Saturday, June 30, 2012

Eneseületamisest

Aleksandr Deineka. Pallimäng.
Arksi spordiartikli kommentaariumis avaldati arvamust, et keegi võiks kirjutada trennitegemisest ka tüdruku vaatevinklist. Õigupoolest olen arvamusel, et tüdrukute trenniküte ei pea olulisel määral erinema sellest, millega Arks ja Luiks on juba välja tulnud. Alljärgnev ei ole mõeldud mitte niivõrd propaganda ega nõuandlana kuivõrd mõlgutusena minu isiklikust suhtest sporti kui seesugusesse.

Ma ei ole kunagi olnud sporditüdruk. Mõned asjad tulid koolipõlves paremini välja kui teised. Köieronimine näiteks oli selge läbikukkumine. Jälgisin vaikse õudusega, kuidas klassiõde end mööda köit alla libistades oma peopesadelt naha maha tõmbas, ning sellega asi minu jaoks piirdus.

Rahvastepall tundus mulle armutu peksmisena, mis tähendas valusaid sinikaid ja väljaväänatud sõrmi. Tennisetrennis käisin titest peale, kuid pidasin eelviimast kohta turniiril ometi peaaegu isiklikuks töövõiduks. Pallile on kuradi raske pihta saada.

Võimlemisveerand tähendas minu jaoks piiramatus koguses alandusi. Olete te kunagi pidanud tünderja kehaehituse ja sootu väljanägemisega õpetaja karmi pilgu all hinde peale sambat tantsima? Enya mahedate helide saatel klassikaaslastele jalatõsteid ja pihapainutusi ette näitama? Enamasti olin ma ema või kooliarsti tõendiga haige.

Aga mul oli ka tugevaid külgi. Näiteks paistsin omal ajal silma sellega, et olin ainus tüdruk klassis, kes ei teinud pedeseid tüdrukute kätekõverdusi, põlved maas, vaid neid normaalseid, ja sealjuures tublisti rohkem kui „viie” saamiseks vaja läks. Istessetõusudes (või kuidas neid tavalisi kõhulihaseharjutusi nimetataksegi) olin vaieldamatu kõvard. Ja korra sain kaugushüppes enda tohutuks õuduseks kirja tulemuse, mis kohustas mind kergejõustikuvõistlustel oma kooli esindama.

Ühesõnaga, koordinatsioon: null. Graatsia: kaheldav. Üldine muskulatuur: pole viga. Võimalike eksiarvamuste hajutamiseks –  ma pole üheski eluetapis näinud välja nagu Eha Rünne. (Eha Rünne on muidugi ülikõva. Muide, kui tuus nimi on „Eha Rünne”?)

Pärast keskkooli lõppu hingasin kergendatult. Never again! Mitte ükski vägi ei saanud mind enam sundida end arvutitoolist püsti ajama. Aga siis, aastaid hiljem … midagi juhtus. Võib-olla sain ma täiskasvanuks. Vähemalt nii seletas seda minu ema, kui kuulis, et olin hakanud jõusaalis käima. See tundub võrdlemisi adekvaatse seletusena. Varasemas eas oli põhirõhk sellel, kuidas vältida nende asjade tegemist, mis ühel või teisel põhjusel vastumeelsed tundusid. Kuidas viilida klaveritundidest, kirjutada endale ema asemel vabastusi, õppida koolis võimalikult vähe; selle asemel ajada taga oma õigust, kompromissitult, järeleandmatult, paugutada uksi, öelda „ei”. Mingil hetkel hakkas see rõhuasetus end aga ümber pöörama ning praeguseks seisneb küsimus ja raskus pigem selles, kuidas olla leplikum, mõistvam, andestavam; kuidas parandada oma vigu, areneda edasi. Lühidalt: kuidas iseennast ületada.

