Monday, April 2, 2012

Luksus, üksindus ja jumal


A LIGHT INSIDE JANE AUSTEN'S DOOR

Väga palju lihtsam on lükata käed tasku
novembrikuu lõpul sel
hägusel ja udusel pimedal õhtul
minnes tänavale
nagu alati on mindud
raisates kõike
omamata midagi
ostes viimase raha eest kalleimad suitsud

viitsimata olla enam süüdi
mis olen või
mida eales olla ei saaks

vähemalt
mitte täna õhtul

siin ja kunagi enam


jumalast

kuigi ma pole Piiblit lugenud
ja mind pole ristitud
ja ükski mu sõber pole usklik
pean ma siiski Tõele au andma:

Jumal on olemas

teda on palju ja teda näevad kõik
kes teda kuulata oskavad
see on
proovides mõista arusaamatut
väärtustades lihtsat
ja hoides õrna maha kukkumast


2

sa ei näe jumalat
samas sa usud teda
sa näed inimest
ja samas pead teda eikelleksi


eestlane

kui kaua ma suudan
vastu panna
kiusule hakata orjaks
jääda orjaks
olla ori

kui kaua ma suudan
mässates nälgida
keha rääkimas keelt
mis mõistusele tundmatu

käed-jalad surnuks külmumas
otsette graveeritud punane märk


olla naine või ema
tundub utoopia
sest ma pole siiani aru saanud
mis see siis on -

olla inimene
nagu näitleja
sunnitud kummardama
iga näitekirjaniku ees
kes mulle järjekordse rolli kingib
kellel ei tule ilmselt kunagi pähe
et võib-olla
ma ise olen oma jumal

aga vahete-vahel mängin kaasa
nii kaua kui vähegi suudan
et mind kohe
mu pattude pärast
risti ei löödaks
siis teen ma alati
ilusa avamängu

lõpp on nii või naa
koledusest hullem
ses see on ülim ükskõiksus
see sama
musta ja valget kokkuvõttev hall
ükskõiksus

mis pole vähem tugevam
kui kelle iganes soov
sündida või olla surnud
*
Tuli ei põleta kivi
kuid see ei tähenda
et leek ei vajaks põleda

Nii me hõljume
eikuhugi suunas
lainetades samu laineid
kivi matmas tuld
tuli põletamas kivi
kes tumm ja paikne

kui tuli karjudes ja joostes
nii elada tahab
kui ka surra



Lootusetud inimesed

Me oleme lootusetud inimesed
kel pole kuhugi põgeneda
unistused ei maksa üüri
ja kirg saab alati
varem või hiljem otsa

kaduda kuhugi ära
on unenägu
kus kohtad ikkagi vaid ennast






***
üksindus on lõpuks ometi luksus
see alaline
kaasasündinud needus

alles nüüd me oleme üks


***
olmest närtsinud hing
karjub taeva poole

et kõdunevaks mullaks saaks keha

õnn surnuna näib suurem
kui käärima
kippuvana
pidada
helgeks
mõnd

juba ennegi
elatud elu


***
Ehk oled juba harjunud -
mind pole enam siin

olen jälle oma unistustesse ära kadunud

suu konisid täis
ja külmetan

armunud oma üksindusse
nagu kunagi sinusse

andestus pole enam valem
milles meil võrdust oleks

vaid lausumata hüvasti
täna õhtuses lillakas taevas
läheb mööda eal lahkumata

nagu kõigel kombeks on minna


***
kui kaua veel enda mahlas marineerimist
mõne ammendava vastuseni
mis on
sinu elu
sinu saatus

kui heldelt on öid
mil kahekesi olla
ja päriselt kuulata

kui ülejäänud maailm
lõpuks jäänud on vait

ikka veel loodan
et jõuame kuhugi
kus vaikus on võit
millel kaotajaid pole

36 comments:

  1. Kui keegi arvab, et see on ebaõnnestunud küljendus, siis eksite - see on uus "hea!"

    ReplyDelete
  2. Luida võtame selle jura maha, see ei lähe inimestele korda. Peaks üldse midagi muud tegema..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei taha, ma panin seda mitu tundi üles, teine inimene aitas ka veel, minu meelest oli hea patch.

      Delete
    2. Vaadakem ka Morten Punase revu kommentaariumi, K. Viidingu kõigi postide kommentaariumi ja RK "Essee ELyysiumist 1" kommentaariumi. Sa ei saa sellele lootma jääda. Välja ei pea ka tegema.

