Sunday, June 10, 2012

Me oleme nii noored

Loetav vastulausena Argo Tuuliku 14. aprillil ZA/UMis avaldatud esseele "Beetaisased". Ilmunud ca 2000 tähemärki lühemal kujul Eesti Ekspressis 3. juunil. Illustreerivaks materjaliks kasutatud Michael Chase'i fotosid.

Suuri sündmusi toimub me ümber, kuigi me ehk vahest seda ei märka. Vahest tundub, et kõik on na sama, ent ei: tasa teeb progress oma käike. Juri Oleša kirjutas oma raamatus "Ei ühtki päeva reata", kuidas tema eluea jooksul kattus maa tehnoloogiakihiga. Oli noor, olid õlilambid, oli vana, nägi, kuidas noor naine sõidab eskalaatoriga metroosse, loeb samal ajal ajalehte ega vaatagi, kuidas ta sealt maha astub. Mis te arvate, kas ka meie eluea jooksul midagi säärast võib toimuda? Kas mingi unistus saab teoks?

Tehnoloogiaunistus see vaevalt et on: tehnoloogiaunistust me juba tegime. See, et see areneb, see on igati kena. Kõik, mis on, areneb. Ent vast on aeg tehnoloogiaunistuse vilju lõigata. Ega see, et inimesel on kõht täis ja et ta saab ennast sooja veega pesta, ja et ta teab tähti ja numbreid ja saab kiiresti kohast kohta, ega see pole veel eesmärk. See ei ole see, mida inimene tegelikult tahab. See on vahend, et inimene oleks hea ning efektiivne tööriist, tegemaks seda, mida inimene tegelikult teha tahab. Inimene tahab olla parem inimene. Üksikindiviid seda võib-olla alati ei taipa ja leiab, et hoopis teised peaksid olema paremad inimesed, ent lõppkokkuvõttes, inimkonna mõistes teeb see sama välja. On mingi rahulolematus, pinge selle vahel kuidas on ja kuidas peaks olema. Ehk püüdlused, ehk kriitika.

Aega võtavad inimkonna suured projektid. Kui kohale hakkavad jõudma, kas paneme tähele? Mis seesinatne, "noored on meie tulevik", mis see tähendab üldse? Oled sa viimasel ajal noort inimest nägema juhtunud? Kas sa vahest mõtlesid "vastik roosa lõustaga värdjukk, pole õiget elu näinud, kõik niisama saanud, üks hale ja vedel inimesevänts on ta ning peab end kõvasti tõestama, enne, kui ma niisukest jutule võtan"? Või mõtlesid sa: "Noor, kanäe, ma olin kunagi noor, just nagu tema, täpipealt, Varblasel käisime veel joomas, seal oli Villu koht, eks aeg ole muidugi mõnevõrra edasi läinud, meie mängisime kurni, aga nemad teevad arvutis sõda, aga muidu on teema sama, jõudu neile!" Ehk mõtled isegi, nagu Schweitzer mõtles, et noorusel on mingitlaadi olemuslik moraalne jõud, mingi idealism, mida tasub austada ja eneses alal hoida, sest see on kerge muule maailmale alla vanduma, olles ometigi inimese põhiväärtuseks.

Aga kas sa ei ole juhtunud mõtlema, et generatsioon, mis on pea et õppinud kirjutama klaviatuuril, ühendatuna infovõrku, mis sisaldab suhteliselt suurt osa terve inimkonna teadmistepagasist ning võimaldab sul kontakteeruda inimestega üle maailma, kui ka üle tänava, leida inimesi, kes sind täiendaksid, märgatavalt kiiremini, kui kunagi varem, osaleda igapäevaselt pikkades, mitme osapoolega diskussioonides, et nende näol võib tegu olla, ütleme, samalaadse või suurema läbimurdega, kui see kui kirjaoskus üldlevinuks sai?

