Sunday, February 12, 2012

Ühest üksindusest

Foto: R. Ulas
Ma olen uue aasta algusest peamiselt üksinda olnud. Kui halbadest päevadest vaikida, siis on üksindus ilus – pikad uned, pikad päevad, raamatud ja sinine ekraan. On juba üsna pikalt valge, see lohutab - jaanuaris-veebruaris paistab päike täpselt mu tuppa sisse, mul on akende ees klaasist jõuluehted, tahutud kristallkettad, mis sooja käes tasa-tasa keerlevad. Õues on külm ja ma ei taha kedagi näha.

Olen sellesse võõrandumisse juba septembrikuust vajunud, läbi musta ja halli ja valge, päev-päevalt veidi enam harjudes. Loobumine on lihtsam, kui arvata võiks, see sulab märkamatult su argipäeva sisse ja on varsti üldkehtiv mugavustsoon. Rahutus ja sotsiaalne nälg vaibuvad juba mõne päevaga, naasedes hiljem vaid kergeks kontrolliks.  Ja üha rohkem suureneb küsimus, miks kurat inimesed üldse teineteisega suhtlevad.

Kui ma lapsepõlvele tagasi mõtlen, siis tollal suhtlesin selleks, et oleks mängukaaslasi. Üksinda oli muidugi samuti meeldiv mängida, aga teine pakkus alati midagi uut, mõnd iseenda unistust või fantaasiat. Ükskord, kui tänavapoistega ukakat mängisime, otsustasime naabritüdrukuga end koos ära peita. Jooksime kõigest jõust meie tagahoovi sõstrapõõsaste taha. Meil olid sel päeval mõlemal mütsid peas, oli vist kevad - temal valge barett, minul teksariidest lilledega nokats. Ja siis tuli tal geniaalne idee vahetada mütsid ja kilejoped ära. Olin vaimustuses – vahetasime aia varjus ruttu riided, siis jooksis ta veel viimasel hetkel, kui tänavalt kõlas juba reibas „TULE-EN!“, hoopis seina äärde peitu. Tõmbasime sellega kõik alt! - otsija vahetas meid ära ja hüüdis vale inimese leituks. Olime sel päeval jumala kindlalt rajooni kõige ägedamad tüdrukud.

Umbes kuueaastasena kolisin ma selt Bullerby-tänavalt ära korterelamusse. Nüüd enam ei olnud sõpru, kes mind akna all õue hüüaksid. Pidin ise helistama ja see oli kuradima hirmus. Pidi küsima „Tere-kas-ta-on-kodus?“ ja ei tohtinud täiskasvanu hääle peale kõne hargile panna. Lisaks sellele oli mul esimest korda valik, keda ma ikka tõepoolest endale külla tahan ja keda mitte. Aasta vanemat plikat, kes mind ja üle tänava elavat tüdrukut alati mängust välja jättis, eriti nagu ei tahtnud. Mina olin tema jaoks liiga väike ja üle tänava elaval tüdrukul oli alati vaesusest veidi määrdunud nägu.

 Aina rohkem hakkas mulle ka tunduma, et meeldivam oleks üleüldse helistamata jätta. Vanemal sõbrannal oli tekkinud koer (ma kartsin teda) ja noorema sõbrannaga oli veidi igav (ta oli kodanlane). Aga ma ei julgenud neile ära öelda ja vedasin end tahtmatusest hoolimata kohale. Kui väga hull oli, lasin isal telefonile vastata ja öelda, et olen haige. Olin kohutavalt arg. Kui ma lõpuks aru sain, et võib tegelikult ei ka öelda, siis see oli üks kõige maagilisemaid muutusi mu elus. Enam ei olnud tuksuvat süütunnet ja kartust: "Aga äkki ta solvub!" - võisin rahus koju jääda ja olla nii palju väsinud kui tahtsin.

Seda ma ka olin. Algklassides ma eriti kellegagi pärast kooli suhelda ei viitsinud, vähemalt klassiõdedega küll mitte. Inimesed muutusid juba kuidagi ühetaoliseks, ma õppisin nende mustreid tundma, teadsin, mida kellelt oodata. Omal viisil oli väga ilus kellegi elusolekut nii lähedalt tunda, aga igapäevaselt tõi see pidevaid aga-sid. Mulle meeldis suhtlemine teoorias, kuid kui oli aeg kellelegi külla minna, tundus mulle just sel hetkel alati parem koju jääda.