Aleksandr Deineka. Teha tööd, ehitada ja mitte viriseda!
Eneseületus tähendab täpselt seda, mida see sõna ütleb: oma senise mina ületamist, uuekssaamist. Sa tuled sellest välja millegi poolest parema inimesena. Eneseületus võib aset leida kõikjal, olgu selleks siis suuremeelsuse ilmutamine, solvumise allaneelamine, oma eksimuste tunnistamine, andekspalumine, sõbra printeri parandamine, kadunud sündijalgade otsimine ilma suurema nurinata, ZA/UMi jaoks artikli kirjutamine või filosoofia lugemine selle asemel, et jälle öö otsa Alpha Centaurit toksida. Ning jah, ka oma füüsise arendamine. Eneseületamine ei pea olema kerge. Õigupoolest ei ole ta seda kunagi, see on juba mõistesse sisse kirjutatud. Paremaks inimeseks ei saada ilma pingutuseta.

Kui nüüd minu vasttärganud spordiharrastuse juurde tagasi tulla, siis jõusaal on muidugi üks parasjagu türbel koht. See on täis teisi inimesi, peamiselt ebaproportsionaalselt suure ülakehaga meesterahvaid, kes on hõivanud kõik kohad peeglite ees. Mina ei julgenud vahvaid jõumasinaid kunagi suurt näppida, sest esiteks ei varjanud musklimehed oma halvakspanu, kui ma raskusi tublisti vähemaks võtsin – see tähendas, et nemad pidid raskusi jälle juurde panema, ja see on ju ometi raske! –, ning teiseks oli alati krapsti platsis mõni joviaalne treener, kes tahtis mind kangesti õpetada. Seepeale põgenesin ma alati ummisjalu sündmuskohalt. Peamiselt kasutasin üht trenažööri, mille peal sai teha debiilseid jooksmise ja suusatamise vahepealseid liigutusi. Mul pole aimugi, kuidas seda masinat nimetatakse. Sõudeergomeetrid meeldisid mulle samuti, peamiselt sellepärast, et need asusid eraldi saalis, kus ei viibinud kunagi kedagi. Pikk rivi ergomeetreid hämaras reas ja sina üksi nende keskel puhkimas. Mõnus.

See viib mind ühe põhilise nõudmise juurde, mida ma sportlikule tegevusele esitan: seda peab saama teha üksi. Meeskondlikud sportmängud täidavad mind ärevusega: jumala eest, ma ei taha, et keegi spordis minu peale lootma jääks. Kui ma kellelegi häbi teen, siis olgu see ainult ma üksi. Võimalusel eelistan häbi ülepea vältida – ja seega ka teisi inimesi oma saamatuid ponnistusi pealt nägemas. Kunagi ammustel aegadel külastasin ema pealekäimisel aeroobikatrenni. Ühe korra. Tundsin seal prinkide ja päevitunud aeroobikakuningannade keskel end oma väljaveninud dressides ja T-särgis nagu häbeliku ja elukauge raamatukoi paroodia ning hoidsin heaga viimasesse ritta. Tunne ainult süvenes, kui treener mu abitut vehklemist nähes mind esimesse ritta käsutas, et ma end peeglist paremini näeksin. Alandus oli täielik. Olen kuulnud, et see on normaalne, et nii käibki, et kõik on alguses kobad. Ja mul on mingi (võib-olla petlik) sisetunne, et praegu saaksin ma kõikvõimalike tantsuliste ja koordinatsiooni nõudvate aladega paremini hakkama kui teismelisepõlves: ihu ei kasva enam igas suvalises suunas ja ma saan sellega üldiselt paremini läbi. Olgu sellega, kuidas on, tantsutrenni ega aeroobikasse ma niipea tagasi ei kipu. Not my style, baby.

