Thursday, June 21, 2012

Eesti Vabariik, paralleelsed väljakaevamised


“Poisid suudlevad tüdrukuid väravail / Poisse tüdrukud suudlevad vastu
Koos nendega suveöö sinasse / Linn kui merre Atlantis on laskund”

                                                                                                       - Arvi Siig, „Asfalt"

Tõelised ajaloo varemed ei ole mitte see, mis oli, vaid see, mis oleks võinud tulla. Seda teab igaüks, kes on kord proovinud öelda täiuslikku lauset. Nii kui suu avad, jääb kavatsusest ainult viide, keel luhtub. Tüdruk ei tulnud tagasi ja vaenlane ei andestanud. Asjatu on ennast selles süüdistama hakata, ega ükski asi ajaloos ei ole õigesti välja kukkunud. Nii ei kuku õigesti välja ka tulevik. Alati jääb nukker sinikoopia Prantsuse Revolutsioonist ilma Napoleonita, Egiptusest ainujumal Atoni all; isegi uljas suprematistlik Nõukogude Liit on seal. Kroonlinna ülestõusu nõudmised täidetakse: võim tagastada nõukogudele, anarhistide tagakiusamine lõpetatakse.

Hea Lenin ja halb Stalin, hea Kristus ja halb Paulus. Ära ole tuim inimene, need ei ole naiivsed müüdid. Ajalugu ongi selline – eleegiline lepitus.

Ka meid ei kummita ainult Pirita kloostri varemed või Linnahalli tühjana seisev saal, üks maailma kauneimaid. Kogu igatsus pole tagaigatsus, on ka paralleelne nostalgia, veider tunne, kust paistab läbi ärajäänud maailmu. Mitte “Kuhu kadus?” vaid “Kuhu jäi?”. Kuhu jäi õrn utoopiline iseseisev Eesti ilma Nõukogude Liiduta? Allar Levandi poeg Prometeus Levandi lehvitab meile sealt, kõikide aegade suurim suusahüppaja, esimene inimene, kes ületas lennumäel 200 meetri margi. Vennasrahvastele tuntud lihtsalt kui: “Prometei”.

PROGESSIIVNE ROCK

Kallid varajast Genesist fännavad proge-revolutsionäärid, kes te mulle selle riigi ehitasite! Ma ei süüdista teid milleski. Ammuilma olen andestanud Eestile ja vaatan, kuidas ta vaikselt ka minu suhtes leebuma hakkab. Mis parata, et Peter Gabriel läks ära ja välja kukkus nagu Phil Collinsi sooloalbum. Mina ei ole konsekventsialist. Ma usun, nagu Kantki, et ainus tingimusteta hea asi maailmas on hea tahe. Ja ma ei kahtle teie kavatsustes, nagu ma loodan, et ka teie ei kahtle minu omades. Ainus, mida ma soovin, on korraldada väljakaevamised meie ühisele olevikule.

Ega patriotism ei olnud teiegi jaoks vabatahtlik nähtus. Kellegi jaoks ei ole. See on kohustuslik kava; ülesanne, mis on seatud iga inimese ette. Kui sul on isiksus, pead sa tundma ta nõrkusi; kui sul on keha, pead sa leppima selle kujuga; kui sa elad inimkonnas, pead sa õppima inimesi armastama; ja kui sul on kodumaa, pead sa leidma ta väärtuse. Kui ei leia, peab leiutama. Ole sa siis nihilistist maailmalõpetaja, ideoloogiline ersats-toote või messiaanlik revolutsionäär. Isegi täiesti suikunud mõistusele esitatakse see väljakutse. Meie hoolega konstrueeritud isiksustest oleneb ainult viis, kuidas antud ülesande kõrgusel seista.

Ma tunnistan, et minu oma juurde kuulub pretensioon originaalsusele. Ma võin pahatihti tagajärjetuks jääda, kuna tegemist pole üheti mõistetava väljalausumisega. Kas ma rakendan mingit laadi suitsukatet? Muidugi. On tagumine aeg keele luhtumise vastased meetmed käiku lasta. Me kõik, mitte ainult luuletajad, peame õppima nii paksu udu varjus edasi hiilima, et see meenutab vaikselt teispoolsust. Kui me ei taha, et meid tabataks, lahterdataks, hävitataks koheselt. Isegi ärajäämine ei jõua ära jääda. Ka antud artikli jaoks valmistatud ligi seitsme tõmmise seas oli pompöösselt tröötsutavat krüptofašismi ja sotsialistlikku süüdistuskõnet. Aga nii kui ma oma mõtted n-ö „selgelt“ välja ütlesin, sai selgeks ainult see, et nad surevad mu huulil ja mu suu on nende laipa täis.

