Monday, June 18, 2012

Hobulausuja

Andrise otsene ülemus maaklerosakonnas, šimpansi kõnnakuga vana Melderis uskus lahkumise olevat suurte mõistuste kunsti. Casanovast Andrew Lahdeni köitsid teda silmapaistvad lahkujad, kellede oskust mõista maailma selle dünaamilisuses ning lugeda otsekui kõrvalseisjana suurt mängu ta imetles. “Kui märkate, et keegi lahkub enam kui kolmelt peolt ideaalse ajastusega,” tavatses ta öelda: “hoidke tal silma peal. See inimene näeb midagi, mida teised ei näe.”
Andris ei osanud kunagi lahkuda. See-eest oli ta efektne siseneja. Kingad Mantellassi, ülikond Brioni, särk erakogu. Tunded punased ja mustad. Ta oli pikk - ühtaegu malbe ja sihvakas - kõrge lauba ning pehmete näojoontega. Oma flegmaatilise temperamendi juures oli ta suurepärane suhtleja, kellele meeldis meeldida ning kes pingutas kliente teenindades alati veidi rohkem, kui oodati.

Pidu toimus - nagu igal sügisel - vanas teatrihoones ning tõotas tulla elamusterohke. September oli ilus ja ootustest tulvil justkui teine kevad. Peatrepist otsustaval sammul üles kõndides silmas Andris Lienat, kes oli saabunud varakult ning laterdas juba sõbrannade keskel. Terve Riia teadis, et nende kooselu on madalseisus, nagu ta teadis kõike muudki. Armetu linn. Paras venelastele pommitada.

Andris tellis ühelinnaseviski ning jälgis seda oodates Lienat. Aastad olid olnud ta välimusele armulisemad kui närvikavale. Enam ei kirjutatud temast sõnadega noor ja andekas. Selle asemel kutsuti teda kõikvõimalikele konkurssidele kogenud žüriiliikmeks. Asjaolu, et tema ilusalong põletas iga kuuga pööraselt raha, häiris Lienat oluliselt vähem sellest, et Diena ajakirjanik sellest mingis loos kavatses kirjutada. Kuid tal oli endiselt see nukulik lumm - aristokraatlik rahu -, millega ta seitse aastat tagasi Andrise mõistuse kaotamise äärele viis.

Vana Melderis tervitas tujutõstva pilguga. "Te teate, isand Andris, mis on neil päevil inimeste viga", küsis ta saali vaadates ja veini hööritades: "enam ei ohverdata Jumalale lambaid." Andris jäi kuulama. "Kui me loeme Vanast Testamendist loomade ohverdamise kohta, ei ole tegu primitiivse polüteistliku ebausuga. Eluskari oli tollal tohutu rikkus. Kujutlege täna kedagi loobumas vabatahtlikult poolest või veerandist varade koguväärtusest. Ohverdamas midagi maist ja olulist selleks, et mõista, mis on tegelikult oluline". Andis kujutles elu ilma lambanahkse kasukata.

“Seda kummalisem, et taas on tulemas aeg, mil viisteist lammast saab olema rikkus”, sekkus seljatagant tuhm hääl: “Tervist, härrased!”
Andrise nägu lõi särama, kuuma tülgastust varjates - saabus Kaspars varahaldusosakonnast. Kaspars viitas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO äsjailmunud raportile, millest tõotas tulla järgmise nädala peamine kõneaine.
Kaspars oli maitsetu ja paheline. Ta ei kandnud kunagi midagi üle Hugo Bossi või Ralph Laureni ning sõitis ainsana nende korruselt jaapani autoga. Selleks oli mingi košmaarne maastur. Kõik tema juures oli kuiv. Kuiv nahk, hõredad punased juuksed. Kuiv jutt. Viimasel ajal jahus ta muudkui nisust ja suhkrust ning kogus tippjuhtkonna silmis plusse. Andrist huvitas toorainetest ainult puuvill, sest puuvill tähendas moetööstust ja moetööstus erutas naisi.