Aleksandr Deineka. Hommikuvõimlemine.
See-eest on mul riiulis hantlid. Pea kõik mu meessoost sõbrad hakkavad neid nähes muhelema ning küsivad üleoleva heatahtlikkusega, et palju sellised ka kaaluvad ja kas nii väikestega naljakas ei ole jõudu teha. Ei ole naljakas, täiesti normaalne on. Kaaluvad poolteist kilo. Ma vehin nendega päris hoogsalt, suuresti Martin Luiga eeskujul ja õhutusel. Enamiku harjutustest varastasin samuti temalt. Need on suhteliselt lihtsad ja enesestmõistetavad ning neid saab korraga palju teha – nii umbes kolme Prodigy loo jagu. Jumala eest, töötavad ka: mul on tunne, et need on parandanud mu üldist kehakuju ja rühti. Kunagi otsisin internetist ühe spetsiaalharjutuse triitseptsile, aga see pani mul ainult küünarnukid valutama. Ei ole vaja igasugu välismaa narrusi järele ahvida. Lisaks hantliharjutustele on mul programmis viiskümmend kükki. Kätekõverdusi teen ka, tunde järgi. Oslos, kus ma hiljaaegu pool aastat asumisel olin, ainult kätekõverdusi tegingi. Näis sügavalt ebamõistlik pakkida niigi ülemõõdulisse ja -kaalulisse kohvrisse kaks asja, mille peamine mõte on olla raskus.

Põhjamaal viibides tundsin end nagu kõige lodevam ja dekadentlikum tüdruk kogu riigis. Norrakad on ebamaiselt tervislike eluviisidega. Lisaks sellele, et nad ei suitseta ega joo õieti ning toituvad peaasjalikult tofust ja jogurtist, on keskeltläbi iga teine inimene, kes tänaval vastu tuleb, rüütatud spandeksisse ja sörgib. Ilma naljata. Kõik käivad pärast päevatööd jooksmas. Mina hoidusin sportlikust tegevusest kõrvale ettekäändel, et mul pole dresse ega botaseid võõrsil kaasas. See oli muidugi sulatõsi, aga vastasel korral oleksin pidanud mingi muu vabanduse välja mõtlema. Jooksmine, vaadake, ei ole mu sõber. Ma tegin sellega kunagi proovi, ausalt. Kõik oli justkui õige: mul olid jooksujalanõud, veepudel ja muusika kõrvaklappides – isegi sportrinnahoidja, taevas halasta. Noh, ma sain joosta ehk sada meetrit, enne kui küljes rämedalt pistma hakkas. Edasi läks kõik allamäge. Läbisin pettumusttekitavalt lühikese distantsi ja ometi oli mul hing paelaga kaelas. Vastutulijate nägudelt lugesin välja kaastunnet ja lõbusust. Tol päeval otsustasin, et sörkjooks ei ole minu jaoks.

Norrakate arusaamatu tervisekultus mõjus mulle nii, et hakkasin oma pahelise kodumaa igatsusest esimest korda elus suitsu tegema – maailma kõige kallimas riigis nagu täielik idioot. Aga ühtlasi tõotasin endale, et annan koju jõudes jooksmisele veel ühe võimaluse. Olgu või eneseületuse mõttes.

Täna hommikul, sõbrad, täitsin endale antud lubaduse. Ma kõhklesin viimase hetkeni, leidsin, et mu vanad auklikud tossud on ikka kole ebamugavad ja et koduvõtmeid pole kuhugi panna, ilma et nad värdjalikult kõlksuksid. Aga siis jõudsin äratundmisele, et ma oleksin ikka üks väga vedel joppar, kui nüüd veel araks lööksin. Niisiis: süda rindu, DJ Tiësto remiks Editorsi Papillonist ripiidi peal mängima ja letsgo! Sörkisin üle tee asuvale rohtukasvanud spordiplatsile, kus seni vaid sõpradega õlut libistatud. Esimene ring oli ebalev, teine raske. Vahepeal tuli kõndida. Kokku tegin kümme staadioniringi: kuus joostes, neli kõndides. Ma arvan, et see on normaalne. Avastasin motiveeriva jõu tõsiasjas, et mul on mõningaid korranatsi kalduvusi, armastan sümmeetriat ja täisarve. Kui number, siis ümmargune. Kui ring, siis täisring. Kõige tähtsam on alustada uut ringi, kuni veel vähegi võhma jätkub – siis ei saa seda enam pooleli jätta ja seisma jääda ehk kõnnile üle minna, vaid tuleb lõpuni ponnistada. Vastupidine oleks iseenda altvedamine.

