Monday, March 12, 2012

Ood jalgrattale

Back in the olden days they used to make 'em out of fail
Kui dresiini leiutamisega tuntuks saanud saksa parun Karl von Drais 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ühendas ja selle raamistiku sadulaga varustas, siis vaevalt ta aimas, et paneb parasjagu alust ühele kõige tähelepanuväärsemale transpordivahendile inimajaloos. Jah, alguses oli see suht tropp. Drais nimelt leidis, et sellise ratastel puitraami jalgadega edasi lükkamine on piisavalt fun, ega vaevunud projekti kaugemale arendama. Õnneks ilmus 1839. aastal kuskilt (ilmselt Šotimaalt) välja šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ja kinnitas selle kaadervärgi esiratta külge pedaalid, nii et sa ei pidanud enam täieliku piidri kombel jalgadega sibama, vaid said vändates edasi liikuda. Kui 1884. aastal võeti kasutusele kettülekanne, 1888. aastal täispuhutavad kummid ja 1897. aastal vabajooks, siis olid meil koos põhimõtteliselt kõik tavalise jalgratta jaoks vajalikud komponendid.

Siinkohal tahaksin korraks seletada, miks on jalgrattas nii tähelepanuväärne leiutis. Vaadake, ka siis kui inimese peamiseks ringiliikumise mooduseks oli pudulojuste turjal sõitmine, tuli alati arvestada paari olulise asjaga. Kas mu hobune, kaamel, muul, eesel või muu ratsu, on piisavalt söönud? Kas ma olen talle andnud piisavalt toitu, et ta homme hommikul ilusasti käima läheb? Kas olen teda ikka piisavalt puhastanud ja hooldanud, et talle mingid satikat turja ei karga ja, et ta lõpuks tatitõppe ei kärva? Sellega oli palju jamamist ja lõppude lõpuks oli ikka nii, et kui sa oma muula seljas mõnest järsakust alla sõitsid ja ta jala murdis, ei jäänud muud üle kui „loomade magama panija“ kutsuda. Sama lugu on autoga. Sa pead pidevalt mõtlema, kas sul on ikka bensuraha? Kas seal, kuhu sa lähed, on läheduses tankla? Millal sa õli vahetasid? 
Ja kui sa oled raske gaasijalaga aga vilets juht ning oma auto ümber mingi posti keerad, siis (eeldusel, et sul on piisavalt kõrge endurance, et see intsident üle elada) ei võta ükski remondimees seda paranda. Saad Emexis selle eest vanas rahas kolm tuhat krooni ja hakkad bussiga käima.

Jalgrattal ei ole neist puudustest mitte ühtegi. Sisuliselt on jalgrattasõit improved walking, kuna see toimib sinu enda kondiauru peal. Ma ei tea küll, milline on inimkeha toidu füüsiliseks energiaks muutmise kasutegur, aga ma arvan, et see on kuramuse kõrge. Kindlasti kõrgem kui sisepõlemismootori 30% aga ilmselt siiski madalam antimateeria reaktori 100%-st.
Tean omast kogemusest, et hommikul kahe suhkruga kohvi + juustuvorsti võileib x3, on selline tankimine, millega saab päev läbi füüsilist tööd teha. Rasket füüsilist tööd. 20 kilosed muruniitjaid euroaluste peale riita laduda. Mähe kodanlaste hoovi 2m sügavust basseini kaevata. Maakividest müüri ehitada. Terve kaheksatunnise tööpäeva. Kui see nüüd ümber konvertida, siis ma ütleksin, et kolme juustuvorsti võileiva ja tassi magusa kohvi peal võiks jalgrattaga vabalt kaks korda Keilasse ja tagasi sõita. Pane sinna juurde tahvel šokolaadi ja umbes kaks kuud sadulatrenni ning sa ei pea enam Haapsalus bussiga käima. Jalgaratas on energiakulu poolest tohutult efficent. Ja kuna sisuliselt on võimalik hinge sees hoidmiseks süüa peaaegu kõike orgaanilist, siis teoreetiliselt tähendab see seda, nii kaua kui sa jaksad veel marju, seeni, juurikaid või rasvaseid vihmausse endale suhu toppida, säilib sul ka jalgrattast tulenev mobiilsus.


