Wednesday, April 25, 2012

Inimese kohus

Gabriel von Max "Ekstaatiline tütarlaps Katharina Emmerich"
Järgnevalt paar mõtteavaldust seoses küsimusega, mis on inimese kohus (Luiksi palvel ja kommentaariks sellele Eesti Ekspressis ilmunud esseele).


Kõige lühem vastus oleks vist järgmine:
„Inimese kohus on olla Inimene. Inimene peab tahtma olla Inimene“.

Ega täpsemat koondvastust anda vist ei saa. Ja seegi pole õigupoolest rohkem vastus kui põige järgmisele suurküsimusele – mis on inimolemus?

See oli vist Edward O. Wilson, kes kommenteeris kommunismi lühikese fraasiga „Hea idee, vale liik“. Kommunism ei sobivat inimloomusega. Ka Dostojevski ütles, et inimest ei saa panna elama nagu sipelgaid, sest tal puuduvad vastavad instinktid. Aga näiteks Sartre ütles, et inimese loomuseks  ongi loomuse puudumine. Inimesele ongi tunnuslik, et olemine eelneb olemusele.  

Hoolimata vastajatüüpide suurest kaugusest on neil kolmel vastusel on üks ühine tunnuslik voorus – need ei määratle inimolemust positiivselt st nad ei anna defineerivate tunnuste komplekti.
Aga loomus on. Mõne teise liigiga kõrvutamine on siin hea profülaktika, sest toob Inimese Maa peale. 

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. Teine “faktor“, kes meedias alatasa inimsuse religiooni asja ajab, on fašismikoll. "Igasuguste erinevuste esiletoomine (naise erinevus mehest kaasa arvatud) tundub kahtlane; kõik ju teavad, et tegelikult mingit ebavõrdsust inimhingede vahel pole.“ arutleb Ilmar Vene essees ”Pahustumine” (Ilmamaa, 2002).

Adolph Meizel "Eizenwalzwerk"

Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.

Õhtumaise kultuuri ideoloogiline põhipinge ongi ilmalikustumise püüdes see kristluse idee läbinisti siinpoolsusesse ära mahutada. Kõik maised omadused ja hierarhiseerimisviisid on sekundaarsed… ee.. ee.. ee.. Inimsuse kui sellise kõrval. Kõik inimesed on võrdsed, erinevad, aga võrdsed.

„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul;“ (Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“)

Siin ilmub muuhulgas humanismi olemuslik antipedagoogilisus, mis võib oma igapäevasemates vormides leida pühaduseteotuse näiteks lasteaiakasvatajas, kes liiga iseenesestmõistetavalt tüdruklapsele nukku ja poisslapsele autot pakub (poogib maiseid ehk madalamid struktuure puhta inimsuse külge, rsk!).
Kusjuures inimene ei õpi isegi iseseisvalt kõndima, ikka peab vanem teda püsti upitama-meelitama, teisisõnu: lapse puhta hinge ja Tõelise Mina korrumpeerimine on praktikas alati vältimatu.
Joseph Ratzinger (praegune paavst, eks) annab sõnastuse ühes oma tuntumas teoses „Sissejuhatus kristlusesse“: „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna)“.

Sartre kasutas sellise pärispatu vältimiseks käepärast võtet: eitas metoodiliselt (oma) lapsepõlve.
Nõukogudemaal oldi pisut konkreetsemad: bioloogid, kes liiga palju pärilikkusest jaurasid, said kohustuslikus korras ümberkasvatava keskkonnakogemuse. Ja Lõssenko tõsteti pukki. Praegu nullitakse bioloogid rumaluse, põlguse ja idealismiga. Või religioosse eitusega. Põlgus „bioloogilise determinismi“ vastu on iga väärika võrdõiguslase-humanisti standardvarustuses tänini. Sest inimloomus on ju bioloogiaülene. (Seda menetlust ei maksa siiski segamini ajada traditsioonilise
sacrificium intellectus'ega, sest viimane tähendab mõistusest loobumist, aga siinne keeldumist mõistus välja arendada; ei revolutsionääri ega lasteaialapse lähtepositsioon pole sacrificium intellectus, eks)

*

Aja Vaim: ”Ei tohi olla mingit muud essentsiaalsust peale puhta inimsuse ning sellele on lubatud ainult üks maine atribuut – indiviidi tahe. Indiviidi tahet ei tohi põhjendada ükski üldisem kategooria või ilming. Indiviidi tahe ei tohi olla kuidagi determineeritud rahvusest, soost, seksuaalsest sättumusest jne.” Sellise determineerituse tabu on rohkem tuntud isikuvabaduse nõudena.