Meil on kõigil suu laipa täis. Me armastame lihtsust, aga meie olukord on kõike muud. Olevik on totaalne, siin jääb üle ainult Eestit imetleda ja kiita. Või vihata. Või ükskõikne olla. Meeltele avaneb pelk paratamatus, eesmärke aga adutakse. Asjade lahendamine on esmajoones kujutlusvõime töö. Levinud seisukohavõtt skaalal hea-keskmine-halb pole mingi lahendus, vaid paigalseis. Selliseid ja ainult selliseid arvamusi kostab hulgi. Inimesed on õppinud neid ka ise tekitama, käigu pealt ja kõige kohta. Nii leidub neile alati kõlapinda, ja mitte kuskil kujutlusvõime udustes metsades, vaid inimestes, kes sinuga juba ammu nõustuvad ja nüüd endale kinnitust otsivad. Siin me kõik oleme. Miks me juba ei võida? Võib-olla peaksime kõvemini karjuma, et nemad ka meid kuuleksid?

Tulevikku me ju enam ei näe, justkui miski või keegi oleks varjanud meie võime seda teha. Vastuvõtjad tõrguvad. Ja see pole mitte vähese pingutuse viga. Vaevu leidub riiki, kus ei oodataks tulevikunägemust; kui aga helget ei paista, tundub alati, et radari all läheneb midagi tundmatut, halvaendelist lausa. Ka minevik ei paku selle tunde eest varju, sealt naasevad nähtused paroodiatena. Püstitatakse nukraid teemaparke, poelettidele naaseb Brežnevi-aegne õllemark ja kuulda on rahvusromantilist folk-metal'it.

Aga kui mälu on kasutu ja unistused asjatud, on meil õnneks veel üks adumise vorm. Ma olen veendunud, et selles seisnebki lahendus väljakutsele, mille kõrgusel me enam seista ei suuda. Me peame õppima und nägema. Nii kohutavalt kerge on siinset solvata, seda vastakatest ideoloogiatest kokkuklopsitud moodustist – paratamatust. Me oleme oma unelmate kopa ja kraanaga kinnisvaraarendajad, aga peaksime oleme nende arheoloogid: ettevaatlikult, lugupidavalt isegi, tõstma nad veest. Võtma kuulda nende nõu ja teostama ootamatult suurejoonelise žestina neist üheainsa, kauneima.

ATLANTIS ON LASKUNUD

Aga milline siis on see ärajäänud Eesti? Mitte „kas just sellist“, vaid „millist“ – seda kuuleb haruharva. Nagu mingit ilusat saladust, millest keegi ei räägi. Liiga piinlik ja kurb hakkab. See pole „Koidu“ kiiskav re-master ega isegi niivõrd „Ltn. Schmidti poegade“ kulunud magnitizdat. Maailma kõige hullema elamuse osaliseks on saanud need hetkeseisuga 521 internetikasutajat, kes on kuulanud Metro Luminali eelkäija Ükskõik laulu „Kodu“, mida bändimehed arusaadavatel põhjustel ei afišeeri. See vähene kassettlindistusest säilinu kõlab taevakupli suuruselt. Nagu varajane U2 oleks laulupeole läinud. ETV operaator võtab kraanalt vuhiseva ülesvõtte: tuul puhub Allan Vainola teksatagi hõlmadesse. Lendlev, helisev saade ja sõnad Runneli tekstile: „On maantee ja maanteel on käänak / Ja käänaku kõrval on küla / See ongi mu kodu / Ja tähed ta kohal ülal.“

Ja siis, usu või mitte, ütleb ta veel midagi. Oma kiunuva, magnetlindist kimeda häälega, mida kõik kaheksakümnendatel teha proovisid, aga tal tuleb järsku ebamaiselt hästi välja. Efekt on ei midagi enamat ega vähemat kui röögatu, ta ütleb: „Siin on mu saatus ja sugu / Mu aja ja elu lugu.“