Ma sain oma praeguse jalgratta 11-aastasena. And I ride it every day. Mu vanemad otsustasid, et aeg on hakata mingi füüsilise ühistegevusega tegelema ja ostsid mõlemad endale korralikud kasutatud 21-käigulised maastikurattad. Paraku otsustasid nad üsna varsi pärast seda ka lahku minna ja rattad jäid kuuri alla seisma, kuni päevani, mil isa mind ja õde suveks Haapsalu jahtklubi purjetamistrenni pani. Veidral kombel läks sellega nii, et mina sain trennis käimiseks ema ratta.
See on isegi praegu üsna massiivne, aga tol ajal tundus see lausa röögatu. Tohtu lilla mölakas, mille lenkstangi otstest käänduvad ülespoole pikad käekaitsed/juhtsarved. See nägi välja nagu suur lilla härg. Tegelikult oli ratta mark ilmselt „Jaguarundi“, „Lynx“ või midagi taolist, kuna velomeistritele meeldib oma firmasid kaslaste järgi nimetada.


Igatahes 15 aastat on see ratas mind truult teeninud. Selle 15 aasta jooksul on küll ja küll olnud kordi, kus ma olen sellega käitunud nagu täielik debiil, küll sõites soolases merevees, küll purjuspäi vastu saunaust. Ma olen sellega isegi marmorplaate transportinud. It never gave up on me.Loomulikult ei ole 15 aastat möödunud mingit jälge jätmata. Linnas pidevalt üle äärekivide sõites pead sa näiteks arvestama sellega, et su mõlemad rattad on ellipsisse (või „munaks“ nagu vanasti öeldi) sõidetud.
Kõige rohkem hämmastab mind oma ratta kõige suurema rikke vähene närvidelekäivus. Nimelt see kunagi 21-käiguline sõiduriist on muutunud praeguseks 4-käiguliseks. But that’s all you realy need. Sa pead ikka mingi täielik rattanohkar olema, et 21-käigulise ratta kõiki käike maksimaalselt realiseerida. 21 käiku on liiga palju. Sul pole nii palju vaja It’ll only confuse and anger you. Esimese käiguga sõidan ma üle lumise välja, liiva sees ja Nõmme mäest üles. Neljanda käiguga sõidan ma maanteel ja Nõmme mäest alla. Teine ja kolmas täidavad selle vahepeale osa väga kenasti ära.
Igaljuhul on ratas peaaegu hooldusvaba. Hea peremehena võid sa talle ju vahel õlikannu näidata (kui sa oled nii needy, et arvad, et sul on tõesti kõiki 21 käiku vaja) ja suurte temperatuurimuutuste korral rehvirõhku reguleerida, aga üldiselt it never want’s anything, it just gives and gives and gives.

Aa ja üks näide ratta damage treshold’i koha pealt, võrdluseks muulaga, kes jäärakus jala murdis ja autoga, mis pärast postiga kohtumist mahakandmisele läks. Kui ma olin 8ne, juhtusid mul korraga olema jalgratas „Skolnik“ ja naaber, kes armastas purjuspäi veoautoga sõita. Ühel pühapäeva pärastlõunal tagurdas jommis naabrimees oma 10-tonnise Kamaz’i tagarattaga üle mu rohelise „Skolniku“ esiosa. It was fucked up. Kas „Skolnik“ kanti siis maha? Ei, ei kantud. Mu isa lõikas vigasaanud osad gaasikeevitusega ettevaatlikult maha ja pani mingid torujupid asemele. Ta tegi naabrimehe aiakäru rattast ja veel mingitest torudest uue hargi ja keevitas kaks poolt kokku tagasi. Kui ma oleks tol ajal mõistnud kui Mad Max see ratas pärast seda oli, sõidaksin sellega ilmselt siiani. Sest täiskasvanud mees lasterattal oli üks asi, mis sealt filmist puudus.

