Monday, May 14, 2012

Paar tähelepanekut

Õnnekonverentsil esitatud ettekande materjalid. Teksti luges Martin Luiga (katkendlikult, higistades, umbes kolm korda vähem ning ilma peenemate nüanssideta, kuid seevastu pikki tähendusrikkaid pause tehes, et publik saaks iga lause üle eraldi järele mõelda), pildid joonistas Aleksander Rostov.

Hea tükk aega mõtlesin ma, milleks mind siia kutsuti.

Mitte valitsuse vormidest rääkima - mul ei ole valitsuse vormide kohta midagi uut öelda, neist räägitakse niivõinii küllalt ja sellest rääkimisest tihti tulu ei tõuse. Sageli kutsub valitsuse vormidest rääkimine esile hoopis ühiskondlikke vaimuhaigusi.

Mind ei kutsutud ka, et ma tuleksin ja teeksin teooriaid teistest teooriatest, mis raamatuis leiduvad. Selliste inimeste tarbeks on siin linnas terve maja, kus neid seda tegema õpetatakse; ma ei ole sealt ega soovi nendega võistelda.

Võib-olla mind kutsuti, sest arvati, sest keegi leidis, et ma tundun õnnelik. Ehk nägin ma selle järele välja. Ehk oleks mul  selle kohta midagi rääkida. Ma ei vaidleks vastu, ja ehkki suurem osa minu õnnest tuleneb kahtlemata soodsatest juhustest, ei tähenda see, et inimese isiklikku panust selles ülepea poleks.

Niisiis, mulle antud aja jooksul puudutan lühidalt põhilisi tegureid, mis minu kogemuste järgi takistavad inimestel õnnelikud olemast, või ka teisi, mis nimelt õnnelikuks teevad, ühes praktiliste, inimeste peal katsetatud juhistega. Ei saa salata, see lõhnab eneseabidiskursuse järgi, ent ärgu saagu see liigseid eelarvamusi tekitama. Ühiskond januneb sääraste tekstide järele, kui meile ei meeldi need, mis on praegusel hetkel üldlevinud, tuleb toota uusi, paremaid, ideoloogiliselt vastuvõetavamaid tekste, mis on teistsuguses keeles ja teenivad teisi eesmärke.

1. Sõpruse tähtsus


1) Ei ole hea, kui inimene üksinda on

Lugesin mõni aasta tagasi soome kommunisti Esko Seppäneni raamatut ("Soome - ida ja lääne vahel"), mis väitis, et kaheksakümnendate alguses ei olnud suurel osal soomlastest - nii kahekümnel-kolmekümnel protsendil - ühtegi sõpra. Statistika põhjal. Alguses tundus see mulle seletamatu, naeruväärne - mis asi see ülepea on, mida statistikaga mõõta, kuidas inimene saab niimoodi, et tal ühtegi sõpra ei ole. Aga samas oli kohe ka tunne, et see peab kuidagiviisi tõsi olema. Ja ma olen hakanud neid inimesi märkama, neid on meie seas ka.

Inimesi, kes ei ole mõistnud sügavate inimsuhete väärtuse primaarsust. Kellel on vahest partner või pere, töö- või trennikaaslased. Need inimesed elavad Thatcheri valet. Intiimne suhe, ehkki lähedasem kui sõprussuhe, on sellevõrra ka hapram, ning kuna selline suhe kipub tihtilugu ebamõistlikult tihedalt inimeste minapiltidega seonduma, on see ka altim kõiksugustele perversioonidele. Ja tööalaseid ning klubitegevuslikke suhteid iseloomustab tihtilugu suhteline pealiskaudsus.