Nüüd olen isegi koolist koju jäänud, sest igapäevane suhtlemine muutus liiga kurnavaks – koju jõudes magasin päevad läbi. Uni ja magamissoov on üksindusega üleüldse tihedalt seotud, kui mitte reaalselt, siis metafoorina kindlasti. Mind ennast vaevab väga suur magamissoov – ma olen peaaegu et alati valmis magama, see on ainus tegevus, mis mulle läbinisti meeldib. Isegi halvas unenäos on turvalisem viibida kui ärkvelolekus, sest psüühika suletud süsteemina on kontrollitav, tuntav ja seega ka parandatav. Kui seda elust ja ajast pääsemist magamise näol ei oleks, siis ma tõesti ei tea, kas mindki oleks. Uni on minu vabandus maailmalt, et olen sunnitud eksisteerima.

Foto: M. Kasemets
Ma eristan kahte suhtlemisviisi. Üks on narr ette valmistamata rääkimine, sujuv ja voolav, mõneti psühhoterapeutiline.  See on see moment, kus oled piisavalt julge, et lasta kontrollil tagaistmele taanduda ja ekraanilt iseenda mõtteid jälgida. Kõneleja jaoks on see nauditavam ja põnevam, sest ta ei pruugi isegi teada, kuhu jutt viib – seosed ja ideed jooksevad valimatult läbi, mõte loob kummalisi ühendusi, mäletab ammu ununenud infokilde. Samas kaasneb sellega palju triviaalset, ehk isegi rumalat kõnet – see on virvarr minevikust, igapäevast ja mõttemustrist, pidev täpsustav kordamine,  tagasitulek juba öeldud tundmuste ja sündmuste juurde.

On mitmeid kartuseid ja takistusi inimpsüühikas, mis ei lase sellisel suhtlemisel tekkida. Teise inimese käitumine mõjutab väga – siit tuleneb minu jaoks hea kuulaja definitsioon, kuid oskusest tähtsamgi veel on tahtmine seda olla, see siiras huvitatus inimesest enda vastas, tema hinge ja argipäeva kõige soistemast soppidest. See nõuab teatud baaspõhist mõistmist, hindamata jätmist – kui teine inimene sulle midagi usaldab, siis juhtnööridest enam vajab ta puhast kuulamist. Ellujäämistehnikaid on muidugi hea jagada, aga kui neid pole, siis pole hullu. Inimsüdamest väljaspool aga mingisugust „peab-i“ ei asu, igast sinu sõnast jõhkram veelgi on sisemine kohus ja tunnistus. Muidugi, see vajab ausust ja vahel on ka teistel hea midagi meelde tuletada.

Kui vaba suhtlemist ei teki, siis teiseneb rääkimine õige pea mehhaaniliseks ja väsitavaks. Suhe maailma ja kultuuri muutub tarbijalikuks, lai empiiriavoog laguneb väikesteks värvilisteks seikadeks, mida on kerge edastada. See on fragmentidest koosnev maastik, „10 põnevamat mõtet minu peast“, aeg ilma argipäeva ja pidevuseta. Enne külla minekut kordad igaks juhuks üle asjad, millest rääkida tahad; vaikushetkedel skanneerid meeleheitlikult viimati loetud raamatuid ja artikleid, meenutad juba valmis mõeldud mõtteid. Aju ei tööta ja kiilub pidevalt kinni; kui on sinu kord vestluses osaleda, pole midagi öelda ega kuidagi reageerida – vahid ainult imbetsilli ilmel iseenda tühjusesse ja kurbus tuleb peale. Mõte kaob ära, taandud vaikides üha tugevamasse tummusesse ja hakkab igav – huvitu on end nii üksluiselt pealt näha, pehme vahukoorekiht käib ajudele.

