Thursday, July 5, 2012

Projektinomenklatuur AR

Alljärgnevaid projekte sa tuleval aastal Draakoni galeriis ei näe.

Näituseprojekt 1
"Lits, kas sa ei tea, et ma olen kunstnik?" (Album)

Proof of concept
Gung-ho artistfellow they say, kõvem kui elu ise! Sügavam kui Koola Puurkaev! Suurem kui Chariman Mao, suurem kui Chairman Yang. Megapixels you say? Gigapixels I say! Põlev fregatt poolel teel uude maailma, kadunud last: portvein - kuusteist kraadi. Viimane pilk, korsaar õõtsub tõusva päikese valgel su soolaveest haua kohal, armastus või hispaania armaada, kumb siis võidab? Samal ajal kaugel, kaugemal, kui miski muu kihutab Voyager 1 oma vanemast vennast mööda. Sinu maailmas on iidne kosmoseüüratus alles ees, tulevik aga on selle tillukese koduplaneedi juba ammu punanihke taha ära kaotanud.

Metafüüsiline võit.

Cause I'm a fucking artist!

Näitseprojekt "Lits, kas sa ei tea, et ma olen kunstnik?" on valik maale. Suvaline dekontseptualiseeritud kogumik suvalisi maale, mis kunstnik ühe või teise või mitte ühegi projekti raames teinud. Niisama, noh. Lihtsalt ägeda pildi mõttes välja pandud. Õlimaale, digimaale, akrüülmaale, igasuguseid. Aga kõik kõvad muidugi, ära sa kõvaduses kahtle.


Igavesti siiras, alati ehtne!
Aleksander Rostov

Näituseprojekt 2
"Positiivne Programm" (Kontseptalbum)

Okei, see on kõik väga huvitav, aga räägi mulle, mis sinu peas tegelikult katki on? Meil on kõigil ju mingid hädad, kuuekümnendad ja psühholoogide lobitöö on andnud oma parima, et iga viimane kui üks meist teadvustaks endale oma vaimseid muresid ja tegeleks nendega - kuidas siis sinuga on? Räägi mulle.

Poolikud ja piinlikud

Ega ometi - lapsepõlvemälestused? Mingi vaidlus, mida kuuled justkui emaüsast, kauge ja kohisev heli, mis ootamatult üüratuks kõminaks paisub? Juhtus see üldse kunagi või oli kõigest unenägu? Ah suva, hüppame pigem kohe varajasse teismeliseikka, see aeg jätab kindlasti erineva mõõduga arme hinge. Kuri tüdruk su telefonisse kogeletud kiindumusavalduse üle kihistamas, valjuhääldiga sõbrannasid lõbustamas? Oli ju, eks? Ai-ai, ma kujutan ette küll, kuidas see torkab, kuid kujutan ka, et tegelikult hoopiski mitte nii sügavale.

Vabandust nüüd, ma ei soovi küll kuidagi alahinnata selle üldinimliku sündmuse traagilisust, aga ega ometi lemmiklooma surm? Valge kaubik, murtud selgroog ja see tõmblemine, tühi silmakoobas, niutsumine? Proovid vaest looma asfaltilt murule saada, näib, nagu oleks tal sealpool pehmem ja parem; korjad lõdva liha autoteelt üles ja siis pillad maha - kui kohmetu, õudne, vereloik üle kahe teerea, armetu loom. Kas ka täna veel võtab seest õõnsaks, kui sellele mõtled? No ma ei tea, ole nüüd, süžeevahendina töötaks see võib-olla mõnes südantlõhestavas spielbergses loomafilmis, aga päris elus vaevalt. Selline asi on perekonnaõpikus, tutvusta murdeeas lapsele lemmikloomasurmaga elutõdesid ja siis too kähku uus loom valu leevenduseks, see ei tee rohkemat midagi.


