Thursday, June 28, 2012

Kaadreid dokfilmile

Justin Mortimer
Must intervjuuboks. Toolil istub keegi poiss, gaasimask peas, prožektorid näos.

NARRAATOR: Marten, kui palju sa meile rääkida tahad?
MARTEN: Ma tahan mingit lauda, tooge mulle mingi laud.

Järgmine võte, sama koht; poisi küünarnukid on nüüd laual. Tema gaasimaskilt puudub filter, selle asemel on rebenenud auk, poisi suu; kui ta räägib, siis on tema hambad harali ja katki, kuigi suu kaardub naerdes väga kenaks - tüdrukutele ta meeldiks. Vasak küünar on marraskil, näpud mustad ja mõranend, nüritud küüntega; see sama käsi näpib maskiserva. Ta on umbes seitseteist.

N: Ma mõtlen, et räägi alustuseks ehk sellest, millal sa ise maski kandma hakkasid. Miks ja kuidas?
MARTEN: Ma ei tea, mingi paar aastat tagasi, neli?
N: Ja kõik su sõbrad kannavad ka? Millal nemad alustasid?
MARTEN: Ega kõik ei kanna maske.
N: Kes ei kanna? Kas nad pole haiged või.. või kuidas teie nende nägudesse suhtute? Kannatate te välja?
MARTEN: No Sten ei kanna, aga ta ei lähe vist arvesse.
N: Haiguseta?
MARTEN: Ei, ka ikka. Aga ta läks peast segaseks, põletas enda näo ära.
N: Põletas? Mis ta staadium oli?
MARTEN: Ma ei tea neid, mingi viis äkki või. Põletas jah, mask ei aidanud tema puhul, talle käis närvidele. Enne tõmbas noaga kulmu katki, aga no see pole midagi, selliseid asju teevad paljud.
N: Mis ulatuses end vigastatakse, tead öelda?
MARTEN: Tüdrukud enamasti. Või no ma tean tüdrukuid. See on sama nagu veene lõikuda, ainult, et nägu. Põsed tõmmatakse lõhki, jõhkralt, aga no see tegelt väga ei aita, nad kannavad maski ikkagi edasi.
N: Tead sa veel mooduseid, kuidas enda nägu muuta?
MARTEN: No need needid ja ketid triiki üle näo, nagu permanentne mask. Mingid tätoveeringud. Ja noh, kirurgia muidugi, a see maksab ropult.
N: Mis sa ise Stenist arvad?
MARTEN: Mis ma ikka arvan, kõva muidugi. Ma teeks ise ka, kui ma siuke kuserott ei oleks.
(naerab)

Marten kõnnib selg ees kuuride vahel, gaasimask kaamerasse pöördunud; ta räägib ja komistab aina ning tema kukalt ja tagiselga on näha vaid siis, kui ta peab vaatama, kuhu minna. Liigutakse äärerajoonis, kuuride tagant ilmub lai väljak, kõrgepingeliine täis; nad lähevad risti üle tühermaa teede ja ebatasasuste, on suvi, plats on rohtu, lilli ja nõgeseid täis. Taamalt paistab kamp noori.

MARTEN: Ei no kurat mida siin imestada, jee need mendid meid niimoodi kätte saavad? Aga ma ei tea, mina näen seda muidugi headuse pool võitlemisena. See, mis varem oli, no see oli ikka ilge! Ma arvan, et see katk sellepärast tuligi, vastusena kogu varasemale välimuskultusele - lihtsalt inimeste psüühikast kukkus mingi roosamanna eest ära ja voila.
N: Juhtivad psühholoogid räägivad enamasti madalast enesehinnangust..-
MARTEN: Hahahaha ja sa muidugi usud neid? Kuidas sa siis seletad seda viha teiste vastu? Ei no, ära hakka mingit sarnasuse jama mulle nüüd rääkima, ma tean küll, et sa tahad, a ei ole nii ju - see puhas vastikus ja antipaatia tuleb konkreetselt sellest, et too materiaalsusele, enda välisilmele suunatud maailm oli lihtsalt otsakorral ja..
N: Sa leiad siis, et see on poliitiline teema?
MARTEN (naerab): Sa mõtled mu viha? See, et ma vihkan ilusaid inimesi, jälestan nende nägusid? Türa, ma ei saa aru ikka veel, miks nad kogu reklaamimaailma juba inimlõustadest tühjaks ei ole rookinud. Aga muidugi, nüüd on kogu see maskikultus selle asemel, see on samuti pedene, see on see sama ilu küsimus ju ikkagi, lihtsalt asi ei ole enam näoproportsioonides. A muidugi, šveitsi teadlastel on nüüd parem uurida, mis inimmõistuse jaoks see ilu ikkagi on, milline on täiuslik näokonstruktsioon ja muu pask. Et mis kuldlõige see on, mis poole - ilusama poole! - inimkonnast hommikul peeglisse vaadates jälestusest öökima paneb. Rõve värk, noh.