Siin on nüüd kaks piinlikku asja, mis tulevad kiirelt esile, kui natukenegi kainemaks saada. A) va Indiviidi Tahe on vägagi pärilik (mida madalam aste Maslow püramiidis, seda rohkem); B) indiviidi valikuid on hirmsasti raske transtsendeerida (aga humanistlik inimolemus nõudleb seda).

Kaua sa kummardad hardusega seda vaprat plikat, kes oma Olemise Autentsust sellega tõestab, et valib nuku asemel kraana? „Humanism on eksitentsialism!“ – ja heroiline, inimsust konstitueeriv valikusituatsioon realiseerub saialeti ees… miskipärast valivad enam-vähem kõik inimesed nälja paar korda päevas, unisuse iga veidi aja tagant, rahutuse teisme-eas, paljunemistungi ja…Pealegi on iga arenev inimene, kes kõike ise otsustab, paratamatult hüpiknukuks sellele lollpeale, kes ta oli oma eelmisel arenguastmel. Ja õigupoolest pole teisele inimesele halvemat nõuannet kui ajastutruu moraaliklišee „Mõtle oma peaga!“, valgustuse Sapere aude!

Neid, kes oma peaga mõelda suudavad ilma et tagajärjeks oleks ühest kandilisest rattast ja kõverast torust moodustuv jalgrattaparoodia, on nii vähe, et allveemale on selle kõrval massiliikumine.

Loll saab kirikuski peksa. Aga, noh, ega ta seepärast veel vähem Inimene ole.

*

Õel arhikapitalist-suurtööstur-rõhuja võiks humanisti lüüa ta oma relvaga nt kommenteerida osutust virelevatele vabrikutöölistele ja nälgivatele lastele nõnda: „Jah, virelevad, jah, nälgivad, aga see ei tähenda ometi kuidagi, et nad vähem inimesed oleks! Hää sotsialist-maailmaparandaja, Teie etteheited on alusetud, barbaarsed ja fašistlikud! Nad ei ole kuidagi vähem inimesed, sest ükski inimene ei saa olla vähem inimene kui teine! See, et teenindaja on pelgalt mutrike suures masinavärgis ei tähenda, et ta kuidagi vähem inimene on! Küsimus, millal saab teenindajast inimene, on antidemokraatlik ja antihumanistlik, sest sel küsimusel saab olla sisu ainult siis, kui inimsus on miski, mis sõltub ühiskondlikust staatusest! Millal saab?! Igaüks sünnib inimesena ja sureb inimesena!“

Theodore Gericault "Surnud kass"
„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus“ seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me ilmtingimata võrdsed oleme? Kristlikel aegadel käibis surmapatt Uhkus, praegu võetakse inimestevahelise erinevuse möönmist kuritahtlusena; võime veenduda, et väärikusega on hädas oldud kõigil aegadel. Ainult üks kasutuskõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõistuse sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda“ (Ilmar Vene „Pahustumine“)

Ilmalik indiviidiväärikus on puust raud. Väärikus saab olla ainult seosena tervikusse, in-dividuus on aga terviku eitus, jagamatus. Kristlikel aegadel andis igale indiviidile väärtuse tema suhe Jumalasse, seotus Jumalaga ja maised suhted olid selle kõrval teisejärgulised.

Olgu, las inimese võõrandamatu väärtus ja väärikus olla nagu kassinaeratus ilma kassita, aga kuidas üldse osutada väärikuse alandamisele ja alaväärsusele, kui seda saab teha ainult osutusega inimese maistele suhetele ja olukorrale ehk siis osutusena millelegi, millest inimese väärtus juba definitsiooni kohaselt lahti haagiti?

*

Milline on süsteem, kus inimene pole võõrandunud? See on süsteem, kus inimene on oma. Oma süsteemis. Omade inimeste hulgas.
Oma-võõras eristus on see psühholoogiline fundamentaal, eks.
Kas kõik inimesed saavad olla omad? Isegi ülirelativistlik, antiteoloogiline (ja lausa antimetafüüsiline) Richard Rorty ütles, et see käib inimesele üle jõu. Inimene ei suuda armastada kedagi lihtsalt selle pärast, et ta on inimene (muide, ka suurpankur, suurkapitalist on inimene!).

