Thursday, May 31, 2012

Inimene on loov loom

"Liiga seadeldis" - Mihkel Ilusa juhendatud
See siin, mu sõbrad, on täiendatud ja parandatud versioon eilsest Avatud Akadeemia vabade kunstide BA kaitsmisest. Portfoolio oli paras käkk, pildid rohelised ja kaaned pehmed, kokku korjatud nende õnnetute fotode hulgast, mis kannatasid  oma resolutsiooni poolest trükki, mingit imelist kunstnikuraamatut see endast ei kujutanud. Aga kõne võeti ootamatult soojalt vastu. Samal ajal pidi küürutama projektori kohale ja noolega portfooliot edasi kerima, see on umbes samasugune ülesanne nagu kahte kätt samaaegselt eri suundades liigutada.

Ühesõnaga, ma mõtlesin alustada sellega, kuipalju on maailm ja inimesed selle viie aastaga muutunud, mis kooli algusest möödas on. Kuidas laminaatmööbli ja kodukujundusajakirjade trend on langenud, suur majanduseufooria, kus kõik läheb aina paremaks ja inimesed saavad 100 000 palka ( ja Honda Civicuid saab maailma nii palju,,et neid hakatakse taevaliftiga orbiidile parkima, sest kuhugi mujale enam ei mahu - toim.) asendus vihinal allakäiguga. Mina olen kulutanud nelja-aastase kursuse läbimisele viis aastat, aga ma olen kuulnud, et on ka neid, kellel on läinud kaheksa või enamgi aastat.

Kui ma kooli tulin, oli inimeste elujärg nii kõrgel laineharjal, et mäletan selgesti, kuidas ma emale helistasin ja teatasin, et läksin ülikooli ja ärgu ta muretsegu, töökohti on nagu raba ja inimesi otsitakse tikutulega. Olin justnimelt äsja jalga lasknud kõrgläikemööbli projekteerimise uhkest paleest esinduslikul Maakri tänaval, läksin sinna tööle ilma mingi erialase hariduseta, õppisin kaks päeva kujundusprogrammi ja hakkasin kohe projekteerima kundedele liuguksi, lahmakaid abieluvoodeid ja elutoasektsioone. Mõni kuu peale minu lahkumist olid nad juba sunnitud kolima vähem esinduslikule Pärnu maanteele ja veel mõni kuu hiljem lakkasid nad olemast. Ma veel ei aimanud ohu märke. Aga juba teise õppeaasta alguses oli selge, et asi on hullemast hullem, tööd ei saanud enam keegi, kadusid mööblitootjad, kodukujundusajakirjad ja uusi elamisi ei soetanud enam keegi.

Töötuna sipeldes sai minust vanade ehete diiler,  mis on ka üsna suures osas mu kunstiprojektides kajastust leidnud, pluss sellega ma rahastasin oma õpinguid. Aga ilma loomingulise väljundita ei oleks ma neid aegu vastu pidanud, see tasakaalustas. Ja mulle tundub et just majanduse madalseis on inimesed mingitpidi juhtinud läbi meeleheite karide rohkem kultuuri ja teiste, rahast kõrgemate väärtuste poole. Sest seda, kui vastik on raha ja selle palehigis teenimine, mõistad sa alles siis, kui sa seda tõepoolest palehigis ja hambad ristis tegema pead. Aja jooksul, kui pendel teise otsa liigub tõuseb muidugi jälle nende mittemateriaalsete asjade turuväärtus - ( kasvõi vaadates, mis enne oli vana kolu on nüüd päris kopsakalt kallis vintage). Pole kaugel aeg, kus ka kultuuri eest võib hakata raha küsima, kus see saab olema lausa moe ja auasi - toetada noori talente, osta kunsti, lugeda raamatuid, käia teatris. Kõik aitavad kõiki, on kenad ja sõbralikud, vihkamine vajub unustusse.

Poolelijäänud pilt, aga tegelikult päris hea.
Kuni tasapisi kosus arvamus, et võib küll vaikselt nurgas istuda, prosse müüa ja vinguda, aga võib püüda ka midagi SUURT teha. Mida ma muidugi pole veel teinud ja ka vingumist pole veel lõpetanud aga ma püüan selle poole. Enne kooli polnud mul kultuuri kui sellisega mingit pistmist, ma vilistasin selle peale. Praegu ma arvan, et ka minu pisuke panus rahvaharidusse on rohkem kui mitte midagi ja ma kavatsen lisaks nupukestele ZA/UMis ka kokku klopsida portsu lõuendeid ja hakata mingit päris oma asja tegema.

