Tuesday, April 24, 2012

Ma ei tea selle töö kohta

Egle foto
Vastuseks A. Tuuliku samateemalisele artiklile. Also, mingitlaadi pühendusega Janno Lepindile.

 Selle artikli kirjutamiseks tuli taasleida miskine nooruse läte kusagil sügaval. Muidu ei olnud seda normaalne kirjutada. See va kultuur, mis me ümber, see represseerib ja paneb meid alla, nagu postmodernistid ütlevad, sunnib arvestama teistega, olema mõistlik, kalkuleeriv, identne iseendaga.

Mul ei ole kunagi olnud mingit liialt selget nägemust sellest, kesasi ma "olla tahan", kui ma "suureks saan". See ei ole kunagi olnud mingi liialt tähtis küte. Ma olin äärmiselt õnnelik, kui John Saks ja Richard Kurvits Kopli Kunstikooli saabusid. Nad olid otsekui teenäitajad - selle asemel, et minna kooli, võib ka mitte minna. Aww yeah. The very stuff of life. No plans, no prototype, no backup.

Siis, onju, siis ma olin mõningad head aastad lihtsalt väga lahe kutt. Ei, tõsiselt ka - niivõrd lustlikke huiareid, nagu mina ja Arks olid, näeb see maamuna harva. Of unmolested awesomeness, it was. Tõesõna, ma ütlen sulle, varajastel kahetuhandendatel ei leidnud sa säändse kvaliteediga meelelahutajaid mujalt Tallinna kesklinna radadelt ega noore Eesti interneti keskelt. Võib juhtuda, et nad olid oma aja nähe ja maailm ei toetaks neid enam. But still. Relatiivselt täiesti muretud, eneseküllased, maailmast puutumata. Teevad mingeid asju sellepärast, et neid on lõbus ning cool teha ja need tekitavad hea tunde, mitte mingi kuradi kõrgema eesmärgi pärast. Kirjutamine, joonistamine, rõivastumine, elamine, bez ambitziona.

Ambitsioon kui selline on mulle alati tundunud mingitlaadi puudujäägina. Sellena, et sa ootad tunnustust. Ma ei tea, kas tegelikult peaks. Mumeelest on niimoodi kuidagi eneseküllasem, kui sa teed oma asju, hoolimata sellest, mis neist edasi saab. Ma olen isegi nii kaugele läinud, et öelnud, et inimene on kõige rohkem tema ise siis, kui ta mitte midagi ei tee, kui tema nime ette ei saa panna mingit nimetajat, mis seondub mingi tegevusega, mis muudaks ta selle sibiks ning orjaks. See on tegelikult mõnes mõttes muidugi radikaalne kodanlik individualism. Mõnes mõttes on see jälle soov tõmmata veits kommunismi tulevikust otse oma ellu ja tuppa. Ne'ertheless, niimoodi need asjad pole jäänud, inimene ei ela isolatsioonis, ühiskonnas elab, tema vaimu puhtuse korrumpeerivad ümbritsevad ideed ja varem ehk hiljem juhatatakse ta oma kohale ühiskonnas. Nüüdseks olen ma juba täiesti läbi imbunud sellest, mida ma teen ja kõigest, mida ma teen. (Ma kujutan ka ette tulevikku, kus ma elan ja töötan mingis kontoris, tehes sedasama, mis ma praegu teen.)

Mingeid valestarte on muidugi olnud. Kui ma olin, ma'i tea, seitseteist näiteks, siis ma kirjutasin oma reidikonto "elukutse" lahtrisse "kirjanikuhärra", aga see oli täiesti süütu asi, see ei tähendanud, et ma oleks tahtnud Kirjanike Liitu kuuluda ja mingite munajoodikutega Nokus Hessest rääkida (ja raamatuid kirjutada), see tähendas, et ma kirjutan omast arust kenamaid lauseid, kui general populace. Mitte, et mul midagi otse raamatute kirjutamise vastu oleks olnud, või oleks. Raamatud on kõva värk ja küttepidu. Aga kui juba raamatut kirjutada, siis ikka pigem sellist, mida oleks mõtet lugeda. Sellist ei ole mu kujutlusse tänini ilmunud. Ja nende kesiste raamatute üle, mida ma ei ole mitte kirjutanud, on mul ainult hea meel.

See viib meid ühe teise tähtsa avastuse juurde. Tegematajätmise väärtustamise. Kui me suudame ette kujutada nigelat raamatut, mille oleks võinud kirjutamata jätta, sest nii oleks parem, võime ette kujutada ka relatiivselt väärtusetut avaliku elu tegelast ja maailma halvemaks tegevat karjääri. Tõesti, ma ütlen, see läbi-viieline võimumajaks ehitatud õpilane, kes läks edasi advokaadiks saama, küüniline, kuid ilma kahtlusteta - see maailm oleks üks kenam koht, kui ta oleks leidnud endas jõudu oma vanemaid alla panna, freeloadida nende üheksakümnendatel relva ja paberiga kokkuaetud hiigelvaranduse otsas, kasvatada juuksed pikaks, teha kesktaseme üürikas kanepipõssu ja rääkida kahtlast jama tšakramite ja vabamüürlaste kohta. Midagi head ei oleks sündinud, ent mingid halbused oleksid tegemata.

