Tuesday, April 24, 2012

Millal saab klienditeenindajast Eestis inimene?

Hommik Võru tänava alguses. Kell on pool kümme, kui ma helistan maja nr 18 uksekella. Enne ei saa kunagi täpselt aru, kas uksekell töötab või mitte, kui sa sellele kogu jõudu, mis su näpus peitub, rakendanud pole. Ja koputamise peale ei reageeri eriti keegi. Kiri on kriminaalhoolekandest. Üsna pea ilmub uksele taevastkukkunud ilme ja kahtlaselt rahuliku häälega noorem meesterahvas. Ma küsin, kas adresseeritu on kohal. "Teda.. praegu ei ole. Ta läks ...Tallinnasse. Aga ma võin talle helistada.." Mul pole helistamisest suurt tolku, aga ta millegipärast väga tahab talle helistada. Läheb tuppa tagasi, üritab seal helistada vist. Tuleb tagasi esikusse telefon käes ja näpib seda. Võtab taskust teise telefoni ja otsib sealt mingit numbrit, selle leidnud hakkab numbrit esimesse toksima. Järsku heliseb kolmas telefon, mida ta vastu ei võta. Kõige selle ajal räägib ta mulle unelevalt nagu muuseas sellest, kuidas postiljoni amet on lahe ja küsib, kas ma vean ajalehti ka. Oleksin tahtnud öelda, et kui reklaami kõrvalt mahti antakse, siis küll, aga muidugi ma käitusin nagu täiskasvanud inimene ja olin viisakas, öeldes lihtsalt jah.

Sinna otsa tuleb täiesti loogilise jätkuna jutt baptisti kogudusest Salem. "Seal Kalevi tänaval, seal kohtuvad reedeõhtuti kell kuus ainult noored." Ma üritan tõsiseks jääda. "Mina sain jumala armu tunda siis, kui ma vanglas olin. Mulle määrati viis aastat... inimese tapmise eest. Noaga. Kandsin sellest ära 2,7 ja sain tingimisi vabaks." Mul ei ole selle peale kohe midagi öelda, ohtlik ka ei ole. Samal ajal läheb mööda Riia mäkke marssiv sõjaväeorkester. Tüüp muidugi ei tee teist nägugi ja ma usun, et tema maailmas on teemade kaootiline vaheldumine üsna normaalne nähtus, ent mina tunnen end ametipostil olles nüüd kuidagi kokkujooksnuna. "Kuulge, mul ei ole mingit kõnet vaja, kas te elate selle inimesega ühes majas või mitte, kas te puutute temaga kokku?" Mingi ajutu jauramise peale saan kirja ära antud. Enne kui välisukse kinni tõmban rõhutab ta veel kord: "Salemi kirikus baptisti kogudus, ehk näeme seal kunagi, loodan, et tuled. Täna õhtul kell kuus!"

Hõiskan "Okei!" ja ei suuda enam naeru tagasi hoida.

Eelmise päeva hommik suures kontorhallis. Enamus inimesi tuleb tööle millegipärast kella seitsmeks, kuigi tööpäev algab ametlikult pool kaheksa. Ma mõtlen jälle, et hui ma sellepärast hakkan ka nii tegema, et teised teevad. Kui oma laua juurde jõuan on seal juba hunnik asju mulle ette topitud. Eilne kuupmeetritäis värdjakatalooge idiootidele, kes internetist midagi kuulnud pole, vedeleb oma tõprasuuruses ikka veel mu lauakese kõrval, võib-olla juba aimates, kui suurt seltsi tal oodata on. Algus on rahulik tiksumine, lappan läbi mõne Vikerkaare, aga pean ajalehed veel oma ajakirjade ruutsahtlisse jätma. "Neid sa ei tohi võtta, neil pole paberit vahel veel!" ütleb mulle mõni neist vanadest naistest oranžis logoga fliisis. Tänu sellele "tähtsale paberile" unustan ajalehed lõpuks täiesti ära, kuna peale kaheksat hakkab nii kõvasti peale tootma, et mul kaob kogu järg  käest ära. Lappan seal kirju sorteerida - Ülikooli 4, Raekoja plats, Lossi 36 - oii vittu Riia tänavale on sittakanti paska, peaks selle ära saatma, perssse mis kell on, pool üheksa läheb viimane kaubik tugipunktidesse vedama ja mul on siin hunnik arveid ja katalooge. Sean meeleheitlikult suvalise kuhja asju kokku, laksin sildi peale ja pistan marsamehe kärusse.

