Friday, May 25, 2012

Hea eesti kirjanduse nimekiri, kronoloogiliselt

Pühendatud Helen Hindperele.

Argipäev kirjandusskeenel.
1. Reed Morn, "Andekas parasiit" (1927). Asi algab kehvasti. Me kõik vist teame seda olukorda, kui miski ei ole kuhugi toppi saanud mitte sellepärast, et ta oleks iseenesest ilgelt kõva küte ja paneks silmapiiril vikerkaared tantsima, vaid noh - ta kuidagi nagu peaks siin olema, parem ikka kui tühi koht, plaani vaja täita, küll klantsime kuidagi ära, ja nii edasi? Ühtlasi mõnusalt obskuurne, aitab süvendada muljet, nagu oleks nimekirja koostajal peen ja ebatavaline maitse ning ta armastaks ka rokfoori juustu. No vaat. "Andekat parasiiti" ei pruugi olla teab kui mõnus lugeda, see kipub venima, on hale ja nutune nagu kauasest toasistumisest kängujäänud verevaene intellektuaal (nagu peategelane ongi) ega sisenda elutahet. Aga on kuidagi põhimõtteliselt äge, et keegi on sel ajal kirjutanud just sellise raamatu pretensioonidega tüdrukust. Ja eks ole ju juba autori pseudonüüm kunstiteos omaette. Loe. Nuta, aga loe.

2. Leida Kibuvits, "Paradiisi pärisperenaine" (1934). Jällegi, acquired taste. Kusjuures ma ise ei ole kaugeltki allegoorilis-sümbolistliku kunsti suurim fanaatik. Törts head, vänget, musta ja kleepuvat naturalismi paneb suusa ikka paremini libisema. Rääkimata sellest, et kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine... ei, ärme parem üldse läheme sinna. Juttu on nimelt pühendunud näitlejannast ja tema tuimast, väikekodanlikust sidekick'ist. Aga noh, mööngem: ka binaarsete opositsioonide ja sirgjooneliste mõistupiltidega võib head tööd teha, kui seda soont antud on. Olgugi see raamat selle näiteks.

3. Lilli Promet, "Tütarlaps mustas" (1965). Kulunud on kolmkümmend aastat, tulgu sellele acquired-taste-pasale lõpp. Lugeja! Kui sinus on kübegi romantikut, siis puudutab sügavalt sinu hinge see sentimentaalne visand ateismi ülimusest ning tööst kalatsehhis. See ei olnud muide nali. Ma hakkasin vanadest Loomingutest seda juttu lugedes keset TÜ raamatukogu nutma - ja tavaliselt nutan ma ainult siis, kui keegi isiklikult mulle sitasti ütleb. Eriti internetis. So there. (Praktiline märkus: lisaks vanadele Loomingutele leiab seda juttu veel Prometi novellikogudest, näiteks "Kes levitab anekdoote" (1967).)

4. Veera Saar, "Ukuaru" (1969). Ja üha meelelahutuslikumaks läheb! Kui sa tahad silmini uppuda paksu raamatusse, nagu neid tänapäeva Eestis viitsib kirjutada ainult Olle Lauli, mis aga samal ajal ei oleks paljusõnaline ja segadusseajav, vaid hällitaks sind mõnusalt oma poorsete, kurdunud lehekülgede embuses nagu parim inglise kolkakülas aset leidev detektiivikas - siis loe "Ukuaru". See räägib kangetest naistest, kes paljajalu kasvatavad üles mehe ja seitse last; samuti metsamajandamissüsteemi reformist noores Nõukogude Eestis. Või kui selline reklaam on sinu jaoks liiga väheintellektuaalne, siis anna tuld: vaata ära ka film ja pane kärmelt kokku väike analüüs, mis võrdleb eri meediumeis sündinud kunstiteoseid mitmesugustest semiootilistest aspektidest. (Seda saab teha ka "Tütarlapsega mustas".) Siis vaata magustoiduks veel Jüri Sillarti dokki Leida Laiusest, kus kõik sõbrad ja lähedased Leida Laiuse kohta sitasti ütlevad, ja siis peaks küll juba magamaminekuaeg käes olema.

5. Aino Pervik, "Kaetud lauad" (1979). See on nüüd küll pigem juba camp, mitte tegelikult hea raamat. Veidi liiga ainuliselt keskendub süžee juhusliku iseloomuga, vähe vaimset rahuldust pakkuvatele suhetele vastassugupoolega. Aga mulle tundub, et tasub meelespeasse märge teha, kui põlvkond-paar enne Murutari ja Rakket sundimatult viidatakse "klikeaegse politseiniku nuia" kasutamisele dildo rollis. Ühtlasi on siit raamatust hea kõrva taha panna, kui üheülbalise ja skemaatilisena on võimalik kujutada vastassugupoolt, kui aga vähegi nihukest tahtmist on. Edasi võib juba teha üldistusi valdava osa kohta kogu maailma kirjanduskaanonist. Nii-öelda vihmase päeva meelelahutusena.

6. Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad" (1985). Mina alles sündisin, ja Viivi Luigel oli juba selline asi valmis kirjutatud! Väikesest naksis tüdrukust, kes on "ainult endale elamise" kontseptsiooni nii kaugele välja arendanud, et Carrie Bradshaw on selle kõrval tõeline ema Teresa! Mäletan, et keskkoolis kästi meil soolise tasakaalustatuse nimel järjest läbi lugeda Tuglase "Väike Illimar" ja Luige "Seitsmes rahukevad" kui sissevaated vastavalt väikese poisi ja väikese tüdruku maailma. Tähendab. Kavatsus oli aus ja ma hindan soolist tasakaalustatust kõrgemalt kui viilutatud saia, jumala eest, aga see plaan lihtsalt ei töötanud. "Väikesel Illimaril" ei olnud mitte mingit võimalust. Luigel on täiesti uskumatu ja harukordne võime laskuda lüürikasse nii, et see ei ole igav või ilane ega aja vihaseks. Teine samasugune uskumatu ja harukordne asi selle romaani juures on tõsiasi, et see allub suurepäraselt kõrgteoreetilisele kirjandusanalüüsile (Bahtin ja heterofoonia, anyone?), aga on samal ajal mõnuga loetav. Paradokside raamat!

Don Tihane Ilmar Malinilt.
7. Astrid Reinla, "Miikael" (1989). Jah, see on lasteraamat. Kui lasteraamatut kohe kuidagi ei taha lugeda, siis võib lugeda ka nimilugu Reinla täiskasvanute raamatust "Plekk-katus" (1987), kus esinevad üsna sarnased tegelased. Aga minu meelest on tüütuvõitu veidrike asjaga "Miikaelis" juba märksa kaugemale mindud. Üsna ammendava läbilõike ühiskonnast annavad maadeuurija Georg Gloobus, õnnetu mälumängur, Henriette Kana ja kogunisti kolm Albert Ausat Hommiku tänavalt.  Pealegi on raamatu täiesti suurepäraselt illustreerinud Ilmar Malin. Kui mul oleks raha ja originaalkunsti tagaajamise soont, et kogu kunst rahva käest ära võtta, oma eragaleriisse sulgeda ning seda kullast peldikupoti peal istudes ja Kōbe veise liha süües vahtida, siis püüaksin välja ajada just nimelt don Tihase või Teodor Toimetaja pildi sellest raamatust.

8. Mari Saat, "Võlu ja vaim 1. Loomade ränded" (1990). Selle teose on sm Hindpere kuuldavasti juba läbi lugenud, nii et informatiivset väärtust sellel nimekirja punktil ei ole, aga puududa ei saa see siit mitte. Tähendab, isegi Hasso Krull on mu meelest kusagil öelnud, et see on hea raamat. Ja sm Luiga on omakorda öelnud, et autoriteetidele toetumine on mõistlik eluvalik, nii et rohkem sõnu polekski vaja. Aga no kurat! See raamat on ometi kord raamat, mis ka raamat on. See on eriti hämmastav seetõttu, et juttu on noorest hapra hingega tütarlapsest, kes tahab saada kirjanikuks, aga keda painavad erinevad angstid, raskus ühiskonnaga suhestumisel ja kerge sooline düsfooria. KUI palju võimalusi kõik ära rikkuda (vt ka veel kord "kunstist ja kunstitegemise õilsusest kirjutamine")! Ja kuidas neist KÕIGIST on mööda loovitud! Brace yourselves, kuuldavasti tuleb varsti järg, ja see võib ju tähendada mida iganes.

9. Ene Mihkelson, "Katkuhaud" (2009). See on enesepiitsutuse punkt, kus tõstan käed üles ja annan vabatahtlikult ära kogu feimi, glamuuri ja rokfoori juustu. Esiteks teab iga lapski, et "Katkuhaud" on lihtsalt algkooli tasemel ümberjutustus sama autori "Nime vaevast" ja "Ahasveeruse unest", mida loevad tõeliselt teadlikud inimesed; pealegi on Mihkelson ülepea luuletaja. Teiseks, ma ei ole isegi mitte "Katkuhauda" päris lõpuni läbi lugenud. Aga ma kavatsen seda teha. Seal on mõnus keel - kuidagi kenasti parlanksis on ühelt poolt hästi täpne ütlemislaad ja teiselt poolt mälukirjanduse ideoloogiline stammlähtepunkt, et kõik on hämar ja puntras ja keegi ei tea mitte sittagi, kisu minevikul sõnu suust nagu tangidega. Kuna sm Hindpere algne tellimus tuli koos märkusega "Ma tahan teada, mida eesti keelega teha saab", siis peaks sobima.