Nendega liitusid Liene ja kasukapoe Anete. Andris tahtis kõigile rääkida sellest, kuidas Kaspars viis aastat tagasi koera alla ajas, kuid leidis võimaluse viia jutt sujuvalt rõivaärile.
“Ma ei alahindaks internetikaubandust. Võtame sellise ettevõtte nagu ASOS Plc. Olen sel juba paar aastat silma peal hoidnud. Noteeritud Londoni alternatiivbörsil, tegevusalaks rõivakaubandus. Vaadates seda, millise kiirusega kasvavad nii müügitulu kui brutomarginaal, näen ma siin järgmist suurt tulijat Inditexi, H&Mi ja Fast Retailingu kõrvale. Sedamööda, kuidas nad suurendavad private label rõivaste osakaalu sortimendis”.
Kasparsi kuiv stiil ei sobinud Andrisele, ta oli oma elemendist väljas.

“Kuidas on lood American Appareliga? Kas kasutad hetke positsiooni suurendamiseks?”, uuris Kaspars siirust teeseldes. Tegelikult oli küsimus pahatahtlik. Suvel 2007 oli Andris seda rõivatootjat kõigile esitlenud kui järgmist maailma hinnatuimat kaubamärki. Siis aga selgus, et firma raamatupidamine ei ole usaldusväärne, nad võeti uurimise alla ähvardusega börsilt eemaldada ning aktsia kukkus põrmu.
Melderis, kes oli vahepeal laskunud vestlusesse kasukapoe Anetega, vabandas end ja suundus tualetti.

“Kuulsin, et teil on mureks teatud ajalehe ülemäära usinad noored detektiivid”, pöördus Kaspars Liene poole. “Mul on antud väljaandes pisikesed, peaaegu olematud hoovakesed. Vanade teenete tõttu. Ei midagi erakordset aga usun, et kui õigete inimeste käest ilusasti palun, õnnestub teie salongi asemele artiklisse ehk mõni muu ettevõte leida.”
Kasparsile sobis Andrise liialdav stiil. Esitas seda oma kriips-suuga. Liene vaatas Kasparsit pilguga, mis ennustas ebameeldivat hetke nende kooselus. Nüüd vabandas Andris ja lahkus saali.

Kursaõde Ulrika oli pärit Priekule lähedalt. Kooli kiitusega lõpetanud, siirdus ta KPMG-sse ning tegi seal märkamatu südikusega karjääri. Kui ta tundis, et lagi hakkab kätte jõudma, pakuti talle tööd Stockholmis, ent Ulrika ei tahtnud kodust kaugele minna ning alustas suvest maksuametis. Lühike, rinnakas, satään - või kartulikoor nagu ta ise ütles -, jubedad saapad ja kassi silmad. Armastusest hobuste vastu tegeles nii ratsa- kui traavispordiga. Ta oli vaga vee ja sügava põhja tüüpi naine, kes lasi lühikest tänavapoisi taskunuga meenutava huumori välja ainult pärast kolmandat jooki.

“Näe, su pruut hakkab abielluma...”, osutas ta säravate silmadega üle saali Liena ja Kasparsi poole. Need seal kekutasid totakalt. Kasparsi viltune suu irvitas ja meik Liene näos oli nagu mask.
Andris oli neljandast viskist juba väsimas ning tal läks aega, enne kui Ulrika sõnamäng kohale jõudis. Kuid kergendus oli vahelduseks normaalse inimesega rääkida. Parem hobused kui nisu.

“Ei lähe ta kuhugi. Võib-olla läheb, aga tuleb tagasi. Ta ei saa ilma minuta”, ennustas Andris.
“Arvad? Kaspars kannataks teda välja küll. Võib-olla isegi taltsutaks ära. Tead, kuidas Grindeksi omad Kasparsit kutsuvad? Tabletipress”.
Andris naeris: “Tõsiselt?”
“Aga ongi tabletipress. Söödad pulbri sisse, teeb tabletiks. Söödad numbrid sisse, teeb analüüsiks. Ma arvan, et kui sinu kaunitar sisse sööta, teeks kortsus vanamutiks ja ise ei saaks midagi aru”. Mõlemad naersid.
“Aga tead, kuidas East Capitalis sind kutsutakse?”, uuris Ulrika kavalalt kokteiliklaasi tagant: “Paabulinnuks. Sul on need kostüümid. Ükskord vedasid seal kihla - kaotaja pidi nädal aega selliseid kingi kandma nagu sul.”

Andris ei oleks jaksanud haavuda. Ja siis haavumist maskeerida, mõelda kuidas olukorrast välja tulla. Ulrikaga oli okei. Ta ei mõistnud kohut ja kohtumõistmine oli viimane, mida Andris vajas. Veider oli see, et mida pikemalt nad vestlesid, seda enam selgus, et Ulrika, tagasihoidlik ja usin, oli Andrisest palju paremini kursis finantsklatšiga - lõbusate lugude ja väikeste skandaalidega.

