõbranna, on vaieldamatult midagi kergekaalulisemat ja kahtlasemat kui lihtsalt sõber." Kõik need ÕS-i näited takkajärgi.
      Minu meelest on need inimesed "tuttavad" või siis "kursakaaslased", "töökaaslased" jne, milleks austavat sõbranna-nimetust neile laiendada?
      Ja mina just sõbrannaga saangi kas või kleitidest ja poistest rääkida, nii et on huvitav. Romantiline ja üllas teineteisemõistmine hõlmabki mu meelest seda, et põhimõtteliselt kõigest saab rääkida. Mittesõbrannadega küll ei viitsi.

      Delete
    2. Jah, on kyll tekstis juttu, ega ma PKP-ga ei vaidlegi. Tahtsin lihtsalt mårkida, et mu meelest iga naissoost s6ber ei pruugi tingimata olla s6branna. M6ne inimese (ja suhte) puhul tundub paslik sugu ja sellega kaasnevat r6hutada, m6ne teise puhul pole see jållegi p6rmugi vajalik. S6na "s6ber" pole ju tegelikult sugugi meessoo-spetsiifilisem kui "6petaja" v6i "laulja".

      Delete
    3. Jah, eks ma teen ise kah samasugust vahet teinekord - aga alati nutan sisimas. Üks kõige mõnusam näide keelelise naistähistaja devalveerumisest on inglise "cleaning lady" jms. Language, Y U no do justice?! Olemise koda mu eesel.

      Delete
    4. V6i noh, see on taas kord natuke nagu see kysimus, et kumba låhenemist eelistada: kas "erinev, aga samavåårne" v6i "loll eristus, pole seal nii suurt vahet yhti". Tånapåeval, mil nåiteks ametitele naissugu tåhistavat jårelliidet enam kuigi moekas v6i vajalik lisada ei tundu, tekib kysimus, et miks ylepea kasutada s6na "s6branna", kui see ei viita just mingile spetsiifiliselt "naiselikule" s6prusele. Kui soovida selle s6na juurde siiski jååda, v6iks hakata rååkima sellest, kuidas traditsiooniliselt naiselikuks peetavad huvialad, tegevused ja suhtlusviisid on kultuuriliselt alavååristatud just seet6ttu, et need on omistatud naissoole, ja mitte sellepårast, et need oleks kuidagi olemuslikult kehvemad. Ma ise eelistan vist pigem claim'ida s6na "s6ber" ja lyya "s6brannale" kåega - jåågu ta siis pealegi stereotyypidest koormatuks. (Umbes samamoodi, nagu et olgu pealegi "naistekad", peaasi et naisautorite loomingust raamatukogus omaette "naiskirjanduse" riiulit ei komplekteeritaks.)

      Delete
  2. Okei, ma teen nüüd proovi edastada küsimustesi, mis lugedes tekkisid. Ma ei ole praegu erilises esseismi ega eneseväljenduse tujus, nii et see võib läbune välja kukkuda.

    Aga siiski - "õed"? Selline sõna? Ja õdede kirjandus? Isegi "Little Women" oli suht esinduslik selles suhtes. Õed tegid seal koos teatrit, kirjutasid, sõnaga: läbisid Blechdeli testi, läksid veits tülli ka, aga see ei olnud mingi liiga stereotüüpilist "naiste tüli". Rohkem nagu tavaline "aeg lööb kiilu sõprade vahele" trope. 19 sajandil oli terve selline stock characteride hunnik nagu õed ja nad kõik käitusid suhteliselt normaalselt. XX sajandi õdede žanrist meenub veel Alki Sei "Panter klaasvitriinist", kus õed ja nende sõbrannad saatsid kosmo taga kingadest rääkimise ja emotsionaalsse löga lausa nii pikalt, et hakkasid koos ühe kaluri tütrega kätte maksma neljandale tüdrukule, kuna see oli kodanlane ja ta pürjelitest vanemad olid Kreeka fašistide lakeid. Pistsid ta tünni sisse selle eest. Sellised õed siis. Hiljem jõudsid järeldusele, et see oli siiski vale teguviis ja vabandasid. Kusjuures kaluri tütar ja üks õdedest vandusid raamatu lõpu poole ka vereõelust, kuna kaluri tütar tundis ennast muidu värgist väljajäetuna.

