Friday, May 11, 2012

AUSUS, ÜLLUS JA HEADUS

Craig Mullins
Mulle teeb muret, et need mõisted, väärtused on käibelt kadunud, tähendusest tühjaks jooksnud. Võiks arvata, et olles hilisemas eas lahterdatud naiivseks, leidub neid vähemalt lasteraamatuteski, lapsepõlve siniudus - aga ma ei tea, ma pole selleski enam kindel. Võtame näiteks Lotte enda motoga "headus teeb elu huvitavaks". Ja siis vaatame seda sama armsat, head Lottet kaubanduskeskuse riiulitel, kruiisilaeva tasulises mängutoas või kapitalismikiisu Hello Kitty kõrval. Kuidagi piinlik ja kahepalgeline on, nagu kuuluksid sõnad ja teod eri reaalsustesse, nagu poleks Lotte moto üldse siit maailmast pärit. Ainus, mis koeraplikast meieni jõuab, on toode.

Ma ise sain juba üsna varakult aru ideaalide võimatusest, sellest painavast erisusest moraali ja reaalsuse vahel - kuidas hoolimata sellest, et kasvataja meile voorustest jutte rääkis, hajus see meelest nii pea, kui tagasi mänguplatsil oldi. See ei kinnitunud ühegi haagiga mu kaaslaste mõistusesse ja ma isegi hülgasin selle õige pea, jõudes vahepeal välja sinnani, et need mõisted mu jaoks täielikult oma tähenduse minetasid. Keegi on aus? See on sama, kui öelda, et keegi on tore - eks natuke ikka, aga ei kunagi täielikult, vaid ikka ja ainult ambivalentsusest haaratuna.

Ja noh, see ongi üldine konsensus, common sense. Abivalmis, andestav, hea? Eks oleneb asjaoludest, alati asjaoludest ja tujudest ja.. Ja ega keegi ei pahanda, et sinus ealeski kindel olla ei saa, et sa oled eetiline kameeleon, Bifrons, mingi deemonjumalus, kes kavaluse ja kahepalgelisuse märgiks lakkamatult enda nägu muudab. Uss, madu, koer, keerub? Inimene, deemon, koletis, jumal.

Ja sa ju tead-tunned ka meie aja müüte, neid kõige võimsamaid? Adam Smith, Darwin ja igaühe jäägitu vulgaarne egoism - alati esmalt mina, siis teised, kui üldse. Tegelikult ei ole nii, ei pea üldse nii olema. Muidugi, enda eest peab hoolitsema (sest kes teine siin maailmas siis sinu eest hoolitseks? ja vähem kibestunult: kes teine oskaks sind hoida, mõista nii, nagu vaid sina ise tead?), aga sellest ei tasu teha omaette pseudoreligiooni. Moraal ja headus pole ahistavad, kuigi see meie keskaja pimedusest ja luhta läinud utoopiatest sündinud hirm jätkuvalt nii arvama paneb. Neid mõisteid ei mõeldud välja vaid selleks, et inimesi ühte raami sulgeda, klaustrofoobiasse matta - vastupidi, see selge tugev karkass, mille moraal sulle valmis ehitab, võib toimida toestikuna. Lase enda enesehinnangul rahus moraalraamil puhata, loobu hetkeks kaitsepositsioonist, võitlemisest; isegi kui saad haiget või - hullem veelgi - teed sõbrale haiget (sest ei, moraal ei hoia sind tingimata kummastki neist), on süda veidikenegi rahulikum, sest tead, oled toiminud õigesti. Ja usu mind, see on kõige suurem pai peale, hingerahule, kui sinu südametunnistus sind tubliks kiidab. Olla headuse teenistuses on nii palju šefim, kui ulpida isekusemerel. Hoolimata kogu jamast, millest seesama headus sind läbi tirib - kuuajane häbipaast, kui oled käitunud valesti, ebaõiglus, lootusetusehood, mil tundub, et selles maailmas ellu jääda on pea et võimatu - hoolimata kõigest sellest on olla hea, vooruslik ikkagi kuidagi kindlam.. ja palju, palju vähem üksikum.