“Ma olen alati mõelnud, et sa oleks pidanud näitlejaks hakkama,” vahetas Ulrika teemat.
“Sa oleks tõsiselt hea. Sul on välimust, oskad hästi teeselda ja õpid teiste sõnad kiiresti ära. Numbrid ei ole sulle kunagi sobinud. Sul on süda liiga õiges kohas”.
“Ah vana jutt, miljon korda kuuldud. Süüa makarone ja piketeerida kärbete vastu - ei aitäh! Ja siis osaleda tuhande lati eest makaronireklaamis - Ostke Maggie makarone! Nüüd taimerasvaga!” Andris oli tõepoolest hea näitleja.

Nad vestlesid ratsutamisest ja traavispordist. Ulrika selgitas, miks hobused suudavad minna trepist üles aga mitte alla ning jutustas loo, kuidas traavisõidu ajal oli võidusõitja kaarikus infarkti surnud, traavel aga kihutas teistest mööda ja võitis võistluse.
Tal ei olnud klassi ega seksapiili kuid ta oli suurepärane ratsasportlase vorm ning Andrise pilk peatus järjest sagedamini ta puusadel ja büstil.

Ulrika tundis ennast samal ajal üha enam naisena ning lõpetas mojitode tellimise nagu oleks ta endiselt klassiõdedega Priekule ööklubis “Jungle Life”. Lõpuks jäi ta pikalt Andrise ümaratesse pruunidesse silmadesse vaatama. Nad kumbki ei pööranud pilku ära. Kaks sekundit, kolm, viis. Andris tundis ennast kolmeteistaastasena kuigi välja ei paistnud peale sisseharjunud hajevil kutsikailme midagi. Ulrike tundis end kolmekümnesena, tippvormis, nagu oleks ta traavliga kiirelt kurvist välja tulemas ja kohe-kohe esimeseks rebimas.
“Kuhupoole sa liigud?”, küsis ta pilku pööramata.
Ilma, et prillide tagant midagi välja paistaks, tegi Andris sekundi murdosa jooksul diskonteeritud rahavoogude analüüsi, mille sisendinfoks olid Ulrika kunstnahast Montoni käekott, tema enda eile saabunud Kitoni jakk, näitlejate pikett kultuuriministeeriumi ees, maksuameti elektriautod, Liene igasuguse perspektiivita salong, Kasparsi allaaetud koer ja mojitod. “Ma vist jään veel natukeseks”, sõnas ta delikaatselt aga kindlalt - ta oli kümneid kordi samale küsimusele mõlemat pidi vastanud.

Ulrika libistas möödudes sõrmedega üle Andrise käsivarre ning Andris jälgis kuidas ta üle saali, trepist alla ja siis juba teisel pool akent sumedasse septembrisse kadus. Aknad olid tohutult suured, puidust raamidega ning rahapuudusel pesemata. Klaaside vahel oli kuivanud rohutirts nagu lapsepõlvesuvilas. Ta lõpetas oma viski ning tundis, kuidas neli järelmaitset - pehme valge linnas, malbe kirss, tumedad Oloroso vaadid ning õrn suits - uskumatu vaenulikkusega üle tema kihutasid. Andris ei jaksanud sõnadega mõelda. Kuid ta üritas mõista, mis on see tunne, mis on täpselt nagu intuitsioon kuid selle vahega, et hakkab tööle paratamatult hilja. Tunne, millega ei harju kunagi. Hiiliv äratundmine, et panid vist puusse.


Kõik tegelaskujud on fiktiivsed ja võimalikud sarnasused reaalsete inimestega juhuslikud. Eriti kehtib see Riias õppinud finantsanalüütiku Kaspars Kalvetsi kohta - alles poole loo pealt tuli see seos meelde aga ma ei hakanud nime muutma, sest Kalvets on mõistlik mees ja usun, et ei pane pahaks

15 comments:

  1. Mõtlesin eile õhtust saati, mida öelda, aga miski ei tundunud piisavalt stiilne. Ma loodan väga, et sellest tuleb järjejutt.