Lähenetakse kambale, paar poissi tõusevad püsti, tõstavad käe. Läigib plastmass, kuld; üle näo on tõmmatud indiaanitriipe, rätikuid ja suusamütse, isegi vehklemisvõrke. Ühel külili rohus lamaval noorel on ees on tumedast nahast koerapea, koos koonu ja silmaaukudega; tema kõrval istub aga paintballikiivris tšello, õllepudel käes. Martenit nähes hakkab kamp huilgama nagu röövlijõuk, pätisilmad hiilgamas; keegi pronkskuldja täismaskiga tüüp astub ligi, lööb Marteniga rusikaid kokku ja irvitab maheda kunstsuukese tagant. Marten näib elevil, ta pöördub kuidagi uhkelt üle kogu kära kaamera poole.

Wesley Burt
MARTEN: See on Oro Volto, tal on kuldlehtedest mask! Ei noh, tegelikult on ta Ove, aga me kutsume teda vahepeal Oro Voltoks või Volto Oroks, see kõlab nagu eesti süldimees, karvase rinnaga.
OVE (näpuga maskile koputades): Ma varastasin selle sugulastelt, neil oli see seina peal, Veneetsiast toodud. Nüüd ma näen välja nagu gei.
MARTEN: Ei-ei-ei, sa näed välja nagu Volto Oro! Okei-okei, aga tegelikult on see ju hämmastavalt sünge, onju? See tumestunud kuld, no on ju, jumala kuri ja siis see anonüümne näolõige, täismask. Aga no vaadake Mariot, tal on nahast koerakoon!
N: Te olete kõik haiged või on see sõpruskonna tunnusmärk?
MARTEN: Haiged, haiged, jumala peast haiged!
OVE: Ei, me oleme tulevik, uued terved - peksame vaateaknaid segi ja kisume paberist modelle lõhki, hõissa-raa!
N: Aga olete te siis üldiselt kogu modellinduse ja reklaami vastu või teete seda siiski haigusest tulenevast jälestusest?
KEEGI KOLMAS: Ideoloogiline värk ikka! Tarbijaühiskond maha, surm reklaamile!
OVE (naerab): See katk on õnnistus.
MARTEN: Me oleme lihtsalt sõbrad, noh, ja noored poisid.. Ei no, tüdrukuid on ka tegelt, Liis ja Mirjam seal (näitab istujate hulka kahe tütarlapse poole, need lehvitavad).
KEEGI NELJAS: A sa Stenist rääkisid juba või?
MARTEN: Jaa-jaa, aga ma mõtlen, et me peaksime neid keldritesse viima, mingitele pidudele.
OVE: Sa mõtled nende hipsterite pidudele või?
MARTEN: No ma ei tea, ükskõik kuhu, kus neid erinevaid maske näeb. Kuigi no muidugi, eks neid näeb tänaval ja kaubamaja reklaamides. Pits, velvet, samet!
HÕIKED: Pärlid! Peegelmosaiik! Ole haldjatar, kiisu, kes tahad - leia endale tõeline mina! Swarowsky teemantid, Veneetsia ballimaskid. Sebrad ja tiigrid ja disainmaskid nüüd allahinnatud!
N: Mis te jaapani mangamaskidest arvate?
MARTEN: No mis sa arvad?
MARIO: Ma tahan ikka veel endale Donatella Versace’i nägu. Kui ma selle saan, siis ma annan enda koerakoonu kohe ära, raudselt!
(naer)

