Monday, May 21, 2012

Autobussietüüdid "Klassivahe" ja "Soostereotüüp"

Janno Lepindi foto
Sõitsin mina kümnenda numbri bussiga Pääsküla suunas, lugesin Olešat. Juba teistkordselt leidis ühistranspordis Olešat lugedes aset tähelepanuväärne etüüd. Hea Oleša on. Mingi kolmat nädalat või rohkem loen teist. Natuke üle saja lehekülje on kokku. Miski ütleb mulle, et piinlik peaks olema ja et kultuurne inimene loeb vähemalt ühe raamatu päevas, aga see võib ka omadega tead kuhu sõita, sest see ei ole ülepea realistlik.

Esimene etüüd sisaldas endas monoloogi pidavat naist, jäi mulje, nagu ta mõistuse rütmika oleks teistsugune, kui enamusel. Alul toimus esitus vene keeles, siis lülitus eesti keelele ümbes. Vene aktsent jäi. Hääl oli teatraalne, lummav oli kuulata, õige võimatu oli mitte kuulata, ja vähemalt minu meelest oli tegu elamusega. Enamik inimesi ei teadnud, kuidas olla või suhtuda. Minagi ei vaadanud tema poole suuremat, ja ta isegi vaatas pigem aknast välja, kuigi tundus, nagu talle läheks korda, et inimesed kuulavad. Aga ma kuulasin. Väga hoolega. Iga fraasi korrati mitmekordselt, värk oli performatiivne.

"Nõukogude nägu on loll, nõukogude nägu on loll. Iga päev juuksur, iga päev juuksur. Minu eesti sugulased on väga palju raha. Iga päev ooper, ballett, varietee, Anne Veski. Erarestoran Milaanos, erarestoran Barcelonas, erarestoran Švitserland Šveitsis. Iga päev šampanja, kreembrülee, (mingisugune kõlava nimega hõrgutis, mida ma konkreetselt ei teadnud, ning seetõttu ei suutnud ka meelde jätta, ning kõik, mida ma siia asemele suudaks genereerida, jätaks kuidagi vale mulje). Minu sugulased villa Pirital. Minu sugulased - kitsi! Kitsi! Kitsi! Nõukogude nägu on loll! etc."

Alul jäi loll nõukogude nägu mulle mõistatuseks, aga Ruudu arvas, et jutt võis olla tema enese näost. Et rikkad eesti sugulased leidsid, et tal on loll nõukogude nägu, ega soovinud oma päratuid rikkusi temaga jagada, mislaadne käitumine tundus talle nii loomuvastane, et ta ei suutnud enam muust mõeldagi. Või noh, vähemalt selline etüüd oli.

Teise etüüdi peategelased olid kaks noort, eelpuberteetilist, üheksa-kümne-aastast tüdrukut. Nad istusid bussi tagaistmel ja vaidlesid avala ja rõõmsa häälega selle üle, kumb neist on vähem tüdruku moodi. Ilmne oli see, et tüdruku moodi eriti ei tasunud olla. Üks ütles teisele, et teine on rohkem tüdruku moodi, sest ta käib kogu aeg kleitidega koolis ega mängi sõjamänge. Teine väitis, et mängib küll, esimene, et teistega koos küll ei mängi, teine, et ta mängib arvutis ja üksinda. Kui esimene tüdruk leidis, et üksinda ei saa sõda mängida, täpsustas teine, et mänguasjadega. Siis liikus jutt sellele, et ühel neist ütleb ema kogu aeg (tsitaati lugeda mõnitava häälega) "sul on nii ilusad juuksed, nagu printsessil". Teine leidis seepeale, et see on tegelikult ju tõsi ka. On võimalik, et printsessijuuksetüdruk oli ka see, kellele ema kleite selga pani. Kui vestlus sisenes "ei, sina oled, sina oled, sina oled"-rutiini, ei suutnud ma end enam pidada - olin algusest peale endamisi rõõmsalt irvitanud - pöörasin end nende poole, ja ajasin tunnustavalt pöidla püsti nagu keiser Augustus. Ootamatu tähelepanu ei kohmetanud neid kuigivõrd, ent tagasi mõeldes mingitlaadi kulminatsiooniks see siiski oli. Andmine käis samal teemal küll edasi, ja ka hääled ei vaibunud, kuid tundub, et nad olid mingitlaadi konsensusele jõudnud ja et kumbki neist ei pea ennast tegelikult mingi nõmekana tundma.