Meil oli selline joonistamise õpetaja, Maiu Rõõmus, kes juba esimesel aastal ütles, et ta võib joonistuse peale vaadates öelda, milline on selle inimese kodu, millised asjad talle meeldivad ja milline on ta iseloom. Ja ma usun seda. Ja sellepärast ei pea ma õigeks loomupärastest kalduvustest liiga eemalduda. Ei saa kõigile ühe mõõduga lähendeda, mida ma aeg-ajalt olen siin ja ehk ka üldises kunstipildis täheldanud - mingid asjad oleks nagu paremad kui teised. Tegelikult ei saa ja ei pea ühte kunstnikku või kunstnikuhakatist teisest paremaks pidama, sellega me võtame ära loomisrõõmu. Sest iga, ka mõne asjatundja arvates küündimatu taies, kui selle looja on tundnud rõõmu, teeb maailma paremaks. Mida laiem on kultuuri põhi, seda parem kogu rahvale.

See on natuke nagu tippsportlaste ja kepikõndijate vahekord aga mitte nii julmalt. Õigupoolest ma arvan, et iga inimene võiks ja peaks kunsti tegema ja omal kombel ju teebki - oma kodu kaunistades, endale seljariideid valides, oma keskkonda luues. Kunst ei ole tingimata konstruktsioon, ta võib olla puhas rõõm, iga maailma laps joonistab, see on inimese põhivajadus. Üks mu sõber ütles, et tal on hakanud tekkima arvamus, et kõik võivad kirjutada ja mul on sama arvamine kunsti kohta - sellest saab sündida ainult head.

Olen mitmetega  rääkinud ja me kõik hindame enim õpetajaid, kes on läbi enda iskliku kogemuse meid harinud, näidanud, kuidas nemad töötavad ja mõtlevad, sest see protsess on tõepoolest väga erinev inimeseti - kes töötab valguse ja varjuga, kes joonega, kes värvi ja kompositsiooniga, kes mõtleb ja kes tunneb, kes ehitab maailmu, kes lammutab neid...Konstruktiivne kriitika on minu silmis selline, mis mitte ainult ei osuta möödalaskmistele vaid näitab ka, kuidas asja parandada. Ei ole vaja lihtsalt hapu näoga mainida et see nüüd küll ei lähe.

 

Issand milline psühhedeelia see ikka on:  puha nagu mingeid olendeid täis. All keskel oleks nagu kass, vasakul mammut,vasakult paremale: mammut, mops, leopard, kass, part, siis kuri kihvadega monstrum.See kass on üsna peletislik ja hõõgub rohekalt ja tal on kihvad harali - või on too mops? gotta catch them all yo. mul on tunne, et ma olen väsinud ära. (Seda tööd ükski korüfee portfooliosse ei lasknud.) /toimetajate-nimepanijate disainidokumendist/



Lõppkokkuvõttes ma arvan, et kunstnikud peaksid olema rohkem maailmale avatud. Praegu tekib mulle vägisi mulje, ehk ekslik, et tegu on sageli sektantlusega, fragmenteerunud maastikuga, kus asjad on eraldi, kui nad peaksid olema koos. See, mida mina mõistaksin sotsiaalse kunstina, erineb üsna kõvasti sellest, mida ma näen näitusesaalides. Mida avatum, sallivam, erudeeritum on kunstnik, seda suurem on tõenäosus, et tema sõnum, maailmanägemine jõuab paljudeni, mitte ainult kitsa sõpraderingini.

Ja mu teine veendumus on, et kui midagi teha piisavalt hästi, südamest, siis pälvib see varem või hiljem tunnustuse.

28 comments:

  1. Teadupärast laik ei maksa midagi, kommentaar on väärt valuts. Ma siis ütlen, et hindan väga kõrgelt enese jaoks uudset stiilivõtet "üksik tärn pildiallkirjana". Kunsti ja majanduse asja ei oska rohkem kommenteerida, kui et kaks asja eraldi on mõlemad minu jaoks võõrad - siin pandi kokku, väga äge, täitsa oma.

    ReplyDelete
  2. Üksik tärn pildiallkirjana kadus ära kunstilise terviku huvides aga muidu on minu jaoks uudne vaatenurk et ma olen kunsti ja majanduse kokku pannud. Tänuväärt avastus.

