Tuesday, June 12, 2012

Kui sõnad tõmbavad oksa

Käthe Kollwitz
Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast. Lagendik loob juba esimesi öövarjusid. Raske on ja vaevaline. Nagu õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige vastu, mis elamas.

Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päevakujud, ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim.

Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänaval sitke muda. Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja läbi tambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud varbad, puurattad, pätid või poolümmargune saaparaud siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle länguvajunud kiviaialommi oma näljaseid loomasilmi.

Jaan Oks (1884-1918) on kui jultunud täiusega, aga vastandvärvidega väljajoonistunud loojanatuuri etalon romantismiapostlite kirjeldustest; mädase luupõletiku piinad, mis ta varakult kalmu surusid, kajavad vastu ta tekstides tukslevaile, mis hõõguva skeleti lihakõrbemise agooniast sule läbi otsivad pärgamendileevendust; mille sõnade lopsakus ja jõud, püsiv nurkasurutu meeleheitesööst, ihkaks kui kortsutada paberit, millele nad vastutahtsi sünnitet on nagu nende loojagi siia trööstitunärusesse ilma. Modernismi süda peksleb Baudelaire’i albatrossina luupuuris ja pumpab dekadentsi happeverd kohinal võimsasse ajju, ühte kõrva järab eetiline kreedo, kaastunne, haletsus, lausa pühakulik agape ja bodišatvalik karuna; teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak, vaimu- ja ihunälg – pinge, millele liha vastu ei pea ja painutab huuled needuseks, mille kõrval kahvatub Iiob ja rõõsatab Koguja.
Orjade küla – vaesusega halvatud, nii varatu jõududes, nii võimetu vähimakski loomiseks. See on midagi suurt halba, kui midagi surra ega sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia, ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi näotumat kui lihtne haledus, nii et enam kaastundmus külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid kõige selle järel veel häbitundest lõpuni ära mädanenud ei ole. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl haledasüdamelised puud veel midagi varjavad.

Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles tungida ei suuda, siis nagu oleks süda kergem.

Jaan Oks ei elanud vanaks (34), aga ta jõudis selle aja jooksul ära näha igavese agoonia. Mitu korda.

Sisyphos ei tea, mis on mõttetu korduvus, Oks teadis ja valas selle oma tekstidesse, kus

Aeg ei kulge, on vanatestamentlik, korduvus, korduvus, korduvus ja mitte jälle-jälle-jälle vaid ikka-ikka-ikka… ajaratas ei veere edasi, vaid keerleb ümber hädaorgu naelutatud igavese mõttetuse telje, sellele rattale ongi tõmmatud jutustaja, kes sulega kätt meeleheitlikult välja! sirutades, sealt ära! sirutades, eemale! sirutades kirjutab ta kõigele, milleni ulatub, kirjutab igimädanemise kardiogrammi, roiskumisagoonia kroonikat, ja see on üle kirjutamine, sest ratas kordab oma teed – ikka-ikka-ikka-ikka-ikka. Ta kirjutab tühjusesse, sest mujale ta ei ulatu, ei saagi ulatuda, sest muud ei ole, ta kirjutab tühjusesse, sest muud seal ei ole, ometigi kirjutab ta üle, ikka-ikka-ikka, ta kirjutab tühjusesse, sest mujale ta ei ulatu, ei saagi ulatuda, sest muud ju ei ole, ta kirjutab üle, ta kirjutab üle, ta kirjutab üle ikka-ikka-ikka
Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügiseõhtud tulevad, samasugused oma vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soontehaigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu…

Käthe Kollwitz
Oks kivistab aega, aeg ei jookse ühtlaselt, kaasa on raske minna, peksab rütmist välja, resoneerib rütmist välja, lineaarselt kulgev lugemine kukub maha Oksa ägamisrattalt, järjepidevus lendab minema selt ökitavalt keerdkiigelt.

Sest Oksal on emotsioon, ta ei jutusta lugu, Oks kisendab Jumalatu inimese meeleheidet, ulub Jumalatu inimese ahastust, karjub tühjuse türannia ebaõigluse vastu, de profundis clamavi, tema kirjutised on nagu tapetava sea kisa.