    ReplyDelete
  2. Ma mõtlesin eile õhtust saati, et uue toote launch on läbi kukkunud (vt. ka Sony Minidisc) ning see tuleks kahjumi minimeerimiseks kiiresti müügilt eemaldada ja tootearendusosakond lahti lasta.

    ReplyDelete
  3. Ui... no see oli üks kuradi stiilne ja kurb lugu. Kartused Patriks Batemansist on asjatuks osutunud. Mida veel öelda? Suu munni täis nagu ikka, kui keegi lõpuks päris asja hakkab tegema. Loksutan veel päeva jagu peas ringi ja kahetsen, et ise ülesande kõrgusel pole seisnud, eks siis näeb. Aga kurat... selline krõbisev ja kurb väike asi noh, hea setting ka, kaval lahendus. Strange and familiar. Selles settingus tahaks tõesti veel midagi.

    No ja siis... kurat, tahaks teiste arvamusi ka kuulda. Sony Minidisc see nüüd küll ei olnud. Mul on vist natuke sama fiile kui TT-l.

    ReplyDelete
  4. mu arust on nii ääretult kõva, kuidas see lõpus vee alla läheb ja välja tulemise asemel ka kogu eelneva veega üle uputab. need mingid pisikesed märkused, tegelaste jutukatked on kogu looga seotud, miski pole siin "niisama", kohatäiteks. see kõik Melderisse puutuv. ja siis muidugi too "lühikest tänavapoisi taskunuga meenutav huumor".

    kahjuks ma ei jõua rohkem kirjutada, täielik viie minuti kommentaar, häbi! hiljem ehk rohkem.

    ReplyDelete
  5. Tavai, kolm inimest on juba Minidisci [TM] ostnud, can't be that bad. Mis see müügiplaan näitaski? 12 000 esimese nädalaga? Ja ülejärgmine teisipäev on aktsionäride koosolek? Come on guys, me peame kuskilt ülejärgmiseks nädalaks 11 997 ostjat leidma! Mõtleme kõik koos, kust leida ülejärgmiseks..

    Enivei, kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis asi on totaalselt proportsioonist väljas ja oleks vajand kõvasti rohkem arendamist. Lõpp on eriti lohakas. Vabandan - nagu alati - sellega, et muude asjadega on tohutult kiire ja selle jutu normaalseks viimistlemiseks kuluv effort oleks parem suunata tulevikus millelegi, millel on korralik storyline. Sellel siin eriti narratiivipotentsiaali pole. Ehk siis järjejutuna jääb kahjuks ära:)
    Aga lõbus oli eksperimenteerida. Aitäh kommentaaride eest ka:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ei saanudki aru, et lõpp oli lõpp. Ma mõtlesin, et järgmises peatükis läheb edasi, nagu "Plekkmehed" läks ikka järgmises peatükis edasi. Ja jäin järge ootama.

      Delete
  6. mulle meeldis ploti tvist (ma naersin) ja olustikukirjeldused olid ka megad. Ma arvan, et sellest saaks kena teleseriaali ka. Veitse nagu "vaprad ja ilusad", aga draama ja intriigi asemel on selline kurblik ja tahab midagi inimese hinge kohta öelda ja kaadris ei ole kogu aeg Macy lõust, vaid selle asemel on piinlikult kaunis operaatoritöö.

    ReplyDelete
  7. Rets tükk. Setting oli paeluv, Läti majandusinimesed usutavad ja huvitavad ning lõpp tekitas himu järgmise peatüki järgi. Võiksin sellist kraami julgelt mingi 6-700 lk järjest lugeda. Anna veel!

    ReplyDelete
  8. See ehk on millegi hea märk, kui keegi nagu midagi öelda ei oska, aga samas tahaks.

    ReplyDelete
  9. Mõnusalt kuiv ja kibe huumor, paneb niimoodi virilalt omaette kõkutama. Lõpp on äärmiselt stiilne, kohavalik niisamuti: Läti on ilukirjanduslikus mõttes meeldivalt väheekspluateeritud paik. Tõsiselt, mis asi on Läti? Natuke nagu Eesti vist, aga kuidagi naljakam, nukram ja kõvem. Eesti ilma põhjamaa-illusioonideta ja rohkemate venelastega? Ma ei tea, kuidagi badass on. (Pealegi on neil Rainis Kurzemest.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja parema toiduga. Kui tahad väljas süües head kodust Eesti toitu saada, tuleb minna Lätti.