    ReplyDelete
  3. Mõnus jutt, mingi fiilega, millele ma ei oska hästi nime panna, aga mis mõjub väga sümpaatselt. Kaine(stunud) optimism?

    Tegelikult tulin siia ütlema peamiselt seda, et täägide valik on väga (Y).

    ReplyDelete
  4. Mis värk teie kirjandus-akadeemia pedekatega on? Käite aina ringi, jaurate kirjandusest, ajaloost, popteadusest, filosoofiast, muusikast jne, kuuest muusast korraga, aga kunstist ei tea keegi mitte midagi? Kuidas nōnda haritlane ja kultuurnik siis ollakse?

    See oli pkp'le aga tegelikult ka laiemale ringile. What gives dudes & dudettes? Kuidas on, et kunst nii hüljatud on? Ma nagu mäletan, et ennemuistsel aal oli see kōik nigu üks komplekt.

    - RSTV

    ReplyDelete
    Replies
    1. See, miks kunst on nii marginaalne ühiskonnas, vajaks tõesti mitmeid artikleid. Mina olen asjast ise nii väljaspool, et ma ei tea, kuivõrd ma oskaksin seda avada. Või kas selles oleks mingeid uudisasju, mida nagunii juba ei teataks. Kes kingib enam 50ndaks juubeliks töökaaslastele graafilise lehe? Maali pensionile mineku puhul? Korralik kunst jõudis kodudesse niisama nagu igas kodus oli häid raamatuid. Aga eks see oli üks lühikene periood ja meie kestmine kultuurrahvana on ülepea olenud lüheldane. Vähesedki head harjumused lükati 90ndatel laiali.

      Delete
    2. 1. Kes on need salapärased kirjandus-akadeemia pedekad? Väga huvitav, aga õnnetuseks liialt vähe diskrimineeriv määratlus.

      2. Kui jaurata erudeeritult kirjandusest, ajaloost, popteadusest, filosoofiast, muusikast, siis kas tähendab automaatselt, et kunstist ei teata midagi? Leian, et kui teha seda kas või keskpärase eruditsiooni pinnalt, siis pigem teatakse. Ega kunst ei "ela" vaakumis, ikka on neid kuut muusat vaja, et konteksti luua :)

      Kunsti marginaalsusest ka. Kui ühiskonnas tunnetatakse, et kunst on marginaalne, siis on võimalik, et ta on tegelikkuses niivõrd muu elu sfääridega põimunud, et seda isegi ei märgata. Samamoodi ei pea kreeka kunstiajaloolased ikoonimaali oma kunstiajaloo osaks, sest see on täiesti harjumuspäraselt osa nende (religiooni)kultuurist. <-- ehk lohutab kedagi.

      Delete
    3. Aa, kui mulle, siis ma võin rahustada, et ma ei tea ajaloost, popteadusest ega muusikast ka mitte midagi. Nii et võib-olla see ikkagi on kunstiga üks komplekt.

      Delete
    4. seda ei tasu isiklikult võtta, kuigi rostov räägib kõigist meist. just nimelt sellest, et kui mitu korda oled sina peol valjult hõiganud, et leidsid mingi uue ägeda kunstniku? jne.

      mulle endale tundub, et asi on selles, et hea kunst on lihtsalt kuhugi artfoorumitesse ära kadunud, seda on keeruline leida. ja kui ei ole seda põlevat huvi, siis jätab ka keskpäraste kunstnike tööde hulgast kõvemate piltide välja otsimine külmaks.

      sest no see, mis meil eestis on, eriti inspireeriv ei ole.

      Delete
    5. Ei ütleks, et ei ole inspireeriv, tegijaid on tegelikult ju üüratult paljuSee on justnimelt see pidev asja sees olemine ehk teisisõnu kui paljulugenud oinimesel on lugemus, siis ehk pagan võiks õelda nägemus palju kunsti näinute kohta? Neil asetuvad asjad kergemalt paika, nad suudavad nautida mitte ainult silmale ilusat vaid ka teisi tasandeid, näevad mida kunstnik on otsinud, see on ju samamoodi lugu ja seda kunstilugu, ehk pilti on jumala eest raskem teha kui jutukest kirjutada.