Modernismi projekt võib viimaks osahaaval valmima hakata. Kultuurisaavutused võivad saada igaühe osaks. Siinkohal oleks ilmselt paslik pisut modernismi agentidest rääkida, kuna neil juhtub olema üsna palju tegemist sellega, mida tähendab olla noor. Me nimetame neid "hipsteriteks", ja nagu iga relatiivselt uue asjaga paratamatult juhtub, on nad kõigil hammaste vahel. Tihtilugu peetakse neid ekslikult subkultuuriks, arvatakse, et "selliseid ennegi nähtud" ja "küllap on paari aasta pärast jälle midagi uut". Ma julgeks selles kahelda. Hipsterlus ei ole stiil, see on kultuurikäsitlusmeetod. Nad ei koondu väljakutsuvalt ühise lipu alla ega killustu jagelevateks fraktsioonideks. Ning selliseid on varem nähtud küll, aga ma ei ütleks, et nad on osa hipi-punkar-grunge maatriksist (selle naljakate mundrite ettevõtmise ma kuulutaks muide hea meelega läbikukkunuks ja tõmbaks otsad kokku).

Juba nooruke Stefan Zweig ja ta sõbrad olid eneste üle äärmiselt uhked, et nad suutsid kolmesaja-numbrilistest prantsuse luuleajakirjadest tuleviku suuruste esimesi katsetusi ära tabada. Tung millegi uudisväärtusliku järele on ilmselt vana nagu ühiskond ise, kultuurirahvas on alati uudse järele huvi tundnud, nüüdse aja erinevus on see, et kultuuri on maailma peal sootuks rohkem, ning niisamuti ka neid, kes selle enda asjaks võtavad. Ning kui sul on teadmised ja oskused, mis pakuvad sulle rahuldust ega maksa midagi, siis sa jagad neid. Kuna maailmas on nii, et igale algatusele järgneb mingitlaadi vastureaktsioon, saab hipsterite ja nende vastasrinde vahelist dialoogi käsitleda võitlusena.

Hipsterid on pošlosti ja filisterluse vastu võitlejate järeltulijad, nood, kes on teinud endale ülesandeks laiemale teadmistepagasile toetudes saada aru, milline on hea muusika ja kuidas näeb normaalne välja, ning seda muu maailmaga jagada. Kujundada endale keerukaid, dialektilisi, ajas muutuvaid arvamusi idioodi arvamuste asemele (punkrock on lahe ja "disko" on sitt). Suutlikkus keerukamaid arvamusi genereerida ning mitte rahulduda sellega, mis juba teada ja mõeldud on, kritiseerida ka armastatut ning leida ilu oma vaenlases, see võib kasuks tulla ka isiklikus ning ühiskondlikus elus. See on normaalne kultuurse keskkonna osa, et tahetakse võimalikult hästi toimuvaga kursis olla ning avastada seniavastamatut. Ning see, et nad kerkivad rahva seast ning tegelevad sellega omast tahtest ning omaks lõbuks, see on suisa kiiduväärne mu arust. Laps ise tahab lugeda! Ja see, et paljud tegelevad kõrvalt mingi kultuuriga on eluterve kultuurikeskkonna kujunemise alus. Kõik ei saa olla kõige kuulsam luuletaja, kõige kuulsamale luuletajale teeb aga kõvasti kasu, kui tal on tugigrupp, kes tegelikult teda kuulab ja saab aru, mis toimub. Samuti on kena, kui kõik luuletajad ei upita iseennast kõigest väest ega ole omavahel ebasõbralikus rivaliteedis, vaid parimad võrsuvad sealt kuidagi orgaaniliselt. Sama lugu, nagu spordiga - igaüks ei lähe olümpiale, mõned taovad niisama maja taga palli. Mitte et kuulsus iseenesest teab mis asi oleks, mida taga ajada. Viimase viieteistkümne aasta kogemus on seda üsna ebatõsiseltvõetavas valguses paista lasknud. Ning too, et tänapäeva maailm on suuteline pakkuma mõõdukat hulka austajaid erinevatest paikadest üldkuulsuse või kildkondliku kuulsuse asemel, see on lihtsalt inimese hinge jaoks hea. Tasalülitab veidi säändset ühiskondlikku loteriid, kus ühe ooperiprimadonna kohta tuleb kakskümmend, sada, tuhat tütarlast, kes on määratud oma unistuste purunedes nukralt panni lakkuma.