Tagasi intervjuuboksis, portreevaade.
N: Sa olid päris noor, kui epideemia alguse sai, eksole?
Marten kehitab õlgu.
N: Mida sa sellest mäletad?
Poiss lükkab küünarnuki lauale ja toetab laisalt enda maski poolviltu. Tundub, nagu nõksutaks ta enda jalga.
MARTEN: Ehmh.. No esimesed juhtumid olid mingi.. 2005? (pilk liiguks nagu kuhugi stuudiopõhjatusse; sealt tuleb vist noogutus, Marten jätkab) Modellid ja mm.. Ma mäletan, see oli Kylie Minogue, kes ühena esimestest sellest rääkima hakkas, enne seda oli julmalt palju lauljaid ja tüüpe avalikkuse eest lihtsalt sõnagi lausumata ära kadunud - ma mäletan, et ma läksin koolist koju ja siis me käisime putkadest nänni ostmas ning seal oli kollastel tabloididel paksult ja rasvaselt: “Salajane beebibuum? Megastaarid lahkuvad lavalt.” Kuni lõpuks Kylie Minogue pressiteate välja andis, et ta on sellest dokumentaalfilmi teinud koos mingi teise tðikiga.. Seal olid siis spetsialistid ja psühholoogid ja statistika ja kõik olid what the fuck, where the fuck did this come from. Noh ja siis oli see ühel hetkel meil ka, nagu mingi linnugripp.

Marten on mõnda aega vait, nagu tuleks talle midagi meelde. Siis ta jätkab veidi teistmoodi, hääl paar kraadi tasasem, tõsisem; tema jutt kütab end süngemaks nagu Ida-Euroopa talv.

Justin Mortimer
MARTEN: Tead, minu arust on kõige jõhkram, kui see on vanavanematel. Mulle tundus ka alguses, et see on kõigest tüdrukute edevus, liiale läinud enesehala, püüd meeldida, veel ilusam olla; ma lugesin nädalalehest neid lugusid ja irvitasin, rääkimata sellest, et tunda kaasa esimesele kooliõele, kes enam tundi ei ilmunud. Aga.. ma mõtlen, et ma olen vist selles osas üsna eriline juhtum, et.. Vaata, vanematel inimestel on see üsna haruldane. Kui mitte öelda, et väga. Aga.. Aga enne, kui midagi mul juhtus, enne kõiki esimesi ilminguid, jõudis see hoopis mu mammani. See on väga veider, eks ole? Ta on eluaeg autist olnud, matemaatik; vanaisa tegi alati kõiki kodutöid, kui ta veel elus oli, nüüd elab mamma meil; ma mäletan, et mammal oli kunagi komme kõik peeglid tehteid ja valemeid täis kirjutada - kuigi jumal teab, mida ta seal arvutas, sellest ta ei rääkinud.
Aga siis tuli muidugi esimene staadium ja sa tead küll, mida see tähendab; selle asemel, et numbreid peeglile kanda, hakkas ta nende abil iseennast vältima – see on päris hull, ta rehkendas käigu pealt välja täpsed nurgakraadid ja kaugused, möödumaks peeglist nii, et enda peegelkujutis jääks nägemata. Ja aastal 2006 oli see kõik ikkagi veel piisavalt tundmatu, et näida lihtsalt autismi ja.. suremise koosilminguna, aga noh.. Ma ei pea ju seda lauset lõpetama, sa saad aru küll.

Marteni häälel pole midagi viga, aga ta lihtsalt ei taha rääkida. Tema gaasimaski rebenenud silma-avadest vaatavad nüüd kaamerasse kaks hirvesilma, post-apokalüptiline ausus sees; ta ootab järgmist suunist ja kaader vahetub.