      Delete
    6. Hullult tüposid, sorry, aga ma tahan öelda, et on katkendu ehk see pidevusjoon, inimesed ei saa aru, mis lugusid neile räägitakse. See läbi ajaloo kestnud pikk-pikk joon, kus kunsti teema oli peaasjalikult mütoloogia ja usuga piiratud ja sul oli seal sees hulganisti mänguruumi, mulle tegelikult see väga meeldib. Lugu oli hoomatav hetkega ja siis hakkasid leida sinna sisse peidetud alljutustusi.Ma saan aru küll, et ma esitan praegu mingit ka spetsiifiliselt kitsast kunstisse vaadet, sest nii laia diapasiooni nagu kunst praegu on, kus kunst on põhimõtteliselt ennast kunstnikuna nimetava isiku tegevuse jälg - on raske hoomata.

      Delete
    7. seda ma mõtlengi, et sellist lugu, metafoori - mis ongi ju igasuguse kultuuri aluseks, tabav ja torkav metafoor - ei ole eesti kunstis olemas. praeguses. selles, mis on nii galeriides kui ka õpikutes, üldises kultuuriruumis (siia alla lähevad tegelikult ka mõned tuntumad välismaa kunstnikud, gümnaasiumi kunstiõpetaja lemmikud). hea kunsti kogemus tähendab, et ma lähen galeriist koju mõeldes, et holy shit fuck, kui tabav, täpne viis see oli mingi spetsiifilise teabe edastamiseks - kirjeldamatu kirjeldamiseks jne.

      see on vähemalt see minu põhjus, miks ma kunagi kunstist suurt midagi ei teadnud (peale selle tavalise üldhariduse). nt viimane kunstnike liidu ülevaatenäitus tekitas minus enamjaolt soovi sellest kunstist, neist ilge esteetika ja tühja sõnumiga töödest võimalikult kaugele põgeneda. muidugi, seal oli ka üks-kaks-paar tööd, mis mulle meeldisid (sest ega vaimustus on nii kui nii haruldane tunne).

      muidugi, see ei tähenda, et peaks kodus maalimise kuidagi ära keelama ega midagi. räägin siin rohkem sellest, mida galeriides näidatakse ja eliidi seas hoitakse. geniaalsus ei seisne ainult iga indiviidi isikupäras. siiski olgu ka igaks juhuks öeldud, et viimase aja huvitavaim näitus tallinnas koosnes nn outsider-art'ist.

      ah ja siis seda ka muidugi, et ma tahaks väga kuulda, kui keegi mõnest kunstnikust (või luuletajast?) vaimustunud on. rääkige klassile ka, mis teile meeldib, ja mitte ainult lemmikbändidest. :)

      Delete
    8. Fuck lemmikbändid, sitt üleküllastunud muusika. Fuck lemmikraamatud ka. Nüüd ainult kunstist ja luulest.

      Delete
    9. Näe, kirjutasin ennist vastuse, aga ei saanud seda postida ja siis HHin juba ütles paar asja ära ka. Aga no pohh:

      See ei ole tegelikult väga huvitav diskursus, see kunsti olemuse või sisu vestlus, seda on nii palju juba peetud, seal ei ole enam midagi uut ja väärtuslikku öelda. Ma olen end hingerahu nimel välja lülitanud sellest vestlusest, see lõpuks ainult vihastas mõttetult. Jälgin seda vaid tüütuse tundega ja näpin sõrmust sõrmes, oodates, et ühiskond sellega juba lõpuks ühele poole saaks, et see juba iseenesestmõistetav oleks mis on või mis ei ole kunst. Miks alati ähvardab selleks jutuks minna?

      Tegelikult on kunsti juures huvitav see, et kas see Rokib Kah Seda või? Kuidas mulje on, rokib siis või? Ega väga palju sellist kunsti ju ei ole, mis "rokiks kah seda". Millal keegi meist nägi kunstiteost, mis midagi üldse hingega tegi? Aga enne seda? Igal näitusel kordan oma peas seda nüüdseks juba selgeks õpitud kõnet: kunstnik, miks sa teed oma verevaest plassi leent, see ei roki seda kellegi jaoks, sa ei vääri oma töödega avalikkuse tähelepanu, nad on armsad vaid sinule. Tee neid, see on hea, aga ära näita, ära solgi avalikkust näitusega. Su tööd vaid väsitavad inimesi.

      Mõnes mõttes on see lihtsalt ühe inimese hämming, ütlen enda pea sees: "Kuidas nii? Miks on selleks ajaks, kui mina kohale jõaun, kõik juba nii vittus ära?" Ebaaus maailm, õnnetuks teeb.