Nende mõistete tähenduste kadu ja killustumine tuleb, kui ma asja õigesti mõistan, postmodernistlikust erisuse kultusest. See meenutab mulle ikka valesti läinud dialektikat. Individualismi aluskivina lahutab see meid aina, viib igaühe omaette tooniga saarele, selmet et aidata üheainsa teema sees eri punkte näha. Võimalus millekski muuks, see tundub paljudele meist olematuna; kõik on lõppenud, läbi, igavik algabki siin, minu üksinduses, monitorekraani valguses.

Franklin Booth

Aga selgust ja hingerahu on ikkagi vaja, mingeid kindlaid mõisteid, kas või ainult iseendalegi, salaja. See viib meid muidugi psühholoogiani. Psühhoanalüüs räägib midagi sellist, et "[..] keele-eelsel ajal luuakse välismaailm sisemaailma projektsioonina ning viimast omakorda kogetakse üksnes mõnu või valu kaudu" [1]. Selle näiteks sobivad ürginimene ja poeet - esimene enda ambivalentsuse ja elava loodusega, teine hingeseisundite personifitseerimisega. Hiljem, abstraktse keele tekkega selline tendents kaob ning kui vaja, aitab ka psühhoanalüüs sellele omalt poolt kaasa.

Liigne välisele keskendumine, kõikide enda sisemiste afektide välismaailma üle kandmine, justkui tuleks kõik halb sealt, on ka üks nartsissismi tunnustest. Aga kas ei eksi siin mitte psühholoogia, kui arvab, et kõik on vaid inimeses endas kinni? Äkki ei ole? Äkki on see samamoodi rahvakeeli nartsissism, hoolimata sellest, et klassikaliste n-i omadused kuuluvad pigem teise äärmusesse? [2]

Jungi kollektiivse alateadvuse mõiste, jättes hetkeks kõrvale kogu selle müstilisuse, on vähemalt alustuseks hea, sest see tunnistab teatud ühtsuse võimalikkust, kollektiivseid muutuseid ja mõjutusi, mis on vahel nii argvalged, et neid ei leia palja silma, faktide ja haamriga üles. See tunnistab meie kõigi sarnasust.

Ja kui tulla lõpuks tagasi moraalimõistete, aususe, ülluse ja headuse juurde, siis kas ei tulenegi nende tühjus, hajumine veendumusest, et on võimatu koguda nende tähistajate taha ühtset tähendust? Ja sellest tulenevalt ka ehk ühtset moraali, kollektiivsust, võimet enda individuaalsuse müüride tagant välja näha.

Ma arvan, et see kõik algab sellest, kui inimene iseennast mõistab ja enda südametunnistuse vastu aus on. Ja kui ta sõpru kuulab, areneb. Ma arvan, et kui me selle korda saame, siis küll tuleb kõik muu ka.

See artikkel, muide, pidi algselt olema Aleksander Rostovi lapsepõlve lemmikraamatu "Kiri kuningale" revüü.  Tegemist on Tonke Dragti rüütliromaaniga: lihtsas keeles kirjutatud, fantasy-kaardi ja seiklustega - ning ilmselgelt jagub klassikalisi rüütliväärtusi igale leheküljele. Ma arvan, et see raamat tegi minuga häid asju. Ja ma arvan ka, et kui kõik inimesed selle läbi loeksid ja seda ainult lasteraamatuna ei võtaks, siis oleks maailm parem paik.

Kuigi.. no okei, ärme valetamise eest päris kätt hakka maha võtma, eksju. Ja kuningad ja printsessid olgu samuti minevikus.

[1] holy shit fuck, tsitaat! "Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist.", Julia Kristeva, lk 95.
[2] ma ei tea, kui akadeemiliselt korrektne see on.

19 comments:

  1. (2) on enam-vähem korrektne küll. põhimõtteliselt vähemalt.

    pole vaja kätt maha võtta. valetav inimene on lihtsalt ebamoraalne. kas sellest on veel hullemat karistust? ei ole mingi hullult.