Siinkohal olgu ka öeldud, et Arksi special talent on olnud maailma ees valla juba hea kümme aastat. Selleks on hästi ja naljakalt kirjutamine. On teada ning näha, et ta kirjutab paremini, kui mina. Mina kirjutan normaalselt ning keskmiselt. Sellele on alla kirjutanud autoriteet-figuurid nagu Mudlum. Ja olgu öeldud, et olgugi, et ma inimesi armastan ning teen nende heaks kõik, käib see NATUKENE NÄRVIDELE, kui palju peab inimeste enesearmastust hellitama, et nad täidaksid oma kohust jumala, isamaa ja ligimese ees ja kaevaksid oma talendid ilusasti maa seest välja. Oleks ju šeff, kui oleks, nagu Vennaskonna Diskos? Seda "Ava üks pudel - Jah, kohe" kohta mõtlen. "Sellega lõppeb me jutt." Mitte, et ma ise mingi kohutavalt palju parem oleksin olnud. Ma ootasin ühiskonnalt otsekui mingitlaadi tellimust. See on minu meelest normaalse töösuhte - igasuguse töösuhte - alus, mitte mina ei taha tööd teha ega otsi tööd, vaid töö hoopistükkis ajab mind taga, kellelgi on tarvis mingi asi ehtud saada, ja siis ta küsib mult, ning kui ma kohe ei sütti, hakkab veenma, hüvesid pakkuma. A' well, kui sõber ütles, et ma justkui võiksin ka midagi teha, et muud otsekui teevad midagi ja valmistavad mulle sellega rõõmu ja ma võiks samaga vastata, siis ma pidin selle üle lihtsalt õige kaua järele mõtlema. Informatsiooni protsessimine võtab mul alati aega. Ma ei leia, et tegu oleks veaga, kuna ma keeldun jonnakalt uskumast, nagu kuhugi võiks kunagi kiiret olla.

Siis, nii mõnigi kord on öeldud, et eks ma ennast lõpuks ikka va kunsti juurest leian, aga see on alati kuidagi äärmiselt kahtlane tundunud. Vähemalt öelda, et see on nüüd see, millega ma tegelen. Maailm niikuinii ei taha kunstnikku. Ma ise ka ei taha hullult kunstnikku. Also, see tähendaks mingitlaadi kunstimaailma ja kunstipoliitikaga lävimist ja see on tõesti üks väga haige pleis, nii tundub mulle. Mõni inimene keeldub ühiskonnaga lävimast, mul ei ole ühiskonna vastu üldiselt midagi, aga selle mingid väiksemad alajaotused on mulle tõsiselt vastukarva. Samal põhjusel ei taha ma reaalteadlaseks hakata. Vahepeal oli selline mõte. See lähtus sellest, et humanitaarala ma täitsa mingil määral tunnen ja võin ise ka sobiva nurga alt uurida, aga vaat' reaalala, see paneks mu TÖÖLE, hull arenemine oleks ja nii. Vahetevahel on inimesel igav, y'know, tahaks midagi teha. Aga tark inimene, kes ootab sellise kiire asjaga, ma sain inside informatsiooni, et reaalalal on rüve infighting projektijuhi koha üle ja suurema osa ajast ei näe sa kunagi oma töö tulemusi ja õhkkond üldiselt on ebanormaalne. Et teadus on parasjagu nii arenenud, et inimesed seal on kõik nagu pisi masinaosakesed, kes teevad mingit kurat teab mida. Enamasti midagi, mis on mingi kapitalisti ärihuvidest suunatud. Ptüih.

Aye, ja muidugi see ka (nagu Ivar Pikker (Second Life'i mauistliku partei esimees) ütleb), et tööturul osalemine tähendab suht alati seda, et sa oled mingis konkurentsis mingite teiste tüüpidega. Võid mingi vaese kuradi töö ära võtta, kellel on seda rohkem vaja, kes tõesti ei saa teistmoodi, ei oska. Mis ei ole ei rüütellik ega eetiline.