Sinu sõbrad - need on inimesed, kelle mingid olemuslikud omadused meeldivad sulle, on sümpaatsed, rõõmustavad su südant, nii et sa otsid nende seltsi, ja panustad hea meelega nende heaolusse. Teistele rõõmu valmistada, nende elu paremaks muuta, teha head, otsida enda õnne teiste õnne peegeldusest. Võib ka juhtuda, et sa teenid ära nende austuse ja armastuse. Ent sellele lootma jääda ei tasu. Sa teed ju inimestele head ikka selle pärast, et nad meeldivad sulle ja et sa leiad, et nad on ühed õiged inimesed, mitte selleks, et midagi saada. Ja hea tegemine ei pruugi tähendada mateeriakamakaid ja paigast liigutatud objekte, see võib lihtsalt olla see, et sa oled kusagil seal, kusagil läheduses, kuulad ära, annad nõu, kui küsitakse, või kui tundub, et vaja läheb, aitad teisel olla parem, täielikum inimene, selline, mis on mitme peaga välja mõeldud, mitte ühe peaga. Nagu Ruudu kord ütles, parasjagu ühe üksiku inimesega head tööd tehes: "Seda elamise asja, seda ei ole mõtet üksinda teha, sest get this, üksinda on sitaks raske."

Hea oleks, kui neid ei oleks liiga vähe - see on natuke, nagu riigiasutuste võrgustik, mis kõik üksteist vastastikku kontrollivad või kolmejalgne jaapani ärimudel, mis ei pane kogu oma raha ühele kaardile. Ent neid ei peaks olema ka nii palju, et sa ei tea nende nimesid ja nägusid ega seda, kus nad elavad, ning ülepea pole kindel, kas nad tegelikult on ka su sõbrad. See on kerge viga, mida teha, niisiis jäta see tegemata - kõik inimesed, kellega sa kunagi sõbralik oled olnud, ei ole su sõbrad.

Teiste inimestega vaimses mõttes koos olemine on oluline ka selleks, et sa ei oleks üksinda halbade inimeste vastu. Enamik inimesi, keda ma tean, kellel on pea sees krooniliselt halb olla, on pidanud liiga palju üksipäini halbade inimeste seltsis olema. Sellistes asjades loeb tihtilugu mass. Vähe leidub säherdust vaimset tugevust, millele õela hammas üldse peale ei hakka.

2. Minapilt


2) Ära mõtle liialt enesele

See ei tähenda, et inimene peaks käima ringi, olles iseendast täielikus teadmatuses. Mingitlaadi töö minapildiga on vältimatu, on hea teada, kes sa oled, mida sa tahad, millised on sinu võimalused. Aga sellega pidevalt ringi jukerdamine ei tee minapildile eneselegi midagi head. Väljendab üldist rahulolematust. Nagu inimene, kes ainult muudkui koristab oma kodu, selle asemel, et seal elada. Ei ole stiilne. Kahtlused teemal "kas ma ikka olen selle maailma jaoks piisavalt lahe" ja "kas see maailm on minu jaoks ikka piisavalt lahe", need teevad ainult peale haiget. Kui midagi saaks olla paremini, siis võib asju liigutada paremuse suunas, ning võib ka juhtuda, et kõik on kõige paremas korras, mispuhul saab inimene puhata ning olla rahulik. Liigne enesele mõtlemine - see on vähese enesekindluse probleem. Viimasel ajal olen ma kombeks võtnud kõike, mis inimest halvemaks või väetimaks teha võib, põhjendada vähese enesekindlusega. Keegi ei ole otse vastu vaielnud. See, et me näeme inimesi, kes lähevad läbi elu, enesekindlus ainsaks pagasiks, on väite toetuseks üpris paslik, ehkki see näitab meile ka, et üksi enesekindlusest täisväärtuslikku inimest ei tee.

Siinkohal tuleb jälle mängu muude inimeste tähtis roll. Viimastel aegadel levib rahva seas narr komme pidada iseennast erinevatel teemadel ülimaks autoriteediks, arvata, et nad mõtlevad ise asju välja ja teavad ise paremini. Tegelikult mõtleb ühiskond mõtteid koos. Määraval osal juhtudest on olemas inimesi, kes on sinust ühes või teises suhtes andekamad, paremad või kogenumad. Hea mõte oleks teada, kes nad on. Sa ei peaks võtma kuulda inimeste nõu sellepärast, et nad on jõupositsioonil või tahavad ise väga autoriteetsed olla, nende süda ei ole tihti puhas. Sa peaksid autoriteete valima nende tegude järgi.