Kuskil siiski on Prometeus Levandil ikka veel uljas jalgpallurisoeng. Ja suveõhtu külavaheteel, teepervel maakonna silt. See on suurem kui harjunud oleme, poolenisti lepavõsasse kadunud. Sellega on midagi teisiti, vaevu näeb lugeda, aga paistab nagu see ütleks: „Revala“. Seal kõrval on vapp, salapärane ja kaval – mustal taustal heraldiline rebane. Mingit Harju maakonda ei ole enam ammu olnud, niipalju on selge. Kes võikski tahta elada sellise nimega kohas, kui võiks elada Revalas? Aga imekombel ei pane see pilt meid küsima, mis juhtub, millal me oleme. Kust tuleme või kuhu läheme. Me lihtsalt vaatame silti ja tunneme, kuidas selja taga laiub suur Nurmekund. Soojaks tõmbub seest.

Ka Ugandi ja Sakala on seal, suured ja soojad. Aga kõige imelikum koht on Alempois. Iidne ja imelik. Seal on õhtu ja midagi halvaendelist on toimumas. Kohalikud kutsuvad seda „Maade tagasivõtmiseks“. Kui, nagu öeldakse, „"Pealtnägija" nendele noortele külla läheb“, ootab võttemeeskonda taluväraval palja ülakeha ja vikatiga noormees. Reporter küsib: „Juba kaks tuhat on tulnud, mida te teete siin?" Internetis vilksatab nende peegelsaite, mis koordineerivad tegevust põldudel, lagunend taludes, pimedates metsades. Aegamööda need haihtuvad, kolivad ümber vastrajatud virvavõrku, levivad vahejaamade kaudu laia maailma – uue ja täiesti vastutustundetu infovabaduse majakana. Alternatiivina Internetile. Aga tööpäevast rammestunud ja võimatult kauni kehaga noormees palub võttemeeskonnal viisakalt lahkuda: „Teie koht ei ole siin."

Käib jutt, nagu need poisid ja tüdrukud ühtiks ainult haakristilipu all, nende päevitunud, sihvakat tõugu kehad lamaks üüratu punase siidi varjus. Antifašistist aktivist, kes asja uurimas käib, tuleb tagasi ja ütleb: „Ah, jätke see. Võimatult ilus on olla. Sellel pole sellega midagi pistmist.“ Enamik lagunevaid hooneid ja söötis põlde on omavoliliselt üle võetud. „Teie koht ei ole siin,“ kostab vastuseks ka politseile. Paistab, et neil pole ülejäänud maailma enam vaja, öö eel kostab huikeid üle kuldsete põldude, mis talukobaraid teineteisest eraldavad.

Üldse pole paljudes kohtades enam midagi vaja. Naissaare Vabariigis toimuvad jälle kirjeldamatud asjad. Varakristliku kommuunina toimetavasse kultuurirühmitusse pürgimine on koolinoorte seas auasi. Võib öelda, et sellega on liiale mindud. Vähesed söandavad üldse enam jalga tõsta kunagise Jõgevamaa alale, kus nüüd laiub Peipsi-äärne Toonela. Heraldiline toonekurg hoiab punast suisleppa küüniste vahel, tõstab oma jalga, vapi taust on uduhall. Saaremaa vapil jälle langeb taevast meteoriit. Kohe-kohe tuleb veel üks, siin on miskit, mis taevakehasid kutsub. Aasta on 2013 ja see tuleb sügisel, kesk ööd nagu raketitabamus. Mets plahvatab, puudest lendab pilpaid. Pärast seda ei julge keegi enam enda ette maha passides käia, ega niivõrd merelegi vaadates, kui ikka pea kuklas. Taevas on nüüd meie kõige rikkalikum loodusvara, lame maa annab üüratu kupli. Taevaskoja. See on pealinna nimi.

Ja kraater asub Ocrielaes. Keegi ei mäleta enam, mis tähelepanuvääritu nimega kihelkond Revalas selle au sai. Kanda meie ajaloo kõige väärtuslikumat ja salapärasemat kohanime. Aga nad seisavad selle kõrgusel, nende lipp on must nagu maailmaruum.