Tagasi tuppa jõudnud, tegin natuke venitusharjutusi, sest kuuldavasti on see hea mõte ja samuti täiskasvanulik.

Ma arvan, et lähen teinekord veel. Hantlid jätan esialgu koju.

12 comments:

  1. Tundub, et on õige aeg tuua lagedale isiklik jooksmislugude Top of the Pops:

    1. Can't beat this one. Miljon korda praktikas tõestatud, et vana hea tugeva poliitilise alatooniga "Vasak-vasak-üks-kaks-kolm" ja "Parem-parem-kaitseväes-on-parem" taktjooksu saundträkk on kõige tõhusam asi, mida oma elektroonilises vidinas jooksu saateks repeati peale lükata. Siin eriti efektiivne versioon with a hint of filmiklassika.

    2. La donna e mobile. Samuti ei vaja kommenteerimist. Sörgi pühapäevahommikul sellesama laia Pavarotti naeratusega nautides päikesepaistet, oma õllekõhtu ja nartsissistlikku isiksusehäiret.

    3. Kui spordiaktsiooni eesmärk on esitleda uusi Puma tosse, mille tald on tehtud kurat-teab-millest ja mis näevad välja nagu kurat-teab-mis, siis tuleb makki lükata vana hea Double 99. Eriti hästi sobib koos neoonvärvides kosmosematerjalist Puma dressidega ja selle asjaga, mis su pähe raseeritud on. Eee.. mis kurat see on? Puma logo? Bwhahahaaa..

    ReplyDelete
  2. Ma käisin ka kunagi jooksmas. Luiks mäletab seda. Käisin truult kolm kuud stromka metsarajal, pohmelliga ja ilma, iga päev. Kunagi ei hakanud parem, jalad läksid ikka krampi ja mu meelest ma ei võtnud alla kah sugugi. Aga jõusaal mulle meeldib, ma olen siuke jõutüüp, muskel tuleb mis mühiseb. Saal oli venelaste oma, nimeks garancis ja seal võisid riides olla mismoodi tahes, sokkis näiteks. niipea kui nõmmele saan, lähen trenni ja ajan ennast übervormi. Tea kas see on nüüd lubadus? No igastahes ma võin siis poole aasta pärast kätt suruda ja murda maha mehisemadki kämblad.

    ReplyDelete
  3. ma jooksin ka paar aastat tagasi stromkale, kui kuri ja paha hakkas. aitab halva tuju vastu väga hästi. üleüldse igasugune liigutamine, hantlitega vehkimine. ka põhjuseta jõuetuse vastu.

    ja mulle meeldivad ka hantlid muidugi. jooga meeldis ka, sest seal oli pime - ma ei saa aru, miks enamus trennisaale nii räigelt valgustatud peavad olema? ah ja fuck you, kui te ütlete, et jooga kuidagi kodanlik ja pedene on. ei pruugi. normaalne on.

    hea artikkel, mulle meeldis, et see eneseületuse ja parema inimese teema sees oli. tegi seda "revu, mis räägib palju rohkemast, kui ainult u2 uuest albumist" trikki. illustratsioonid on samuti väga hästi valitud.

    ReplyDelete
  4. ma jooksin kuradi mõni nädal tagasi trammi peale nagu. ma jäin hobujaamas maha ja siis paberis, stocki juures, sain peale. räigelt suure kangelase tunne oli. ma siis nagu, põhimõtteliselt, jooksin trammiga peatuse võidu ja võitsin.

    hindpere, mumeelest sa oled viimase poolaasta jooksul kodanlikkuse diskusrsuse suurel määral omastanud ja üle võtnud. this is what happens when you don't get out much. suht eighties küte mingi. though, samas ka igihaljas, nagu ka stalinistlik parteileht.

