Tuesday, March 27, 2012

Lood Helmutist

Mõned mälestuskillud Helmut K’st, kes meie seast veebruari viimastel päevadel lahkus. Helmutit mäletavad ehk paremini need, kes igapäevaselt läbi Balti jaama tööle-kooli käisid. Ja paljud isegi ei tea, et nad Helmutit teavad.

Inspiratsiooni puudusel ostsin „pommi“ ja paki punast Nexti ja tegin Balti jaamas tiiru.

*

Helmut ju läks põlema,

ta tegi oma kolmandal juubelil ahju tuld

ja kuidagi süttis.

Helmut kustutati õllega,

muud polnud nii kiiresti võtta.

Helmut ütles ikka,

et alkohol päästis ta elu.

Helmut polnud tänuga kitsi:

kümme aastat hiljem läks maksaga hauda.

Irooniline.

*

Helmut oli endisaja mees.

Kui istus, ei pannud kunagi kilekotti käest.

Kilekott oli püha.

[märkuseks noorele lugejale: kilekott oli Nõukogude Eestis kullahinnaline. Kilekotte parandati, neid tuuniti, vinge kilekott andis sulle palju juurde, kilekott näpus tähendas, et sa pole lihtsalt See-ja-See, vaid PhD See-ja-See või Minister-See-ja-See]

*

Helmut oli noorena kõva naistemees,

omal moel.

Konservatooriumi päevil vaatas õrnem sugu

ikka heldinult tema poole,

nii mõnigi süda võpatas tema möödudes.

Aga Helmutil oli pohhui,

tal oli oma tüdruk,

ta polnud nagu mõned on,

et mängivad oma välimusega

ja saavad kõik naised oma voodisse.

Ainus asi,

et see tüdruk oli ta juurest ära läinud.

Ja ega Helmut kedagi teist ka ei tahtnud.

Oligi selline.

Tänapäeval öeldakse, et homo.

Aga ega Helmut mingi säärane polnud.

Ta oli lihtsalt ühe armastuse mees.

Ja ega tegelikult andis see talle palju juurde.

Tema müüdile.

Kui ta hõlmade lehvides ja paksud lokid tuules

loengusse saabus,

ja siis sa teadsid, et ta on selline... kättesaamatu,

ega siis oli ikka põnev küll.

[Siin tahaksin pöörduda nende poole, kes Helmutit paremini tundsid – mul ei õnnestunud välja pressida, millisest konservatooriumist siin jutt on. Keegi saab ja tahab aidata?]

*

Helmutil oli kõnelev ahi.

Ükskord tema juures,

ta käskis mind küsida ahjusuhu,

et „Ahjuke-ahjuke, kes on kõige kaunim maailmas?“

Ja ahi vastas!

Tõepoolest,

ahi vastas:

„Sina oled kõige kaunim maailmas“.

Nali oli selles,

et Helmutil oli naabriga ühine korsten,

või miskit,

ja ta oli naabriga kokku leppinud.

Eks see naaber oligi,

kes siis vastas.

*

Ega ta loll ei olnud.

Helmut ikka tsiteeris ka,

mingeid inimesi,

mina ei teadnud neid,

ja eks ta mõtles välja ka.

Helmut õpetas,

et kui sa vastata ei oska,

ütle mingi Weissenstahl või Antverpen nimeks.

Kõik vaatavad, et näe,

mees jagab asja,

on probleemi kallal töötanud.

*

Helmut?

Mina ei ütle midagi.

[üks vana naine perrooni lõpust, grill-kana putka juures. Vaatas mulle selliselt silma, nagu filmides vaadatakse. Selliselt nagu...

„You know him!?“

„No.

Yes... no... it’s been a long time...“ (ja päike loojub)]

*

A mis sa teada tahad?

...

Ah et Helmut?

Kuule tead,

mis sul sellest vanast asjast?

Mine kirjuta midagi päris asja, ma mõtlen,

sa tahad tolle Triinu kohta teada?

Kuule, ja kui sa teada tahad,

siis seda ma ütlen küll,

ütle neile, et ma tahan oma raha tagasi ikkagi,

vittu küll, nii ei saa.

*

Helmut oli kõige targem inimene, keda ma tean.

Tal oli alati mingi nimi või lugu varrukast võtta.

Ma isegi tsiteerisin teda oma lõputöös.

Oponent kiitis taevani.

Ma ei julgend ütelda,

et enamus mu teadmistest on Balti jaamast.

[Olgu siin tehtud märkus ühe Eesti ülikooli kohta: kõik nimed, mida intervjueeritav mulle mainis, olid Helmuti väljamõeldud; kuigi, jah, tsitaadid ise vastavad reaalsetele ja tuntud autoritele]

*

Helmut?

Ei tea...

Ta ju üksi oli.

Kogu aeg,

teistega koos ka.

Tal oli mingi armastuselugu olnud,

ja siis ta väga nagu naistega tegemist ei teinud.

Tal oli üks armastus,

terveks eluks,

ja rohkem ei jaksanud.

*

Helmut?

Pane põlema ennast värdjas.

*

Ma nägin teda ükskord unes.

Ta tuli minu voodi juurde, ma olin ärkvel,

ja ütles: „Palun, palun, ma ei taha siin olla“.