Ka Tallinna peatänava nimi on nüüd jälle Gagarini allee. Kui seal tuvisid söötvalt vanatädilt küsida, kuidas nii, ütleb ta: „Kaarel ei tähendanud kellelegi midagi. Kes üldse on Kaarel? Gagarinit teavad kõik, ta oli esimene inimene kosmoses ja meie panime ta sinna. Mina ei kannatanud asjata. Mina tegin Põltsamaal kosmosemoosi.“ Vabaduse väljakul kõrgub üks-ühele mõõtkavas mudel raketist Vostok 1, lõikab koos kirikutornidega õhtutaevasse.

Nii on ka linnanimi „Kuressaare“ osutunud liiga hapuks oma võitjate suuremeelsust arvestades. Kingissepa peatänaval asub „Kolonnaad kunagistele võitjatele“. See tähistab kõikide põrmuvajund režiimide lemmikuid. Heldinult, leplikult, vähimagi irooniata. Öeldakse, et see olla maailma kõige kergemal sammul kõnnitav tänav. Lähed ja vaatad, kuidas apologeedid, natsi-intellektuaalid, puna-luuletajad ja friedmanlikud majandusteadlased kõik naeratavad oma etruski naeratust.



Kirjutanud: Robert Kurvitz (Lähtudes Jaak Tombergi "Kirjanduse lepitavas otstarbes" esitatud ideedest)
Toimetanud: Peeter Helme ja Helen Haav
Illustreerinud: Aleksander Rostov
Fotografeerinud: Ruudu Ulas (paberväljaandes)
Originaalkujul ilmunud Eesti Ekspressis

13 comments:

  1. Maandamaks Sony Minidisci efekti - olen täna juba RK-le helistanud ning suurejoonelise, elektrifitseeriva töö puhul õnnitlenud, samuti endapoolseid mõtteid avaldanud. Ja seejärel järgi mõelnud, veel korra helistanud, õnnitlenud suurejoonelise, elektrifitseeriva töö puhul ja avaldanud endapoolseid mõtteid. Ääretult hea meel on, et teatud tasandil on RK vaated lähemal, kui ma oleks eales ise arvanud. Kui nüüd konkreetselt endapoolsetest mõtetest rääkida, siis ma ei ole veel selgusele jõudnud, kas süstematiseerida ja avada neid siinsamas, formuleerida omapoolseks vastuseks-edasiarenduseks või jätta ainult live-aruteludeks. Üldiselt aga on üsnagi selge, et aasta on 2012 ja RK on

    .oO *STILL DRE* Oo.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rhythm gangsta? No sa oled ikka huumorimees küll.

      Delete
    2. Colossal KeyboardJune 28, 2012 at 1:48 AM

      Tavaliselt eelistan küll vormeleid "huumori ahv" ja "nalja tont" aga eks lähemate sõprade puhul käib huumorimees ka

      Delete
  2. Tere kõik siin. Eelnev on tekst, mida (kõik siin võiksid) hoolikalt lugeda. Või seda (teistmoodi) kirjutada: vaadake, kuidas see on komponeeritud – kuidas see läheb kusagile ära ja ei tule – täiesti veenvatel alustel – sealt enam tagasi, või kuidas see võtab meie tegelikkuse kaasa kusagile, kust sellel justkui polekski enam tarvis tagasi tulla. Just midagi sellist peaksidki tekstid tegema - vaikse ja raskesti kättevõidetava eeldusega, et neil on see võime. Ainult mõned head kirjanikud on osanud seda teha. Mind teevad väga alandlikuks annotatsioonid minu uurimuse kohta. Seal, kus too uurimus eksis, ütles see tekst midagi paremat, muundavat, lähendavat või uuendavat: just niimoodi peakski toimima fiktsioonitöö.

    Ma kirjutan praegu teksti nähtuse kohta, mis kannab nime Words and Music by Saint Etienne. Selle kohta, kuidas kui tegelikkusest ei ole võimalik utoopiasse siirduda, tuleb tegelikkust ennast utoopilisega süstida. Feilida too dopingutest. Sellest, kuidas noid süste vahetevahel ikkagi tehakse. Täiesti tegelikkuse tingimustel. Pealkirjaga "Love Letter Limited" - nagu Martin mind paar kuud tagasi suunas. Ma tahaks selle teksti ZA/UMi kolleegiumile avaldamiskaalutlemiseks välja pakkuda. Mitte, et see lisaks midagi tekstile, mida käesolev kommentaar puudutab. Aga see lisaks arvele, mis on veel maksmata...