    (mõnus üte, kunagi ütlen veel midagi põhipointi kohta ka, kui wille zur magamine ära läheb)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas ma mitte ei näe siin konservatiisvet kommunitarismi pead tõstmas? Või jääb see seni defineerimatu piirimaile? Ilus kirjutis siiski, hea lugeda, rikkumata. Armas.

      Cuubalane

      Delete
    2. Kas tõesti keegi ei ütlegi seda? Ma siis ise.

      Ei taha kuidagi uskuda, et on (täiskasvanud) inimesi, kes tahavad olla ebamoraalsed. Probleemid tekivad vast ikka selles kohas, et moraalikoodekseid on erinevaid. Või ei ole? Vaielge vastu!

      Delete
    3. Seda ma ei väitnudki, sest on tõsi, et enam ei olegi küsimus tahtmises või mitte-tahtmises, "ebamoraalne" ei tähenda enam midagi (paralleeliks võib tuua, et ka "kodanlane" mitte), see pole solvang. Inimesed ei mõtle selle peale, sellest ei räägita.

      Mitte kõik ei ole inimestes erinev. Ma mõtlen, et kui suurkapitalist endale ausalt peeglisse vaataks ja ütleks: "Ma teenisin selle kõik välja sellega, et kusagil tehases on mehed, naised ja lapsed 16 tundi päevas näljapalga eest töötamas", siis poleks ilmselt kedagi, kes leiaks, et see kuidagi moraalne oleks. Aga selle asemel ütleb kapitalist hoopis: "Ma tegin palju tööd, olin nutikas ja ajasin raha kokku. Ega juhtida pole kerge. Ja ega igaühele on iseenesest see tee lahti, ju siis teised pole nii võimekad. Ja noh, tegelikult, eks ma ju pakun neile naistele, meestele ja lastele seal kolmandas maailmas tööd. Ilma minuta neil seda poleks. Ja vaba turg ja.. Ja teised ka ja.. Heategevus, mõned maksud.."

      Delete
    4. Kui kõik on verevil hammastega omakasu eest väljas, siis hajubki selline diskursus lihtsalt ära. Mina hoolitsen enda eest, sina hoolitsed enda eest, mis asi see moraal siis üldse on?

      Muidugi, eks see ongi see teine moraalikoodeks, seda küll. Aga võiks katsuda sellest edasi mõelda, muidu on see mehhaaniline inimvõimete võrdsustamine.

      Delete
    5. Kusjuures, see on päris huvitav, et meie aja üldiseks normiks saanud moraalikoodeks on nii agressiivne, samal ajal kui kõik muud agressiivsuse ilmingud on tabud ja välistatud. Majandusega tee, mis tahad, aga ära sa ainult jumala eest kedagi vihka.

      Delete
    6. Isegi siis kui jätta välja need verevil hammastega omakasupüüdlikud suurkapitalistid jms, siis tekiks ikka küsimusi. Kõige labasem näide on kantiaanide ja utilitaristide arusaamad(e erisused).

      Ja mul on hea meel, et seda diskursust ei lasta hajuda. Aitäh!

      Delete
    7. Just for the record - Sa Helen ajad jama. Tänan!

      Delete
    8. Helen propageerib hoolivust võistluslikkuse asemel, ent räägib sellest üsna üldistavalt. Seetõttu üritasingi näidata, et isegi hoolivusi või arusaamu headusest (selle printsiipidest ehk pigem) on mitmeid.

      Delete
    9. Helen tahab sama vana head suppi üles soojendada aga gaasipliidil lõõmab vale auk, pajalapp kärssab ja kolm kilomeetrit eemal tuletõrjedepoos ei aima vahetuse vanem veel, et autol on genekarihm läbi..

      Delete
    10. Anyway, I'm out.

      I'm walking in Memphis.
      Walking with my feet ten feet off of Beale.
      Walking in Memphis.
      But do I really feel the way I feel.

      (Y)(Y)(Y)

      Delete
    11. Sama vana hea supp - jah, ilmselt küll, traditsioone/kestvust/ajatuid väärtusi (nende taotlemist) võib ka nii nimetada.