Aga mis siis tegi? Autoõnnetus tagaistmevaatega, kolmsada kuuskümmend kraadi aegluubis üle katuse lendamist, see rekka silmanurgast paistmas, hall taevas, vihmapladin, bensulehase Zaporožetsi salongi soojus ja nahkistmed. Võltsnahkistmed? Krahh, klirr, klaasid ümberringi purunevad miljoniks tükiks ja vajuvad asfaltile pärlivaibaks, rekka kihutab tuuuuuuuuuuuuuuu mööda, zaz on märkimisväärse täpsusega maandunud tee äärde kui juhi pargitud, katus 10cm madalam.

Ei, imetabaselt eluterve tüüp, miski ei teinud midagi, well-adjusted, kõik kaadrid kestavad loogiliselt kaua ja ükski dialoogita stseen pole iial taustamuusika soojendava toetuseta. Cioran on kõigest kirjasõber, Bacon kinkis ammu ühe joonistuse, aga siis jäi sinnapaika, Baudelaire vaid noogutab tänaval, Rimbaud'ga rääkinud aint korra sellel suvalisel peol, Lynch saatis kunagi ühe meili, aga väga vastata ei viitsinud. How do I do it you ask? Kuidas nii chill tšello? I shall tell you, I shall tell it to you via the song of my people:

Positiivne programm

1. Nihilla I  /  2. Jumalatapja  /  3. Diskursus  /  4. Virtuoos
5. Koolkond  /  6. (nimetu)  /  7. ZA/UM  /  8. Nihilla II

Näitus sellest ja selleks, et olla normaalne.
Normaalne tüüp,
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 3
"Kaiserling" (B-pool)

Suguvõsa trepi kohal
"Kunagi lõime Bellingshausenitega pokaale kokku" mõtleb Marius Kaiserling, “nüüd olen trossipoiss kemmerguid puhastamas.”

Mõisad on jäänud tühjaks, sõbrad lahkunud – juba ammu kadunud, valitsusedki vahetunud – aga Kaiserlingid, nemad on jäänud, nagu nende ununenud kuld-must-vapil kirjas. Tuli ärkamisaeg ja – von Kaiserling keeldus nime muutmast, nii nagu nüüd, mitu põlve hiljem, pereisa Marius sotsiaalabist loobub. Ei ole neil vaja seda natsipaska, teavad ju küll, et iga koit on olnud neile hukk, järjekordne antikvariaati hääbunud perereliikvia. Antreede asemel haisvad trepikojad, siidlinade asemel Anttila pesukomplekt. Ja õhtujutud lastele? Ei, kaminatki enam ei ole, rääkimata lugudest möödunud aegade hiilgusest – lapsed, järeltulijad, paneelmaja korteri pärijad, kus nad on, kui neid suguvõsa kokkutulekul pole?

Veiko
Veiko von Kaiserling on õues. Kuurikatusel, ronimispuudel, piirkonnapoe parklas. Taskud kive täis, tossud jalas, on ta lähikvartalite oma põlve kõige kõvem poiss. Kes suudaks Veiko Kaiserlingile peksa anda? Ei, sina ei suudaks – ehk vaid paar aastat vanemad nolgid saavad sellega veel hakkama, aga ka neil on juba raskusi. Baltisaksa õilis veri pole selles noores veel jäädavalt lahtunud, aga biidermeierliku amatöörkunsti asemel lõbustab Veiko end rajooni kasse piinates. Ta on Kaiserlingide taastulemine, nende oma liha ja luu, uussünd. Tema on see, kes perekonnavapi kriitide ja graffitiga tänavatele sodib.

“Kaiserling” on näituseprojekt ühe suguvõsa allakäigust ja taastulekust. Imiteerides enda kompositsioonilt perekonnapilte trepi kohal, koosneb see erimõõdulistest portreedest, mis Kaiserlingide lähemaid ja kaugemaid sugulasi kujutavad. Keskel elusuurune Veiko paraadportree – “Rajoonipoiss Mõõgaga”. Kontseptsioon on veel töös, aga on ka uitmõtteid vapigraffiti teostamisest ja Kaiserlingide suguvõsamõõga sepistamisest.

