Tuesday, July 24, 2012

Märkmeid Berliini teatrist

Kristo ja Andres
28. mai kuni 2. juuni 2012

Käisime saksa teatriga oma vaimu värskendamas. Jah, tõepoolest – värskendamas, sest kevadeks olid kõiksugu tervisesse puutuvad läbielamised mu vaimu niivõrd raputanud, et tundsin end enne järgmisesse rolli sukeldumist lootusteta tühjana.

Berliin ootas meid juba sooja kliima ja metropoliitse kirevusega, samas ei olnud ka midagi liiga palju või liiga lärmakat. Sõitsime kohale autoga ning asusime elama eelnevalt broneeritud hotellis, keset linna. Hotell oli vägagi meeldiva õhkkonnaga – kõrged laed, naksuvad põrandad, igas toas maitsekas maal seinal ja kogu hotelliruumi täitev salapärane vaikne koorimuusika. Lennutasime asjad tuppa ning endid esimest õhtut veetma. Kuna sel päeval teatrites suurt midagi ei toimunud, otsustasime minna kuulama Codeine’i kontserti. Minu jaoks tundmatu bänd võitis kiiresti südame.

Codeine
End slow-core muusikastiili alla rühmitav ansambel on pärit New Yorgist ning nende hiilgeaeg 1990ndatest. Pärast mitmekümne-aastast pausi otsustati oma albumid digitaliseerida ning selle võttega suuremates linnades kontserdid anda. Berliini kontsert oli üks esimesi selles sarjas. Mehed laval häbelikud, kuid kindlad. Kogu nende nohiklik olemus jättis ülimalt sümpaatse mulje nii bändist kui nende muusikast. Ei saa mainimata jätta, et neid soojendav ülesastuja oli vähemalt sama andekas ühe-mehe-bänd, kes võlus kitarrist pedaalide abil imepeeneid kiunuv-kaeblikke meloodiad. Õhtu oli mahedatest viisidest ning õõtsuvaist inimesist tiine. Rampväsinuina vajusime unne.

Lars Eidinger
Kuna meie hotell asus samal tänaval Schaubühne’ga, siis oligi järgmisel päeval üsna ilmselge käik sinna Shakespeare’i vaatama minna. Mõõt mõõdu vastu tutvustas mind esmakordselt ühe Berliini esinäitleja Lars Eidingeri ja tema andega. Lavastaja Thomas Ostermeier’i käsitlus klassikast oli niivõrd meelepärane, et ostsime kohe piletid ka meie viimasel reisipäeval etenduvale Hamletile, millest kirjutan natukene hiljem. Lavakujunduseks oli hiiglaslik kuldne ruum, üks veepritsiga varustatud voolik ning külluslik klaaslühter. Selle kõige eest vastutas Jan Pappelbaum. Kuigi ma saksa keelt nii hästi ei valda, et igast sõnast, mis lavalt maha öeldi, aru oleksin saanud, oli etendus siiski kohutavalt paeluv. Laval olid muusikud, trupp laulis keskaegseid viise, veega näitlejate ja lava pritsimisel tehti kõikvõimalikke nalju, lugu jutustati minimalistlikult, peenelt, näitlejad suhestusid täna saalis istunud publiku eripäraga ning ei tehtud allahindlust ka siis, kui kellelgi saalisistujaist äratuskell helisema hakkas. Saksa teatri näitleja ei karda publikut, ei karda neljandast seinast läbi vaadata, ei karda eksida ega olla hetkes nii täielikult kohal, et olude sunnil teravalt ümber lülituda. Kuigi meistritest diletantideni kunstnikke on igal pool ja igal ajal. Ja selles ongi teatri võlu - kui ta suudab mind paeluda hoolimata keelest või loost. Kui kõigest hoolimata näitlejad on teravad kui värskelt teritatud pliiatsid. Teatrikeel. Ühesõnaga. Nagu filmikeelgi, mis on samavõrd sõnastamatu.

Järgmine õhtu otsustasime moodsa saksa dramaturgia kasuks Deutsches Theater’is. Kavas oli Roland Schimmelpfennig’i Idomeneus, mida trupp ülima kire ja kaasahaaravusega jutustas. Lavastaja Jürgen Gosch’i surmast on möödunud 3 aastat, ainuüksi selletõttu oli huvitav näha, kuidas sellist lavastust mängitakse. Saal oli pooltäis, erinevalt eilsest. Jutustati Trooja lugu, koorina; lavaruum oli kinni ehitatud ühtse kõrge seinaga, millest voolus välja pikk valge pingisarnane serv, millel terve trupp algusest lõpuni istus ja loo ette mängis. Vahel kõik koos, siis neljakesi, korraks keegi kahekesi, harva üksinda. Ja lugu puudutas saalis istujaid ning teenis pika aplausi ning naerusuud näitlejate huulile. Veel samal õhtul mängisime metroos piletita sõidu puhul, esimest ja viimast korda kohatud kontrolöridele abituid välismaalasi. See oli ka ainus kord kui otsustasime jänest sõita. Nõnda siis mõjus see päev meile.