On tühermaa, sama seltskond. Kloppimistorule on pandud istuma kolm tüdrukut; nad kõiguvad seal, üles kääritud käistega käed pidepunktideks, ja ootavad. Ümberringi käib mingi sehkendamine, kõlavad poiste hääled, režissööri hüüd; veel viimasel hetkel ujub kaadrinurgast sisse üks mikrofonitups ja tema järel helimees, seade odana püsti. Režissöör ei jää rahule.
KEEGI VIIES: Röövik jääb pilti, samm tagasi!
Helimees kaob tagasi ajaloohämarusse, fookus on jälle plikadel ja paneelrajooni õhtupoolikul.
TÜDRUKUD: Eee...
Plikad puhkevad naerma, vaatavad üksteisele otsa ja kõlgutavad jalgu. Nad on kuidagi kohmetud ega tea, kust alata. Lõpuks alustavad nad nimedega, loevad vasakult paremale end püüdlikult ette: nad on KERLI, LIIS, JOHANN-ANETT. Nad näevad kõik erinevad välja: Kerli nägu helgib siidpehmes läikes, tema kiivrikatteks on peen niidistik, kreemjad pärlikerad ritta laotud; tema kõrval istub hoopis teistmoodi hele Liis, juuksed lubivalge futumaskiga ühte kivistunud. Kõige viimane on aga Johann-Anett, tagasihoidlik ja pusas, kapuuts tumeda mustervõrguga kinni õmmeldud. Üllataval kombel on ta esimene, kes rääkima hakkab; tema kattevõrgu hõredamatest kohtadest vilksatab nahka ja piirjooni.

Wesley Burt
JOHANN-ANETT: Minu klassis on peale minu veel üks tüdruk ja poiss.
KERLI: See on päris palju, üldse teie paralleelis. See B-klassi Ann ju ka, eksole?
JOHANN-ANETT: Mhmh.
LIIS: Ma ei tea, minu arust ei ole väga palju, normaalselt on. Enamasti on ikka igas klassis vähemalt üks olemas.
JOHANN-ANETT (kaamerale): Aa, igaks juhuks, et ma käin kaheksandas klassis.
KERLI: Ja enne, kui tuleb mingi märkus, et me liiga noored oleme, siis ei ole!
LIIS: Ma olen isegi päris väikseid maskidega näinud, nii kolme-nelja aastaseid.
KERLI: Jaa-jaa, ma tean jah, mu ema sõbranna tütar on ka maskiga!
JOHANN-ANETT: Aga ma ei saa aru, mis maske nad siis kannavad?
KERLI: No nad teevad küll ju päris väikestele ka..
LIIS: Jaa, mingi Hello Kitty ja multikategelased.
JOHANN-ANETT: Huuh..

N: Aga rääkige neist piiluritest.
Tüdrukud väristavad õlgu, Liisi tsementseks võõbatud nägu kisub kiiva.
KERLI: Nad käivad koolide ümber.
LIIS: Meil siin on eriti palju, mujal vist pole, kesklinnas ega korralikemas kohtades. Aga meil on siin jah.
KERLI: Nad on ise ka maskides enamasti, aga see pole ju enam imelik, pooled inimesed on maskides - nii et ei oska kahtlustada.
LIIS: Nad hiilivad selja tagant ligi..
KERLI: Ja siis tõmbavad su maski maha.
LIIS: See on nii vastik.
JOHANN-ANETT: Jäle.
KERLI: Mu eelmine pärlimask tõmmati puruks.
LIIS: Selles osas on jah permanentsed või tugevamad maskid paremad.
KERLI: Aga kõik vist on korra nendega kokku puutunud.. Meil küll vähemalt. Kas võigi pealt näinud.
LIIS: Haiged inimesed, haiged perverdid.
N: Aga mis te arvate, miks nad nii teevad?
LIIS (kehitab õlgu): Ma ei tea, mingi haiglane kiusamisvajadus äkki või..
KERLI: Ei-ei-ei, no see on sama, nagu seeliku alla piiluda või ma ei tea, mis perverssusi teha.
JOHANN-ANETT: Uudishimu on. Et milline see ilus tüdruk selle ilusa maski taga on.
LIIS: Mulle tundub, et nad ei saa aru ka, kui vastik ja rõve see on.
JOHANN-ANETT: Mhmh, neile vist tundub, et mis see ära ei ole, tõmbad teisel maski eest..
KERLI: Aga ainult, et see maski eest tõmbamine on, nagu keegi tõmbaks riided seljast.
LIIS: Hullem veel!
Kõik noogutavad.

Tagasi intervjuuboksis.