Tagasi kaevikusse süsteemi looma. Vahetult enne seda, kui mul sellest edasi-tagasi jooksmisest kirjade pealetootja ja lauakese vahel käed vihast värisema hakkavad, tuletab keegi meelde, et õu sul on ajalehed ka veel. Ajalehtedele peab äärtesse kirjutama aadressid, et teaks, kuhu neid viia. Loomulikult pole mul selleks tegelt aega, sest pealetootjal on tamp taga. Aga seda värki peab täie kohaloluga tegema, sest olen juba umbes 5 ajalehte paari nädala jooksul kuidagi "ära kaotanud" niiet väga mööda ei tahaks panna. Esimest korda ma ei kuula, et "number kaks, tule tee oma sahtel tühjaks!!" sest mul on tegemist, teist korda tuleb see juba lähemalt ja siis hakkab vulkaan tuure üles võtma. Olin viimased pool tundi minut-minutilt aina rohkem solvunud, aga nüüd sai maht täis. Jõudsin pealetootja riiuliteni, hakkasin neid kuradi pakke endale kätte laduma ja kui need sinna ka ära enam ei mahtunud, siis lendas kork pealt ära. Loopisin pakke suvaliselt enda ümber laiali, hakkasin mingit esimest pähejuhtuvat asja hüsteeriliselt karjuma (ja end tundes üsna tõenäoliselt ropendama ka, aga ma ei pane seda sellistes olukordades ammugi tähele) ja marssisin oma lauakese poole, endal vererõhk tagumas nagu narkomaanil, istusin laua taha ja hakkasin lihtsalt pillima ja värisema nagu väike laps, kellele on jõhkral moel liiga tehtud. Keegi armas inimene pani mulle käe õlale, aga ma olin liiga pime, et näha, kes see oli. Üsna pea lendas platsi second or third important person in da house ja klienditeenindusraamatukese näpunäidete kohaselt langes minuga füüsiliselt samale tasandile ning küsis: "Mis juhtus?"
"Abhbbsa maaiiisaa kjnüoi ebaeetiline!!! Kuiidasss võiib lnökajsnd.." jne. Ta viis mu puhkeruumi, mis kujutab endast põhimõtteliselt suurt chillimise kööki. Ta pani ukse täitsa kinni ning tegi jälle seda istumise ja sama füüsilise tasandi värki. Kuna mu geneetilisse koodi on ilmselt sisse kirjutatud suur ja rasvane käsk piirisituatsioonides hardcore melodraamat korraldada, siis piisas mulle too moment vägagi sellest, et mingi inimene reaalselt tunneb huvi, miks pomm lõhkes.

Minust oleks ebaküps kommenteerida tema argumente olukorra tõhustamisest tulevikus, aga kuna olen viimase pooleteise aasta jooksul teinud mitut varianti nendest pedereerivatest hierarhiaorja kapitalismionanislikest töödest, olen ma märganud üht seaduspära, mis kehtib nende kõigi puhul: kõige sitema töö tegijaga arvestatakse alati kõige vähem. See on nii kindel fakt, et kui ülemus väidab sulle silma sisse vaadates midagi muud, pole sul enam isegi mõtet temaga vaidlema hakata. Pigem vihja sellele, et sa ei kõlba selleks tööks, kui et hakkad talle selgeks tegema, et COME ON WAKE UP MINGI PIME OLED VÄ, sest sina oled ori ja orjal pole mitte kunagi õigus.