Vaikus tekitab vaikust ja kõneoskus läheb rooste. Kui mõni uus mõte vestluse käigus siiski su pea jääkõrbe horisondile jõuab, siis sõidavad loomuomane tagasihoidlikkus, sooritushirm ja kriitikameel sellest massiga üle. Ei ole piisavalt tähtis, ei ole piisavalt tark, vestlus saab ka sinuta hakkama. Aga samal ajal tahaks ju nii väga rääkida, et üksindust eemal hoida - tahaks näha ja näidata enda igapäevast halli, ühist tüütust ja kordust, piinlikku emotsionaalsust. See nõuab teatavat leppimist inimeseks olemise ebatäiusega – tuleb rääkida, hoolimata selle luhtumuslikkusest, tuleb öelda eimiski kaudu tõde.

Muidugi, elust taandumine on ikka veel ahvatlev – ja täielikult mõistetav! -, aga seal on midagi, mis paneb mahajääjaid igatsev-solvunult tuksatama: „See pole aus!“. Ei olegi.

Foto: R. Ulas
Kellegi loobumine suurendab lootusetust teistes ja seda väga kummalistel viisidel, samal ajal kui iga kaheksakümneseks elanud nihilist ja vihkaja on oma vapruses lohutav. Me vist kõik teame kedagi, kes teab kedagi, kes on suhtlemisest välja hääbunud. See on mäletaja jaoks hirmuäratav olematusepiir, küsimus, kas hääbunu on üldse veel maailmas alles, kui mina talle enam ei mõtle. Üksiolija enda jaoks tekib see küsimus paradoksaalsel kombel aga hoopis välismaailmaga kokku puutudes – juhuslik kohtumine tänavnurgal, püüd vanale sõbrale külla minna. See katse tagasi sekka sobituda on alati rabelev, kusjuures jääb selgusetuks, kummast poolusest hoiduda tahetakse.

Kellegi puuduolekut ei saa kirjeldada – eriti veel, kui on tegemist täieliku haihtumise, (võimaliku) surmaga. Kadumisahastus valmib negatiivis: kõige ümbritseva vastuolus, iseenda vastuolus sellega - „Siin on kõik, mis on, aga teda ei ole“. Kuni hääbub see temagi, lause lõpp, igatsev aga. Kuidas tulla toime mälestusega, millest puuduvad tõendid? Mis kinnitab, et olnu on reaalne? Inimese unustamisvõime muutub siin traagiliseks ja seda mitte psühholoogilises, minevikust kinni hoidmise võtmes, vaid igaviku taustal. Kõige olematusse vajumisega võib ehk veel leppida, aga mitte selle kiirusega. Mäletamise traagika on üldteada, aga võib ehk kohutavamgi veel olla see, kuidas inimene armastatu unustab – mälestused pudenevad ka puudutades käest, elu vajub hooga peale, täidab kõik haavad ja tühimikud. Nagu paljud asjad ikka, on see ilus ja kohutav samaaegselt, ning ei tea, kas hea või halb – on kindel vaid, et mitte miski pole piisav.

Iseenda valuga võib leppida, aga teiste omaga ei saa. Seetõttu tuleb kõigest hoolimata püüda, püüda ja aina püüda mitte välja vajuda, viselda vastu iseenda kustumisihadele. Mine välja, saa kokku, suru see enda haleduspisaratest läbi. Kappa mustal hobusel neljapäevastele korteripidudele enda tühisuse kiuste, kas võigi sellekski, et purjus pahase peaga kõiki буржуазныйks sõimata. Sõbrad igatsevad ja see on ikka parem, kui mitte midagi. Muidu on nagu Manicsite laulus, eksole, „When did you become another distant friend? Everyone who loved you stayed waited till the end“.

45 comments:

  1. "I'm sorry but i do not care to wait.."
    Ilus-ilus.

    ReplyDelete
  2. "Üldiselt selgub, et igaüks on sel määral seltsiv, kuivõrd on ta vaimselt vaene ja üldse labane. Sest maailmas pole palju muud võimalik kui valik üksilduse ja labasuse vahel. Kõigist inimestest seltsivaimad olevat neegrid, nagu nad intellektuaalseltki on kindlasti kängunud. Prantsuse ajalehtede (Le Commerce, 19. okt. 1837) teadete järgi Põhja-Ameerikast sulevad end mustad, nii vabad kui orjad suurel arvul kitsamaisse ruumi, nagu ei saaks nad muidu küllalt tihti silmitseda üksteise musta nürimeelset nägu."
    (Schopenhauer "Elutarkusest").