Ja muidugi, mul ei ole midagi otseselt ametite vastu, ega inimeste vastu, kes neid peavad. Ma tunnen vaid nukrusega segatud austust inimese vastu, kes mu saia kassas läbi lööb, teeb seda minu heaks, sest paremat süsteemi saia saamiseks pole juurutatud, tasu eest, mis pole seda väärt, ta võib seda teha nii halvasti, aeglaselt ning ebviisakalt, kui vähegi soovib. Ning kahtlemata leidub sisutute ametite seas, mis ei tee midagi või teenivad kurajust, ka neid, mis on päriselt kasulikud ja teevad inimese elu objektiivselt paremaks. Aga enam ei ole ka nii, et ameteid on sadu me maal ja kõik neist sama head, nagu Majakovski ütles. Muudmoodi on. A counter-argument was needed.

Kõike head.

(Järgmist kirjutades mingi piinan ennast ja teen kogu artikli eestikeelsete sõnadega, et näidata, mingi, musklit, ja et ma võin.)

9 comments:

  1. see on veits ka inimese vabaduse eest mitte kogu aeg fucking kuradi saavutada ja mitte osaleda võidu ja kaotuse imelises maatriksis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vajab ka korrigeerimist tunnustatud autoriteedi väide et Arks kirjutab "paremini" kui Luiks. Tegemist ei ole esiteks väitega vaid lihtsalt õhku visatud lausega, mis pärineb aegadest, kui tegelikult Luiks veel suurt midagi ei kirjutanud ja Arks kirjutas võib-olla oma kuulsa Toivo-jutu. Muidu seda Toivo-juttu kellelgi võib olla? Äkki ma kaevan selle ise maa-arvutist välja, ega siuksed asjad on kuskil ikka alles.

      Ja alles nüüd üsna hiljuti on mu arenemata mõistuses kuju hakanud võtma mõte et "hästi" kirjutamine on sageli ka kahe teraga mõõk ja ma pean väga tõsiselt ümber hindama oma varasema arvamuse - pole tähtis millest, tähtis on kuidas ja asendama selle mingit muudlaadi positsioneeringuga. Või hoopistükkis vähem loopima sellise väärtusega mõtteterasid.

      Delete
    2. Nahhuijaa, don't crap up my sources nagu.

      Delete
    3. Ma'i kirjutaks üldse nii nagu ma kirjutan, kui Arks ei oleks niimodi kirjutand, nagu ema kirjutas.

      ?

      Delete
  2. -fuck the future
    - no, the future fucks you
    -my future would never fuck me
    - say what?

    kui sa julged,
    saad elust läbi
    otse ja pugemata
    päevad kõik
    kalendris on kinni
    kinni ja lugemata

    Viivi L.

    ReplyDelete
  3. Oi!

    Mõtlesin eile õhtul ujinudes välja luuletuse:

    ma tahaksin olla
    Jumala kass
    kellele tehakse pai
    mitte millegi eest


    siis ma mõtlesin tükk aega, kas sinna peaks veel otsa mõtlema, et pai võiks saada ka kõige triibulisem, viletsam ja rääbum loom aga mõtlesin et tühja kah, ja paljuks läheb. Ja siis mõtlesin, et pean endale välja mõtlema omaenda jumala, kes on ainult minu oma, sest kujutlus Jumalast kui kasse pidavast vanatädist käis isegi mulle üle jõu.

    ReplyDelete
  4. mulle selline konkreetne isiklik vaatepunkt kirjutamisel meeldib. et öelda niimoodi lihtsalt ja tavakeelselt välja, mis meeldib ja mis mitte. ja siis vajadusel pikemalt seletada. see tähendab, et seda on maksimaalsel hulgal inimestel hea ja arusaadav lugeda. see anne sul on.

    NB"tunnen vaid nukrusega segatud austust inimese vastu, kes mu saia kassas läbi lööb..."
    --
    isiklikult meeldib mulle mõelda, et igal inimesel on ühiskonnas mingi ideaalne koht, just nende endi seest vaadatuna. see tähendab, et kui nad on normaalsed, ei tee kurja ja järgivad oma vaistu, siis nad jõuavad sellele kohale. ja neil on seal hea. aga kuidas seda nö väliselt, objektiivselt seletada, ma muidugi ei tea ja ega seda vist ei saagi, alati jääb ju seletusest midagi "välja". pealegi see subjektiivne-hingeline ja objektiivne-materiaalne õnnekäsitlus on ikka nii erinevad. tihti öeldakse ka, et emba-kumba neist pole ülepea olemas. aga selle peale praegu küll mõelda ei viitsi, selleks ju need kaheksakümneste kommentaariumitega filosoofia-postid :)

    cheers,
    Indrek

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh.

      Ma ise olen seda meelt, et subjektiivne-hingeline õnn on tähtsam kui objektiivne-meteriaalne, ja seega on targem highelisega materiaalse puudujääke kinni toppida, kui vastupidi. Mitte, et materiaalne ei oleks primaarne sfäär, aga sel alal tehtud edusammud nii viimase saja aasta jooksul on kõvasti märkimisväärsemad, va dialektikal oleks hea aeg teistpidi jooksma hakata.

      Delete