ENESEVÄÄRIKUS

Täpsustuseks tuleks lisada, et konkreetse spetsiifika puhul tuleb ukse taha minna ainult juhul, kui tegu on tähtsa kirjaga, st tähitud kirjaga, mis tähendab, et peab võtma dokumendi numbri ja allkirja. Mille eest võib ka muide väga vabalt mingit ebameeldivat jura kaela saada. "MISASJA, mingit numbrit ma ei anna, pole kunagi andnudki!"  või "Issssand jumal küll ma ei saa midagi aru mis teil siin vaja on" jne, kusjuures kõige ebameeldivamad näited on iroonilisel kombel jällegi inimesekesksete asutustega seotud, nagu ülikool, linnavalitsus või kiirabi. See tõenäosus muide on isegi mu enda jaoks raskesti usutav, et kõik, mis kuidagipidigi korporeeritusega seotud on, on mingitmoodi üleoleva läkaga koos, millega ma end alati ära määrin. Võib olla, et ma mõtlen sellele süsteemile liiga palju, sest see häirib mind, aga võib olla, et rikkad pedekad pauguvadki rohkem, sest nad arvavad, et nad ongi sust paremad.  Istuvad oma soojades kohvitubades kui ma 10 kilomeetrit ja 20 korrust juba vihmas ja tuules ära olen händlinud, vinguvad mul kallal, et ma olen ikka täitsa vale inimese juurde tulnud (sest õiges toas ei olnud kellelgi mu jaoks aega) ja kirjutavad mulle oma suure vastutulelikkusega lõpuks selle fucking allkirja ära. No teadagi, mida ma neile selle peale öelda tahaks, aga ma hoian end vaos ja soovin head päeva. Aga ma tunnen, kuidas klassiviha minus iga päevaga kasvab.

Täiesti arusaadavalt ei ole ma klienditeeninduses pädev. Ja ilmselgelt ei peaks ma sellega tegelema. Miks ma siis lasen kogu seda paska enda seest läbi ja ikka veel võtan endale neid mõttetuid kohustusi, millega mul iga jumala kord nii palju vastuolusid tekib? Siin on kaks aspekti, millest ma vist elu lõpuni ei pääse: alateadlik meeleheide ja omadus tõmmata ligi probleeme, mida ma enda jaoks ära pole suutnud lahendada. See värk on niisiis üldinimlik ja kasvab oma mastaapsuses iga uue kogemuse võrra suuremaks. Miks teha sitta tööd ja mitte käia ülikoolis, nagu moodne oleks, või olla see loomupärane sitaboheem-  unistuste luuletaja? Suures plaanis pole vahet, kas on üks luuletaja või prole vähem või rohkem, aga  midagi selles ajastus, ühiskonnas ja väärtustes vajab välja toomist. Selleks, et saaks midagi paremaks teha, tuleb enne lammutama hakkamist oma vaenlast igast küljest põhjalikult tundma õppida. Mul on terve pagas relvi, aga mis mõtet on nendega omast arust tapma hakata, kui ma ei tea, kuidas need töötavad. Sellepärast on ainuke mäng, mida ma praegu kaasa üritan mängida, see inimeseks olemise tunne, keset suurt mittemillestki hoolimise tühermaad, sest nii kaua kuni ma ei tea, mis tunne on olla väikeste asjade muutja, pole eluseeski võimalik teada saada, mida tähendab teha suuri tegusid - puuduks igasugune kontrast situatsioonide kõrvutamisel.  Mis tunne on teha ühiskonnale teeneid nii ausalt kui see võimalik on? Kas seda üldse on võimalik ausalt teha? Kui sa pole kunagi olnud kellegi sibi, siis pole sul sellest muud aimu kui oletused, milles sa kalkuleerid, mida üks või teine osapool võiks tunda, aga sa ei tea tegelikult mitte sittagi. Põhjus, miks ma seda kannatuste jada alustasin, polnud algupäraselt ajendatud just missioonitundest, aga ju on siis mingi saatus, mingi jumal, või mu enda õudne iseloom, mis mind ühest jutust teise loobib.