Maainimestele pole mõtet jalgratta ägedusest rääkida. Nad reageeriksid sellele ilmselt kauni vanarahva ütelusega „õpeta jah isa nikkuma“. Isegi ajal kui enamikul 12-aastastest maapoistest on oma „bemm“ või vähemalt „siks“, pole ratas külavahepildis oma kohta kaotanud. Linnainimesed on need, kes ei mõista kui tõhus liiklusvahend see just nende elukeskkonnas tegelikult on.
Esimese asjana unustage ära see totter ja kramplik sõiduteel sõitmise komme, it’s dangerous and it’ll only slow you down. Ratta teeb linnakeskkonnas nii efektiivseks see, et sa sõidad just seal, kus parasjagu vaja on. Tuhised ige paljas sõiduteed mööda Nõmme mäest alla, TIPI ees läheb foorituli punaseks, sina tõmbad foori alt läbi, raks, paremale. Kütad kõnniteed mööda edasi, näed paremal metsavahel on shortcut, gear down to second ja kimad läbi liiva edasi järgmise asfalteeritud lõiguni. Linnas rattaga sõitmine on nagu parkour’imine. Mitte selles mõttes, et sa hüppad garaaži katuselt paraja vile all oma rangluu puruks, vaid selles mõttes, et sa sõidad kogu aeg mööda kõige otsesemad ja kiiremat teed. Kui asju endale meelega valesti ette kujutada võid öelda, et seaduse silmis sõidad sa ringi sellises vahvas autode ja jalakäijate vahelises vaakumis, kus sinu jaoks ei kehti ükski reegel.

No, no, no!
Nüüd jõuame stilistika juurde. Kui asi puudutab jalgrattaid, muusikat ja internetti, siis olen ma täielik dekadent. Jalgratas näeb välja nagu jalgratas. Kui sa oled tänapäeva kiirestimuutuvas maailmas ära unustanud, milline see oli ja kujutad ette mingit voolujoonelist ja kreemjate pindadega iPlönni, siis palu mõnel lapsel see endale joonistada. Nemad teavad, milline üks jalgratas tegelikult välja nägema peab. It’s funny, when people draw houses they’re always colonial, when they draw dicks, they’re allways circumcised. Mingi liigi mälu vist. 
Chopperid, cruiserid, lowrider’id – It’s all facist propaganda, tryin’ to take you from your roots. Kohe kui su ratas hülgab omale loomuomase universaalse funktsionaalsuse printsiibi (sõidad poris, sõidad lumes, sõidad asfaldid, sõidad Scotland Yardi ette - oma ratas, ise tead kus sõidad), muutub ta sellout’iks, kohandujaks, reaktsionääriks. Ära sa selle chopperiga rindele mine, vaenlase kuulipilduja pesa ees tuleb kett maha. Ta viskab splindi natside kaevikusse ja jätab sind granaati hoidma.

Häda on nimelt selles, et ilmselt maailma esimestest hetkedest peale on siin olnud kaks teravalt vastanduvat kontseptsiooni. Teadus ja maagia. Tegelikult ei ole teadus ja maagia. Tegelikult on cool ja praktilisus-mugavus. Mõlemat korraga pole võimalik saada. Nad cancel’ivad teineteist ära.
Mõned näited. Flanellsärk – õudselt mõnus, soe ja pehme. Istub seljas nagu taevane õnnistus, taskuid on ka lahedalt palju, but boy does it make you a dork. Seesama flanellsärk püksi topituna – jube normaalne, ees ei lipenda midagi, hea-mõnus pack’ed tunne on, neerud on ka soojas, aga stilistiliselt, oh god! Ainar Matt võta särk püksist välja, your’e bringing shame to your family! Kõhukott – tegelikult on äärmiselt mugav ja praktiline, kui su mobiiltelefon, võtmed, märkmeraamat, lõuna, hügieenisidemed ja tagavarasokid ripuvad otse kubeme kohal. Hea lihtne on sealt asju võtta, mahutab kolm korda rohkem kui taskud ja talvel annab veidi sooja kah, aga tule taevas appi!!! What is wrong with you??? See saadab välja signaali, et sa oled elule käega löönud. Life went on but you stoped trying, nüüd jääb üle vaid surma oodata.
Jalgaratastega on täpselt sama lugu, seal, kus mõni näeb ehk vastu sõitmas liibuvate pükstega trenditeadliku hipsterit cruiseril, näen mina flanellsärgis, kõhukoti raskuse all vankuvat suitsiidset eluheidikut. You got to keep it basic.
Muide sama lugu on autosõiduga, kui ma olin väike ja me sattusime isaga suvel Eestis pikemaid otsi sõitma, siis saavutades maanteekiiruse (kuna oli 90ndate algus, siis ma usun, et see või kusagil 130 kandis olla), keris isa küljeakna alla ja toetas vasaku jala külgpeeglile. Sellepärast, et tol ajal oli moes Ziguli’ga maanteel 130 rauas, jalg küljepeegli peal sõita. See oli cool, vastandudes siinkohal praktilisele.