10. Maarja Kangro, "Ahvid ja solidaarsus" (2010). Rokenroll! Väga mitu väga head juttu samade kaante vahel, saab nalja ja maailma üle mõtiskleda, meeleolu julge ja hakkaja nagu väikesel trummilööjal. Mööndavasti võibki tagasilöögi anda see, kui sulle juhtumisi tundub, et peategelane on rämedalt ennasttäis pealiskaudne eit, kes peab ennast kogu maailmast paremaks, ja see käib nii kohutavalt närvidele, et raske on lugeda. Minu isikliku arvamuse kohaselt roogib väike trummilööja iseennast kah sellise lustiga, et seda muret ei tohiks tekkida. Aga selgub, et see on väga habras tasakaal, sest näiteks Kadri Kõusaar leiab ka, et ta astub oma teostes vapralt poliitkorrektsuse vastu välja ja tema kangelaste eneseiroonia peaks nende iseloomulikud-maailmavaatelised puudujäägid välja vabandama. Nii et argumenteerida on raske, lugeda tuleb.

See, et kõik loetletud teosed on naisautorite proosaraamatud, on muidugi täiesti juhuslik. No mis sa teed ära, kui kogu kvaliteet lihtsalt on ühte kohta settinud. Isikliku maitse või ebapädevusega ei ole siin MITTE MINGIT PISTMIST. Aga kes tahab esitada kaebuse teoste loetavuse kohta, selle suunan hea meelega läbi töötama Luise Vaheri rohkem kui viiesaja leheküljelist "Emajõe jutustust" (1960), mis olla pärast põuaseid viiekümnendaid poelettidelt kadunud nagu soe sai. Või kellel on ideoloogilisi pretensioone: vt sellestsamast põuasest ajast Aira Kaalu "Sajandite vangla" (1950).

Added bonus track: meeskirjaniku raamat. Üldiselt ikka "Tõde ja õigus". Või kui see loetud on, eks siis võib Andrei Hvostovi "Sillamäe passiooni" (2011) ka lugeda. Minu meelest ta küll kokkuvõttes liialdab veidi oma kõva-mehe-hoiakuga. See on mingi selline hipster-kõva-mehe-hoiak, et "putsi, olen jah könn, aga mulle meeldivad ka naiste tissid ja ma võin "putsi" öelda". Aga sellest hoolimata aitab lugeda: hariv, meeleolukas, intelligentne, päevakajaline.

Kui eesti kirjanduse teemalised nimekirjad meeldima hakkasid, vt ka siia.

15 comments:

  1. Jaa! Reed Morn on fenomen. Sellega lööks Veideka isegi habet pidi uimaseks.
    Paar kordustrükki on ka ilmunud, "Andekas parasiit" ja "Tee ja tõde".
    Huh, kunagi ma http://ellilood.blogspot.com/2009/10/mu-feminisme.html

    Siin ei aita muu, kui tuleb tegutsema hakata. Isegi kapist pole vaja välja tulla, läbi kapi on vahel isegi tõhusam höhöhööö


    Väga tasemel sissekanne!

    ReplyDelete
  2. Guugeldasin Leida Laiuse filmi ja sattusin Tallinnfilmi kodukale, kus on taasnägin nende logo üle saja aasta. Mul hakkas pea ringi käima seoses kõige sellega, mida see meenutab ja kui kuradi kõva see välja näeb. Nagu mingi ajamasin oleks käima tõmmatud. Väga kaif.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa! Ja just kontrollisin praegu kirjanduslikust šovinismist (ee... vms), Eesti Raamatu kodukas on ka päris kõva. Esiteks seal on samuti retrologo eksponeeritud, ja teiseks on kodukas ise üleni retro. http://www.eestiraamat.ee/, just like that.

      Delete
  3. Teeb tööd nagu. Ma olen siit aint Reinla Miikaeli lugenud.

    Nüüd astu samm-paar eemale ning näe, kuidas su seeme viljakasse mulda langeb: peatselt on kõigil trükised käes, nad loevad neid, naeravad rõõmsalt ja annavad teineteisele piki pead, loevad lõike ette ning kaunistavad linnatänavaid omaleiutatud fännkunstiga.