Nahui.
See karakterikõvadus, mis au sees peaks olema, on mu hädiste aastate jooksul end ühiskonnas näidanud kõige nõrgima lülina. Loodetavasti pole see liialdus, kui väidan, et ühiskonna mudeli algversiooni saab inimene  lapsepõlves. Ja kõige suuremad unistused, ideaalid ja normaalsustaju saab samuti vundamendi sellest, mida me näeme just siis, kui me alles õpime seoseid looma ehk mõtlema. Ma tahan teada saada, kust kuradi kohast on pärit see ebainimlik kalkus, mis ei lase ühiskonnal õitseda. Ma tahan teada, miks üheski peres, mida ma tean, normaalne suhelda ei ole. Kes on isa ja kes on ema, mida nad oma lapsele enda tegevuse ja sõnadega õpetavad? Mida me endast edasi anname, et see nõiaring ikka edasi kestab? Ma tahan teada saada, mida ma peaks tegema, et meil vähemalt kunagi normaalne elada oleks, sest ma ei taha olla järjekordne allaandja, kes ei usu mitte millessegi, kuna kõik ta unistused kunagi järk-järgult ära rööviti, ja kes nüüd ei mõtle millestki muust, kui oma ego rahulolust, sest enda ümbritseva paremaks muutmine teda enam ei huvita, näiteks sellepärast, et endalegi arusaamatult arvab ta, et maailm on liiga rõve, et seda paremaks muuta. Sest ta pole oma pisimatelegi alateadlikele salajastele ideaalidele rakendust jõudnud leida enne kui need juba lödiks on tambitud. Muud põhjendust ma praegu hoolimatusele leidnud pole.

Tõsiasi, et subjektiivne ajalugu määrab objektiivse tänapäeva, on küllaltki raskelt hoomatav. Nii mõneski mõttes on see kõigest suur hulk töödeldamatut infot, millega pole otseselt midagi peale hakata, aga see ongi millest elu koos seisab. Kas meie ainuke õigustus on siis isiklik traagika, mis on jõuetuks teinud empaatia ja usu paremasse tulevikku? Isegi nende suurte kangelaste puhul, kelleks on ema või juhtiv poliitik?

Elu läks korra perse ja sa ei kavatsegi end sellest mülkast välja kaevata? Tahaks kaasa tunda, aga piir läheb sealt, kus inimese enda saamatus hakkab haiget tegema teistele. Õigemini kaovad sealtmaalt piirid ära, kus jookseb läbipaistev joon erinevate moraalide ja eetikate vahel. Ja ma ei usu eriti, et see oleks päris see sõda, mida on mõtet pidada, sest inimesed ongi erinevad, aga omamoodi on nad ka sarnased - sinna vahele jääb ainult mingi kunstlik hierarhia, kus sa ei või öelda, mida sa päriselt mõtled. Sest sa oled täpselt nii ori, kui orjaks sa end pead.

Kui ma oma esimese kuu alguse üksi tegin, "ja seekord on meil palju rohkem, kui tavaliselt oleks", ja selle värdjakärutäie kirjadega ringi käisin, tugikohtades kilodeviisi reklaamsitta ära peidetud, jõudis mulle lõplikult kohale, et minu tegevusest lõikavad kasu mingid inimesed, kes ei saa eriti normaalsed olla. See oli tegelemine peamiselt enda ja täiesti kõrvaliste inimeste aja raiskamisega, sest reklaami oli üle mõistuse palju. Lapid kuus novaluxi üksteise vahele ja inimene viskab selle minema. Kellele sellist asja vaja on? Mingitele ostjatele-müüjatele, kes arvavad, et see on võimalus majandust liigutada? Sõbralik soovitus oleks midagi natuke edumeelsemat välja mõelda, sest aeg on üks viimaseid väärtusi, mille kasutamiseks võiks veel natukenegi vaba voli olla. Kõik muu on niikuinii mingis formaadis juba ette tehtud. Ja vähemalt mina võtsin lõpuks ometi vastu otsuse, et see värk võib kõik putsi käia, mina seda mängu enam ei mängi. Ja üldse ei tohiks toetada ühtegi asutust, mis ei hooli oma töötajast, sest hoolimatus tuleb välja suretada, et meil kunagi normaalne oleks. Mul on sellest kõriauguni ja loomulikult tulin sellepärast töölt päevapealt ära ka. Kuigi ei oleks tohtinud, aga kes mind ikka keelab nii väga.



