Tuesday, June 5, 2012

Kiivritega lapsed

Rembrandt knew his fucking helmets
Täna parki lugema minnes nägin kahte last purskkaevu juures mängimas. Mõlemal lapsel olid kiivrid peas ja kiivriga ema vaatas murelikult pealt. Muidugi neil olid jalgrattad ka, aga need seisid eemal ja ei puutunud tol hetkel rohkem asjasse. Miks siis need kiivrid?

Kiiver on midagi, millega kaitstakse pead. Aga mitte ainult, näiteks inglise helmet on tulnud sõnast helm, mis pigem tähendab tüüri. Ühesõnaga kiivrit kannab keegi, kes juhib väesalka (heraldikas on kiiver laialt kasutusel). Ometi pürstis legendaarne kuningas Arthur lahingusse kiivrita, et tema juuksed oleksid näha. Juuksed on ikka olnud, sel või teisel kombel, tugevuse sümboliks. Simsoni vägi on tema juustes, niikaua, kuni Dlila või Delaila need maha lõikab. Samuti on kombeks metal-kontserti ajal moshpitis oma juukseid lennutada. Enamikel metallistidel on pikad juuksed, see käib subkultuuri juurde. Ortodokssetel juutidel on kaugelt äratuntavad lokid. Samuti kannavad muudki usulahud juukseid kas patsides (rastapatsid on ehk tuntumad) või turbani all pikaks kasvatatult (sikhid). Nõukogude ajal tekkis kuuekümnendatel lõdvalt-organiseerunud liikumine, nn. karvased. Nood kasvatasid endale habeme ja lasid juustel samuti pikaks kasvada. Liikusid hirmujutud, kuidas parteiliselt aktiivsed tegelased ajasid lambakääridega karvaseid taga või sundisid neid juuksurisse minema (ehk sellest ajast on näiteks Kalamajas iga nurga peal juuksur?). Igatahes pole pea ühelegi riiklikule süsteemile pikad juuksed meeldinud, see näitab allumatust, isiklikku vabadust, samal ajal kui kiriklikud organid kas pigem soosivad juuste kasvatamist või vähemalt reguleerivad seda omade käskude ja otsustega. Sõjavägi on meile tuntud kui riiklik institutsioon, ometi on paavstilgi omad relvastatud kaitsjad. Nende juukseid ei aeta kunagi päris „siiliks“, kuna niikuinii on nad rohkem vaatamiseks kui võitlemiseks. Tavaline univorm näeb ette baretti, paraadvormis märkame kohe suure suletutiga kiivrit. Eks selline kiiver ole lahingus võrdlemisi ebameeldiv, seega pole tal tõelist praktilist väärtust. Muide on maid olnud ja aegu, mil hobusesaba oli armees kohustuslik. Üldiselt aetakse armeekõlbulikud poisid kiilaks peamiselt seepärast, et kaotada eripära, indiviid, muuta kõik vendadeks, ühetaolisteks. Teiseks aetakse juukseid maha, et kakluses poleks millestki haarata. Erinevatel aegadel on juustest loobutud ka palju praktilisematel põhjustel – et täidel poleks kusagil elada.

Millalgi üheksakümnendate esimese pooles jooksis televisioonis saade, mis mälu järgi üteldes kandis nime „Wigla show“. Selles sõnapaaris oli koguni kaks võõrtähte ja Ivar Vigla kandis mingisugust patsikest, kuigi juuksed muidu vist olid lühikesed. Võõrtähed paelusid mind ja naljakas oli ka, sestap kandsin kuni teise klassini samasugust saba. Mul on sirged juuksed ja sestap nägi too sabakene suhteliselt rõlge ja rotilik välja. Maha ajasin ta kaudselt seepärast, et muusikaõpetaja lubas sinna lehvi siduda ja lehvist mind tutistada, kui ma tunnis sekeldamist ei lõpeta (kuigi lehvi-idee tundus mulle, varjatult, kutsuv – olin vene kanalitelt näinud filme, kus tähtsad inimesed kandsid pisikest saba ja lehvi selle kooshoidjana. Ei mäleta, kas „Barry Lyndonit“ just näidati vene pealt, aga hiljem, üheksakümnendate lõpus seda Kubricku filmi nähes tuli uuesti too sabaihalus meelde). Kõigepealt otsustasime isaga, et saba jääb, siis aga sekkus ema ja lõikas selle maha. Ja õige oligi.