    ReplyDelete
  3. Mina lähen ostan bussis lugemiseks Ekspressi, las nad siis näevad kuidas nende Ekspressi läbimüük vähemalt 20 numbri võrra kasvab! Ruudu ostab ka! Kui Muhusse jõuan ja pulk töötab, siis kirjutan, kuiväga ja kuidas mulle see tekst meeldib. Ütlesin luiksile mingi paar kuud tagasi, et maailm on valmis uue müstitsismi tekkeks. "kas sina arvad ka nii?", küsis tema. "Kuule, ega ma loll ole", vastasin mina.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selle Muinaskunna looga tulevad mulle meelde Pan Kleksi reisid. Kas ei olnud seal mitte Muinasla kunn, kellel oli mingil põhjusel tint otsa saanud? (ja kuningaks sai sealmaal mees, kes oli kõige ilusama muinasjutu kirjutanud.) Pan Kleks saadeti läbi merede ja maade uut tindivaru otsima. Maa ja vee alt ja pealt, aga ta ei leidnud seda. Et jääda aumeheks, muutus ta ise tindiks.

      Seda (muinas)lugu lugedes kujutan ma äärmiselt elavalt ette suurt kõhukat tindipudelit , millel on Robert Kurvitza peakujuline kork.

      Delete
  4. Ma ostsin ka spetsiaalselt pabernumbri. Kui see olemas on, on lihtsam teistele inimestele headest asjadest rääkida.

    ReplyDelete
  5. Väga ilus ja nukker point. Inspireeriv on näha ideed, mille peale ma ise poleks suutnud tulla. Aga vorm, vorm paneb tõesti peaga näkku. Sujuvad, lummavad ja fantastiliselt realistlikud olustikukirjeldused. Take it from a member of the inbriiderite pihuring: Robi, sa oled pohuilt parim sõnadega-elava-liikuva-ja-dünaamilise-pildi-maalija, keda ma kunagi kohanud olen.

    All my thumbs are up!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja veel üks asi. Mulle meeldis kui rahulik ja kindel see oli, ei mingit märatsemist ega lärmi.

      Delete
  6. Kallid sõbrad, suur tänu nii piduliku tagasiside eest. Nii siin, kui eravestlustes (eravestlus-avalik vestlus, sünged kategooriad) on see töö leidnud sellist pidulikku ja mõistvat tagasisidet, et raske on mitte ohata. Kiitus kiituseks, seda jagatakse näituseavamistel lausa meelega tiibade kärpimiseks: "Mulle meeldis see roosa ja lillaga". Eino palun väga, kui te otsite kohta, kus vaim väikseks tehakse, siis seal see on. Mõistmine aga on ühendatud kultuuriruumi omadus, millele pidulikkus annab jälle esteetikat ja glamuuri. Mulle meeldivad need, minge põrgu, mulle meeldib 70te Kirjanike Liit, vahuvein ja mulle meeldib nimi Concordia Klar. Need omadused ei kuulu 90tesse, võidu teineteist vaenavate ja kupit kirjutavate kauboide aega. Ei ole Priekule ööklubi "Jungle Life". "Jungle Life" on morbiidselt Nineteen-hundred-and-late. Ah jaa, ja kui ring ei ole hegemoonia, siis ta pole vähemalt minu jaoks ka "pihuring."

    Kui veel midagi selle artikli kohta öelda, siis see on Eesti näitel kokkuvõetult mu peamine idee. Igaühel on oma "Ära Sellega Jamama Tule" peajoon, mille turule toomisega tasub ettevaatlik olla. (Et ei kukuks välja nagu see loll saade, kus maskis joppar enda ja teiste mustkunstnike trikid lahti seletas, häbi sulle, maskis joppar!) Ja ega mul ausalt öeldes peale selle idee väga palju muid ei olegi; sellest lähtuvbalt ma teen oma asja. Aitäh neile, kes mulle selle andnud on.

    PS Rostov peaks olema Totaalne Illuminaator ja illustreerime kogu järgmise aastakümne ideoloogilised artiklid ja kirjanduse ja kuradi trammid ja trollid ka siin maal!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah pohheljonks, naudime ka vägevat keskvõimu! See tiitel peaks siiski olema "State Illuminator".