    ReplyDelete
    Replies
    1. See nüüd küll mina ei olnud. Mina saadan esiteks sitta sööma ainult enda initsiaalide alt ja teiseks tervitan Kunnuse kommentaari. Toon siinkohal ära ka ühe teise kommentaari, mida neil päevil tervitanud olen: Ma ei saa aru milles probleem? Miks Süürlased ei või pidada kodusõda, kui nad seda teha tahavad? Mis see euroopa asi on sinna oma nina toppida?

      Kuna kasutaja Anonymous sundis juba siin sõna võtma, siis Heleni lugu on muidugi oivaline. Tahaks pikemalt kommenteerida ka.
      Seniks muusikat: http://www.youtube.com/watch?v=HnFyVzchqdo

      Delete
    2. Seal samas "Elutarkuses" on ka selline lõik:
      "Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega".

      Ma kutsun tähistan sellist käitumist fraasiga "vastu tuult kusemine". Anonymos kirjutab ju oma suutlikkusele ja argumentatsioonivõimele vastavalt. Ning keda ta õigupoolest solvab?
      Kardetavasti ainult iseennast.
      Omnis stultitia laborat fastidio sui [iga nõmedus kannatab enesetülgastuse all]. Seneca

      Sveni ja CK aktsiad aga tõusid, respekt!

      Delete
    3. seda väikest ala-keskustelu lugedes kangastus mulle miskipärast V for Vendetta (või Guy Fawkesi) maskiga tüüp, kellel on käes loosung, millel on V for Vendetta maskiga tüübi "nägu", mis on punase ristiga läbi kriipsutatud

      Delete
  3. Mulle meeldib see koht kus kirjandist saab metafüss, see on nagu tränalugu mis käib vee alt läbi!

    ReplyDelete
  4. See värk meenutab mu enda sotsiaalset hälbelisust, ainult selle vahega, et üksindus on pigem paratamatus kui valik. Üksildane lapsepõlv loob üksildase inimese - mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Minule on täiesti võõraks jäänud oskus olla seltskondlik inimene. Eas, kus tuleb endale neid kahtlaseid asju, mis alati loomu poolest normaalsed on tundunud, tunnistama hakata, sest enam pole valikut neid iseenesestmõistetavaks pidada, tekitades niimoodi üüratult põrkumisi maailmaga, mis ootab sult omadusi, mida sul pole.
    Suhete loomine ja üldine chill tuleb suurema seltskonna puhul ilmselt mingist lahjendusest võrreldes sellega, mida rohkem inimesi on. Kellegagi kahekesti olles pole kummalgi poolel kuhugi põgeneda, kui nad teineteisele meeldivad, aga seltskonnas ei panda üldiselt mõne üksiku puudumist eriti tähelegi, seetõttu on mul endal alati väga tühi ja isegi kustutatud tunne, kui ma suuremasse seltskonda satun. Mul võtab täiesti juhtme kokku mingi mis-sa-eile-tegid jutt ja seosetu naeratamine ebanaljakate naljade üle (mitte, et see alati just nii on, aga see on üks äärmuslikke variante, kus ma end hullumeelsena tunnen, sest ma lihtsalt ei seostu üldse).

    Igatahes see tekst tuletas mulle kogu seda üksilduse melodraamat meelde, kuigi kirjutaja ja minu sotsiaalne kontekst on ilmselt erinev. Aga üks asi veel hirmu juures midagi valesti öelda - kahekesi on raskem eksida, sest on rohkem mõistmist ja aega ning vähem erinevaid arvamusi (mitte tingimata, aga pean silmas privaatsuse ja laialivalguvuse konteksti).

    ReplyDelete
  5. Mulle meeldis lapsena peamiselt oma toas lugeda. Kui ema käskis õue teiste lastega mängima minna, peitsin raamatu põue ja läksin lugesin mõned tunnid metsas kivi otsas - sest kuidas saanuksid kaheksa-aastased põnnid võistelda seiklusromaanide kangelastega? Mul oli üksi huvitavam, ma ei osanud teistega õieti olla ega tahtnudki.