Totally a poet,
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 4
"Milleks?" (tinglik pealkiri) (Avaldamata demo)

Avalik kiri Elin Kardile

Halloo? Oled sa seal? Kas sina, Elin Kard, galerii töökäigu eest vastutav inimene? Jah, see on küsimus sulle, ta on kaheosaline. Esiteks: Miks türa on igal fucking näitusel see saatetekst? Teiseks: Miks nad nii halvasti kirjutatud on?

Miks kurat on need täis seda aneemilist kunstikõne kantseliiti? Oled sa sellest kunagi kellegagi rääkinud, mõne päris ehtsa inimesega? Tunned sa mõnda südame ja/või mõistusega tüüpi, kes peaks neist tekstidest lugu, kes usuks, et nad on valdavalt hästi kirjutatud või rikastaks külastaja kunstikogemust? See saateteksti nali pole ammu enam naljakas, fucking traagiline on see, vot mis ta on.

“Put your nether rod in the squish mitten.”
- Jimmy Pop

Pohhui, Sven, pohhui, pole üldse mõtet niiviisi ägestuda selle peale. Kümme aastat oled ringi käinud ja vihanud, kaua sa ikka enam jaksad, tee hoopis nii nagu kunstnikud peavad tegema, lahenda see probleem enda jaoks kunstiga! Näe, tee nii, tee ise näitus. Tee see näitus ilma omapoolse saatva tekstita, väljapanekuks pole aga ei maali ega skulptuuri ega (jumal hoidku) videot, vaid galerii arhiivist pärit konse-/saate-/pressitekstid, need kõige jubedamad. Koosta neist valik, aga lase neid hästi palju olla, piisavalt, et terve galerii seinad ära katta. Aknad ka, ühtepidi ja teistpidi, et aknapealt saaks lugeda nii väljast kui seest. Täielik üüratu tekstimass, valge kuubik täis trükikribu - kõik täielik solk. Pane näitusele maitsekalt tasakaalukas semihalvustav pealkiri. "Milleks?" või midagi sellist. "Oi kui piinlik" oleks piinlik. Ilmselt on see kõige raskem osa näituse juures, vajades pikemat läbi mõtlemist - tegemist on väga peene poeesia ja sõnamaagiaga, mida too pealkiri tegema peab, pealkiri ongi saatetekst. Mõnes mõttes on see mõeldud ka näitena sellest, kuidas asjad peaksid käima. Näitusekonse, mis avaldub hästi läbi mõeldud pealkirja ja taiese vahekorras, mitte suremiseni igavas ja jälestusväärse keelepruugiga kribureas printeripaberil. Või seinale liimitud kilekleebisena, sest nad teevad seda ka, tavaliselt pidulikeima ürituste puhul.

Aga selline ta ongi.

Alati sinu, vihkamist täis
Aleksander Rostov
Näituseprojekt 5
"Kurjuse Õpikud" (Kontseptalbum)

Midagi selle sarnast
“Kurjuse Õpikud” on isiklik eksperiment artikuleerida hetkel lugemisel olevate filosoofiateoste ideesid abstraheeritud visuaalses keeles. Ehk rahvakeeli - illustratsioone filosoofiale. Oma vaimusilmas näen selles tinglikult midagi El Lissitzky geomeetria sarnast. Ta oleks lõuendil, selline keskmine-suurem formaat, arvatavasti monokroomselt, arvatavasti akrüüliga. Võimalik, et kompositsioonid hõlmaks endas peale geomeetria ka figuure ja võib-olla tüpograafiat, seda kõike maalikunstniku enesega rahuloleval lohakusel. Taolist “lohaka Lissitzky” visuaalideed võib mõista metafüüsilise argumendi range ja selge loogika ümberkirjutusest tuleneva infokaduna, et inimkeel, ebatäiuslik ajumasin ja platooniliselt korrumpeerunud maailm ei kanna endas võimet nii puhtaks ideeks. Omaette filosoofiline nikerdamine on veel see, et tegemist on kolmanda järgu transkriptsiooniga, kus toimub tõlgenduse (autor → tekst) tõlgenduse (tekst → kunstnik) tõlgendamine (kunstnik → teos). That's a whole lot of tõlgendamine, I heard you artist fellas like that kind of shit?