    Selles raamistikus, mida ma siin korralikult välja joonistada ei viitsi, puudub enamus ülalseisvast poleemikast. See on romantiline inimeste vaheline läbimine, ideaalide nimel koos õppimine ja tegutsemine. See on elus ellujäämise küsimus, psühholoogilise ellujäämise.

    Sama asi sõnaga "vend". Meeste vahelise sõpruse etaloniks ei peeta ei kalal käivaid jöllareid ega pubis õlle taga abieluprobleeme lahkavaid jorpe, vaid ikka verevendasid, kolme musketäri jms. Sõber on suht pinnapealne sõna, parimad sõbrad on ikka "vennad" ja seda sugugi mitte: "bro" mõttes. Kuigi "bro" on natuke nagu lahjendatud tarbekaup sellest tõelisest relvavennast, verevennast jms. Bro is "brother" for homophobes. Et õega on ju sama asi? VÕi pole? Adopteeritud perekond, laiendatud perekond - ma viskan need sõnad siia lihtsalt sisse, saad aru küll.

    Lisaks on veel sõna "kamraad", mis minu arust üritab ühendada "õe", "venna" ja "kolleegi" üheks sugupooletuks vihmavarjuterminiks. Ma ei näe, kuidas nendele mõistetele - õde, vend, kamraad - saaks dekonstruktsiooni teha, kuidas neid üldse saaks selle feminismi viimase voolu (mistand oligi?) vahenditega mõista või lahata.

    Ka tundus mulle ülalseisev tekst kuidagi postkolo

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Ka tundus mulle ülalseisev tekst kuidagi postkolo" paluks eirata kui trükiviga, god damn ma tõesti ei ole täna sõnaosav, kuigi küsimus tundub siiski huvitav.

      Delete
    2. Postkolo on tubli sõna. Deserved to be a tag. See tekst on kah täiega postkolo. Kannan oma häbi uhkelt.

      Vendluse ja õeluse (kes vähegi suudab, palun ignoreerigu äraleierdatud sõnamängu) diskurss on kahtlemata asjaga seotud. Aga minu meelest on see ikkagi üks teine asi; sõnad "õde" ja "vend" seostuvad hoopis teise tähendustekobaraga kui "sõber" ja see totakas ja võib-olla üleüldse ebavajalik "sõbranna". Ma ei ole üldse nõus, et "sõber" on pinnapealne sõna. Tähendab, võib-olla nüüd, Facebooki ajastul ja meie kandis on jah. Aga ajalooliselt on "sõber" siin ja seal täiega kõva sõna, ja see kõvadus langeb sageli kokku olukorraga, kus naisi niisuguse mõiste alla ei hõlmata.

      Ma ütleks pigem, et sellises mõtteruumis on õeluse, ääh, no õdedevaheliste suhete kujutamine kunstis ja kirjanduses ilmselt üks koht, kuhu arusaam naiste sõprusest on varjunud ja koondunud. St esimese hooga tuleb mulle pähe, et pikaajalist ja truud naistevahelist sõprust on ehk tõesti kujutatud pigem õeksolemise kujundi kaudu. Oma perekond on muidugi hea loogiline koht, kust sõpru leida, kui sul haridus ja poliitilised vaated puuduvad ja sa oled peamiselt kodus. Also, sellised 19. sajandi vaimus sõberõed kujustuvad mulle ennekõike üksteise embuses nutvatena, soovitavalt kellegi kalmul või surivoodil; heal päeval ehk ka üksteise pulmas pruutneitsitena (nutavad rõõmust). Lahedaid asju teevad nad harva. Tõsi, "Panter klaasvitriinis" on mul lugemata.

      Ei, ma saan aru, et see läheb veits falsifitseerimatuks kätte ära. No selles ongi postkolo võlu – SA VõID KõIGES NäHA RõHUMIST!