Ja neid kelle sa valinud oled, usaldama. Võtma kuulda nende nõu. Vähemasti võtta nende sõnad kaalumisele, kui see tundub konkreetses olukorras mittekasutatav. Kuna nad ei istu sinu pea sees, suudavad nad sinu positsiooni ilmselt mingil määral paremini hinnata. Ja kui nende nõu ei peaks ka parimasse kohta viima, siis võib see vabalt olla parem, kui üldse ilma mingi otsuseta. Mõni olukord ongi selline viletsavõitu, millest head nahka saada on raske. Teiste inimeste usaldamine annab häid tulemusi ka enesepildi juures. Ega minagi ei käiks ringi ega üritaks rääkida, kuidas on, kui mitmed inimesed, keda ma pean endast arukamaks, ei oleks korduvalt öelnud, et ma eksin harva.

3. Enesekindlus


Ja kui juhtub, et sa oled tõepoolest mingis küsimuses kõige kõrgem autoriteet, keda sa tead, siis sa peaksid olema piisavalt kompetentne antud valdkonna probleeme lahendama. Nii hästi, kui võimalik.

Autoriteete on hea omada ka muus osas, kui erineva problemaatikaga tegelemisel. Mõtetega tegelemisel, näiteks. Ülepea soovitan tegeleda oma mõtetega, saada aru, mida sa mingite asjade kohta arvad ja miks sa niimoodi arvad. Suurt osa oma mõtteist ja hoiakuist ei mõtle inimene "ise" välja, vaid võtab kuskilt üle. Hea oleks teada, kust need pärinevad, et see ei toimuks suvaliselt, et sa ei mõtleks mingite inimeste mõtteid, kellega sa tegelikult nõus ei ole. Samuti, kui sa oled tõepoolest midagi ise välja mõelnud, on igati mõistlik teada saada, mida arvavad teised ja kuidas nemad on oma järeldusteni jõudnud. See on samuti enesepildiga tegelemine mõnes mõttes, aga hoopis progressiivsemat laadi, sest tegeletakse ka maailmaga ja inimestega suuremas plaanis, aga mitte ainult mannetute sotsiaalse hierarhia küsimustega.

Enesele mõtlemisest hoidumine ei tähenda ka, et inimene peaks olema ülimalt ennastohverdav igas olukorras - ka see on ülbuse ja edevuse tunnusmärk, kui sa teed hea tegemisest praalimise asja, testid inimvõimete piire ja üritad püstitada rekordit. Headel tegudel, mida keegi teha võib, on limiit ees, kui neid õigetes kohtades rakendada, ei ole ennast katki vaja pingutada ja viimaks, liigne tänuta tehtud töö tekitab tahes-tahtmata inimese hinge sisse kidinaid ja mingitlaadi nõudlikkust, muutes ta ilma ja enese jaoks vastikumaks. Sealjuures ei ole see mitte tänamatute inimeste süü, vaid ka ta enda. Ise ta tahtis nende heaks sibida! Kui sul on tunne, et sinu tehtud hea ei ole piisavalt tulemuslik, siis võib vabalt juhtuda, et hea on vaja lihtsalt teise kohta viia.

4. Autoriteet


3) Hoidumine vaimuhaigustest

Meie peades liigub mitut liiki mõtteid. Mõnesid neist on normaalne mõtelda, mõned tekitavad koguni head meeleolu ja teotahet. Teised mõtted seevastu on vastikud ja teevad inimese kurjaks, mõte muudkui tuleb ja käib, kasu pole tast karvavõrdki, tegevusplaani tema põhjal koostada ei saa, tuju on ilge ja näo asemele tekib vastik grimass. Teistel on ka paha vaadata. Endal oleks ka nõme, kui ennast kõrvalt näeks. Ebasümpaatne on.