    Siis tuli jumalast neetud puberteet. "Ei osanud" jäi alles, "ei tahtnud" hakkas aga vaikselt murenema ning teistest inimestest sai ahistav imperatiiv, mingi masohhistlik sund. Sest üksi olles oli üksindus vaid kontingentne fakt, teistega lävimise potentsiaal jäi alles - igaüks on aeg-ajalt omaette -, samas kui seltskonnas olles jõudis üksindus päriselt kohale, muutus millekski paratamatuks ja igaveseks. Igavus oli ja on see asi, millega ma hakkama ei saa. Ma ei ütle, et ma üksi olles tingimata alati midagi väga produktiivset teeks - kaugeltki mitte -, aga ma suudan end edukalt vähemasti lõbustada. Seltskonnas, well... ma leian end ütlemas koos teistega triviaalsusi, naeratamas halbade naljade peale, täpselt niisama võimetuna kui teised vestlusega midagi huvitavat ette võtta, ja maad võtab pea metafüüsiline igavus, millest aimuvad igavik ja olematus ning kahetsus tühjalt kulutatud hetkede pärast. Ja ometi imperatiiv säilib. Ma ei tea midagi kurvemat sellest, kui teha end pärast viiepäevast töönädalat peegli ees ilusaks ja minna pittu, et seal siis igavledes ja sunnitult naeratades oma kokteiliklaasi vahtida, tulla koju, võtta meik maha ja lasta endale kuul pähe. Tegelikult ei ole muidugi mingit kuuli ja järgmine nädal kordub täpselt seesama - ning see ongi vahest see kõige kurvem.


    (Arusaamatuste vältimiseks olgu igaks juhuks mainitud, et mitte kõik inimesed, mitte alati, ei tekita ängi ja igavust. Love you guys!)

    ReplyDelete
  6. ma saan alles nüüd aru, kui üksi ma väiksena olin. lasteaias ei käinud, üksikema ainus laps. aga ega ma eriti tundnudki, et midagi valesti oleks. aga siis tuli kool peale ja vahel on mul tunne, et sellest ajast saati olen ma alateadlikult vaeva näinud, et teistele tõestada, et ma ei ole introvert.

    kuigi praegu olen ma ilmselt hullumeelse ringijooksmise staadiumis. mul on tunne, et mul on seda miskipärast väga vaja, kuigi ma saan aru, kui tühi suur osa taolisest suhtlusest tegelikult on.

    ReplyDelete
  7. Helen räägib siin küll millestki enamast kui üksindusest inimeste keskel, ta räägib absoluutsest üksindusest, sellest jõhkrast äratundmisest, et üksindus on inimese pärisosa ja eriti ja iseäranis kui see arusaamine jõuab pärale lähedaste inimeste suhtes. Ma ei oska teda kuidagi lohutada, peale selle, et kindlasti on temas seda sisemist tugevust, mis laseb tal armastada ennast ja teisi ka selliste arusaamatute üksiklastena, nagu nad kord juba on. Ja on olemas haruldasi, harvu hetki, kus see maailmast eraldatus puruneb, kus sa saad sellest vabaks olles üksi või koos teistega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. üksindus on inimese pärisosa vaid siis, kui tal liiga palju mõelda lastakse. üksinduses.
      tegutse ja ela leppides.
      disclaimer: me aint that anomynos guy

      Delete
    2. head fuckin sõbrapäeva, beautiful strangers

      Delete
  8. Harva on hetki, kus olen sattunud lugema midagi, mis nii eredalt vastu kajaks. Olen ise ka aastaid nii tundnud. Ent kas pole selles teisalt ka võimalus? Sest suur osa inimestes suhtlusest on ju vaid pealiskaudne suhtlemise mängimine, rollimäng - ei midagi muud. Samas Suhtlus suure tähega on miski, kus suhtlevad hinged, kus üks hing puudutab teist, see on midagi, mis on sügav ja põhjani tungiv. Selliseid hetki on aga vähe. Ja need hetked on väärtuslikud nagu briljandid. Et olen harjunund kõnelema tarokaartide keeles, siis noorena tähendas kaart Erak mulle üksindust, ent iga aastaga üha enam pigem süvenemist - seda meeleseisundit, kus sa tahad kas sügavust või mittemidagi. Just seda tajusin siin kirjutises. Ehk on üksinduski mõistetav kui miski, milles me ei leia võimalust piisavaks sügavuseks, piisavalt põhjaniulatuvaks kontaktiks.
    Igal juhul tänan sind nende hetkede eest seda kirjutist lugedes, sest need viisid igal juhul kuhugi, kus on midagi väga ehedat ja samas sügavat.