Olles jõudnud järeldusele, et hipsterluse näol on tegemist nähtusega, mille eesmärgiks on üldise kultuuritaseme tõstmine, paljastuvad nood, kes neid vaenavad, harilike matslike kultuurivaenlastena. Hipster kataloogib nad oma peas "Suvereporteri saatel grillpeo pidajate" alla, ning saab nende olemasolekust ning antud kultuuridiskursuse analüüsist samalaadset leebet naudingut, nagu ta on võimeline saama ka Phil Collinsist või homofoobsete sõnadega lollist 90-ndate lõpu räpp-rokist.

Ma olen näinud autobussis noori tüdrukuid Velvet Undergroundi arutamas. Normaalseid noori tüdrukuid, silma järgi määrates nii kuuendast klassist, normaalse hääle ja olekuga arutamas, ei jäänud vähimatki muljet, et nad kultuurielitismiga tegeleks. Mis oleks õige kindlasti olnud nii, kui see oleks toimunud kümne aasta eest. Tänapäeva noor ei käi enam Club Hollywoodis, vaid mingite haigete kunstnike tehasereivil. Tagasilangust ei näi tulemas. Rindejoon on igaveseks nihkunud, vastupanu on asjatu.

Võib loota, et kultuuritaseme ühtlustumine seniolematule kõrgusele ei jää ainsaks modernismiprojekti osaks, mis päriselt toimuma saab. Kui kõigil on võimalus teada kõiki teisi, nendega varasest noorusest peale suhelda, siis on ehk võimalik isegi kodanikuühiskonnast rääkima hakata.

Kui ma võrdlen neid, kes on praegu nii 16-19 aastased endaga siis, kui ma sama vana olin, leian neis mitmeid olulisi paremusi. Alustuseks muidugi suurem ning süstematiseeritum teadmistepagas. Mul ei olnud selle teadmistepagasiga just halvasti, keskmisega võrreldes, kui ma noorem olin. Ma olin päriselt palju lugenud ning sain üldiselt asjadest enam-vähem okeilt aru. Tugevalt üle keskmise, ei midagi häbeneda. Aga nemad on enesele juba ühe või muu asja üksipulgi selgeks teinud ja üleüldine teadmiste foon on otsekui kõrgem. Mitte ainult kultuuri või teaduse aluste alal, vaid ka muudes asjades, mis inimeseksolemisele kaasa aitavad. Enam võib näha tugevaid, sissekasvanud moraalseid veendumusi. Millegipärast ei ole neis sugugi nii palju ülbust, kui minus kunagi oli, nad ei jää loorberitele puhkama ega rahuldu sellega, mis nad juba on, neis on mingi ambitsioon, ebaenesekeskne ning konkurentsitu ambitsioon teha midagi siin maailmas. Seal, kus mina leidsin, et maailm, kus kolmekümneaastane mees ronib oma autost välja, et noorele poisile "pede!" hüüda ja rusikat vibutada on parasjagu nii absurdne koht, mille nimel pingutada on küll viimane asi, mida ma teha viitsin. Olen sellest maailmast üle ka midagi tegemata. Mis võib mingil määral õige olla, aga mis ei ole kahtlemata parim viis maailmasse suhtuda. Kõike seda ei saagi interneti võlujõu abil selgitada, osa on lihtsalt mingi ühiskondlik areng, sarnaselt sellele, kuidas minu enese põlvkond on joomisse hakanud muudmoodi suhtuma, kui näiteks üheksakümnendate põlvkond. Sellega on paremini nüüd. Tüüp, kellel hakkab ülekäte minema jätab maha, sõbrad toetavad, viit sellist tüüpi tean enesega koos. Alkoholivastase propagandaga ei ole siin midagi pistmist, ma arvan. Pigem mingitlaadi ühiskondlik õppimisvõime. Oskus langetada selle põhjalt, mida nähakse, õigeid otsuseid, selle asemel et vana rada tuimalt edasi trampida.