Teeme nüüd kõigi elu veidi kergemaks ja üritame neid mõtteid mitte mõtelda (Siia hulka kuuluvad: võitlemine oma peas riikliku sisevaenlase, venelaste, homode, poliitilise vastase vastu, armukadedad mõtted, alaväärsustunne jms). Saame aru, et me ei taha neid mõtelda, sellepärast, et nendest ei tule midagi head. Saame aru, et neil ei ole alust - kui neil tundub olema alust, siis võib üritada vaatenurka vahetada. Kui me oleme aru saanud halbade mõtete ebasümpaatsusest, väärtusetusest ning vähendame seda, kuivõrd me neil oma käitumist lubame mõjutada, on nad enam-vähem kotis. Kaua aega läheb ikka, see on suurejooneline ettevõtmine, aga positiivse poole pealt on tüüpilisi halbu mõtteid üsna vähe erinevaid, nii et mingiks ajaks peaks nendega korras olema. Ja iga halb mõte, mille sa oma peast välja roogid, on võit inimkonna jaoks. Nüüd sa saad selle asemel midagi normaalset mõelda.

Lühiajaliseks leevenduseks võib öelda, et inimesel on pea sees vähem halb olla, kui ta teistega koos on. See ei toimi alati ja täielikult, aga ikka parem kui mitte midagi.

Ülepea on enese kõrvalt vaatamine inimene olemise ja sotsiaalsete seisukordade puhul kasulikuks tööriistaks. Enese asetamine teise inimese jalavarjudesse isegi mitte nii väga. Kui sa oled mingis antagonistlikus olukorras ja mõtiskled selle üle, kuidas see teiselt poolt välja näeks, siis see ei tee sind kohutavalt palju targemaks. Ma asendaksin forseeritud, mehhaanilise empaatia vaba tahte, võrdsuse, koostöö ja dialoogi ideede rakendamisega igapäevaolukordades. Aga enese kõrvalt vaatamine, see on eesmärgipärane. Elu, see on selline kinofilm, eksju. Sina oled tegelane, kelle üle sul on mõningane, suhteliselt suur kontroll. Nüüd sa vaatad olukorda, kus sa oled ja proovid olla ja käituda nii, et sinust jääks võimalikult sümpaatne mulje. Et sinu üle võiks uhke olla. Et poleks vaja häbi tunda.

5. Vaimuhaigus


Siin võib jääda mulje, et me üritame üles ehitada tegelast, kelle ülimaks eesmärgiks on teistele meeldida, kes ei ütle, mida ta tegelikult mõtleb, ent ei. Me üritame ehitada tegelast, kes proovib olla parem inimene. Ning kes üritab tõepoolest mõelda neid asju, mida ta ütleb. Muul puhul oleks meil inimene, kes on väljast justkui tüüne, aga sees kidisevad ja krabisevad rumalad, halvad mõtted. Me ei saa rahulduda välisega just nimelt selle pärast, et me näeme seda ka, mis meie sees toimub.

Sedakaudu on võimalik põhjendada ka tõe rääkimise vajalikkust. Me näeme võimsat Inimest, tema pea sees on mõtted, arvamused, võib-olla mõni probleem, aga neid hoiab ta endale. Kas arvab ta, et teda mõistetaks hukka? Või et temast ei saadaks aru? Aga inimesed on ju võrdsed. Ja kui sul on tunne, et see ei ole sinu võrdne inimene, siis sa peaksid ju teda ometi järele upitama. Ja kui see ei ole teistpidi su võrdne inimene, siis ta peaks ju omakorda sulle õla alla panema. Või leiad sa vahest, et su mõtted ei ole midagi väärt? Aga kas kellegi mõtted ei ole siis midagi väärt? Kas sa ise tahaksid, et selliseid asju sinu eest hoitaks, või tahaksid, et oleks teadmine ja diskussioon?

See ei tähenda, et kõigest peaks rääkima, mis ajukoore pinnal ringi sibab. Seda oleks üleliia palju, on tähtsamaid ja vähemtähtsaid asju. Samuti ei pea oma mõtete ja arvamusega ringi vehkima nagu kirvega, samu mõtteid on võimalik esitada õige erinevate toonide ja sõnastustega, on targem seada nii, et nad ei valmistaks vastuvõtjale liigset vaeva.

Ja sa ei ütle ega tee midagi, et saada teist inimest midagi tegema, sest see on jõledus, sa üritad jõuda kohta, kus te saate aru, et te tahate samu asju.