(Nüüd on Töö Kaitse Inspektsioon Tasujale selle eest kirja saatnud, et temaga huiata.)

21 comments:

  1. Lambiants, keda sa ei tunneApril 24, 2012 at 7:36 PM

    See on muidugi naeruväärselt obvious seos, aga möödapääsmatu: Bukowski "Post Office", kui pole veel lugenud. Sul on mingi selline kõva kvaliteet olemas. Mulle meeldib väga. Natuke tihendada ja kärpida, ütlemata jätta (oskus, mida naljalt ei leia), ning see olekski selline jõhker bomba, mida ma eesti luulelt ootan nah.

    Küta edasi!

    ReplyDelete
  2. Hei! See on senistest parim! ja mitte eriti naljakas. Sedasorti sitta igast aspektist lähedalt näinuna ma tean mis see on ja ega ma lahendust küll ei näe.
    Peaks midagi mõistlikku õigupoolest ütlema ja lohutavat, sest lohutamist on hirmsasti vaja - kui saad, hoia ennast, äraelamist ehk annab kuidagi korraldada ka nii, et see ei tapa.

    ReplyDelete
  3. Tänud toetuse eest! Kavatsen teemaga laiemalt edasi minna hõlmates kõiki sarnaste probleemidega inimesi, keda ma tunnen ja panna nad sellest kirjutama. Aitab sellest kohvi taga vingumisest ja rõdul suitsu tehes kõva häälega ühiskonna tagarääkimisest - hakkame asju avalikuks tooma.
    Ja Bukowskit olen ma lugenud. Irooniline kokkusattumus kõigest, ei mingit autorifänlust seekord.

    ReplyDelete
  4. Minupoolt paar sõna siiski Novaluxi teabekandja kaitseks. Tegemist on fantasticamente-tõhusa kommunikatsioonimeetmega. 20-midagi inimesel see reeglina tõesti verd erutusest vemmeldama ei pane aga on terve armee vanemas eas kodanikke, kelle jaoks Novaluxi otsepost on samaaegselt Facebook, Instagram ja Google pildiotsingu "nude peta posters" otsitulem. Mitte et see asjaolu nüüd Tasuja pointi kõigutaks.

    ReplyDelete
  5. vähemalt üks plusspool kogu selle ameti juures on minu ettekujutuses kehaline tegevus värskes õhus. tasakaaalus meel, mõõdetud liigutused, lunastav rutiin. inimestega sunnitud suhtlemine võib selle muidugi ära nullida.

    ReplyDelete
  6. Hei Lambiants

    "Bukowski "Post Office" ", "möödapääsmatu", "kui pole veel lugenud"

    Vaatamata autorile ja teksti sisule, ikkagi möödapääsmatu, et võinuks teisiti minna

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lambiants, keda sa ei tunneApril 25, 2012 at 5:45 PM

      Ma ei taha mõista sind.

      Aga et me (sina, Anonymous, ja mina, Lambiants) tegelikult oleme üks ja seesama isiksus, siis palun ära ole hüübind jobi.

      Delete
  7. Kas mul on midagi viga, kui ma tahan, et minu lapsed vähemalt hilisteismelistena või varastes kahekümnendates ka mingit sellist tööd teeksid? Hiljem enam muidugi mitte, aga ma miskipärast arvan, et inimene ei saa kohe oma unistuste töökohta saada, muidu ta ei saa reaalsusest ja tööst ja tänulikkusest (et on hea töö) aru.

    Või on süsteem mind juba lootusetult ära lägastanud? Tunnistan, et pulss läks kiiremaks, kui lugesin sõnu "Sest ta pole oma pisimate alateadlikele salajastelegi ideaalidele rakendust jõudnud leida enne kui need juba lödiks on tambitud.".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, Kärt, sul on midagi viga. Sa oled peast soe.

      Kui seda ideed edasi arendada, siis me saaksime sellise ühiskonna, onju, kus mitte ainult loode ei taaskehasta oma arenguteed läbi inimese põlvnemise jäljendamise vms, vaid ka inimene teeb üles kasvades läbi ühiskonna arengu - ürgkogukonglik kord, orjandus, feodalism, kuradi industrialiseerimine...