      Delete
  10. Vähesed kinematograafilised kohad olid tõesti megad. Minu mälu järgi neid oligi ainult üks, see viimase lõigu algus. Selline sügavate toonidega kaameratöö, emotsionaalselt õigesse hetke ajastatud. Poleks osanud oodata. Pikaajaline läbisaamine (alati mingil määral eelarvamusi tekitav) paneb arvama, et PÄRISNIME jaoks oleks seda efekti, mis seest valgest välja pimedasse vaatamist saadab (eriti kui keegi sealt lahkumas on), kuidagi liiga "pede" kirjeldada. Saad aru, küll, mida ma mõtlen.

    See on vist mu peamine ilukirjanduslik fetiš ka. Kui süžee on õigesse kohta jõudnud, sõidetakse iluga sisse. Tegevus kaugeneb lugejast, tegelaste liigutused muutuvad siledaks, elegantseks, tseremoniaalseks isegi. Värvid ärkavad ellu. See on vist see, mida me "vee alla minemise kohaks" kutsume, kuna see meenutab aegluupi, ka helid liiguvad samasugusel kumeral pinnal. Paljud mitte eriti kannatlikud tüübid tahavad oma esimesed raamatuid AINULT seda täis kütta. A´ miks ei võiks kogu asi üks suur vee alla minemise koht olla? Mina sellist lähenemist ei kritiseeri - miks mitte, kui kohati päriselt läheb ka, mitte niisama ei toimu pinna peal ilutsemine. (Kunnus ilmselt arvab teitmoodi.)

    Mitte, et siin millegi sellisega tegemist oleks olnud, siin oldi maitsekad. Lihtsalt üks tähelepanek.

    Kriitika mõttes ütleks, et selles, kuidas laused ja lõigud teineteisele järgnevad, on mingi mitte täiesti nauditav pinge. Ma arvan, et see tuleb kirjutamise enda raskusest, selja taha lauseid lisamisest jms, mille alla esimese ropsu orgaaniline joon on natuke ära kadunud. Nagu oleks täiesti loogiline inimese mõtlemine - nii nagu laused järjest tulevad - aga nagu ei oleks ka. Mingi remondi järgi on aimata. Eino tore, et enda järel ära koristasite, ilmselt polnud lihtne, aga ehk oleks ka koristamise ära koristanud, kui juba raskeks läks.

    Selles, et süžeed on vähe, ma probleemi ei näe. Nagu ka ebatseremoniaalses lõpus. Need on head argised ja maitsekalt nihilistlikud võtted. Üldse: mõtlemist siin kritiseerida ei saa, see ületab eneseküllasuse ja isikupära teatud kriitilise piiri, kust edasi algab kirjandus. Olgu see siis kuitahes pretensioonikalt öeldud, nii on. Mõni mees ei ületa seda punkti kogu raamatu vältel ja olgu kuitahes mõnsalt tehtud, no ei anna mõõtu välja. Kriitika ei taha ka kuidagi "kas autor on nats muna?" faasist "MIS SIIN JUHTUS?" faasi liikuda. Kutsusid mu oma pea sisse ja no ei olnud eriti tähelepanuväärne koht. Minu jaoks see autori mõtlemine on mingi presence tekstis - pardon, ei söandand "kohalolek" öelda. Selles tekstis ja CK teises lühiloos, on see mingi iivil surin seintes. Nagu lahtine elektriühendus.

    No ja seline lugu oligi siis. Minu jaoks on nüüd hilja sõbrad, ma olen kirjanduskriitikaga tegelema hakanud. I could support my growing coke habit and even get away with ruffing up a hooker every now and then, aga nüüd ma olen avalikus ruumis ebairoonilist kirjanduskriitikat teinud. Lock me up for six.

    ReplyDelete
  11. Ah jaa, vabandust, nagu minuvastane tõestusmaterjal poleks niigi ammendav olnud, tahtsin veel öelda, et massistseen on kompetentne. Hästi lahendatud ilma suurema olustikukirjelduseta: "Saal oli rahvast täis, oh kus kihasid, latrasid, suits ja sumin, VALGUS JA ELU, mees, VALGUS JA ELU olid seal, kas sa tunned, seda?!" Selle asemel oli lihtsalt inimesi ja liikumist kasutatud, mõlemaid oli piisavalt palju, aga oleks võinud olla hästi natuke veel. Samas võibolla see pidiga hästi natuke tühjavõitu peostseen olema.

    ReplyDelete