      -

      Ei tea, kas kunsti saaks kah kondiauru, raha ja hea tahtega korda teha, nagu maja, mille bohod on kolme aastaga kasutuks sittunud?

      Delete
    10. Ütlege nüüd keegi teine ka midagi. Aga ma luban et vastuseks Rostovi üleskutsele ma valin mõned pildid, mis mulle väga on meeldinud, esmalt maailmast ja siis eesti kunsti hulgast ja teen nendest kaks kena artikkulit. Üleskutse kehtib meie poolt kõigile! Rääkige pildist mis oli teie lapsepõlve maakodus või vanemate magamistoas või kuskil mujal, millestki, mis on teid saatnud ja ennast teie mälusilma kõrvetanud...

      Delete
    11. A Rostov, selle asemel, et räma contrarian olla, räägi hoomis nendest kunstist vaimustumise kategooriatest, mis te Robiga välja mõtlesite. Neist, mis läksid nagu "Kuidas ta viitsis?" ja "Kavalalt välja mõeldud!"

      Selles suhtes, et kui me tahame galeriikunstist RÄÄKIMA hakata, siis tuleb kõigelealt välja joonistada, mis on tänase kunstipõllu väljajoonistunud suunad ja mispärast nad ei tööta. Kuradi A. Curtis ütles, et tänapäeval tehakse sigapalju viitelist kunsti, mis nõuab hunniku postmodernistlike teooriate tundmist ja ehitub meie olemasolevale kunstiajaloole ja et see on somewhat nagu lahe. Va 'Llard ütles jällegi, et kultuur saab uut jõudu äärealadelt, mis tähendab, et ägedusi tulebki minna otsima kohtadesse, mis on üldisest diskursusehuijoovitamisest kergelt puutumatumaks jäänud.

      Üldiselt ma leian ka, et ülevoolav originaalsusekultus tulistab jalga nii originaalsuse kontseptsiooni kui sellist kui ka asjade tegemist üldiselt.

      Delete
    12. selle sigarohke viitelise kunsti kohta kipub kehtima kurb ning levinud reegel (vaieldamatult mõningate eranditega), et viiteid on nigu muda, kuid kui natuke seda detektiivitööd teha, siis on tulemuseks viiner=väike sardell; sardell=suur viiner. ehk siis suurema tulemuseta intellektuaalne gümnastika. pähe tulevad ka sellised väljendid nagu seda on "lokkav ebaprofessionaalsus" ning "circlejerk"

      kole palju on huumorit ning meelelahutust, valesügavust ja suuri sõnu. puudu jääb siirusest, millestki tõsisemast (RSTV, pelgalt rääkisime sel teemal kord, Sa vist ei nõustund päriselt muga) millel aga pole vaid vaimule suunatud kunstis kohta.
      teisalt ei taha ma kindlasti propageerida estetismi, mis on puhtal kujul tänases maailmas täiesti kohatu - viimane suurem taolise kunsti laine jääb mitmete kümnete aastakümnete taha. paiguti pea sada aastat juba täis

      alati läheb mul meel heaks kui näen pigem subjektiivset kunsti kui püüdlust millegi tõeliselt objektiivse poole (vt ka poolametlikud ning keelatud kunstnikud Sovetskii Sajussi raudses rüppes alates 60st aastatest). siinkohal ei pea ma silmas eelmainitud originaalsusekultust, aga midagi palju isiklikumat-intiimsemat. eriala tõttu tuhnin kindlasti pigem maalikunsti seas, mida Eestis/mujalgi läänes on välja pandud pigem niširingkondades

      ma olen siin Venemaal kaasaegsest kunstiskeenest päris ära saanud lõigatud - Peterburis seda kraami pea ei näidatagi ning populaarseim näitusesaalides on etüüdipõhine ning paradoksaalselt ebasiiras maalikunst. skulptuuri leiab head ja ka väga head, kuid parim kraam on näitustel, kus eksponeeritakse eelmise sajandi kunsti ervolutsiooniaegsest kuni nonkonformistliku kunstini; viimane kaotas oma mõtte üheksakümnendateks, mil peavool pööras oma pilgud - ehk jäädavalt - läände.