Otse McLareni tuuletunnelist
Siis on veel üks asi, istumisasend. Ma olen ise olnud pikka aega selle koolkonna pooldaja, kes usuvad, et parima (tõhusaima) asendi saavutab just maastikuratta peal. Lenks madalal ees, sadul kõrgel üleval. Sa oled seal peal kummargil nagu hüppevalmis panter, kontrollid mängu. Kui ma selle üle Lilianiga vaidlesin, ütles ta, et jah, see kui sa küürutad perse urvakil mingi 7 cm laiuse pulga otsas on tõesti äärmiselt tõhus. In fact, ainus veel tõhusam asend on see, kui sa aluspükste väel ette kummardad ja oma pahkluudest kinni hoiad. Or something along those lines. Sellega on raske vaielda, but while navigating the urban jungle, I’d still rather look like an alpha predator preparing to get molested, than a suurmaaomanik enjoying whisky and cigars in the gentlemens lounge.
Et asju lihtsa ja aerodünaamilisena hoida, ei tohiks ka turvavarustusega liialdada.  Mina isiklikult kasutan turvavarustusena pikki pükse ja jalanõusid. Vaadake mustvalgeid pilte meie vanemate noorusest. Kindlasti olete näinud mõnda vana fotot, kus mindi ratastega ujuma või kellegi suvilasse. Kui paljudele ratturitel on seal peas kiiver? Kui paljud kannavad high visibility jacket’it? Küünarnukikaitsmeid? Tol ajal saadi aru sellest, et ainsad tõsisemad rattaõnnetused, kus sul oleks turvavarustust päriselt vaja, on need, mille jaoks ei ole turvavarustust olemas. Jep, see on see, kui auto sulle selga sõidab. Randmekaitsed sind sellisel juhul ei päästa. All that protective gear and you end up dying looking like the Michelin man. Kuna vanasti oli rattad viletsamad, siis oli ka õnnetusi tollal kindlasti rohkem. Aga siis suhtuti sellesse normaalselt. Vahel kukud, vahel tõmbad põlve lõhki, vahel saad haiget. Don’t be a pussy, see käib asja juurde. Nii peabki.

Ühesõnaga jalgratas on efficent, durable ja vähenõudlik. Kui homme peaks saabuma viral-, zombie- või nuclear apocalypse, siis peaks ka sinu valik olema jalgratas, mitte hobune, kes kiiritatud rohu tõttu helendama hakkab ja otsad annab, ega auto, millele juba enne maailmalõppu oli jube nüri pidevalt kütust hankida. Kui sa ka muidu pole suurem velomees (või velotüdruk), siis vähemalt keldris, tareenitablettide, hiniini, kompassi, tuleraua ja bowie-noa kõrval võiks sul igaks juhuks jalgaratas olla. Äkki läheb vaja.

Kui minu Lilla Härg kunagi päriselt otsad annab, kavatsen talle tõelise Valhalla bike funeral’i korraldada. (Tahangi, et lained kaks päeva hiljem tahmase metallraami Stroomi randa uhuksid!)

Delta One to Bravo two, we are going AWOL.

Arks out

26 comments:

  1. See on nii kõva, et suu jääb lukku!

    ReplyDelete
  2. Mulle jälle meeldib, kui vähe see jalgratast piidriga kokku teeb. Sportliku, trendika ja loodushoidlikuga. See3 jätab selle niimoodi maitsekalt ära.

    ML, j.