Vendlusest, täpsemalt selle puudumisest (lääne)  inimese loomuses,  kirjutas Dostojevski aastal 1863 nii:
„Prantslasele – ja üldse lääne inimese – loomuses seda olemas ei olnud, küll aga oli olemas isiklik, isendi alge, tugevnenud endasäilitamise, isemuretsemise ja enesemääramise alus omaenda Minas, alus selle Mina – kui üksiku ennastsuunava ja kõige väljaspool teda eksisteerivaga täiesti võrdse ning võrdväärse alge – vastuseadmiseks kogu loodusele ja kõigile teistele inimestele. Noh, aga niisugusest eneseseadest ei võinud tekkida vendlust. Miks? Sellepärast, et vendluses, tõelises vendluses ei pea mitte üksikisik, mitte Mina hoolitsema oma võrdväärsuse ja võrdkaalukuse eest kõige ülejäänu kõrval, vaid just see ülejäänu oleks pidanud ise selle õigustnõudva isiku, selle Mina juurde tulema ja ise ka palumata tunnustama teda endaga – see on: kõige ülejäänuga, mis maailmas olemas – võrdväärseks ning võrdõiguslikuks. Vähe sellest, see mässaja ning nõudleja isik oleks pidanud esijoones kogu oma Mina, kogu enese ohverdama ühiskonnale ilma ühegi tingimuseta. Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda.
Aimé Morot "Hea samariitlane"

Mis on pärispatu avaldumisvorm liberaal-humanistlikus demokraatias? Kalduvus nõuda (oma) õigusi.
Mis on inimese kohus? Võidelda patu vastu st armastada omasid ja mitte nõuda (oma) õigusi ja õiglust.

P.S.

Õiglane on see, et inimest ei hinnata tema sünnipära ja mingite kogukondlikke sattumuste järgi, vaid tema tegelike võimete järgi. Kui aga vanaema kipub võõranduma, tuleb teha vanaemade ametiühing, vanaemakaitseseadus, sisseseada korralik koondamishüvitis ja ...

 P.S. 2

"Tugevdada oma loomuliku kogukonna piires kõiki vastastikuse abi sidemeid: kui miski peaks ühiskonnas halvenema, on sellest alati ainult kasu, ja paranemise korral on sellest ainult kasu.
Ära kuula poliitikuid, pankureid ja ajakirjanikke. Kuula oma ligimest, tema on su tegelik poliitika. Vastastikune abi on anarhia; anarhia ongi vastastikune abi."
(minu esiletõst - M.K.)

35 comments:

  1. Härra Kunnus oskab nii kenasti lammutada, et mind tõesti-tõesti päris siiralt huvitab, kas ta üldse millessegi usub. Küsimus, millesse, on minu jaoks siin kõrvaline. Ja ma ei arva, et ta peaks.

    Ja KUI ei usu, siis see on väga põnev, ent tõstatab järgmise küsimuse: kas härra Kunnus on jõudnud sellisesse punkti, kus ta isegi ei vaevu ennast ära tapma? Viimane ei ole mingi pahane märkus või soovitus, palun mitte valesti mõista.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ei usuks - kas ta viitsiks?

      Delete
    2. Kärt, juba viimases lõigus annad ühe võimaluse: "KUI ei usu, siis see on väga põnev"... kesse siis end keset põnevust tapma hakkab?

      Delete
    3. Samuti on enesetapmine ebastiilne, ebaeetiline ning nõrkuse väljendus.

      Delete
    4. Jeh, ja ühtlasi arvan, et inimese kohus on oma vanematest kauem elada.

      Delete
    5. Haa, ikkagi üks kindel veendumus ka!

      Delete
  2. Samuti, kuidas oleks: kui juba tekib kahtlus, et tegu võib olla inimesega, kohelgem teda igaks juhuks kui inimest?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See oleks kuidagi, ma ei tea, mõistlik viis inimese määratlemise probleemi lahendada, nii, et keegi ukse taha ei jää. Peale nende, kes olid nii ilmselgelt ebainimlikud, et ei suutnud isegi diskussioni tekitada. Sa ütled ilmselt selle peale muidugi, et siis tuleb kohe mõni, kes tahab puid, kive ja kogu Issanda loomaaeda inimeste hulka arvata.