Nüüd teen ma midagi ootamatut ega tee siit kaugeleulatuvaid järeldusi. Peale selle, et minu meelest on jumala okei värk ja et nooremal põlvkonnal on jumalast antud õigus otsustamaks, et mingi soostereotüüp on ajale jalgu jäänud ning et sõda on lahe.

Eks ju Preacherski leidis, et kui jama on, tuleb pihta anda.

P.S. Autobuss on nii palju lahedam kui lihtsalt auto. Autos on kena vaade küll, nagu panoraamkino, tänavad tunduvad avaramad ja lähevad vuhh! mööda, aga tegelikult peaks inimene veel kallim olema, kui linn. Rahvast jääd kaugeks, kui mingi autoga sõidad. Ei tea enam, mis ilmas sünnib, yo.

7 comments:

  1. Tegin pealkirja mahlakamaks ja vähem "Oh no, not this again!" mekiga. Hullult mõnus oli, muuseas. Reporter värsikaameraga, värske ja avar ja progressiivne, mulle meeldib. Tee uute maailmate poole on valla.

    "Tähelepanekuid ühistranspordist" peaks olema iga endast lugupidava päevalehe segment. Kolmandik oleks kirjeldused uskumatult kaunitest inimestest, keda trammis, trollis, bussis näha on olnud. Nende võluvatest maneeridest ja salapäraseks jäävatest eludest. Tavaliselt ka vihastest nägudest, millega nad sind vastu vaatavad: no ja kui juhtukski midagi, mis sellest paremaks läheks? MIDA SA PIINAD MU HINGE ILUS TÜDRUK ÄRA VAATA MA MUUTUN TUHAKS.

    Ülejäänd oleks nüansirohked kirjeldused teadaoleva universumi kõige kõrgema keerukuse astmega manöövritest - inimese sõnadest ja liigutustest.

    See oleks ka CK tagaigatsetud Inimsuse Uudistest, mingil määral. Anonüümsed portreelood, mis tutvustavad meile inimesi, keda me kunagi ei näe ja kust keegi saab ka iseennast põnevusega ära tunda. Kindlasti ka püüd jäädvustada ajakirjanduslikus peavoolus suure tavainimese elu.

    Ainus oht oleks kuidagi Amelie-ks ära minna, aga mis sestki?

    ReplyDelete
  2. PS Doublepost Andy tahtis veel lisada, et analüüs esimese etüüdi "Nõukogude lõusta" kohta oli enam kui veenev. Õudsalt hea jutt, oleks tahtnud seda kuulda.

    ReplyDelete
  3. müstiline kogemus ühissõidukis

    nõukogude loll nägu
    buss rappub asfaldiaukudes
    kõik on seda ühte nägu
    mille järgi meid loodi

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellega seoses tuleb mul meelde üks näituseprojekt, mille ma välja mõtlesin. See koosneb pisikestest kitšimaalidest, mis kujutavad enda peal väiklasi pseudoprobleeme. Asfaldiauke näiteks. Ja juba defunkt sotsiaalprobleeme ka. Lehesabanänni, sõnaga.

      Delete
  4. jah, näe, isegi Rada7 ühistransarubriik on uinunud ja viimane ots mupo-jutuks ära vajunud.

    ReplyDelete
  5. Olen ka seda v analoogset naist näinud.
    http://parimadaastad.blogspot.com/2010/09/loodusjoud-iii.html

    ReplyDelete
  6. Tegelt oli aint kaheksakend lehekülge ja mõned peale. Peaks revu tegema. Läbi sain.

    ReplyDelete