Hoidkem me noori silmas, kaasakem neid oma tegemistesse, neilt on mõndagi õppida. Võib juhtuda, et enamgi veel, kui vanemalt põlvkonnalt. Kui me neid ei armasta, võib vabalt olla, et istuvad lennuki pääle, sõidavad minema ja me ei näe neid enam kunagi. See pole ressurss, mida me raisata võiks.

6 comments:

  1. Peagut OT või igatahes kõrvalteemal, aga see "kultuurisaavutused võivad saada igaühe osaks", tänu sellele, et kõik on "ühendatud infovõrku, mis sisaldab suhteliselt suurt osa terve inimkonna teadmistepagasist ning võimaldab sul kontakteeruda inimestega üle maailma," meenutas üht Joshua Ellise pessimistlikku (ja kapitalismikriitilist )artiklit, mis märkis, et selline elustiil on muidugi mõista eliidi osa:

    "There are nearly a billion Facebook users in the world, and half a billion Twitter users (though of course there’s probably nearly a 90% overlap between those two). Those are indeed astonishing numbers, but the problem is that sometime around March 12, 2012, we passed seven billion people living on Earth. That means that the vast majority of humans aren’t on Facebook or Twitter.
    /.../
    living in the Big Room is expensive, you see… and, well, these people can’t afford it. They don’t have Facebook because they can’t afford the technological artifacts that would allow them to be on Facebook. They don’t tweet about how much the new version of iOS sucks, because they don’t have any way to tweet and they damn sure don’t have a device that will run iOS, because these devices cost more than these people often make in a year."

    ja et seetõttu on tema "Grim Meathook Future" nägemus selline tulevik, mis on äravahetamiseni sarnane olevikuga.

    ReplyDelete
  2. Miljard jölli internetis silmi punnitamas saadi kokku nii paarikümne aastaga.
    Also, me ei tahaks ometi kohalikke torusid ummistada vinguva vasakpoolsusega. Niikuinii umbes iga kolmas inimene, kes kuskil mingit vasakpoolsust näeb, arvab, et tegemist on vinguva sordiga, sest inimesel on kergem arvata, et ta näeb midagi, mida ta juba teab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu mäletamise järgi on Meelis Niine meile sellest põhjalikult kirjutanud. Järgnes naljakas shitstorm.

      aga mõnus raskesti vastuvaieldav artikkel on. Ma eriti tahaks kiita ideede kontsentratsiooni, tihedalt järgnevad teineteisele, magus on. Ka on siin tegemist väga hea pihku mahtuva ülesehitusega. Ilukirjanduslik, veidi üleskutsuv algus, ideeküllane keskkoht täis argumente ja mitte liiga pikk väljajuhatus väikse kokkuvõttega. Minu meelest teostuse koha pealt parim essee, mille Luiga kunagi kirjutanud on.

      Delete
    2. Ainult natuke varem oleksid pidanud ZA/UM-i panema.

      Delete
  3. Mina ei saa aru, mis sellel jutul hipsteritega pistmist on. Argumendid käivad pigem indie rahva pihta, ja hipsterid on minu kogemuses justnimelt indie formaliseerimine. Taoline formaliseerija, hipster, üritab vormi kasutades näidata sisukust, mida tal pole, kukub piinlikust tekitades läbi. Justnimelt selle pärast ta kellelegi ei meeldigi.

    Täpselt samamoodi ei meeldi meile plika, kes arvab et tagi kandmine ongi punk. Hipsteri vaimne kapatsiteet ei suuda veel mahutada maailmataju, mida ta matkib - okei, mis seal ikka - kuid oksele ajab see, _kui kaugel_ ta oma eesmärgist on ja kui vähe ettekujutust on tal tööst ja vaevast, mida peaks kohale jõudmiseks nägema.

