Monday, July 2, 2012

Miili ja Meelik

Paas Otto 1943, pallaslik dekadents
Elasid kord ammusel, hallil ajal, meest ja naist, Miili ja Meelik. Ma võiksin küll öelda, et ma mõtlesin nad ise välja, aga elu lööb alati meie veidramadki kujutlused. Nad olid päriselt olemas ja kandsid päriselt selliseid kauneid nimesid. Nende perenimeks oli Roosileht. Miili oli saanud 42 aastat vanaks, elas koos oma pimeda õe Liidega, mõlemad töötasid nad harjavabrikus, Miili kui nägija oskas imekenasti riideharjade selja peale värvipliiatsitega pilte joonistada - seal oli kuusemets päikeseloojangus või talvine tihane pihlakaoksal, harjad ise olid sama nägusad, värviliste mustrisse sätitud harjastega. Ka tegi ta siidriidest käsitsi tepitud vatitekke.  Need olid kenad muistsed asjad, milliseid tänapäev enam ei kohta, meil oli neid kaks, salatiroheline ühelt poolt ja mereroheline teiselt poolt, vähe õhema vatiga ja siis veel üks telliskivikarva suur, paks ja raske, tekkide tekk.

Kui neljakümnekolmas eluaasta oli käimas, sai ta kokku Meelikuga, kes oli osav ehitustööline. Eks ta tollel ajal oli ennekuulmata ja isegi natuke häbemata asi, et nii vana inimene abieluranda sõudis. Lapsi nad ei saanud, küll aga said nad individuaalelamukrundi. See oli aasta 1957. Saepurust ja roigastest, muudelt ehitustelt järgijäänud sodist ehitasid nad omale kena, mõnusa kodu. Eks Meelik oli puutöömees, mõistis kõike teha. Aegapidi, aastakümneid, ikka ehitasid. All oli sedamoodi planeering, no ju need olid tüüpmajad - paraadna ja väike esik, koridor, köögi-õueuks, ringipidi toad, köök, köögist pisikesse toakesse, kus oli ümarklaasidega puhvet, siis elamise tuba, diivan rüijupatjadega, mis pügatud neljanurgelistesse mustritesse, kitsepilt seinal, siis magamisetuba, riietekapi, voodi ja jällegi esik. Koridorist läks vetsuuks ja trepp ülakorrusele, see sai valmis kunagi palju, palju aastaid hiljem, seal oli kaks ärklikambrit.

Karl Pärsimägi 1940 "Prantsuse köök"
Aga et neil lapsi polnud, oli Miilil mureks, kellele maja jätta. Eks ikka sellele, kes tuleb suud kastma, kui viimane tund ligi. Minu ema elas kuuekümnendate  lõpus samas linnas, kus paiknes individuaal. Noh, sugulane omast käest ja lapski oli tal. On, kellele pärandada, aga ta peab aitama ja olema ligi, kui häda käes.  Emal oli aga viinavõtja mees, kes ei pidanud töökohti ja ametkorterid kadusid seepärast käest ja ema mõtles, et kui mees topsisõpradest eemale saada, siis läheb asi jälle heaks. Käis ja otsis mööda Eestimaad, kus saada mõlemale töö ja elupaika. Kolisid Türile. Mees leidis uued sõbrad, tolku eimiskit. Ja lahku nad läksidki. Seal oli juba kaks viga, mida laita  - kuis siis nii, üksik naine lapsega, ei mõista meest hoida ja elupaik ka kaugel.

Nad saatsid meile ikka oma aiast pirne, puust pakk-kastides, kirjalakiga pitser peal. Vahel ma käisin suvel seal, mulle osteti kirju atsetaatsiidist kleit, keldrist toodi moosi. Kunagi, kui ma päris väike olin, oli Meelik mulle jõuluvana teinud ja mina olin teda ninast hammustanud. Eks seda mulle räägiti iga kord.
Ja iga kord kuulsin ma, kuidas Miili oli noore tüdrukuna Audru mõisas töötanud ja seal pidanud angerjaid puhastama, aga angerjas ju elab pannil ka veel. Kole raske oli see Miili mõisatöö.

Meelik tegi Muhu majas ka remonti. Uued aknad telliti ja toad ehitati ümber ja väike juurdeehitus tehti, kuivkempsu ja sahvriga. Kui Miili õde Muhus suri ja maja mu emale jättis, siis Miili kaevas roosipõõsa ka välja ja viis minema, mis tema oli istutanud. Nad kohe kuidagi ei sallinud teineteist. Kuis siis nii, papa maja jäeti lapsega tüdrukule, kes meest ei osanud hoida ja suud kastma ta ka ei tule.