      Delete
    3. Also, ma arvan, et igaühel on tegelikult piisavalt palju editorial powerit, et iseoma posti kustutada. Aga see oleks munane ja sa peaks kaks tükki asemele panema, Numbri jaoks. In fact, sul justkui oleks seal tagalas midagi.

      Delete
    4. lihtsam oleks välja mitte teha, kui see ei oleks avalik ja sinu postituse küljes. lisaks, pole vist olemas ajalooliselt irratsionaalsemat ala kui loomeinimeste reaktsioonid oma tööde arvustustele. okei, seks ja armukadedus ehk on, aga vist isegi mitte. armud ju enamasti ikka mingisse suht normaalsesse tegelasse, arvustuste ilmne saamatus ei leevenda aga küll midagi. now that i think of it, sellest võiks väikese filmikesegi teha, lähed kunstitüüpide juurde, küsid mõne arvustuse kohta, lased vulkaanil purskama hakata ja paned mingi hea taustamusa.

      Delete
  3. Ja sina oled munn. (või sa mõtlesid seda ainult hästi, eks, mõtlesid jah? mõtle uuesti)

    Aga tõsiselt, ja laiemalt: kui kommentaariumi õhustikul on pigem heidutav, õõnestav, halvav mõju (rohkem midagi, mida sa kardad, kui midagi, mida sa ootad), siis miks ta üldse olemas on. Okei, hirm happetopsiga näkku saada paneb sind enne mõtlema, kui midagi suvalist postitad, aga ausalt öeldes on olukord lähemal sellele, kus ta võtab soovi üldse midagi postitada (ükskõik kui osavaid ettevabandavaid/-ründavaid labeleid ka välja ei mõtle).

    Ma jälestan kodumaa intsestiringe sama palju kui ma jälestan kohalikku nuga selga praktikat, aga need ei saa ometi olla ainsad võimalused (pigem on nad üks ja sama probleem). See pole jälle konkreetse postitusega seotud - i don't read literature, sorry -, ja kindlasti vana teema ja sattusin veidi hoogu, aga las sattusin. Kui me ei suuda siin ka eeskujuks olla, siis mis lootus on selleks mujal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. tiib tõstku sind sest faunilikust meeltepeost
      ahv, tiiger endas ammenda, uut seost
      sa otsi ülevamas inimhing

      Delete
    2. Mihkel, kas sa arvad, et me kunagi lahendame ka oma intellektuaalselt perversse suhte, või viiks see selleni, et me hüppaks kahekesti kuskilt sillalt alla, mõlemad oma poolelt, aga mõeldes üksteisele (või juhtub see niikuinii)?

      Delete
    3. a) iga vähegi sünnis inimene elab kauem kui ta vanemad
      b) mul on isegi komplekt vanavanemaid veel elus
      c) kolme ärgitava luulerea puhul oli tegu täiesti üldise ja vähesihitud üleskutsega
      d) juba esimesest punktist piisab, et jätta sillad avatuks :)
      e)...

      Delete
  4. (see oli sellele anonüümsele tüübile/laiale ringile of course)

    ReplyDelete
  5. Hei, väga huvitav teema. ma ka alati ootan kommentaare ja tahan kiita saada. kes siis tahaks laita saada. Onju ei taha, eriti kui konstruktiivne kriitika kui selline puudub või tehakse seda kuluaarides. Ma siis olen julge ja panen üles kuluaaride kommentaari, mille ma luiksile saatsin, otsekopina:

    lulladega on keeruline neh

    peab ikka jubejube andekas olema

    ma arvan ma kirjutasin ise samasuguseid 14 aastaselt

    eks need on ka kuskil olemas aga pole taht kunagi vaadata

    ära kitu ära

    ta on väga äge tüdruk

    siuke isemoodi pauer

    kuidas oleks kõige täpsem öelda

    tal on see kanal liiga kitsas miskaudu ta oma pauerit välja laseb

    või liiga noh, triviaalne aga asi ise on ehtne seal taga

    ma just mõtlen kuidas panna teda enda kasuks stilistikat tegema

    võtaks kampa ja künnaks mööda kaltsukaid mõnel kenal kevadisel päeval

    ReplyDelete
  6. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pohhui Tasuja see oli NORMAALNE KOMMENTAAR! (jep, klassijuhataja näeb kõik.)