Prussians fucking invented the Prussian Helmet
Spordis kannab kiiver vastandlikke konnotatsioone. Näiteks sotsiaalreklaam, milles keegi rattur ütleb: „Tegija kannab kiivrit“. See viitab endast ja teistest hoolivale (ekstreem)sportlasele. Nagu ka ruladel ja ratastel on sageli sõitjaid eristav isiklik disain, on ka kiivrid mõnikord kas tiibade või mustritega. Samas on vastas filmidest nähtud stereotüübiline ameerika jalgpallur – rumalavõitu härg, kes küll võrgutab kooliballi kaunima neiu, aga edukaks saavad ikka teised (ka too neiu ei ole alati kõige nutikam). Kiivrit kannavad ka mägironijad, et kaitsta ennast ülaltpudenevate kivide eest (allapoole kukkudes on kiivrist vist vähe tolku, veidi ehk siiski). Pikemad juuksed kipuvad silma minema ning nõnda segavad, seega on kiiretel ja ohtlikel spordialadel kiivrid vajalikud. Mootorratturid ehivad samuti neid kas sarvedega või kannavad militaarse iseloomuga kiivreid.

Kiivrit kasutavad ka inimesed, kes kahtlustavad teisi oma mõtete pealtkuulamises. Nemad kannavad kas fooliumist või muust peegeldavast materjalist mütsikesi. Milline nende praktiline väärtus on, kes teab. Selliseid kiivrikandjaid kasutatakse sageli ära vastaspoole süüdistamiseks ebausus või rumaluses.

Kiiver võib ka olla raviomadustega. Nimelt kannavad väikelapsed (kelle kolju on alles pehme, lõkmed sulgumata) raske sünnituse järel, mis on nende peakuju deformeerinud, vastavat kiivrit. Mingit traumat „vale“ peakuju kaasa ei toovat, küll aga võib olla raske prille kanda jne. Nimelt jäetakse deformeerunud koljupiirkondadesse rohkem ruumi ja pea kasvab sinna sisse.

Kuid tulemegi siit tagasi nonde pargismängivate laste juurde. Ka mänguväljakul olen näinud väikesi lapsi kiivritega liumäest alla laskmas. Ikka meenub too luuletus, kus on „väikestel poistel männilatvades pesad“ (vist oli ka, et „ema on pisaravalaja noorele kehale“). Ja too laul, mida me algklassidest saati (valjult ja valesti) laulda üürgasime – et meid kanti vati sees, ja las jääda meilegi käimata teid. Oma arme, mis peas, tean ma peast. Koera puremine, kukkumine puuladvast, kuri kukk õuel, hilisemast ajast ka mõni kõrtsikaklus. Ükskord tahtsin näha, mis on lõõtsabussi lõõtsa sees, ja kuna buss samal ajal kurvi võttis, siis jäi pea käsipuu ja bussiseina vahele. Oh seda tädide hüüdmist ja kriiskamist. Teine kord kukutas vindine klaasikunstnik mind sülest põrandale.

Armid, ütlevad kaasatundvad naised, kaunistavad meest. Mitte asjata ei lase kirjanikud või filmikunstnikud oma kangelastel kanda pikka mõõgaarmi näol, või lasevad filmi kangelannal libistada aeglaselt oma sõrmi üle mehe armide (lahingud, duellid, selline elu nagu Tolstoi oma pihtimustes tagantjärgi ära põlgab). Armid tähendavad vähemalt meeste puhul uljust ja uudishimu. Meeste uljus ja uudishimu on enamikel puhkudel küll ka rumalusega seotud, kuid see rumalus saab kiirelt erinevate legendide ja müüdiliste lugudega romantiseeritud.

Tagasi uudishimu juurde, ja rumaluse juurde. Kord tahtsin teada, mis tunne on benji-köiega hüpata. Selleks meisterdasin endale jalgratta sisekummist vastava vahendi ning lendasin puu otsast alla, muidugi ei olnud tulemuseks „lahe“ kogemus, vaid armid ja põrutus. Kord kukkusin niisama teiselt korruselt alla. Ühtki luud pole ma murdnud, muide.

Üks kord olen endale kiivri meisterdanud. See oli selleks, et „Ümera jõel“ sündmusi teiste lastega võimalikult ehedalt järgi mängida. Kippusin siis lavastama ja mõni poiss pidi kümme korda enne surema, kui ma tulemusega rahule jäin. Hiljem jõudis eestisse ka LARP, ja igasugu muud rollimängud. Nendes on ka tegelastel kiivrid ja muu sõjavarustus, pehmendustega mõõgad sealjuures. Mina lõin puust malakaga naabripoisil pea lõhki. Ükskord jõime koos õlut ja meenutasime. Ja tänasime taevast, et meie vanematel polnud tähelepanu meid selliste mängude eest kaitsta.