    ReplyDelete
  4. Kus on Betti Alveri "Kõmpa"? keelemõnu koha pealt on millelgi raske sellele ligilähedalegi saada, aga see ei tähenda, et see mingi paljas keelemõnu-jutt oleks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on lugemata teoste (kujutletavas) virnas... Loen läbi, siis ehk saab temast 4a!

      Delete
    2. njah, mul konkureerib "Kõmpa" nii keelemõnu kui ka emotsionaalse laengu ja parima kaastunde-raamatu edetabeli esinumbri kohale.

      Lihtne ja valus lugu, mis on silmipimestavasse keelelisse ilutulestikku ja ehtalverlikku sarkasmi pakitud - elukaaslase kommentaar oli, et "nii valusatest asjadest tõsiselt ei saagi kirjutada".

      Delete
  5. Alustasin Lili Prometiga. Mari Saadi "Võlu ja vaim" on tõesti kõva. Mulle meeldib, kuidas sellest tüdrukust mitte midagi ei saa - aga ilma liiga suure draamata. Puudub see arnolik traagiline unistajakultus, tüdruk lihtsalt on, midagi suurt ei juhtu, elu läheb mööda. Ja mu jaoks vist kõige tähtsam koht raamatust on hommik, mil peategelane ärkab üles - olles vist umbes teise klassi õpilane - ja "kõik on valges udus". Nii kohutavalt kurb, nii väga imelik; ta arvab, et on haige, kuid kui õpetaja kohale jõuab, siis on kõik kadunud ja tagasi normaalsusesse nihkund - nagu polekski midagi olnud, nagu oleks see olnud ainult vale, ainult laiskus ja viitsimatus. Aga midagi ometi ju oli, mingisugune kõige õudsem ja kurvem unenäoseisund? See on teatud psüühika väga täpne, detailne kirjeldus, koos kogu selle järgneva häbi ja (iseenda) veenmisega, et olid tõesti haige - viduta silmi, hinga valesti, kõigu, äkki tuleb tagasi.

    Ma ise lisaksin siia nimekirja veel Jaan Krossi "Vastutuulelaeva". Olen sellest juba ammu tahtnud revu kirjutada, ehk kunagi kirjutangi - ilmselt üks mu lemmikraamatuid. Aga selle revu kirjutamisega on see asi, et ma vist ei oska sellest piisavalt hästi rääkida, isegi mitte kommentaaris. Võib-olla kui keegi küsib.. siis midagi ehk tuleb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuigi ma mõtlen, et kui "Vastutuulelaevast" revu kirjutada, siis vist "Võlu ja vaimuga" koos. Need kuidagi sobivad, kuigi peategelased on siiski piisavalt erinevad isikud, üldisest sotsiaalsest sobimatusest hoolimata.

      Delete
  6. Väga nauditav sissekanne tõesti. Meenub üks kinkeraamat maalidest, kus 19 sajandi jõudeneiud loevad raamatuid - nimi oli vist "Lugev naine on ohtlik" või midagi sellist kapitaalselt rumalat.(J on seda kindlasti näinud. Kui ei ole, siis *peaks* olema.) Päike läbi lehtpuulatvade ja võrkkiiged, tigudiivanid etc. See meenub peamiselt sellepärast, kui jahmatamapanevalt mittemidagi siinsel sellega pistmist on.

    Ah jaa, ütle mulle, kui viitsid: wtf see lingitud nimekiri oli?!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kinkeraamatut maalidest tean, aga seda tegelikult ei teagi, mis see lingitud nimekiri on või mida sümboliseerib "L&M". Tundub igatahes sula tõde.

      Delete
    2. Õdede Jepantšinate kohta "räägiti erakordselt palju kiitvat. Aga oli ka pahatahtlikke inimesi. Õudusega kõneldi sellest, kui palju raamatuid nad on läbi lugenud". ("Idioot" 1975, lk 19)

      Delete
  7. Lisaksin omalt poolt listi Jüri Parijõe.
    Parijõgi oli Esimese Wabariigi sünge ja sügav lastekirjanikuks kehastunud badass viimsepäevakuulutaja.
    Soovitan tõsiselt!

    ReplyDelete
  8. Ega's muud kui poenimekirjaga raamatukokku! Maarja Kangro novellikogu olen juba kõigile poolvägisi pähe määrinud. Mu ema luges läbi ja kommenteeris seejärel ehmatand pilgul, et saab aru küll, et feminismus - naisterahvas ropendab nii mis hirmus. Kummaline, ma ise olen moodsast elust vist nii kalestunud, et ei pööranud lugedes sellele aspektile kuigivõrd tähelepanu.

    ReplyDelete
  9. "Sillamäe passioon" is catching on, ppl! See oli põhikooli eesti keele lõpueksamil lugemisülesandena.

    ReplyDelete