      Delete
    2. Ei-ei.. kohtlemisega on asi väga lihtne, jah, et keegi ukse taha ei jää jne (seda ütleb ka ju Vene), aga see taandub ikka sellele õilis-heategijalikule õigustejagaja-positsioonile.
      Kuidas määratleda inimkohustusi ja inimkohustuste subjekti, see on palju raskem ja ometi olulisemgi asi.
      Kes on need, kes need, kes neid kõigil olevaid õigusi tagama peaks?... siin ronitakse hea meelega ukse taha ja käratatakse ennastimetleva õilsusega: "Tagatagu õigused! rsk! Kirssidega ja kõigile! Puudelistest puudliteni!"

      Delete
    3. Martin, üks võimalus on inimese määratlemisest loobuda, tegelikult. Sest inimese ja kivi eristamiseks ei ole tarvis teooriat; mis puutub robotitesse siis on Isaac Asimov ja Masamune Shirow ja paljud teised neid eetilisi probleeme ka küllalt lahanud. "Inimloomus", siis see on kaunis intellektuaalne mäng ja kindlasti tasub mängimist, et mitte ajusurma surra, aga selle juriidilisse keelde tõlkimise võimalikkust ma eriti ei näe.

      Jääb veel abordiküsimus, mis on keeruline ja kus mina ei näe, et oleks moraalselt kõigi poolt aktsepteeritavat lahendust hetkel, siis tulevadki mängu "kõige väiksem kahju" või muud poliitilised kokkulepped. Aga see on teine teema, vist, praegu.

      Delete
  3. Krt mul on hea meel, et Bayern edasi läks!
    Ja et kumbki pedene hispaania klubi finaali ei saand.
    (Just sayin..)

    ReplyDelete
  4. „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna)“. Paavsti nutikusel on jumet. Samas, kas too kollektiivne võre on midagi universaalset, st inimest kui liiki paratamusena saatev? Seega ka bioloogilisel tasemel determineeritud. Või on see teatud juhuslikkuste ja oskamatute esiisade valikute tulem? Kui viimane, siis ei pruugi see ka kogu inimkonda ehk hõlmata, mõnes kultuuris võivad valikud ja muud tingitused anda "pärispatuvaba" tulemuse?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kristluses mõistagi on pärispatt inimese olemuslik osa st pole pärispatuta kultuure (siin langeb see väga kenasti kokku nt Jacques Lacani arusaamadega: inimese olemuslik puudulikkus tuleb keelevõimest ehk millestki, mis on omane ainult inimesele)
      Ratzinger on muidugi väga põhjalik ja nüansseeritud vt "Sissejuhatus kristlusesse" (e.k. 2006) lk 205jj.

      Delete
    2. Kusjuures pärispatu kontsept pärineb 2. sajst ehk oletatav Jeesus sellest ei kuulutanud et asjad on mingi pp pärast pekkis. Juudina polnud tal sellest aimugi. Küll aga oli Paulus jm selles küsimuses nagu paljus teisteski oletatavast Jeesusest targem. Paljud haiged dogmad on ajajooksul friik naatsaretlase pärandusele külge kleepunud, nende lansseerijad muidugi uskusid, et nende isiklikud või kontekstist tingitud kiiksud on oletatava Jeesuse oletatava õpetusega vägagi kooskõlas (inimkonna süü lunastamine ristisurmaga; jeesus kui jumala poeg, ainusündinud sealjuures; kes Jeesuse õpetust (loe kristlust kogu tema ajaloolises soustis) pole kuulnud, vastu võtnud (seda ka kronoloogistel, geograafilistel vms põhjustel, mis inimese tahtes ei olene) ei saa ka õndsaks, paradiisi vms mis peaks tähendama, et tal ei õnnestu ennast inimesena täiel määral realiseerida ei siin maailmas ega järgmises, st kui tal pole olnud õnne (sic!)sattuda kristluse mõjuvälja. Kristlus on mõistuse hästidokumenteeritud haiguslugu.