      Delete
  7. (Lõpuks ometi internet. See kommentaar on mul kolm päeva peas kummitanud - teate küll ju seda kibelust ja kihelust, kartust, et keegi äkki ütleb ära selle, mis sinul mõttes on? Aga igatahes, lõpuks ometi, siin ma olen.)

    Mulle näib, et ma olen seda üldideed juba varem kuulnud, kas siis Roberti jutust või olen ma mingi ime läbi selle R-i romaani lugedes kokku pannud. Ja kuna selle kõvadus ei lenda mulle esmakordselt peale, siis ma vaatan seda veidi teistmoodi.

    See oli väga lauge, unelev ja kui mõelda, siis niimoodi selle põhiideega "me peame õppima und nägema" (kusjuures, holy shit, mida see kääne sõnaga "uni" teeb, mingi pahaendelise talveune tumedus tuleb hoobilt juurde) seotud, aga mulle oleks vist rohkem meeldinud, kui see oleks teravam olnud. Veidi tundub ka, nagu oleks see liialt siledaks silutud, nagu oleks toimetuse jäämägi üle sõitnud ja kõik Ida-Euroopa lauskmaaks muutnud. Tulemus pole aga üldse mitte nii lihtne ja kerge, nagu võiks mägedeta maastikust loota ja arvata, vaid - nagu sa ise, Robert, CK jutu all mainisid - on tajuda kirjutamise higi ja pisaraid, sõnavõitluse kibedat mõrusust.

    Aga võib-olla armastan ma lihtsalt liialt "Püha ja õudset lõhna"; mu peas on need automaatselt kõrvuti, üks miniversioonina teisest, ja võrdlus paratamatu. Ma mäletan, et kui ma esmakordselt "Püha ja õudset lõhna" lugesin, siis hämmastas mind just see, kuidas hoolimata kogu ulmelisusest oli see väga täpne reaalsuskirjeldus. Sinu idee on seal täielikult kehastunud, tegelikkuseks saanud: kui su romaani lugeda, siis ei ole võimalik enam hiljem uskuda, nagu oleksid kuiv olevikurealism ja pragmaatilisus kõige adekvaatsemad viisid toimimiseks ja meie maailma teisendamiseks; nende kõrval tõuseb komeedina taevasse paratamatult sinu kirjutamisviisi lähiulmelisus, see on käega katsutav, siinsamas, see on täielikum tegelikkus.

    Ja noh, minu jaoks muudabki "Püha ja õudse lõhna" nii siinolevaks tema teravus, mis siia maailma end välja lõikab, nagu liiga tugev päiksevalgus. See teravus ei jäta võimalust enam kahelda, seda kuhugi unede ja unistuste välja tõugatud maailma ära peita.

    Samamoodi meenub mulle, kui ma esimest korda läätsed silma panin ja endale mõneks tunniks 100%-se nägemisteravuse sain. See oli sama terav, kirev ja fantastiline, sci-fi kumas kõigest nii tugevalt läbi, et kui ma oleks teistmoodi inimene, ei jääks üle midagi muud kui kõiges ainult jumalat näha. Ebanormaalselt detailne ja eeterlik maailmapilt.

    Aga, congrats muidugi, see on ilus mõte, suurejooneline lahendus XXI sajandi mõistatusele. On hea ja uhke olla selle tunnistajaks ja pealtvaatajaks. Kiitus!

    ReplyDelete
  8. Olen ammu tahtnud tõtt tunnistada, aga millegi pärast kõlab see alati oma lihtsuses nii labane (just panin cancel oma luuletajakarjäärile). See värk oli spetsiifiliselt mitte labane. Salaigatsused öeldi välja väga hapra poeetikaga. Ja ma ei tea nüüd, kas ma räägin Ükskõigust või Kurvitza jutust. Tunduvad võrselt nauditavad. Jumal tänatud,
    natukenegi kergendust tõestusele, et ma taaskord ei ole hullumeelne - mõned asjad mulle isegi päriselt meeldivad. Kõik ei olegi Nii pedekad.

    Sest eile näiteks ma jõin tänaval punast veini ja räigelt vihkasin inimesi. Nii sitt pole ammu olnd.

    (PS mul ei ole jälle feissi kontot ja ma täiega elan end kastikestesse kirjutamises välja. Rohkemaks veel aega ei anta. Ilmselt peaks mulle varsti tsensuuri korraldatama.)

    ReplyDelete