    ReplyDelete
  3. Väike pedandimärkus:
    inimese kasutegur kipub ka ikka sinna ühe neljandiku kanti (ülejäänud läheb soojuseks).
    Inimese keskmist võimsust on suhteliselt lihtne välja arvutada. Kui võtta energiatarbeks GDA 2000kcal ja sinna juurde nt 1000kcal energiat rängaks rühmamiseks, saab ööpäevaseks energiakuluks 3000kcal so 3000*4,2=12600kJ.
    Ööpäevas on 24*3600=86400sekundit. Sellise inimese keskmine võimsus on seega 12600J/86400s=0,146kW st 146W. Teisisõnu poolteist 100W lambipirni.

    Tour de France'i jalgratturid hoiavad oma sõidu ajal võimuse kuskil 400W juures.

    keskmine rullnoka-bemm on aga 100kW st 100000W st tarbib energiat umbes tuhande inimese jagu. Naftat ju on, eks..


    Aga lugu on väga viis (Y)

    ReplyDelete
  4. It jsut don't get much better than this. Tormaka üleslaadimise tulemusena võib EE paraku jalgrattaoodist suu puhtaks pühkida - asjaolu, mis on selles mõttes kesine, et autor oleks loo eest 200 eur ära teeninud küll, aga selles mõttes jälle cool, et: ZA/UM EXCLUSIVE.

    PS Et sisepõlemismootori ja inimese kasutegur on siis suht sarnane, inimese oma natuke efektiivsem? Ja kui inimene oleks kõigusoojaline, siis oleks tugevalt efektiivsem? Tähendab see siis, et dinosaurus oli energiasäästlik meistriteos?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Liigutusaparaatide efektiivsusi ei oskagi võrrelda. Lihtsamate organismide ülevalpidamine on aga üldiselt ökonoomsem küll, see 2000kcal läheb keskmisel (väga keskmisel) inimesel lihtsalt organismi töös hoidmiseks st see kulub ka ilma igasuguse tegevuseta (magades nt).
      Aga kõik soojusmasinad vajavad jahutust sh nii inimene kui auto. Ja ka putukad. Kõigusoojastel on optimaalne temperatuurivahemik, milles nad funkavad, sellest väljas on aga väga hädas, kaladest mesilasteni.

      Aga näiteiks putukate proteiin oleks nahkapistmiseks ökom kui sigade oma (sest iga toiduahela lüliga läheb ports energiat raisku), aga sead ei ole nii temeperatuuritundlikud.

      Delete
    2. 1/6 energiast läheb alati aju ülalpidamiseks, it's a fact. mis sunnib kiivriteema sisse tooma.

      Delete
  5. Autor on ilmselt üsna vähe jalgrattaga sõitnud, aga lugu kui selline on hea.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Autor kui selline on jalgrattaga sõitnud tegelikult võrdlemisi palju.

      Delete
    2. Aga Arks, mis kana sul kruiseriga katkuda on? Ma muidugi näen välja nagu see tüüp sealt pildilt - sans bandana - ja hindan kõrgelt kõiksugust ebavalikku retropaska, nagu köögiraadiot, mis teeb nagu ta oleks mingi kuuekümnendate oma... aga ikkagi? Kuidas sa suudad kruiseri võludele vastu panna? Ta lihtsalt näeb hea välja. Ega ürita unsuspecting ratturile eesnäärme-massaaži teha. St jumala mugav iste on. Raske laevalaadne minek ja sinu promotud vähesed käigud käivad veel ka kaasas. Okei, top speed on kehv, aga kui suu on peegliklaasilt kraabitud kökist tuim võib sellisega ikka kuninga moodi mööda hommikusi tänavaid alla kruiisida.

      Ja ma kordan, ta ei ürita sind taha panna ka. Nagu sportsadulad üritavad.

      Delete
    3. Sportsadula käest taha saamine is part of the fun. Kui sa oled päeva jooksul mingi 50-60 kilti maha sõitnud ja ratta kuuri alla ära paned, siis hakkab sellest painavast survest kottide ja päraku vahel lausa puudust tundma.

      Aga mis kruiiseri-vihasse puutub, siis põhjuseid on mitu. Esimene asi ongi see laisk ja raske laevalaadne minek. Eks inimesed on selle koha pealt erinevad, aga kui mina ratta selga kargan, siis tahan ma enamasti kiiresti ja teravalt kuhugi välja jõuda, mitte sihitult mööda tänavaid uimerdada. Mitte, et mul üldiselt midagi uimerdamise vastu oleks. Sama lugu näiteks kööginoaga. Kui ma selle näiteks kurgi viilutamiseks kätte võtan, tahan ma saada kiireid ja täpseid kurgiseibe, mitte melanhoolselt nüsides aega surnuks lüüa. It’s a tool not a toy.