    "sisekujundus on kodanlik", ja
    selle hooaja kodanlikud ning proletaarsed poosid",

    ma kirjutaksin need artiklid ikka veel, kui viitsiks.

    kuradi mingi päev võiks grupiviisiliselt paar tundi vabas õhus hantlit kütta, whatcha think? tundub nagu mingi sitaks tark asi, mida teha mumeelest.

    ML.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma otsisin oma järgmisele artiklile märksõna alt kodanlik googlest pilte. Midagi ei tulnud, aga kohe esilehel oli pinu zauma artiklite pilte, ma arvan hoopis, et zaum on omastanud mõiste "kodanlik" eesti kultuuriruumis ja propageerib seda rohkem kui ükski teine instants. ma olen sellest sada aastat tahtnud kirjutada, mis kuradi kodanlik.

      Delete
  5. Ma arvan, et aeg on tõele näkku vaadata: kogu füüsiline tegevus (v-a "La donna e mobile", pühapäevahommikune nartsissistlik isiskusehäire, until the joke wears thin) on surmigav. Peegli ees hantlit kütta on igav, oma keha vaadata on igav, jooga on igav, kõhulihaste pumpamine ja kükid on igavad, tantsida on igav, joosta on kõige igavam üldse ja meeskonnaalad on ka igavad ning koosnevad enamalt jaolt jooksmisest.

    Maailmas on kolm füüsilist tegevust, mis ei ole igavad:

    1) Armatsemine
    2) Vehklemine
    3) Sukeldumine

    Kõik need kolm koosevad ainult huvitavatest elementidest. Kuigi leiab aset ka hingetõmbepause (partneri keha imetlemine, strateegiline taganemine parreedele, vee peale tulemise koht - sõna otseses mõttes hingetõmbepaus) on need pigem ilukirjandusliku rütmi elemendid - mechanisms of buildup and tension - mis on tegelikult huvi ülalhoidmise teenistuses.

    Lisaks: kõik need kolm asja leiavad aset väljaspool argikogemust. Armatsemine on kehalise kogemuse erikategooria; sukedutakse sootuks teisse elementi, teistsuguse ruumilisuse ja gravitatsiooni tingimustesse; ja vehklemine on füüsilise kommunikatsiooni erivorm, puhas võistlus, kus iga liigutus on täielikult mängu teenistuses. S-t iga võte on mõeldud sooritamiseks täisintensiivsusega ja pakub vastavat huvi.

    Jõutegu on täiesti tavaline liigutamine. Kui ehk tavalise tõmblemise veidi reglementeeritum edasiarendus, even more boring and repetative than usual movement. Lausa uskumatult igav, kui selle peale niimoodi mõelda, on ka liikumissport. Tühipaljas transport: jalgratas, jooksmine, rulatamine jne. Vaid veidi rohkem huvielemente, kui ühistranspordi kasutamises, aga siiski - tegemist on füüsilise pingutusega, mis ei anna rohkem huvi vastu, kui džaule sisse võtab. S-t tegemist on orjatööga. Ma ei tegele ka vaimutööga, mille yield jääb inputile alla. Matemaatikaga näiteks. Roomlastel tegelesid sellega orjad.