      üheks probleemi allikaks arvan kindlasti kunstiajaloo vähest tundmist. pean silmas ennekõike silma treenitust, mitte faktiteadmisi gigantide paletivalikust või eelistatud motiividest. kunstiraamatud on väga toredad, kuid nt pärast selle talve üht suursündmust Moskvas - suur Caravaggio näitus Puškini muuseumis - on ikka väga-VÄGA piinlik lugeda kultuurilehest revu, milles R-T Mossi odavat groteski nimetatakse meisterlikuks Caravaggio'likuks chiaroscuro kasutuseks Õ_Õ

      konkreetne silma treenimatuse tulem (nii kunstnike kui mittekunstnike - "OMG nigu PÄRIS ju!"- seas) on tohutu fotokultus. realistlikku maali kui sellist pea et ei eksisteeri enam - on väikesed seltskonnad n-ö perceptual painter'eid Ameerikas ning Iisraelis - ning on asendunud fotoreralismiga. mitte segamini ajada meie 70-80 fotorealismiga, vaid hardcore poorid-üksikud-juuksekarvad-veresooned-silmamunal fotorealism. laialt levinud ka noorte seas ülipopulaarsetes artfoorumites

      oeh. suht selline ühese sõnumita rant tuli nüüd...

      Delete
    13. Kuna sa oled kunstipostituse all ikka sõna võtnud, äkki sa paned ka kokku nii 5-10 pildist koosneva silmatreeniva haridusprogrammi? See oleks palve, mitte sundus muidugi.

      Mul on endal ka selline tunne, et ma olen mõnes mõttes õnnistatud olukorras - mul pole kohustust midagi saavutada, midagi tõestada, kuhugi jõuda, seetõttu peaksin ma vähemalt teoreetiliselt saama teha seda, mida ma tahan ja oskan. Ma nägin kaunis selgelt ka meie kaitsmisel, kuidas enim hinnati juba selliseid väljakujunenud kontseptsiooniga, "sotsiaalse" sõnumiga kunstnikke, igasugu projekte ja projektikesi. Ma ei pea seda rada käima, ma ei pea leidma oma kohta sellel parnassil.

      Mu meelest ei antud meile ka terve õppe jooksul teadmisi kaasaegsetest kunstnikest aga äkki ma nüüd vassin ka midagi, sest ma lasin kunstiajaloo punktid eelmisest ülikoolist üle kanda:P

      Delete
    14. hm-hm. iseenesest silmatreeningu all pidasin silmas just maalide endi nägemist-vaatamist vs reprode vaatamist - R. Hughesi popp võrdlus: nigu telefoniseks vs the real thing. reprode postitamine jääb sinna haledasse kategooriasse siiski.

      samas. pilte ilmselt oleks mõtet postitada kunstnike kaupa, tutvustav artikkel vmt, Rostov ju tegi paar sellist vahepeal. Pildid+paar fakti+joru subjektiivset arvamust+kaasaegse kunstniku puhul sait nt.

      ilmselt vähem tuntud suurtest kunstnikest oli siin hiljuti Nikolai Fechini näitus (ameeriklastel on super fechini kultus+mitu eesti tutavat sõitis konkreetselt just seda näitust vaatama), kõrvalsaalis jooksis paralleelselt minu arvates kordi parema maalikunstniku-sümbolisti (võrratu portretisti) Nesterovi retrospektiivnäitus. Eile käisin vaatamas siin käivat Kaido Ole retrospektiivi moodi näitust, mis oli huvitav, sest KUMU-näituse eelsetes interviuudes vandus ta ise, et pole retrospektiiviks valmis. Juuni keskel ootab mind ees Rodini suur väljapanek Peeter-Pauli territooriumil, millest sain maitse suhu eelmise kuu keskel ühes Moskva kaubanduskeskuses (GUM), kus olid väljas kipsjäljendid ning koopiad visanditest töödele - minu seni esimene kokkupuude Rodini loominguga.

      jauraksin alati hea meelega RB Kitaj või Beckmanni või Hockney loomigust.

      kunstiajaloo loengutest: mul nt on kokku olnud ainult üks asjalik õppejõud. viie aasta jooksul on eri õppejõudusid olnud 6-7 ilmselt. enamus loevad loenguks üks-ühele sissejuhatust kunstiajalukku. sesmõttes ei pane kellelegi pahaks loengutest hoidumist. parimad allikad on siiski raamatud ning näitused (raamatuid veel leiab Eestis, kuid näituseid on kahjuks hirmus vähe)

      Delete
    15. Nõus, et repro on vilets aseaine aga me ei saa käekõrval oma lugejaid kunstisaali viia. Kunstiartikleid on liiga vähe, see on tõsi mis tõsi, iga kolmas artikkel on raamatuarvustus aga kunstnikest, näitustest häbiväärselt vähe. See võiks olla täitsa subjektiivne ja ei peaks näitama erudeeritust, oleks lihtsalt nii pagana huvitav teada, millised kunstnikud kellelegi meeldivad ja viiks inimesi asjadeni mida nad ehk oma käe peal ei leiaks.