    Indie ja hipsteri opositsiooni ilmestab minumeelest väga hästi tõik, et indie kui kogunähtus kasutas vormi minimaalselt, tehes alati ruumi sisule ja indiviidile, kelle iseolemise julgus oli asja põhilisi omadusi. Indie vorm oled sina ise; sina ise - see on _sinu sisu_. Taolise süsteemi formaliseerimisel kaob igasugune sisukus. Isegi bürokraatia, formaliseerituse tipp, on siiski millekski kasulik! Indiest ei säili sel puhul midagi.

    Formaliseeritud indiviid on oksüümoron, millest lahkub mõte ja tähendus. Hipster, taolise formaliseerimise agent iseenda kallal, teeskleb iseendaks olemist. Ta on iseenda simulaakrum mille ta on omaenda silme ette tõmmanud. Vaadake tema tühjadesse silmadesse, kui ta üritab teha mingit diipi nalja asjadest, mida ta ei tea, sõnadega, mida ta ei mõista, ja teil hakkab kahju eksinud inimesest. Terve põlvkond, kes usub, et pooleminutine treeningmontaaž teeb sinust kohe Karate Kid'i. Raske saab olema nende murdumine päris ellu.

    ReplyDelete
  4. Ja mina veel arvasin, et indimehed on ühed igavesed vingukottid, kellel on võimatuseni tagurlik muusikamaitse. A siin võib olla ka tähistaja küsimus. Ma ei ole aastaid kuulnud, et kedagi indimeheks hüütaks.

    Üldiselt tundub mulle inimeste sisukusele rõhumine veits pretentsioonika värgina. Mis kuram see sisu on? Sisemist keerukust ei peaks mumeelest ülemaks hindama, kui sisemist lihtsust. Ja see, kui sa proovid mingisugune olla, viib sind tihtilugu sihile lähemale.

    Ja ma'i ütleks formaliseeritud indiviid. Ma ütleks, et individualism ja kollektivism ei ole kunagi vastandid olnud, et inimeste omaduseks on samaaegselt olla kõik erinevad ja kõik ühesugused. Nagu ka olla ühtaegu tõsised ja naljakad oma tegemistes. Viia väga suure kavalusega ellu üsna rumalat plaani ehk vastupidi. Laine ja osake.

    Mul on tunne, et see on selline sitt postmodernistlik dekonstruktsioon. Inimese imagoloogia, tema minapilt, see on tema looming. Ei ole mingit head põhjust, miks see peaks valel põhinema. Sind ennast ei tee ka õnnelikumaks, kui sa vaatad inimesi, nagu nad oleks tühjad hülsid, selle asemel, et näha neid põhimõtteliselt niisamasugustena, nagu sa ise, ainult et teistsugustena.

    Ja päris eluga on kerge hakkama saada. Päriselt ka. Ma olen äärmiselt suurte düsfunktsionaalsustega kodanikke näinud üsna uljalt elumerel purjetamas. Ning nendegi päevis on rõõmsaid hetki.

    Ja kui meile ei meeldi plika, kes arvab, et tagi kandmine ongi punk, siis mul on tunne, et kui selle peale avarama pilguga vaadata, siis meile ei meeldi enam punk.

    Ma ei ole iseenesest hullult kindel, kuivõrd punk mulle meeldib, sealjuures. See on mitmekihiline asi. Iseenesest, tüdruk pani selle tagi selga selleks, et kuskile kuuluda, eksju. Et ta ei oleks üksi. Selle jaoks tegi ta neid muid asju ka. Jõpuks tuli ilmselt ikkagi välja, et ta on üksi, sest tagid ei andnud neile sellist ühtsust, nagu oodati, ei tekkinud siukest vennaskonnatunnet. Ma'i tea, kas see tuleb sellest, et sitasti välja mõeldud punk oli. Või et oli sitasti välja mõeldud ühiskond. Hunnik mälestusväärseid kriitilisi indiviide oleks meil ilmselt ilma vastava esteetika- ja ideoloogiakombinatsioonita ka. Mitte, et mõnes mõttes ei oleks hädavajalik olnud, et oleks neete, ketti, harjasid ja enese surnuks joomist ja a-tähtesid ja sotsiaalset nihilismi. Või mõnes mõttes sümpaatne.

    ReplyDelete