Justin Mortimer
MARTEN: Seda on keeruline seletada, mis mu pea sees toimub. Mulle tundub, et selleks on mingeid paremaid inimesi olemas, kirjanikud ja.. Te oleksite pidanud Kerlilt küsima, tema oleks kindlasti vastata osanud. Aga mina? Ma ei tea.. Kunagi ma polnud isegi teadlik sellest, milline ma välja näen. Okei, jah, võib-olla lasteaias oli nii, et mõni tüdruk tahtis minuga rohkem tantsida, aga ma ei tea. Ma ei seostanud seda enda välimusega. Ma pole vist kunagi enda kehaga harjunud – see on olnud kas märkamatu või võõras, keegi teine. Ja igav. Kujuta ette, ärkad üles, pesed hambaid, vaatad peeglisse – ja nii kohutavalt igav hakkab, et tapa end ära. See ilus nägu, korrapärased näojooned, põsesarnad – lihtsalt väga väga igav. Aga see-eest mu esimene tüdruk – oi! Tead, tal oli selline huvitav nägu, autoõnnetuses kahjustunud – ta ülahuul oli kuidagi kõrgemal kui muidu ja tõmbles niimoodi, kiskudes silmalaugu viltu. Sa ei kujuta ette ka, kui põnev see oli: ma võisin teda tundide kaupa uurida. Aga seda kirjeldada on juba palju keerulisem – umbes, nagu edastada mingit lõhna, lapsepõlvemälestust – vist võimatu.
Mina ei tea, võib-olla on see mingi igatsus ja leppimatus? Need on ilusad sõnad, Kerli ütles nii. Seda ma tahaksin küll, olla anonüümne, kehatu, mingi eeterlik unistus. See haigus toob võõra tunde: avastad järsku, et nägu siin maski all ei olegi minu – ega ammugi mina. Lihtsalt kate, suvaline; kogemata leitud laen. Ma ei usu ajaloo lõppu, ma ei arva, et see ongi kõik, nii nüüd jääb – maskides inimesed, kes iseennast näha ei talu. See ei ole viha iseenese vastu, ära saa must valesti aru. See on mingi etapp, muutus – aga kuhu see viib, ära seda mult küsi. Aga ma ei tea, sellega mu luuletaja anne piirdub. Piisab, eks?
 N: Jah, .. Kuidas siis selle lõpuga jääb – soovid sa maski ära võtta või..?
MARTEN: Jeah, okeika. Me ju leppisime kokku, et nii jääb, eks.

15 comments:

  1. Mulle meeldib see õhustik, mis on edasi antud. Pisut sünge, otsekohene, dokumentaalfilmile omane. Tohutult haarav, hästi tehtud!

    ReplyDelete
  2. Day-Z's peaks olema sinna sattunud karakterid ka õnnetult ilusad. Ilu, mis siis ajapikku läbi vigastuste ja surmade kaoks - kohanemine.

    ReplyDelete
  3. Üü, see oli täitsa hea
    -j

    ReplyDelete
  4. wtf pedekad, where's the fucking accolades!

    ReplyDelete
    Replies
    1. My accolades went straight to the author, straight from the heart. Kui ma kirjutanuks siia, tekkinuks oht maskis joppari efektiks™ (vt. eelmised kommentaariumid) ja ka tutvustame kõigile noort andekat tulevikutähte, lükkame ootused peale-efektiks, millest mõlemad tundunuks mulle counterproductive, if anything.

      See tagasiside on delikaatne teema. Autorid vajavad seda aga samas ei tahaks lugejale amatöörkirjanduskriitikaga mustkunstitrikke lahti rääkida ja jätta ka muljet, et kitsas ring üksteist haibib.

      Delete
    2. Õigus jah. Pealegi see lugu on selline tume ja läikivalt monoliitjas, et seisab väga hästi üksi ilma ohhetavate ja ahhetavate ümmardajatetagi püsti.

      Ümmardajatetagi? Tõesti? Selline oledki või? Öelge mulle, et ma eksisin ja meil ei ole keeles sellist käändevormi.

      Delete
    3. Selline ongi, lõppu ja liiteid sama palju kui sõna ennast. Ymmardajaitagi on alternatiivvorm, vähe kasutatakse.

      Delete
  5. Halvad ei ole veel Alpidesse laskemoonatehastki ehitanud aga headel juba kõik valmis! Mis harukordne industrialism heade poolt, tavaliselt on ju vastupidi. Ma ütleks niisama aja pulsi mõttes, et umbes praegu oleks aeg oma asja tegema hakata. Kõigile.