      Delete
    3. noneh, ei maksa sõnadesse nii väga kinni jääda... millest see Jeesus siis inimkonda lunastas?

      kui mõistus siduda üheselt materiaalse maailma manipuleerimisega (st tipuks on füüsika ja inseneriteadused), siis oli kristlus kõrvalekalle küll.
      Kui pidada mõistuse eesmärgiks psüühilis-vaimset heaolu vms, siis saab punktid kristlus.

      P.S. mõningaid pärispatu määratusi on siin: http://www.zaum.ee/2012/01/arbuusisuhkrust-perse.html

      Delete
    4. "Kui pidada mõistuse eesmärgiks psüühilis-vaimset heaolu vms, siis saab punktid kristlus." imho täielik oksüümoron, kristlus as we know it never equals psüühilis-vaimne heaolu. kuidas saab nimetet heaolu rajada hullumeelsetele eeldustele, nagu need on eelpool mainit, lisaks neitsistsünni linnalegend. värdjalikud dogmad on "part of the whole package", ja kui me neid püüame lavalt kõrvaldada,ei räägi me enam kristlusest.

      Delete
    5. keskpõrandast, kus kõik kokku saavad, a sellest ei saa rääkida, y'know, sest et.. a tra tõesti, etnii real ja kui barca korraga pähe said? ma barca fännina arvan, et mulle on siin mingi tõsine sõnum sees

      Delete
    6. Ei, psüühilis-vaimne (?) heaolu küll mõistuse eesmärk ei ole, sest "õndsad on need, kes on vaimust vaesed" Mõistus on ikka rohkem nagu põrgu eeskoda. zaumis juba oli ka üks selline vahva vestlusring:
      http://www.zaum.ee/2011/04/zaum-night-chat-presents.html

      Delete
    7. Panen siia ühe tsitaadi Valle-Sten Maistelt:
      "Ajalugu õpetab, et asiste perefunktsioonide tugevus iseenesest inimesi inimsuses väärtust nägema ei pane. Erinevalt meie ajast, kus kõik on instrumentaalne ja asine, olid varem seda siiski vaid peresuhted. Peredel oli tõesti vaid suurem või väiksem praktiline funktsioon. Emotsionaalset ja vaimset tuge perelt sageli ei oodatud. Ometi kinnitavad keskaja uurimused, et inimolu vaimse mõõtmega arvestati nimetatud ajastul palju suuremal määral kui täna. Keskaegne mõtlemine lähtus mitmete arvates kõige erinevamates küsimustes perspektiivist, kuidas eelkõige saavutada vaimne tasakaal ja meelerahu. Selle sihi raames olid mõeldavad vägagi erinevad, täna ebaratsionaalselt mõjuvad või paganlikult primitiivsed toimingud.
      Moodne aeg on inimolu vaimse toe peaaegu täielikult jätnud romantilise suhte ja tuumperekonna kanda. Kõikjale ulatuvad individualism ja instrumentaalsus kahandavad sellegi asjaomast suutlikkust."

      Keskaeg oli kristluse kõrgaeg, eks.

      Delete
    8. Kas keskaeg oli kristluse kõrgaeg? ma tean, et nii armastatakse rääkida, aga kas rääkimisest piisab, et see oleks tõene?
      Räägitakse ka seda, et keskajal põletati nõidu, eks ole.

      Delete
    9. või "paganlikult primitiivsed toimingud"= kristluse kõrgaeg?

      Delete
    10. See Ilmar Vene raamat, mida sissekandes korduvalt tisteerin, - "Pahustumine ehk Uusaja olemus" on üks parimaid ülevaateid, mida kohanud (ja selle lisa "Ristiusu mõistatus.Jumalinimesest inimjumalani").

      Kristlusest saavad sisukalt rääkida ainult inimesed, kes üksteist väga kaua ja lähedalt tunnevad, või siis alustada mõistete avamist paarikümne lehe ulatuses.