      Teine põhjus on lihtsalt see, et mulle ei meeldi sõltuda kenasti asfalteeritud teedest. Võib juhtuda, et sa sõidad näiteks külavaheteel ja näed, et kaugel eemal heinamaal on hätta sattunud kassipoeg, ümber läinud Marlborough truck või Kenti kontsert. Kruiiseriga pead sa nüüd hakkama otsima esimest mõnusamat teed, mida mööda sinna saaks (sest ratas käekõrval liigelda eriti mõnus ei ole). Universaalrattaga pead sa lihtsalt lenksu õiges suunas keerama ja edasi väntama. Liiga kitsas linnakeskkonnale spetsialiseerumine paneb sulle ümber ebavajalikud piirid.

      Aga kuigi mulle endale eriti see sadulas logelemine ei istu, siis tuimestatud igemetega mööda hommikust linna kruiisida on kindlasti kihvt. Samas oleks see ilmselt kihvt ka aiakäru või muruniidutraktori peal.

      Delete
    4. Aeglase sõiduga peaks ratta kasutegur muide parem olema kui kiirega - õhutakistuse suurenedes ei vähene kasutegur ju lineaarselt.

      Delete
  6. Ma olen Arxi lendamas näinud küll, ei olnud mage, isegi selle sadulaga. Kõva lugu, väga naljakas, kulgeb sama naljakalt kui sportistmetega ratturid.


    S.

    ReplyDelete
  7. Jumalik kirjatükk. Teil on mingi stiilikoolkond välja kujunenud, mis jääb ajalukku ja mille tasemeni näiteks mina kunagi ei küündi.
    Aga üks praktiline märkus kõnealusel teemal. Kiiver. Ma ise olen lapsest saadik üpriski palju rattaga sõitnud. Kiivrit olen kasutanud alles viimastel aastatel. See on võrdlemisi ebamugav ja tülikas vidin. Õnnetusi, milles pea saab tõsiselt viga, võib juhtuda statistiliselt väga harva (kui sa just pole algaja või, noh, eriliselt hajameelne, luuser vms). Aga neid juhtub. Mõningatel juhtudel, nt talvel, lume ja jääga, või linnas tiheda autoliikluse keskel, või teatud maanteedel (nt Tartu-Elva) ma soovitaks kiivri pähe panna küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No täpselt sellepärast ma kirjutasingi eile anonüümselt (ei viitsind sisse logida ega muid trikke teha telefoniga brausides), et autoril rattakogemust vähe kui pole sattunud olukorda, kus kiiver päästab.

      Noh see ka, et autor ei paista mõistvat, milleks jalgrattal palju käike, milleks on vaja ratast hooldada ega tolereeri ühtviisi kõiki erineva eesmärgiga rattasõitjaid...

      Delete
  8. jube makarooniline tekst. mulle isiklikult ohtrad vigases inglise keeles käibefraasid erilist cool'i ei kommunikeeri. samas pole see muidugi minu asi ja ma ei arvagi, et kunagi ise sama lahedaks saan.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täis parteilist südamevalu hakkan ma nüüd tegelema sellise maitsetu ajjaga, nagu kriitilisele kritiikale vastamine. Hiljem sosistatakse kuluaarides, kuidas me kõiki räigelt alla paneme, kui kellelgi vähimatki kobinat on. A'well.

      Kõigepealt muidugi, see kommentaar tuletas mulle meelde Francist kunagiselt Sõpruse Puiestee foorumilt. Mumeelest oli Francise ploti tvist see, et talle meeldis ansambel Franz Ferdinand. Mul on tunne, et miski muu talle ei meeldinud, küündimatu ja labane tundus.