Formaalselt võib mõelda neist kui alternatiivsetest raamatukaantest või näha neis veel eesti keeles avaldamata teostele varem valmis loodud kujundusi - või isegi illustratsioone, vaimurile peatükkide vahele lugemistoeks pistetud esteetilisi puhkepause. Hei, Vaimur! Heida korraks peast tekstiloogika mõttemootor ja lülitu ümber pildianalüüsile, see on mõnu värk! On tõenäoline, et näitusemass tuleks kokku sellest kõigest, kaantest ja illustratsioonidest, tõlgitud ja tõlkimata teostest. Raske ette hinnata, aga.. ehk kümme taiest? Põhjalikum mõtteprotsess ja spetsiifiliste teoste kavandamistöö seisavad alles ees.
Mõnikord ka loeb,
Aleksander Rostov

5 comments:

  1. WOW!

    Mõnes mõttes isegi mõnusam sitaloopimine kui The Case of Härms vs Elkin Kunstnike Liidu Meiling Listis. Sest see on ühekülgne. Ühekülgne on alati kõige ägedam. Vt ka Bergson kirjutab Einsteini ajakäsitluse vastu terve raamatu / Einstein ei ole seda lugenudki

    ReplyDelete
  2. Ainult, et sel puhul galerii on seda lugenud küll, lihtsalt ei vasta. Sest niisama vastamata on jube lahe, eksju? "Kahjuks ei saa teie soovitud näituseaega..." Oli midagi sellist? Ei olnud isegi midagi sellist? El silensio loco?

    ReplyDelete
  3. Mulle meeldib väga Kaiserlingide ilukirjandlikkus, see on vist mu lemmikprojekt sinult - need Timothy Wilsonlikud eri suuruses pisimaalid koos keskse Veiko von Kaiserlingiga, mõnus ja kompaktne, lühiromaan teises meediumis. Üleüldse on põnev, kui kultuurialad kogemusi vahetavad - filmilik romaan, romaanilik maal, maalilik film (kuigi peab ütlema, et luulet ja proosat omavahel segada ei ole enamasti väga hea idee, niisamuti nagu on ka võimalik muud katsetused ära munada). Kaiserlingide teema on selline minevikumälu ääremaa, unustatud maailm, keegi ei taipagi sellele mõelda.

    Ja "Kurjuse õpikud" muidugi. Kuidas saakski see kedagi jahedaks jätta? Igav, kuiv ja keerukas akadeemia nüüd silmanämmaga, peas käib plõks ära, tõlgid omandatud info lisaks iseenda kõnepruugile veel ka visuaalsetesse märkidesse - väga ahvatleval kombel mõistust kõditav idee.

    ReplyDelete
  4. Kaiserling on päris tuus - Sa peaks neile kõigile ise raamid kah meisterdama, penost baroksed-abstraktsed kulla-pronksi-värviga tuunitud monstrumid, mis oma reljeefiga aknaäärsetele piltidele hirmsat varju heidavad. Ja Veiko ise elusuuruses konstellatsiooni keskmes vanad kaiserlingused põhimehe ümber aukartlikult heljumas.

    (muide kas ma Sulle mingi päev külla võin tulla järgmisel nädalal näiteks? mul pintsakut pole, aga mul on valik teesärke, mis kõik on auklikud. jooks pudeli veini näkku ja vaataks kummal rind karvasem on?)

    ReplyDelete
  5. Ai, projekt number 2 on ikka nii võrratult kuri, see "arvad, et oled oma hingepainetega üks ainukordne lumehelbeke, jah? Oh please." Ja projekt 4 on vaimustav, vajalik ja tuleb ära teha.

    Me kõik armastame mõnusat vihkamist.

    ReplyDelete