    Read, ride, hunt, fight, play the lyre - the pedagogy of Alexander The Great. Lugemine käis Aristotelese käe all, selle kohta pole rohkem vaja öelda. Ja kuigi ma pole ratsutamisega tegelenud, tundub, et kuna mängus on teine ja inimesest palju võimsam elusolend, võib see "transpordi edasiaretuse" igavuse ületada. Vt ka: kentaur. Hobusel on üle 30 lihasgrupi puhtalt liikumise teenistuses, hea ratsaniku jaoks tähendab see, et need on ka tema lihased. Samamoodi nagu teatud fenomenoloogiline ülekanne muudab su keha koos lüüraga helide kuuldavale toomise instrumendiks. Siis vehkled, maadled, kepid, kütid... see on trenn, mille eesmärk ei ole muuta sind maailma keskel vastupidavaks ellujäämisüksuseks. Selle eesmärk on õpetada sulle, et maailm on su instrumentaarium, keha jätke, närvisüsteemi edasiarendus. Midagi, mida armastada ja imetleda, Egeuse merest Himaalajateni. Seitseteist aastat vana ja Ištari väravatel.

    Eneseületus on PEIN. Sa oled iseenda alaliselt nihkuv piirang, ringkaitse, millest sa peab välja murdma, leidmaks ees uusi ringkaitseid jne. My mind is a cage, my body is a cage, psühholoogiline inimene ühesõnaga. Armastajad, vehklejad, sukeldujad ja lüüramängijad aga teavad, mis on amor fati.

    Selline mõttearendus siis, niisama, vestluse arendusena. Mitte et lugu poleks hea olnud. Lihtsalt mõtlesin trennitriloogia viimase osa lõpparendusena sellise vaatenurga välja pakkuda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Argikogemus on the shit nagu, kahvelürr ja suitsuti on argikogemus, praegu istun fuckin Lasnamäel, lugesin just sove-spiooni-krimka läbi, asi oli mahlakast nõukogude striptiisivihast ja põlgusest kodanliku Inglismaa traditsionalismi vastu läbi imbunud, kirjeldused olid mahlased, tüüp oli CIA krimkade kirjutamise kõrvalt kunstiteadlane ja esseist nagu. Vabšee. Kuradi akna taga on tuleviku hommik nagu. Ennist vaatsiun kuradi telesarja ka. Nahui, mingid tüübid kõikjal maailmas ikka eluga pingutavad, et AINULT mul mõnusam oleks.

      Also, ma mäletan, kuidas mul kolm aastat tagasi oli kuradi pohmeljonks ja siis pidi tulevasest pimikust Mudlumi juurde süüa rottima loivama ja mu pea valutas ja ma heitisin seda nihhuijaa jalutuskäiku kogu täiega ja siis sa ütlesid et kõndimine on normaalne ja et on hea, kui jalad keha edasi viivad.

      Also, tantsida on ka jumala tuus. See tuleb sellest, et muusika on küte. Ja siis see kind of ütleb sulle, mida sa tegema pead, nii et sa ei pea enam ise mõtlema, mida sa teed, see on tõeline pidupäev.

      And now we have an argument and a counterargument and we can take some oil and rub them together.

      Aleksander Suur on kõva muidugi. Ja jõu tegemine on suurel määral tagajärjetu ja teeb maailma vaid marginaalselt kõvemaks. Though, jõuklubide abil on maailma kahtlastessem kohtadesse liigutatud, nad olid laulupidude eelkäijad. Vanal vahval Preisimaal.

      ML

      Delete
    2. "kehalise kogemuse erikategooria" ja "iga võte on mõeldud sooritamiseks täisintensiivsusega" - mis tantsides ei olegi siis nii või? kui sa ei ole tantsides sellist kogemust saanud, siis ei ole sa päriselt tantsinud.

      Olenevalt žanrist esineb muidugi armatsemise ja vehklemisega muidki ühisosi.

      a tglt tahtsin ma pakkuda sellist trennisoovitust, et kui liigesed ei lase enam normaalselt liigutada, aga üldfüüsilist tahaks teha, siis ma just avastasin, et laulmine annab südamele ja kopsudele kõvasti tööd. Nii kui ma viimati korralikult (=täie süvenemise ja intensiivsusega) laulsin, sain külje sisse pisted, täpselt nagu siis, kui üle hulga aja joosta.