    ReplyDelete
  9. Kusjuures... Ma olen avastanud, et mulle meeldib teatud tunnetus, et "olen inimeste seas", st hulkumine linnatänavail ja põgus suhtlus baarides, poekestes ja võõrastega (keda enam kunagi ei näe) ja siis oma koju tagasipugemine. Korraga üksi ja mitteüksi, teadmine, et kõik on käeulatuses, koguaeg, ja siis valimine, et teen omaette omi asju.

    Noh, nagu suvel raamatukokku mattudes on oluline _teada_, et väljas paistab päike. Samamoodi siin oma väikses toakeses blogisid kommides on mulle väga oluline teada, et ukse taga voorivad inimesed ja kui ma tahaks, siis oleks mul nendega palju rääkida.

    ReplyDelete
  10. aga väga tänuväärne lugu on jah

    ReplyDelete
  11. Selles on midagi kergelt kummastavat, kui 17-aastane tüdruk kirjutab, et tal oli oma lapsepõlvesõbrannaga igav mängida, kuna "ta oli kodanlane."

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on selline kirjanduslik võte, kus sa umbes nagu kasutad moodsaid sõnu minevikust rääkimiseks või nii. Kodanlane on hea ja kokkuvõtlik slur kokkuleppelise omadustekimbu kohta.

      Delete
    2. Ma kusjuures mõtlesin sellele kirjutades. Ja siis otsustasin, et luban endale selle tagantjärgi sildistava vabaduse küll. Sõnadesse ei tohi liiga tõsiselt suhtuda, muidu läheb hulluks. Vaata ka: pahase purjus peaga lollusi ütlemas jne.

      Delete
    3. Nah, it's modern and witty. It also is how it is.

      Delete
    4. Miks ta siis oli selline kodanlane?

      Delete
  12. Ja natukese aja pärast langevad munandid kottidesse ja ühtäkki on muudki teha.

    ReplyDelete
  13. I love this text so much I don't even know. It's such a great day.

    ReplyDelete
  14. See on tõsi, et rääkisin enamjaolt just üksindusest lähedaste seas. See on ka see, miks minu suhtlemispõhjuseks ei ole soov enda valesti läinud psüühika seest hetkeks põgeneda - pigem vastupidiselt on minu jaoks unustus võimalik üksi olles, suletud maailmas, kuhu uusi ärritajaid ei lisandu. Sest vanad hääbuvad varsti. Eriti, kui mingisugune üldine elamistung ei ole nii tugev, et vastupandamatut suhtlusnälga tekitaks.

    Üks mu sõber, üks vähestest ekstravertidest, rääkis, et suhtleb täitumatust huvist teiste vastu. See on hämmastav. On nii kummaline kõrvalt jälgida, et keegi suudab võhivõõrastega vabatahtlikult vestlust pidada. Selline ahmiv janu on mulle nii tundmatu, ma olen teda kaua jälginud ja pole ikka veel täielikult mõistnud. Aga selles on muidugi minupoolne suhtlusvõlu ja õppimiskoht. Imetlen teda väga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas see viimane lõik oli minust? Kuis sa kunagi kuulad mu diagnoosi võib öelda,et selline arvamus on petlik.

      Delete
    2. Minuga on selline huvitav lugu. Olen peaaegu enamasti ja alati täiesti üksi. Muidugi üksik laps, tõstke käed püsti, kes on üksikud lapsed? Üksik laps üksikute lastega. Üksindust ei ole liiga raske kanda, kui oledki üksi. Kui aga tunned end täiesti üksi ja su ümber on lähedased, siis on see sutsu vastik küll. Ja tegelikult mulle meeldivad inimesed. Mõned, osad, need, kes mulle on meeldima hakanud, nendega ma tunnen ennast palju paremini kui üksi olles, nad rõõmustavad mind. Ka ehk kui see väga välja ei paista, tundub siiski, et elul ja elamisel on rohkem mõtet, kui on mingisugused inimesed. Ja loomad. Kui ma oskaks, siis ma teeks nii, et neid mul rohkem oleks.