Et, see on siis see. Ma leian, et õnnelik on inimene, kes proovib olla hea, et ta ei taha midagi niivõrd maailmalt, kui iseendalt, ning ka siis, kui tal viltu veab, jääb talle teadmine, et ta andis oma parima ning et tal oli õigus. Need on su kallim vara, sealt tuleb enesekindlus, see paneb ajaloo sind armastama. Mulle endale töötab hästi ka kujutlus või siht paremast maailmast, mis väljub mu lähema ümbruse piiridest. Kuidagi mõtestatum on olla niimoodi. Muidu tunduks oma lähedastega tegelemine pigem, nagu ma suhtuksin neisse, kui osasse endast, mitte, kui osasse maailmast. Aga alati peaks suurema eesmärgi nimel töötades ka oma lähemat ümbrust võimalikult oma ideaalide järgi seada.

6. Suhtlus



Muidu ei ole tõsiseltvõetav.

Aitäh teile.

10 comments:

  1. Ilus, kuidagi jaapanipärane tekst on, illustratsioonid ka rõhutavad seda (head illustratsioonid). Iseenesestmõistetavuste rahulik kordamine, toob kummalisi nüansse välja, ennast liigselt peale surumata. Originaalsusel on see viga küljes, et tal on komme ennast kehtestada isegi tooni eripärast hoolimata pealetükkivalt. Kokkuvõttes - see meenutab, miks ma Martin Luigaga lähes alati ühel meelel olen. Ja miks ma oleksin temaga koos hea meelega ka raudkaartlane või jesuiit - tunduks, et sellest on sündimas vähimal juhul normaalsem ja kaart või ordu.

    Konverentsilt paraku lahkusin ettekande alguse aegu. Vabandused kamraadidele. Mingi ebakarakteerne sotsiaalne evakuatsioon tuli peale, EJECT pohmelli ja saalitäie rahva koosmõjul. Linn kui selline oli ka kuidagi tige olnud, kuigi seltskond vääris vaid kiitu. Kahe ja poole tunniga olin Tallinnas ja hullult mõnus oli ka veel. Kahju muidugi - kas keegi Martini kummiaraabikummi sedakorda ka peale võttis? Tahaks seda analüüsida temaga ja esitada suurustavat komö janti, kuidas ma ise oleks teksti esitanud: tukk tatiga kõrva taha pandud, maneerid randmes ja pasamaigulised ilmekused hääles, väheke kalambuuri vahele ja võib-olla isegi publikus istuvale paarile seda va God Koljuvee sõbramehe soovitust tehes (imiteerides käe peal keelega suudlemist siis - märguandena sõbrale: now is a good time to move in for the kill).

    Selles mõttes, et wu wei on tekstis nagu kalad kevadvees, valus mõnu oleks deklameerida. Sa Martin ei lugenud otse paberilt?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei lugenud. Egle ütles, et peast esitada oleks hardkoram. Ma ise kaldusin ka sinnapoole, et peast esitada oleks hardkoram. Paberilt esitamine oleks PRINTERINUSSI nõudnud, kas sa tead, mis see on? Also, ma leidsin, et oma juttu ma ju ikka tean, minu peast tulnd ju. No see uli selline, nagu ma ikka olen ja mõjus ilmselt... performatiivselt.

      Ja ma iseenesest leian, et il pozitivi kogemus oli. Järgmine kord olen juba parem. Selles suhtes, et kui ma ilmselgelt ei anna endast sada protsenti ja saan ikka üle keskmise positiivset vastukaja, siis see kahtlemata buustib minu enesekindlust tulevikus. Also, Tartu oli minu vastu megalt hea. Ma olen selle vastu nüüd sootuks vähem rassistlik. Kaks uut artikli-ideed on. Rahu maa peal ja inimestel hea meel.

      Also, aitäh heade sõnade eest.

      Delete
    2. Hea kuulda, hea kuulda. "Screw you, I'm going home" suus laualt minema jalutades on alati see närimine hinges, et just ilma sinu etturikohustusteta jääb vangerdus tegemata ja semud Bobby Fischerid lumeinimese kombel LA tänavaid uitama. Vabandust liigse allegoorilisuse pärast, ma olen magamata, brings it out in me.