    Sest no vaadake näiteks seda lugu. Väljakutse nimi oli: "Ilusate inimeste haigus" ja kuu aega hiljem on see niimoodi lahendatud. Oskus ülesandeid lahendada on kuninglik, ei ole otsesemat viisi oma mõtlemisvõimet maailmale demonstreerida. Ridley Scott ütleb sulle: "Do you have anything on the crusades?". Sa kas jääd sinna lusika peal oma muna balansseerima, või ütled: "Matter of fact, I DO have something on the crusades. Baldwin IV oli leeprahaige kuningas. Ta kaotas Jeruusalemma Saladinile. Aga kuidas üldse ollakse leeprahaige ja kuningas korraga? Ja kui äge oli see mask, mida ta kandis? Ja kui äge oli Saladin? This is where we are going to start with the crusades."

    Long story short: always have something on the Crusades.

    ReplyDelete
  6. Tunnistan, et ma ei oska teha kiitvat kirjanduskriitikat. Kui ma midagi loen, siis enamasti võib mu reaktsiooni liigitada ühte kolmest kategooriast: kas "mhmh, väga kõva, hästi tehtud, soovitan kõigile", "nojah, ikka parem kui mitte midagi" või "mitte midagi oleks parem olnud". Vajadusel suudan sappi pritsida, seletada, miks raamat või jutt on mu meelest pasasti kirjutatud või ideoloogiliselt vastuvõetamatu, aga mu võimed känguvad, kui pean seletama, mis täpselt ühe või teise teose mu silmis heaks muudab. Ikka kipub välja tulema mannetu kiitus stiilis "mulle meeldis see roosa ja lillaga", mida Robert oma artikli kommentaariumis mainis. Ja üherealist kirjanduskriitikat "mhmh, väga kõva, hästi tehtud, soovitan kõigile" siinkandis teatavasti ei armastata. Niisiis olen pigem vait ja vajutan fesaris laiki.

    Ühesõnaga jah, väärt lugemine, väga kõva, hästi tehtud, minu tunnustus!

    ReplyDelete
  7. Õige tillukese kibestumusega pean nentima, et mind ei kaasatud ilukirjanduslikku projekti. Sestap pean jääma oma liistude juure ja üllitama sissevaateid oma sugulaste elusaatustesse.

    Hindpere tekst nõuab vägisi, et keegi selle linale tooks, seda see ju on, ministsenaarium, pealegi minu suure lugemuse juures mul on tunne et ma pole maailmakirjanduses sarnast teemapüstitust varem kohanud. Alasti nägu, mida peab häbenema nagu alasti keha. Pole vanust, pole sugu, pole ilu ega inetust, on ainult kest. Teeks midagi ka häälega, et ei kostaks inimese naturaalhääl, oleks selline hawkinsi kõnemasin. Maskiballid, mister X, raudne mask, hmm, jaa, see on igavesti põnev ja lai kultuurinähtus.

    Muidugi mulle meeldis, kuigi esmalt pilku peale heites tekitas otsene kõne lugemistõrke aga kui läbi lugesin, siis see oli veatult lahendatud, ilma vähimagi piinlikkuseta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Yo yo, räägitakse ka, et see meenutavat Strugatskite "Inetuid luikesid" - raamatut, millest ma viimase paari päeva jooksul nii paljudest eri kohtadest kuulnud olen, et peaks lausa lugema hakkama. Seal oli mingi väga vähe seletatud nahahaigus ja karm düstoopia.

      Delete
    2. Lugesin ca 10 aastat tagasi. Peaks seda uuesti tegema, detaile eriti ei mäleta küll aga atmosfääri. See oli seal way morbasem. Way. Väga morbane. Lisaks sellele imelikule leeprale sadas minu mälu järgi terve raamatu vältel tihket pimedat vihma as seen in sügisene küla Lõuna-Eestis metsa vahel. Vähe sellest, et ühtki selgema taevaga hetke polnud, polnud ka ühtki hetke, mil see tihke morbane vihm oleks korrakski natuke tagasi tõmmanud.

      CK

      Delete
    3. S-ide muu kraamiga võrreldes oli suisa helge siiski, õnnelik lõpp ja

      Delete