      Delete
    3. You have a need for other people to like and admire you, and yet you tend to be critical of yourself. While you have some personality weaknesses, you are generally able to compensate for them. You have considerable unused capacity that you have not turned to your advantage. Disciplined and self-controlled on the outside, you tend to be worried and insecure on the inside. At times you have serious doubts as to whether you have made the right decision or done the right thing. You prefer a certain amount of change and variety and become dissatisfied when hemmed in by restrictions and limitations. You also pride yourself on being an independent thinker and do not accept others' statements without satisfactory proof. But you have found it unwise to be too frank in revealing yourself to others. At times you are extroverted, affable and sociable, while at other times you are introverted, wary and reserved. Some of your aspirations tend to be rather unrealistic. Tru?

      Delete
    4. Mudlum - mul on aeg käpad püsti tõsta:) Ka mina olen 1ik laps, mis on täiesti selgelt mõjutanud minu valikuid kogu läbi mu elu. Abieluski olen IIe 1iku lapsega ning endal lapsi pole - peamiselt põhjendan lastetust küll sellega, et mul on valus vaadata, kuidas neil on valus ning mina neid kuidagi aidata ei saa. Aga taustal tunnistan ausalt olevat ka hirmu, et kui mul oleks lapsed, ei saaks ma enam sugugi olla nõnda 1i ning ise nõnda vabalt valida, millal oma 1indusest väljuda.

      Delete
    5. Ära räägi pudikeeles

      Delete
    6. Kle Anonymous, kas te palatikaaslasiga saite jälle sanitaride toa võtmed kätte ning istute nüüd seal arvuti taga või? Kui nii, siis vdke parem pornot, saate vähemalt ise aru, mis ekraanil on ning fun on ka.

      Delete
    7. Ammu oli aeg, et Arni kätega räppmärke tegema ja pedekaid munni saatma hakkaks.

      Delete
    8. Also, there is no such thing as an unrealistic aspiaration.

      Delete
  15. Mida suurem egoism ehk isekus, seda enesehävitajalikum. Hakka hoolitsema endast nõrgemate eest, pääsed eneseeksponeerimisest ja eneseimetluse sohu vajumisest. Selliste tekstidega ahistad teisigi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma annaks niiöelda ausa tagasiside eesmärgil omalt poolt ka Sulle väikese soovituse. Soovitus on lihtne, koosnedes tegelikult ainult kahest sõnast: kahma lutti.

      Tjah. Kahma lutti, ventiil.

      Delete
    2. Go CK! Yldse tahaks siin mõnele tigedaid kommentaare kirjutada. Samas on selles viimases mingit eneimetluslikku tõetera.