      Delete
  6. Meeskonnaspordi (ja veel eriti kahevõitluse) üks suurim pluss on selles, et need on tõhusaimad ajupuhkused. Kui spordi üks funktsioon on anda ajule puhkust (lülitada kogu organism teise olemisrežiimi), siis üksi tehtavad spordialad (iseärnis monotoonsed nt sörk) ei haara piisavalt teadvust. Nt sörk muutub nii kiirelt täiesti automaatseks, et teadvus tegeleb ikka oma asjadega.
    Kahevõitluses või pallimängus oled sa aga täielikult aistinguliselt organiseeritud olekus. See on vahel vajalik nt kui oled lugenud järjest üle 200lk Dostojevskit (see on juba väga ohtlik doos).

    P.S. Mu hantlid kaaluvad ka 1,5kg.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui mul on valida, kas teadvus tegeleb probleemiga "appi, mida nad minust küll mõtlevad, kuna ma tegin seda ja seda ja tundub, et (appike!) kohe teen ka seda?" või nt jutustab mulle mingit meeldivat lookest kuu aja eelsest perioodist, siis viimane on raudselt eelistatav variant.

      lugupidamisega
      kerge autismikalduvusega isik
      jookseb, ujub, võimleb, kõnnib
      üksi

      Delete
  7. Nagu RK ütles, ka minu jaoks kipub füüsiline tegevus olema surmigav, seda eriti (muu kui kauge-kauge esteetilise) eesmärgita trenniküte. Eesmärgiga füüsiline tegevus on teine asi, aga sellega kipub linnatingimustes kitsas käes olema. Ja väga raske on veenda end osa päevast kulutama, noh, lihtsalt energia kulutamisele.

    Kui siis ikkagi soovida füüsilist teha - see on sulle ju põhimõtteliselt siiski hea ja toodab kehas lõbustavaid nõresid -, siis üks võimalus ongi loomulikult leppida sellega, et see on puhas eneseületamine. Seetõttu tervitan innukalt HH teemapüstitust. Neil tervislikel aegadel kiputakse avalikus meedias teinekord üle rõhutama seda, et sport tekitab hea enesetunde. See on tõesti nii - aga enne seda tekitab sport ka väga halva enesetunde, nagu artiklis välja toodud. It kind of evens out. Ja sealjuures on igav.

    Teine võimalus on RK eeskujul valida ainult väga suurt tähelepanu ja osavust nõudvaid füüsilisi tegevusi. Nagu lüüramäng, mõistagi. Kolmandaks pakun välja veel füüsilise tegevuse ära unustamise. Midagi muud peale käimise ei ole mul veel õnnestunud ära unustada, aga siis ka põhjalikult. Käimine on ühtlasi väga versatiilne sport, mida võib harrastada praktiliselt igasugustes tingimustes ja igasuguse varustusega. Eriti hästi aitab muidugi kaasa, kui taustal on mäed, kosed, lambad jms tähelepanu hajutavat. Hoolega püüdes on võimalik lõpuks ära unustada ka see, et sa kannad seljas kotti, mille raskus on 1/3 sinu kehakaalust.

    Niisiis - kõik matkama, sõbrad! Alustuseks kas või endisest pimikust Mudlumi juurde, nagu Luiks kirjeldas, aga siis juba edasi, kaugustesse!

    ReplyDelete
  8. Lakke vahtida on ka jumala igav. Aga kui sa samal ajal oma peas mingeid muid asju teed, siis ei ole igav. Spordiga on sama lugu - nagu PKP ütles, on (vähemalt mõnel juhul) võimalik füüsiline tegevus suuremalt jaolt ära unustada ja keskenduda samal ajal millelegi muule. Sa võid isegi mingeid häid mõtteid saada, mille peale sa muidu ei tuleks. Mina ei oska sporti tehes mõtlemist täielikult välja lülitada, aga kuidagi teistmoodi paneb see mõtlema küll.

    ReplyDelete