      Vale auk ja kärssav pajalapp - kas sellest peab nii aru saama, et meetod on vale? Teemavalik (või spetsiifilisuse puudumine)?

      Katkine genekarihm tähendab ehk, et päästa pole midagi? Idealism on noorusega kaasnev vaimuhaigus?

      Delete
    12. Ma ei tegele sellega, et öelda ja määrata, milline headuse definitsioon on õige. Ma tegelen ainult sellega, et suunata inimesi üleüldse sellele mõtlema, et nad mõistaksid, kust nende ideede- ja väärtustekomplektid tulevad (kellelt ja milliste muude mõtetega koos) ja saaksid nõnda endale püsivama identiteedi (kui iseenda arusaama moraalist) üles ehitada. Praegune situatsioon on, et igaüks vaatab olenevalt olukorrast, kui paljuks ja milleks üldse ta tahab võimeline olla, ei oma iseenda moraalikoodeksis suurt järjepidavust ning tema sõnad ja teod kipuvad aina kokku-lahti sõitma. Ma mõtlen, et kui sa teise inimese moraalikoodeksit tunned, siis saad sa selle piires hinnata, kuidas ta sinu (või maailmaga) käitunud on. Vähemalt midagi saaks siis selgemaks.

      Ma vist tahan suuremat julgust ja suurejoonelisust, et julgetaks rohkem sõnadega riskida ja neid konkreetsematesse arvamusblokkidesse raiuda, selmet et udust ja alati taganemisvõimelist jama ajada (sest ega see ei muuda sõnastamist vähem jõhkramaks protsessiks). Ideaalid siis, jah. Käitumine lähtugu moraalist, mitte moraal käitumisest. Martin Luiga õnnekonverentsil räägitut võib ilmselt minu tekstile toeks lugeda, et asjad selgemaks saaksid.

      Selles osas ei mõelnud ma ka kuidagi poliitiliseks minna. Pean ütlema, et ma olen haige ja mu pea on seda haige olemise jama täis ja võib-olla seepärast mitte kõige adekvaatsem (aga kui rääkida, siis juba ka siis) ning ma tegelikult jätaksin enda varasemad poliitilised tähelepanekud siit välja, need vist tulid siia kogemata ühest eelmisest vestlusest.

      Aga ma ei tea, ZA/UMi lugejatel on ehk tõesti juba iseenda moraalikoodeks ammu valmis kirjutatud ja nõutakse juba edasist diskussiooni, aga see pole kommentaariumi jutt, siin läheb ainult saeks.

      Delete
    13. Maikuu on heakohakuu, headusekuu, heakuu või mõnukuu, ka mõnukohakuu, heamõnukuu või mönökuu.

      Delete
  2. Hää. Meeldib tsitaadile vihjamine: annab mahla juurde.

    ReplyDelete
  3. Ilus artikkel, meenutab üht soikujäänud kirjavahetust. Mulle tundub, et teatav annus sentimentaalsust ja nostalgiat on selles kontekstis õigustatud, ehk kiiduväärnegi (isegi kui on raske näpuga näidata, mida just täpselt taga igatsetakse - võib-olla midagi, mida iial ei tulnudki: "kuhu jäi?"). Individualismi kui seesuguse vastu oleks meil naljakas välja astuda, aga see ei pruugi tähendada, et anything goes, et mingit ühist moraali ei saagi olemas olla. Erinevuste rõhutamise taustal on ühisosa kuidagi nagu ära unustatud.

    "Kiri kuningale" on muidugi kõva raamat. Mu enda lapsepõlve lemmik oli "Kuningannadel ei ole jalgu" (ja triloogia ülejäänud osad). See räägib kojnist poisist, kes tahtis varauusaegses Euroopas sotsialistlikku revolutsiooni teha, aga Euroopa ei olnud tema jaoks valmis.

    ReplyDelete
  4. where the good, where the good, where the good at?
    have that nigga in the cut, where the wood at?
    oh, them niggaz actin up? where the wolves at?
    you better bust that, if you gon pull that.

    ReplyDelete
  5. Never heard that H be runnin cuz H be gunnin

    ReplyDelete