      Delete
  3. Pärast pikka eneseanalüüsi jõudsin järeldusele, et mul pole ühtegi sõbrannat. Kui mu käest küsitakse, et kes see X on, vastan hoolimata soost, et sõber (lahjem versioon, et tuttav jne).
    Isiklikul suhtekaardil, mida kommunikeerima ei pea, sellised kategooriad puuduvad, on ainult pärisnimed nendele vähestele väärilistele. Ja ma arvan, et see on olemuslik.

    ReplyDelete
  4. Nojah, mu jutus lähevad kenasti segi keeleline ja sisuline pool. See, et "sõbranna" tähendab sitemat asja kui "sõber", on ju esmajoones keeleline küsimus, kuigi poliitilise tagamaaga. Me kõik võime oma ägedaid naissoost sõpru lihtsalt sõpradeks nimetada, ja nagu selgub, nimetamegi. Aga loo esmane mõte oleks pidanud olema pigem selles, et selles va klassikalises antiigist algavas Lääne kultuuriloos on igasugune naissoost sõber midagi üsna tühist, kui mitte päris puust raud. Ma ei usu, et Aita Kivi artikli pealkiri "Milleks naisele sõbrannad" eristub autori jaoks semantiliselt küsimusest "Milleks naisele sõbrad" – arvan, et tema tähistab selle terminiga ikka just nimelt naissoost sõpra üleüldse, ja käsitleb seda nähtust, well, nõmedalt ja stereotüüpselt.

    ReplyDelete
  5. keeletsedes: printsess, kui tahad kulunud sõnamänge vältida, siis kuskil tõlkes (oli see Russelli esseedekogumikus?) püüdis tõlkija juurutada "sõsarlust".

    Selle kirjutamise peale tuli mul ette, et "sõber" ja "sõsar" peaks olema tulnud meile ühe ja sama laensõnalainega.

    Jane Austeni õed (ja tal on ka üksteisest hoolivaid sõbrannasid) räägivad omavahel ka huvitavamat juttu, kuigi keskkonna tõttu väga kodustel teemadel - aga eks see ole ka Austeni enda tugev külg: rääkida ebahuvitavatest asjadest huvitavalt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Sõsar" kõlab kuidagi nii markeeritult, nii romantiliselt. Nojah, nagu "sisterhood" - selle vastena vist on ka nt "sõsarkonda" kasutatud? See päris null-sõna, ilma konnotatsioonideta, võiks nagu midagi muud olla. Liiga palju tahan või...

      Mul tuli ka Jane Austen meelde, aga "Emma", kus naiste sõprus seisnes selles, et üks daam pidas ennast teisest kõvasti targemaks ja püüdis karmi käega tema armuelu reformida. Eks ta lõpuks mõistis oma viga. Aga pöördumatu kahju kuvandile sai ehk juba tehtud?!

      Delete
    2. Üks "Emma" point oligi see, kui nõme on niiviisi teha ja et üldse oleks targem valida sõpru selle järgi, kas sa jagad nende huvisid ja väärtusi, mitte selle järgi, kes paremini sitsib ja läbi rõnga hüppab, siis on ju ka loogiline, et kõigepealt pidi peategelane pange panema.

      Ma mõtlesin rohkem Elizabeth Bennetti ja tema sõbranna Charlotte'i peale (ja kuidas Elizabeth kurvastas, et sõbranna nii lolli mehega abiellub). Õdede suhteid on tal nagunii.

      Delete
  6. Ristikivil on lastejutt semud ja sellid, see räägib koertest...ja nende sõprusest.

    ReplyDelete
  7. Rober ytleb tabavalt: t6elised s6brad on sisuliselt vennad. Ent palju on sama m66dupuu kohaselt s6saraid? (Suurep%rane s6na muuseas, %raunustatud nagu ta on). On selline m6iste nagu raudsete munadega naised - ma paari sellist tean, need sobivad s6saraiks. Veel on meie pere Mamma, kes on kindlamaid S6pru meile k6igile.
    Raoul

    ReplyDelete