(Ma ei taha siinkohal sõna võtta lasteaedade teemal, milliste mänguväljakud on oma aja ära elanud. Seda sellepärast, et minu lapsepõlves olid mänguväljakud samamoodi „oma aja ära elanud“ ja korduvalt lendasin ennast puruks. Siin on mingid sügavamad sotsiaalsed hoovused, miks sellised hiljaaegu aset leidnud sündmused just praegu esile kerkivad).

Muide. Üks tuttav, isaks-saanud noormees, kes peab käima Soomes tööl, rääkis mulle järgneva seiga: Soomes rügavad nad mitu vahetust järjest, käivad siis kusagil tina panemas, lõõbivad ja tunnevad ennast meestena. Tagasi koju tulles leiab ta eest naise, kes „on lapsest teinud Michelininuku“. Too kõnnib juba mõnda aega ja enam ennast igalepoole ära ei löö, oskab hoiduda, aga ometi on tal palavagi ilmaga seitse kihti ümber, naise sõnul mitte külma pärast, vaid selleks, et poiss ennast puruks ei kukuks. See tuttav noormees on minuga sama vana, meil on olnud lapsepõlves periood, mil koos mängisime ja teineteist kogemata või meelega veristasime (üks kivisõda on elavalt meeles; kas mäletate vendade Urbide laulu „Kool“? Või „Vana kool“? Kuidas see oligi... Seal on read: „Kui ükskord kivisõjas lõin sõbral lõhki pea / mul tõmbas naha üle kõrvu mu õpetaja hea“. Seesama õpetaja oli ka meil üksvahe ühine, ehk seepärast meenuski).

Nii vaatangi oma tuttavat, kuidas ta hoiab pead käte vahel ja pomiseb: „Minu pojast vist ei kasva kunagi meest“. Ja vaatan hirmuga kiivripõlvkonda pargis mängimas. Muidugi ka - huviga.

8 comments:

  1. Vabandust, toimetus tõmbas korraks artikli maha, koristas htmli läbu ära ja tegi kiire pildilisa.

    ReplyDelete
  2. 1. http://www.arthermitage.org/Anthony-van-Dyck/Portrait-of-a-Young-Woman-with-a-Child.html
    Van Dyck pimpis selle pildi ning teemasse on pilt nimelt kuna lapse peakate on varustet punase polsterdusega, mis peaks toda kukkumisel kaitsma peapõrutusest (muuseumitädi informeerib mind sellest iga kord kui sinna ruumi satun)
    2. juuksed ja ujumismüts?
    3. Peeter I aegne habememaks õ_õ
    4. kivisõda sai peetud, kuid paremate strateegiate välja töötamise käigus sai minust igaveseks rogue-tüüp suvalises RPGs, mis seda vähegi võimaldab. Sneak attack +1d6 per iga ülejärgmine level.

    ReplyDelete
  3. Tendents on olemas, kahtlemata. Ma arvan, et see tuleb üldiselst lääne soodumusest arvata, et surm on see kõige hullem ja et vigastustest ning haigustest peaks pigem hoiduma. A samas tänaval ja metsas on ka ikka veel lapsed. Siukestest vanematest, kes oma lapsi kui vatis hoiavad, võis nõukogude raamatuist ka lugeda, ning ilmselt on ködanlikes või aadliperedes seda varemgi harrastatud. Ja mingid inimesed neist ikkagi said. Jälje see muidugi jättis, tegu on mingitlaadi represseerimisega, aga well. Kui inimesel mingi arengujärk puuduu jääb, siis enamasti üritab ta seda võimaluse avanemisel tagasi varastada.

    ReplyDelete
  4. Mõnus lugemine, hoiab hästi koos ja ütleb õigeid asju.

    ReplyDelete
  5. noorus on munas, kus meie ikka (sõitsime rattaga järve äärde palja ülakehaga, käisime õunaraksus, kolkisime teineteist /üksteist puumõõkadega, pidasime kivisõda jne). tasub meenutada, et ka praegu on lapsi, kes näiteks puulehti söövad, kuni vanemad soomes tööl on jne. kuidagi väga kitsasse sektorisse vaadatakse/vaadeldakse, nagu kael oleks kange. nje veerju.

    ReplyDelete
  6. hirmul on suured silmad
    ja kokkusurutud suu
    kes kardab sellele juhtub
    üks tulebki nahk ja luu

    ReplyDelete
  7. "Helmet" ei tulene vormist "helm" 'laeva osa', vaid vanainglise sõnast "helm" 'kiiver', mis on laen vanagermaani keelest, mis tuleneb germaani algkeele konstrueeritud kujul vormist "helmaz" 'kaitsev (riide)ese', mis ilmselt tuleneb indoeuroopa algkeele tüvest "*kelmos" 'varjuma'.

    ReplyDelete