      Üldiselt tuleks sind selle eest, et sa inimestele kannatusi soovid, fucking kinnimajja ära panna. Ja su lapsed eos käest ära võtta. Teistele ei ole vaja oma isiklikke õnnetusi kaela soovida, et nad oleksid, ma ei tea, sama "kõvad" või sama "tänulikud", kui sina.

      Aitäh.

      Delete
    2. Ülepea ei ole tark oma isiklike kannatuste peale LIIGA palju mõelda, come to think of it, saada justkui selliseks väikeseks kuradi kannatusi talletavaks kristalliks. Tuleb keskenduda oma heroilistele sõjalistele võitudele.

      Delete
    3. :D Nii palju emotsioone!

      Delete
    4. Eks ma olen lihtsalt piiratud omaenese kogemustega, kuhu kuuluvad samuti vastikud tööotsad. Ma arvan, et ma ei ehk ei naudiks oma praegust tööd nii väga, kui ma ei oleks olnud näiteks öötööl vms.

      Siit juba tuleb see vaidlus, muidugi, et miks peaks inimene tööd tegema. Mina arvan, et peaks ja kõiki argumente selle poolt on keegi juba vast kusagil öelnud.

      Delete
    5. Sõltub töö definitsioonist. Kui me võtame töö tähenduseks millegi, mis teeb maailma paremaks, siis peab tegema. Kui me võtame töö tähenduseks absurdiga tegelemise kannatuste suurenemise ähvardusel, ei peaks tegema.

      Delete
    6. Mulle ikka meeldib mõelda, et töö on, jah, see, mis teeb maailma paremaks ja tekitab mingit hüve, mille vastu inimene saab siis teist hüve.

      See, et töösüsteemis on mitmeid vigasid, mis viivad absurdsusteni, selle vastu ei vaidle. Aga töö ei ole selles süüdi, vaid inimesed.

      Delete
    7. Eks lihtne inime võiks jah tööd teha

      Delete
  8. Jätkan Novaluxi müsteeriumiga (hommikul ärkasin üles enam-vähem sama täis peaga kui öösel magama minnes ja postitasin eelmise kommentaari, mis teemaga muidugi ei haaku aga väga paeluv tundus see Novalux).

    Niisiis paeluv Novaluxi otsepost.

    Tähtis on mõista, miks on Big Ed see, kes ta täna on. Selle taga on sajad usinad kontoritöölised - turundusjuhid, kommunikatsioonijuhid, reklaamimüüjad, projektijuhid - kes suunavad infovoogu suure voolikuga ühiskonda kattes linnad viskoosse, klimpja sõnumite massiga. Mass voolab sisse kuvarilt, majaseinalt, radioolast, televiisorist ja kõnetab, kõnetab, kõnetab. Tere Luiga! Tere Tasuja! Lugupeetud Mihkel Kunnus! Väikesed paremini või halvemini seostatud infokübemed üritavad kõikjal nakkuda. Tohutu jõuga kübemeid purskavat voolikut üritavad kinni hoida usinad töölised, katsudes ühtlasi sihtida seda läga kujuteldavate entiteetide nagu mees 25-49 või hilisteismeline või keskmise või kõrgema sissetulekuga pihta. Ja siin tulebki mängu Big Ed.

    Nimelt kui töölised kontorites infojoa trajektoore projekteerivad, katsuvad nad ta tabada endasuguseid või endale lähedal seisvaid inimkogumeid. Harva kirjutab keegi tahvlile entiteedi pensioniealine. Usin tööline arvab, et pensioniealistel pole raha (tegelikult muide on) ja nõnda pritsib nende pihta üldisest joast vaid harvu piisku. Arvestatav osa populatsioonist elab isolatsioonis, sest kommunikatsioon ei ole neile projekteeritud. Voldemar Siili tänavalt, kes saadab vähestele tuttavatele siiliga postkaarte, sest ta on Voldemar Siili tänavalt, kujutab hägusalt ette, mis on internet ja üritab järjekindlalt Atlasest otsida, mis koht on see Facebook, millest kõik räägivad. Voldemar on segaduses ja õnnetu (ja tõtt-öelda olen ka mina hetkel sama õnnetu ja segaduses). Aga kuna ka täiesti tavaline, normaalne, utilitaarse iseloomuga teave on suurel määral ärihuvidest (reklaamitulud) juhitud, kannatab märkimisväärne osa ühiskonnast selle defitsiidi all.