      Delete
    11. Psüühilis-vaimse tasakaalu poole püüdlemise kui inimeseksolemise põhilise vajaduse ja eelduse rahuldamisel kipuvad kõik religioossed-vaimsed-spirituaalsed õpetused oma asendamatust, ainukordsust efektiivsuse mõistes veidi üle hindama. Tõsiasi on, et inimesed ilma p/v tasakaaluta ei saa kuidagi ja on selle nimel nõus piirama, hämardama vabatahtlikult nii mõtlemishorisonti, südametunnistust, kogemusi või mida veel. Imagine there's no heaven.. Imagine all the people living for today. Hui nad seda teevad, tõsiusklikud stalinistid, maoistid, katoliiklased, luterlased, ateistid, budistid-esoteerikud und so weiter. Kõigil on olemine mõtestatud, oma telosega, kõigil oma agenda, kõigil on eesmärk, mis õigustab nii mõningaidki abinõusid. Mis lõpuks nad nurka maalib, kus taipavad et on kaotanud "õigena" olemise tuhinas selle inimlikkuse, mida ei saa purki ajada. Ometi piisab vaid sellest et armastada oma ligimest nagu iseennast, budistidel "südame puhastamises ja kurja vältimisest".
      J.Kaplinski:
      "Natsimõrtsukate käe läbi märtrisurma läinud saksa teoloog ja pastor Dietrich Bonhoeffer kirjutas vanglast oma ristilapsele: -- kuid see päev tuleb –, mil inimestele tuleb jälle Jumala sõna niimoodi kuulutada, et maailm selle kaudu muutuks ja uueneks. See saab olema uus keel, võib-olla täiesti mittereligioosne keel, kuid ometi vabastav ja lunastav nagu Jeesuse keel...”
      Vastupanuvõitleja Bonhoeffer oli ka teoloogina julgem kui suur osa tema ametivendi. Ta võttis tõsiselt üht nii juutidele kui ka kristlastele väga olulist käsku: tuleb armastada Jumalat kõigest südamest, hingest ja väest. Jumalat, seda Midagi Muud, Teist, mitte oma religiooni, oma usku, oma arusaama Jumalast, oma kirikut, oma pühakirja... "

      J.Kaplinski http://www.epl.ee/news/arvamus/jaan-kaplinski-valgust-pimedusse.d?id=51113231

      Delete
    12. Kristlusest saavad sisukalt rääkida ainult inimesed, kes üksteist väga kaua ja lähedalt tunnevad, või siis alustada mõistete avamist paarikümne lehe ulatuses. - igati nõus - just sellepärast lähevadki meie "eks" ja "eks ole" lõpulised vastastikused kommentaarid lahmimiseks, sest selline lõpp eeldab juba enesestmõistetavust või konsensust.

      Delete
  5. Selle inimese asjaga on kuskil mingi viga sees.
    Sesmõttes et pole kuigi otstarbekas näha vaeva kuidas kõiki inimesi inimese mõiste alla toppida.See ei ole ju põhimõtteliselt võimalik
    Ei saa eeldada et liigis poleks vigu.( Vead võivad olla liigi säilimiseks vajalikud ja n.ö. programmis sees).
    Kõik karud pole ka võib-olla üldse karud.Või inimsööjad leopardid, teised leopardid kindlasti põlgavad neid.

    Me ei saa öelda et hälbeid ei ole, et kõik mis inimesega juhtub on inimsus.Me võime hakata muidugi vaidlema, mida sinna sisse arvata ja mida mitte ja see põld on lai.Norm ja kõrvalekalle, see on selle jutu tuum.See aga sõltub kultuurist.

    Ja millegipärast meenus mulle lasteraamatu pealkiri " Omadele võõras, võõrastele oma". (Iko Maran? Kui netist ostin, tuleb mingi subkultuuride seminar)

    ReplyDelete
    Replies
    1. On jah viga sees. Või täpsemini pinge. :)
      Sest "Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele".

      Delete
  6. inimese võimalus siin maailmas on avastada eneses peituv potentsiaal ja taibata, et võibolla on ta hoopis midagi rohkemat kui inimene.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mängime Hegelit.
      Tees. Siin võib jah kindlasti ajada juttu Nietzschest ja Kosmoseodüsseiast kuni küborgismuse ja geenitehnoloogiani, millele ma suht iga kell alla kirjutan. Üks minu lemmikküsimusi, mis nii mõneski olukorras pähe torkab: kui me juba siia oleme jõudnud, ja natuke ka orienteerume juba, siis kindlasti et what's next? Ent kui inimese eesmärk on saada enamaks kui inimene, siis mis on sellest sündiva üliinimese eesmärk? Saada enamaks kui üliinimene? Ad infinitum?
      Antitees. Sellele üdini (valge, soojas, söönud) mehe mõttekäigule ma vastandaksin (minu meelest nii metafüüsiliselt kui ka stereotüüpselt) naiseliku idee, et (siin ja praegu) inimene olla ka hea, mida iganes see siis ei tähenda. Sellisel juhul tuleb ka välja, et näiteks väga konservatiivsete soorollidega amishi kultuur on tegelikult tugeva naiseliku mõttemudeli dominandiga; igatahes pole mingit kahtlust et amishid on oluliselt rohkem inimesed kui keskmine meeriklane.
      Süntees? Poeet on küsinud, et "kas olla tuleb see kes tahad olla/ või olla tuleb see, kes oled kuskil sisimas?" Igapäevane paradoks on jällegi selles, et otse loomulikult on mõlemad vastused õiged, aga täpselt seni kuni ühte vastust tähtsamaks ei peeta.
      What's next?