      Delete
    16. artikleid ju saab teha. ja tegelt lugejaid saab ka muuseumisse-galeriisse kutsuda. kui tuleb vähem inimesi ongi intiimsem õhkkond ning kõigile meeldivam kogemus. ja näituseid saab korraldada. suures pildis saab igast asju teha.

      aga kuidas siis kõlab alguseks nt üleskutse "rohkem kunstiartikleid-näitusearvustusi!" ?

      Rostov, Sa oled puhuti maininud, et Sul on mitu poolikut kunstiartiklik kõvakettal.

      Delete
    17. See on juba suur samm. Ma olen rõõmus kui see algatus läbi läheb. Kui suvest ei saa klassikalist suvepuhkusel ZA/UM-i.

      Delete
    18. Suvepuhkus jääb ära. Talvelgi küllalt juba seanahka veetud.

      Delete
  5. Ma ei salli Hondasid.

    CRV ... Brrr... Disgust!
    HRV ... Õudsaim objekt planeedil
    FRV ... OMG WTF
    Civic ... need võiks kõik laevadele laadida, aatomijäälõhkuja Вайгач juhtimisel Arktika ookeanis põhja lasta ja hukkumise kohale Mosse monumendi püstitada

    ReplyDelete
  6. Yeah ma hakkan täna kirjutama.
    I'm on my fast lap.

    ReplyDelete
  7. Olen täiega selle poolt, et nüüd võiks tulla aeg, kus saaks südamliku inimese moodi elada ja lõppeks ära see õudne raha pärast ajude vägistamine. Ja muidugi ma olen seda öeldes ju naiivne, aga kuna see on mu viimane naiivsus, siis ma luban seda endale nii täielikult veel nii kaua kui vähegi saab. Ma tahan küll selgeks saada kõik oma poolikud õppimised ja ära kasutada "kasutud" anded - see kõik selleks, et oleks nii füüsiliselt kui vaimselt elamisväärne olla. Kuidas see toimuma hakkab? Millal? Kuidas? Ma ei tea veel, aga küll ma selle välja mõtlen. Vähemalt pole ma ses asjas üksi, nüüd ma tean!

    Elagu unistused!

    Kus šampus on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh... :) Kas on kedagi, kes ei tahaks, et oleks võimalik südamliku inimesena elada? Et raha ja materiaalsust ei oleks, et ei oleks KEHA, mida toita ja katta ja et me saaksime lihtsalt mõtteid mõlgutada, vahel teistega suhelda ja üldse, tegeleda Kõrgemate Sfääride ja Ideedega...?

      Delete
    2. Kuule see, et mul keha on, ei välista üldse seda, et sellega koos ei võiks südamlik olla. Raha ja keha ei ole üksteise orjad, kuigi nii oleks lihtne arvata, sest me elame MATERIAALSES MAAILMAS. Kõrgem sfäär pole ainult filosoofia ja maitea mis häma, on võimalik leida ka muul tasandil mõtestatust, mis peaks aitama ära elada. On vajalikud kombineeritud tegevused, mis hõlmavad nii keha kui vaimu teadvustamist, sest ma leian, et on äärmiselt ebatervislik tegelda ainult ühega ja unistada teise kaduvusest - ja see värk kehtib nii spordiosside kui kulturnikute puhul. Selle harmoonia leidmisel on nii palju variante, aga endale tuleb sisse kodeerida ainult see kõige olulisem valem, mis kipub iga jumala kord meelest minema: tasakaal füüsilise ja vaimse vahel. Kui me juba oleme, nagu me oleme, siis me peaks sellega ühel päeval leppima.

      Delete
    3. ilmselt oleks öeld midagi samalaadset nagu TT just üts.
      veel niipalju, et mulle täiega meeldib see "Poolelijäänud pilt. Aga tegelt päris hea."

      Delete