Andres ja Maarja Tempelhof'il
Reedel käisime Tempelhofi lennuväljal, kuhu oli rajatud valdavalt performance kunstnike poolt kena hübriid Maailmakunstinäitusest, teadlaste ettepanekutest maailma parandamiseks ning ühis- ja keskkonna aktivistide suurejoonelised nägemused paremast tulevikust. Kogu lennuvälja ala oli kaetud erinevate telkide, lavade, koobaste vms, kus artistid omi ülesandeid vaatajale püstitanud olid. Mõni võttis seda kindlasti ka kui võimalust endisel lennuväljal vaimu puhata ja vanade hipidega koos napsu võtta ja suitsetada. Teatud kellaaegadel etendusid erinevad show’d ning põhitelgis esinesid muusikud, toimusid diskussioonid, arutelud ja kohtumised kunstnikega.

Die Grosse Welt Ausstellung
Laupäev. Hamlet oli kahtlemata teatrireisi tippsündmus. Ja milles seisnes ta võlu? Triviaalne vastus – viis, kuidas klassikalisest teosest oli tehtud niivõrd tänapäevane ja siin-praegu kehtiv lavastus. Juba see, kuidas etendus algas pani paika terve ülejäänud 3 tundi kestnud vaatemängu. (Saksa teater on pretensioonitu – kui näitlejaile on kergem mängida ühe katkematu joana, siis nii ka tehakse. Ei anta vaheaega publiku kohvi-ja-konjakitamiseks). Ja see igal juhul õigustab ennast. Niisiis – juba algus. Sisenedes saali oli lavapind kaetud mullaga, mille keskel mustas Hamleti isa kirst. Surma kohalolu moodustas koheselt dikteeriva õhustiku. Kõik ju teavad, et Hamlet algab poja leinaga äsjatapetud isa üle, kuid nii realistlikult polnud mina veel seda leina varem näinud kujutatavat. Laval kasutati kaamerat, kuid taas oli selles midagi niivõrd uudset ja värsket. Pilti projitseeriti kuldsetest kettidest vahekardinale, mis sõitis relssidel ette-taha vastavalt stseenide vahetusele. Kaamerat hoidis valdavalt Lars Eidinger Hamletina ja see mõjus kohati tema point-of-view’na ning maalis hästi seda võlts-viisakat  keskkonda, milles Taani prints on sunnitud viibima. Projitseeritud pildil oli teatud hõbehallikas-roheline Matrix’i tonaalsus, mis segunes kunstiliste aegluup-kaadritega verelibledest vees. Lavastus algas kurikuulsa To be or not to be’ga, kuigi selle monoloogi tegelik koht on kusagil tüki keskpaigas. Ja koheselt järgnes üle-koomiline võllanaljadest tiine matusestseen, kus kirst tegi kõike muud kui allus hauakaevaja soovidele. Muusikaks Godspeed You Black Emperor!, Institut für Feinmotorik, Moha!, Battles ja Beirut. Kunstnikutöö eest vastutas taas Jan Pappelbaum. Lavapinnaks muld, üks pikk valge linaga laud, mõned mikrofonid, kaamera, veevoolik pritsiga ning relssidel vahekardin. Kuid esmase tähtsusega siiski näitlejad. Nende mäng oli vaimustav. Eriti just Eidingeri, kes näis hetkiti lausa joovastuses olevat. Millest? Mängust eneses. Mängust teistega. Mängust saaliga. Mängust tänasel hetkel.

Hamlet
Sellest mängust võlutuna alustasime tagasiteed Eestisse, taevas täiskuu ning ees rohetav Eesti suvi.

Kui Tšehhov kirjutas komöödiaid, mida kiputakse tragöödiatena mängima, siis sel korral oli Shakespeare’i Hamlet’i näol tegu tragöödiaga, mida mängiti komöödiana. Komöödiana, millest valgus aina enam ja enam surma hõngu. Just selles peituski lavastaja sõnum – surm on õudne, hirmus, eemalepeletavalt verine ning paratamatu. Selles pole midagi suurt ega heroilist. Inimese rahutu surm on õudusunenägu.

1 comment:

  1. Täis tüüpiline sitt, Kristo asjade kohta ei oska keegi kunagi midagi öelda.

    ReplyDelete