Tuesday, July 17, 2012

::

Deforestation by Rick Crane
Tunne: kui ranna teise otsa ilmub inimkuju
Tunne: kui keegi pole su postitusele veel reageerinud
Tunne: kui sult küsitakse, kuidas inimesed muutuvad
Tunne: kui sa täidad enda kohta ankeeti
Tunne: kui taustamuusika katkeb
Tunne: kui sa tuletad talle kedagi meelde
Tunne: kui sa näed ainult seda, kuidas su pilk liigub

::

Ühiskond oli jõudnud faasi, kus ainuke viis kuulsuse survest pääseda, oli ise kuulsaks saades. Täpsemini oli sellest raske hoiduda. Kuulsus oli muutunud millekski peaaegu argiseks, tekstuurseks. Omadused, mis sellele varem ette heideti – tühjus, mööduvus, illusoorsus – võeti nüüd omaks kui vahetud ja ausad. Kuulsust ei kujutletud enam kõrgustes paikneva eraldi kohana, pigem laotus ta peene kihi, hajusa lainena üle kõikide interaktsioonide.

Kuulsust kui sõna enam ei kohanudki, tavakasutuses oli ta sulandunud kokku 'kuvandi' mõistega. 'Kuvandi' tähendusvälja oli aga üle võtnud kuvandi vabaduse idee, mille eesmärk oli lahutada kuvand järjepidevuse, vastavuse ja veenvuse nõuetest, eeldusest, et kuvand peab kandma sisemist koherentsust ja väljendama mingisugust algisiksust – ega oma eneseküllast väärtust puhtalt kui signaal. Või nagu illustreeris antud vaadet üks liikumise juhtivatest teoreetikutest: "See, et sa kannad seda riideeset, ei ütle midagi sinu omaduste kohta, see riideese ongi sina. Ja sealjuures: tema on see, kes levib."  Kuvandi vabadus käsitas kuvandit sõltumatu ja ennast kehtestava eluna, ühildudes niiviisi sujuvalt 'otsese' kuulsusega, mille irduvuses, põhjendamatuses ja hetkelisuses nähtigi selle ilu ja kirkust. Tulemuseks ei olnud niivõrd uus suhtumine kuivõrd uus seisund, tunnetus. Tähelepanust oli saanud keskkond.

Sinna libises ka isiksuse baas. Inimkogunemised jaotusid vaatlejateks ja vaadeldavateks, laused hinnanguteks, õhk väikesteks, laetud piksliteks, praginaks kuskil võrkkesta taga. Inimesed hakkasid üha rohkem mõtlema endast kui informatsioonist; peamine oli vältida vigu. Teadvuse kui voolu kujundit asendas pidevalt uuenev kood, mis sai alguse ja kinnituse teiste pilkudest. Ning seda tajuti ülekaalukalt ühesuunalise, järjestikulise protsessina. Maailma tervikuna kirjeldati, kui üldse, filtrite ja sageduste läbi, 'praeguna' või, subjektiivsemalt, lihtsalt kui 'seina'. Ainus sügavam valik, mida enamus teadvustas, oli sisse- ja väljalülitumine, aga sisselülitumine oli automaatne ja välja lülitamiseks ei leitud põhjust, seega jäädi ootama, et midagi juhtuks, midagi kvalitatiivselt uut, kuhu igatseti tagasi ja mida hoiti endas, kuigi seal polnud kunagi oldud.

5 comments:

  1. Iroonilisel kombel valis toimetus illusatratsiooniks keskkonnateemalise t-särgi kujunduse.

    ReplyDelete
  2. Me likey. Ja iga minutiga rohkem. Sellise fiiliga nagu oleksid dušši all täpselt paraja vee välja kruttinud. Sinisest kraanist jookseb tehnokraatlik detailsus ja viimistletus - tunne nagu sõidad Baierimaal kokku pandud sedaaniga. Punasest tuleb mõnus dokumentaalsus ja mingi veider heatahtlik uudishimu.

    ReplyDelete
  3. Ok ma sõidan nüüd küll nagu idioot Baierimaal kokku pandud sedaaniga SNi ja MLi loo kommentaariumi vahel, hoian mõlemat kätt üleval, koogutan peaga, pilgutan silmadega ja röögin aeg-ajalt aknast välja:

    "Siga!"
    "Lehm!"
    "Lilleaas!"

    aga kui ML küpsetas meile tõepoolest ebastandardse essee (mis jällegi on väga okei), siis siit ahjust tõsteti meine meinung nach välja kontseptuaalne kirjandus. Tag postituse all peab paika. Siga! Lehm! Tuulik!

    ReplyDelete
  4. Loeme seda uuesti!
    Meine meinung nach 2012 parim asi seni.
    Aga juba nädalapäevade jooksul on kuuldavasti veel tulemas..
    Väga. Häid. Asju.

    ReplyDelete
  5. see elu oleks üks IMETEGU kui ma saaksin olla mingi muu huiar või muidu riidehilp.

    ReplyDelete