Friday, April 6, 2012

Jutustusi uutest inimestest

Hea raamatu on saatus mu teele toonud. Toreda raamatu. Kunnus oskab kirjandust soovitada küll. V. I. Lenin niisamutigi. Räägitakse, et too olla Tšernõševski "Mida teha?" ainsa suvega viis korda läbi lugenud ning hiljem laenas tolle pealkirja oma poliitilise brožüüri jaoks. Kujutlust veidi pingutades võime öelda, et ta laenas sealt ka omaenese ajaloolise tegelaskuju. Tšernõševski, näe, toob oma raamatu teises pooles sisse arhetüüpse, netšajevliku sotsiaalrevolutsionääri tegelaskuju, mustade silmaalustega heade poolele üle tulnud mõisniku, kes tegeleb lihasuretamisega (et olla solidaarne alamklassiga), mõõduka filantroopiaga (ilmselt, et Liikumisele spetsialiste välja koolitada), viib ennast süsteemselt kultuuri ja teadusega kurssi nagu Sherlock Holmes ning lõpuks reisib riigist riiki ja linnast linna, ajades mingit põnevat, ent nimetamata ning kirjeldamata jäävat Asja. Sotsiaalrevolutsionäär lävib raamatu tegelastega põhiliselt selleks, et aidata neil klaarida omavahelisi suhteid, mis on sassis hoolimata sellest, et on kasutatud parimaid inimestevahelise võrdsuse ja vabaduse skemaatikuid. Sotsiaalrevolutsionäär Rahmetov on probleemi suhtes üsna osavõtmatu ja leiab, et tegelikult on suhteliselt kahtlane melodraama. Oleks saanud vältida ja ette näha. Kiita ei ole kedagi selles loos.

Ja siis tõmbab Rahmetov raamatust minema ja tema asemel vaatab lugejale näkku autor. Seda juhtub raamatus tihtilugu, ning tegu on enamasti teose tugevamate ning südantsoojendavamate kohtadega. "Nii," nõuab autor. "Nägid seda jalustrabavat kõvardit? Ütle mulle, mida ta teeb siin? Miks ma panin ta siia, ah? Tead ju küll, et romaanikirjanik ei tee ühte asja ka ilma põhjuseta? Ei, ta ei tee rohkem midagi siin, ta läheb nüüd edasi tähtsamaid asju tegema. Ja ülejäänud tegelased oleks oma värgi ilma temata ka sirgeks saanud, nende lugu ta hullult ei edendanud. Mida ma tahtsin temaga näidata?"

Ja siis ütleb ise: "Vot teda ennast tahtsingi näidata. Muidu sa äkki oleksid arvanud, et need ülejäänud tegelased on see, mis kõvade kõva on. Vabalt võib selline mulje jääda, kui sa keset kõlvatust, rooja, tühiseid lõbusid ja omakasu elades viimaks midagi täisverelist näed. Aga ei. Mu teised eesrindlikud tegelased (kes tegelevad põhiliselt vabaduse, vendluse ja võrdsuse ideede privaatsfäärile rakendamisega ja kooperatiivsete ettetvõtete loomisega tsaristliku Venemaa tingimustes), nemad on kõigest uus Normaalne. Alla selle ei olegi nagu päris inimene. Aga Rahmetov, temaga on teine teema ja tema on see, kelletaolist meil päriselt vaja on."

Raamatu suuremate vooruste hulka kuulub niisiis autori hääl ja see, et tegelikult ei ole tegu romaaniga, vaid poliitilise kirjutisega. Nagu Rahmetov, see kõvade kõva, ütleb, siis räägitav lugu on tegelikult tarbetu melodraama, tähtis on kõik muu (kuigi alatasa nurga taga luuriv nimetu Ideoloogia annab ka jutustuseosale värvi ning jõudu). See, kuidas ta vastandab lugejat, kellele ta vaatab ülalt alla lugejale, kellega ta räägib kui omasugusega. See, kuidas ta ütleb, et ega ta ei ole kindlasti mingisugune hea kirjanik (nagu Puškin), aga ilmselt siiski parem nendest, kelletaolisi ta põlatud lugeja tavaliselt loeb. Ja see koht siin, mu kallid,


/.../ Ja ka näoilme muutub tal ühtepuhku: kui malbe! kui vihane! nüüd on ta kurb, nüüd rõõmus - kogu aeg muutub! Ja ikka on ta hea, kuidas see siis on, vihastub, ja on ikkagi hea? Ja kui ilus ta on! Muutugu nägu kuidas tahes, iga muutusega on ta ikka kaunim ja kaunim. Ta läheneb Veerakesele. - "Kes sa oled?" - Ta nimetas mind varem Veera Pavlovnaks, nüüd aga nimetab: "mu sõber". - "Ah nii, see oled siis sina, sama Veerake, kes mind armastama hakkas?" - "Jah, ma arvastan teid väga, kuid kes teie olete?" - "Mina olen su peigmehe mõrsja." - "Millise peigmehe?" - "Ma ei tea. Ma ei tunne oma peigmehi. Nad tunnevad küll mind, kuid mina ei saa neid tunda: mul on neid palju. Sa vali kedagi neist endale peigmeheks, ainult nende, minu peigmeeste hulgast." - "Ma valisin..." - "Tema nime pole mul vaja teada, ma ei tunne neid. Kuid vali ainult nende, minu peigmeeste hulgast. Ma tahan, et mu õed ja peigmehed valiksid ainult teineteist. Sa olid seni keldrisse suletud? Ja olid halvatud?" - "Olin küll." - Nüüd vabanesid?" - "Jah." - "Seda tegin mina, ma vabastasin sind ja ravisin su terveks. Pea meeles, et paljud on veel vabastamata ja terveks ravimata. Vabasta ja ravi neid ka sina. Kas teed seda?" - "Jah, teen. Aga kuidas ometi on teie nimi? Tahaksin seda nii väga teada." - "Minul on palju nimesid. Mul on mitmesugused nimed. Missugust mu nimedest just kellelgi vaja on, niisugust ma ka talle nimetan. Sina nimeta mind inimarmastuseks. See ongi minu pärisnimi. Vähesed nimetavad mind nii, kuid sina nimeta siiski."