Mõnest ekslikust kosmopoeetilisest mõttemõlkest kukud hetkega pime-lämbesse rehetuppa, kus kõdunud kaelaga vana emane inimene kakleb tuhmi lapsemoluga lahjas leemes meeleheitlikult uppuva kartlulipunni pärast ja see pole kõrvukohnades läbitunnelilend, vaid hetkeline ärkamine põrgus, kusjuures maandumine on nii äkiline, et ei kestagi, ei, isegi mitte hetk kestusega null, vaid nii kiire, et hammustab tüki tagasigi.. su mõtteuid, ei, see oli vale, polnud ehe, sa olidki kogu see aeg kaelani külmas poris, minevik tähendub raputava jäledustundega ümber, mis enne oli lootus moondub praegu ehedamaks lootusetuseks ja languseks, kusjuures nii, et möödanik ei tundunudki isegi möödanikus vähemtalumatu, vaid pidev äratundmine, et sul on kogu aeg kõige hullem - vaadates minevikku on hullem, vaadates tulevikku on hullem, kuhu ka ei vaataks on kõige hullem, kõige jälgim, kõige tülgastavam, kõige lootusetum, kõige masendavam, kõige igavam, kõige mõttetum, kõige talumatum… totaalne abjektsioon, kõikehõlmav ülivõrre ja protestigu kogu maailma russellid ja loogikud selle vastu, iga hetk läheb hullemaks, ent mitte tavaline põrgusse kukkumine, ka hetk tagasi oli kõige hullem, ka eile oli kõige hullem, alati on olnud kõige hullem ja aina hullemaks läheb, aega ei ole, ometi läheb pidevalt hullemaks ja on ja oli kõige hullem.

aga
Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud. Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siis kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest. Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest inimesehingedest. Tähtedest, taevasügavusest ja tumedatest metsapuudest otsib ta värisevale hingele vastukõla.

Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügisöös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepeaga vanakestelt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest tunneb ja teab, kust tee läheb headuse ja ilmaõiguse poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja rändab uuesti laiadele põldudele, et seal lagendikul väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede mälestusepüha pidada, et nõrga sügise kuu all punaseid õisi üles võtta.

Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju kollaseid ja punaseid sügisetaimi. Koitvas pühaduse-aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand õhkab kuuldavalt.
Kahju, et Oks omal ajal nii vähe levis - oleks vast hulk mudalüürikuid, sopalaulikuid ja higi-oodlejaid, kellelegi konkreetselt vihjamata, oma poolkõvu joige, külmalemaaleid, kividjaleibu, aurukatlatantse, mäekülapiimamehi jms rafineeritumalt vormistanud. Või leebelt punastades žanri vahetanud.

Ka moekad prantsuse võõrandujad, olgu Camus, Sartre, Cioran vms tunduvad Oksa kõrval enesekesksete virisejatena.
Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja koidikul üles kasvas, oli kadunud. Kadunuks pidasid tundmata orjade sõpra noored tüdrukud, kui nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid; hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunenud kaelaga vanakesed hommikuse köhahoo ajal.

Tuul aga imes päeva jooksul pori pealt pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla.

8 comments:

  1. See on väga hea Kunnus. Ma vist väga head Kunnust veel polnudki lugenud.

    ReplyDelete
  2. Ülihästi valitud pildid!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, nõustun. Kas ka need on ZA/UM-i salajase uue kuraatori valik?

      Delete
    2. Salajane kuraator? janno pildid valisin mina, sest Luiks käskis ja lõppeks olen ma nüüd BA ja võin kureerida küll. Aga see on kellegi teise valik. Jaan Oks oli minu noorepõlve suur hämmastus , Ellenil oni Stockholmis välja antud pirakas jaan oksa teoste kogumik. Ta on muidugi täiesti uskumatu looja.

      Delete
    3. Kujundus ja pildid on sm Rostovilt. Minu kunstielundist suunati toitainevood juba varakult ajju, mistõttu esimene kärbus ja teine disproportsioneerus.

      Delete
    4. Artist Formerly Known as CKJune 15, 2012 at 8:44 AM

      Ära jama.. Sa ohverdasid oma kunstiorgani brasijutsu deemonile. Müristas ja välku lõi n shit. Ma olin seal metsatukas seenel ja nägin puu tagant kõike..

      Delete
  3. Ma kardan nii masendavat kirjandust. See valu on ilusalt kirjeldatud, aga ma ei tihka seda lugeda. Selline tunne tekib, nagu oleks elusalt maetud ja kraabiks veel mulda täis lämbuva suu ja viimase maast välja ulatuva jäsemega endale mulda peale. Issand jumal, kuidas tunnetel ei ole piire.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See hõiskamine ei ulata jumalate juurde, sest see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende muredest ja piinadest kulunud suuaukudest. See on vägivaldne vilistamine, kogemata saanud huilgamised, milledega lahkunut mälestatakse.



      Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis õudselt, alasti, külmade loivadega.

      Delete