      Delete
  7. issand anna mulle meelekindlust

    ReplyDelete
  8. Tagasisidega on jah selline imelik asi, et seda ei maksa liiga tõsiselt võtta. Võtame näiteks Phil Collinsi. Istud kodus voodis ja kuhugi liikumas pole. Siis vaatad, kuidas kell hakkab kohe 22.00 saama. Alkoholivarud on nadid aga (ja see on üks suur aga) sa ei ole kuhugi minemas. Feel free to shout it loud, speak your mind, spit it out...

    No!
    I'm not moving.
    I'm not going anywhere

    ReplyDelete
  9. Ühesõnaga, kui kellegil on veel kühvel, et liiga vähe kommentaare lulka või följetoni all, siis teate kõik mida teha: holla at moi baby.

    Me and my homie SN man we gots it covered!!!

    ReplyDelete
  10. "Ma arvan, et ma kirjutasin ise samasuguseid 14-aastaselt" on täielik sub-kriitika. See ei kõlba kassi saba allagi. Sellele järgneb tavaliselt "no näita siis ette" vms.

    Mida ma öelda tahtsin, ümberlükkamatult, oli et hui sa kirjutasin ja et need on jumala normalno luule. Jõuline, otsene, ennast selliseks ehitamine võtab aega ja hoolt.

    ReplyDelete
  11. Me klattisime seda juba privas,ja ma võin ette näidata ka, häbi ja au mul nagunii ei ole. Ma põhjendasin kommentaaride puudumist sellega et mitte ainult luule kirjutamise vaid ka luule lugemise oskus on suures osas kaotsi läinud. Suu vett täis on inimesel, kui ta luuletuse peale vaatab.

    ReplyDelete
  12. nende luuletustega on nii, et ega nad mõjuvad jah rohkem 14-aastase tüdruku kirjutistena, kui luulena. ja mõjuvad suisa mitte 14-aastase luuletustena, vaid 14 aastase ennasthaletseva pubeka päevikusissekandena.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvi pärast küsiks ka, kuidas Te ise mõjute?

      Delete
    2. Pole õrnaaimugi. Ma ise ei kirjuta luulet. Ja sellist nagu see siin, ei tahaks ma kirjutada ka.

      Delete
    3. Jah, siin on ametlikult heiter, kes kogu oma negatiivsuses on kahjuks suht argpükslik (mis on muide haledakstegevalt maitsetu), aga see on mulle paras kogu selle maailma seosetuma ja õigustatuma möla eest, mida ma kunagi päriselus ajanud olen. Karma is a bitch, but there's no way but to accept her.

      Delete
  13. luule lugemise oskus pole kaduma läinud, ehk vaid veidi muutunud nüüdisaja noorpoeetide loomingu valguses.. muutunud lihtsaks ja labaseks.

    kirjutatakse-avaldatakse seda, mis torust tuleb a`la wimberg.

    kuid luule on nõudlik, on väheseid, kes selle loomisega hästi hakkama saavad; keskpärasele maitsele võib taoline suvaline mõttemulin tõepoolest hea luulena tunduda.

    ReplyDelete
  14. Ma arvan, et siin on hoopis teine probleem - luule, see on nagu vanad armastuskirjad - enamik meist ei julge ega taha enam niimoodi enda sisse vaadata nagu 14-aastane puberteetik - kes on Inimene suure algustähega. Meile tundub see natuke sündmatu ja isegi kuidagi vastik. Sest me kardame. Ja et me ei kirjuta enam heksameetrit või sonetti, see on hoopis kõrvalise tähtsusga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See värk kehtib Termika alguspäevade kohta ka. Kõik ütlevad selle kohta ükskõik mida halvasti, aga keegi ei vaata näha seda julgust, mis on klaveri taga istuda ja laulda ilma mitte mingi kuradi metafoorita, et "ainult sina võid mu maailma muuta". Vabsee ei ole nõrk asi minu meelest.
      Kahjuks see kõlab nagu eneseõigustus, aga pohhui sellega.

      Delete
  15. Metafoorid pole tingimata vajalikud aga lihtsalt võib asju öelda ka stiilselt, mitte pilla-palla.

    ReplyDelete
  16. minge putsi, türa ma seda praegu loen alles, ma fucking surin ära selle esimese luuletusega nahui. teisega surin ka fucking ära. türa. see on haigelt kõva kama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. sa mulle kirjastust ei taha mängida vä? mul neid luuletusi sitaks

      Delete