      Delete
    2. Ei tea jah
      ei tea jah
      ei oska kohe mitte kuidagi võtta
      ei seisu, iste ega mõttekohta

      ma ise olen kunagi mõelnd
      et inimesele tuleb juba varakult õpetada
      vastutama oma otsuste eest
      aga mitte nii et kule tüdruk
      sa mängid kraanaga, nüüd elu lõpuni
      hakka lesbiks ja ole sootu ja...
      või midagi -

      hästi palju on vaja tunnetada, tunda, maitsta, mõista mängulisust, mida olemasolu inimesena meile annab, reegleid ei ole, ongi suits või telekas-paksenemine - ongi küsimus selle järle, millised reeglid sa iseendale kehtestad ja kuidas need toimivad ühiskondlikult - inimestevaheliselt, tavaliselt on tunne, et need tuleks justkui alati uuesti välja mõelda, kui satutakse vastamisi inimestega enda ümber, iseendaga ka kui inimesega

      satun ma sis poogen.ee-sse ja vaatan, kuidas inimesed on solvunud, et keegi ei pane neile piisavalt häid hindeid ühe või teise luuletuse eest ja sis nad õiendavad, et misse olgu, et kuidas sis niimoodi, et kas minu hinge kõige kaunim sopp, see, mis ma teile praegu avasin, et kasse sis ei loe? (sopp sis kahemõtteliselt, inimese jaoks muidugi ühemõtteliselt nurk) aga ei loe jah, kui see on sopp

      sa väljendad seda, mida kõik inimesed väljendavad kogu aeg: et kuidas sa nii loll võid olla? noh teise kohta loomulikult. Inimlikult. Aga võib - see ongi kõige fantastilisem, et võib ja sis

      nii ongi, jääbki, võibki
      ja sis põlebki oma sigareti otsa
      (mina lisaks veel, et põlegu pealegi)

      just just just praegu lugesin Vikerkaarest Zinovi Zinikit, kes kirjutas Vassili Grossmanist ja sellest, kuidas ta kardab igasugu veidraid nõudmisi selle kohta, et ärgu inimesed suitsetagu, ärgu joogu, ärgu üldse midagi oma tervise vastu tehku, söögu normaalselt (jne jne jne)

      tema nimelt kardab selliseid ettekirjutusi, kuidagi totalitaarsed tunduvad talle, minule ka aegajalt - aga ma saan sellest aru, kui mu isa helistab mulle, et küsida, kas ma täna ikka korralikult sõin (olen hämmastavalt kõhn) ja kas ma kannan normaalseid riideid ja kas ma ei joo liiga palju

      bioloogia paneb teda selliseid asju küsima, mina kannan tema geene, mis kindlasti peaks edasi kestma. ilu, tarkuse, headuse jne geene.

      elu ühesõnaga

      Delete
  7. Ma tahaks hilinemisega mainida, et pildimaterjal on kõvalt valitud.

    ReplyDelete
  8. KOODA: ei meeldi, kuidas pessimistlikust ja represseerivast eetosest kantud konstruktile kui absoluutsele antusele tuginedes (pärispatt) rünnatakse ligimesearmastuse nõudest tõukuvat kontseptsiooni (ühiskonnas marginaliseeritud ja ekspluateeritud vähemuste *õigused*). kui kõik kellad ja viled kõrvale jätta. sellisele suhtumisele on nimetuski olemas.

    ReplyDelete
  9. I'm not sure where you are getting your information, but good topic. I needs to spend some time finding out more or figuring out more. Thanks for wonderful info I was in search of this info for my mission.

    my web-site; Amazing Tomatoe Trick Show

    ReplyDelete