      Delete
  2. Poolteist tundi jauremit siseringilt siseringile kannatatakse niimoodi välja, et astud sellise natukese eelmise öö näoga uksest sisse, kuuled, et esimese jututara väitel on ta nimi palindroom (tru story, kuulmata jäi, kuidas ta seda kirjutab, kas Palin Droom või Palind Room), vaatad seltsimeestele otsa ja lähete võtate kohe ühe klõmaka, midagi leebet, mingit kihisevat jooki.

    Poole tunni pärast astud aga uuesti konverentsile, juttu kuulata enam ei taha, saali tagumisest otsast paistab ainult esineja suu maigutamine, mingi düstroofia on seinale kuvatud, ja joonelt keerad seltsimeestega ümber ja lähed võtad ühe klõmaka.

    Järgmist kõnelejat ilmselt kuulama ei lähe, otsitakse punnivinna, aga galerist ei anna, neil olevat seal ikkagi galerii. Mis seals ikka, Tartu poodi ja klõmakas.

    Lõpuks ilmub ML et al. Üks kuradi helge asi nii sitasti alanud päevas, mis isegi pohmeki on ära ehmatanud. ML räägib õiget asja, midagi mida ta arvab või Tartu tulles tee peal arvas või midagi muud, aga igal juhul seda, mis tal kuidagi kõrvade vahelt tuleb. Mitte mingit niisama huina-muinat ja kõssa-mõssat, eks, valesti valitud anekdoote või obskuurseid selle obskuursest playlistist.

    Tehnika mängib mäkra, neelab osad ML sõnad ära ja peidab need tõenäoselt järgmise aastani ära. Pole hullu, sest ML mõttepausid aitavad, saad isegi aru, mis tekst kaduma läks, pausid taastavad lakuunid. Viksilt ridades istuvad, näppudega püksipõlvi ja seelikuääri näpserdavad kuulajad nii hästi aru ei saa, aga ikka pole hullu midagi, nad ei saaks siis ka aru, kui Luiga neile ruuporiga näkku röögiks ja sunniks sadat pumpa tegema. No vaadake siis pilta, krt, kui puust ja punaseks peab tegema?

    Mõni ei taha alla anda, oma võimetust tunnistada ja kipub veel küsimusi esitama, aga õnneks lähevad seltsimehed läbi rahvasumma, viivad ML-le putli, endil kulm kortsus, nii et igaüks saab aru, et küsimuste aeg on nüüdseks läbi. Pole siin lamiseda midagi, võetagu aga lahkelt osa võistlusest 'millisel konverentsil saab maailma halvimat kohvi' ja kuulatagu vahelduseks kedagi teist, sest head asja ühel päeval palju ei saa.

    Halba asja saab selle eest ikka pikalt.

    Nii et pärast ML juttu ei ole enam mõtet end klõmakatega ninapidi vedada, uuesti veini manu tagasi.

    TL;DR
    mõned festi valid, mõned konve rentslid, mõnes rajoonilinnas on ikka lohutult masendavad.
    ja ohtlikud rahvatervisele, napsuga ei peaks liialdama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jrg. aasta võiks neile kakskend minutit hantlit kütta ja rääkida, et kui inimene numbreid loendab, ei mõtle ta rumalusi, et hää tervis teeb meele rõemsaks ja timmis kere on väärt propagandainstrument.

      Delete
  3. Heakuu, mõnukuu, heamõnukuu KUTSUB ÜLES! Laikige seda kuradi Jörpa kommi seal Jörpa leheküljel ja pekske valge mees ookeanisse tagasi! Marginaalselt parema maailmani on jäänud veel ainult kolm laiki! We can do it! Call everyone you know!

    EVERY ONE

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu mina teen, nagu sina teed, ooh-ooh-oo!

      Delete
    2. SUCCESS! Alsoo, mis vanishing postis oli? Ainult mahlakad "sa ei saa neid lugeda aga siin on kommentaarid" on jäänud.

      Delete
  4. Awsom stiil illustratsioonidega, Rostov!

    ReplyDelete
  5. Õnnekonverentsi esimene ettekanne, esimene lause = sõna "jah" võib öelda mitut pidi. seltsimeestel tükib NUTT peale. Tartu poodi ja kõlmakas.

    ReplyDelete