Mulle tuli kuradi pisar silma selle peale ja hingamine kiirenes. Just täpselt selline värk, mis mind küttesse ajab. Jah, selle kahtlased ning küsitavad osised niisamutigi. Vaata, kui vähe see tekst oma religioosset iseloomu varjab. Also, projekt on ikka veel kuidas nüüd öelda, lõpetamata.

Niimoodi, saite nüüd üle pika aja päris asjast ka, nagu kivi oleks südamelt langenud, cheeri-o!


9 comments:

  1. Martin, sinu postituse all ei ole juba mõnda aega ühtegi kommentaari. No ei ole täna seda libisemist.
    Räägi, kuidas tunne on? Kas hooaja alguse vanad vigastused löövad välja või on põhjust rääkida juba pikemaajalisest motivatsioonikriisist?
    Lähedal seisvad inimesed on vihjanud, et näed klassikalise Lenini-Scootri stiili juures ammendumise märke ja eksperimenteerid juba Mao-Gigi D'Agostino-David Hasselhoffi teljel. Vastab see tõele?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kommentid ei ole kunagi mu jaoks põhivärk olnud. Põhivärk on Number. Plaanimajanduslik number. Vt. ka "parem kui mitte midagi". Muidugi plaanimajandusega on ka halvasti. Möödunud aastal sai mingi kuradi aint kuueteistkümne kirjutatud ühikuga maha, ning neistki olid aint veits üle poole siuksed, mida mõtet vaadata on.

      Aga ega siis, kui sa midagi ei tee, siis sa kasvad inimesena. V.m.s. Et nagu, midagi mul toimub siin. Ma ei tea veel, mis sellest saab. Ei luba midagi. Võimalik, et tõmban tagasi, kolin Muhusse ja saadan iga poole aasta tagant maaraamatukogu internetist mõne põhjalikumat sorti revu mingist vanemast tarbekirjandusest, nagu "Õhukaitse maal".

      A ma'i tea ka. Mis sinu majas sel hooajal *in* on?

      Delete
    2. Tõelise tšempioni vastus. Mina olen tippspordist loobunud ja hakkasin nagu Kristjan Rahnu tegelema kupelda.. ee.. meelelahutusteenuse osutamisega. Plaanis on ainult veel kuue nädala jooksul siia kommentaaridesse veel ca 20 kaheksa- ja üheksakümnendate poplugu sokutada, siis on viisaastak enam-vähem korda läinud

      Delete
  2. Mulle tundub, et ma tahaks seda raamatut lugeda küll selle arvustuse põhjal. Kunagisel Ajal Tulevikus, kui mul see probleem raamatulugemise järjepidevusega otsa saab. Konkreetne tsitaat on nagu hea LUULETUS - tekitab SITAKS KÕVAT TUNNET.

    Änönjymuss ma vaatan tõmbab siin tihkelt kildu peale, hakka või naermagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabandust segaduse pärast, antud Anonymous olin mina. Arvasin miskipärast, et see on kontekstipõhiselt selge kui Laua Viin. Anonymous, kes sind stalgib ja kellega kommunikeerumine on emotsionaalses mõttes tugevalt negatiivse alphaga paraku nii tihket kildu ei rebi.

      Delete
    2. A no ma mõtlesingi, et asi on kahtlane.

      Delete
  3. Tegu on tõesti tuumaka raamatuga, Romaaniga selle sõna parimas mõttes. Ja pärast seda, Martin, mul on kahju, on Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" kohustuslik. See on paljus poleemika selle sama teosega ja ühtlasi Dostojevski ("vene revolutsiooni kurja geeniuse") teemade kontsentreerituim esitlus (ja see, et tsensor kaotas jäädavalt ära kolmanda osa, kus oli Dos. positiivne programm, on nii allegooriline, et nutt tuleb peale).
    Revolutsiooni psühholoogia põhjalikum käsitlus on raamatus "Kurjad vaimud" (esimene trükk ilmus "Sortside" nime all ja oli kärbitud; "Kurjad vaimud" on täisversioon, e.k. Eesti Raamat 1997);
    isikliku vabaduse ja individuatsiooni teema on põhjalikumalt käsitletud romaanis "Nooruk" (e.k. 1940)

    ReplyDelete
  4. just for the record: muarust on see võrdlemisi fenomenaalne, kuidas Kunnuse Dostokale-viitamine aina peenemaks ja peenemaks muutub :)

    ReplyDelete
  5. Nüüd ma juba tean, kust ma saan. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" siis. Ja sellele tsensorile tuleks selle eest...

    Also: kesse pani selle MJ remiksi sinna tuubilinkidesse? Paljasta end! Also, pane veel midagi.

    ReplyDelete