    Kontoritööline niisiis arvab, et Voldemaril raha pole (jällegi - tegelikult on), Big Ed aga teab, et Voldemaril on hääl ning on oskuslikult püsti ajanud oma vooliku, mis peamiselt pensioniealistele juga suunabki. Kui ainus, kes pikkade aastate vältel sinuga räägib on Big Ed, räägib kuidas ta sinust hoolib, siis lõpuks sa kuuladki teda ja hääletad ta poolt, sest kedagi teist rääkimas polegi. Ja siinsamas Big Ed vooliku kõrval seisavadki Novaluxi voldikud ja Teleturu klipid, võttes enda peale kõnelemise nendega, kellega meie Vikipeediad, võrgustikud, jalka EM online-erilehed, R2 õhtuse vööndi saated, MSFT / AAPL / GOOG-ökosüsteemid ei kõnele.

    Ma tahan öelda, et ärme põlasta neid. Mul on hea meel, kui tundmatu number helistab ja pakub Õhtulehe tellimust, Äripäeva raamatuklubi raamatut või viib läbi uuringut. Ma saan siis nende peal testida ülilühikesi, entusiastlike ja - nagu ma ise loodan - vaimukaid aga resoluutselt eitavaid vormeleid, mida ma käigu pealt välja mõtlen. Aga Voldemarile Siili tänavalt võib see olla ainus positiivne inimkontakt päevas. See siili-postkaart on päriselt olemas ja selle sai Voldemarilt Siili tänaval tema hambaarst. Ma muide tahaks nutta aga ma ei ole seda palju aastaid teinud ega oska vist enam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ei läinudki keskelt pooleks!

      Delete
    2. See on inimtraagika teine ots, mis on seotud küll aja kulgemise kõrvalnähtudega, aga pole sellepoolest vähem oluline. On täiesti arusaadav, et vanem generatsioon ei jõua ajaga kaasas käia ja ma isegi olen alla andnud, väga teadlikult, et ma üldse ei viitsigi kõige moodsamate asjadega kursis olla. Siit omakorda hargneks edasi küsimus sellest, mis on muutuvas ajas üldse püsivat?
      Kandideerides postiljoniks oli mul see romantiline kujutelm kirjade kohaletoimatemise vajalikkusest. Niivõrd kui ma pidasin seda romantiliseks osutus see järjekordselt ainult mingiks olmejäänukiks. Ja ma kohtasin nii mõndagi Voldemari oma tänavatel, kes olid vanad ja üksikud ning neil oli ka kahju sellest postiljonist, kes on oma väärikuse kaotanud (ja mutid kirusid Eesti Vabariiki absoluutslet mitte vähem kui meie seda teinud oleme). Nende inimeste suhtes on mingi omavaheline võrdsus, kes näevad paska ühtemoodi. Küsimus, JÄLLE, on ainult selles, kuidas keegi sellele reageerib.
      Üks tädi ütles mulle, kui mul tänaval käru katki läks ja ma bussijaamas uut ootasin: "Kannata ära, neela alla kõik see, mis sulle tehakse." Ta käis kindlasti sinna vanuseklassi, kuhu Voldemargi. Generatsioonilõhe seisneb siin juhul ka selles, et ma ei taha õppida selgeks seda hoian-oma-suu-kinni mentaliteeti, mis enne mind on olnud. Ma mõistan Voldemari, aga ma ei saa sinna midagi parata, et see maailm selline on nagu ta on. Ja kui ma temaga sotid selgeks räägiks sellel samal teemal, siis ma usun, et tema mõistaks mind ka.

      Delete
    3. Raisk, see on nii hästi öeldud, et tõmbab klombi kurku.

      Delete
    4. Pidasin silmas seda CK väljaastumist kõigi Voldemaride inimkontakti eest.

      Delete