Tal olid suured silmad,

sellised lapsesilmad, nagu tal olid,

sa ju ise ka mäletad,

ja siis ta võttis mult käest kinni,

ja siis ta pööras pea ära

ja ütles: „Olgu peale“,

ja: „Ära kellelegi ütle,

ma lähen nüüd ära“.

Ma küsin, et kuhu sa lähed.

Ja ta ütleb: „Ära“.

*

Helmutil oli mingi sokiasi.

Ta ei osanud panna ühte värvi sokke jalga.

Nojah, ja siis tuli alles mõni aasta enne surma välja,

et ta on värvipime,

et ta ei näe värve õigesti.

Mul ema ütles,

et ta ei suuda eristada valgust pimedusest.

Mina ka ei suuda.

Ja ma kardan.

Tead,

ma kardan.


26. märtsil Tallinnas

16 comments:

  1. on küll kõva tekst, on küll. väga armas, südamlik tekst.

    ReplyDelete
  2. Replies
    1. Kaur Riismaa on mingisugune tartu djuud. Kirjutab sõnu ja asju. Joanna teab teda. Mul pole ta vastu midagi.

      Delete
  3. Tartu djüüd tegelikult elab juba pikemat aega Tallinnas ja õpib sääl dramaturgiat. :)

    ReplyDelete
  4. hea lugemine, samas: mis on kolmas juubel? Rahvas tahab teada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja kõige piinlikum küsimus- kas Helmut oli piisavalt reaalne, või on ta fiktsionaalne kangelane (ainult)?

      Delete
  5. Kolmanda juubeli ma arvan olevat kolmekümnenda sünnipäeva, on rääkija siin mõtelnud.

    ReplyDelete
  6. tegelt on nii, et korrektne on öelda "kolmekümne aasta juubel" sellel juhul. muidu on tegelt kolmas juubel 100. eluaasta.

    ReplyDelete
  7. Tegelt on Helmut fiktsioon (kuigi tal on prototüüp). Eks muidugi ole korrektne ütelda kolmekümne aasta juubel ja mitte rääkida ka "väikesest juubelist" vahepeal, aga kui "tegelane" (kes Helmutist-tegelasest kõneleb) ei kasuta riigikeelt, siis on tal selleks õigus.

    Sama keiss - mõni ütleb, et ei saa teatris käia, "Nad seal ropendavad". Aga kui tegelane ongi ropp, siis nii on. "Vittu mine", mitte "Pöördutagu bikiinipiirkonda".

    ReplyDelete
    Replies
    1. P.E.Rummol oli sõber Raimunt. Just mentioning.

      Delete
  8. MUL ON MU NOORUSVAINULT
    üksainus sõber jäänd.
    Tal lihtne nimi: Raimunt.
    Ei ida ega läänt
    ta eelista, ei põhja,
    ei lõunat, kirret ka,
    ei edelat, ei kagu,
    mis loestki rääkida!
    Nii, sõber Raimunt, elad
    sa s i i n, kuid k u s – ei tea.
    Sul veidi längus õlad,
    sul veidi püsti pea
    ja vahel ümberpöördult,
    et õlad üleval
    kui nõutus hämmelduses
    ja pea seal vahel, all.
    Silm särab sul! Oh, Raimunt,
    kas on ka muret sul?
    „Kolm väikest asja ainult –
    sünd, armastus ja surm.

    ReplyDelete
  9. Kolm väikest asja ainult –
    sünd, armastus ja surm.
    Ja kui need saavad mööda,
    siis pole muret mul.”
    Oh, sõber, ära taha,
    et ära jäänuks sünd.
    Sest kust sel juhul, ütle,
    ma oleks tundnud sind?
    Ka armastus las olla,
    ehk ta küll vaeva teeb,
    ja surm – võib-olla seegi
    veel ükskord sobiv leeb.
    „Ei tea, ei tea,” ta vastas,
    „ei tea, ei tea, ei tea.”
    Ja kadus, ning ei näind ma,
    kuis silm tal – õlad – pea.

    ReplyDelete
  10. "Lood Helmutist" oli meeldejääv ning nunnu ja pole siin minu meelest piisavalt cred'i saanud.

    Mul oli pärast selle lugemist tunne, nagu oleksin Helmutit kogu elu teadnud ja selline uus vana tuttav on, väljamõeldud või mitte, on tore asi.

    Kahju, et keegi Lilli-Müüvale-Mehele sellist sooja ja südamlikku järelhüüet ei kirjutanud.

    ReplyDelete
  11. Suurel Reedel tapetakse 5000 elanikuga Audru vallas metsa sees 21-aastane tütarlaps, kes oli teel oma poiss-sõbra poole mõnesaja meetri kaugusele kodust. Õõvastava veretöö osas on kinni peetud 1977 aastal sündinud süütamise eest karistust kandnud meessoost isik, keda elanikud iseloomustavad abivalmi inimesena. Uskumatu, reaalsust nihestav õudus Suurel Reedel Audru alevikus metsa sees? Kas seal kuskil on ka trahter "Black Lodge"?

    Midagi on väga valesti Eestis Issanda aastal 2012.

    ReplyDelete