      Delete
    3. hi-hi... eneseimetus

      Delete
  16. "Üksildust peetakse halvaks ja traumaatiliseks kaaslaseks. Nõukogude aja kollektiivsuse kontekstis kandis see ka tugevat ideoloogilist märgistust: üksildane, massist eraldi hoidev inimene oli ohtlik, ta polnud kontrolli all. Üksildust kui sotsiaalset seisundit  käsitletakse tänapäevalgi teatava sotsiaalse puudena. Siiski mitte kõik üksildumise või eraldumise vormid ei kanna negatiivset märgistust.
    Tänane trendiideoloogia on individualism, tugeva, sõltumatu üksikisiku kultus. Sellel põhineb ka hulk võiduka, privilegeeritud ja teadliku üksildumise, eraldumise, eristumise vorme. Võidukat üksildumist naudivad kehvadest oludest lahti rabelnud uusrikkad ja seda sümboliseerivad kõrged müürid pirakate eramajade ümber. Varjamatu rõõm eraldumise ja halvasti varjatud põlgus rahatu „töövõtja” vastu kõlab tihti esimese põlvkonna miljonäride intervjuudest. Igati respekteeritud sotsiaalset eraldumist  naudivad ka keskklassi vaprad ja ilusad: tänased hedonistidest üksiklased, keda enamasti ümbritseb seltskondlik melu, kuid kes eelistavad üksielamist traditsioonilistele peresuhetele. Tõsi, nende puhul kehtib topeltstandardeid. Kui üksik mees on tänases ühiskonnas, kus üha kauem nauditakse noorusiga ja kus samasooliste suhe on sisuliselt legaliseeritud, üsna tavapärane nähtus, siis üksik naine on püsivate patriarhaalsete ootuste kontekstis ikka veel ebatäiuslik nähtus. Üksildumine on olemuslik seisund loovinimestele, kellest mõnigi väidab end elavat „sisemises eksiilis” tänases Eestiski.
    Rikaste ja tarkade eraldumise ja eristumise soov on kindlasti midagi muud kui tõeline sotsiaalne või personaalne üksildus. Aga kuigi individualism toodab ja väärtustab eristumist ja eraldumist, on see sotsiaalses kontekstis ikkagi negatiivse tähendusega. Seda negatiivsust on tulvil reklaamtekstid ja noortekomöödiad. Kogu massikultuur toodab kollektiivseid ekstaasiseisundeid, mille sihiks on varjata ja täita olemistühjust. Kui kümnend tagasi tundus „seepide” taustal naerda möirgav publik veider, siis praegu harjutavad eesti pensionärid ja pereemad telemängudes usinasti kollektiivset hüsteeriat firmatoote või paari tuhande krooni omandamise etendustes.
    Tähelepanuväärne on, et ka praegu, kui avalik ruum on tulvil oskuslikult lavastatud ja  juhitud massielamusi, on hääbunud religioosne mõtlemine. Näib, et religioonide tugisambaks on see, et enamuse fookuses on inimene kui üksik, isiklikult vastutav ja ka personaalselt „premeeritav” olend. Ja kuigi enamik usundeid sisaldab ka eetikat ehk õpetust, mis käsitleb inimest ja tema suhteid teiste inimestega, on religioossuse tuumaks ikkagi seesama üksiolek, metafüüsiline intiimsus. See peegeldub ka usundite praktikas, kus eraldumine ja askees lubab teadlikult distantseeruda kultuurilistest ja sotsiaalsetest rituaalidest, et jõuda vahetu enesetunnetuseni. Enamikus monoteistlikes usundites allutatakse „üles leitud”, kaitsekilpideta ning eksistentsi kummalisusega silmitsi seatud, seega siis vaimselt ja hingeliselt alasti Ise sellele samale kõrgema jõuna personifitseeritud kummalisusele. Tõsi, mõned usundid teevad seda leebemas vormis, pigem tunnetuse paradoksidele ja tinglikkusele osutades kui lausa käsulaudu viibutades ja surmahirmuga manipuleerides.

    ReplyDelete
  17. Ilmselt pole palju inimesi, kellele oleks võõras too eksistentsiaalse tühjuse, absoluutse üksilduse ürgseisund, mida aitavad „täita” kõikvõimalikud näivused, alates tavapärastest sotsiaalsetest rituaalidest ja lõpetades kolmanda astme virtuaalse reaalsusega, mida toodab tänane meelelahutustööstus. Üksilduse avastavad varakult juba väikesed lapsed. Kogu sotsialiseerumine kujutab endast olemistühjust täitvate rituaalide ja mängude selgeksõppimist. Pole teismelise mässki midagi muud kui olemistühjusest põhjustatud ängi viimane läbimurre enne sotsiaalse dressuuri ja tinglikkuse lõplikku omaksvõtmist.
    Et too põhjatu ja olemuslik üksildustunne pole tundmatu ühelegi inimesele, siis võib öelda, et pole olemas ka mittereligioosset inimest. Aga suuremat vaprust ja „lõpuniminekut” kui seda on olemistühjusele nime ja „isiksuse” andmine ning õnneliku lõpuga lugude omistamine, nõuab tollesama olemistühjuse vastuvõtmine. Kui pärast seda veel midagi alles jääb, natukene armastust või huvi elu ja inimeste vastu, siis alles võib öelda, et ehk on see meile tõepoolest „antud” mingist headuse allikast."
    Evi Arujärv

    ReplyDelete
  18. Üksi = kolm täppi ja neli tähte. Kirjutatu on väga hea

    mv

    ReplyDelete