Aastad läksid, ema elas Paides, mina läksin ära pealinna, Miili ja Meelik ikka kutsusid ema enda juurde. Aga ema ei läinud. Tuli hoopis kah Tallinasse, oma raiskuläind tütart ohjama, aga sääl polnud päästa enam midagi, tütrelgi laps juba hakkamas. Eks me käisime ka neid vaatamas, aga väimees laideti maha, see polla ehitusmees, see küll maja ei pea. Ja õigus neil oligi. Mõni aasta peale seitsetkümmet suri Meelik ära. Samasel matusepäeval võttis Miili omale hooldajad - mehe nimi oli Härmann ja naisel oli kah miski nimi, neil olid lapsed ka. Üksteist aastat hooldasid nad Miilit, elasid mõnda aega samas majas, ärklitubades, aga Miilile ei meeldinud, et lapsed põmistasid ja toas palli mängisid, ennekuulmata asi, lärm ja kisa. Härmann hakkas omale enda maja ehitama, Miili jäi veidi unarusse, muudkui ta helistas meile, et pole tal puid, pole tal süüa, aga kuipalju ta Härmannile raha annab. Mingil ajal kolis tema juurde üks usklik vanamutt, väägade usklik ja üsnagi rahaahne. Sõi Härmanni-pere välja ja Miili tegi kinkelepingu temale. Käisime ükskord ka seal, nõudsime lepingut näha, aga öeldi, et see olevat kuskil mujal, tütre käes vist, ei saa näidata.

Hugo Lepik 30ndad, Natüürmort kollaste lilledega
Miili oli siis juba päris vana ja haige, tal oli koer olnud, aga usklik vanamoor oli lasknud selle magama panna ja ta oli väga kurb. Selle käimise abiseadedisega hiivas ta ennas magamise tuppa riietekapi juurde, võttis Meeliku karvamütsi seest 4000 krooni ja andis meile. Ütles, et kümme tuhat jääb veel, selle me peame saama, kui tema läheb.

Aga aastad läksid ja Miili ei läinud. Ikka ta helistas meile, et hooldaja on halb, et ta ei saa süüa, küll on pahasti, miks me ei tule. Mu ema püüdis talle seletada, et ta on ise pea seitsekümend vana ja enam ei ole ta tervis see ja et Madel on töö ja lapsed linnas ja keegi ei saa oma elukorraldust päeva pealt muuta.

Ega Miili ei saanud aru, et aeg on läinud ja läinud, ainult tema on jäänud. Muidu oli küll mõistus selge kuni lõpuni, mõistis Audru mõisast rääkida, ja angerjast.

Ühel külmal talvisel päeval helistas usklik tädi, kes ise oli siis juba 75 ja üle (aga tal oli lapsi ja lapselapsi), et Miili on läinud ja matused juba ülejärgmine päev. Ema tervis oli kehva ja autot polnud mis üle mere viiks mandrile ja mina ei tahtnud ammugi minna. Ju mul oli siis midagi tähtsamat ees.

Maja ja Meeliku karvamüts, need jäid suukastjale. Ehk ta ikka kastis seda.

13 comments:

  1. Replies
    1. Minu meelest on täitsa kelmikas jutustus, ei tekitanud masendust ega midagi.

      Delete
  2. Olen Robertiga nõus, see lugu on morbast tehtud. Kergel toonil edasi antud, algab justkui muinaslugu, ja siis korraga on õudne ja kõhe ja kuskil sees hakkab raske. Hästi kirjutatud!

    ReplyDelete
  3. .. ja kui hull väljend on "suud kastma", "suukastja"? ikka päris hull.

    ReplyDelete
  4. kõva, sitaks kõva lugu.
    justnimelt, kurb ja värki, aga sitaks hästi kirjutatud.

    ReplyDelete
  5. See lugu läks toorelt üles, kuna ma ei jõudnud seda läbi kirjutada ja ma lükkusin asja eest teist taga lugude avaldamise jäjekorras ootamatult ettepoole. See oli mõeldud veits täpsemaks ja pikemaks kirjutada.

    ReplyDelete
  6. Ei, ei! Ma tahtsin juba enne kirjutada, et meeldib rohkem kui varasemad mineviku-inimeste-lood, ja ilmselt just sellepärast, et on lühem, läheb paremini käima, seisab paremini koos, lõpeb sobival ajal. Just nii on hea, just nii.

    P.S. Keeletoimetaja minus sosistab paheliselt, et "rüiupadi" peaks ilmselt käima ilma selle j-ta.

    ReplyDelete
  7. Me otsisime netist aga kindlasti nad seal ka valetavad...aga ma usun sind rohkem kui seda va netti, eks see on üks netieelne sõna ka

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma otsisin (kontrollisin) ka netist. Võib-olla mul on teine nett? Paranoiateooriat alga!

      Delete
    2. http://ois.artun.ee/oppekavaaine.asp?id=1414

      Delete
    3. http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=r%C3%BCiu&F=M
      Tiiu Ereltil on monopol :)

      Delete
    4. Ma, arvan et mõlemad on õiged!? See on nagu variant ja varjant ja potensiaalne ja mis , need olidgi

      Delete
  8. kas tõde on üks või on teda mitu?

    ReplyDelete