      A' praegusel ajajärgul, eksole, kui inimesed vaatavad palju lääne filme ja tarbivad muidu lääne kultuuri, mis moodustab neile kultuuritausta - kas oleks õigem see kogemus maha vaikida? Mitte teha midagi sellega, mis sul on? Kas maailm oleks Arksi karakterita parem koht? Kas ta vahest ei peaks seda afišeerima, mõtlema seda juttu niisama muidu oma peas või rääkima, kui kellegagi kokku saab? Mu-meelest see seob efektiivselt moodsat rahvalikuga ning on heaks jätkuks humoristide traditsioonile, mis on peale nõukogude aega kasvõi tegijate arvu poolest üsnagi kokku kuivanud. Too jutt edastab pilti elavast, kirevast, huvitavate seostega maailmast. Selle eiramine oleks talentide mahamatmine, nii isiklikus kui kollektiivses plaanis.

      Oeh nagu, Luiks out.

      Delete
    2. ei, maha vaikida pole midagi vaja. paljastage aga pealegi oma kultuuritausta. see, mis ma seal kirjutasin, on puhtalt minu isiklik emotsioon. kõigile ju ei saagi alati meeldida, eks.

      Delete
    3. võib-olla on see lihtsalt sundus täiuslikkusest loobuda just siis, kui see tundub reaalsuseks saamas, basseini sittuda just sel hetkel, kui kõik on vette hüpanud, aga mingi kõhedus minus siiski tekib, kui midagi nii hästi keskkonda sobib, nii loogiliselt zaum on.

      ja loomulikult on see etteheite tegemine etteheidete puudumisest, ja pole muide kuidagi Arksi vastu (pigem ikka vanahea metasitt, eks). aga ikkagi. selle juurde ma jään, et kui kriitikud hakkavad stiilikoolkonnast rääkima, haarab normaalne inimene dünamiidi järele.

      Delete
    4. :) ja nüüd cloak jälle peale!

      Delete
    5. Ei pea hoolima liialt sellest, mis inimesed räägivad, ei pea kartma gruppi kuuluda, ei pea elama pidevas paranoiaõhkkonnas, mumeelest.

      Kuigi ma saan aru, kuidas puhtaid ZA/UMi kristalle nähes võib väike võõristus tekkida, kui sa ei ole osanud neid tegelikult oodata.

      Delete
  9. Ma olen juba tükk aega mõtelnud, miks postapofilmides nii vähe jalgrattaid on - see oleks ju enamvähem kõikseloogilisem liiklusvahend selles kontekstis üldse - noh, püssi oleks ratta seljast vist kaunis tülikas lasta, aga muidu on tal auto ja jalakäimise ees suht kõvad eelised.( hobune pole iseenesest ka sugugi mitte paha) Mul on tunne, et siin on mingid stilistilised põhjused, mis seonduvad sellega, et jalgratas on paraku aeglasem kui auto ja sestap ei tundu filmitegijatele jalgratas mitte kiirena nagu futuristlikul maalil, vaid aeglane ja kriuksuv ja üleüldse sihuke pisut totter.

    Aga kõva artikkel on küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. hakkasin kohe ette kujutama šeffi märulikangelast, kes kõmmutab kas või kahe toruga, sest nii šeff mees sõidab nagunii kogu aeg, käed lenksust lahti.

      Delete
    2. http://youtu.be/rp21BeAWM8o

      Stiilinäide

      Delete
  10. Tahtsin öelda, et väga kõva minek on sellel tekstil, mitte eriti mage minek! Mulle võib-olla ka ei meeldi nii suures koguses need inglisekeelsed jupid, aga kui asjal on nii kõva minek, oleks kodanlik nüansside üle hädaldada.

    Ma ei saa nõustuda muidugi selle ratta stilistika karmi analüüsiga. Minu meelest teeb velod lahedaks just see, et nad on lahedad enam-vähem igal kujul. Suvalised stiilitundetud maastikurattad, mis pakuvad sulle suurepärast performance't uuest peast alates 100 euro eest - lahedad. Kräuksuvad nõukogudeaegsed ühekäigulised maakodus, millega on sadu kordi poe vahelt või rannas käidud - mitte vähem lahedad. Mugavad rasked kruiserid, millega saab kott õlal, pilsner käes mõnusalt kulgeda - no kuidas saab öelda, et pole lahedad. Efektsed süsinikust raami ja valgete sarvedega high performance maanteerattad - mitte eriti vähe lahedad. Kõik on nii lahedad.

    ReplyDelete