Sunday, April 8, 2012

Kuidas ma järjekordselt bändimehesse armusin

Pilt on bändi feissarist. Andke peksa kui kasutada ei tohi.
Eile tuli muuseas meelde, mida naabripoiss eelmine nädalavahetus rääkis. Olen ikka päris palju päris häid asju maha maganud, ja seegi kord läks napilt, aga tundub, et mahamagamised kompenseerivad end iga kord mõne aja tagant täielikult, sest Elephants From Neptune'i debüütplaadiesikas oli just üks neist kolm korda maha magatud jumala kõvade tüüpide laivile mitte minemise asendus ühe uue ja veel parema näol. 

Mul on võimatu praegu psühholoogilist ääremaad mitte käppida ja seega teen oma diletantliku oletuse, et see muss ei koosne määravas osas millestki morbiidselt juppideks kukkunust, nagu seda tihti määravas osas on kunst, mida ma üldiselt  naudin ning mis mind puudutab. Ja rock on oma põhiolemuselt üliväga puudutav, see on fucking high on life, elus olemise amfetamiinijoove ja igaüks, kes on elust ärkvel - korragi valgustatust tundnud - tajub selle vaibi seda sügavamalt ära, kuivõrd ta on teadmiseni jõudnud. Hakata räuskama selle kohta, kui küte see bänd on, poleks enam piisav - ma üritan niigi oma olmest läbiimbunud elu nii palju üles kütta kui see vähegi võimalik on, aga eile öösel läksin ma teisele orbiidile. Rippusin kusagil kosmoses, gravitatsioon oli mu mitu valgusaastat tagasi juba maha jätnud, saates mu teadvust puudutamatagi maale minu kadumise kohta sõnumi, et ma olen kusagil palju paremas kohas kui planeet Maa seda kunagi üldse pakkuda oleks osanud.

In fact, selle bändiga on isegi nii hullusti, et mingi üks kord, kui ma neid suvel Võsul esinemas nägin, ilmselt magamata ja pohmas, ja see oli vist ka esimene kord neid näha, läks mul tõsiseks lahinguks enda talitsemisega. Ja ma ei oska täpselt öelda, mis värki nad mu sees käima tõmbavad, aga see võtab tuurid nii üles, et ma pean vahepeal mingi chilli asja vahele võtma - käima vetsus, kuulama Alendrit või uue õlu tooma, sest ..jumala pärast, ma ei ole neis asjus mingi ekspert, aga ma võrdleksin seda seksmaratoniga äsjaarmunud noorte inimeste vahel, kes ei suuda teineteisest ikka absoluutselt käsi eemal hoida, rääkimata võimest riideid seljas hoida. Tuline, ihast nõretav, ebareaalsusesse kiskuv, teineteist õgiv sümbioos inimese ja muusika vahel - mul lähevad jalad mõtlemise peale ka nõrgaks  ja ma isegi ei kuula neid praegu!

I never met a girl like you before
but it wasn't our time

laulab frontman täpselt sel kriitilisel momendil, kus ma arvan, et ma suudan seda asja näha terviklikult distantsilt, aga siis laguneb see illusioon mu ees maatasa nagu miinidega õhitud paneelmaja. Peale neid kitarrikütteid seal vahel tuleb I love you-u-uu-u ja ma olen läind, müüdud, põlvili maas jeesus kristuse palge ees, silmad õndusest pahupidi, suutes veel oma hingevapustustest nõrgenenud kehaga sosistada: võta, ma olen sinu, ainult sinu. Või siis "The Kingi" uuuh-huu-uu-uu-uutamine - ma vaatasin ta huuli ja me põhimõtselt suudlesimegi.

Ma käisin konsal koos Kärdiga ja ma arvan, et kui teda oma muusikateadusliku kriitikaga kõrval poleks olnud, siis ma oleks võib-olla siiamaani kivikujuna keset seda saali, kõige lollim eit maailmas jumalast ülekammind oma emotsioonidest. Kärt õnneks leidis, et seal annab midagi paremini ka teha, aga niipalju äksi läks tema ka, et me lahmisime suht kohe peale bändi mahatulekut taharuumi, mina tema sabas muidugi, sest ma olin kui puuga pähe saanud, et anda konstruktiivset tagasisidet. Minule meeldis, et lauljal polnud seda killer Billy Idoli pilku, aga objektiivsest täiuse poole kallutatud vaatevinklist, peaks see nagu parem olema, kui publikuga kontakt saadaks. Minu meelest no problem, häbelikkus on loomulikum ja huvitavam, sest siis tuleb see, mida ei näe, välja mõelda. See tähendab - mina ei öelnud midagi. Introvertidele jäägu nende introvertsus.



"The King"

1 comment:

  1. Kõigepealt peab ütlema, et ei läinud täide see pubimajanduslik oletus, et inimene jätab kassasse sama palju pappi kui ta pileti eest välja käib. Pilet maksis 4 ja baarimees sai ikka kordades rohkem. Arvestada tuleb ka sellega, et õlu on Kink Konkis väga odav.

    Eelnevaga seletangi seda sõgedat pilku, mille saatel väga suure tõenäosusega sai bändi frontmään ette võetud. Usun aga päris siiralt, et ta sai aru, et keegi ei tule kritiseerima seda, mis on täiesti lootusetu. Sel juhul ju lihtsalt kehitad õlgu ja oled vait - ei oska ju kuskilt otsast alustada.

    Antud juhul aga oli kõik nii hea ja täitsa paigas, lihtsalt paar asja, mis viiks pisut edasi. Bänd oli ju nii hea ja seda, mis võiks jääda arenguruumi sisse, oskasin mina küll päris vähe välja tuua. 1) Laulja võiks pisut rohkem publikule otsa vaadata. 2) Lugude ülesehitus seisnes pigem pidevas arengus, natuke rohkem oleks tahtnud tunda seda kulminatsiooni kohta, plahvatust vms.

    Hea bänd oli. Plaadi ostsin ka.

    ReplyDelete